CouchSurfing

See allolev ajaleheartikkel pole vist ilmselt kuigi kenasti loetav, kuid kuna sel lool online versiooni pole, peab see tükikene asja ära ajama.
Artikkel ilmus suvel ja räägib CouchSurfingust. Kogukonnast, millel hetkel mu elus tähtis roll. Kui ise inimesi vastu võttes ja majutades tekkis vahest küsimus, et mida või milleks, siis nüüd, olles taas selles "külalise" rollis, tundub kõik igati loogiline ning vägagi tänuväärne.
Nii, nagu mina praegu reisin, ei kujuta seda ettevõtmist ausalt öeldes mitte kuidagi muudmoodi ettegi. Jah, üks asi on raha, et sedasi on reisikulud madalad, kuid mitte grammigi vähem olulisem pole fakt, et tänu CouchSurfingule on võimalik hetkega kohalikku kogukonda sulanduda.
Teha seda, mida kohalikud teevad. Käia seal, kus kohalikud käivad. Teha süüa niimoodi, nagu kohalikud teevad. Kuulata jutte, mida kohalikud räägivad. Vaadata filme, mida kohalikud vaatavad jne.
Mul on nädala ajaga olnud neli erinevat kodu. Kõik väga erinevad, igaüks omamoodi meeldejääv. 

Praegu olen otsaga tagasi Bostancis. Kohas, kus olen veetnud poole siinoldud ajast, kohas, millest on saanud minu siiani kõige kodum kodu Istanbulis :)
Kohas, kus meri on 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja kohas, kus turiste peaaegu pole

Olen avastanud, et minu õnne valem on väga lihtne. Ok, ma ei tea, kas see just lihtne on, kuid igal juhul koosneb see igati lihtsatest koostisosadest:
Meri + soovitavalt pisut päikest + mugav tool + õige kõrgusega laud + hea raamat + kaustik + pastakas + mingi tore või vajalik tegevus + eneseteostus + piisavas koguses liikumist + tervislik toit + hea kaaslane + õhtune tähistaevas  = ÕNNELIK PÄEV

Tõsi, täna on asi õnnelikust päevast suht kaugel, kuna higistan projekti lõpparuande, mille esitamise aeg täna, kallal. Selle tulemusel olen ikka ja jälle olen sunnitud tõdema tõsiasja, et bürokraatilik paberitöö pole absoluutselt minu teema.
Jah, võin üritada muuta oma suhtumist, oma lähenemist asjale ja ma ei tea, mida veel, kuid ikkagi jääb see milleski, mis istub mu kuklas, see on miski, mis vaja ära teha, kuid kokkuvõttes ei tee ma ei seda ega ka midagi muud? Ma lihtsalt istun, nagu hunnik õnnetust, ja mõtlen, et ma pean seda tegema!

Samas, mis seal salata, see töönarkomaania, see tunne, et kogu aeg muudkui toimetan ja pusin millegi kallal, justkui sobib mulle ja muudmoodi ma hästi ei oska, vähemalt veel mitte.
Siiski, sellele vaatamata ....kirjutamine JAH, kirjutamine kindlatesse lahtritesse, vastates kindlatele küsimustele EI !!!

Nii ongi siis minu viimase 6 tunni pusimise, surumise ja sundimise tulemus see, et olen heal juhul vaid paar tundi sellest teinud seda, mida oli vaja teha ning ülejäänud aja tegelesin ...heh, ei teagi, millega ma tegelesin, ilmselt kuulasin seda, mida allolevast videost kuulda võib.
Oi, kuidas mulle meeldib, et siin iga nurga peal pühakorda, kust 5x päevas üle terve naabruskonna kajavat kutset kuuleb.
See on märguanne, et on aeg palvetada!
Palvetagem siis ...et ma selle lõpparuande lõpuks ometi valmis saaksin :)))

"Talaash"

Üks tee viib teiseni, üks inimene järgmiseni ja nii ma kulgen - hommikuti ei tea, kuhu mu päev mind viib, kuid

tundub, et niimoodi sobib mulle väga hästi!

