Ära lingitud Elu

Ma pole elus nii palju tekste tootnud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul.
Samas pole ma tükk aega nii vähe iseenda mõtteid ja sõnu väljendanud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul, sest see on aeg, mil olen valla uudisteportaali vahendusel olnud paljude teiste häälekandja ning teemade edastaja.

See on olukord, mis mind kohati hirmutab, ahistab, ängistab, kuid samas olukord, mille põhjal näen, et minu kirjutamine on tegevus, mis aitab reaalselt midagi muuta, sest need tekstid on aidanud luua töökohti, leida elukohti, kiitnud ja tunnustanud, tähelepanu juhtinud, häid uudiseid edastanud, inimesi ühise eesmärgi nimel kokku toonud jne.

Kui ma 2005. aastal ülikooli lõpetasin, oli minu bakalaureusetöö teemaks "Lihula mälestusmärgi juhtum avaliku arutelu objektina", sisaldades muuhulgas ka riiklikus meedias kajastatud Lihula kuvandi analüüsi. Ütleme nii, et tol korral olid Lihulas ka üldises plaanis sellised ajad, et alatihti pidin vastama oma ajakirjanduse õppejõudude küsimustele: "No Kristi, räägi meile, mis teil seal Lihulas jälle toimub?"

Kas ma oleksin osanud või julgenud seda kõike kirjutades arvata, et 10 aastat hiljem, aastal 2015, määravad minu poolt edastatud ja/või kokku kirjutatud tekstid ja paika pandud rõhuasetused suures osas selle, millisena Lihula vald nii kohalikul kui riiklikul tasandil paistab???


Jap, see minu lemmik "Midagi olla ja midagi suuta. Midagi liikuma panna ja muuta!" ei ole kuhugi kadunud, vaid on endiselt minuga, kuidas siis muidu? :)
See on see, miks ma üleüldse midagi teen.
See on see, miks ma olen olnud nõus viimased kaheksa kuud andma endast kõik, ja natuke rohkem veel.
Tõsi, praegu on tunne, et on vaja natuke pidureid tõmmata, sest kui liiga pikalt täistuuridel ja topeltkoormusega rabeleda, siis läheb lappama, kohe kõvasti lappama.

~

Kui mu töö esimesed mõned kuud (alustasin veebruaris) olid lihtsalt kiired ja täis erinevat kirjatööd, mida maakondlik meedia õnneks päris usinalt ka avaldas, siis alates juunist, kui tegime teoks selle idee, et "Lihula vald avas uudisteportaali Lihula Teataja", on sisuliselt iga minu  ja meie suurem tööalane liigutus ära lingitav ning tagasiulatuvalt jälgitav.

Jap, elu täis linke.
Üks viib teiseni, teine kolmandani.
Jap, Lihula toimib praegu kui imeliste inimeste ja ideede magnet.
Jap, tehtud on palju, väga palju.
Jap, endale on liiga tehtud, kuid see ekstra samm on loodetavasti nii mõndagi muutnud ja aidanud suuta :)

Selle kõige tulemusel saab kokku üks suur ja kirju kompott teemasid ning rolle: valla info- ja arenguspetsialist, pressiesindaja, Lihula Teataja ajakirjanik ja toimetaja, "Maale Elama" algatuse koordinaator, Erasmus+ Läänemaa esitleja, vabatahtlik noorsootöötaja, Mullihotelli meeskonna liige, Lyconeti premium marketer ja VKE marketer.

Kõik on ilus-kena, kuid seejuures on ainult üks probleem ...nimelt see, et ainus, keda ma siit tiitlite hunnikust ning rollide paljususest enam hästi üles ei leia, olen MINA ISE?!

Samas, küll see MINA siit muude kohustuste ja tuhande teema alt end taas peagi ilmutab, nii et ei, ma ei kahetse midagi, mis vahepeal olnud või tehtud. Ju siis seda kõike oli vaja ja just niimoodi vaja.

Olen rahul ja uhke, et kõik on läinud nii, nagu on läinud, kuid samas tunnen, et ei saa ega soovi end defineerida ainult läbi linkide, mis olen tootnud.
Läbi ürituste, mis olen korraldanud ja taas, läbi linkide, mis kajastavad seda, mida mina või keegi teine on korda saatnud.

