Jäine teekond

Täna õhtul oli Haapsalus Nurme bistroos Rändurite klubis külaliseks Timo Palo, kes läbi teinud aasta seikluse tiitli võitnud polaarmatka ning palju muud, mis kuulajad õhku ahmima paneb.

Mees, kelle blogi White world images, call of the frozen wilderness, annab edasi mõningaid kilde sellest rännakust, lõi meid täna õhtul igaks mõttes pahviks.
Tema ladus ja kaasahaarav jutt ning suurepärane eneseväljendusoskus pani saalitäie rahvast kaheks tunniks jäise teekonna rütmis hingama ja rändurite igale sammule kaasa elama.

WELCOME

Hea sõber! / Dear friend!

Siit leiad jäädvustusi maailma külmadelt servaaladelt. Need sinakas-valged horisondid on mind kutsunud algusaastatest peale – vähemasti niikaua kui mäletan. Nüüd olen seal rännanud erinevatel aegadel ja põhjustel - töö, teadus, seiklusjanu või lihtsalt eneseotsingud. Siiski – lisaks arktilistele ülesvõtetele jagub jäädvustusi kodumaa pinnaltki. Sageli paotan oma pildipankade uksi, leidmaks hetki möödunud aegadest. Neidki meenutaks nüüd koos sinuga.

Häid emotsioone, kuhu iganes rännuteed sind viivad!

Eks ta ole, sellist meest kuulates, kaob igasugune reaalsuse tunnetus ning piirid võimaliku ja võimatu vahel ??!!!  Kuulates, kuidas ta on olnud ametis nii polaarala giidi kui jääkaruvahina, pole muud, kui suu ammuli edasi kuulata.
 Ammune unistus, põhjapoolus, hakkas kujutlustes järjest selgemini ilmet võtma!
Kõige lihtsam tee ei ole alati otse, vahepeal tuleb minna ringi.
Kauaks telki jääda ei tohi, see muudab olukorra keerulisemaks ja psüühiliselt raskemaks. 

Edasiliikumises ning eesmärgile lähemale jõudmises peitub jõud.
Hiljem, kui me nälga jäime, oli sellest teadusest ükskõik.
Jääkaru spurdib, kuid ta pikalt joosta ei jaksa, sest kuumeneb kiiresti üle.
Antarktikas on jääkarud, Arktikas saad kõige hullemal juhul pingviini käest nokaga ;)

 .... need on vaid mõned üksikud mõttekillud Timo tänasest jutust. Unistused, unistused, unistused - kõik saab alguses unistustest! 

Timo sulest (ja fotoaparaadist:) ilmus hiljuti ka raamat  "Jäine teekond".
Raamat, mida lapates jäid mulle eriliselt silma järgmised read.

Ja näe!
Kauguses üle udu ja tuiskava kobrutuse kerkib teine maailm. Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna. See tee võib-olla on pikk ja vaevaline, ent hääl kutsub ja me peame talle järgnema
~Fridtjof Nansen~

Kui sa oled jõudnud nii kaugele, et ei suuda teha enam ainsatki sammu, 
oled sa ära käinud ainult poole teest, milleks sa tegelikult võimeline oled.
~Grööni vanasõna~

The difficult is what takes a little time.
The impossible is what takes a little longer. 
~Fridtjof Nansen~
Peale kõige välise on ka inimeses endas rohkesti valgeid laike, mis avastamist ootavad. Neid saab tundma õppida kasvõi hetkeks igapäeva mugavusest välja tulles. Oma sisemaailma ja piiride avastamine ning hirmude alistamine jääb alati igaühe isiklikult rännakuks omaenese läbi uurimata aladele. Ei leidu ühtki maadeavastajat, kes selle töö meie eest ära teeks.
Kirjeldamatu on see erutus, mis kaasneb, kui astume vastu senitundmatule, piilume teisele poole tuttava maailma horisonti ja vaatame silma omaenese hirmudele, mitte miski ei asenda ega muuda isiklikku kogemust. 
~Timo Palo~

Selleks, et läbi teha see, mida need kaks meest tegid, peab olema tõesti kõik see, millega Rändurite klubi korraldaja Kristel tänase õhtu kokku võttis - polaaruurija teadmised, tippsportlase füüsiline vorm ja raudne närvikava! ...ning ilmselt nii mõndagi veel, millest meie ei oska undki näha.
Oli rõõm ja aru kuulata inimest, kelle saavutuse kohta saab lugeda ka järgmise aasta Guinessi raamatust.

