On hetki...

On hetki, mil aeg jääb seisma, sest seda pole olemas.

On hetki, mil vahemaad kaovad, sest me kõik oleme üks.

On hetki, mil armastus on kõikjal, me ümber ja me sees.

On hetki, mil tänutunne hingetuks võtab ja suurest õnnest nutma paneb.

On hetki, mis tuletavad meelde - kõik, mida tõeliseks õnneks vaja, on meil kogu aeg olemas olnud.

AITÄHHH ...

*

Hommikul tegin oma silmad lahti hetkel, kui tõusev päike Dublini kohal laotuvat taevast erkpunaseks hakkas värvima.

Loogika ütles, et cammoooon Kristi, sa oled alla 5 tunni maganud, sul ei ole vaja kuhugi minna, proovi nüüd olla.
Aga miski suurem asi mu sees ütles - mine ja jookse õue, nüüd ja kohe :))

Ja nii ma siis läksin, oma sussides ja hommikumantlis ....põllu servale tõusvat päikest tervitama. Nii ilus oli see vaatepilt ja antud loo deja vu seisneb selles, et Meigo saatis mulle samal ajal Lopa päikesetõusu foto ?!!?

Kokkusattumus, hmm, vaevalt küll :)))

Et siis sedasi on lood...

Eesmärgid - Müügitehnikad - Visioonid - Sihipärane tegevus - Iseenda täielik ärakaotamine - Raha - Sõprus - Õppimine - Valu - Areng - Enda uuesti ülesleidmine :)

• 12 tundi päevas;
• 6 päeva nädalas;
• 15 nädalat järjest;
• igal hommikul 2 tundi koolitust;
• suhtlemine keskmiselt 80-100 inimesega päevas;
• messide ajal umbes 400-ga.
• Eramupiirkondades kõndides minimaalselt 10 km päevas.

Lugematud tunnid bussis, rongis või autos. Villad ja mega rikkad rajoonid vs pisikesed cottage´id, kus inimestel gaasikraanid tasumata arvete pärast kinni keeratud.

Kõikvõimalikud tegelased: ajakirjanikud, pangaomanikud, üksikemad, koerad, kassid, lapsed, poissmehed - you name it:)
13 täis kirjutatud kaustikut, mis sisaldavad erinevaid asju, alates müügitehnikatest, edu valemitest, inimestega suhtlemisest, kuni tiimide ehitamise, motiveerimise ja kolmanda leveli müügini.
Kolmanda leveli müügi abil on võimalik panna klient, tema kehakeelt ja suhtlusstiili jäljendades ning vastavalt sellele reageerides, meie enda rütmis ja soovide järgi käituma - uuuuhhh, scary :)

* See on äri, mida hoiab koos kindel ärimudel ja SÜSTEEM. Just see viimane sõna oli see, mis mind seejuures võlus. Olin suhteliselt kindel, et see ongi SEE, mida oodanud ja otsinud olen, sest esimesest päevast peale tundus kõik lausa liiga hea, et tõsi olla.

Ainuüksi fakt, et esimesel nädal oli "kodutööks" ajakirjadest piltide välja lõikamine, kuna reedese koolituse asemel oli "The Secret" filmi vaatamine ning peale seda arts ja grafts, kus igaüks oma vision board´i kokku pani.
Asi, millele olin enne sinna tööleminekut korduvalt mõelnud, et nii oleks vaja taas enda sihid ja suunad üle vaadata ning paika panna. Ning nüüd siis antakse selline ülesanne töö juurest??! Kogu see loogika ning viis, kuidas asju teha.
Jap, tundsin end esimesest hetkest alates kui kodus. Tsitaadid seinte peal, hommikune atmosfaar ja muusika. Teaching on boards. Lisaks muidugi asjaolu, et see polnud mitte lihtsalt töö, vaid managment progamm, mis kestab 3-6 kuud ning millel ka rahvusvaheline mõõde, kuna office´eid on kõikjal üle maailma.

* Minu järgmine samm oli teha läbi COD1 (cycle of development 1), mis on selle äri alusdokument. Esiteks õpetati mulle kõike, mida mul oli vaja teada ning teiseks pidin ma tahvli peal kõik needsamad asjad n-ö tagasi õpetama ning kõik 11 valdkonda "hinnatud" saama. See oli novembri keskpaik, kuues nädal äris, kui ma treeneriks kvalifitseerusin. Süsteem ja koolitus on paigas, tooted ja teenused, mida müüakse, on erinevatel ajahetkedel erinevad, aga süsteemi geniaalsus peitubki selles, et see kehtib mistahes toote ja teenuse puhul ning ka elus üldiselt.