See teadmatus ja "vaatame, mis saab" olek sobib mulle praegu (oh üllatust:) mingil põhjusel oluliselt paremini kui vastupidine olukord. Kusjuures, naljakas on seejuures see, isegi, kui ma ei tea, mida ma otsin...kui olen selle leidnud, tean ja tunnen selgelt ära, et just seda ma otsisingi.

Nii oli näiteks alles paar päeva tagasi Üksküdaris, kus mu soov oli leida söögikoht, kus istuda ning rahulikult kirjutada ja lugeda ja kus oleks samal ajal olemas ka WIFI ühendus. Usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et tund-poolteist jalutasin ringi, ilma et oleks tahtnud ühtegi kohta sisse astuda. Pigem jõudsid järeldusele, et ehk polegi see söögikoha idee kuigi hea ning hakkasin hoopis raamatukogu otsima, kuid kaardi pealt polnud võimalik aru saada, millises tänavahes see täpselt asub.

Seejärel, ühel hetkel seisin maja ees, kus oli kohvik läbi kolme korruse. Ajasin pea kuklasse ning kõige kõrgemal korrusel paistis selline avatud rõduga mõnus koht. "See ongi see SEE!" ja astusin sisse.
Mis kõige kummalisem. Teate ju küll seda lauset, et hetkel, kui lõpetad otsimise, leiad!
Olin endale kolmandale korrusel laua välja valinud ja oma asjad laiali laotanud, kui pilku teisele poole tänavat heites nägin raamatukogu silti. Leides ühe, olin leidnud ka teise - heh, Murphy peab ikka täiega paika, et kus pole, seal pole midagi ja kus on, sinna tuleb aina juurde :)

Eile õhtul hilja vaatasime ülihead 2012 aasta India filmi "Talaash". See polnud õudne ega midagi, kuid selle sisu oli nii võimas, et värisesin veel ka mõned minutid peale filmi lõppu.

"No nii, nüüd ei saa ma enne magama minna, kui me peame siia peale mõne multika vaatama," tegin nalja, kuid mõne hetke pärast saingi oma multika :)

Filmi soundtrack oli hästi mõnus ja kõik muu ka. Panen siia alla mõned laulunäited. Muidugi, ilma filmi endata ei mõju nende laulude sõnum võib olla nii sügavalt, kuid head on need sellegipoolest.

Marmara

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,

hakkan minema nüüd oma kitsast rada.

Aeg vaid üksi seda teab, 

karmis saladuses peab,

kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,

kui te ükskord, nähes kuud,

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,

kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

 ~Jaan Tätte~

Mu ees laiub Marmara meri, millel vuravad edasi-tagasi suured ning väikesed paadid, laevad, jahid.
On pühapäev, olen piirkonnas, kus turiste peaaegu pole, kuid soe hilissuve päike ja vaba päev on massiliselt kohalikke kodudest välja rannapromenaadile meelitanud.
Wikipediast saab lugeda, et Marmara ehk Marmara meri (türgi Marmara või ka Marmara Denizi) on väike meri, mis lahutab Aasiat ja Euroopat. Ta on seotud Egeuse merega Dardanellide väina kaudu ja Musta merega Bosporuse väina kaudu.

Väikese praamiga Bosporuse väina ületamiseks kulub 10 minutit ja 1 euro. Samas on selline väina ületamine ilmselt peagi läbi või vähemalt on selle tähtsus vähenemas, kuna järgmisel nädalal saab teoks üks osa "sajandi projektist", mil nimeks MARMARAY - nimelt avatakse 29. oktoobril, mil Türgi riigil täitub 90 aastat iseseisvust, tunnel, mis ühendab Euroopat ja Aasiat.

