PÜHAPÄEV

Olukord on üllatavalt hubane ja igas mõttes kodune. Õhtusöök on meil kõigil ühine, s.t graafiku alusel teeme kõigile korraga süüa. Hommikul sööb igaüks seda, mida ise soovib ja on harjunud sööma. Lõunaks teeme endale lunch-pack´id kaasa.
Iga kell (kui me majas oleme) on kõik asjad (2 külmkapitäit süüa + kõik muud toiduained) meie käsutuses. Tee, kohv, küpsised, õunad, leivad-saiad, jogurtid, krõbinad ... whatever, ses suhtes elame ikka väga hästi.
Tänane ehk siis pühapäevane hommikusöök oli kell 8:30. Seejärel 9st 10ni oli tund aega ühist koristamist - terve kolmekordse ridaelamuboksi suurpuhastus.
Kuna meid on päris palju ning igaühel on vastavalt graafikule oma piirkond, siis see läheb kiiremini ja valutumalt, kui ma ettegi oskasin kujutada.
Toad korras, algas meie study-day. Jan (meie õpetaja-tema kohta on pikemalt kirjas eelmises sissekandes, mega kogemused ja uskumatu hoiak:) tegi ettekande teemal

"Environment and Global warming",
peale seda vaatasime samateemalist väga head filmi.

Õhtul kella 17ks valmistasime riikide kaupa, kust me ise pärit oleme, ettekanded teemal

"Fresh water and global environment in our country"

Ühesõnaga on selja taga igas mõttes väga hariv ning mitmekesine päev, kusjuures me polegi majast välja saanud, aga sellest pole hullu, sest kõigil tööpäevadel oleme anyway terve päeva õues, nii et värske õhu puuduse üle ma küll kurta ei saa.

Alguses oli see natuke ehmatav, et mis mõttes - kõik on juba kauem olnud, miks meid kui täiesti uusi natuke teisiti ei kohelda, asju rohkem ei selgitata jne.
Aga see ongi vist õige - viska vette ja küll ujub välja. Ise oleme teisi kõrvalt vaadanud, ise küsinud ja pärinud, sest teame, et muudmoodi lihtsalt ei saa hakkama.

Ise asju/olukordi läbi kogedes tulebki teadmine, kuidas vaja teha !!!

Eks seda üritab T. meile äri osas ammu rääkida, et teooreetilisest arengust pole kasu, kui praktiline pool järele ei tule, sest tegelik oskustase tuleb ikkagi ise asjade läbi katsetamise teel.

Siiani oli see vaid tark lause, mida muudkui ette ja taha korrutada oskasin, aga peale laupäevast tööpäeva, kus meid koheldi täpselt nagu vanu olijaid - anti asjad kätte ning voilaaaa, laske käia - korra oli jube tunne, et mis mõttes, miks keegi mind ei õpeta, minul kõrval ei ole, ma olen teist päeva Inglismaal ning te soovite, et ma oskaksin seda kohe teha .... aga kui nägin, et meie firma minibuss sõitis minema, seisin üksinda keset tänavat, siis sain aru, et olen järel vaid MINA ISE ja on vaja tegutsema hakata.