Organiseeritud kaos

Kuna pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, kasutangi vahepealse aja iseloomustamiseks ka fotosid, millest enamike autoriks on Hele Otti. Pildiseeria peakirjale mõeldes meenus sõnapaar:

 EDEVUSE LAAT :)

Kui ma mõtlen oma tegemistele ning proovin neid kõrvaltvaataja pilgu läbi näha, saan aru, et see on üks paras tohuvapohu. Kui isegi mina ei suuda hoida kätt pulsil, et mis toimub ja milleks, kus ma nüüd olen ja mida teen, siis mida veel kõigist teistest tahta.

Samas, usun ja loodan, et kõik on iseenda elu ja tegemistega niivõrd hõivatud, et neil pole ei aega ega mahti minu asjadesse süveneda - kokkuvõttes pole ka väga vahet, kuna õnneks on see minu enda elu ning minu enda valikud, mille osas kuulub otsustamisõigus ainuisikuliselt mulle endale :)

Tõsi, sellele vaatamata tunnen end kohati selle hüplemise pärast pisut ...ma ei teagi, mis siin see õige sõna oleks, kuidas ma end tunnen ...imelikult, pisut süüdlaslikult või kuidagi kolmandat moodi?!

Asi on selles, et minu jaoks on kõik need sammud, valikud ja otsused, mis ma teen, igati loogilised teineteisele järgnevad sammud. Ma ajan kokkuvõttes ikka oma asja ning ajas ja ruumis muutub vaid see koht, kus ma seda teen ja need inimesed, kellega koos ma seda teen. Ehk teisisõnu, minu jaoks on kogu see sigri-migri kupatus loogiliste sammude ning arengute jada, mis kokku moodustab terviku, mille osas - tõsi küll - tuleks kirjutada uurimistöö, mis kõik tükikesed kokku korjaks.

Edasi-teistmoodi-

paremini-efektiivsemalt-

rohkem südamega-rohkem mina ise-

rohkem enda moodi-rohkem olulisi asju-

rohkem enda peremees-rohkem oma kutsumust järgides...

Alguses vaatad,
et täielik kaos,
ent kui Sind tundma õppida,
saab aru, et see on organiseeritud kaos!See on lause, mis mulle alles eile öeldi ning ma arvan, et see sõnade paar - organiseeritud kaos - sobib mind iseloomustama päris hästi :) Kümme asja ja erinevat teemat ajab teineteist taga, paralleelselt on käsil see ja teine ning kolmas - kõik erinevad asjad, mis mingit moodi siiski nii tihedalt seotud, et on võimatu tõmmata piiri, et nii, sellega tegelen ning sellega mitte.

Põimumine, 

lõimumine, 

valdkondade ülene, 

organisatsioonide vaheline, 

KOOStöö ...

Kohati on tunne, et nii äge, kuidas puzzletükid end ilmutavad ning terviklahendus või mingi olukorra kulminatsioon (vähemalt selleks korraks) paistma hakkab, teisel hetkel kasvab kõik nii suureks ja üle pea, et on tunne, et appikene, ma ei saa nende iseenda ellu kutsutud ja välja käidud ideede ning olukordade taltsutamisega enam hakkama.

Samas, ehk ei peagi saama?
Sünnivadki ju parimad asjad alati koostööst ja meeskonnatööst ning kõik, mida keegi teine suudab teha sama hästi või paremini kui mina ise, võiks ja tuleks ära delegeerida.

Mõttekaaslased,
teekaaslased,
koos tegemise rõõm,
eneseteostus,
emotsioon,
inspiratsioon, 
see õige tunne hingesopis...

