NB! ei, see tekst ei ole mul tahtlikult niisuguses kirbukirjas, aga suurem tekst keeldub praegu salvestumast. Seega otsustasin, et ole siis pealegi väike, kui tahad!
Seega, kui keegi soovib peale piltide ka mõnda tekstijuppi süveneda, on soovitatav loominguliselt läheneda ning ekraani vaade suuremaks teha :)
Kes oleks võinud arvata, et Hotel Beirut, kuhu isa mu eelmise aasta jõulude ajal ühe viimase hetke pakkumisega saatis, on miski, mida õige pea näen igapäevaselt, sest elan sellest sisuliselt üle tee.
Et pood, kus ma ka tol korral käisin, saab õige pea mõneks ajaks minu kodupoeks ning tänav, mis selle hotelli ees laiub, minu kodutänavaks.
Seega, kui keegi soovib peale piltide ka mõnda tekstijuppi süveneda, on soovitatav loominguliselt läheneda ning ekraani vaade suuremaks teha :)
Kes oleks võinud arvata, et Hotel Beirut, kuhu isa mu eelmise aasta jõulude ajal ühe viimase hetke pakkumisega saatis, on miski, mida õige pea näen igapäevaselt, sest elan sellest sisuliselt üle tee.
Et pood, kus ma ka tol korral käisin, saab õige pea mõneks ajaks minu kodupoeks ning tänav, mis selle hotelli ees laiub, minu kodutänavaks.
Jah, ilma, et oleksin aadressist teadlik olnud või neid asju niimoodi planeerinud, avastasin end sel korral "juhuslikult" täpselt samast kohast üle tee, nii et ring sai täis – igas mõttes.
Tõsi, sel korral pole tegu puhkuse, vaid ajutise keskkonnavahetuse ning töökorralduse muutusega, nii et jah, mu Lihula töö on jätkunud – seda lihtsalt kaugjuhtimise teel ning minu siinsest kodukontorist, kust avaneb imeilus vaade Punasele merele.
Lisaks on mul Lihulas tublid abilised ja "käepikendused", nii et saame suurepäraselt hakkama :)
 |
| Töötan selle nimel, et virtuaalsusest saaks reaalsus ;) #makingvirtualityintoreality |
Lausa nii hästi, et oleme viimasel ajal oma põhitöö ja tegemiste kõrvalt "tootnud" seesugused kaks lahedat asja, mis päris said päris palju tähelepanu.
Esimese uudise, mis tõusis koheselt üks selle kvartali enim loetud artikliks, Facebooki reach oli ca 7000 inimest, mis on super hea tulemus.
Ühe minuti video: Lihula vald ehitas maale elama soovijatele korrusmaja
Lihula meediarevolutsioon: gümnaasiumiõpilaste ajalehest Tikker sai ka uudisteportaal
Lisaks on praegu õhus veel seesugune lahe tunnustus
Maavalitsus esitas Lihula vallavalitsuse Regionaalmaasika konkursile
Seega, rabelemine rabelemiseks, kuid vähemalt tundub, et asja eest ning tulemuslikult – mine tea, ehk olemegi suutnud midagi muuta ja midagi suuta :) Ja kuigi ma vahepeal ei jõua, sest seda kõike on lihtsalt LIIGA PALJU, siis tegelikult see kõik mulle väga-väga-väga meeldib ning meie Lihula kogukond üllatab igal sammul, ikka ja ainult positiivselt.
21 päeva, et tekiks harjumus
Targad inimesed on öelnud ja kirjutanud, et harjumuste/mõttemallide muutmiseks ja/või uute juurutamiseks kulub vähemalt 21 päeva ja seda kõike ma siin tegemas olengi.
Teisisõnu on mul käsil *R*E*S*T*A*R*T* –
hingeline, vaimne, mentaalne ning füüsiline värskenduskuur ja
„uuesti alustamine”.See tähendab, et nii palju kui võimalik, igasugune vana jama kõvaketta pealt minema ja uued (või vähemalt natukene uuendatud:) "programmid" peale.
Ma siin juba pool aastat proovin (but trying is lying as they say) kuidagi enda elu juhtida ja suunata, kuid tegelikkuses on fakt see, et enne, kui iseenda vaimu, keha, prioriteete hallata, vallata ei juhtida ei mõista või selle jaoks lihtsalt aega ei võta, on keeruline juhtida ka mistahes muid protsesse ja/või inimesi.
Ma jah tundsin, et olen mitme teemaga seoses pigem peaga vastu seina jooksnud ning kogu seda kupatust valest otsast alustanud.
Endast, ikka iseendast on vaja alustada ja alles siis saab edasi liikuda. Ei ütle, et see mingi absoluutne tõde oleks, aga nii mulle hetkel tundub.
Lisaks olin end kogu selle aasta ja kahe kuuga, mis mul märtsi lõpuks Lihulas täitus, nii tühjaks tõmmanud, et kui ma auto oleksin, poleks ma enam järgmiselt ülevaatuselt läbi saanud, vaid oleksin enne remonti saadetud :)
Nii ma olen nüüd siin oma vabal soovil ja valikul selle remondiga tegelenud – üks päev korraga, üks mõte korraga, üks ujumine korraga. Kusjuures, täpselt täna sai 21 päeva täis, nii et huvitav, kas peaks hakkama mingeid vahekokkuvõtteid tegema või midagi.
