Pühapäev
Small Heath Leisure Center
Mõtlesin, et tulen oma esimesel vabal päeval tulema sealt meie majast ning istun rahulikult raamatukogus – loen ja kirjutan, hiljem jalutan mööda poode. Aga siin maal on pühapäev vist tõesti otseses mõttes PÜHA päev, sest enamik poode on kinni, vaid mõned üksikud toidupoekesed on avatud. Raamatukogu on ka mõistagi CLOSED. See Leisure Center on avatud, nii et saaks ujuma minna, aga kuna ma sain teada, et siin polegi sauna, siis täna ei ole küll tunnet, et viitsiks vees solistada, kuigi edaspidi soovin siia kindlasti jõuda. Seda enam, et see keskus meil praktiliselt kodu kõrval, jala alla 10 minuti jalutada ning olengi kohal.
Aga õnneks on siin vabaajakeskuse eesruumis rida diivaneid ning isegi elektripistik, nii et sain oma läpaka ilma probleemideta seina lükata ning istun nüüd mõnda aega siin, sest majja tagasi ma minna ei soovi. Järgmist vaba päeva ning üksiolemist peab vähemalt 2 nädalat ootama, nii et vaatamata sellele, et meie tiimis on toredad inimesed, kellega ma väga hästi läbi saan, ei soovi ma täna eriti kedagi neist näha.
Kui tänaval kõndida, siis valdav osa inimestest on mehed. Isegi, kui mõni naine jalutab, siis on ta nii märkamatu, et teda otseses mõttes lihtsalt ei pane tähele – kuna elame moslemite linnaosas, siis on väga levinud vaatepilt, et naised on üleni tumedas ning vaid silmad paistavad.
Aga samas, selle ülimalt kirju tänavapildiga harjub nii kiiresti, sest tegelikult on kõike ja kõiki segamini, näiteks praegu astus siit uksest sisse n-ö täesti tavaline mustanahaline naine koos oma pojaga, naisel on sinine NIKEi nokamüts peas, valge dressipluus ja sinised püksid, nii et meie mõistes täiesti tavaline ning normaalne inimene.
Eks kohati on olukordi, et kuna olen valge naine, siis pööratakse rohkem tähelepanu. Kesklinnas seda ei ole, seal ei pane keegi suurt midagi tähele. Selline mulje on mulle vähemalt hetkel jäänud. Aga meie Small Heath linnaosas on küll nii, et kui me näiteks Kristinaga sellel n-ö peamisel kaubatänaval ajakirju müüsime, tema ühel pool teed ja mina teisel pool teed, siis ajakirja asemel oleksid meie telefoninumbrid palju paremini kaubaks läinud J
Alguses on võõras, sest Eestis ei tule keegi juurde ja ei küsi lambist, kus sa elad, mis teed ja mis su telefoninumber on ???
Nii, nüüd tuli terve hunnik pisikesi poisse. Ujulas on naljakas see, et eraldi on näiteks naiste ujumise aeg, täna hommikul on 3 tundi üldist ujumist ehk siis kõik tohivad tulla, aga peale 12 on vaid mehed.
Ja Inglismaal ei võeta dussi all või saunas ujumisriideid seljast ära, nii et ses osas vastupidi meie ühiskonnale, kus veekeskustes on iga sauna ukse peal silt, et ujumisriietes sisemine keelatud. Pikematest eeskirjadest võib põhjusena lugeda, kuidas nendest kuumaga eralduvad klooriaurud on tervisele kahjulikud.
Aga ju siis siinsed klooriaurud on teistsugused JJ
Kõike suurem erinevus, mida tunnen, kui näiteks üksinda tänaval kõnnin, on see, et väga paljud naeratavad. Nagu tõsiselt, lihtsalt lambist ja see, et peaaegu iga teine, kellele korra otsa vaatad, sulle tere ütleb, on ka täiesti tavaline.
Seda nii leaflet´imise ajal kui ka siin meie ümbruskonnas ringi jalutades. Kui poodi sisse astuda, siis ka kõik teretavad ning seejärel küsivad nagu muuseas hästi kiiresti „Are you alright?“ – alguses ma ei saanud üldse aru, mida nad ütlevad, sest kiiresti on tõesti kiiresti ja need kolm sõna kõlavad kui üks sõna.
