Tulin just trepist üles ning pilk jäi pidama põrandal lebaval ajalehel, kus ilutses suur pealkiri "How many lovers in a lifetime is too many?"
Artiklis on vastakuti pandud 2 tuntud naist. Üks monogaamia pooldaja, kes arvab, et sekspartnereid ei tohiks elus olla rohkem kui tõsiseid suhteid, teise naise eesmärk on oma elu jooksul magada vähemalt 1000 mehega ? Well, mis seal ikka, vabad inimesed vabal maal:)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - jap, kuigi just nagu hakkas huvitavaks minema... sorry, back to boring:D
Eile, peale blogi kirjutamist, muude asjade juurde asudes, tekkis silme ette omapärane paralleel.
Kõik, kes on kunagi telekamängu mänginud, saavad loodetavasti aru, mida ma mõtlen. Tänapäeva inimesed kasutaksid muidugi sõna "arvutimäng", aga ses osas olen ma iganenud tegelane ja kirjutan sellest musta ja punasega UFO kujulisest, kahe puldi ja püssiga telekamängust:)
Super Mario on telekamäng, mille erinevaid versioone u 15 aastat tagasi päris palju ja sageli mängisin. Kui kõik elud otsa said, siis viskas mäng tagasi algusesse. Kui jõudsin natukene kaugemale, õnnestus jätkata kuskil poole distantsi peal jne jne ... sedasi, kuni võiduka lõpu ning järgmise levelini.
Samas oli ju see, et tagasi algusesse kukkudes läks sama tee läbimine, mis just läbi tehtud oli, oluliselt kiiremini ja valutumalt, sest kogemus oli olemas ning oskused (loodetavasti) paranenud :)
Ja nii see mäng edenes: alustasin, möllasin, sain surma, ilmusin uuesti ... kord esimesel kolmandikul, siis poole peal, siis vahetult enne lõppu ... kuni lõpuks oli võidukas lõpp!
Isegi, kui vahest mõni juhe tuli kuskilt lahti või lõi mingi errori ette, et sorry, palun uuesti, siis polnud probleemi see Super Mario kiirelt ning valutult, peaaegu lenneldes ja ühe hingetõmbega, uuesti finishisse tuua.
*
See on tõenäoliselt sarnane tunne, mis inimestel, kes on näiteks arvuti kõvaketta kokku jooksutanud või mingil muul loomingulisel teel kaua nikerdatud töö igaveseks kaotanud. Peale viha ja ahastuse lahtumist uuesti tööle asudes, tuleb välja, et asi saab kaks korda kiiremini valmis kui esimesel korral ning võimalik, et tulemuski saab oluliselt parem !
Muidugi on nii Super Mario kui dokumendi kaotamise puhul võimalik ka see, et neid teisi kordi ei tule. Kes ikka viitsib ühte ja sama asja mitu korda teha! Milleks?
*
Mulle meeldib elust mõelda kui ülespoole liikuvast spiraalist. Et sarnased teemad ja olukorrad kordavadki end ikka ning jälle, ainult et ideaalis toimub see erinevatel spiraali tasanditel ning seega peaks ka meie ise spiraali mööda ülespoole liikuma.
Pidevalt iseendaga võrreldes paremaks saama ja seega ka neid olukordi - isegi, kui need on peaaegu samad, mis varem-, teistmoodi lahendama.
Muidu jääb kõik ühe tasandi peale pöörlema, pea hakkab ringi käima ning varem või hiljem tekib tunne, et ei saa ei edasi ega tagasi ning see on tõsi.
*
Hakkasin järgmist lauset kirjutama sina-vormis, et kui sina tunned .... siis, et kui me tunneme ... ning samal ajal meenus, et mida iganes me kellele teisele nõuandena välja käime, on see tegelikult asi, mida meil endal vaja kuulda võtta !!
Seega kustutasin need lause algused ning kirjutan ikkagi mina-vormis. Nagunii mul praegu selline me-myself & I periood :))
*
Nii et järgmisel korral, kui ma tunnen, et f.. k, elu on ikka hullult ebaõiglane - olen ju uuesti sealsamas, kust kunagi ammu alustasin, milleks siis üldse kõik see vahepealne tõmblemine ?! Tegelt tasub ikkagi natukene hoolikamalt ringi vaadata - äkki on mäng nimega "Elu" mind siiski esimese veerandi või lausa poole peale tagasi "lubanud"?
Samamoodi tasub rõõmustada ning enda üle uhkust tunda ka siis, kui ongi peaaegu sama teema ja vaja nullist alatada, sest sel korral kulub oluliselt vähem aega ja energiat selle läbimiseks - järelikult oli lihtsalt double (või double-double:) check, et jap, see õppetund on omandatud, next level please ! :)))
Saturday, August 28, 2010
Friday, August 27, 2010
Kastisüsteem
Alles hiljuti veetsin pea nädalajagu õhtuid laka peal, sorteerides tunni-kaks sinna kognunenud asju.
Ükshaaval neid seal lapates, sai tehtud kiirkorras ülevaatlik retk minevikku, sest seal oli absoluutselt kõike, alustades mu elu esimeste kirja pandud ridadega, lõpetades baka töö retsensiooniga. Lisaks muidugi kõikvõimalikud ja võimatud asjad, tuletamas meelde erinevaid inimesi, kohti ja elusituatsioone.
Ometi olen väga palju asju ka lihtsalt ära hävitanud. Viimane suurem sedalaadi põletamine oli eelmisel sügisel, kui terve kastitäie enda vanasid päevikuid lõkkesse viskasin, sest vahet polnud, mis aasta oma lahti lahti võtsin, sarnased mõttemustrid ja heietused vaatasid vastu :D ...well, kind of ! Elu on ses osas ikka väga helde ja järjepidev, ulatades meile ikka ja jälle olemuselt sarnaseid õppetunde, kuni lõpuks võtame vaevaks sellest omad järeldused teha ning õppetükk omandada :).
Aga kui laka peale tagasi tulla, siis sinna ilmusid nüüd kenasti sorteeritud kastid, mille peale sai iseloomustavaid märksõnu pandud. Nii on seal reas
* kristi riided kodused
* kristi riided korralikud
* india riided
* kool + ülikool
* auhinnad
* ossmet, network, õpetaja
* kristi minevik
* oluline
* raamatud
* plaadid
* lihtsalt stuff
* kadi
* meigo
* ema
* ema kooliasjad
* isa sodisahtel
* kardinad
* linikud ja katted
* jõuluehted
jne jne jne ... hämmastav oli see, et enamik olidki minu asjad !? aga teisalt jällegi, mis siin ikka hämmastavat on. Toas on mul ju vaid mõni sahtel ning siin kaasas üks kohver.
Ülejäänud asjad, mis elu jooksul tekkinud, ongi sealsamas laka peal, kust tuul läbi puhub ja mõnedest kohtadest sisse sajab, aga kus see-eest tänu rippuvatele kasevihtadele suurepäraselt lõhnab :D
Pool tavaari võiks sealt südamerahus veel põlema panna, aga päris kõike ei raatsi, sest lapselapsed tahavad ehk kunagi tuhnida ning imestusega lugeda sõpradelt saadud kirju, mis kirjutatud siis, kui selleks veel pliiatsit, paberit ja ümbrikke kasutati :)))
Miks seda kõike aga üldse täna kirjutama hakkasin, oli see, et samal ajal, kui ma seal nende asjade füüsiliselt ühest kohast teise liigutamise ja süstematiseerimisega tegelesin, toimus mu sisemuses vist alateadlikult sarnane mineviku revideerimine. Surra-murra segamini olnud asjad "asetusid" erinevatesse kastidesse, mil koondnimetuseks "Kristi minevik" osa minust, aga mitte enam mina :)
Nii mõnigi reaalne asi, mis seal õhtuti lambivalgel istudes kätte sattus, tekitas küll teatud emotsioone, kuid samas ei haaranud mind enam endasse.
Sadade muude esemete seast leidsin värviraamatu, mille Kreete, Berit, ja Toomla mulle koos plastmassist barbiega :D 18ndaks sünnipäevaks kinkisid, kui mu kl 6 hommikul üles laulsid ning mu loppis näost ja püsti seisvatest juustest hulga pilte klõpsisid :)
Inimesed, kellega on päris palju aastaid otseses ja kaudses mõttes ühist õhku hingatud ning isegi ühest katlast söödud :)))
Värviraamat selline, mille iga pildi kõrvale tuli esmalt pisikestest kleepekatest värviline pilt kokku panna, et näha, mis värve pildi puhul kasutada.
Väikesed kleepekatega puzzle pildid olen mingi aeg seal ilusti-kenasti paika pannud, ent värvimiseni pole jõudnud. Ju siis see naljaga mõeldud titekingitus ei tekitanud sel hetkel soovi seda teha.