Kohanemine läks ruttu
Mul kulus kaks päeva, et orienteeruda, kes, kus ja mis, et mismoodi internetiga, kust ja kuidas ujuma pääseb ja kõik muud jutud. Kui need, minu jaoks kaks kõige tähtsamat ja „eluliselt olulist” nüanssi, et mismoodi netiühenduse ja töötamise ning ujumise küsimus paika said, läks vaid mõni päev, kui tundsin end täiesti omas elemendis ning koduselt. Nüüd, kolm nädalat hiljem on mul tunne, justkui oleksin siin olnud terve igaviku, sest niivõrd mõnus, oma ning tuttavlik on kogu mu siinne elukorraldus ja -rütm.
 |
| Vaade minu Punase mere kodukontori rõdult:) |
Proovin siin nii elada ning olla, et ületunde ei tee ning seda, et jõuaksin vähemalt kaks korda päevas ujuma. Korra hommikul ja siis teise korra lõuna ajal või vahetult enne päikeseloojangut, sest öösiti siin ujuda ei tohi.
Ütleme nii, et ujumisega on hästi, kuid tööga läheb vahest lappama, sest ega ma pole ka siin olles oma lootusetust töönarkomaaniast ja (kohati liigsest) perfektsionismist ja pühendumisest päriselt lahti saanud (ega tahagi:), kuid ütleme nii, et kaks korda päevas Punases meres tasakaalustab ning maandab minu jaoks palju, kohe väga palju.
Lugesin hiljuti intervjuud, mille oli andnud noor tippjuht Taavi Madiberk ja mulle jäid sealt eriliselt silma niisugused read: "Aga aja jooksul olen õppinud rohkem kannatlikkust. Mulle meeldib keskenduda kiiretele tulemustele. Ja mida veel olen õppinud: vahel peab võtma mõnevõrra kauem aega. Ei ole põhjendatud nende standardite, mis sa kehtestad endale, laiendamine ka kõigile teistele. See on olnud õppimiskoht."
Ma siin mõtlen, et minu jaoks on õppimise koht ka see, kuidas neid standardeid, mis olen iseendale ja oma tegemistele kehtestanud, mõnikord kasvõi natukene maha keerata ning endale mõnikord pisut armu anda?!
Minu inimesed
Ütleme nii, et ujumisega on hästi, kuid tööga läheb vahest lappama, sest ega ma pole ka siin olles oma lootusetust töönarkomaaniast ja (kohati liigsest) perfektsionismist ja pühendumisest päriselt lahti saanud (ega tahagi:), kuid ütleme nii, et kaks korda päevas Punases meres tasakaalustab ning maandab minu jaoks palju, kohe väga palju.
Lugesin hiljuti intervjuud, mille oli andnud noor tippjuht Taavi Madiberk ja mulle jäid sealt eriliselt silma niisugused read: "Aga aja jooksul olen õppinud rohkem kannatlikkust. Mulle meeldib keskenduda kiiretele tulemustele. Ja mida veel olen õppinud: vahel peab võtma mõnevõrra kauem aega. Ei ole põhjendatud nende standardite, mis sa kehtestad endale, laiendamine ka kõigile teistele. See on olnud õppimiskoht."
Ma siin mõtlen, et minu jaoks on õppimise koht ka see, kuidas neid standardeid, mis olen iseendale ja oma tegemistele kehtestanud, mõnikord kasvõi natukene maha keerata ning endale mõnikord pisut armu anda?!
Minu inimesed
Kui siia jõudes oli mind ees ootamas üksainus hea sõber, kes on suuresti "süüdi" selles, et ma praegu üldse siin olen,
siis praeguseks, kuigi ma ei ela absoluutselt sotsiaalselt elu, vaid
liigun pigem vaid marsuudil kodu-meri-kodu-meri :) ja suhtlen pigem
vähem kui rohkem, on mul mõned uued tuttavad siiski tekkinud.
Nii lehvitame iga päev ühe mehega, kes esmapilgul jätab kodutu mulje, kuid kes tegelikult hoiab ja valvab ühte maja, kus mingi osa on valmis saanud (imeilus kontor, vannituba, uhke lameekraaniga telekas), kuid teine osa täiesti pooleli. Me ei saa ega oska teineteisega suhelda, aga eile ta näitas mulle tervet seda maja. Tal on ainult kaks-kolm hammast suus, aga ta on selline 24/7 kogu aeg rõõmus – muudkui aga naerab.
Lisaks on üks teine tegelane, kes on ranna väravate juures oma jalgratta-käruga, mis on ehitatud justkui sütega ahjuks, kus all on punase koorega magusate kartulite (sweet potatoes) „hoidla” ning kus sees küpseb ülimaitsev toit, mida ta seal tänaval müüb. Üks suur küpsetatud magus kartul 1 pount (10 senti).
