See, mis Sa täna teed ~ What you do today

See, mis Sa täna teed,
võib muuta Sinu Elu kõiki homseid.
~Zig Ziglar~

R.I.P. Sven-Aage Nõmmisto

In Memorial: Sven-Aage Nõmmisto 19.10.1958-24.06.2014

From today there is one more Angel up there in the sky - dear Sven, that your way over there would be filled with Light and Ease.
~
 Tänasest on taevalael üks Ingel rohkem - kallis Sven, et see tee oleks Valgust ja Kergust täis!

See, kui palju Sa oma elus tegid ja suutsid, kuid ennekõike see, kes Sa inimesena olid - suure algustähega Isiksus-, pani ikka ja jälle imestama. Muuhulgas valdasid Sa meisterklassi tasemel selle Elu ühte olulisemat kunsti: oskust suhelda ja inimestega ümber käia.

Kuigi tean, et katse koostada Sinu "keelekasutuse kuldvaramu", suudab edasi anda vaid imeväikese osa Su hoiakutest, huumorisoonest ja suhtlemismaneerist, teen ma, endal hing sees värisemas, siiski proovi.

Seega, siin on valik Sven-Aage Nõmmisto mõtteid ja ütlemisi:

* Ja täna ma võiksin vabalt laulda. Õigemini, laulda ma võiksin iga päev, aga praktiliselt teostatav on see ikka ainult väljaspool tööpäevi …
* Aitäh!
* Lootusrikast ärkamist ja mõistlikke valikuid tänasesse päeva!
* Ühtegi kirjaviga ma ei näinud – küll aga äratundmist oma elust. Selle loo tuum on ka minu senises elus suurimaks kogemuseks ja ainuke, mida ma tänasesse ellu tahaksin, on abistamisvõime taastumist.
* Edu ja tervist!
* Mäletan, et umbes aastal 2000 arvasin ka, et ma pean selle väljamaa kombe omaks võtma, et soliidsem välja näha – aga kohe tajusin, et siis ei ole ma enam ise, vaid kellegi tundmatu tööriist, kes valitseb mu üle … ja nii ta jäi …
* Õigeid valikuid ja rõõmu tehtud valikutest!
* Mulle meeldiks ka selles otsimises osaleda ja seda uue avastamise protsessi jälgida 
* Olen õppinud parasiteerima teiste uudiste najal ja seda nii efektiivselt, et ma vist tunnen isegi peaaegu samu emotsioone kui uudiste edastaja. Näiteks ma istusin ka sinu kõrvale kivi peale ja vaatasime koos neid purjekaid - need olid tõesti kaunid ja mõjusid otse teraapiliselt rahustavalt...kuigi purjekaid ei ole ja minu aknast sellel sajandil vist ka ei tule ...
* Kahju, et mõtteid ei saa värvida ja mõttejuga suunata ...
* Lavastuse ajal kaalusin ma esimest korda tõsiselt, kas tasuks poole pealt ära minna, ometi on täna mul hea meel, et olin lõpuni. Praeguseks hetkeks on etenduse järeltunnetusena jäänud teadmine, et kõik mõtted ei saagi olla lihtsad ja kõigist mõtetest ei peagi kõik aru saama.

* Rohkem ei viitsi sõnu seada, sest juba 20 minti olen toksinud ja taas pean tunnistama, et on hullult kahju, et ma kiiremini ei toksi, sest nii ei saa keegi teada, kui hea kirjanik ma olen – ka mina ise ei saa seda teada, sest ma ju ei saa kunagi lugeda seda, mida ma kirjutanud pole ...