Jutu point on igal juhul selles, et praegu on see mul kaasas ning ma juba küsisin Kadi käest, kas või kus meil siit majapidamisest värvipliiatseid leida võib, nii et see tegevus, mis tol ajal oligi ehk liiga titekas, sobib nüüd, 8 aastat ja mega palju sündmusi hiljem, mu päevakavasse suurepäraselt :)))
Et millisesse päevakavasse ? Hmm, seda on natukene keeruline seletada praegu:), aga kindlasti mõnel teisel päeval jõuan jutujärjega ka selleni.
Endiselt näen igal öösel und, mida suuremal või vähemal määral mäletan ja siis oma morning page´del lahti kirjutan.
Tänasest ööst mäletan kahte asja, mõlemad üksjagu veidrad.
Esimene oli see, kuidas isa vana tarktor, elupõline põka, iseenesest keset Lopa hoovi liikuma hakkas ning mida ma siis oma füüsilise jõuga peatada üritasin. Seepeale aga keeras see end 90 kraadi ning hakkas kiiresti minu punase auto suunas veerema!! Ma võtsin kogu oma jõu kokku ning tirisin seda väest, saades ta peaaegu seisma, karjudes samal ajal emale: "Palun mine aja isa üles ja ütle talle, et ma ei jaksa enam hoida!" ...et selline sürr.
Teine unenägu on võib-olla põhjus, miks kogu see lakateema mul täna peas keerleb. Seal oli nimelt väga erinevaid ajajärke, kõik omavahel põimunud.
Meie Lihula-aegne korvpallivõistkond, kus Liana treeneriks ning meie endi vanus nii umbes 13-14. Samas oli korvpallisaal, kus mängima hakkasime, jällegi Spordigümnaasiumi oma, nagu ka ühikas, kus ööbisime.
Meid ootas ees mäng mingite Horvaatia poiste võistkonna vastu. Samas olin ma ise siiski vist täiskasvanu, sest sellele mängule eelnev ingliskeelne kirjavahetus oli minu kohustus ning ma kuidagi ajasin kogu seda asja üldse, nii et kui nad kohale jõudsid, siis tutvustasin end ning üks tüüp vaatas mu tossudes ja lühikestes pükstes jalgu ning küsis: "Kas sa oma jalgu pole mõelnud raseerida?" :D ja seejärel küsis mu meiliaadressi ??
...et nagu mis mõttes, kust sellised unenäod huvitav tulevad ja miks ma neid viimasel ajal nii detailselt mäletama olen hakanud ???
Aga aitab küll praegu, ma nüüd õue, sest ilm on imeliselt soe täna !
Ükshaaval neid seal lapates, sai tehtud kiirkorras ülevaatlik retk minevikku, sest seal oli absoluutselt kõike, alustades mu elu esimeste kirja pandud ridadega, lõpetades baka töö retsensiooniga. Lisaks muidugi kõikvõimalikud ja võimatud asjad, tuletamas meelde erinevaid inimesi, kohti ja elusituatsioone.
Ometi olen väga palju asju ka lihtsalt ära hävitanud. Viimane suurem sedalaadi põletamine oli eelmisel sügisel, kui terve kastitäie enda vanasid päevikuid lõkkesse viskasin, sest vahet polnud, mis aasta oma lahti lahti võtsin, sarnased mõttemustrid ja heietused vaatasid vastu :D ...well, kind of ! Elu on ses osas ikka väga helde ja järjepidev, ulatades meile ikka ja jälle olemuselt sarnaseid õppetunde, kuni lõpuks võtame vaevaks sellest omad järeldused teha ning õppetükk omandada :).
Aga kui laka peale tagasi tulla, siis sinna ilmusid nüüd kenasti sorteeritud kastid, mille peale sai iseloomustavaid märksõnu pandud. Nii on seal reas
* kristi riided kodused
* kristi riided korralikud
* india riided
* kool + ülikool
* auhinnad
* ossmet, network, õpetaja
* kristi minevik
* oluline
* raamatud
* plaadid
* lihtsalt stuff
* kadi
* meigo
* ema
* ema kooliasjad
* isa sodisahtel
* kardinad
* linikud ja katted
* jõuluehted
jne jne jne ... hämmastav oli see, et enamik olidki minu asjad !? aga teisalt jällegi, mis siin ikka hämmastavat on. Toas on mul ju vaid mõni sahtel ning siin kaasas üks kohver.
Ülejäänud asjad, mis elu jooksul tekkinud, ongi sealsamas laka peal, kust tuul läbi puhub ja mõnedest kohtadest sisse sajab, aga kus see-eest tänu rippuvatele kasevihtadele suurepäraselt lõhnab :D
Pool tavaari võiks sealt südamerahus veel põlema panna, aga päris kõike ei raatsi, sest lapselapsed tahavad ehk kunagi tuhnida ning imestusega lugeda sõpradelt saadud kirju, mis kirjutatud siis, kui selleks veel pliiatsit, paberit ja ümbrikke kasutati :)))
Miks seda kõike aga üldse täna kirjutama hakkasin, oli see, et samal ajal, kui ma seal nende asjade füüsiliselt ühest kohast teise liigutamise ja süstematiseerimisega tegelesin, toimus mu sisemuses vist alateadlikult sarnane mineviku revideerimine. Surra-murra segamini olnud asjad "asetusid" erinevatesse kastidesse, mil koondnimetuseks "Kristi minevik" osa minust, aga mitte enam mina :)
Nii mõnigi reaalne asi, mis seal õhtuti lambivalgel istudes kätte sattus, tekitas küll teatud emotsioone, kuid samas ei haaranud mind enam endasse.
Sadade muude esemete seast leidsin värviraamatu, mille Kreete, Berit, ja Toomla mulle koos plastmassist barbiega :D 18ndaks sünnipäevaks kinkisid, kui mu kl 6 hommikul üles laulsid ning mu loppis näost ja püsti seisvatest juustest hulga pilte klõpsisid :)
Inimesed, kellega on päris palju aastaid otseses ja kaudses mõttes ühist õhku hingatud ning isegi ühest katlast söödud :)))
Värviraamat selline, mille iga pildi kõrvale tuli esmalt pisikestest kleepekatest värviline pilt kokku panna, et näha, mis värve pildi puhul kasutada.
Väikesed kleepekatega puzzle pildid olen mingi aeg seal ilusti-kenasti paika pannud, ent värvimiseni pole jõudnud. Ju siis see naljaga mõeldud titekingitus ei tekitanud sel hetkel soovi seda teha.
Jutu point on igal juhul selles, et praegu on see mul kaasas ning ma juba küsisin Kadi käest, kas või kus meil siit majapidamisest värvipliiatseid leida võib, nii et see tegevus, mis tol ajal oligi ehk liiga titekas, sobib nüüd, 8 aastat ja mega palju sündmusi hiljem, mu päevakavasse suurepäraselt :)))
Et millisesse päevakavasse ? Hmm, seda on natukene keeruline seletada praegu:), aga kindlasti mõnel teisel päeval jõuan jutujärjega ka selleni.
Endiselt näen igal öösel und, mida suuremal või vähemal määral mäletan ja siis oma morning page´del lahti kirjutan.
Tänasest ööst mäletan kahte asja, mõlemad üksjagu veidrad.
Esimene oli see, kuidas isa vana tarktor, elupõline põka, iseenesest keset Lopa hoovi liikuma hakkas ning mida ma siis oma füüsilise jõuga peatada üritasin. Seepeale aga keeras see end 90 kraadi ning hakkas kiiresti minu punase auto suunas veerema!! Ma võtsin kogu oma jõu kokku ning tirisin seda väest, saades ta peaaegu seisma, karjudes samal ajal emale: "Palun mine aja isa üles ja ütle talle, et ma ei jaksa enam hoida!" ...et selline sürr.
Teine unenägu on võib-olla põhjus, miks kogu see lakateema mul täna peas keerleb. Seal oli nimelt väga erinevaid ajajärke, kõik omavahel põimunud.
Meie Lihula-aegne korvpallivõistkond, kus Liana treeneriks ning meie endi vanus nii umbes 13-14. Samas oli korvpallisaal, kus mängima hakkasime, jällegi Spordigümnaasiumi oma, nagu ka ühikas, kus ööbisime.
Meid ootas ees mäng mingite Horvaatia poiste võistkonna vastu. Samas olin ma ise siiski vist täiskasvanu, sest sellele mängule eelnev ingliskeelne kirjavahetus oli minu kohustus ning ma kuidagi ajasin kogu seda asja üldse, nii et kui nad kohale jõudsid, siis tutvustasin end ning üks tüüp vaatas mu tossudes ja lühikestes pükstes jalgu ning küsis: "Kas sa oma jalgu pole mõelnud raseerida?" :D ja seejärel küsis mu meiliaadressi ??
...et nagu mis mõttes, kust sellised unenäod huvitav tulevad ja miks ma neid viimasel ajal nii detailselt mäletama olen hakanud ???