Jah, võiks ju mõelda, et appikene, mis mõttes haarad tänavalt endale lõunasöögi, et see must ja mida kõike. Minu seisukoht nii nende kartulite kui ka kõigi muude, sisuliselt tänaval müüdavate puu- ja juurviljade osas on see, et meie poodidesse jõudvad banaanid, apelsinid, melonid jms on kordades ohtlikumad ja „mustemad” kui need, mis otse kusagilt kasvatusest toodud ning inimesteni jõuavad. Kui ma ikka oma apelsini paari päeva jooksul ära ei söö, läheb see kas mädanema või hallitama – mul just üks läks, sest siin on need toodud otse puu otsast.
Veel sõpru?
Üks rannas töötav sõbralik väike poiss, kelle käest sain, kui mul endal veel ei olnud, tasuta maski ja toru laenata ning üks kurt-tumm mees, kes tahab olla minu sõber ja kes toob mulle soolaubasid :)
Lisaks sain ühel päeval tuttavaks terve seltskonna vene pensionäridega, kes, nagu hiljem selgus, elavad kõik mul peaaegu kõrvaltänavas - kes 3, kes 7, kes juba 25 aastat. Kes jagab oma aega nii, et pool aega Egiptuses, teine pool Venemaal, kes on alaliselt siin. Enamik on koos abikaasaga, lapsed ja lapselapsed käivad sageli külas, nii et jah, selline elukorraldus.
Kui kellelgi tekib seepeale mõte, et oi, selleks peab vist küll rikas olema, siis ütlen kohe vastu, et see taas üks paljudest eelarvamustest, sest ei pea, üldsegi ei pea. Kui on iseenda korter ja neil on, siis selle saab siin osta 15-20 000 dollari eest, mis ei tee kuumaksena kuigi palju. Elamine ja toit on imeodav ning muud jooksvad kulud madalad – küttarveid siin ju pole ning transport samuti väga soodne.
,
Ühesõnaga, nad siin just mingi päev arutasid, et 400 dollariga/kuus elab siin kenasti ära. Seega, sisuliselt räägime olukorrast, kus isegi Eesti pensionist piisab. Täna just kohtusingi sealsamas kohas, kus kõik ujumas käime, ühe eesti venelannaga, kes ütles, et ta ka juba aastaid lendab seda vahet ning elab kahel pool.
Seega, kas mul pidi rahakott puuga seljas olema, et siia tulla? Ei, absoluutselt mitte. Minu siialend oli 89 eurot, mis ei ole oluliselt kallim kui autoga edasi-tagasi Saaremaal käimine, mu siinsed elamiskulud on odavamad kui Eestis ja tänu heale netiühendusele olen saanud kenasti ka oma tööd edasi teha, nii et sisuliselt ei ole kuigi suurt vahet, kus ma reaalselt asun. Seda enam, et Skype ja FB kõned võimaldavad ju nii mugavalt ning tasuta suhelda ja asju ajada.
Tervis, see on kõikse suurem vara
Minu venelastest uute sõprade juurde tagasi tulles, siis neil siin mõnus väike kogukond, hoiavad kokku, korraldavad siin endale keelekursusi ning muid ühiseid ettevõtmisi. Just eile oli ühel proual sünnipäev, kõik laulsid talle kooris sünnipäevalaulu. Vanus on neil erinev, jäädes valdavalt vahemikku 55-80.
Põhjuseid, miks nad siin elavad, on mitmeid, kuid peamiselt on need kas lihtsalt „meile nii meeldib siin, hea kliima, odav elamine jms” või siis tervisest tulenevad. Näiteks üks naine, Aisha, on siin oma psoriaasi pärast. Tal terve keha seda täis, kuid piisab tal nädalajagu olla siin päikese käes ja soolases vees, ning juba olukord 10x parem.
Kõige rohkem olem kokku puutunud Tšehhist pärit 75-aastase härraga, kel nimeks Stefan. Tema peab Hurghadat oma koduks juba 25 aastat. Alguses elas-ööbis hotellides, kuid nüüd on tal siin juba paarkümmend aastat oma korter. Ütles, et tal läks tervis nii käest ära: puusad, põlved, silmad – polnud kohta, kus midagi viga poleks olnud.
Praegu on ta kõbusam kui ei eales varem, igal hommikul kell 8 tatsab, mask ja toru ning saunalina näpus, ranna poole, et seal mõnisada meetrit ujuda. Jah, kuigi osaliselt võlgneb ta selle eest tänu ka operatsioonidele, on peamiseks võlusõnaks, mis tal aianud enda tervise korda saada, ikkagi päike, Punase mere soolane vesi ning rohke liikumine, seda nii maal kui vees.
Ta ütles siin mulle ka, et vaja vähem töötada ja rohkem liikuda, see tema meelest õnne ja hea tervise saladus! Kaldun arvama, et tal võib isegi õigus olla :) Tõsi, kui ta sai oma küsimusele: "Kas Sinu töö ja hobi on üks ning seesama?" minu poolt jaatava vastuse, sain tema käest "loa" rohkem töötada ;)
15 paari päikseprille
Olga, kes on üks nendest, kes tundub seda nende gruppi nö koos hoidvat, on siin koos oma abikaasaga, kes nii talle kui ka kõigile teistele, kes soovivad, kaks korda nädalas inglise keelt õpetab. Neil on jah praegu inglise keele õppimise faas ning sügisest soovivad araabia keelega alustada.