Ära lingitud Elu.
Aga mina ise?
Kuhu ja kuidas linkida siia kõik see, mis mu hinges ja südames toimub?
Mina ei oska!
Kas ma üldse tean, mis seal praegu toimub?
Vaevalt küll ...sest ma ju ei kuule, kuulamisest rääkimata.


Enamik aega pole õnneks või kahjuks ka aega, et sellele mõelda - seega võib seda ilmselt ka ignoreerimiseks nimetada.

Kui enda suhtes aus olen, siis olen Elus ka varem korduvalt hullu pannud, kuid seda lühiajalisemalt.
Olukorda, et 8 kuud järjest niimoodi rakkes olen, et ei luba endale ei vasakule ega paremale vaatamist, niisugust äärmust pole veel olnud.

Kuidas ma tean, et see äärmus on?

Näiteks sellest, et juuli lõpus avasime Mullihotelli, mille avamisele viisin kodust igasugu asju, kaasa arvatud kastitäie teetasse. No ja siis need tulid sealt muidugi kastis ka tagasi ning seisid meil kööginurgas.
Arva, millal ma need lõpuks puhtaks pesin ja tagasi riiulisse panin? Õige, eile ehk kolm kuud peale Mulli avamist ?!?

Keegi tegi mingi aeg nalja, mis pole tegelikult, kui selle peale mõelda, mitte kuigi naljakas "Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!"

Teisalt, "enda kaitseks" nii palju, et suur osa ajast ma väga-väga armastan seda, mida ma teen ning üldjuhul teen seda, mida teen, koos inimestega, kellest ma väga-väga lugu pean ja kellega koos töötamine on tõeline nauding ning pigem hobi kui töö.
Paljudest on saanud minu head sõbrad ja mõttekaaslased, nii et ses osas on mul nii mõnigi kord tõsiseid raskusi, et tõmmata piiri, kust lõpeb töö ning algab kõik muu?


Tõsi, viimastel päevadel vaatan üha sagedamini peeglisse ning proovin ja soovin sealt leida sealt seda tüdrukut, kes on lihtsalt Kristi ja saada aru, millest tema mõtleb ning mida soovib.

Jah, olen saanud end teostada.
Jah, olen saanud end proovile panna.
Jah, olen saanud õppida, areneda, katsetada, kasutada väga palju kõike seda, mida eelnev elukogemus" on minu sellesse etappi "kaasa pakkinud", kuid ometi tunnen, kuidas hästi palju mu enda ideid ja mõtteid on justkui laviinina kuhugi paisu taha kogunenud.

Ma kirjutan palju ja kuigi annan endast parima, ei saa ma seal üldjuhul väljendada iseenda mõtteid ning sõnu, vaid olen pigem "copy-paste-edit-make it bit better-add image-publish" masin.

Selle kõige tulemusel on hästi palju minu enda unistusi kannatlikult ootejärjekorras, uskudes ja lootes, et ehk pole ma neid päriselt unustanud.

Võin kinnitada, et kuigi kohati tundub vastupidi, aga ei, ei ole unustanud.

Elas kord ...võlumets ja muinasjutumaja

Kujutage ette, et on olemas muinasjutumaja, mis asub keset võlumetsa, mille maagiat näevad ja tunnetavad vaid need, kes sellesse usuvad ning on nõus piisavalt hoolikalt ja südamega vaatama.

See on koht, mis annab igaühele, kes on valmis imetabased juhtumised ning "kokkusattumused" oma ellu lubama, uue hingamise.
See on maailm maailmas, nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

See on koht, mis kõlab nagu muinasjutt, ainult selle erinevusega, et see muinasjutt on päriselt olemas.

Tegelikult on seesuguseid kohti palju, väga palju, kuid nad kõnelevad erinevalt ning erinevatele inimestele.

Kust ma seda tean?

Sest mina ise olen üks nendest muinasjutumajadest, mis asub keset võlumetsa ja mis kõneleb iseenda keeles, teades, et need inimesed, kellel on vaja minust aru saada, nemad saavad aru ...saavad jah, ma tean.

Teiste jaoks on minu kõne kui vaikne tuuleiil ning metsakohin.

Olen näinud, kogenud ning olnud tunnistajaks olukordadele, kus mu elu on õnnetu ja hall, sest seal pole mitte kedagi.