--------------------------
Sellele, milline osav sõnaseadja Sven kõigele vaatamata siiski oli, saab heita põgusa pilgu, lugedes tema lugu eelmisel aastal ilmunud kogumikust "Puude taga on inimene", mille jaoks ma tal neid mõtteid kokku koguda aitasin. Olgu siin sissejuhatuseks mõned lõigud.
-------------------------

Oli üllatav, kuidas kliendid usaldasid inimest, kes välisel vaatlusel ei tohiks eriti võimekas olla, kuid ometi, soov teha oma tööd maksimaalselt hästi ja iga juhtumiga ületada iseennast, tekitas tasapisi renomee, mille toime kestab tänaseni.
/---/
Negatiivsete mälestuste kõrval on läbi terve elu kasvanud sisemine taju, et geenidega on mehele kaasa antud mingi, mitte just tavaline, optimism ja olukordade lahendamise võime.
/---/
Meenuvad hetked linnavalitsuse aegadest, kui juriidilise osakonna juhataja kabinetti tulid punaste põskedega suured ja noored mehemürakad, sooviga aidata neil tööd leida, ja nad küsisid seda ratastoolimehelt, kellel enda aitamiseks oli vaid ühe käe viis näppu ja kõik see, mis kõrvade vahel antud.
Valdavat osa sellest, mis jäi kaelast allapoole, mees kasutada ei saanud, ja ometi oli tal töö, ning paljud lootsid, et ta aitab ka teistel tööd leida. See tunne on väärt tundmist ja meenutamist.

USK
Läbi aegade on meest saatnud foonil olev taju, et tema ümber ei ole ainult need, keda ta näeb, vaid et lisaks neile on veel keegi, kes näeb ka siis, kui keegi teine ei näe.

Esimene mälestus selle mõtte ja taju tekkimisest pärineb mehe vaaremalt, kui ta Tartumaal, olles 6 aastasena vanaema juures 80 aastase vaaremaga, elu üle heietas.

Üks vaarema sagedamini korratud mõtteid oli, et valetamisel ja petmisel ei ole mõtet, sest alati on keegi, kes teab tõde. See mõttekäik kuidagi lihtsalt sobis mehe nii alateadvusse, kui hiljem ka teadvusesse, ja on saatnud teda terve elu.

Seda eriti nendel hetkedel, kui reaalselt hoomatavad võimalused olid otsas, kuid olukord ikka veel lahendamata, just nendest hetkedest mäletab mees kõige rohkem, alguses alateadlikult, kuid hiljem järjest selgemat, püüet sõnastada küsimus või palve, kellegi poole, keda hetkel näha pole.

Kuidas seda püüdu seletada või mis nime talle panna, ei ole vast oluline, kuid oluline on see, et väga suurel moel on see aidanud üle saada sisult võimatuna näivatest olukordadest.




-------------------------------------------
Lisaks olgu siinkohal ära toodud ka Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu lehel ilmunud teade.
-------------------------------------------

Selle aasta suvi algab valusalt. Täna, 24.06.2014 kell veerand üks öösel lakkas tuksumast pärast lühikest rasket haigust Sven-Aage Nõmmisto süda. 

Sven oli invaliikumisele alusepanijaid Läänemaal ja Läänemaa Invaühingu juhatuse esimees 1988–1995.

Sõbrad jäävad Sveni meenutama kui inimest, kel oli suurepärane huumorisoon, oskus inimestega suhelda, julgus välja öelda seda, mida mõtles. Sven oli isiksus. Suurte teadmistega, inimesi läbinägev, siiras oma sooviga kaaslasi ära kuulata ja nõuga aidata. Esmapilgul karmivõitu välisilme all peitus romantik ja kõigele ilusale vastuvõtlik hing. Hing, mis ihkas täisväärtuslikku elu ja mida ta elaski kõikide väljakutsete kiuste. Tasub lugeda Sveni lugu kogumikust "Puude taga on inimene", mille ta on kirja pannud üdini ausalt, kirglikult, svenilikult läbi huumoriprisma. Mõtted möödanikust, olevikust ja tulevikust, inimeseks olemisest.

Jääme Sind igatsema ja mäletama, Sven.

Avaldame kaastunnet Sveni lähedastele ja Läänemaa ühingu perele.