Olgale meeldib siin kõik – ta on selline
pea 60 aastane proua, kes on alati hästi hoolitsetud stiilsus
kuubis.
Isegi meres, kus ta iga päev pea kaks tundi ujub, on ta üldjuhul uhke mütsi ja päikeseprillidega, huuled värvitud.
Tõsi, ta siin just paar päeva tagasi jäi just ühest paarist päikeseprilllidest ilma, et oli selili ujunud ja äkki olid prillid üle pea vette kukkunud.
Aga ta väga ei põdenud selle pärast, vaid ütles mängleva kergusega, ise vees edasi hõljudes, et tal kodus vist umbes 15 paari päikeseprille, millest mõned on kallid, kuid need, mis nüüd ära kadusid, õnneks odavad. Ainult head ja tugevad olid olnud ja selles mõttes oli tal natuke kahju, et neid rohkem pole.
Kas ta järele poleks saanud minna?
Heh, kõik, kes Punase merega tuttavad, teavad, et paljudes kohtades algab sügav peaaegu vesi kohe kaldast. Et on mõni samm minna ja vee sügavus kohe 10-30 meetrit – nii ka siin, kus me igapäevaselt ujumas käime, nii et jah, kindlasti oleks olnud võimalik ta prillid sealt kusagilt põhjast üles leida, aga selleks oleks olnud vaja mõnda sukeldujat :)
Just täna uurisin, et kui sügav on siin lähedal kõige sügavam koht. Vastuseks sain, et 14 kilomeetrit. "Like one and four?" küsisin igaks juhuks üle, veendumaks, kas ikka olin õigesti kuulnud. Jah, olin.
Seal kohas käiakse tegemas sügavaid sukeldumisi, näiteks, kui keegi kursuseid läbi, siis see on osa programmist, et minnakse 30 meetri sügavusele, kuid see on sellest sügavikust mõistagi kaduvväike osa ning kui muidu on vesi sini-sinine, siis seal all pidavat haigutama must sügavik.
Veealune elu
Kusjuures, kui sukeldumisest rääkida, siis mul on ülihea meel, et isa ja tädi Ingrid mul siin külas käisid ning veel parem meel, et isa sai ja julges ka elus esimest korda sukeldumise ära proovida ning veel-veel parem meel, et see talle väga meeldis.
Nii lehvitame iga päev ühe mehega, kes esmapilgul jätab kodutu mulje, kuid kes tegelikult hoiab ja valvab ühte maja, kus mingi osa on valmis saanud (imeilus kontor, vannituba, uhke lameekraaniga telekas), kuid teine osa täiesti pooleli. Me ei saa ega oska teineteisega suhelda, aga eile ta näitas mulle tervet seda maja. Tal on ainult kaks-kolm hammast suus, aga ta on selline 24/7 kogu aeg rõõmus – muudkui aga naerab.
Lisaks on üks teine tegelane, kes on ranna väravate juures oma jalgratta-käruga, mis on ehitatud justkui sütega ahjuks, kus all on punase koorega magusate kartulite (sweet potatoes) „hoidla” ning kus sees küpseb ülimaitsev toit, mida ta seal tänaval müüb. Üks suur küpsetatud magus kartul 1 pount (10 senti).
Jah, võiks ju mõelda, et appikene, mis mõttes haarad tänavalt endale lõunasöögi, et see must ja mida kõike. Minu seisukoht nii nende kartulite kui ka kõigi muude, sisuliselt tänaval müüdavate puu- ja juurviljade osas on see, et meie poodidesse jõudvad banaanid, apelsinid, melonid jms on kordades ohtlikumad ja „mustemad” kui need, mis otse kusagilt kasvatusest toodud ning inimesteni jõuavad. Kui ma ikka oma apelsini paari päeva jooksul ära ei söö, läheb see kas mädanema või hallitama – mul just üks läks, sest siin on need toodud otse puu otsast.
 |
| Mulle on üldjuhul väga keeruline, et mitte öelda võimatu, ilusate autodega muljet avaldada, kuid pange kas uuele või vanale autole mingi äge sõnum peale ja voilaa, olemas :) |
Veel sõpru?
Üks rannas töötav sõbralik väike poiss, kelle käest sain, kui mul endal veel ei olnud, tasuta maski ja toru laenata ning üks kurt-tumm mees, kes tahab olla minu sõber ja kes toob mulle soolaubasid :)
Lisaks sain ühel päeval tuttavaks terve seltskonna vene pensionäridega, kes, nagu hiljem selgus, elavad kõik mul peaaegu kõrvaltänavas - kes 3, kes 7, kes juba 25 aastat. Kes jagab oma aega nii, et pool aega Egiptuses, teine pool Venemaal, kes on alaliselt siin. Enamik on koos abikaasaga, lapsed ja lapselapsed käivad sageli külas, nii et jah, selline elukorraldus.