Teisalt olen mina, Uuesauna, superstaarina säranud, võtnud vastu külalisi terve üle maailma ning olles vaat et kogu küla kõige külastatuim talu.

Mul on jah läbi aastate käinud külas palju ning väga erinevat rahvast.

Olen ise palju näinud, kuid mis seal salata - minu hoovis ning minu katuse on käinud need, kes näinud, käinud ja kogenud kordades rohkem kui mina. Seda eriti sel perioodil, mil minu põrand ja sohvad majutasid CouchSurfingu rännumehi.

Kõik vajavad armastust ja hoolt
Just inimesed ning kõik need ühised olemised on see, mida alati kõige enam ootan - need hetked kaaluvad üles kõik need üksi veedetud päevad ja ööd.

Üle kõige maailmas armastan näha ja tunda, kuidas see atmosfäär, mida üheskoos loome - kuidas see inimesi köidab ja tõmbab, tõmbab
nagu magnet.

Kes on siin korra käinud, need tulevad meeleldi tagasi.
Keda ma olen korra näinud, neid ootan alati siia tagasi ja nii see käib.

Ootasin tagasi isegi siis, kui mu peremees on kaugel ära, sest minu uks on külalistele alati avatud. Tõsi, selleks tuleb mu armsate naabrite abil hankida võti :)

Kes soovib, saab tulla ja istuda, raamatut lugeda või klaverit mängida

Mõni teeb tule pliidi alla ja jääb pisut kauemaks.
Vahel ka ööseks.

On öeldud, et korsten ei tõmba, kuid kui minu tube pidevalt köeti, tõmbas nagu niuhti.
Kui ahi kasutuses ainult mõnikord, siis loogiline, et mul tuleb, kuigi ei tahaks, kostitada külalisi suitsupahvakutega, mis terve toa vingu täis ajavad.

Heh, ja naabrivalve on meil siin külas kõva. Asun küll ülejäänud asustusest eemal, kuid ometi - kui minu korstnast tuleb suitsu ajal, kui ei peaks tulema, on küla peal koheselt jutud lahti, et ei tea, mis seal Uuesaunal küll toimub.

Esikus on võluraamat, see on juba aastaid seal aknalaua peal, kuid ikka veel püsib ning on loetav.

See on see koht, kuhu külaliselt saavad endast mingi jälje jätta ning see koht, mille abil teateid vahetada, sest olen ju sageli üksi, iseendaga.

Samas meeldib mulle mõelda, et ma pole kunagi päris üksi, mitte kunagi, ja kuna see on minu usk ja veendumus, siis nii ongi.

Olen iseenda parim sõber ja kaaslane ning kui inimesi ümberringi pole, suhtlen ning suhestun ümbritseva loodusega - vaatan, kuidas kõik muutub, pidevalt ja  kogu aeg.

Päikesevalgus, rohulibled, putukad, mind ümbitsevad marjapõõsad, üle mu pea lendavad lõputud linnuparved, erinevad metsloomad ...elu käib!

Kui Sa ise elaksid Matsalu rahvuspargi serva peal, keset looduse mekat, saaksid väga hästi aru, mida silmas pean.

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

Usun

Öeldakse, et eestlased on ateistid, et eestlased ei usu.
Võib olla ma eksin, kuid mulle tundub, et  enamik eestlastel on usk täiesti olemas - see on maa usk, looduse usk, kollaste langevate lehtede ning öise tähistaeva usk.

Paljusid tõmbab metsa või vee äärde, tõmbab nagu magnet.

 

  Minu lugu

Minu, nagu ilmselt ka Sinu lugu, on pikk ja käänuline.

Mu pesapaik on Tuudi jõest mõnesaja meetri kaugusel, metsa kaitsvas süles.

Kui metsaalune märg on, peabki sealt jõepaisu juurest jala edasi tulema. 

Teate ju küll seda uhket lauset, et vali tee, mis vähem käidud ning tee oma rada - no nii, siin on Sul see võimalus olemas, sest ilmselgelt ei lähe me mitte mööda "suurt teed", vaid keerame siit paremale metsa vahele.

Jah, just, korralikku teed minu hoovi ei tule, nii et mõnigi kord on majani jõudmiseks vaja kummikuid või kalosse.




Peagi märkate peale ühte valget värvi hoonet, mis vanasti oli uhke laut, kuid nüüd tühjana seisab.

