Olen nii kaua selle poole püüelnud ja seda soovinud, et pühapäev oleks tõesti see PÜHA päev ehk hingamise päev.
Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, aga seitsmendal päeval puhka.
Tänapäeva moodsas ühiskonnas ja selle virr-varri sees pole enamikel aega seda endale lubada ???
Mul ka ei olnud, noh, ok "ei ole olnud" ... ehk siis teisisõnu, ma ei ole seda piisavalt oluliseks pidanud, et selle jaoks aega võtta.
Täna võtsin - tegin esmaspäevased kooliasjad juba eile ära ning muud tegemised-toimetused ka, nii et täna on niisama olesklesime ning mõtete mõlgutamise päev (noh, mitte et ma seda muidu ei teeks:)
Aga jah, neljapäev oli mul õnnelik päev just ses osas, et koolis olles õnnestus absoluutselt kõik - õhinaga tegid kaasa ka need, kes tavaliselt väga midagi ei tee ja kogu see värk toimis ning südames oli metsik rahulolu ...
Kuigi üldiselt mõlguvad mul siin juba mitmendat nädalat taas äramineku plaanid meelel ja keelel. Ma siin talvel mõtlesin, et suvevaheaja võiks/peaks kuidagi huvitavamaks tegema ning uurisin isegi suht konkreetseid Kreeka pakkumisi, aga sinna see mõte jäi, ent nüüd, kui Liva Aafrikast tagasi tuli ning tal Lätis külas käisin ning need lingid talle edastasin ja kuulsin, et nad mõlemad lendavad pooleks aastaks Corfu saarele...hmmmm, hakkas ka minu mõte tööle.
Eriti peale seda, kui Liva oma kirja lõppu lisas rea
"P.s. one I have understood-I don`t want usual life!!!!!!!!!!" Well, what can I say, who would? Ent sellele vaatamata elab enamik inimesi lihtsalt päeva õhtusse veeretades ja järgmist palgapäeva oodates. Kurat, kurat, kurat ütleks kohe selle peale, närvi ajab selline värk :)
Dilemmat tekitab see, kui ise ka ei oska välja mõelda, kas ja mida siis lõppude lõpuks ikkagi teha või kuidas ennast teostada. Näiteks praegu ei saa vapsee aru, kas soovin lihtsalt siit taas vahelduse mõttes mõneks kuuks rändama ja uusi kogemusi hankima minna või siis on see taas miskit enese eest põgenemise sarnast, et juhe on koos ning endaga tegelemise ning asjade lahendamise asemel põrutaks hoopis minema ???
Igal juhul otsisin omal käel päris mitmeid variante, et kui saaks ka Corfule, kus Jana ja Liva end juba sisse seadsid ja kui saaks mingi 2-max 2.5 kuud, siis tegelt läheks ikka küll.
Elu on ju elamiseks, kuigi nii tihti, nii tihti unustan selle sootuks ning toimetan nina maas mingeid n-ö kohustuslikke tegemisi, unustades iseenda ja kõik muu, millest mingil hetkel unistanud olen.
Ehk siis taas jõuan tagasi tarkade sõnade juurde, et kõige olulisem asi elus on otsustada, mis on kõige olulisem ??? ...ning vot seda ma ei teagi, aga ma tean ja tunnen, et sedasi, nagu praegu, ei ole igal juhul õige. Olen sellest varsti sada korda kirjutanud ja teine sada korda sellest ka kindlasti mõelnud, et teha mitut asja natukene - see rebib ja tirib ja ahistab ...vähemalt minu jaoks ei ole see õige!!!
Foto võetud: http://www.hot.ee/usui/udus.jpg