Sõbrad Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust

Suvi on kohal ~ The summer is here

Nii, nagu pööripäevad on normaalne osa aastaringist, et kord läheb valgemaks, siis jälle pimedamaks ning vastupidi, on ka ookeani tõus ja mõõn ühe mündi kaks poolt.
Üks ei ole halvem ega parem ega õigem ega valem kui teine - nad lihtsalt ON - üks tuleb ja teine läheb, teine tuleb ja esimene läheb.
See oli juba päris ammu, kauem kui kuu tagasi, kui nädalavahetusel rongi peale istusin ning end poole tunni pärast Vilagarcia de Arousa nimelises linnakeses leidsin.
Kuulujuttude järgi pidavat see olema Santiago inimestele, kellel autot pole, kõige kiirem ja mugavam viis mere äärde saada.

Jõudsin siis mina, ise üliõnnelik, kuna polnud selleks ajaks päris pikalt merd näinud, kohale, kuid päris kurb oli see vaatepilt, mis sealt avanes.
Vett peaaegu et polnudki!!??
Ei pea just geenius olema, et aru saada - mõõn oli puhta töö teinud.
Siiski, suur oli mu rõõm, kui turismiinfo tüdruk mulle naeratades teatas, et pealelõunal kell neli on vesi tagasi ;)
See turismiinfopunkt jäi mulle meelde ja südamesse mitmel põhjusel. Esiteks seepärast, et asus otseses mõttes keset randa. Ai, kui palju ma annaksin selle eest, et meie turismiinfopunkt merele sama lähedal asuks. Ja teiseks seepärast, et see noor tüdruk, kes seal töötas, Anabel, oli justkui loodud selle ameti jaoks. Nii abivalmis, nii särav, nii väga valmis jagama ka seda infot, mille kohta ma isegi küsida ei osanud.
Järjekordne hea näide, et olen, kus ma olen ja teen, mis ma teen, kokkuvõttes teevad kohad eriliseks ja meeldejäävaks inimesed, kellega mul on õnn kohtuda.

Täpselt nii, nagu Anabel oli öelnud, nii ka läks.

Vahetult enne kella nelja hakkas veetase hirmuäratava kiirusega tõusma ning mõne aja pärast polnud mõõnast enam mitte midagi järel.
Jäin vahepeal, vett oodates, korraks oma rannalina peale magama, ise mõeldes, et elus on ju täpselt samamoodi: iga raske ja keeruline aeg vaheldub ilusa ja helgega ning vastupidi.
Üks ei ole halvem ega parem ega õigem ega valem kui teine - nad lihtsalt ON - üks tuleb ja teine läheb, teine tuleb ja esimene läheb.

Oleks vaid tol hetkel, kui mõõn on võimust võtnud, sama palju kindlat usku ja teadmist, kui Anabelil, kes ütles: "Praegu näeb rand tõesti kohutav välja, kuid kella neljast on vesi taas tagasi!"

Hea ei ole hea.
Halb ei ole halb.
Kõik lihtsalt on oma heas ja halvas.
...õnneks on mul alati valikuvabadus, millele keskenduda ning mis nurga alt olukorda vaadata.
Lihtsalt, lahti tuleb saada sellest tundest ...ei, las ma sõnastan ümber. Lihtsalt, mõõnadega on vaja õppida ümber käima ning laskma neil rahulikult, kui nad juba kohal on, olla, sest nad on osa normaalsest elutsüklist.
Ma ei ole hetkel, kui laineharjal sõitmise asemel elumerelained üle pea kokku löövad, grammigi halvem ega mittesobivam.