Kui kellelgi tekib seepeale mõte, et oi, selleks peab vist küll rikas olema, siis ütlen kohe vastu, et see taas üks paljudest eelarvamustest, sest ei pea, üldsegi ei pea. Kui on iseenda korter ja neil on, siis selle saab siin osta 15-20 000 dollari eest, mis ei tee kuumaksena kuigi palju. Elamine ja toit on imeodav ning muud jooksvad kulud madalad – küttarveid siin ju pole ning transport samuti väga soodne.
,
Ühesõnaga, nad siin just mingi päev arutasid, et 400 dollariga/kuus elab siin kenasti ära. Seega, sisuliselt räägime olukorrast, kus isegi Eesti pensionist piisab. Täna just kohtusingi sealsamas kohas, kus kõik ujumas käime, ühe eesti venelannaga, kes ütles, et ta ka juba aastaid lendab seda vahet ning elab kahel pool.
Seega, kas mul pidi rahakott puuga seljas olema, et siia tulla? Ei, absoluutselt mitte. Minu siialend oli 89 eurot, mis ei ole oluliselt kallim kui autoga edasi-tagasi Saaremaal käimine, mu siinsed elamiskulud on odavamad kui Eestis ja tänu heale netiühendusele olen saanud kenasti ka oma tööd edasi teha, nii et sisuliselt ei ole kuigi suurt vahet, kus ma reaalselt asun. Seda enam, et Skype ja FB kõned võimaldavad ju nii mugavalt ning tasuta suhelda ja asju ajada.
Tervis, see on kõikse suurem vara
Minu venelastest uute sõprade juurde tagasi tulles, siis neil siin mõnus väike kogukond, hoiavad kokku, korraldavad siin endale keelekursusi ning muid ühiseid ettevõtmisi. Just eile oli ühel proual sünnipäev, kõik laulsid talle kooris sünnipäevalaulu. Vanus on neil erinev, jäädes valdavalt vahemikku 55-80.
Põhjuseid, miks nad siin elavad, on mitmeid, kuid peamiselt on need kas lihtsalt „meile nii meeldib siin, hea kliima, odav elamine jms” või siis tervisest tulenevad. Näiteks üks naine, Aisha, on siin oma psoriaasi pärast. Tal terve keha seda täis, kuid piisab tal nädalajagu olla siin päikese käes ja soolases vees, ning juba olukord 10x parem.
Kõige rohkem olem kokku puutunud Tšehhist pärit 75-aastase härraga, kel nimeks Stefan. Tema peab Hurghadat oma koduks juba 25 aastat. Alguses elas-ööbis hotellides, kuid nüüd on tal siin juba paarkümmend aastat oma korter. Ütles, et tal läks tervis nii käest ära: puusad, põlved, silmad – polnud kohta, kus midagi viga poleks olnud.
Praegu on ta kõbusam kui ei eales varem, igal hommikul kell 8 tatsab, mask ja toru ning saunalina näpus, ranna poole, et seal mõnisada meetrit ujuda. Jah, kuigi osaliselt võlgneb ta selle eest tänu ka operatsioonidele, on peamiseks võlusõnaks, mis tal aianud enda tervise korda saada, ikkagi päike, Punase mere soolane vesi ning rohke liikumine, seda nii maal kui vees.
Ta ütles siin mulle ka, et vaja vähem töötada ja rohkem liikuda, see tema meelest õnne ja hea tervise saladus! Kaldun arvama, et tal võib isegi õigus olla :) Tõsi, kui ta sai oma küsimusele: "Kas Sinu töö ja hobi on üks ning seesama?" minu poolt jaatava vastuse, sain tema käest "loa" rohkem töötada ;)
15 paari päikseprille
Olga, kes on üks nendest, kes tundub seda nende gruppi nö koos hoidvat, on siin koos oma abikaasaga, kes nii talle kui ka kõigile teistele, kes soovivad, kaks korda nädalas inglise keelt õpetab. Neil on jah praegu inglise keele õppimise faas ning sügisest soovivad araabia keelega alustada.
Isegi meres, kus ta iga päev pea kaks tundi ujub, on ta üldjuhul uhke mütsi ja päikeseprillidega, huuled värvitud.
Tõsi, ta siin just paar päeva tagasi jäi just ühest paarist päikeseprilllidest ilma, et oli selili ujunud ja äkki olid prillid üle pea vette kukkunud.
Aga ta väga ei põdenud selle pärast, vaid ütles mängleva kergusega, ise vees edasi hõljudes, et tal kodus vist umbes 15 paari päikeseprille, millest mõned on kallid, kuid need, mis nüüd ära kadusid, õnneks odavad. Ainult head ja tugevad olid olnud ja selles mõttes oli tal natuke kahju, et neid rohkem pole.
Kas ta järele poleks saanud minna?
Heh, kõik, kes Punase merega tuttavad, teavad, et paljudes kohtades algab sügav peaaegu vesi kohe kaldast. Et on mõni samm minna ja vee sügavus kohe 10-30 meetrit – nii ka siin, kus me igapäevaselt ujumas käime, nii et jah, kindlasti oleks olnud võimalik ta prillid sealt kusagilt põhjast üles leida, aga selleks oleks olnud vaja mõnda sukeldujat :)
Just täna uurisin, et kui sügav on siin lähedal kõige sügavam koht. Vastuseks sain, et 14 kilomeetrit. "Like one and four?" küsisin igaks juhuks üle, veendumaks, kas ikka olin õigesti kuulnud. Jah, olin.