Aga see ei ole tegelikult küsimus, vaid lihtsalt tervitus, millele ei oodata vastust. Eks alguses on ikka see, et tahaks inglise keele tunnis õpitut kasutama hakata. „Fine, thank you!“ või midagi, aga sel juhul on see pigem kohatu J
Tänu sellele, et nüüd laos töötan, saan ka oma inglise keelt paremaks, sest meie majas on absoluutselt kõigi jaoks inglise keel kui teine keel. Isegi meie õpetajad Jan ja Lena, esimene on pärit Taanist ja teine Rootsist, nii et see meie majasisene inglise keel on suht lihtne. Aga laos, kus töötame koos 5-6 kohaliku mehega, saan aru, et kohati ei saa ikka üldse aru, mida nad seal räägivad, sest nende jutt on nii kiire, segasne ja loomulikult briti aktsendiga. Aga teine päev oli parem kui esimene ning kolmas kui parem kui teine, nii et kuu aja pärast on mul lootust emakeeles inglise keelt rääkivatest inimestest aru saada.
Sest ega asjata ei ole tavaline olukord, kus GAIA programmis osalevad inimesed oskavad küll inglise keelt rääkida ning saavad omavahel suurepäraselt hakkama, aga näiteks tänavatel ajakirju müües või inimeste uste taga raha kogudes, ei oska nad midagi peale hakata. Hea on see, et õnneks on kõik õpitav, ka kohaliku keele iseärasused.
Kell on 11:45, olen siin pea 45 minutit olnud ning kuigi ma siin otseselt kedagi ei sega, ei sobi siin vist enam väga kaua olla – ma ei ole veel mõelnud, kas ja mis edasi saama peaks, sest ei oska nagu midagi teha ega kuhugi minna.
Ses suhtes on Läti Jana´l hea. Tal on Birminghamis üks hea sõber, nii et ta ütles eile peale õhtusööki, et tuleb täna õhtuks tagasi, pani normaalsed riided selga ja läks.
See on isegi suht normaalne elu vist, sest praegu ma võin mõelda ja öelda, et ei soovi seal meie majas olla ega meie tiimi inimestega aega veeta, sest oleme iga päev seal majas kõik koos, aga ega mul peale niisama passimise ka väga palju alternatiive pole.
Noh, kindlasti oleks, aga kõik maksab ja mitte üldse vähe. Tavaliselt on meil nädalast 5 poundi kultuuri peale ette nähtud, aga seda ei saa me mitte rahas, et ma soovin näiteks kinno minna ja saan oma 5 poundi, vaid seda saab kasutada, kui tiimina otsustame kuhugi minna.
Aga meie Scotlandi reis oli nii palju kallim, et järgmise kuu aja rahad on juba ette ära kulutatud. Nagu ma ka öelnud olen, siis rahasid näeme vaid paberil, et kuhu ja palju kulub,nii et vahest on lausa naljakas, kui nüüd lattu minnes peame bussis PÄRIS raha kasutama !!!
Minu enda kulud siiani on väga tagasihoidlikud. Rongipilet Londonist Birminghami oli hirmkallis, enamik kaasa võetud rahast kulus sinna, 38 poundi ehk umbes 850 krooni, kokku oli mul kaasas täpselt 100 poundi, millest praegu on alles natuke üle 40 poundi ehk minu siinoldud kolme nädala kulud reaalses rahas on alla 20 poundi ehk umbes 450 krooni.
Asi on lihtsalt selles, et ma ei vaja midagi. Täna ostsin paki nätsu, mis maksis 40 pence´i (10 EEKu). Aga sellele vaatamata, et me suurt midagi ei vaja, kadestame Planet Aid´i rahvast, kes saab kuus 65 poundi taskuraha, sest meil on enamik ikka suht ilma rahata ning me ei saa otses mõttes ühtegi poundi, mis on niisama vabaks kasutuseks.
Aga mis siin ikka nutta, kõik teadsid, et siin ongi sedasi ning oleme sellega arvestanud. Ses mõttes olen mina tänu Ossmet´i „stipendiumile“ ikka väga heas seisus, kuna mul on endiselt alles ravikindlustus ning tean ka seda, et minu vanemad ei pea näiteks minu õppelaenu tagasi maksma, vaid olen võimeline seda ise tegema – see on päris hea tunne, ausalt ka.