Mina olen mina, kes on lihtsalt "under construction". Olen praegu, kui Santiago de Compostela üliuhket katedraali renoveeritake, sellele palju mõelnud.
Olukord, kui tal on tellingud ümber ning töömehed toimetavad, et teda taas uuele ja värskemale elule aidata, ei kahanda mitte grammigi tema tõelist väärtust ega olemust.
Ometi, sellisel kujul ei vasta ta paljude ettekujutusele sellest ilmatuma uhkest katedraalist, mida nad postkaartidelt näinud on.
Siit lihtne ja loogiline järeldus: samamoodi, nagu katedraalil on vaja vahest olla "under construction", on inimestel täpselt samasugune vajadus ja õigus mingeid osasid endast kas kohendada või uuesti üles ehitada.
See ei ole halb ega hea, see lihtsalt on nii!
Hääd konstrueerimist ;)

Midagi olla ja midagi suuta

MIDAGI OLLA 

"Midagi olla ja midagi suuta,
midagi liikuma panna ja muuta."
Need kaks rida kui needus mu kannul nüüd käivad,
nii lõputult palju endas kandvat näivad.
"Midagi olla ja midagi suuta,
midagi liikuma panna ja muuta."
Neis kümnes sõnas tundub olevat peidus,
kogu siht ja suund, mis eluteel leidub.
Sest kes ei tahaks olla ja suuta?
Ütleks ära võimalusest midagi liikuma panna ja muuta?
Olles see, kes suudame, 
saab mõndagi liikuma panna.Suutes olla see, kes oleme, 
saab paljutki muuta.

~kristi*, 2011~

Sotsiaalne arhitekt vol.2 :) ~ The social architect vol.2

Selle aasta 21. märtsil olen arutlenud pikalt teemal "Sotsiaalne arhitekt"
Täna, kui sellest on möödas peaaegu kolm kuud - kolm kuud, mis tunduvad vääääääääga pikad kolm kuud - seisan silmitsi väga sarnaste mõtete ning tunnetega.
Kohe nii sarnastega, et ilmselt, kui peaksin praegust olukorda kirjeldama, kasutaksingi sõna-sõnalt samu mõtteid :)

21.03.2014 ehk siis täna, pea poolteist aastat hiljem, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun. 
Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :)
Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi. Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi. Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.
Mingi hetk arvasin või pigem kartsin, et äkki on see põgenemine või suutmatus pühenduda, kuid praeguseks olen mõistnud, et see on minu olemus ja tõeline kutsumus. 
See on see, kes ma olen - sotsiaalne arhitekt ning nii, nagu arhitekt ei jää oma objektidesse elama, vaid liigub edasi muid asju konstrueerima, teen seda ka mina.
Ma ei saa sinna midagi parata, et ma näen absoluutselt igas inimeses, olukorras ja organisatsioonis arengupotentsiaali ning tulevikuperspektiivi ning vaimusilmas ka neid inimesi, kes on vaja selle olukorra "tekitamiseks" kaasata.  Jah, näen üldjuhul väga kiirelt ka seda, kes on see inimene, kes oleks minu enda koha peale kõige õigem ja soovitatavalt parem kandidaat kui mina ise olen. Kusjuures, ma absoluutselt ei väida, et need minu nägemused oleks oleks mingi ainuõige tõde või lahendus. See on lihtsalt minu viis asju näha ja teha ning enam ammu pole see mu tegevus, vaid pigem minu olemus.
Olen juba aastaid lähtunud põhimõttest, et I Learn - I do - I teach - I duplicate - I go! Õpin - teen - õpetan - kopeerin - lähen!

Olen ju mina hetkel, kui keegi teine valdab minu teemat ja/või ametit sama hästi või ideaalis paremini kui mina, VABA inimene. Vaba, et tegeleda iseenda ning uute teemadega, mis veel arendamist vajavad ning piisavalt põnevaid väljakutseid pakuvad.

Kas elu peab siis olema pidev väljakutse?  Hmm, ilmselt vist ei pea, kuid mulle tundub nii loogiline, et kogu aeg on vaja edasi liikuda ning iseendast paremaks saada. Kas see kunagi ka lõppeb? Misasi, kas pidev vabaduse poole püüdlemine või liikumine või mõlemad? Ütleme nii, et kuigi ma ei taha oma tähemärgi taha pugeda, tundub ometi tõsi olevat, et veevalaja kuulub kõigile ja mitte kellelegi.