Nii et sellisel ajaloolisel hetkel õnnestub mul siin olla :)
*
Suured krokodillipisarad veeresid mööda mu põski, kui eelmise nädala kolmapäeva öösel kella ühe paiku Haapsalust Lihula poole sõitsin.
Segu erinevatest tunnetest: rõõm, kurbus ja tänulikkus.

See oli juba teine kord, kui Õhtu-Kallas 15 majaga hüvasti jätsin. Kui suvine ehitusekspertiis kuulutas maja halvas seisukorras olevaks, siis eelmisel nädalal käinud korstnapühkija lisas omalt poolt õli tulle sellega, et keelas ahjude kütmise, kuna need on kasutuskõlbmatud! Et siis niimoodi on sealsed lood.
Samas oli selline konkreetne ja järsk lõpp hea, kuna muidu oleksin ilmselt, nagu varemgi, jätnud kogu selle maja teema taas õhku rippuma. Et justkui lähen ära ja päris ei lähe ka. Nüüd siis on asi küllalt konkreetne, üürileping lõpetatud ja kõik asjad ära toodud. Mis sest see viimane õhtu seal majas muudkui venis ja venis, koristasin, sättisin, käisin rõdul, imetlesin vaadet, jõin teed, koristasin veel, käisin veel korra rõdul jne
Ai, kui väga ma nüüd loodan ja pöialt hoian, et sinna jõuab keegi, keegi hea ja tore inimene, kellel visioon, kuidas sellele vanale, meeletu potentsiaaliga, majale taas elu sisse puhuda!

Emotsioone on olnud küll ja rohkem veel, kohe täie raha eest. Taas kord keeran selja kohale, kus mul on tegelikult kõik olemas ja hea olla. Inimesed on need, mis kohad eriliseks teevad ning selle koha pealt pole hetkel Haapsalule vastast. Ei tea ega mäleta, et kusagil mujal oleks tekkinud nii palju suhteid, mis niivõrd päris - ehedad ja sügavad.
Ometi on sees sisemine kiiks, ränduri hing, mis järgneb sellele vaiksele häälele, mis hüüab: “Tule, tule, tule …lähme!”
Samas on senine elukogemus näidanud, et mida parem mul kusagil olla on, seda suurem on rahulolu järgmises kohas – õiged sõbrad ei kao kuhugi, vaid on olemas ka mõne aja pärast. Ka mistahes paiga ilu ei kao kuhugi, vaid muutub distantsilt vaadates pigem ainult kaunimaks.
Tõnu Õnnepalu, kes sel teispäeval Haapsalu raamatukogus lugejatega kohtumas käis, tsiteeris Baturinit: “Jäämine tähendab unustamist. Äraminek mäletamist” ja tõlgendas seda enda sõnadega, et vahest nõuab ilu nägemine distantsi.