* Sisuliselt ehitad teise süsteemi sees, saades igapäevaselt palka, üles oma süsteemi. Nende poolt antakse kog vajalik info ja koolitus. Ainus, mida managmenti saamiseks tegema pidi, oli ise treeneriks saada ning 5 inimest välja koolitada ning erinevalt igasugu networki äridest, ei pidanud neid viite inimest isegi ise otsima, vaid need kandidaadid tulid http://www.jobs.ie/ portaali kaudu. Keegi teine intervjueeris neid, selgitas süsteemi ja otsustas, kas temas on piisavalt potentsiaali, et ta tagasi kutsuda.

Teise roundi intervjuu ajaks "anti" see inimene treeneri "kätte", kelle töö oli seda äri lähemalt selgitada, näidata, mida ja kuidas täpselt teeme, kuidas SÜSTEEM toimib ning samal ajal seda uut inimest intervjueerida, lähtudes 5-st peamisest kategooriast:
1. Mineviku saavutused
2. Tuleviku ambitsioonid
3. Tema liidriomadused ja ärivaist
4. Attitude
5. Work-ethic






















______________________________________________________________________________



Minu äris oleku ajast olime kõik valdava osa Airtricity door to door (D2D) müügiesindajad. Tõsi, viimase nädala olin kaubanduskeskuses sama firmat esindamas.

Vahepeal oli meil veel 3 nädalat E-lite elektrooniliste sigarettide business to business kampaaniat, millest 3 päeva olime TopGear showl. Mis ma oskan öelda? Detailidesse laskumise korral tuleks mul romaanijagu materjali.

Mingid värvikamad seigad oma door to door elust soovin kindlasti jäädvustada, sest nüüd, peale kolme kuud selles äris, saan aru, miks nii palju raamatud sellele kui edu alustalale viitavad, et uksest-uksele müük on parim äri treeningprogramm üldse.

Nüüd mõistan vähemalt mingil määral ka seda kogemust, mille inimesed USAs raamatuid müües saavad. Mnjahh, see ei ole lihtsalt müük.

Selles on kõike: isiksusena kasvamist, inimestega suhtlemist, oma suhtumise pidevat korrigeerimist, lõputuid väljakutseid, ootamatusi, kannatlikkust, austust, alandlikkust, positiivsust, vastuväidetega toimetulekut, sõbralikkust, motiveeritust, usku ja lootust. 

* See on ELU kool, kus tegudel ja sõnadel on kohesed tulemusel.
See on ELU kool, kus igaüks saab täpselt seda, mida ta väärt on.
See on ELU kool, mis nõuab igapäevast õppimist ja arenemist.
See on ELU kool, mille päeva kulgu on võimatu ette ennustada.
See on kogemus, mida on võimatu kirjeldada, seda peab ise tundma. 

* Päevad on nii intensiivsed, et õhtul hommiku meenutamine on suht mõttetu tegevus. Tegelikkkuses on peaaegu võimatu isegi paaritunni taguseid sündmusi meenutada, sest uus tuleb kohe peale ning lihtsalt ei ole aega vanas kinni olla. Isegi, kui see vana on vaid minut vana.
Kuna pea 90% vastustest on suht-koht negatiivse alatooniga, mis sest, et kui people skills kõva on, siis on pea kõik EI-vastused positiivsed eitused, kuid siiski. Iga EI selja taha jätmine, ainult hetkes elamine, uuele inimesele keskendumine, oleviku tähele panemine, täielikult SIIN olemine !

* Nüüd, kui mul on aega ja võimalust sellele eluperioodile, mis tundub ülipikk, tagasi vaadata, siis on kahte sorti emotsioone. Ühelt poolt tahab süda suurest õnnest ja tänulikkusest välja karata, sest mu enda areng, mis see ülimalt intensiivne töö endaga kaasa tõi, on tõenäoliselt oluliselt märkimisväärsem, kui ma praegu aru saan ning õppetunnid mahukamad, kui ma hetkel tajun. Teisalt jällegi, kui praegu "kaine peaga" sellele mõelda, siis tundub uskumatu, kuidas ma üldse olin nõus ja võimeline, seda kõike tegema !? Ei midagi ebainimlikku, kuid kahtlemata väga suur väljakutse, mis nõudis igapäevast mugavustsoonist välja tulemist.

* Kui ma seda kõike iseenda jaoks jäädvustama tahtsin hakata, siis sain aru, et ma ei oska, ma tõesti ei oska mitte kusagilt alustada :) Kuidas kirjeldada tunnet, kus mingi värk võtab täiesti üle?! Mil ma töötan pealtnäha kui segane, kuid ei tee seda enda energia arvelt, vaid tunnen, kuidas see kõik on minu jaoks sel momendil nii õige, et Elu ise kannab mind sellest läbi. Kuidas ma magan keskmisel 6, max 7 tundi, ärgates juba 5-6 paiku, ärevus hinges, et hakkaks see uus päev juba pihta. Selline vibratsioon ning energia ja kirg, et mul endal hakkas ka kohati lausa hirmus - selle kõige paremas tähenduses - , et mis värk on?