Samas tuleb mul tunnistada, et kuigi alles hiljuti kukkus mu süda kahe osapoole, kellest üks olin mina, kohmaka käitumise tulemusel maha kildudeks, olen jõudnud äratundmiseni, et kui aeg ja ruum uue (või vana:) võimaluse loovad, olen valmis oma vabadust jagama ning end PÄRIS päriselt pühendama. Ehk siis teisisõnu - tundub, et sotsiaalne arhitekt hakkab lisaks teiste majadele lõpuks ometi ka iseenda oma projekteerima ;) Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus. Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!

Praegu, kui sellest pooleaastasest rännakust ja äraolekust on selja taga 1/3, on mul tunne, et need read + enne seda reisi minu CouchSurfingu kirjeldusse kirjutatud mõtted suunavad mu Elu hästi selgelt ning jõuliselt ühes ja ainsas suunas:)

Even though I am on my WAY to become a freelance whose "job" doesn´t depend on location, at the same time I actually (finally) feel being ready and willing to commit myself to start fulfilling an ultimate dream of my own home and family ;) 
~
Kuigi liigun hetkel selles suunas, et töötada vabakutselisena, et mu "töö" ei sõltuks asukohast, tunnen ma tegelikult samal ajal (lõpuks ometi) seda, et olen valmis pühenduma oma elu suurimale unistusele - kodu ja perekonna loomisele. 

*

Kui midagi on päris päriselt PÄRIS, ulatub see õnneks kõikjale ;)
Kehtib nii Perekonna, Armastuse kui Sõpruse kohta.
Päriselt päris. 
Päris päriselt.

Tagasi kodus ~ Back at home

Came from HOME to arrive HOME.
I consider myself so very blessed to have so many places where I am expected and welcomed :)
3,5 days in Estonia were amazing and overwhelming, full of nice surprises and heartfelt moments.
One of the climpses from the wedding ceremony which is still in my mind:
"Where you go, I go. 
Where you stay, I stay!" 
~
Tulin KODUST, et jõuda KOJU.
Mnjah, olen üks ütlemata õnnelik inimene, et on nii palju kodusid, kuhu oodatud olen :)

Tunnen end võrdväärselt kodus ja koduselt nii Lihulas, Haapsalus kui Santiagos - seda isegi praegu, kui mul Haapsalus enam oma kodu pole. "Kodu see ei ole maja, millel aken uks. Ilma kodu tundeta me jääme kodutuks!"
Kodu tunde loomiseks piisab kallitest inimestest, kõik muu võib olla, kuid ei pea olema ;)
*
Selja taga on imelised 3,5 päeva kodumaal.
Eestimaa suvi ja päike ja sõbrad: meres ujumine, Viigis ujumine, tiigis ujumine, saunas käimine. 
Isa ja Lopa ja Torre - emotsioone ning elamusi kui palju. 
Hulk kohtumisi, muljetamisi ja armsaid mõttevahetusi, oodatuid ja ootamatuid.
Imekaunis Haapsalu ja veel kaunimad pulmad. 

Thank you! 

¡Gracias!

Aitäh!

PS! Üks mõte, mis mulle laulatuselt meeltesse kinnistus, oli selline: 
"Sinna, kuhu lähed Sina, lähen ka mina.
Sinna, kuhu jääd Sina, jään ka mina."

Saad, mida küsid ~ You´ll get what you ask for

Täna hommikul, kui tööle jalutasin, olles viimastel päevadel tegelenud päris palju ja põhjalikult igasugu põnevate teemadega, kerkis minu silme ette (vähemalt minu jaoks) huvitav ja otsene seos turismiinfopunkti ning Universumi seaduste vahel :)

Kujutage ette meie turismiinfopunkti, kust enamik inimesi lahkub vaid linnakaardiga, sest:
1. See on kõik, mida nad vajasid;
2. See on kõik, mida nad küsisid ja/või küsida oskasid.