Ma ei arva, et on vaja pidevalt tormata, olla kusagil mujal, et seda ilu märgata. Ka ei usu ma enam ammu seda illusiooni, et kusagil mujal on taevas sinisem ja rohi rohelisem. Ometi tundub mulle mulle ikka ja jälle, et vahest on vaja ära käia, et seda sinist taevast ja rohelist rohtu, mis kogu aeg, mistahes kohas, mu nina all olemas, märgata.
Elu on justkui puzzle, kuhu iga järgmine kogemus lisab uue tüki, et pilt saaks taas grammikese selgemaks. Siiski, kunagi – kunagi, kui ma suureks saan :) - soovin ma oma rännakuid koomale tõmmata ja kusagile oma pesa punuda, olles ka seal olles võimeline mäletama, märkama ja ELAMA.
Tõnu Õnnepalu rääkis läbi temale omase tasase olemise ja vaikse huumori ka sellest, et kõikvõimalikud muud vaatlemise ja vahi ametid on ära kadunud, et enam ei olegi teisi vaatlejaks olemise õigustusi kui olla kirjanik :) 
Ma ei tea, kas ma võin end kirjanikuks nimetada, kuid tean, et see tegevus, hobi ja kutsumus on üks väheseid asju, mis pole ajas muutunud. Kirjutamine, mistahes kujul, on mulle endiselt täpselt sama armas ja oluline tegevus kui päris pisikesena.
“Writing rights things!”väidab Julia Cameron ja ma usun, et tal on õigus. Kui olen mistahes teema enda ees paberile lahti harutanud ning aru pidanud, rõõmu jaganud, muret kurtnud või niisama filosofeerinud, on see olukord end minu silmis korrastanud.
*
Hetkel on käsil reis, mida ma pole planeerinud - see sadas mulle "juhuslikult" sülle. Õigupoolest satun ma selle aasta jooksul "juhuslikult" juba kolmandat korda Istanbuli ja tunnen end siin juba päris koduselt.
Heh, samas, seda suurema uudishimuga siin kõigesse suhtun.
Mis, kus või kes on see põhjus, miks mul on praegu vaja siin olla?
*
Ma olen seda usku, et maailm on ilus, hea ja turvaline paik ning selles usus on kerge minna kuhu iganes. Õnneks on Elul komme ootustele vastata ja ka CouchSurfingu kogukond on see, kes aitab sellele kinnitust leida.

Kuidas muidu on võimalik istuda lennukile ja minna ….minna, ilma et mul oleks õrna aimugi, kuhu ma maandudes oma sammud sean. On vaid usk ja usaldus, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Et kohal on õiged inimesed ja et juhtuvad õiged asjad.
Ja enne, kui arugi saan, olen jõunud järjekordsesse koju, kus tunnen end kui oma inimene, unustades kiiresti, et viibin teises riigis, “võõraste” keskel.
Hakkan järjest enam mõistma eesmärki, mille Prantsuse perekonna, kes koos lastega ümber maailma reisis, endale seadnud oli. Nimelt oli nende eesmärgiks oma lastele tõestada, et olenemata kohast ja riigist on inimesed ikkagi lihtsalt inimesed ning et maailm on ilus paik ja inimesi saab usaldada.
Samas, mis seal salata. Kõik oleneb alati sellest, kuidas vaadata, nii et õigus on nii nendel, kes uudiste põhjal järeldavad, kui hukkas see meie ilm on, kui ka nendel, kes otsustavad näha seda külalislahkust ja abivalmidust, mida on õnneks alles palju ja rohkemgi veel  :)

Ümber nurga

Home, sweet home!
Jah, olen üle pika aja taas korraks Lopal.
Kell on 00:09 öösel. Lõke, mille isa mõni aeg tagasi süütas, annab sellesse sügisöösse nii palju valgust ja soojust, et tuppa minek tundub patt. Nii ma siis ei lähegi, vähemalt veel mitte, vaid klõbistan siinsamas lõkkevalgel :)

Täna on olnud ülimalt lahe ja spontaanne päev - üks asi on viinud teiseni, teine kolmandani ja nii ta läks. Pisut tahtmist ja viitsimist, pisut planeerimist, kuid ennekõike vabalt minna laskmist ning voilaa - kõike saab ja kõike jõuab :)
Kõik on oluline, kuid kõige olulisemad on ikka ja jälle ümbritsevad inimesed ning vastastikune suhtlus ja jagamine.

Viimasel ajal, mil mu elus on periood, kus ma otseselt kellegi ega millegi heaks ei tööta, olen enda puhul täheldanud kahte pidi hoiakut.
Ühelt poolt on see mõnus, kui kogu ajakava on 100% paindlik. Kunagi ei tea, milliseks päev kujuneb, mida teha või mida mitte teha. Millistele valikutele öelda "jah", millistele "ei" või millal lihtsalt niisama passida ning praktiseerida olemise kunsti :)
Teisalt on see "vaatame, mis päev toob" planeerimatus pisut rusuv ja loiuks tegev ning asjad, mille tegemine võtab kiirel ajal mõnikümmend minutit, võtavad sellistel päevadel tunde ning ka siis on reaalne oht, et need jäävad kas pooleli või sootuks tegemata? Põhjuseks seesama teadmine, et mul ju aega küll. Vahet pole, kas täna, homme või ülehomme. AEGA ON selle kiire asjaga.