Aga aitab küll praegu, ma nüüd õue, sest ilm on imeliselt soe täna !
Wednesday, August 25, 2010
Up in the air
DVD kaanel ilutseb lause "A first class comedy" ning just seepärast täna õhtul seda vaadata tahtsingi.
"Up in the air" George Glooney´ga peaosas.
Hästi meeldis tegelt, aga naermise asemel sain filmi lõpus hoopis nina nuusata ning tunda, kuidas silmanurka tekkinud pisarad kurgu kipitama panid ... et siis selline first class comedy :)))
"Up in the air" George Glooney´ga peaosas.
Hästi meeldis tegelt, aga naermise asemel sain filmi lõpus hoopis nina nuusata ning tunda, kuidas silmanurka tekkinud pisarad kurgu kipitama panid ... et siis selline first class comedy :)))
Tuesday, August 24, 2010
ANYWAY
People are unreasonable, illogical, and self-centered.
Love them anyway.
Love them anyway.
If you are kind, people may accuse you of selfish ulterior motives.
Be kind anyway.
If you are successful, you will win some false friends and true enemies.
Succeed anyway.
The good you do today will be forgotten tomorrow.
Be good anyway.
Honesty and frankness will make you vulnerable.
Be honest and frank anyway.
What you spend years building may be destroyed overnight.
Build anyway.
People need help, but may attack you if you try to help them.
Help them anyway.
In the final analysis, it is between you and God.
It was never between you and them anyway.
/Mother Teresa/
Thursday, August 19, 2010
Tähistaevas
Bänkämp 2010 lõppkontsert. Noored ja muusika, nende bändid ja koolitajad. Paljud esinejad vaid 2 päeva kokku mänginud, enamik laulude sõnad vähem kui 48 tundi vanad.
Tulemus sai väga hea, oluliselt parem kui eelmisel aastal, kuigi eks täna kuulasin/vaatasin kindlasti vähe teise pilguga ka seda asja - oluliselt teadlikumalt ja osavõtlikumalt :))
Nii huvitav jälgida ju, et kes proovis peale eilset lavalise liikumise loengut oma keha, käsi või jalgu kuidagi aktiivsemalt laulu taktis kaasa nõksuma panna või kes lauljatest püüdis selle tulemusel rohkem publikule laulda jne.
Nii või teisiti väga kiiduväärt üritus see Bändkämp meie pisikeses Lihulas, nii et müts maha Indreku ees, kes selle eestvedamise ja mässamise juba teist aastat järjest ette võttis.
Ei ole just igapäevane nähtus, et kohalikel noortel muusikahuvilistel on võimalik õppida sellistelt professionaalidelt, kes selle laagri raames siinsamas kohapeal olid ning seda kõike läbi viisid.
*
Vahest ma ikka imestan ning mis seal salata - lausa kadedusega vaatan kõrvalt -, et kuidas Indrek tahab ja viitsib ja jaksab. Teisalt jällegi, põhjust ei ole vist vaja üldse kaugelt otsida. Kui ta selle asja sees on, siis tundub teda kõrvalt vaadates, et ta on nii omas elemendis ja niisuguse asja jaoks justkui loodudki.
Millise? Aga sellise, kus ta jookseb, möllab, mässab ja asjatab ringi. Kus fotokas on ühes peos, telefon teises - samal ajal keegi ta kõrval või selja taga oma jutujärge ootamas, et millegi kohta küsida. Lisaks on ta jõudnud hingetõmbepausi ajal ürituse Facebooki wall´ile miskit postitada ning sõpradega mõned laused vahetada.
*
Vähemal või rohkemal määral oleme oma olemuselt tõenäoliselt kõik "VURR-inimesed".
See väljend on mu sõnavarasse tulnud, kuna isa kutsub mind vahest vurr-inimeseks, et kui ma parasjagu kiiresti ei keerle või miski/keski väljastpoolt mind keerlema ei pane, siis mu hoog raugeb ning ma kukun ümber - täielikult ! Mäletate ehk veel seda vene-aegset mänguasja, kus üleval oli nagu mingi pumba moodi värk, mida tuli mõned korrad alla vajutada ning siis vurr pani tükk aega non-stop mööda tuba ringi.
See on see, et inimene on nagu vurr - kui juba liikuma saab ja hoogu aina juurde anda, siis vurr keerlebki metsiku kiirusega ning ei tule selle pealegi, et mitte keerleda.
*
Kes keerleb, kuna talle endale see meeldib, kes lihtsalt inertsist, et teisiti nagu ei oskagi - samas, kui see väline surve või olukord, mis kogu aeg (kas siis tahes või tahtmata, vahet ei ole:) hoogu juurde andis, otsa saab, siis vurr kukub ümber ning jääb sinna maha lamama .... ootama uut korda, et keski/miski taas hoo sisse lükkaks.
Kes lamab hetke, kes pool igavikku - oleneb :D mõned oskavad kindlasti end ise tagasi püsti upitada ning ei vajagi kõrvalist abi, julgustust, survet ega toetust - vahet ei ole, nemad on nemad ning teevad oma asja.
Mõni on kogu aeg ja terve elu vurr, teine inimene vahest harva, kolmandale ei meeldi üldse kiiresti ringi keerleda ning ta eelistab pigem vaikselt oma asju nokitseda ning mitte mingil juhul kiiresti ringi toimetada.
Kõik variandid on täiesti ok - peaaasi, et igaüks ise rahul on. Ma ei tea, kas tõesti nii suur osa on rahul või on nad liialt hõivatud, et üldse midagi mõelda?
Või on see tõesti vaid vähemuse "privileeg", et sedasi edasi-tagasi ja kolmandat pidi neid asju oma peas heietada ning püüda mõista isennast ja maailma enda ümber, saades ikka ja alati lõpuks vastuseks, et kõik oleneb sellest, kuidas ja millise nurga alt "vaadata"? heh, pikk ja lohisev, mitte-midagi-ütlev lause sai kokku. Kõlab väga minulikult, nii et :D
*
... kui palju tähti on selles meie augustiöö taevas. Sõitsin just hästi aeglaselt kodu poole, lasin autoakna alla ja imetlesin seda lõputut avarust, mis viib ei tea kuhu - kuhugi minema siit :D
... ning kõik peas olevad mõtted tundusid nii mõttetud selle mõõdetamatu avarusega võrreldes. On miski nii suur ja avar ja lõputu ning siis on üks pisike punane auto, kus sees üks veel pisem inimene, kes vahest arvab, et tema peas toimuv on maailmse tähtsusega - jeee, right :))
Ja siis on koju sissesõidutee, kus ootab saba liputades inimese kõige truum sõber - koer.
Ei ole vahet, et kell on peaaegu 3 öösel, see ei muuda midagi. Pole oluline, et see pisikene inimene pühendab koerale vaid mõned hetke, silitades korraks ta pead ning võttes vastu tervituseks üles tõstetud parema käpa ... kogu koera olek ja iga tema keharakk annavad üheselt mõistetavalt edasi seda siirast rõõmu ning heameelt ja tingimusteta armastust.
Ta elab ju alati siin ja praegu ning siin ja praegu ei ole enam olemas asjaolu, et keegi temaga eile jalutamas ei käinud. Samamoodi ei eksisteeri tema reaalsuses ka muret homse pärast. Pole sepitsusi ega kahtlusi, spekulatsioonidel põhinevaid hirme, et mis siis, kui .... ja kui see ära võtta, siis jääbki alles puhas rõõm lihtsalt olemas olemisest - asi, mida meil, pisikestel inimestel, oleks nii väga vaja õppida.
*
kuna see tänaöine jutt on juba selline hüplik, et noored ja muusika ja bändkämp ja vurr ja inimkond ja tähed ja koerad ja inimesed, siis on täiesti sobilik siia lõppu öelda, et kell on 4:09. Minu äratuskell ütleks seepeale kena ja selge häälega: "Kell on neli, null üheksa, aeg on äragata!" aga äratuskella helin on hetkel veel endiselt minu jaoks võõras teema ning see on ka põhjus, miks sellisel kellajal muretult arvutiklaviatuuri klõbistan, sest nagu Smilers laulab: "Pole vahet, et mis homme tuleb, mida kõike tulevik toob ... " hmm, eks ikka nats on küll vahet, aga need sõnad tulid mulle praegu pähe, nii et mis ma teha saan?
Ning see omakorda tuletab meelde ühe Saksa hipi-hääletaja lause, mis ta mulle alles hiljuti ütles: "If you want to see God laughing, make plans!" ehk siis emakeeles lihtsalt öeldes: "Kui sa soovid Jumalat naerma ajada, siis tee plaane!"
Täna sattusin ühe inimesega juttu ajama, keda ma olen eluaeg teadnud, aga kellega pole kunagi lähemalt kokku puutunud.