Mõned inimesed on kirjutanud ja küsinud, kas ma olen õnnelik?
Blogi on kohati selline üldsõnaline ning loomulikult ei ole siin kõiki sündmusi ega mõtteid - eriti neid, kus ma midagi kahetsen.
Isa kirjutas ka, et tal on hea meel, et ma rahul olen, aga minu ridade vahelt võib ta mind tundes ka midagi muud välja lugeda ....
Tänu sellele hakkasin end ise rohkem analüüsima, et kas ma siis olen õnnelik ja kas ma kirjutan seda, mida mõtlen või kirjutan lihtsalt seda, mida oleks hea kunagi endal ja teistel lugeda.
Ühest vastust mul ei ole, olen kirjutanud nii ja naa, kohati kisub natuke ilukirjanduslikuks kätte, aga see on stiil, mis lihtsalt tuleb ning ma ei pea selle tekitamisele eraldi keskenduma. Otseselt olukorda ilustanud ei ole ning hullemana pole seda ka kujutanud, kui see minu jaoks tegelikkuses on.
Aga ridade vahelt lugemine ... eks need inimesed, kes mind väga hästi tunnevad, teavad nagunii minu loo tagamaid natukene rohkem ning loomulikult mõtlen vahest, kas ma teen ikka õigesti. Vastupidist ei ole ma kunagi väitnudki.
Ning loomulikult on nostalgiahetki, kus mõtlen tagasi oma senisele elule ning hakkab natukene kurb või siis palju kurb, nii et klomp tuleb kurku või pisar silma, aga usun, et see on normaalne - alati tuleb millestki loobuda, et midagi uut kogeda. Kas see on ainuõige variant, seda ma loomulikult ei tea, aga hetkel ei kujuta oma elu enam muudmoodi ette.
Aga kui ma aus olen, siis õnneks või siis just kahjuks ei ole siin aega väga palju mõelda, sest me oleme otseses mõttes liialt tegevuses.
Küsimusele, kuidas magasid, on tavaline vastus meie majas „FAST“ ehk siis „KIIRESTI!“ - sama kiiresti, kui see valge auto mööda tänavat sõitis :):) ... sest tõesti on sedasi, et õhtul panen silmad kinni ja hommikul teen lahti. Noh, see haige olemise öö välja arvata muidugi ja üks teine öö veel, kui ma halba und nägin – momendil, kui ärkasin, see oli vist 4-5 paiku, mäletasin seda päris selgelt ja tundsin, et peaksin selle üles märkima, aga olin liialt väsinud ning uinusin uuesti enne, kui jõudsin padja kõrval kaustiku ja pastaka võtta.
Hommikuks olid järel vaid mõned mõttekillud, mida siiani mäletan, aga siiani pole saanud mahti seda lahti kirjutada, sest kui ma mingi teema võtan, siis mulle ei meeldi seda kiiresti ja ülimalt pealiskauselt lihtsalt paberile visata – lihtsalt kirjeldusel ei ole minu meelest suurt mõtet, kui ei ole just väga ilus ja eriline koht/sündmus, mida kirjeldada.
Aga tagasi selle unenäo juurde, mille teeb eriliseks veel ka see, et minu teadliku mälu järgi on see ainus unenägu, mida terve siinoldud aja jooksul üldse näinud oled – samal ajal, kui viimase Eestis oldud kuu jooksul nägin igal öösel midagi.
Miks ma seda halvaks unenäoks nimetan? Sest see tunne, millega ma üles ärkasin, oli ... ma ei teagi seda õiget sõna, on vist olemas selline sõna nagu ÕÕVASTAV – ma ei tea täpset tähendust, aga see sobib siia hästi, kuidagi seest tühi tunne oli, nagu midagi oleks minust välja võetud, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
Ma ei suuda seda ühtse jutuna kirja panna, seda ma tean, aga ma saan üles kirjutada mõned mõttekillud, millest see unenägu koosnes.
Ma tean, et läksin Sirje juurde, aga imelik oli see, et tema vastuvõtt oli ruumide järgi öeldes Lihulas endises Kaja poes, aga mitte maa peal, vaid selle poe keldris, kuigi minu teada sel majal ei olegi tegelikult keldrit.