Seal kohas käiakse tegemas sügavaid sukeldumisi, näiteks, kui keegi kursuseid läbi, siis see on osa programmist, et minnakse 30 meetri sügavusele, kuid see on sellest sügavikust mõistagi kaduvväike osa ning kui muidu on vesi sini-sinine, siis seal all pidavat haigutama must sügavik.
Veealune elu
Kusjuures, kui sukeldumisest rääkida, siis mul on ülihea meel, et isa ja tädi Ingrid mul siin külas käisid ning veel parem meel, et isa sai ja julges ka elus esimest korda sukeldumise ära proovida ning veel-veel parem meel, et see talle väga meeldis.
Meil jah oli
täpselt nädal tagasi, eelmisel pühapäeval, üks ühine paadireis, kuhu
isa nende hotellist terve grupi eestlasi kaasa meelitas. Kuna ta oli
selles seltskonnas kõige varem, oli teda Taaduks kutsuma hakatud.Me siis naersime, et Taadu Reisid osutu päris edukaks – sai oluliselt rohkem rahvast kaasa kui see kohalik reisimüüja, kes neil seal hotellis tegutses.
Mul oli sel korral elu viies ja kuues kord veel all käia ning mu olemine läheb iga korraga kindlamaks ja enesetunne paremaks. Ma kohe armastan neid kalu ja koralle ning veealust elurütmi – kohe päriselt ka.
Kuidagi väga võimas tunne on keset Punast merd paadi pealt vette hüpata, koos delfiiniega ujuda või vaadata enda all laiuvat sinist sügavikku, mis minu jaoks sümboliseerib kõike seda, mis on nii palju kordi võimsam ja ajatum kui meie.
Seda suurem hea meel on mul selle üle, et mu venelannast uus tuttav Aisha rääkis mulle meie kodudest mitte väga kaugel asuvast koralliaiast (coral garden). See on see, mis asub Zahabia beachi juures ja kuhu pääsemiseks, nagu ma esimestel päevadel aru sain (heh, tean, sest mulle jäi see koht kohe esimestel päevadel silma ning palusin taksol kinni pidada ning end välja lasta:) tuleb maksta 50 Egiptuse naela või kui osta 10-korra kaart, saab 350ga.
Kuna mul on kodu lähedal olemas ujumise võimalus, kus tuleb maksta 1 nael, jäi Zahabia mõte tol korral soiku ja teostamata. Tõsi, enamikel kordadel ei tule mul maksta ka seda ühte naela, sest ma käin hommikul nii palju vara, et nad pole veel seal seal värava peal küsimas või siis teevad nad sageli lihtsalt žesti ja lasevad mu niisama sisse.
Noh, see 1 pound on 10 senti, nii et ega see neile mingi oluline kaotus ega mulle suur võit pole, kuid kui nad keelduvad raha vastu võtmast, siis mis ma teha saan. Isegi tol päeval, kui me isa ja Ingridiga läksime, ei võtnud nad seda kolme poundi, vaid ütlesid, et minu sõbrad on ka tasuta.
Inimesed on ilusad ja head
Üleüldse on minu selle korra kogemus siinsete inimestega sootuks vastupidine sellele, mida kardetakse või arvatakse. Noh, on ju üks eelarvamusi see, et iga nurga peal kooritakse kümme nahka ning petetakse välja kogu raha, mis vähegi petta annab.
Suutsin ma ju enda reisi esimesel päeval taksost välja astudes ja järgmist autot oodates oma rahakoti ära kaotada !?
Seda, et see kadunud on, avastasin alles järgmise
päeva hommikul. „Nii, mul ei ole enam ühtegi pangakaarti,
juhiluba ega sentigi sularaha, mis siis nüüd?” mõtlesin
endamisi. Õnneks jäin üllatavalt rahulikuks, kohe üle ootuste
rahulikuks. Kuna mul pangakaartide peal mingeid hiilgelsummasid
polnud, mõtlesin, et ma kohe neid sulgema ei torma, küll jõuab, ja
õigesti tegin. Mobiilikotist leidsin 5 eurot, mille olin sinna vahele lükanud. Ühtäkki oli see meeletult suur summa, mille eest sain endale soetada kõik eluks vajaliku, et vajadusel mitu päeva hakkama saada: joogivee, riisi, tee ja veel ühtteist.
Õnneks ei möödunud kuigi kaua, kui sain FB sõnumi, et minu juhiluba ja kõik muu on leitud.
Ja juba sama päeva õhtuks oli aus leidja kogu rahakoti, kus oli alles viimne kui dokument ja viimne kui sent mulle sisuliselt koduuksele juurde ära toonud.
Tõsi, see info, mis mööda Facebooki laiali oli läinud, levis muidugi edasi ning kirjade laviin, nii omadelt kui võõrastelt, et kuule, Sinu juhiluba on leitud, jätkus.