Hästi veider ja huvitav, kuidas mõne inimesega esimesi lauseid vahetades on tunne, nagu teaks teda juba väga kaua aega ning tundub nii loomulik, et mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ... nii üks on see keel, mida me räägime ning maailmanägemus, millest me räägime !!?
*
Kui juba poolest elust rääkida siis sattusin laka peal asju sorteerides oma pisikese roosa märkmiku otsa, mille olen 13-aastaselt ehk siis täpselt 13a tagasi täis kirjutanud. Hmmm, ütleme nii, et vahepealset aega nagu polekski olnud. Nii elutark väikese inimese jutt, mis ei kõla üldse kui lapse jutt ?
Suu jäi päris lahti, kui leidsin lisaks mõned leheküljed, mis olen 9-aastaselt kirja pannud. Nii siiras ja vahetu kirjastiil, mis tungib otsejoones kuhugi hingesügavusse. Olgu selleks siis süütu jutukene, kuidas leitud linnupoeg, kelle plaanisime lendama õpetama, juba järgmisel päeval hinge heitis, või siis eraldi sektsioon murede jaoks, kust lehed on välja rebitud ning sama märkmiku kaane vahele peidetud, et keegi neid lugema ei satuks.
Nii isiklik ning delikaatne oli see teema too aeg selle 9a tüdruku jaoks ning silmi üle nende ridade lastes on mul tunne, et aeg on ikka tõesti veider nähtus ning vähemalt sama veider on see, kuidas ja kui palju need lapsepõlve kogemused ja see läbi tekkinud emotsioonid meid kogu ülejäänud elu vähemal või suuremal määral mõjutavad.
Tulemus sai väga hea, oluliselt parem kui eelmisel aastal, kuigi eks täna kuulasin/vaatasin kindlasti vähe teise pilguga ka seda asja - oluliselt teadlikumalt ja osavõtlikumalt :))
Nii huvitav jälgida ju, et kes proovis peale eilset lavalise liikumise loengut oma keha, käsi või jalgu kuidagi aktiivsemalt laulu taktis kaasa nõksuma panna või kes lauljatest püüdis selle tulemusel rohkem publikule laulda jne.
Nii või teisiti väga kiiduväärt üritus see Bändkämp meie pisikeses Lihulas, nii et müts maha Indreku ees, kes selle eestvedamise ja mässamise juba teist aastat järjest ette võttis.
Ei ole just igapäevane nähtus, et kohalikel noortel muusikahuvilistel on võimalik õppida sellistelt professionaalidelt, kes selle laagri raames siinsamas kohapeal olid ning seda kõike läbi viisid.
*
Vahest ma ikka imestan ning mis seal salata - lausa kadedusega vaatan kõrvalt -, et kuidas Indrek tahab ja viitsib ja jaksab. Teisalt jällegi, põhjust ei ole vist vaja üldse kaugelt otsida. Kui ta selle asja sees on, siis tundub teda kõrvalt vaadates, et ta on nii omas elemendis ja niisuguse asja jaoks justkui loodudki.
Millise? Aga sellise, kus ta jookseb, möllab, mässab ja asjatab ringi. Kus fotokas on ühes peos, telefon teises - samal ajal keegi ta kõrval või selja taga oma jutujärge ootamas, et millegi kohta küsida. Lisaks on ta jõudnud hingetõmbepausi ajal ürituse Facebooki wall´ile miskit postitada ning sõpradega mõned laused vahetada.
*
Vähemal või rohkemal määral oleme oma olemuselt tõenäoliselt kõik "VURR-inimesed".
See väljend on mu sõnavarasse tulnud, kuna isa kutsub mind vahest vurr-inimeseks, et kui ma parasjagu kiiresti ei keerle või miski/keski väljastpoolt mind keerlema ei pane, siis mu hoog raugeb ning ma kukun ümber - täielikult ! Mäletate ehk veel seda vene-aegset mänguasja, kus üleval oli nagu mingi pumba moodi värk, mida tuli mõned korrad alla vajutada ning siis vurr pani tükk aega non-stop mööda tuba ringi.
See on see, et inimene on nagu vurr - kui juba liikuma saab ja hoogu aina juurde anda, siis vurr keerlebki metsiku kiirusega ning ei tule selle pealegi, et mitte keerleda.
*
Kes keerleb, kuna talle endale see meeldib, kes lihtsalt inertsist, et teisiti nagu ei oskagi - samas, kui see väline surve või olukord, mis kogu aeg (kas siis tahes või tahtmata, vahet ei ole:) hoogu juurde andis, otsa saab, siis vurr kukub ümber ning jääb sinna maha lamama .... ootama uut korda, et keski/miski taas hoo sisse lükkaks.
Kes lamab hetke, kes pool igavikku - oleneb :D mõned oskavad kindlasti end ise tagasi püsti upitada ning ei vajagi kõrvalist abi, julgustust, survet ega toetust - vahet ei ole, nemad on nemad ning teevad oma asja.
Mõni on kogu aeg ja terve elu vurr, teine inimene vahest harva, kolmandale ei meeldi üldse kiiresti ringi keerleda ning ta eelistab pigem vaikselt oma asju nokitseda ning mitte mingil juhul kiiresti ringi toimetada.
Kõik variandid on täiesti ok - peaaasi, et igaüks ise rahul on. Ma ei tea, kas tõesti nii suur osa on rahul või on nad liialt hõivatud, et üldse midagi mõelda?
Või on see tõesti vaid vähemuse "privileeg", et sedasi edasi-tagasi ja kolmandat pidi neid asju oma peas heietada ning püüda mõista isennast ja maailma enda ümber, saades ikka ja alati lõpuks vastuseks, et kõik oleneb sellest, kuidas ja millise nurga alt "vaadata"? heh, pikk ja lohisev, mitte-midagi-ütlev lause sai kokku. Kõlab väga minulikult, nii et :D
*
... kui palju tähti on selles meie augustiöö taevas. Sõitsin just hästi aeglaselt kodu poole, lasin autoakna alla ja imetlesin seda lõputut avarust, mis viib ei tea kuhu - kuhugi minema siit :D
... ning kõik peas olevad mõtted tundusid nii mõttetud selle mõõdetamatu avarusega võrreldes. On miski nii suur ja avar ja lõputu ning siis on üks pisike punane auto, kus sees üks veel pisem inimene, kes vahest arvab, et tema peas toimuv on maailmse tähtsusega - jeee, right :))
Ja siis on koju sissesõidutee, kus ootab saba liputades inimese kõige truum sõber - koer.
Ei ole vahet, et kell on peaaegu 3 öösel, see ei muuda midagi. Pole oluline, et see pisikene inimene pühendab koerale vaid mõned hetke, silitades korraks ta pead ning võttes vastu tervituseks üles tõstetud parema käpa ... kogu koera olek ja iga tema keharakk annavad üheselt mõistetavalt edasi seda siirast rõõmu ning heameelt ja tingimusteta armastust.
Ta elab ju alati siin ja praegu ning siin ja praegu ei ole enam olemas asjaolu, et keegi temaga eile jalutamas ei käinud. Samamoodi ei eksisteeri tema reaalsuses ka muret homse pärast. Pole sepitsusi ega kahtlusi, spekulatsioonidel põhinevaid hirme, et mis siis, kui .... ja kui see ära võtta, siis jääbki alles puhas rõõm lihtsalt olemas olemisest - asi, mida meil, pisikestel inimestel, oleks nii väga vaja õppida.
*
kuna see tänaöine jutt on juba selline hüplik, et noored ja muusika ja bändkämp ja vurr ja inimkond ja tähed ja koerad ja inimesed, siis on täiesti sobilik siia lõppu öelda, et kell on 4:09. Minu äratuskell ütleks seepeale kena ja selge häälega: "Kell on neli, null üheksa, aeg on äragata!" aga äratuskella helin on hetkel veel endiselt minu jaoks võõras teema ning see on ka põhjus, miks sellisel kellajal muretult arvutiklaviatuuri klõbistan, sest nagu Smilers laulab: "Pole vahet, et mis homme tuleb, mida kõike tulevik toob ... " hmm, eks ikka nats on küll vahet, aga need sõnad tulid mulle praegu pähe, nii et mis ma teha saan?
Ning see omakorda tuletab meelde ühe Saksa hipi-hääletaja lause, mis ta mulle alles hiljuti ütles: "If you want to see God laughing, make plans!" ehk siis emakeeles lihtsalt öeldes: "Kui sa soovid Jumalat naerma ajada, siis tee plaane!"
Täna sattusin ühe inimesega juttu ajama, keda ma olen eluaeg teadnud, aga kellega pole kunagi lähemalt kokku puutunud.
Hästi veider ja huvitav, kuidas mõne inimesega esimesi lauseid vahetades on tunne, nagu teaks teda juba väga kaua aega ning tundub nii loomulik, et mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ... nii üks on see keel, mida me räägime ning maailmanägemus, millest me räägime !!?