Igal juhul läksin, aga Sirje ei olnud Sirje, vaid keegi teine – ma ei tea, mul oli teadmine, et läksin Sirje juurde, aga sinna jõudes ei näinud ta Sirje moodi välja. Kõik oli hästi naljakas, kogu sealoldud aja tundsin end kuidagi halvasti ning välja minema hakates ei saanud ma sealt enam välja, sest „Sirje“ ütles mulle, et ta peab korra ära käima, aga ma saan sinna jääda – kui ta ukse kinni oli pannud, nägin seinal mingit silti, kus oli kirjas, et see kelder kaotatakse ära, mingid kraanid keeratakse lahti ja need ruumid lastakse vett täis ja et see juhtub suht kohe ..... järgmine kild unenäost oli see, et ma ei tea, kuidas ma sealt välja sain, aga jooksin Klubi Hoovi kaudu Ristiku korteri poole ... ma ei tea, miks, aga natukese aja pärast tahtsin taas Sirje juurde minna ja Meigo ütles, et ta tuleb minuga igaks juhuks kaasa.
Läksimegi siis koos, Meigo istus teises toas, samal ajal, kui mina „Sirjega“ juttu ajasin. Lõpp oli taas kole, kuna tal ei õnnestunud mind eelmisel korral ära uputada, siis tahtis ta mind mingil muul moel ära tappa, kahjuks ma ei mäleta enamikku sellest jutust, aga karjusin kogu kõrist Meigot ning sel hetkel, kui Meigo sinna tuppa astus, siis „Sirje“ tardus, ta ei saanud enam oma käsi ega jalgu liigutada, ta sai vaid natukene rääkida ning ütles midagi sarnast: „Kurat küll Kristi, sinu venna ümber on liiga paks kiht, kust ma läbi ei pääse!“
Järgmine pilt oli see, kus me Meigoga koos läbi Klubi Hoovi jooksime ning sel hetkel ärkasingi üles ...???? Sel päeval lendlehetades mõtlesin päris palju selle unenäo peale, aga ega nendest asjadest vist ei saagi aru saada.
Aga nüüd on see vähemalt kirjas, kui ma kunagi vana naisena kiiktoolides õõtsudes seda lugu oma lastelastele rääkida soovin vms.
Ok, tagasi reaalsesse maailma, kuigi ma ei tea enam ammu, mis on reaalne või mis ei ole.
Aga selle õnnelik olemise jutu järjeks nii palju, et üks asi on veel, mis mul kogu siinoldud aja silme ees, aga millest ma pole ka saanud mahti kirjutada. See on punane Peugeot ehk minu kallis Ossmeti autokene.
Ma ei ole mingi autofanaatik ning ma ei vahi ringi, aga nii palju või vähe, kui ma linnapildis autosid vaatama/märkama satun, siis peaaegu alati jääb minu silme ette just Peugeot ning enamasti on see punane. Tõesti, ühel päeval lendlehetades nägin ma viite täpselt samasugust autot, millega ma ise sõitsin – umbes tunni ajaste vahedega. Tjah, kui mind praegu Eestis autorooli lasta, siis olen ohtlik juht nii iseendale kui teistele, kuna vasakpoolne liiklus on nii normaalseks ning harjumuspäraseks saanud.
Miskil hetkel tundus mulle, et Peugeot oleks nagu Inglismaa rahvusauto, aga asi on vist ikka minus, et „juhtun“ mingil põhjusel alati siis silmi tõstma või pead keerama, sest ausalt ka, üldjuhul lendlehetades ma midagi peale väravate, uste ja postkastide ei märganud.
Seega, minu n-ö senine elu ja töökoht tuletab end mulle igal sammul meelde. Nüüd veel see fakt, et lao kõrvalmajas on pulbervärvimise tehas – no andke andeks, kas tõesti on olemas nii kokkusattumisi või mis toimub ???