Mul kulus tükk aega, et see pidama saada, sest kui eestlased seda postitust jagama hakkasid ja see info järjega Haapsalu ja Läänemaa gruppi jõudis, helistas mulle juba minu isa, et kuule, mulle helistati, et Sinu juhiluba on leitud.
No vot, sellises infoühiskonnas elame – niisuguses, kus sotsiaalmeedia ulatub sisuliselt hetkega kõikjale. "Huvitav, kas tänapäeva maailmas on üldse võimalik midagi niimoodi ära kaotada, et seda hiljem üles ei leita?" oli üks paljudest kirjadest, mis ma sel päeval sain.
Teine ülimalt positiivne kogemus oli sel päeval, kui endale neti jaoks kohaliku Vodafone'i SIM kaardi ostsin ja poest välja tulles Eesti SIM kaardi tänavale pillasin. Üks taksojuht tuli autost välja, viipas mulle käega, ja hakkas midagi maast otsima. Hetke pärast ulatas mulle minu Elisa SIM kaardi.
Nii et jah, üks asi on minu hajameelsus ja ettevaatamatus või nimetagem seda kuidas tahes, sest ma ikka oskan mõnikord eriline tuulepea olla, kuid teine asi on nende võime märgata ning koheselt appi tulla.
Ja üleüldse kogu see teineteisega koos olemine ja tegutsemine - tänavate peal
chillimine, rannas istumine, kogu perega pikniku pidamine. Olukord, kus ühe võrri peale mahub mees, naine ning ning nende 2-3 last ning ühte autosse lõdvalt kuni 10 inimest, on üheaegselt armas ja natukene hirmus ka.
Et liiklus on ohtlik ja õnnetusi palju?
No, oleneb, kuidas võtta. Nii palju, kui ma siin praegu igapäevaselt näen ning tajun, siis jah, plekimõlkimisi tuleb ette, kuid nad on tegelikust ülimalt tähelepanelikud ja teineteisega arvestavad.
Ja üleüldse, see selline natuke klišee värk, aga mulle tundub, et iseendaga kooskõlas elamist ja olemist ning oma tõeliste tunnete väljendamist on siin ikka kordades rohkem.
Seda ka siis, kui kõik muud olud on täiesti ekstreemsed ja kontrast suur.
Isegi üks väike kriimu näoga tüdrukul, kellel pikkust napilt üle meetri ja kes on üks siinsetest prügisorteerijatest, kes käib, hiigelsuur kott õlal ja ronib ühes prügikastist teise, on alati naeratus näol ning ütleb mulle viisakalt „Hello!”
Ja kõik, mida tundub, et on palju, siis olgem ausad, neid on üle 80 miljoni. Seega, kõike ongi palju. Näiteks ka pulmaronge näen ja kuulen peaaegu iga päev meie maja eest mööda sõitmas, kohati läheb mitu tükki järjest, nii et seda on ju ka kuidagi natuke liiga palju või mis ?? :)
Jah, muidugi on kohalikud aeg-ajalt ikka täiega tüütud ning jah, muidugi on liialt palju tähelepanu, autosignaale ja järelehüüdmisi, aga samas on pahatahtlikkust vähe või üldse mitte.
Ja nüüd, kui räägin törts araabia keelt ning olen nende jaoks ilma käepaelata (ehk siis mitte hotellis elav turist), keda nad siin meie tänaval igapäevaselt näevad, on olukord tegelikult päris rahulik ja vägagi viisakas.
Teisele poole tara
Kui tagasi kalade ja korallide ning ranna juurde tulla, siis Aisha pakkus, et ta võib minuga koos tulla ja mulle seda kohta näidata. Nii me siis läksimegi.
Umbes 15 minutit jalutada, peale mida keerasime suure tee pealt ära, mööda Zahabia randa minevat alleed ning vahetult enne sealset valvuriputkat läksime läbi katkisest aiast, mille kaudu pääsesime Zahabia ranna kõrval olevale alale, kust leidsime eest veel terve hulga venelasi, kes seal laguuni kõrval pleesitasid ning aeg ajalt selle korallirahnuni ujusid.
Eile käisin taas seal. Olin pea kaks tundi vees ja vahtisin neid kalu. Minu lemmik vaba aja meelelahutus, sport, hobi - kõik ühes. Ma siin ikka teen mõnikord nalja, et õige pea kuulutatakse mind ka Punase mere kalaliigiks, sest mul pole mitte ühte päeva vahele jäänud. Isegi siis, kui siin oli nats jahedam ja meeletu tuul ning lainetus, olin mina ikkagi vees ja möllasin seal lainete vahel.
 |
| Foto: egyptio.com |
Sisuliselt on võimalik olla nende juures, nendega koos, kuni selleni välja, et nad ujuvad kohati vastu jalgu. Uskumatu, kuidas nad üldse ei karda.
Vaatan, hingan, ujun, olen ...minu jaoks on sellest saanud justkui omamoodi meditatsioon, mida ma „päris elus” väga ei valda. Et kuidas teha seda, mis peaks olema justkui ilmselge ning enesestmõistev, maailma kõige loomulikum staadium – lihtsalt rahulikult olemine, hingamine, nautimine?