*
Kui juba poolest elust rääkida siis sattusin laka peal asju sorteerides oma pisikese roosa märkmiku otsa, mille olen 13-aastaselt ehk siis täpselt 13a tagasi täis kirjutanud. Hmmm, ütleme nii, et vahepealset aega nagu polekski olnud. Nii elutark väikese inimese jutt, mis ei kõla üldse kui lapse jutt ?
Suu jäi päris lahti, kui leidsin lisaks mõned leheküljed, mis olen 9-aastaselt kirja pannud. Nii siiras ja vahetu kirjastiil, mis tungib otsejoones kuhugi hingesügavusse. Olgu selleks siis süütu jutukene, kuidas leitud linnupoeg, kelle plaanisime lendama õpetama, juba järgmisel päeval hinge heitis, või siis eraldi sektsioon murede jaoks, kust lehed on välja rebitud ning sama märkmiku kaane vahele peidetud, et keegi neid lugema ei satuks.
Nii isiklik ning delikaatne oli see teema too aeg selle 9a tüdruku jaoks ning silmi üle nende ridade lastes on mul tunne, et aeg on ikka tõesti veider nähtus ning vähemalt sama veider on see, kuidas ja kui palju need lapsepõlve kogemused ja see läbi tekkinud emotsioonid meid kogu ülejäänud elu vähemal või suuremal määral mõjutavad.
Tuesday, August 10, 2010
Looming - doesn´t matter much?
Olen täiesti veendunud, et igaühe sees on peidus looming - ootamas, millal talle natukenegi tähelepanu pööratakse, millal teda arendama hakatakse. Vahest on vaja õhkõrna tagantlükkamist õiges suunas, teine kord pisut põhjalikumat eneses tuulamist, et mõista, mida või miks?
See looming ei pea tingimata olema muusika, kunst või kirjandus. See looming võib sama hästi olla hõrgutav õhtusöök, ilus viis lauda katta, lummav lilleaed, kenasti tuunitud auto, originaalne kink sõbrale ... mida iganes?
Lihtsalt, kord oleme oma loomingulise poolega rohkem sina peal, teine kord mitte. Kadestan järjest enam neid, kel on võime enda sisehäälest lähtuvalt välismaailma asju luua ja liigutada.
*
Ise olen viimasel ajal kõike muud kui iseendaga ühenduses. Isegi kirjutamine, mis mingitel aegadel vaat et üks elu suurimaid naudinguid oli, ei taha mitte kuidagi edeneda.
Võtan hommikuti oma kaustiku põlvedele, tuleb 1-2 lehekülge midagi, aga ma tunnen, et see on nii mitte midagi ütlev, nii mõttetu, nii mitte kuhugi viiv, et võiksin sama hästi need paar lehekülge ka kirjutamata jätta. Mõte kiilub lihtsalt kinni ning viib viimasegi soovi end väljendada.
Teisalt jällegi on olemas miski vool, kus kõik tuleb iseenesest "kusagilt" ja minu ainus ülesanne on üritada see vool kinni püüda ning talle kirjapildi kaudu kuju anda.
*
Samas tunnen, et nii palju on justkui "paisu" taga kinni, oodates vallapääsemist.
Mõtete tulv, lausekatkendid, mõistulood, luuletuste jupikesed. Juba päris tükk aega ei ole ma enam mina ise, teamata ka seda, kuidas end iseendale "avada".
Kust ja kuidas leida uks endasse?
Mis on see eriline anne/missioon, mis mulle on antud, mida maailmaga jagada?
Mis pakuks rahuldust ja eneseteostust endale ning võimaldaks ka ümbritsevat kuidagi rikkamaks ja paremaks teha?
*
Mõnulesin just eriti pikalt sooja dussi all - jah, ma tean, et vesi on loodusvara, mille eest pool maailma elanikkonnast ei tea mis ära annaksid.
Jah, ma tean, et seda tuleks tarvitada säästlikult (üldjuhul ma seda ju teengi), aga olgem ausad - kuigi vahest mõistusega võttes jõuab olukorra tõsidus kohale, läheb see probleem üldjuhul meist siiski kaugelt mööda.
Globaalselt mõeldes peaks ainuüksi seepärast end piisavalt õnnelikuks inimeseks lugema, et meil on puhas joogivesi, ei anna see igapäevasituatsioonis siiski piisavalt alust rõõmust lakke hüppamiseks:)
Vahest tunnen end kui kasvatamatu ja tänamatu jõnglane, kes tahab alati just seda mänguasja, mida tal parasjagu käepärast ei ole. Mitte miski, mis siinsamas nina all vedeleb, ei ole küllalt hea. Võib-olla on selle asja nimeks tegelikult auahnus või saavutusvajadus, ega mina ei tea.
Lihtsalt, järjest enam saab selgeks asju/olukordi, mida ma enam sellisel kujul oma ellu ei soovi / ei vaja, tundes, et aeg on edasi liikuda?
*
Selle olukorra nimi on vist rutiin. Nüüd, olles juba mõni nädal erinevate tööpakkumistega päris hästi kursis, võin öelda, et rutiinitaluvus, on nõue, mida päris sageli esitatakse.
Ainuüksi see sõna kui selline kõlab minu jaoks sedasi, et ihukarvad tõusevad püsti. Samas annan endale aru,et see vist ongi elu. Siiski, mingi osa minust keeldub elu sellisena võtmast, uskudes, et on olemas elamisviis, kus ei ole vaja rutiinitaluvust.
Jah, võivad ju olla igapäevased tegevused, mis aeg-ajalt tõesti rutiini tekitavad, kuid ometi saab ehk nii elada, et ei ole vaja seda taluda. "Rutiini talumine" asemel kõlab ju nii palju paremini näiteks "naudinguga harjumuspäraseid tegevusi tegema" vms.
Võib-olla olen veel liialt sinisilmne selle "reaalse" ja "karmi" maailma jaoks? Võib-olla laks käib ja jutt muutub :) Aga see on nii normaalne, et ma sedasi mõtlen. Jah, aeg-ajalt tunnen end kui kuu pealt kukkununa. Ühe tuttava profiilis oli just nii tabavalt kirjas, et päris normaalne pole ma kindlasti, ent täpsema diagnoosi üle alles vaieldakse :D
*
Vaatasin siin mingi päev kalendrisse, olen praegu 7 nädalat vaba inimesena maa ja taeva vahel kõõlunud - peamiselt Lopa avarustes.
Olen ei-keegi ja lähen ei-kuhugi, tundes end seejuures ometi nii hõivatud inimesena, kes peab seda ning teist ja kolmandat asja tegema / jõudma. See on mu mõtetes kinni, ma tean, aga mu mõttes omakorda on minus kinni, seda tean ma ka, ent viisi, kuidas end nendest vabastada, ma siiani veel ei tea:)))
Elan omas maailmas ja omas rütmis, magan harjumatutel kellaaegadel ning enda kohta ebanormaalselt palju - vist jah on õigus nendel, kes väidavad, et mida rohkem magame, seda rohkem ära väsime. Seda, et öösel enne kahte uni tuleks, eriti ei ole ning seda, et enna kümmet üles saaksin, ka eriti ei ole ... ja nii juba 7 nädalat :D
Hiljuti olen enda kohta ka ebanormaalselt palju lugema hakanud.
2x järjest raamatukogust korraga 4 raamatut toonud - viimasel ajal on mul komme õhtul kella 22 ja 23 vahel raamat lahti võtta ning lõpetada alles siis, kui raamatu tagumine kaas vastu tuleb. Olgu kell siis 3 või 4 või mis iganes, sest väga vahet ei ole sellel kellaajal praegu.
Jap, selle eelduseks on muidugi see, et olen oma intuitsiooni usaldades valinud head raamatud, sest igavat raamatut ei jaksaks ega tahakski ju sedasi algusest lõpuni läbi lugeda.
Selline lugemise stiil on mul isalt päritud, aga ju sel soodumusel pole lihtsalt enne seda suve olnud piisavalt häid tingimusi avaldumiseks:)
Lihtsalt, mäletan, kuidas ta ajal, kui me alles päris pisikesed olime, ka õhtuti hilja ja poole öö aeg vahest luges. Head raamatud algusest lõpuni korraga läbi, seepärast ta väga valis, millal raamatu kätte võttis. Ta on ka mu ainus tuttav inimene, kes raamatu järjehoidjana tuletikku kasutab. Tikku, mille ma viimase raamatu vahelt ära suutsin kaotada, kui Valgerannas telgis taskulambiga raamatut lugesin.