Fookus ja ainutähelepanu, mis arvasin siiani mu suht nõrgad küljed olevat, olid seal. Olin 110% keskendunud ja pühendunud ning nii 105 päeva järjest. Mu päev algas kell 9 ja lõppes õhtul kell 10. Kodus käisin põhimõtteliselt ainult söömas ning magamas.

Peaaegu kõik bussis veedetud tunnid ma lugesin või õppisin midagi, sest see oli ainus aeg, mil seda teha:) Samas, need üksikud tunnid ja laupäeva pärastlõuna ning pühapäev, mis mul üldjuhul vabad olid - uskumatu, kui imeliselt ja produktiivselt on võimalik aega kasutada, kui seda nii ülivähe käes on:) Enamiku sellest eluperioodist olin lisaks ka veel suhtes - teine asi, millest ma tagasi mõeldes väga aru ei saa!? Algas kui muinasjutt ja lõppes kui Ladina-Ameerika seebikas :))

_______________________________________________________________________________



Samas, kahtlemata väga väärtuslik õppetund, mis mind iseendale oluliselt lähemale tõi. Selle "silmade avamise" teene eest olen võlgu Jamesile (pildil minu kõrval). Ta on üks parimaid kolleege, kes mul kunagi olnud.

Lisaks super müügimees, kellelt ma olen nii palju õppinud. James on mulle nagu teine noorem vend ja parim sõber ühes isikus. See oli ühel õhtul pisut enne kümmet, kui James mind peale tööd koju tõi ning taas sadat maailma asja arutasime.

Tema otsekohene küsimus "Is that´s the way you want it to be?" oli minu jaoks täielik wake-up call, sest ainuüksi fakt, et ma ei osanud selle peale esimene minut aega ei AAA-d ega OOO-d öelda, rääkis iseenda eest !!

Olen suht-koht kindel, et kui jõulude ja aastavahetuse ajal neid mõnda vaba päeva poleks olnud, oleksin tõenäoliselt nagu vurr-kann edasi keerelnud. Ent see aeg iseenda seltsis andis võimaluse sedasama saatuslikku küsimust: "Is that´s the way I want it to be?" iga eluvaldkonna kohta küsida, mis sest, et tema oli seda vaid minu suhte kontekstis mõelnud.

Kuigi olin omast arust mega rahul ja õigel teel olnud, rääkisid mu ausad vastused pisut teist keelt. Tol hetkel olin siiski veel ülimalt kindel, et see äri on minu jaoks, et vaja vaid natukene enda suhtumisi ja tegevuskava muuta, et produktiivsem olla ning asjad paremini liikuma saada. Kirjutasin nimekirja inimestest, kes mind seejuures aidata saavad.
Lugesin müügiraamatuid, panin eesmärke kirja.

* Praegu, kui on aega mõttemõlgutusi edasi-tagasi kerida, tunnen, et eks see kohati pisut pimedat usku meenutas, et ma muudkui aga läksin, uskudes millessegi ja kellessegi, ent samas - mul oli igasugune alus seda teed minna, sest Elu toetas mind igal sammul. Kuigi olid elu karmimad ja pikimad päevad tööpõllul, olin ise seejuures valdavas osas ülimalt õnnelik, sest tundsin, kuidas ma igapäevaselt iseendast paremaks sain.

* See oli 7. jaanuaril, kui äkitselt käis mu sees krõks ning ma tundsin, et ma ei saa ega taha enam ??!! Raske oli endast aru saada, sest kogu office´i pilgud olid minule ja James´ile, kui kahele kõige lootustandvamale treenerile, suunatud. Meist loodeti hiljemalt märtsiks manager´i levelile kvalifitseerumist, et uus office avada.

Olin öösel kella kaheni üleval, kirjutasin ja mõtlesin, mõtlesin ja kirjutasin - proovisin sellest tugevast tundest aru saada. Ainuüksi mõte sellest, milliseid reaktsioone ma põhjustan, pani kõik mu kõhus keerama, kuid kui proovisin endale ette kujutada, et ok, ma lähen ja proovin vanaviisi jätkata, hakkas veelgi halvem olla ?! Hommikul käisin enne tööle minekut ujumas ja saunas, noh nii igaks juhuks, et äkki kuumus loksutab mu sees miskit paika :) - ei midagi !

Peale hommikust koolitust palusin, kas omanikul on aega minuga natukene rääkida. Tema igast liigutusest ja reaktsioonist oli näha, et see oli nagu välk selgest taevast .... ta pakkus, et ma praegu kellelegi midagi ei mainiks, et võtaksin mõned vabad päevad ning siis vaatan, kuidas asi tundub.

