Sorasin enda lauasahtlis ning leidsin ühe kaardi. See on punakas A.Le Coq´i logo ning pudeliga kaart, mille Laura mulle 18ndaks sünnipäevaks kinkinud on.Täiskasvanute maailma kvalifitseerumise puhul on ta kirjutanud sellised read.
"Kui miski ei ole tähtis
ja tõepoolest,
miski ei ole ju tähtis,
siis just kõige vähem tähtsamad asjad
on kõige tähtsamad"
Olen peaaegu terve nädalavahetuse mõelnud. Üllatus-üllatus, kas tõesti ??!! Nagu see oleks mingi mega harv juhus või midagi muud eriskummalist :D
Olen mõelnud peamiselt kahest asjast: enda elust ning inimestest enda ümber - nii nendest, kes praegu mu kõrval, ent rohkem siiski nendest, kes kusagil mujal oma elu elavad.Kool on ses suhtes "nõme", et see pole tavaline töökoht, kus lihtsalt kohal käia ning kui enam ei meeldi, siis ütlen lihtsalt ülemusele: "Vabandage! Ma soovin lahkuda!"
Ei, ma ei taha koolist ära tulla, ent kuidagi hirmutav on see, kuidas ta seob. Nagu igas mõttes ning kui vahest keerlevadki peas mõtted, et ma sooviks ikkagi midagi muud teha, siis ei ole mitte "bossiga" rääkimine see raske osa, vaid kõik need särasilmad, kes küsivalt mulle otsa vaataksid??? Aga see pole üksnes kooliga seotud. Üleüldse kardan sellist siduvat värki vist, sest sel juhul on mul kogu aeg tunne, et äkki miski muu läheb minust mööda või ma jään millestki ilma vms.
Lugesin taas Coelho järjekordset raamatut ning ta kirjutab seal peategelase kohta nii õigesti:
"Ta tahaks läbi käia kõik teed ja tulemuseks on see, et ta ei käi läbi ühtegi!" vahest kardan ja mõtlen iseenda kohta sedasama, et kõike nagu tahaks, ent samas - kõike seda saades avastan taas, et ikka hoopis midagi muud tahaks ning järjekordne teerada jääb pooleli.
"Mille jaoks me siin oleme? Paljud usuvad, et leiavad vastuse religioonist või materialismist. Osa langeb meeleheitesse ja raiskab kogu oma elu ja õnne, et selle tähendust mõista. Vaid üksikud lepivad, et see küsimus jääb vastuseta ja elavad hetkes, muretsemata tulemuste ja tagajärgede pärast"
/"Brida" Paulo Coleho lk 158/
Just seda ma teinud olengi, peaaegu kogu oma teadliku elu - nii kaua, kui ma mäletan. Muudkui aga esitanud küsimusi, palju küsimusi ning kulutanud metsikult aega, energiat ning seda ainust praegust hetke, mis mul on, et lahendada "elu müsteerium", et saada teada: "Miks ma siin ikkagi olen? Kas see koht, kus ma praegu olen, on ikka see õige?... ja just siis, keset neid mõtterännakuid leidsingi sahtlist selle kaardi ning mõtlesin: "Aga tegelikult ei olegi ju mitte miski tähtis ..või ehk siiski ?"
Elu on peaaegu ilus ... ainus, mille/kelle järele tõeliselt igatsen, on need inimesed -sõbrad/tuttavad-, kes kõik mujal elavad ning see olukord tekitab vahest tunde, et ma olen peaaegu täiesti erakuks hakanud :D
Kui keegi teist, mulle kallitest inimestest, siia satub ning neid ridu loeb, siis teadke, et ma pole teid unustanud ning IGATSEN TEIE JÄRELE: igatsen neid jagatud unistusi ning lõputuid arutelusid, ent käin praegu oma Teel (koos kahe koeraga valdavalt:) Teel, mille osas ma küll päris kindel pole, aga ma katsetan :):) !"Ära kunagi tunne häbi. Võta vastu, mida elu pakub ja joo tühjaks karikad, mis su ees seisavad. Kõiki veine tuleb juua - mõnda lonksukese, mõnda terve pudeli.
"Mille järgi ma vahet teen?"
"Maitse järgi. Hea veini tunneb ära ainult see, kes on kibedat proovinud!"
"Maitse järgi. Hea veini tunneb ära ainult see, kes on kibedat proovinud!"
/Coelho/
Ma ei ole kindel, kas mul on praegu käsil hea või kibe vein, vist selline harju keskmine :), ent veidid pidavat ju aastate lisandudes paremaks minema, nii et who knows, kuhu see värk välja viib, ent ma tõesti tahaksin osata elada nii, et ei muretse ega mõtle tulemustele ega tagajärgedele, sest kõik, mis ma elus üldse plaaninud olen - kõige kohta on elul on sootuks teine plaan olnud, nii et tegelikult, mõistusega võttes, võiksin ju aru saada, et pole mõtet enda aega raisata selle värgiga, vaid Elu usaldada .... aga inimene ei pidavatki loogiline olema, nii et ju see pole ainult minu probleem :D