Ühelt poolt jah, valitseb kaos ja kerge paanika, kuid teisalt tunnen, kuidas iga jumala päev viib mind lähemale sellele, kes ma olen ja mida ma tegelikult teha soovin.
Lähemale asjadele, mis mulle tõeliselt südamelähedased.
Lähemale julgusele astuda reaalseid samme selle saavutamiseks.
Ja kuigi kümme erinevat valdkonda ja teemat on mind hetkel enda alla matnud ning olen selles inimiste- sündmuste-, ja infokülluses pisut eksinud, tunnen samas väga tugevalt, et olen õigel teel ning teen just seda, mida vaja.

Kui mulle anti ette lahter, kuhu lühidalt kirjutada "About you", ilmusid sellised read:

Ühendan, korraldan, suhtlen ja kirjutan. Südamelähedasteks teemadeks on PR, mentorlus, noored, inspiratsioon, motivatsioon ja rahvusvahelised ettevõtmised. 
*
I connect, organise, communicate and write. Topics close to my heart are to do with PR, mentorship, youngsters, inspiratsion, motivation and international dimension.
I am a great believer that TEAMWORK MAKES THE DREAM WORK and that people are the greatest asset of any organisation and project ;)

"Don´t be afraid to stand out and work your ass off!" oli lause, mida aasta alguses kusagilt lugesin ning see kõnetas mind päris oluliselt.

Kohe nii väga nii, et hetkel keskendungi selle lause teisele poolele ning töötan kõvasti ja pühendunult. Kellast kellani palgatööd teen vaid kolmel hommikul inglise keele tunde andes, ülejäänud ajal saan vabakutseline ringi tuuseldada ning kümne muu asjaga tegeleda.

See sobib mulle, kuigi ka mu ajakavas valitseb seesama, mis minus endas - organiseeritud kaos :)

Eelmisel aastal, peale seda, kui prantsuse perekond, ema ja isa ning 4 last, kes jalgratastel maailmatuuril, minu juurest edasi liikus, avastasin enda laua pealt 11 puitlaastu, mille peale oli kirjutatud järgmine sõnum:

Kristi

I´m glad 

that we shared

all these questions.

And I deeply hope

that the light and sparkles 

will remain 

strong enough 

to bring 

all the pieces 

into peace. 

I hope so too, I really do :)

Tänan!

Juba nädalakese võtan hoogu ja tunnen, et need muljed ja emotsioon, mis sees pulbitsevad, on vaja kuidagi endast välja saada.
Ometi, kuna need on pidevas muutumises ning kuna uut "sisendit" tuleb igapäevaselt juurde, on mu meelel ja keelel paras segapuder :)

