Tuesday, March 19, 2013

Mõte, sõna ja tegu!

Pisut vähem kui aasta tagasi astusin Haapsalu uue elanikuna siin väikelinnas oma esimesi samme.
Jalutasin ringi ja ahmisin silmadega ümbrust.
Täitsa alguses ööbisin Spordibaaside hostelis - samas majas, kus praegu töötan.
Päris veider ring on täis saanud, kas pole?

Tänu plangu pealt silma jäänud kuulutusele läksin juba kolmandal siinoleku päeval JCI koolitusele "Võta ette!", kus sattusin istuma lühikest kasvu noore naise kõrvale. Suur oli mu üllatus, kui ta mõned hetked hiljem rääkis, et ei, tema ei hakka küll midagi suurt ette võtma, kuna tal on kodus kolm last.
"Kolm last?" küsisin ma, endal vist silmad suured peas, kuna olin teda esmapilgul ikka väga nooreks pidanud. Niimoodi sai alguse minu tutvus Begutaga :)

Mõned minutid hiljem võrdlesime seminari käigus koostatud nimekirjasid, mis sisaldasid muuhulgas "mida õnn meie jaoks tähendab" teemal kirja pandud asju. Olime mõlemad märkinud üles igapäevaseid pisikesi asju nagu kvaliteetaeg sõpradega, saunaõhtud jms. 

See oli aeg, mil mina ei elanud veel Õhtu-Kaldas, Begutal polnud veel saun valmis ja üleüldse olid kõik asjad, mis praeguseks on saanud meie elude loomulikuks osaks, alles ees. Mäletan, kuidas ühel õhtul koos siin maja ees jalutasime ning ma näitasin talle, et näed, ma pean praegu läbirääkimisi, et ehk õnnestub mul hakata selles
Ees oli ka see, et Beguta võttis ning võtab ette palju ja suuri asju, nii et Võta ette! koolitusel välja toodud argument, et tal on kolm last, pole osutunud kuigi takistavaks :)

Praeguseks on meist saanud sõbrad ja mõttekaaslased ning peaaegu et naabrid, kuna meie majasid lahutab vaid kaheminutiline jalutuskäik.
Täna, kui meil toimus juba päris mitmes teisipäevane saunaõhtu, tuletasin Begutale meelde, kuidas me mõlemad eelmise kevade seminaril selle sõpradega koos saunas käimise teema üles olime kirjutanud.

Päris veider ja isegi pisut hirmus mõelda, kuidas ideed ja mõtted - eriti need, mis kirja on saanud - sisaldavad endas tuleviku reaalsust!

Kõik, mis ma täna kogen, kus või kellega koos olen, on mõned ajad tagasi olnud vaid idee, mõte kusagil asjusopis.
"Hmm, päris põnev, äkki koliks tagasi Eestisse?"
"Öeldakse, et iga 7 aasta tagant algab inimese elus justkui mingi uus tsükkel, ma sain just 28, nii et järelikult peaks vist jälle miskit uut alustama!"
"Mida mul kaotada on?"
"Mingil määral usun ju ka seda, et sünnime mingi põhjusega just sinna, kuhu sünnime. Ühesõnaga, kui Eestisse tagasi minna, siis peaks sel korral Haapsalusse kolima, sest seal ma ju sündisin."
"Huvitav, kus Haapsalus elada võiks? Ok, mere kaldal oleks lahe, seda küll, aga kus täpsemalt?"

Need on suvalised tükid monoloogidest, mis mu sisemuses aasta tagasi valitsesid.
Siis veel ei olnud mul õrna aimugi, mida või kuidas edasi?
Siis veel ei teadnud ma, et eelseisva aasta jooksul loksutab elu paika nii mitmeid asju ning õnnistab mind nii paljude toredate inimeste ja tegemistega - seda kõike siinsamas, sünnilinnas Haapsalus.
Siis veel ei teadnud ma ka seda, kes on Kemo või kui lahe on tema Haapsalu kohta tehtud laul "Kodus kodumaal". Laul, mille sõnu tean tänaseks peast.

Mõistan, et need eelnevad read on parajalt nostalgilised, kuigi see pole absoluutselt eesmärk omaette.
Peamine põhjus, miks selline vorm ja kõneviis, on hoopis see, et endale ikka ja jälle aru anda, kui olulised on mõtted, mida ma mõtlen ja sõnad, mis üle huulte lipsavad või mu käe läbi kirja saavad!!!

Läbi nendesamade mõtete ja sõnade loon ma iseenda homset päeva ning edasist elu.
Jah, kõik on vaieldav.
Jah, kõik on individiuaalne.
Jah, kõik on alati suhteline.
Jah, igaühel on õigus oma arvamusele.
Jah, igaühel on oma uskumuste süsteem.
Jah, erinevaid tõdesid on nii palju kui on erinevaid inimesi.
Jah, nii mõnegi inimese jaoks on see paras woo-doo.
KUID
Mõtete kvaliteet määrab elu kvaliteedi ja minu enda hoiak ning suhtumine määravad selle, kuidas ma elu,  teisi inimesi või mistahes olukordasid kogen, see on fakt ...vähemalt minu silmis ja minu jaoks on see fakt!
"To allow yourself to be molded by your own gifts takes courage. You have to be willing to stand there, exposed and authentic, while the audience rolls their eyes at you and sneers, expecting failure. And then, of course, you have to fail, laugh or cry, and keep going until, one day, they stop laughing and start clapping."

-Marianne Williamson, A Return to Love

2 comments:

Anonymous said...

Exceptional post however , I was wondering if you could write a
litte more on this topic? I'd be very grateful if you could elaborate a little bit more. Many thanks!

my homepage - View Web Page

Anonymous said...

I don't even understand how I finished up here, however I believed this publish was once great. I do not know who you might be however certainly you are going to a well-known blogger in case you are not already. Cheers!

My site :: kinderschuhe günstig online bestellen