Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb :)

Esmaspäeva hilisõhtul jõudsime peale 36 tundi reisimist tagasi Eestimaale, kus võttis meid vastu külm ja rõske, ent ilusate värviliste lehtedega, sügis.

Riias suutis lennuk teha nii halva ja loperdava maandumise, et paljudel pardal olnud inimestel, meie noortel kaasa arvatud, jõudis elu kaks korda silme eest läbi joosta ning väga armsaks saada. Õnneks toimus lõplik kohtumine maaga siiski rahumeelselt, võimaldades hinge kinni hoidnud reisijatel lõpuks ometi kopsudesse pisut hapnikku ahmida. Suur oli see aplaus, mis kõlas, kui lennuk lõpuks seisma jäi.

Teel Pärnust Haapsalusse, mil mikrobussi roolis olin, ajasin peaaegu rebase alla, mõnikümmend kilomeetrit hiljem oleksime peaaegu kitsele otsa sõitnud ning vahetult enne Haapsalut nägime ilmselt UFO´t või mingit muud väga imelikku lendavat objekti, kuid kui kõik need eelnevalt kirjeldatud seigad välja arvata, läks kojusõit rahulikult ja kenasti :)


Mis noortevahetust kui tervikut puudutab, siis tegemist oli väga õpetliku kogemusega, mis pani mind nii mõndagi asja teises valguses nägema. Need kümme päeva aitasid taas kord mõista seda, kui erinevad on inimesed ja kui mitut moodi võib ühele teemale läheneda.
Siiski, noored ise jäid õnneks igati rahule ning meie reisi kokkuvõte on nähtav ja loetav Lääne Elu artiklis.
*
Käisime täna teatris. Monokomöödia "Sinised kilesussid jalas" on üks väärt tükk, soovitan soojalt. Pole ammu aega nii südamest naerda saanud :) Tubli töö, aitäh Sulle Indrek Taalmaa!
*
Merevesi on oluliselt jahedan, kui kuu alguses, kuid see eest ka oluliselt värskendavam. Jah, ma käin ikka veel meres ujumas, kuigi ega seda korra-sups-sisse protseduuri vist enam väga ujumiseks saagi nimetada :)
Mõtlesin jah, et käin kuni kannatab, kuigi täna õhtul, kui teatrist koju tulin ja taevas sirasid tähed ning õhus oli tunda erilist kargust, mõtlesin, et jeerum, mis küll homme minu ujumisest saab???
*
Minu enda päevakava on hetkel täiesti olematu. Eile ärkasin hommikul kell 11, kirjutasin mõned read, kuid seejärel tundsin, et ei, ma olen endiselt nii väsinud, ja keerasin uuesti magama. Kella kahe paiku oli paar telefonikõnet, mis mu üles äratasid ning kell oli viis õhtul, kui end lõpuks voodist püsti ajasin ning "hommikust" sõin. Täna olin juba pisut paremas konditsioonis, tulles "juba" ühe paiku teki alt välja.
Ma ei oska seda kõike muudmoodi kommenteerida kui et ju siis see Bulgaaria noortevahetuse reis oli väsitavam kui algsel tundus.
*
Täna õhtul tegin kahte asja. Esiteks võtsin ette oma CouchSurfingu profiili ja täiendasin seda pisut, kirjutades valmis ka Istanbuli open´i request´i, mis näeb välja selline:

Hello everybody, 
I am an Estonian freelance (wanna be:) writer who is having a 3 week writing retreat in Turkey. 
Main topics I am currently writing about are: 
THE MAGIC OF TRUE LOVE; THE POWER OF DREAMING BIG and HAVING ENOUGH FAITH TO TURN YOUR DREAMS INTO REALITY!
When you have an inspiring True story to share, please let me know - I´d be glad to meet you and write it down :) In fact, all my trip will be organised according to those stories. Also, when you have a good writing place to offer, I am open to all the ideas as it may be that I will interview several people during the day and would be perfect to have a nice, inspirational place where to edit and write them all together. However, of course I can write anywhere and am not picky at all. 
I have only one destination I definitely want to visit during those 3 weeks - it is Heybeliada Island. In terms of everything else, I have no plans whatsoever. 
Many thanks in advance! See you soon :) 
kristi*

Nii et jah, tundub, et here I go again. Another trial to fulfill my dream :)

Teiseks, peale seda lõin Google´sse märksõna "Kristi´s Dream Life" ja ühena esimestest vastustes tuli Kristi Holl´i blogi  link.