Ausalt ka. Nii väga peab paika see, et aastad on lühikesed, ent päevad on pikad.
Aeg on segamini, arusaamad on pahupidi, kõik on nii kiires muutumises ja arengus, et isegi mul endal on raskusi, et iseenda elus toimuvate protsessidega sammu pidada ...aru ma ei saa, kus miski lõpeb või midagi uut algab.
Lõpuks on vist ikka see, et kõik on omavahel seotud ning tervik. Et kõik juhtub põhjusega. Et juhuseid pole olemas. Et iga eelnev samm ning olukord on järgmise jaoks vajalik.
Ma ei tea, kas see on minu kui inimese või minu kui veevalaja eripära või mingi muu kiiks, kuid minu püsimatus, pidev voolamine ning edasi liikumine - mis sest, et minu enda jaoks tundub see kõik üks loogiline tervik - tundub vahest ikkagi peadpööritav.
Nii on sünnipäevapeole järgnenud nädal pakkunud ahhaa-elamusi ja ohhooo-üllatusi ning ootamatuid kannapöördeid!
*
Minu 30. sünnipäeva tänupidu, mis tõi kokku umbes 65 inimest, oli - mis seal salata - selline, et mul endal enamik aega katus täiega sõitis :)
Kuna pool sellest rahvast oli minu pärast päris kaugelt kohale sõitnud või lausa Eestisse kohale lennanud, oli see surve, mis ma iseendale iseenda sees sellega seoses avaldasin, päris korralik.
Ma nägin küll, et kõik külalised saavad iseendaga suurepäraselt hakkama ning neil tundub oma laudkondades tore olevat, kuid ikkagi oli mul tunne, justkui peaksin nende heaks ja nende jaoks midagi erilist tegema. Neid kuidagi lõbustama, neile midagi pakkuma, nende kohaletulekut kuidagi õigustama või selle ära teenima. Samas oli reaalsus see, et ma ei jõudnud kõigiga vist isegi rääkida mitte. Oli tunne, et tahaks vajutada pausinuppu ning igaühega neist eraldi maha istuda ning rahulikult juttu ajada.
Huvitav, millal see juhtus, et minust nii sotsiaalne ja nii mõneski mõttes populaarne tegelane saanud on?
Ausalt ka - see on justkui mingi sisemine konflikt, mida pisut tundsin.
Olen ma ju tegelikult, vähemalt omast arust, selline pigem tagasihoidlik, kuskil nurgas vaikselt oma asja nohistamas ...üksi kodus lugemas või kirjutamas.
Väljas ei käi ma kuigi sageli, pigem on nende kolme kümne jooksul olnud perioode, mil elan pooleldi eraklikku elu. Võin ilma igasuguste probleemideta elada mõnda aega vaikuses ning üksinduses - mul pole iseendaga kunagi igav ega hirmus :) Samas jah, selle tasakaalustamiseks jällegi on alati järgnenud see periood, kus tuuseldan mööda ilma ringi ning räägin näiteks, nagu see Iirimaal juhtus, saja inimesega päevas. See oli siis, kui peaaegu 4 kuud ukselt uksele müüki tegin. Samas järgnes selle tasakaalustuseks mitmekuuline vaikelu, kus tiksusin mõned kuud peamiselt vaid kodu ja raamatukogu vahet :)
*
Haapsalus elatud poolteist aastat on selles suhtes olnud murrang ning muutus, kuna ühtäkki on mu elus nii palju inimesi, kellega ma saan, soovin ja suudan tihedalt suhelda ning kontakti hoida. Mõnikord imestan ise ka, et kuidas on võimalik, et nii lühikese ajaga on mu ellu tekkinud umbes 35-40 inimest, kes kõik on mulle mingil moel olulised ja kellega igasugu teemad ning mõttevahetused niimoodi klapivad?
Samas pole mingi saladus, et oma olemuselt olen kõigele vaatamata ikkagi pigem kass, kes kõnnib omapead. Teen seda, mida soovin, seal, kus soovin ja kellega soovin, kartmata seejuures ka üksindust.
*
Terve õhtu jooksul sõin ma paar ampsu midagi - lihtsalt polnud isu ning midagi ei läinud alla. Samas oli Q-Catering valmistanud head toidud, mida kõik sõid ja kiitsid. Kui välja arvata see, et ma ise ei saanud ega osanud end lõdvaks lasta ning lihtsalt nautida, sest mulle oluliste inimeste kontsentratsioon m2 kohta oli ilmselgelt liiga suur, olin ma siiski kõigi ning kõige eest ääretult tänulik ning süda tahtis suurest rõõmust ja ärevusesr rinnust välja hüpata.
Olen tänulik selle eest, kuidas see õhtu välja kukkus.
Tänulik kultuurikeskusele ja Q-Catering´ile.
Tänulik enda sõpradele, kes kõik selle teoks saamisel nõu ja jõuga abiks olid, kes aitas kooki teha, kes tegi mulle meiki, kes transportis mingeid asju ...telgitagused otsesed või kaudsed taustajõud olid päris muljetavaldavad.
Olen tänulik Kristile nr 2, et ta mulle ikka ja jälle häid ideid ette söödab.
Tänulik Inesele, et ta mässas ja kokkas ja aitas ning oli alati olemas.
Tänulik Andresele, et ta tulla sai ning oma kohaloleku ja sarmiga seda õhtut sisustada ning koos hoida aitas.
Tänulik Merlele, et ta tegi mulle minu elu esimese professionaalse meigi.
Tänulik vend Meigole kõne ja muusikapala eest.
Tänulik oma vanematele nende kohalolu ning alatise toetuse eest.
Tänulik Marikale nr 1 imelise prantsuse õhtu korraldamise ning Marikale nr 2 koogi tegemise ja kauni kõne eest.
Tänulik Haapsalu Trükikojale, kes suutis peaaegu hetkega täita tänukaartide trükitellimuse.
Tänulik Begutale selle eest, et ta on alati olemas, abiks ja toeks, ning et ta majutas sel õhtul aitäh´i eest hulga rahvast oma imearmsasse külalistemajja.
Tänulik kõigile neile, kes pidasid seda õhtut piisavalt oluliseks, et kohale tulla ja oma kohalolekuga selle õhtu eriti meeldejäävaks muutsid.
Tänulik, eriliselt tänulik, kõigile enda n-ö vanadele sõpradele, kes vaatamata kõigile mu tulemistele ja minemistele ning muudele eriskummalistele keerdkäikudele, endiselt olemas on.
Ja muidugi, tänulik sõber Indrekule, kes koos kooslusega Rändaja  hoolitses selle õhtu muusikalise saate eest. Helitehnika osas oli asendamatuks taustajõuks Karel, kes tuli ja oli ja aitas.