Täna on üle pika-pika esimene täiesti jahe ja karge õhtu imeilusa ja täiesti selge tähistaevaga. Lausa veider mõelda, et alles paar päeva tagasi istusin südaöösel oma telgi ees, mõni meeter merest, jalas vaid lühikesed püksid ja seljas ilma varrukateta särk, sõin arbuusi ja jõin pirnisiidrit, ning ei suutnud ära imestada, kuidas saab keset nii imeliselt soe olla?
Õrn tuuleiil, lained loksumas randa, ritsikad siristamas. Kui on olemas sõnapaar "romantika ühele", siis seda see õhtu oligi :D
Ma olen täielik soojalemb ning nüüd, paar tundi tagasi, häiris kohe päris kõvasti, kui pidin õue minekuks pikad püksid ja polo selga panema, et nagu mis mõttes ... nii kiiresti on võimalik selle uskumatu suve võludega harjuda ning neid enesest mõistetavalt võtma hakata.
Ma ei ole küll eraldi arvet pidanud, aga ma usun, et ma ei valeta, kui väidan, et viimase 5 nädala jooksul olen ma absoluutselt iga päev ujumas käinud ja on vaid mõni üksik päev, mil neid ujumisi vaid 1 olnud on :)))
et jah, igasuguseid kombinatsioone - traditsiooniline hommik tiigis, siis tavalisel päeval veel 3-4 korda tiigis, natukene ebatavalisemal päeval jõgi või meri ning õhtul jälle tiik, kusjuures see metsik ujumiste värk ei ole üldse pingutatud, et nüüd on raudselt vaja minna .. aga on lihtsalt sedasi juhtunud, et need vähesed üritusedki, kus käinud olen, on alati vee ääres sattunud olema ning kuna ka Haapsalu, kus siin vahepeal sai seoses "Ehe ja Ehtne käsitöö" kaupluse avamise ettevalmistamisega päris mitu päeva järjest abiks käidud, asub mere ääres, siis ....
Saan aru, et olen tänu oma töötu-staatusele (mamma ei luba mul end töötuks kutsuda, öeldes, et ma ei ole töötu, ma olen puhkusel:), et siis jah, tänu oma puhkusele on minu näide natukene äärmuslik, aga minu meelest oli veel äärmuslikum see, kui sel nädalavahetusel sattusin juttu ajama inimesega, kellele ujumine muidu hirmsasti meeldib (varem isegi mingi ujumise meister olnud), aga et tööd on nii palju olnud, et pole selle suve jooksul mitte ühtegi korda ujumiseks aega leidnud !!!
Et nagu mis mõttes? Mul vist vajus suu vist oteses mõttes lahti, seda eriti seepärast, et ta töötab Tallinnas, kus rand jääks õhtuti koju sõites vaid paari kilomeetri kaugusele ning ka kodu ei ole tal merest üldse kaugel.
Aga samas, töö tahab tegemist, arusaadav. Tal on küll 6 nädalat puhkust saada, aga seda ei saa praegu välja võtta, sest pole kedagi, kes seda tema tööd teha oskaks? ...et siis mnjah... nädala proovib ta siiski vabaks saada selle suve jooksul kuidagi, et natukene ringi sõita.
Kusjuures seda kõike, mida siin kirjutan, ütlesin talle ka, et töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi ning tõesti soovitasin vähemalt korra ujumas ära käia, enne kui uuesti jahedaks läheb.
*
Sellega seoses tuleb meelde intervjuu Oliver Kruudaga, mida eile Postimehest lugesin, kus ta ütleb sedasi:
" Usun, et tõelise masuga seotud terviserisk alles hakkab avalduma. Mul on juba praegu hulk telefoninumbreid telefonis, mis enam kunagi ei vasta. Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal infarktiga ära läinud viis meest, kusjuures need on olnud kõik noored mehed. Eesti mehel on ju see häda, et ta ei julge kodus naisele öelda, et jama on käes, pakime asjad ja läheme Põlvasse tagasi. Ta püüab viimase hetkeni kõva meest mängida."
*
Et siis .... lugupeetud Eesti mees, kes sa neid ridu kunagi lugema juhtud.
Tea ja pea meeles, et paljude naiste meelest oled sa palju kõvem mees siis, kui tegelikku olukorda ja oma tundeid (jah, siia kuuluvad ka hirm, ebakindlus, mure jne) väljendada julged.
Vahest on lihtsalt meie arusaamad, mis on tugevus ja mis on nõrkus, omavahel puntras ja segamini.
*
Samas on ilmselgelt teine mõttetu äärmus ka niisama passimine ning mitte midagi tegemine. Iga päevaga veendun järjest enam, et kui ühtegi välist sundijat ja/või piirajat (ka kõige positiivsemas tähenduses:) ja kui ise just mingi mega hea ajaplaneerija ning enda organiseerija ei ole (mida ma praegu kindlasti veel ei ole:), siis on ikka väga raske sedasi oma aja peremees olla.
Mõtteid on küll palju, aga reaalne tegevuste maht jääb mega väikeseks, sest kuhugi ei ole ju kiiret - ei ole vahet, kas teha seda täna või homme või järgmisel nädalal samal ajal, nii et kui endas just mingit hullu sisemist motivatsiooni tekitada ei suuda, siis ongi jama majas :)))
Kui tavaliselt on nii, et mingi saavutus tekitab hea enesetunde ja positiivse emotsiooni ning annab lisaenergiat, et uus asi ette võtta, siis vastupidine olukord tekitab justkui negatiivse allakäiguspiraali. Ei ole küll eriti tegevusi, mis energiat kulutaksid, ent puuduvad ka tegevuste tulemusel saadud tulemused, mis omakorda energiat ja eneseusku annaksid.
*
Siiski, üks saavutus (millega ma igapäevaselt veel jätkan) mul viimasest nädalast on, mille üle uhke olen :D See on vene keele õppimine. Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et vene keel võiks enam-vähem vabalt suus olla - mine tea, kus või millal kasuks tuleb. Nüüd siis võtsingi asja tõsisemalt käsile, otsisin välja kunagi ostetud N21 plaadid, kus esinejad inglise keeles räägivad ning nende pikad kõned iga lause järel vene keelde tõlgitakse ning harjutan ... täna panin ainult venekeelse plaadi peale ning arusaamine on juba 90% ulatuses tip-top, nii et well done, aga rääkimine tahab siiski veel päris palju õppimist ja harjutamist, et võiks end vabalt tunda.
Kui miski aeg tiksusin väga rahulikult, otsides õigustust budistlikust mõtteviisist: "Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi", siis mõni aeg tagasi, kui Aulikki & co said oma uue What A Fashion koduka üles ning ma tema elumotot lugema sattusin
"Tasa sõuad, kobras sööb su aerud ära !"
...hmm, peale seda hakkasid mõtted kuidagi nats teisiti liikuma, huvitav, miks küll ? :)
*
Nii, appi ....kust täna kõik see jutt tuli?
Tegelt ma tean küll.
Laterdasin üle pika-pika aja Kadiga google talk´is (remember, pikkade vahemaadega, interaktiivne perekond oleme:).
Ja siis tuli igast muude juttude ja mõtete seas sellest "Artist Way" raamatust juttu, milles sisalduvat programmi ma siin kevadel Kadi eeskujul suure hooga järgima hakkasin.
Mul, tõsi küll, jäi see mingi neljanda või viienda nädala peal toppama, sest seal tuli lisaks morning page´dele ka iganädalaseid ülesandeid täita, milleks oli see, et terve nädal ei tohi mitte ühtegi muud asja lugeda, k.a ajalehte jms.
Aga see oli veel aeg, mil ma olin õpetaja ning valmistasin igapäevaselt oma tunde ette, lugesin õpilaste töid, õpiku tekste jne - sel põhjusel see raamat mul tol korral seisma jäigi, ent praegu, kui teda taas leida tahaksin, on ta kadunud.
Nii lugeski Kadi mulle oma raamatust mingeid ülesandeid ette ning üks oli ala´ selline, et kui mul oleks 5 elu ja kui ma piirideta mõtleksin, siis mida ma nende elude jooksul teha tahaksin ehk siis ennekõike oli seal mõeldud 5 erinevat ametit.
Järgmine ülesanne oli võtta need 5 kirja pandud ametit ning mõelda igaühe juurde mingi konkreetne tegevus, mida ma juba kohe praegu teha saaksin, et endas seda oskust kuidagi arendada.
Kuna üks minu ametitest oli kirjanik, siis küsis ta minu käest, kas ma soovin kirjutada eesti või inglise keeles. Vastasin: "Doesn´t matter much" ja seepeale sain endale ülesande kirjutada 10-realine luuletus, mil pealkirjaks seesama "Doesn´t matter much".
Nii, peale umbes 15 minutit pingutamist ja sõnade edasi-tagasi asetamist, olid 10 rida koos.
DOESN´T MATTER MUCH
Doesn´t matter - is that the way you really think?
Sincerely hope it´s just a temporary click.
It doesn´t make sense, still you say it is true.
I am your friend, but please, you need to prove.