Vees ja vee all tuleb see mul juba päris hästi välja. Jah, eks mõtted kihutavad peas ringi ka siis, kui ise vee all olla, kuid sealsete tegelaste rahulik kulgemine ning see sini-sinine sügavik ning korallid, mis olnud seal vee all aastasadu või lausa aastatuhandeid – see kõik aitab asju natukene rohkem perspektiivi loksutada.
Aitab eristada olulist ebaolulist, saamaks aru, kui mõttetu ja väheoluline on suur osa sellest mentaalsest mürast, mis mul kahe kõrva vahel käib. Ma olen ikka uskumatu mõtleja ?!? Miks mul on vaja kogu aeg mõelda ?!?
"Beyond the limits" ehk Sherifi pusa seljal olevast kiri, mille ta on ise disaininud ja trükkinud ja millest kogu see minu veealuse maailma seiklus pihta hakkas. Heh, no ja peale seda ei püsi ka minu muu elu enam üheski raamis :)
"Ühe mehe õnnetus on teise mehe õnn!"
Eile õhtul, kuulates oma venelastest sõprade soovitust, panin aja ühe massööri juurde. See mees on 18 aastat selles valdkonnas töötanud, end Šveitsis täiendamas käinud, mitmes hotelliketis töötanud, kuid nüüd, kuna turiste pole, aga tema massaaž endiselt väga hea, tegutseb omal käel.
Siin just mingid inimesed, kes ööbivad kusagil mujal hotellis, olid ta samamoodi kellegi soovituse peale üles otsinud. Tunniajane massaaž, mis tal alles aasta tagasi maksis 150 kohalikku raha ehk umbes 15 eurot, on praeguseks hinnaga 50 naela ehk 5 eurot !?!
Nii et jah, olukord, kus Eestist on võimalik 7 päevaks Hurghadasse lennata 250 euroga, milles sisalduvad lennud, hotell ja kõik toidud, on nö siitpoolt vaadates päris trööstitu.
Tänavad on tühjad, paljud hotellid suletud, randades möllab ringi vaid tuul ning jalutavad mõned inimesed. Kui siin mingis Hurghada Facebooki grupis paluti lõpetada lause, et „Hurghada rannad on ...” tuli sealt ennekõike „Empty. Waiting for tourists ...” stiilis lauseid. Noh, ja sellest ka see, et teenuste hinnad on järsult langenud ja võimalus käia 5 euro eest massaažis.
Kõik "tänu" sellele, et sügisel kukkus/kukutati alla üks lennuk, mispeale Venemaa oma lennud lõpetas?! Üksainus laks ning millised tagajärjed...
Kuhu edasi ja mis kaasa? :)
Ütleme nii, et kui mulle märtsi lõpus öeldi, et aprilliks üheotsa tšarterlennupileteid ei müüda (ja aprillis on selle hooaja viimased lennud Eesti suunal), mõtlesin, et mis seal ikka - ju see siis märk sellest, et vaja veel mõneks ajaks siia jääda.
AGA kui nad mulle sel nädalal kirjutasid, et neil on pakkuda ainult 17. aprilli lend ja seda hinnaga 99 eurot, ei olnud mul vaja kaks korda mõelda.
Hetke pärast oli mul broneering sellele hooaja eelviimasele tehtud ja kuupäev kirjas, sest kuigi mul on siin ilus ja tore ja teistmoodi, on samas fakt see, et mul on hetkel Eestis pooleli liiga palju olulist, mis mul väga südames ♥ ning südamel ♥.
Tõsi, siinne hooaeg saab läbi ainult eestlaste jaoks, sest nende endi jaoks see nn õige hooaeg alles algab - lõpuks ometi on vesi nii soe, et ka kohalikud ujuvad, sukelduvad jms.Mul on veel peaaegu terve nädal jäänud, nii et vara on veel nukrutseda ning seda, mis mul praegu olemas, taga hakata nutma, kuigi pean tunnistama, et olen nõus oma 75-aastase sõbra Stefaniga, kes mulle täna hommikul ütles: „Uju veel nii palju kui jõuad, sest Sa hakkad seda kõike kindlasti igatsema!”
„Jah, ma tean,” vastasin ma talle ja vaatasin, endal jalad vees, mõtliku pilguga Punase mere poole.
Kui ma saaksin siit midagi koju kaasa võtta ja kogu aeg enda läheduses hoida, siis oleksid need:
* Punane meri koos oma sooja soolase veega, imeilusate korallide ja värviliste kaladega
* Puuviljade valik ja nende olematud hinnad. Just eile
õhtul, kui ilm oli natuke jahedam, õhk liikus ning kannatas taas
kenasti õues ringi käia, tõin endale kaks kilekotitäit head ja
paremat: arbuusi, kaks melonit, hulga apelsine, aprikoose, datleid,
natuke maasikaid ning suur kobara väikeseid banaane – lisaks kurki
ja porgandit ning maksin kogu selle kupatuse, mille ma vaevu koju
viiendale korrusele jõudsin tassida, eest 55 Egiptuse naela, mis on
~5.50 eurot.
* Paar olulist inimest, kaasa arvatud enda isikliku massööri :)
Inshallah!
