Viimasel ajal ei jää mul muud üle, kui ainult vaadata ja imestada, kuidas asajad müstiliselt, justkui võluväel, toimivad ja paika loksuvad. Üks inimene, olukord või tegevus viib teiseni, teine kolmandani jne.
Hetkedest saavad päevad, päevadest nädalad ning nädalatest kuud.
Vaevalt jõuan ma mingi mõttekillu õhku visata või idee kuskile paberinurgale kirja saada, kui juba hakkavad mingid väed asju korraldama.
Ajale kui sellisele mõtlen järjest vähem. Ometi tunnetan väga selgelt, et kiiremas korras on vaja hakata mingeid valikuid tegema ning prioriteete seadma, kuna kõike, mida tahaks ja tunnen, et on vaja, nagunii ei jõua.
Vahest heidan endale ette, et kes mul käsib kümnel rindel tegutseda ja oma nina igale poole toppida, kuid mida ma teha saan, kui kõik teemad, millega praegu kokku puutun, on kõik teineteisega seotud.
Võib olla pealtnäha ei ole kuigi loogiline osaleda viie erineva organisatsiooni: Huvikeskuse, Spordibaaside, Linnavalitsuse, Raamatukogu ja JCI koosolekutel/nõupidamistel/aruteludel, kuid kui mõelda, et kõikjalt jookseb läbi teema
HAAPSALU NOORED, tundub see eelnev jada igati loogiline. Tunnen, et noorte valdkond on mulle väga südamelähedane ja teen endast parima, et ühtteist kaasa rääkida ning võimalusel midagi erilist ja lahedat korda saata.
Tööga seoses ongi praegu otseses mõttes kümme erinevat asja teoksil - üks põnevam kui teine. Annan endale aru, et olen kohati hammustanud liiga suuri tükke ja võin nendega pisut hätta jääda, kuid teisalt ei kujuta ka ette, et kuidas see meelega pisut vähem tegemine välja oleks näinud?
Mulle lähedased inimesed on varasematel aegadel korduvalt soovitatud, et kui midagi teen, et äkki ma siis ei peaks oma töödesse ja tegemistesse täielikult sukelduma, vaid teeksin pisut vähem ja jääksin vähemalt osaliselt kaldale?
Siiski, elu näitab, et sedasi ma õnneks/kahjuks ei saa ega oska. Kui ma teen, siis teen ja kui ei tee, siis ei tee - nii lihtne ja loogiline see värk ongi :) Samas mõistan, et mitte alati pole selline pühendumise määr mõistlik. Ühelt poolt olen seda meelt, et kellegi teise heaks töötamine ning otseselt või kaudselt teiste asjadele ja unistustele kaasa aitamine on super lahe tegevus, kuid teisalt pean väga hoolikalt vaatama, et see ei toimuks minu enda südamesoovide ja unistuste arvelt. Kui ise enda unistusi ei täida, siis ega keegi teine neid minu eest ka täitma ei hakka.
Olen peaaegu laitmatu selles osas, mis puudutab enda panustamist n-ö väljaspool mind ennast asuvatesse ideedesse või projektidesse. Olen kõike muud kui laitmatu selles, kuidas motiveerida iseennast järjekindlalt iseendasse panustama? Kuidas iseenda jaoks reserveeritud ajast või kohtumisest sama kindlalt kinni pidada kui teistele antud lubadusest?
Samas jällegi, ajakasutusega on mul nagu kõigil teistelgi - kes palju teeb, see palju jõuab - ja kuigi ennast pole ilus kiita, olen ma tegelt tõesti päris palju jõudnud. Ja kuigi ma siin enne rääkisin liigsest tööle pühendumisest, pole tegelt ka mu vaba aja sisustamine mitte kunagi varem nii kirju ja mitmekesine olnud.
Ja kui veel ausam olla, siis ma vist tõepoolest ei liialda, kui väidan, et mitte kunagi varem ei ole mu elu olnud igas mõttes nii tasakaalus. Just selles osas, mis puudutab erinevaid eluvaldkondi.
- inspireeriv kodu mere kaldal, kust avaneb hingetuks võttev vaade õhtusele päikeseloojangule;
- toetavad ja innustavad sõbrad, kellega koos teha mida iganes: uisutada, suusatada, teatris käia, filmi vaadata, niisama ilma asju arutada või otsustada, et teisipäeval kell 17:00 sauna minek on lahe mõte;
- meie enda pere jätkuv ja tingimusteta alati olemas olemine - tugev seljatagune, kuhu alati toetuda;
- tunne ja teadmine, et armastan ja olen armastatud;
- huvitav ja paljutähenduslilk töö, mis võimaldab mul igapäevaselt midagi uut õppida;
- lahedad inimesed ja toredad noored, kellega koos töötada ning asju ajada;
- igapäevased jalutuskäigud mere ääres või lahe peal;
- enese areng - raamatud, koolitused ja seminarid, nii tööalased kui isiklikud - uued inimesed, uued kogemused, uued teadmised;
AITÄH, AITÄH, AITÄH kõigi nende suurepäraste võimaluste ja inimeste eest, mille/kellega mu tee siin Haapsalus ristunud on. Ma pole end üheski teises linnas/riigis nii hästi ja koduselt ning omas elemendis tundnud kui siin.
Peale kõiki neid ilusaid mõtteid ja sõnu, kuidas on siis võimalik, et olen nõus lahkuma kohast, kus mul on nii ülimalt hea olla?
Kuidas
on võimalik, et armastan oma töökohta ja inimesi, kellega koos ma seda
tööd teen, ent ometi tean ja tunnen, et mul on vaja edasi liikuda?
Kuidas
on võimalik, et vahet pole, kuhu ma lähen või mida ma teen, jõuan varem
või hiljem (üldjuhul alati pigem varem) lahkumise jutu ja mõtete
juurde?
Kas on võimalik, et see on justkui mingi sõltuvus või ehk lõputu uue ja teistsuguse kogemuse otsing?
Kas on võimalik, et sisemine kompass, mis muudkui aga uut suunda näitab, on tõesti nii tugev või kujutan ma seda ette? Samas, kui ma elan hetkes (ja seda teen ma viimasel ajal õnneks päris sageli), siis ega ma oma pead sellega kuigi palju ei murra.
Ehk on minu olemus, loomus ja elusaatus selline - tulen, et minna ja
lähen, et tulla!? Võib olla tuleks mul leppida tõsiasja ja oma
sünnikaardiga, et olen tüüpiline veevalaja - liikuv vesi, kes tunneb
vajadust olla pidevas voolamises :)
Aga et mis ja millal?
Ei, ma ei paki veel asju.
Ei, ma ei lähe veel praegu mitte kuhugi, kolimiseni on veel pisut aega.
Kusjuures, sel korral ei põrutagi ma välismaale minema, vaid muutumas on minu Läänemaa töö- ja elukoht. Vaatamata sellele, et lähen ainult 35 km kaugusele, on elukorralduse muutus, mis see endaga kaasa toob, päris põhjalik.