How can you say it´s not a big issue?
Still, why do you cry than? ... need a tissue?
What, what did you say, can´t believe my ears?
So, that is the reason why so many tears.
What do I think? Well, take some time to admit -
whether you want it or not, it sure matters a lot.
aga tundub, et see raamat oma nende ülesannetega tõesti "avab midagi kusagil" :))) sest kuidas muidu seletada olukorda, et ma praegu kuidagi pidama ei saa, kuigi olen juba tunni järjest, mõttepausideta lihtsalt kirjutanud ja kirjutanud, sest see jutt justkui iseenesest voolab, minu ülesanne on vaid piisavalt kiiresti klahve klõbistada, et need mõtted läbi minu ilmavalgust näeksid. Ohhhooo, kui poeetiline ja paljutähenduslik lause nüüd sai.
Ja ennäe, kell ongi peaaegu kaks öösel, nii et kõik klapib ...:D
See looming ei pea tingimata olema muusika, kunst või kirjandus. See looming võib sama hästi olla hõrgutav õhtusöök, ilus viis lauda katta, lummav lilleaed, kenasti tuunitud auto, originaalne kink sõbrale ... mida iganes?
Lihtsalt, kord oleme oma loomingulise poolega rohkem sina peal, teine kord mitte. Kadestan järjest enam neid, kel on võime enda sisehäälest lähtuvalt välismaailma asju luua ja liigutada.
*
Ise olen viimasel ajal kõike muud kui iseendaga ühenduses. Isegi kirjutamine, mis mingitel aegadel vaat et üks elu suurimaid naudinguid oli, ei taha mitte kuidagi edeneda.
Võtan hommikuti oma kaustiku põlvedele, tuleb 1-2 lehekülge midagi, aga ma tunnen, et see on nii mitte midagi ütlev, nii mõttetu, nii mitte kuhugi viiv, et võiksin sama hästi need paar lehekülge ka kirjutamata jätta. Mõte kiilub lihtsalt kinni ning viib viimasegi soovi end väljendada.
Teisalt jällegi on olemas miski vool, kus kõik tuleb iseenesest "kusagilt" ja minu ainus ülesanne on üritada see vool kinni püüda ning talle kirjapildi kaudu kuju anda.
*
Samas tunnen, et nii palju on justkui "paisu" taga kinni, oodates vallapääsemist.
Mõtete tulv, lausekatkendid, mõistulood, luuletuste jupikesed. Juba päris tükk aega ei ole ma enam mina ise, teamata ka seda, kuidas end iseendale "avada".
Kust ja kuidas leida uks endasse?
Mis on see eriline anne/missioon, mis mulle on antud, mida maailmaga jagada?
Mis pakuks rahuldust ja eneseteostust endale ning võimaldaks ka ümbritsevat kuidagi rikkamaks ja paremaks teha?
*
Mõnulesin just eriti pikalt sooja dussi all - jah, ma tean, et vesi on loodusvara, mille eest pool maailma elanikkonnast ei tea mis ära annaksid.
Jah, ma tean, et seda tuleks tarvitada säästlikult (üldjuhul ma seda ju teengi), aga olgem ausad - kuigi vahest mõistusega võttes jõuab olukorra tõsidus kohale, läheb see probleem üldjuhul meist siiski kaugelt mööda.
Globaalselt mõeldes peaks ainuüksi seepärast end piisavalt õnnelikuks inimeseks lugema, et meil on puhas joogivesi, ei anna see igapäevasituatsioonis siiski piisavalt alust rõõmust lakke hüppamiseks:)
Vahest tunnen end kui kasvatamatu ja tänamatu jõnglane, kes tahab alati just seda mänguasja, mida tal parasjagu käepärast ei ole. Mitte miski, mis siinsamas nina all vedeleb, ei ole küllalt hea. Võib-olla on selle asja nimeks tegelikult auahnus või saavutusvajadus, ega mina ei tea.
Lihtsalt, järjest enam saab selgeks asju/olukordi, mida ma enam sellisel kujul oma ellu ei soovi / ei vaja, tundes, et aeg on edasi liikuda?
*
Selle olukorra nimi on vist rutiin. Nüüd, olles juba mõni nädal erinevate tööpakkumistega päris hästi kursis, võin öelda, et rutiinitaluvus, on nõue, mida päris sageli esitatakse.
Ainuüksi see sõna kui selline kõlab minu jaoks sedasi, et ihukarvad tõusevad püsti. Samas annan endale aru,et see vist ongi elu. Siiski, mingi osa minust keeldub elu sellisena võtmast, uskudes, et on olemas elamisviis, kus ei ole vaja rutiinitaluvust.
Jah, võivad ju olla igapäevased tegevused, mis aeg-ajalt tõesti rutiini tekitavad, kuid ometi saab ehk nii elada, et ei ole vaja seda taluda. "Rutiini talumine" asemel kõlab ju nii palju paremini näiteks "naudinguga harjumuspäraseid tegevusi tegema" vms.
Võib-olla olen veel liialt sinisilmne selle "reaalse" ja "karmi" maailma jaoks? Võib-olla laks käib ja jutt muutub :) Aga see on nii normaalne, et ma sedasi mõtlen. Jah, aeg-ajalt tunnen end kui kuu pealt kukkununa. Ühe tuttava profiilis oli just nii tabavalt kirjas, et päris normaalne pole ma kindlasti, ent täpsema diagnoosi üle alles vaieldakse :D
*
Vaatasin siin mingi päev kalendrisse, olen praegu 7 nädalat vaba inimesena maa ja taeva vahel kõõlunud - peamiselt Lopa avarustes.
Olen ei-keegi ja lähen ei-kuhugi, tundes end seejuures ometi nii hõivatud inimesena, kes peab seda ning teist ja kolmandat asja tegema / jõudma. See on mu mõtetes kinni, ma tean, aga mu mõttes omakorda on minus kinni, seda tean ma ka, ent viisi, kuidas end nendest vabastada, ma siiani veel ei tea:)))
Elan omas maailmas ja omas rütmis, magan harjumatutel kellaaegadel ning enda kohta ebanormaalselt palju - vist jah on õigus nendel, kes väidavad, et mida rohkem magame, seda rohkem ära väsime. Seda, et öösel enne kahte uni tuleks, eriti ei ole ning seda, et enna kümmet üles saaksin, ka eriti ei ole ... ja nii juba 7 nädalat :D
Hiljuti olen enda kohta ka ebanormaalselt palju lugema hakanud.
2x järjest raamatukogust korraga 4 raamatut toonud - viimasel ajal on mul komme õhtul kella 22 ja 23 vahel raamat lahti võtta ning lõpetada alles siis, kui raamatu tagumine kaas vastu tuleb. Olgu kell siis 3 või 4 või mis iganes, sest väga vahet ei ole sellel kellaajal praegu.
Jap, selle eelduseks on muidugi see, et olen oma intuitsiooni usaldades valinud head raamatud, sest igavat raamatut ei jaksaks ega tahakski ju sedasi algusest lõpuni läbi lugeda.
Selline lugemise stiil on mul isalt päritud, aga ju sel soodumusel pole lihtsalt enne seda suve olnud piisavalt häid tingimusi avaldumiseks:)
Lihtsalt, mäletan, kuidas ta ajal, kui me alles päris pisikesed olime, ka õhtuti hilja ja poole öö aeg vahest luges. Head raamatud algusest lõpuni korraga läbi, seepärast ta väga valis, millal raamatu kätte võttis. Ta on ka mu ainus tuttav inimene, kes raamatu järjehoidjana tuletikku kasutab. Tikku, mille ma viimase raamatu vahelt ära suutsin kaotada, kui Valgerannas telgis taskulambiga raamatut lugesin.
Täna on üle pika-pika esimene täiesti jahe ja karge õhtu imeilusa ja täiesti selge tähistaevaga. Lausa veider mõelda, et alles paar päeva tagasi istusin südaöösel oma telgi ees, mõni meeter merest, jalas vaid lühikesed püksid ja seljas ilma varrukateta särk, sõin arbuusi ja jõin pirnisiidrit, ning ei suutnud ära imestada, kuidas saab keset nii imeliselt soe olla?
Õrn tuuleiil, lained loksumas randa, ritsikad siristamas. Kui on olemas sõnapaar "romantika ühele", siis seda see õhtu oligi :D
Ma olen täielik soojalemb ning nüüd, paar tundi tagasi, häiris kohe päris kõvasti, kui pidin õue minekuks pikad püksid ja polo selga panema, et nagu mis mõttes ... nii kiiresti on võimalik selle uskumatu suve võludega harjuda ning neid enesest mõistetavalt võtma hakata.