"Another big benefit was reported by McCourt T. “During the challenge I attended a writing conference, and I really appreciated how writing every day boosted my confidence. I felt that I could confidently talk about my works-in-progress because I was actually spending time on them!” This confirms what professional writers frequently say: nothing makes you feel more like a writer than writing." 
:)

Live for those who love you

Tuulasin täna oma gmaili postkastis, otsides märksõna abil eelmisest aastast pärit infot, "komistades" seejuures ka nende ridade otsa, mis nüüd, nagu ka kunagi varem, taas väga korda läksid :)

*

"Live for those who love you.

For those whose hearts are true. 

For the heaven that smiles above you 

And the good that you may do."
*

~sõber Marko elufilosoofia~

Eestlane olla on uhke ja hää

Täna õhtul pidid Läänemaa noored Bulgaarias, väikeses Dryanova linnas, tutvustama Eestit ning Haapsalut. Nad otsustasid oma esitlust alustada järgmise klipiga 

"Mul tuleb seda vaadates kananahk ihule," üles üks noormees teisele.
"Ma tean, mul ka!" vastas teine.

Lahe oli kuulata, kuidas teismelised poisid niisugust juttu ajavad, kuid sain väga hästi aru, mida nad mõtlesid, kuna ka mul endal jooksid samal ajal külmavärinad üle selja, nii et mõistsin nende emotsiooni.
OLI ILUS JA ÜLEV TUNNE :)
Oli tunne, et eestlane olla on uhke ja hää!!!

PS! Emal on täna sünnipäev, palju õnne talle ;)

Täisjõuga ei saa, poolega ei oska!

"Teatan, et lõpetan oma sportlaskarjääri. /---/ Põlvevigastus osutus tõsisemaks, kui arvasin, ja täisjõuga enam maadelda ei saa. Poole jõuga ma ei oska," vahendab Kaido Höövelson alias Baruto pressiteates. 
Tean, et ilmselgelt ei saa ma end Barutoga kõrvutada, kuid sellele vaatamata oli mu äratundmisrõõm suur ja siiras: "Mina ka, mina ka, mina ka ... kui täiega enam ei saa või ei taha, siis poolega ei oska. Tee, mis tahad, kuid kohe mitte kuidagi ei oska."
Eile, kui oli taas aega ning võimalust oma elu ja asjade üle rahulikult järele mõelda, sai nii mõnigi idee ning siht konkreetsema vormi. Ma ei tea, miks, kuid mul on jah iga kord, kui lennukis olen, sellega mingi teema, et seal, pilvede kohal olles, saavad asjad kuidagi uue tähenduse ja perspektiivi. Võib olla seepärast, et olles kusagil seal, otseses mõttes maa ja taeva vahel, tunnetades enda väiksust ja mingis mõttes alandlikkust, kuid teisalt seda piiramatut võimu ja vabadust, paistavadki asjad sootuks teises valguses.

Mitte kunagi, mitte kunagi ei unusta ma seda ahhhaaa momenti, mis aastaid tagasi Moskvast Tallinna suunas lennates mulle sügava kogemusena kohale jõudis: "Pealpool pilvi paistab tõepoolest ALATI päike!"
Eile, kui läbisime marsuuti Riia-Istanbul-Sofia-Drynova, mõistsin, kui väga teistmoodi on reisida grupijuhina, kellele vaatab küsivalt osa 8 silmapaari, kes iga mu sammu jälgivad ja järgivad!!!
Milline privileeg, milline vastutus, milline teineteisega arvestamine, kuid ennekõike - milline täiesti teistmoodi reisimise liik.
Olen ma ju üldjuhul kass, kes kõnnib omapead - ise teen, ise otsustan, ise vastutan, ent eile siis kass, kes kõnnib koos kassipoegadega :) 

1. september. Tarkusepäev - A Day of Wisdom :)

Täna sattusid mu teele kaks mõtet. 

Tänu Vikerkaaresilla päevasõnumile tuli Winnie Pooh´i teema.

Luba mulle, et sa alati mäletad, et sa oled julgem, kui sa usud, tugevam, kui sa näid ja targem, kui sa arvad.  Christopher Robin karupoeg PuhhileA.A. Milne

Ja tänu ühele teisele teemale võtsin taas üle tüki aja kätte Marianne Williamson´i raamatu "Return to Love" ning jah, Oprah´l on õigus, lk 190-191 on võimalik lugeda: 

"Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness, that most frightens us. We ask ourselves, Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous? Actually, who are you not to be?"