* Kuigi tundsin end nats sitasti, oli hinges hea ja rahulik olla - see vestlus omanikuga oli selle võrra lihtsam, et meie "suhe" oli puhtalt tööalane ning väga konkreetne. See, kui ma enne seda James´iga all kontoris maha istusin, oli emotsionaalselt oluliselt raskem. Olime ju igapäevaselt peaaegu nagu sukk ja saabas, ja tihti ühes autos, alati kõrvuti territooriumitel, alati teineteise jaoks olemas, kui oli vaja muret kurta või rõõmu jagada.

Nemad sõitsid kõik välja. Ma jäin üksinda atmosfääri, võtsin seina pealt oma vision board´i maha, sest seal minu unistused ja elu visioonid, millest ma loobuda ei kavatse. Vahetan lihtsalt vahendit, et neid täide viia :) 

* Minu omadus kõiges positiivset näha, on hea, kuid olgem ausad - mu maailmakäsitlus kohati liialt naiivne ja sinisilmne. Äkitselt, out of nowhere, olid korraga kardinad, mis äri telgitaguseid varjasid, mu mõtteis alla langenud ning see, mis pilt avanes, oli kõike muud kui paljulubav.

* Kummaline, et sellele kõigele aitas kõvasti kaasa raamat, mille omanik ise mulle jõuludeks kinkis!? ...downstream vs upstream ... just let go ...be who you truly are ... surra-murra puzzle tükid said ühtäkki tervikuks. Kõik vist tõepoolest juhtub põhjusega:)

* Panin muusika mängima, koristasin oma sahtli ära, viisin prügikasti välja ja panin ukse enda järelt väljastpoolt kinni. Võtsin nende ettepaneku vastu - töövabad päevad, mis ehk mu suhtumist kuidagi muudavad. Nõustusin ka Airtricity black-tie casino royal people minema, mis juba ammu päevakavas oli, kui Airtricity poolne tänuüritus kõigile nende esindajatele.

Lisaks võtsin vastu pakkumise nädal aega Liffey Valley üritust vedada, mis tähendas küll metsikuid töötunde, kuid kuna ma teadsin, et see jääb nagunii mu viimaseks nädalaks selles äris, polnud mul vastuväiteid.

* Seal ma nüüd olin. Taa kord end töötuks muutnud :) Ei ühtegi mõtet peas, mis ja kuidas edasi, aga ise rahul, et olin oma sisetunnet usaldanud.

* Ja vahetult peale seda, kui ma olin sellel eluetapil lasknud allavoolu minna, avanes mu ees uus uks, mille kohta teadsin ja tundsin esimest hetkest, et see ongi mu järgmine samm - AINUÕIGE SAMM.

* Sellest kõigest aga võib-olla kunagi siis, kui see etapp juba selja taga või vähemalt käes on :D Ma ei väsi tõenäoliselt kunagi meie super perekonda tänamast. Lõputud tänusõnad neile, kelle usk ja toetus on alati seal olnud.
Ajal, kui ma ise ennast ei mõista, siis nemad proovivad mõista.
Ajal, kui ma ise endasse ei usu, siis nemad usuvad. Ajal, kui ma leiutan mingit uut elu- ja eduvalemit, mis ülejäänud maailma silmis naeruväärne tundub, siis nemad vaid naeratavad tunnustavalt. AITÄHHH teile kullakesed !

* Praegu näevad mu päevad taas välja sellised, nagu enne tööle hakkamist: igapäevane raamatukogus käimine, rattaga sõitmine, lugemine, kirjutamine ja filmide vaatamine ning enda ettevalmistamine uueks eluperioodiks.

Olen aru saanud, et midagi ainuõiget ei olegi olemas. On lihtsalt mingi tõde, mis mulle antud ajahetkel kõige õigem ja sobivam tundub.

Igaühel on oma tee ja oma tõde, mis ei tähenda, et need ajas muutuda ei võiks, lausa peavadki muutuma, sest elu on ju pidev areng ning edasiminek. Tõsi, teinekord on seisak ning tagasi langemine, aga hea uudis on see, et absoluutselt igale langusele järgneb varem või hiljem taas tõus.

Minu viimase aja suurim õppetund on see, kuidas vastutus enda elu eest taas enda kätte võtta - pimesi mingeid inimesi või kontseptsioone järgides on oht isennast selle kõige sisse ära kaotada, ent see MINA ISE - see, kes ma tegelikult olen, on mu ainus tõeline väärtus siin elus üldse.


* "Never stop being you!" ja "Keep shining love always!" on kaks tunnustavat lauset, mis ma sellest office´ist, mis mõnda aega oli kogu mu elu, komplimentidena kaasa võtan, kui sellele elukogemusele maani kummarduse teen ja AITÄHHH ütlen.