Kui Sul on ideid, loomingulisust ja ärivaistu, siis mine tea, mis võib juhtuda, kui Sa sellest majast sageli mööda käima hakkad ?! :)

Kes ma olen ja kust ma tulen?

Olin pikalt-pikalt, aastakümneid koduks kahele armsale inimesele, kes elasid omaette, muust maailmast küllaltki eraldi.

Kui mu kallis perenaine ja peremees olid oma maise teekonna lõpetanud ning end taevariigis sisse seadnud ning mina juba mõnda aega üksi olnud, oma uut eluetappi oodanud, ilmus mu ellu Meigo, kes tuli otseses mõttes "ei-kusagilt". Tuli ja jäi.
Algselt niisama, kuid hiljem kanti mind ametlikult kaardile ja läksin oksjonile. Kuna selleks ajaks olime me Meigoga niivõrd kokku kasvanud ning ühiselt läbi tule ja vee tulnud, hoolitses Meigo perekond selle eest, et ma maa ja taeva vahele ripakile ei jääks.

  

Tõeline sõber

Teate ju küll ka enda elust neid inimesi, neid tõelisi sõpru, kes ei oota küllakutset, vaid tulevad ise.
Kes ei küsi, mida teha, vaid teavad, mis praegu on vaja.
Kes on alati olemas, toeks, valmis, kindla müürina meie kõrval ja selja taga.
No vot, see oli see tunne, mille Meigo saabumine ja kohalolek minus tekitas.

Selleks hetkeks tundsin end üksiku ja mahajäetuna.
Keegi ei teadnud, et ma seal eksisteerin, keegi ei hoolinud.
Olin pilgeni, suumulguni täis nende kahe armsa vanainimese elu jooksul kogunenud asju, emotsioone ning segadust.

Lisaks hakkas üks mu sein ära vajuma ning sellega koos oli lääbakile vajunud ka tükk mu katust, mis ähvardas, kui sein peaks kokku kukkuma, kaasa võtta suure osa kõigest, kes ma olen ja mis ma olen - alles oleksid jäänud vaid killud.

"Oh tule noor ja tugev mees," on ühe laulu sõnad, kuid minuga juhtus see päriselt. Tuli noor ja tugev mees, kääris käised üles ning asus tööle
....asus kohe nii kõvasti tööle, et ma ei jõudnud kohati temaga järge pidada.

Kõik muutus, miski polnud enam endine - ei majas sees ega maja ümber.
Neli aastat, jah, peaaegu neli aastat olen ma Meigoga koos külg külje kõrval olnud.

Oleme ühiselt näinud kõike, head ja halba, sooja ja külma.
Talvise pakasega teen parima, et hoida sooja nii kuis jaksan ning üldjuhul, kuigi mu seinaks vaid palk, jaksan ma hästi.
Suvise kuumaga pakun mõnusat jahutust.

Olen aidanud Meigol ära majutada palju külalisi, kokku kirjutada palju muusikat, ära mõelda palju mõtteid.

Mulle meeldis, kui ma olin heade inimeste, heade mõtete ja heade tegude kohtumisepaik, kohe väga meeldis. 


Lahkumise päev

2014. aasta kevadel, läks mu sõber ja kaaslane Meigo täitma enda suurt unistust - rändama ja laia maailma avastama.

Mul vedas, ai, kuidas mul vedas, sest üürnikud, kes peale teda tulid, hoidsid ja poputasid mind väga.
Nad niitsid, nad istutasid, nad takutasid, nad hoolitsesid, nad armastasid mind nagu omaenda kodu ning selle eest olen ma neile oma elupäevade lõpuni tänulik.

Nad käisid harva, kuid kui nad käisid, oli meil koos nii ütlemata tore, et ei mina tahtnud lasta neil minna ega nemad tahtnud linna tagasi sõita.

Nad ehitasid tiigi servale kilesauna ning lustisid seal. Nad tõid mu ellu mängulisuse ja oma vahvad sõbrad.

Ühesõnaga, mu senine Elu on olnud täis rõõmu ja armastust, sest mind on hoitud, mind on kohe väga hästi hoitud.

Lahusolek pikeneb teadmata ajaks

Nüüd, kui kuulsin, et noorperemees Meigo ei naase oma rännakult, mis on ta laia maailma viinud, ilmselt nii pea, sain teada ka seda, et kuna ta hoolib minust ja mu saatusest rohkem kui sellest mõttest, et ma kindlasti tema oma pean olema, on ta valmis mu uute omanike kindlatesse kätesse andma.