Samas ei saa ega oska midagi teha ka niisama tegemise pärast, vaid vajan väga konkreetset visiooni, mis motiveeriks. Minu puhul, selleks, et potentsiaal, mis minus leidub (noh, midagi ehk ikka kuskilt nats leiab), käivituks, on vaja väga tugevat "fire in the belly" tunnet. ...kui see on olemas, siis hoidke alt - jap, nendel puhkudel pean ka ma ise alt hoidma ja mitte vähe :)
Olen seda nii korduvalt kogenud, kuid nii ongi, et kõik, kus "poole võimsusega" tiksun, tundub mõttetu passimine ja seda ma ei saa, ei suuda, ei taha. Samas kõik see, kuhu pea ees sisse hüppan, ei saa ega suuda pikalt teha, nii et võta siis kinni, kuidas võiks või peaks.
Ühesõnaga, vahet pole, kui palju ma ka ei üritaks, kuid tundub, et ma olen oma olemuselt pigem siiski tegutseja kui niisama oleskleja. Pigem töönarkomaan kui päevavaras - samas, tasakaal, kus on tasakaal?!
*
Tead, üks asi on näha blogi statistikast, et siin lehel on iga päev 50-100 külastust ...see, kui paljud neist midagi loevad, on muidugi iseasi?
Samas jällegi, kui mulle täna öeldi: "Kristi ma loen su blogi, sa peaksid rohkem kirjutama!" on miski, mis lõi pildi kuidagi selgeks ja tekitas eriliselt sooja tunde!?
See oli miski, mis aitas mõista, et see polegi vaid mõttetu statistika, vaid neist mõnede numbrite taga on reaalsed inimesed, kes loevad neid ridu ja mõtlevad kaasa.
*
Vaatasin taevasse, vau, see on vahepeal selgeks läinud ja seal siravad tähed. Käes on järjekordne õhtu, mil lihtsalt ei raatsi tuppa minna. Ma ikka vahest Haapsalus ka teen mere ääres ringe, kuna see, mis merel ja taevas toimub, on liialt ilus, et koju kiirustada.
Eile õhtul ujusin Fra Mare välibasseinis ja kui on olemas midagi jumalikku, midagi erilist, mida iseendale kinkida, siis see on kindlasti üks variant: õues asuv sooja veega bassein, kus õhtul hilja selili ujudes taevasse vaadata ja tunda iga keharakuga, kui ilus on elu ja kui õnnelik inimene ma olen!
Tõsi, oli ka palju muid hüplevaid mõtteid peas, kuid õnneks see ilusa elu oma domineeris ;)
*
Käisin enne koeraga jalutamas.
Jalutasime pikalt ja kaugele.
Enne seda, kui välja sain, läks toas igasugu asjadega aega, nii et viipasin peaga õue suunas, öeldes: "Torre on mu vist juba maha kandnud!"
"Torre ei kanna Sind kunagi maha. Ta ootab Su alati ära!" ütles isa seepeale. Mõtle, milline väärtus see on. See, kui kusagil on keegi, kes on alati rõõmus. Kes on alati olemas Kes on alati valmis mind ilma ühegi tingimuse ja etteheiteta armastama. Tulen ma siis kuus korra või korra poolaastas, ta on alati täpselt ühtmoodi õnnelik, ta on täpselt ühtmoodi ALATI OLEMAS!