Üks esimesi asju, mida mulle seal töötamise kohta õpetati, oli see, et alati tuleb inimene ära kuulata ning anda talle täpselt seda, mida ta küsib.
Mõned ei küsi ega vajagi. Mõned vajavad, kuid ei küsi. Mõned vajavad, küsivad ja saavad, sest kui küsid, siis ka saad :)

Meil on olemas igasugu materjale, nagu tõesti, igasuguseid. Näiteks üks abielupaar, kes oli puupüsti hädas, kuna, nagu Santiagos kombes, keegi ei osanud nendega inglise keeles rääkida, tulid nad paluma, kas meil on ehk mingi hädapärase sõnavaraga materjal, mida nad kasutada saaksid. Muidugi meil on ja see pole mitte hädapärane, vaid korralik vestlussõnastik, kus lisaks inglise ja hispaania keelele ka kohalik galego sees. Asi, mis poest ostes maksaks päris korralikult, kuid mida meie käest saab tasuta.
Tulid inimesed, keda huvitas ajalugu. Meil on olemas suured A4 formaadis uhked värvilised infomaterjalid koos tekstide ja imeilusate fotodega, mis võtavad kokku kogu Calicia peamised ajaloolised paigad.

Üldjuhul on jah niimoodi, et kui turistid suudavad defineerida, mida nad otsivad ja soovivad, suudame meie üldjuhul nende soovid ka täita.
Tõsi, püüame lähtuda reeglist, et ühele inimesele üle kolme erineva materjali ei anna, kuid kui nad ilusasti paluvad ning teavad, mida küsida, teeme sageli erandeid.

Lisaks, kuldne reedel, et me ei tee mingeid telefonikõnesid ega aja turistide asju, kuna vastasel juhul võiksime oma turismiinfokeskuses hädaabikeskuse avada, kuid ka siin, nagu eelmise näite puhul, on erandid sagedased. Kui ikka tuleb keegi ja südamest palub, siis pole me mitte turismiinfopunkti töötajad, vaid ennekõike lihtsalt inimesed, kes aitavad teist inimest.

Nii oleme enda töötajat "välja laenanud", et ta läheks ja aitaks pangas tõlkida, kuna pangaautomaat oli ühe proua pangakaardi ära söönud ning ta polnud ise suuteline nii palju hispaania keelt rääkima, et see asi korda ajada.
Täna helistasime (mina ei helistanud muidugi kuhugi, kuna mu Espanol on veel endiselt nagu ta on:)  ühe mehe palvel mitmesse kohta, kuna ta oli enda jaoks väga olulise asja ära kaotanud jne.

Mida ma öelda soovin, on see, et kui nad teavad, mida nad tahavad, kuid mis veel olulisem, teavad ka seda, kuidas seda siiralt ja tõeliselt küsida, oleme üldjuhul kõik palved, mis meile jõukohased, täitnud.
Suur on see rõõm, kui mõni nendest millalgi hiljem tagasi tuleb, et tänada ning jagada muljeid, kuidas mingi olukord lahenes.



Siiski, kohati tundub mulle, et see olukord on justkui pisut ebaaus, kuna mõnikord inimene päris kindlasti tahaks ja vajaks midagi, mis meil on, kuid ta lihtsalt ei oska seda küsida. Eks muidugi, kui nad umbes-täpselt teavad, saame midagi soovitada ning selgitada, aga kuna tõesti - infot ja igasugu materjale on nii palju, siis anda igaühele ülevaadet, et ta teaks ja oskaks valida, on ilmselgelt võimatu.