Enne seda uudist olin andnud iseendale lubaduse, et ükskõik, kui kaua selleks ka aega ei kulu, aga ma ootan Meigo ära.

Seda isegi siis, kui sellele taaskohtumisele eelneb lõputu hulk päevi ja öid, mis mul tuleb üksinduses veeta. Ootan truult ja kannatlikult, seni, kui ta ühel ilusal päeval naaseb.

Lahti lasta saab mitut moodi.
Saab hoolimatusest ning saab ka seetõttu, et armastus ja hoolimine on nii suur, et ta on valmis mu pigem vabaks andma, sest minu jaoks on niimoodi parem.

Pakkumistele avatud

Seega olen ma nüüd päris ametlikult vaba ja vallaline ning võtan vastu potentsiaalseid kosilasi.

Meelitatult tunnistan, et neid, kes huvi tunnevad, on väga palju, kohe üle ootuste palju, kuid nagu elus ikka - neid, kes on valmis enda unistuste realiseerimiseks ka midagi ette võtma, on oluliselt vähem.

Seega, jah, ma olen paljude inimeste unistuste suvila.
Nende võimalus luua iseenda jaoks maailm maailmas.
Aga see kõik on vaid fantaasia, unelm, mis kahjuks ilma tegudeta jääbki vaid ilusaks unistuseks.

Kuigi ma usun saatusesse, usun samas ka sellesse, et nii mõnigi kord on vaja meiepoolset sekkumist ning aktiivselt iseenda saatuse loomises protsessis kaasa löömist.

Nii olen otsustanud, et uute sõprade ning kaaslaste leidmine on ennekõike ikka minu enda teha, ammugi siis veel uute alaliste elanike, kellega koos, külg-külje kõrval, selg-selja vastas tegutsema asuda.

Seega, kes iganes Sa neid ridu loed.
Kui Sinu sees tekkis mingi soe tunne ning äratundmine, siis ehk peaksime kohtuma ning üheskoos vaatamata, kas või kuidas edasi?

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

MÜÜA muinasjutuline UUESAUNA talu meie külas, Alakülas

(Läänemaa, Lihula vald)

Majal on käinud päris palju potentsiaalseid kosilasi, kuid kuna see maagiline paik eelistab pigem püsisuhet kui pelgalt suveromanssi, loodame, et see tema ÕIGE on alles tema poole teel ;)

Metsamaja kuulub minu maailmarändurist vennale Meigole, kes soovib, et maja leiaks endale uued ning armastavad omanikud.


Katastritunnus: 41101:002:0342.
Maja ümbritseva maa pindala: 0,85 ha.
Uuesauna talu asub metsa sees 300 m kaugusel Tuudi jõest (naabreid ei paista).
Kaugus Lihula kesklinnast on vaid 4,4 km.
Hästi säilinud peamaja palgid on kokku laotud 1924. aastal.
Siseruumis puuduvad vaheseinad.
Kogu pindala 62,6 m2 on jaotatud kaheks - köök 30,6 m2 ja elutuba 32 m2.
Talus puudub elekter, kuid kuna lähim elektripost on keset hoovi ja elektri liitumine olemas, saab elektri mõistliku hinnaga tekitada :)

Puhast joogivett saab kaevust.
Majas on töökorras ahi ja pliit.
Toas on mööbel, väike raamatukogu, Riga klaver.

Peamaja läheduses asuvad väike puukuur, kaev, kiletamist vajav kasvuhoone, põllulapp, väike tiik, kuivkäimla, suur lõkkeplats, 2 grillipaika, 7 õuna - ja 2 pirnipuud, mitmed marjapõõsad, arooniapuu.

Võimalik elada ka talvel.

Uuesauna talu sobib hästi inimestele, kellele meeldib looduslähedus, vaikus, lihtsad talutööd.
Väga sõbralikud, lahked ja abivalmid noored naabrid!

FOTOD
ASUKOHT KAARDIL

HIND - uue alguse numbrid ehk 11 111 eurot

Kontakt:

5668 8385 (kristi*)

kriteamwork@gmail.com

 https://www.facebook.com/kristi.mark

Meigo rännaku tagamaad ja lisainfo