Õuest tagasi jõudes avastasin, et olin ühe kinda ära kaotanud. Ise arvasin, et ilmselt selle viimase kurvi peale, kus Torrele jalutusrihma uuesti kaela panin. Õues oli pime, dilemmatasin, et kas see üks kinnas on seda väärt, et kogu see protsess - jope selga, saapad jalga, taskulamp kätte - uuesti läbi teha?
Otsustasin, et ilmselt on oluliselt kergem seda kinnast päevavalges märgata, et ma ei hakka minema.
"Käisid suure ringi maha ja nüüd pead seda väikest otsa paljuks," kommenteeris isa mu dilemmatamist.
See sütitas miskit mu sees ning hetke pärast olin taas riides ja stardivalmis. Kindaotsimine alga!
Olin majauksest välja saanud ja õuetule põlema pannud, kui nägin, et kinnas oli sealsamas, ukse kõrval maas.
"No näed, poleks pidanud isegi jalanõusid jalga panema," muigas isa.
*
Huvitav, kui palju asju, unistusi, inimesi ootab siinsamas nurga taga, et ma jope selga ja jalanõud jalga tõmbaks, ning paar sammu teeks?
Kas tõesti piisab vahest vaid paarist väikesest sammust, et kõik ülejäänu saaks ise enda eest hoolt kanda? Või siis polegi ehk küsimus nendes reaalselt astutud sammudes, vaid valmisolekus need sammud vajadusel ette võtta :)
*
"Grounded in our Divine nature, every human being tends naturally toward connection, creativity, and joy. Such is the natural flow of human experience, just as the bud  flows naturally into the fullness of a rose blossom. The difference between you and the rose is that, as a human being, you have a choice as to whether or not to let your blossoming occur. If the rosebud were somehow able to deny the blossom the right to emerge, then what would happen to the energy that would have turned it into a blossom? Is it uncreated? Does it go away? No, because energy cannot be uncreated.
When a natural flow of energy is denied, it turns into a kind of backward flow, or implosion of identity. You are then tempted to misdirect your creative passion.
If you deny yourself your own passion, your own path, your own longing, your own drama, your own life force, your own truth - then you might be tempted to live vicariously through those who allow themselves theirs. Your creative energy has got to go somewhere, even if it is projected onto others."
~Marianne Williamson~

Sattusin täna lugema artiklit "Kui armastada, siis kogu hingest!", kus  Ülle Tomingas, Eesti teatriloo suurkuju Jüri Krjukovi elu armastus, jagab selleteemalisi tundeid ja mõtteid.

Kuidas on lood lapselastega?
Ei ole veel. Kui tulevad, tulevad. Kui ei tule, ei tule. Iga inimese elu on enda kujundada. Tänapäeval vist muide ongi nii, et enne pannakse enda elu kindlalt paika.
Nagu me kõik teame, selle inimesega kokku saamine, kelle puhul tunned, et ta on sinu oma inimene, hingesugulane, et kõik klapib, ega neid kordasid siin elus eriti ei tule ette. Üks või kaks. Tavaliselt lihtsalt ajad juttu, käid kuskil, teatris, spaas, välismaal. Siis mõtled – aga ei?! Kas selle pealt nüüd hakata kodu mängima või mitte?! Kodu loomiseks on ikka natuke midagi muud vaja minu meelest.
Kodu vundamenti ei hoia koos muu kui tõeline armastus?
Olen mõelnud, et kellel ei ole seda tõelist olnud, kas ta teab, et tal pole tõelist olnud. Iga inimese jaoks tähendab see muidugi midagi erinevat. Mina võin mõelda, et ma ei näe seal küll midagi head, aga teised inimesed mõtlevad minust erinevalt. Inimesed on nii erinevad. Suhted on keerulised ja nii erilised iga inimese puhul. Suhtes tuleb püüda olla aus, see on õige hea asi.

The better you feel ...

"The better you feel, the more you allow.
Life is suppose to be fun!" 
~Esther Hicks~

...some workshops really stand out :)