Ja kui meie Scotlandi reis oli, siis meiega koos olid ka kaks Manchesteri vabatahtlikku: Juliana Saksamaalt ning Lenka Tsehhist. Viimane on 42 aastane naisterahvas, seni töötas juristina – blondi poisipeaga, väga stiilne ja tark naisterahvas, kellega algusest peale väga hästi klappisin, oleksime nagu ammu aega tuttavad. Aga kuidas see minu senise eluga haakub? Kui kontaktandmeid vahetasime ning sünnipäevadest rääkima hakkasime, siis tuli välja, et tal on 5. veebruaril sünnipäev, mis on täpselt sama päev, mil ka Joonas sündinud on.
..... kokkusattumus või lihtsalt juhus ??? ... äkki tõesti !!???
Teemad hüppavad ühest kohast teise, aga ma ei tõesti ei viitsi hakata kuntslikult mingeid sujuvaid üleminekuid kirjutama, et stiilis: „Kui siit nüüd edasi liikuda, siis jõuan .... !“
Viimasel ajal olen hakanud arutlema selle üle, et kas ma kirjutan iseendale või teistele.
Praeguseks olen aru saanud, et teen seda ikka iseendale, see on lihtsalt tegevus, mida mina naudin, mitte kohustus – olen ju 10 aastat kirjutanud ning alati iseendale, vahe on vaid selles, et varasemate juttude sisu tean vaid mina.
Tänagi mõtlesin hommikul päris pikalt. Meil on vaba päev, mida ma sellega peale peaksin hakkama. Mõned kavatsevad terve päeva voodis veeta, lihtsalt oleskleda, lugeda, telekat vaadata – eip, see ei ole minu jaoks, mõtlesin. Teised lähevad kesklinna muuseumidesse, vaatavad linna jne – eip, seda ma ka ei soovi, mõtlesin. Jäigi järele see, et ma lihtsalt olen iseendaga koos, võtan aega, et üle tüki aja pikalt ja piirideta kirjutada. Väljendi „ilma piirideta“ all pean ma silmas seda, et kuna mul ajalimiiti ei ole, siis ma ei pea ka neid teemasid kuidagi piirama – kui mõte läheb ikka kuhugi täiesti mujale ära, siis las ta läheb, mul on piisavalt aega, et ringiga tagasi selle teema juurde jõuda, millest kirjutada soovisin.
Kell on 12:35 saanud, ma olen poolteist tundi ühe koha peal istunud ja mu tagumik on juba kange, nii et usun, et pakin oma läpaka kinni ning lähen vaatan õue – jalutan natukene ringi ning ehk satub mu teele uus koht, kus saab olla.
14:00
Päike on kõrgel taevas – ilm läks väga ilusaks ning oma suureks üllatuseks avastasin, et ka paljud poekesed on lahti tehtud. Ju enne oli siis lihtsalt liialt vara, sest enamikel poodidel ei ole kusagil kirjas, mis kellast mis kellani nad avatud on: kasutatakse kahte silti OPEN ja CLOSED ning see on kõik.
Taas kord, ma räägin vaid Birminghami Small Heath linnaosast, nii et päris kindlasti ei saa neid üldistusi kusagile mujale üle kanda.
Hetkel olen näiteks suures kaubakeskuses väga viisakas kohvikus – pühapäeva tõttu siin küll midagi süüa ei anta, aga niisama istuda saab väga edukalt, ilma et keegi viltu vaataks.
Läpakad kui sellised ei ole ka siin mingid imeasjad, aga WIFI osas on Eesti ikka üle kõige. Kui praegu oma reisivarustust vaatan, siis minu "parimateks sõpradeks" on läpakas, M-Robe ja digikas - kõigil neil on kaasas hunnik juhtmeid ja laadijaid, nii et terve eraldi kott on mul nende jaoks.
Igal juhul ei suutnud ma praegu ühtegi pistikut leida, nii et ma loodan oma kalli läpakakese aku peale nüüd, et see võimalikult kaua vastu peaks, sest siin on nii hea istuda. Soe päike paistab läbi suure klaasi, vaikne muusika mängib, tool ja laud on väga mugavad ning pooleteise tunni jooksul, mil mööda seda tänavat jalutasin, nägin piisavalt palju, nii et teema puuduse üle ei pea ma muretsema J
Hommikul just rääkisin Livaga, et ainuke asi, mille pärast ma seoses lao tööga muretsen, ei ole mitte see, et mul küüsi pole ja küünenahad katki on, vaid see, et mu randmed ei pea äkki vastu.