Ma ei ole küll eraldi arvet pidanud, aga ma usun, et ma ei valeta, kui väidan, et viimase 5 nädala jooksul olen ma absoluutselt iga päev ujumas käinud ja on vaid mõni üksik päev, mil neid ujumisi vaid 1 olnud on :)))
et jah, igasuguseid kombinatsioone - traditsiooniline hommik tiigis, siis tavalisel päeval veel 3-4 korda tiigis, natukene ebatavalisemal päeval jõgi või meri ning õhtul jälle tiik, kusjuures see metsik ujumiste värk ei ole üldse pingutatud, et nüüd on raudselt vaja minna .. aga on lihtsalt sedasi juhtunud, et need vähesed üritusedki, kus käinud olen, on alati vee ääres sattunud olema ning kuna ka Haapsalu, kus siin vahepeal sai seoses "Ehe ja Ehtne käsitöö" kaupluse avamise ettevalmistamisega päris mitu päeva järjest abiks käidud, asub mere ääres, siis ....
Saan aru, et olen tänu oma töötu-staatusele (mamma ei luba mul end töötuks kutsuda, öeldes, et ma ei ole töötu, ma olen puhkusel:), et siis jah, tänu oma puhkusele on minu näide natukene äärmuslik, aga minu meelest oli veel äärmuslikum see, kui sel nädalavahetusel sattusin juttu ajama inimesega, kellele ujumine muidu hirmsasti meeldib (varem isegi mingi ujumise meister olnud), aga et tööd on nii palju olnud, et pole selle suve jooksul mitte ühtegi korda ujumiseks aega leidnud !!!
Et nagu mis mõttes? Mul vist vajus suu vist oteses mõttes lahti, seda eriti seepärast, et ta töötab Tallinnas, kus rand jääks õhtuti koju sõites vaid paari kilomeetri kaugusele ning ka kodu ei ole tal merest üldse kaugel.
Aga samas, töö tahab tegemist, arusaadav. Tal on küll 6 nädalat puhkust saada, aga seda ei saa praegu välja võtta, sest pole kedagi, kes seda tema tööd teha oskaks? ...et siis mnjah... nädala proovib ta siiski vabaks saada selle suve jooksul kuidagi, et natukene ringi sõita.
Kusjuures seda kõike, mida siin kirjutan, ütlesin talle ka, et töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi ning tõesti soovitasin vähemalt korra ujumas ära käia, enne kui uuesti jahedaks läheb.
*
Sellega seoses tuleb meelde intervjuu Oliver Kruudaga, mida eile Postimehest lugesin, kus ta ütleb sedasi:
" Usun, et tõelise masuga seotud terviserisk alles hakkab avalduma. Mul on juba praegu hulk telefoninumbreid telefonis, mis enam kunagi ei vasta. Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal infarktiga ära läinud viis meest, kusjuures need on olnud kõik noored mehed. Eesti mehel on ju see häda, et ta ei julge kodus naisele öelda, et jama on käes, pakime asjad ja läheme Põlvasse tagasi. Ta püüab viimase hetkeni kõva meest mängida."
*
Et siis .... lugupeetud Eesti mees, kes sa neid ridu kunagi lugema juhtud.
Tea ja pea meeles, et paljude naiste meelest oled sa palju kõvem mees siis, kui tegelikku olukorda ja oma tundeid (jah, siia kuuluvad ka hirm, ebakindlus, mure jne) väljendada julged.
Vahest on lihtsalt meie arusaamad, mis on tugevus ja mis on nõrkus, omavahel puntras ja segamini.
*
Samas on ilmselgelt teine mõttetu äärmus ka niisama passimine ning mitte midagi tegemine. Iga päevaga veendun järjest enam, et kui ühtegi välist sundijat ja/või piirajat (ka kõige positiivsemas tähenduses:) ja kui ise just mingi mega hea ajaplaneerija ning enda organiseerija ei ole (mida ma praegu kindlasti veel ei ole:), siis on ikka väga raske sedasi oma aja peremees olla.
Mõtteid on küll palju, aga reaalne tegevuste maht jääb mega väikeseks, sest kuhugi ei ole ju kiiret - ei ole vahet, kas teha seda täna või homme või järgmisel nädalal samal ajal, nii et kui endas just mingit hullu sisemist motivatsiooni tekitada ei suuda, siis ongi jama majas :)))
Kui tavaliselt on nii, et mingi saavutus tekitab hea enesetunde ja positiivse emotsiooni ning annab lisaenergiat, et uus asi ette võtta, siis vastupidine olukord tekitab justkui negatiivse allakäiguspiraali. Ei ole küll eriti tegevusi, mis energiat kulutaksid, ent puuduvad ka tegevuste tulemusel saadud tulemused, mis omakorda energiat ja eneseusku annaksid.
*
Siiski, üks saavutus (millega ma igapäevaselt veel jätkan) mul viimasest nädalast on, mille üle uhke olen :D See on vene keele õppimine. Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et vene keel võiks enam-vähem vabalt suus olla - mine tea, kus või millal kasuks tuleb. Nüüd siis võtsingi asja tõsisemalt käsile, otsisin välja kunagi ostetud N21 plaadid, kus esinejad inglise keeles räägivad ning nende pikad kõned iga lause järel vene keelde tõlgitakse ning harjutan ... täna panin ainult venekeelse plaadi peale ning arusaamine on juba 90% ulatuses tip-top, nii et well done, aga rääkimine tahab siiski veel päris palju õppimist ja harjutamist, et võiks end vabalt tunda.
Kui miski aeg tiksusin väga rahulikult, otsides õigustust budistlikust mõtteviisist: "Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi", siis mõni aeg tagasi, kui Aulikki & co said oma uue What A Fashion koduka üles ning ma tema elumotot lugema sattusin
"Tasa sõuad, kobras sööb su aerud ära !"
...hmm, peale seda hakkasid mõtted kuidagi nats teisiti liikuma, huvitav, miks küll ? :)
*
Nii, appi ....kust täna kõik see jutt tuli?
Tegelt ma tean küll.
Laterdasin üle pika-pika aja Kadiga google talk´is (remember, pikkade vahemaadega, interaktiivne perekond oleme:).
Ja siis tuli igast muude juttude ja mõtete seas sellest "Artist Way" raamatust juttu, milles sisalduvat programmi ma siin kevadel Kadi eeskujul suure hooga järgima hakkasin.
Mul, tõsi küll, jäi see mingi neljanda või viienda nädala peal toppama, sest seal tuli lisaks morning page´dele ka iganädalaseid ülesandeid täita, milleks oli see, et terve nädal ei tohi mitte ühtegi muud asja lugeda, k.a ajalehte jms.
Aga see oli veel aeg, mil ma olin õpetaja ning valmistasin igapäevaselt oma tunde ette, lugesin õpilaste töid, õpiku tekste jne - sel põhjusel see raamat mul tol korral seisma jäigi, ent praegu, kui teda taas leida tahaksin, on ta kadunud.
Nii lugeski Kadi mulle oma raamatust mingeid ülesandeid ette ning üks oli ala´ selline, et kui mul oleks 5 elu ja kui ma piirideta mõtleksin, siis mida ma nende elude jooksul teha tahaksin ehk siis ennekõike oli seal mõeldud 5 erinevat ametit.
Järgmine ülesanne oli võtta need 5 kirja pandud ametit ning mõelda igaühe juurde mingi konkreetne tegevus, mida ma juba kohe praegu teha saaksin, et endas seda oskust kuidagi arendada.
Kuna üks minu ametitest oli kirjanik, siis küsis ta minu käest, kas ma soovin kirjutada eesti või inglise keeles. Vastasin: "Doesn´t matter much" ja seepeale sain endale ülesande kirjutada 10-realine luuletus, mil pealkirjaks seesama "Doesn´t matter much".
Nii, peale umbes 15 minutit pingutamist ja sõnade edasi-tagasi asetamist, olid 10 rida koos.
DOESN´T MATTER MUCH
Doesn´t matter - is that the way you really think?
Sincerely hope it´s just a temporary click.
It doesn´t make sense, still you say it is true.
I am your friend, but please, you need to prove.
How can you say it´s not a big issue?
Still, why do you cry than? ... need a tissue?
What, what did you say, can´t believe my ears?
So, that is the reason why so many tears.
What do I think? Well, take some time to admit -
whether you want it or not, it sure matters a lot.
aga tundub, et see raamat oma nende ülesannetega tõesti "avab midagi kusagil" :))) sest kuidas muidu seletada olukorda, et ma praegu kuidagi pidama ei saa, kuigi olen juba tunni järjest, mõttepausideta lihtsalt kirjutanud ja kirjutanud, sest see jutt justkui iseenesest voolab, minu ülesanne on vaid piisavalt kiiresti klahve klõbistada, et need mõtted läbi minu ilmavalgust näeksid. Ohhhooo, kui poeetiline ja paljutähenduslik lause nüüd sai.
Ja ennäe, kell ongi peaaegu kaks öösel, nii et kõik klapib ...:D
Subscribe to:
Posts (Atom)