Vahest mõtlen, et kui ma vaid saaksin igaühele avada neid tagamaid, mis meil kõik sahtlites ning tagaruumides peidus on, ütleksid ilmselt paljud: "Jah, otseloomulikult soovin ma veel seda ja seda ja seda ...!"  Pealtnäha tundub, et meil nagu polegi väga midagi, kuid nagu alati, siis välimuse põhjal ei tohi otsuseid langetada, kuna see võib petlikuks osutuda. Nimelt on meil olemas terve alumine korrus, mis on maast laeni infovoldikuid täis ;)
Sellele vaatamata mõistan olukorda, et mul ei ole ei aega, võimalust ega vajadust igat turisti infoga üle kallata, nii et jah, las ta siis jääb niimoodi, et üldjuhul saavad need, kes oskavad küsida.

Samamoodi, soovin või ei, usun või mitte, nagu Elu annab mulle täpselt seda, mida ma küsin ning mis peamine - mida ma kogu südamest päriselt ka KÜSIN :)
Usun, kuigi mitte alati ei käitu sellest usust lähtuvalt, et Elu on nagu kataloog, kuid kuna kataloogis on nii palju asju, ei saa mulle saata kogu kupatust, sest ma upuksin selle sisse, vaid Elu ootab kannatalikult, mida ma valin ning mitte ainult ei vali, vaid milliste asjade osas ka päriselt tellimuse teele panen.
Ma saan seda, mida ma julgen ja oskan küsida - tõeliselt KÜSIDA ;)
Ja võtmeküsimuseks, mis kogu seda "saad seda, mida mõtled" manifesteerimist ja igasuguseid unistusi puudutab, on ilmselt see, mida ma veel väga ei oska, et kuidas tellimuse kohaletoimetamise ajal rahulikult ja kannatlikult, täielikus usus, oodata, ja teada, et küll see saadetis tuleb, kus ta pääseb.
Kui ma vajutan "saada" nuppu, kuid seejärel hakkan mõtlema:
"Oih, tundub, et see ikkagi ei tule!"
"Nagunii läheb just minu pakk tee peal kaduma!"
"Mis siis, kui sai vale aadress?"
"Appi, kui see kohal on ja ma ei jõua seda kinni maksta!" jne jne.

...kõik need kahtlevad noodid ja ohusignaalid edastatakse, mispeale Elul ja Universumil ei jää muud üle, kui paluda kõik toimingud, mis puudutavad minu tellimust, tühistada: "Palun peatage hetkel Kristi paki kohaletoimetamine, kuna tundub, et ta pole enam kindel, kas ta seda soovib! Palun jääge ootele, anname teile teada, kui temalt uus konkreetne palve ja soov tuleb :)"

Samamoodi, nagu töö juures. Kui ma lähen riiuli juurde mingit infomaterjali tooma, kuid vahepeal on inimene hakanud dilemmatama. Ei, äkki ma ikkagi ei lähe rongiga, vaid lähen bussiga. Äkki ma ikkagi ei võta selle linna kaarti, vaid lähen hoopis teises suunas. Need on juhud, kus, isegi, kui ta "andis hetk tagasi tellimuse sisse", ei hakka ma seda talle enam vägisi suruma, vaid ootan rahulikult ning vaatan, mis ta otsustab.
Kui ta näiteks alguses palus inglise keelset, kuid siis hõikab mulle järele, et ei-ei, kui on, tooge palun ikkagi saksakeelne, siis ilmselgelt tühistan ma jooksvalt tema eelmise tellimuse ning tegutsen uute käskluste järgi. Lihtne ja igati loogiline, kas pole?
Või kui ta on kahe vahel, seisatan ka mina korraks ning lasen tal rahulikult mõelda. Harvad on need korrad, kus ma ütlen, et ok, võta siis mõlemad, eks hiljem otsustad  - pigem tühistan hetkeks kõik muud tegevused ning ootan tema otsust, pannes niikaua tema "senise tellimuse" ootele. Lihtne ...ja loogiline :)