Kogu see toppmine ning surumine – see on meeletu rannete töö ning tunnen juba praegu, kuidas randmed tunda annavad, eriti vasaku käe oma.
Täna, kui valikuliselt mõnda suvalisse poodi sisse astusin, püüdsin niisama mingit üldmuljet saada, aga „kogemata“ sattusin ühes poes täpselt sinna vahesse, kus müüdi randme toetajat. Wrist supporter on selle originaalne nimi ning kuna see maksis alla kahe poundi, siis ma isegi ei mõelnud, vaid ostsin selle ära, sest mul on vaja oma randmed kinni panna, et neid hoida, sest taas jõuan omadega välja sinna, et jah, lao töö on mega tasuv, aga ma saan seda „palka“ vaid siis, kui olen täie elu ja tevise juures ning võimeline seda tööd tegema.
Käisin veel paaris poes ning kõige lahedam asi minu jaoks, mida ma varem ei teadnud, oli see, kui nägin kõikvõimalikke kreeme kirjadega „skin lightening“ – naljakas, kuidas meie teeme igast sada imeasja, et olla natukenegi jumekad ning meil liigub mega raha seoses nende toote ja teenustega, mis aitavad inimestele pruuniks saada. Siin on vastupidi – inimesed maksavad, et heledamad välja näha.
Kus on tasakaal? Nii, nagu inimene kui selline ei ole üldjuhul tasakaalus, nii ei ole ka maailm tasakaalus, kuigi võiks, aga ometi on kusagil liialt palju, mujal liialt vähe jne. Eriti trastiline näide siinkohal on see, kuidas praegu on pool maailma näljas ning sureb, kuna süüa ei ole, ning teine pool sööb liiga palju ning sureb, kuna liigne toit tapab ka.
Kui jutt toitumisele läks, siis muslemite linnaosas on rahvas üldjuhul normis, ma mõtlen välimuse osas – noh, neil on täiesti teine kulutuur, usk, toitumistavad jne ka. Aga kui üldiselt inimesi vaadata, siis ülekaalulisi on ikka väga-väga palju. Ja ülekaalulisuse all ei pea ma silmas mõnda liigset kilo, vaid inimesi, kes kaaluvad sinna 100 ja 200 kg vahele.
Siinkohal tuleb mulle meelde meie teisipäevane õppepäev, mille teemaks oli TERVIS. Jan tegi ettekande teemal „Homocysteine – your Body´s Chrystal Ball“ Ma ei hakka siinkohal seda ümber jutustama, aga toon esile vaid selle, mis mul siiani iga päev meelde tuleb, sest ma polnud varem selle peale kunagi sedasi mõelnud.
Keskmise inimese väline kehapind on umbes 2 m2, nii palju on meie kehal nahka, mille eest iga päev hoolitseme, mida peseme, kreemitame, riidesse paneme jne. „Mis te arvate, kui palju meie sees seda pinda kokku on, mis samamoodi meie tähelepanu vajaks?“ Pakkusime, et palju, aga arvu ei osanud öelda ning ausalt öeldes poleks ma osanud nii suurt numbrit ka pakkuda, sest kuigi ma kujutan täiesti ette, kuidas kõik elundid ja soolikad jne jne kataksid lahti harutatult päris mega suure pinna, ei oleks ma elus uskunud, et see on suurusjärgus 300 m2.
Väline 2 m2, mida poputame kui hullud.
Ning sisemine 300 m2, mille olemasolu peale me peaaegu kunagi suurt ei mõtle.
Naljakas tõesti, kui sedasi natuke teadlikumalt inimeste (seega ka iseenda) käitumist vaadata. Kõikjal on Fish and Chips ja muud kiitoidu söögikohad, inimesed istuvad ning lasevad ning hea maitsta ning seejärel astuvad ilutoodete poodi, et oma 2m2 kesta eest hästi hoolitseda.
........ tervis ja ilu – see trend ei saa TÕESTI niipea otsa, nägin seda ka täna poes, ma pole kaua poes käinud lihtsalt, nii et sellest vist ka see vaimustus – lõputud riiulid, pikad letid kõikvõimalike Health and Beauty asjadega.