Haapsalu, armsa sõbra Kristi sünnipäev, koos imelise koosseisuga - Hendrik, Tiiu, Liis, Paavo. Aitäh!

~Kohal olid õiged inimesed. 

Juhtusid õiged asjad~

Eile mõistsin, kui suur vahe on selles, kas saalis on mitusada võõrast külalist või 65 mulle ühel või teisel moel olulist inimest. 

Siiski, vaatamata sellele, et see olukord pani mul nii põlved kui hääle värisema ning pühkis peast igasugused versioonid, mis algselt plaanitud, oli teid kõiki ütlemata tore näha :)

Ma TÄNAN Sind tulemast ja olemast!

Lisaks, siin meenutuseks selle mängu, mida mängisime, "vastused".
Erinevate tähtkujude tööstiil.

Mitu Jäära on vaja elektripirni vahetamiseks? Ühest Jäärast piisab, ainult pirne läheb vaja hulgim.

Mitu Sõnni on vaja elektripirni vahetamiseks? Misasja, kas mina pean seda tegema?

Mitu Kaksikut on vaja elektripirni vahetamiseks? Kaks. Lisaks veel mobla, internetiühendus ja “Elektripirnide vahetamise käsiraamat.”

Mitu Vähki on vaja elektripirni vahetamiseks? Üks, kuid ta võtab kindlasti kellegi appi.

Mitu Lõvi on vaja elektripirni vahetamiseks? Kaksteist. Üks vahetab pirni, teised toetavad ja kiidavad, kui hästi kõik sujub.

Mitu Neitsit on vaja elektripirni vahetamiseks? Neitsil ei ole aega vahetada oma elektripirni. Tal on nii kiire, sest kõikide teiste pirnid vajavad vahetamist.

Mitu Kaalu on vaja elektripirni vahetamiseks? Hm, kaks … või siis üks ...no, kui täpsemalt mõelda, siis vist parem on ikka kaks … Kas see sulle sobib?

Mitu Skorpioni on vaja elektripirni vahetamiseks? - Kes küsib? Miks sa tahad seda teada? Kas sa oled politseist? Kummaline …

Mitu Amburit on vaja elektripirni vahetamiseks? Üks Ambur pirni vahetama ja üks Neitsi kilde koristama.

Mitu Kaljukitse on vaja elektripirni vahetamiseks? - Ei ühtegi. Milleks sellise tühja asjaga aega raisata – homme see kustub nagunii.

Mitu Veevalajat on vaja elektripirni vahetamiseks? Kas sa oled elektripirnilt küsinud, kas ta tahab üldse vahetamist? Olgu siis …

Mitu Kala on vaja elektripirni vahetamiseks? Uihh! Kas tuled on kustunud?

Allikas: meeldib.ee