Seega, peale hommikusööki hakkasime seda tuba asjadest tühjaks tassima, seejärel saime ülevalt pööningukorruselt Jan´i abiga terve hunniku nari osasid ning hakkasime kahte nari kokku panema.
Nädalavahetusel õppisin, kuidas kolmest kojast koosnevat suurt telki üles panna, nüüd oskan päris hästi ka narisid kokku panna, lisaks väga laialdane ning mitmekülgne kogemus postiljonina, nii et mul on päris head eeldused kunagi hea töökoht saada .... :):)
Ok, nali naljaks, tegelt tegime täna päris palju igasugu naljakaid asju Kristina, Jan´i ja Lena´ga. Sest peale naride kokku panemist hakkasime mingit suurt riiulit lahti kruvima, et see üles korrusele viia ja seal taas kokku kruvida ja siis oli neile siia uude "magamistuppa" ka mingit kappi vaja. Õnneks meil tagahoovis vedeles üks, puhastasime selle ära, aga kuna seal sees olid vaid väikesed riiulid ja suurem osa oli tühi, siis tuli sinna sisse riiulid teha ja tegemise all pean silmas otseses mõttes tegemist.
Et oli tühjus, Kristina hakkas trelliga neid lapakaid kapiseina laskma, kuhu riiuleid toetada, mina võtsin kapi seest mõõdud, seejärel ühe mingi suure paksu vineeritüki ja hakkasin käsisaega riiuleid välja saagima.
Igavene mässamine oli, sest see kuramuse saag - mul oli muidugi saag süüdi, aga kui Jan tuli ja nägi, kuidas ma saen, siis ta ütles rahulikult:
"Las saag teeb tööd!"
Lihtne lause ja ma saan aru, et saagimine ei ole mingi kunst ja mis seal siis nii erilist ikka olla saab, aga saab - ma nägin tükk aega hullu vaeva, nii et selg märg ning mingeid väikeseid asju tuli natuke teisiti teha ning ma sain palju kergema vaevaga need lõpuni saetud, sest saag tegi tööd, mitte mina.Nagu äris, las SÜSTEEM teeb tööd:)
Vahepeal sõime neljakesi lõunat, koristasime laua, pesime nõusid ja lisaks masinas oma pesud puhtaks ja panime õue kuivama, nii et nagu päris kodus - sada tegemist kogu aeg.
Kella 16ks saime siis lõpuks need toimetused toimetatud, lootsime juba, et kell nii palju, et täna küll kesklinna ajakirju müüma ei jõua, aga kell 16 ütles Jan, et viimane aeg on välja minna, kui soovime selle ära proovida. Et me ei pea üldse kaugele minema, võime siinsamas lähedal tänavatel lihtsalt proovi teha.
Teised jõudsid just koju, kui meie Kristinaga uksest välja astusime - ajakirjad kotis, et minna ja neid müüma hakata.
Väga veider on alguses, sest sisuliselt tuleb nii paljusid inimesi kõnetada, kui vähegi jõuad, sest siis on tõenäosus, et keegi selle ajakirja ka ostab, suurem. Noh, loogiline ju, sest enamik ei taha seda osta ega taha isegi mind kuulata.
Ajakirja hind on 2 poundi ehk siis pea 50 Eesti krooni, nii et selle hind on isegi Inglismaa kohta suht kallis, aga kui seal tänaval oled, siis saad aru, et asi ei olegi ajakirjas, vaid inimestes.
Olime pea 2 tundi väljas, rahvast ei olnud väga palju, sest korraks hakkas sadama ja siis haihtusid kõik poodidesse, aga see rääkimine ei olegi nii hull, kui ma kartsin. Enamik inimesi on sõbralikud, kuigi ega nad seda kahte poundi eriti andma ei kipu.
Aga mega treening on see küll, et kuidas lihtsalt olla ja mitte reageerida, vaid oma joru ikka edasi rääkida ja samal ajal veel naeratada, et Hello Sir! Hello Madam! jne jne....
Mina müüsin täna ainult ühe ajakirja, kokku rääkisin maksimaalselt 20 inimesega, nii et ses suhtes on vist normaalne. Kui on päevane aeg, kesklinn ja aega natuke rohkem ja tuju ka vastav, sest peale seda tervet päeva mööbeldamist ja saagimist ei ole just kuigi särav tunne, et jeeeee, a lähen säran ning räägin inimestega. Aga seda on just vaja, sest see miski töötab igal pool.
Ütlesime juba, et soovime päris kindlasti veel minna, sest kuigi see on esialgu ebamugav ja kohati lausa nõme, on mul vaja inimeste ära rääkimine selgeks õppida, see tuleb absoluutselt kõikjal kasuks, kui suudad mistahes olukorras kellega iganes rääkima minna. Vahest on küll tunne, et sellele küll ei viitsiks rääkida, ta nagunii ei osta jne, aga ma ei tea enne, kui pole küsinud.
Tänase ainsa ajakirja müüsin vanamehele, kelle kohta sekund enne arvasin, et kuna kedagi teist praegu vastu ei tule, siis räägin temaga ka ja ta ostis, nii et mina ei tea, mis kellegi peas toimub - nagu meie äris, enne ei tea, kui järele ei küsi.
.... MÜÜMISE KUNST on vaja selgeks õppida ja ma usun, et see ette nähtud aeg on täiesti piisav, et seda oskust arendada.
Aga niisama oli põnev inimestega rääkida, päris mitu inimest on Eestis käinud ja hakkasid sellest rääkima või siis Aafrikast, nii et lendlehetamise vahelduseks on päris hea tänavatel ajakirju müüa - kas just hea, aga õpetlik igal juhul, sest ennast peab ikka täiega kokku võtma, et enda eelarvamused "Kuidas ma nüüd olen sedasi tänaval ja tülitan inimesi. Nagunii kedagi ei huvita!" need eelarvamused tuleb unustada, sest kui ma juba ise sedasi suhtun, siis raudselt keegi ei osta mitte kui midagi. See lause, et kõige olulisem on võita iseennast on nii õige, et lausa uskumatu, sest mina ise olen enda kõige suurem sõber või siis vaenlane, olenevalt sellest, kuidas ma olen otsustanud millestki mõelda või millessegi suhtuda
No comments:
Post a Comment