Kusjuures siin on suur ühe liitrine kehakreem on täiesti tavaline nähtus või siis shampoon – kuidagi jube jurakad suured potsikud on kõikjal. Lausa naljakas neid seal poeriiulite peal vaadata.
Lubasin endale kunagi ammu, et kui mul aega tekib, siis tõlgin ja trükin Robert Kiyosaki plaadi „Finantsintelligentsus“ korralikuks dokumendiks, sest see on info, mida iga inimene võiks teada.
Õhtu, kell on 22:15.
Tulin just dussi alt ning istun nüüd oma üleval naris ning proovin neid päeval kirja pandud jutte ning samal ajal tehtud pilte arusaadavalt ühendada.Jõudsin alles kella kaheksa paiku koju, nii et mul õnnestuski terve päev iseenda seltskonnas veeta ning lõbusasti ära sisustada.
Oeh, selle päeva jooksul juhtus veel nii palju asju, et ma ei teagi, mida võtta või midagi jätta.
Igal juhul võin praegu öelda, et nautisin seda ühte ja ainsat vaba päeva täiel rinnal ning tegin täpselt neid asju, mis pähe tulid ja mis mulle endale meeldisid....
See WC ei kuulu just selle kategooria alla, et tegin seda, mis pähe tuli :) aga minu meelest on see lahe peldik.Kes seda kasutamise juhendit loeb, siis sealt saad teada, et makimaalselt võid seal sees veeta 20 minutit.
Aga jah, asi toimib sedasi, et panen 10 pence´i sinna sisse, uks avaneb ning voilaaaa, WC on kasutamiseks valmis. Sees on veel eraldi hoiatus, et kui ma enne ust vabatahtlikult ei ava, siis uksed avanevad automaatselt 20 minuti pärast:)
Niisama ringi jalutades leidsin ühe nurga tagant kiriku, kus oli mingi sügisfestivali reklaam üleval ning kiriku uksest tuli just üks naine välja, kes ütles, et pooleteise tunni pärast hakkab pihta, et tulgu ma siis tagasi.No jah, kuna mul nagunii midagi muud ees polnud, siis jalutasin veel natukene ringi, mis iganes seal siis ka juhtuma hakkab, ikka huvitavam, kui niisama tühja passida.
Ja see oli hea, et kõndima läksin, sest tee peale jäi üks pulmarong ning ma pole elu sees nii ilusat, nii pikka ja nii võimast limusiini näinud
.... nagu
tõsiselt ka, fotod ei suuda seda kahjuks edasi, aga midagi ikka.Kella 18ks jõudsin tagasi oma leitud kiriku juurde.
Kui siiani olin selliseid asju vaid filmides näinud, siis nüüd nägin oma silmaga, kuidas kogu rahvas kõva häälega laulab, plaksutab ning tantsib.
See oli midagi jumalateenistuse ja peo vahepealset.
Kogu teenistuse tekst (nii laulusõnad kui esinemised) oli kenasti köidetud ning iga inimene sai selle.
Valgeid ja musti inimesi oli enam vähem pooleks, kõik olid mega sõbralikud. Kirik oli hästi soe ja hubane, rahval oli lõbus, nii et mõni ime, et nii palju rahvast kirikus käib.
Eriti meeldis mulle see osa, kus tuli teistele rahu soovida. Kõigile enda ümber, nt ees pingis, taga pingis ja kõrval - selline hästi vahva asi, kuidas võhivõõrad olid äkki üks.Peale ametliku osa lõppu pakuti süüa ja juua. Oli mitut sorti veini, mahlasid, soolase toidu ja magustoitude laud.
Kõik sõid ja jõid, lobisesid omavahel - vaatasin seda rahvamassi, igasugu rassidest, nii naisi kui mehi, nii 4 aastaseid kui 80 aastaseid.
Kirik on selles suhtes ikka hea koht, et mistahes maailma otsas võib sinna sisse astuda ja tunda end hästi. Kusjuures mind ei häirinud ka see sisu, mida seal räägiti, sest igaühel on õigus uskuda seda, mida ise soovib.
Kui ma enda seisukohast räägin, siis ma ei usu Jumalat kui sellist, aga ma tean, et mida iganes need inimesed usuvad, neil on õigus !!! Nende enda jaoks on neil õigus.
No comments:
Post a Comment