3 ja 3

20. oktoober 2014, nädal peale Hispaaniast Eestisse naasmist,  alustasin tööd YFU Eesti vabatahtlike koordinaatorina. 
Täna, 23. jaanuaril, ehk kolm kuud ja kolm päeva hilljem, oli mul ametlikult viimane tööpäev sellel ametipostil.

Et mis juhtus?
Heh, mitte midagi ei juhtunud ...ei, vale puha, tegelikult, õigem oleks küsida, mis selle aja jooksul kõik ei juhtunud? :)
Mul on ausõna tunne, et iga päev võrdus justkui nädalaga ning iga nädal prognoosimatult pika perioodiga.

Nii palju teemasid ning tegemisi oli õhus, et kohati käis pea ainuüksi nendele mõtlemisest, tegemisest rääkimata, ringi.

Kõrvalolevad leheküljed aastalõpu eriväljaandest on vaid tibatilluke fragment sellest, mis kõik selle perioodi jooksul tegelikult toimus - nagu päris päriselt :)

Kõnealune üllitis sai viimase lihvi aasta viimase päeva ennelõunal.
Ilmavalgust nägi ning kuju hakkas ta võtma sellele eelneval õhtul - jah, materjali lõplik kokku panemine ning õe Kadi abiga kujundamine jäi kõik viimasene hetkele, lausa otseses mõttes aasta viimasele ööle.
Siiski, milline ere mälestus ja suurepärane tõestus, kui toimiva ning võimsa tandemi me kahekesi moodustame.

AITÄH Kadi, et tol hetkel minu juures olema juhtusid ning olukorras, kus Sul polnud kaasas ei enda arvutit ega käepärast muid tarkasid programme, mulle sellele vaatamata toeks olid ning selle asja sisuliselt null vahenditega kokku aitasid panna.
Suur, ai kui suur, oli see rõõm, kui sain 31. detsembril rõõmsalt hõisata:

Töö ja hobi käsikäes!
Mõned tunnid tagasi valmis YFU Eesti aastalõpu eriväljaanne, kuhu oleme kogunud tükikesi sellest

särast, mida 2014. aasta yfukate jaoks kaasa tõi.
See pole ajaleht ega uudiskiri, vaid justkui YFU kodukootud puzzle, mille muudab kõige erilisemaks
see, et puzzletükke aitasid kohale tuua rohkem kui 30 vahvat yfukat wink emoticon

Olen ülirahul ja hästi uhke, et see, pisut hullumeelne ja utoopilise ajaplaaniga, visioon ikkagi teoks sai. 
Suur AITÄH kõigile ja head vana aasta lõppu!

-----------------
Milline võimalus ja privileeg. 
Kui põnevad teemad, millega tegeleda.
Kui ägedad inimesed (nii noored kui pisut vähem noored), kellega koos tegutseda.
Mõnikord ma ikka mõtlen, et küll mina olen üks õnnelik inimene. 
Elu on avanud mu ees nii ütlemata palju uksi ning kuigi jah, võrdlemisi suur arv on tulnud mingi hetk, üldjuhul alati (pigem varem kui hiljem) enda järel sulgeda, on mul läinud selles suhtes ütlemata hästi, et olen endiselt kõigis neis kohtades igati oodatud. 






Kui uskuda, et kõik juhtub põhjusega ja on millekski vajalik, ning seda ma usun, on imeline vaadata, kuidas Elul ja asjadel on tegelikult mingi oma süsteem ja loogiga, et mis, kuidas ning millal juhtub?
Selles mõttes, et YFU organisatsioon oli/on ülemineku ja igas mõttes restardi positsioonil ning sel ajahetkel oli neil vaja (vähemalt minu enda meelest) just neid oskusi ning nüansse, mida mina valdan ja milles tugev olen.

Praegu, kuigi algselt tundus see teine pakkumine, mis mulle juba peaaegu kohe ametisse asudes sisse sõitis, kuigi kohatu, et mis mõttes, nii ei ole ju üldse ilus, siis praegu, kui vaatan organisatsiooni vajadusi ja YFU uue vabatahtlike koordinaatori, kellele teatepulga edasi annan, profiili, oskusi ja kompetentsi, on ilmselge, et nüüd ongi järgmiseks vaja joosta justnimelt tema distants :)

See on ikka müstiline, kuidas kõik puzzletükid täpselt paika loksuvad - isegi need, mida mõni hetk tagasi "mängulaual" nähagi polnud.

Et mis muidu toimub? 
Heh, ütleme nii, et ma ise ei saa ka enam ammu mitte midagi aru ja järge ei jõua ka enam ammu pidada, kuid põnev on, kohe väga põnev!

Jah, samal ajal ka natukene hirmus ning tuttavlikult tundmatu, aga mis teha - ega enne teada ei saa, kui olen sellesse uude olukorda sisse hüpanud ning katsetanud, kas upun või ujun. 
Uus töö ootab, kuigi sisuliselt olen sellega juba mõnda aega tegelenud ja see sõidab, kõige paremas mõttes, uute ideesähvatuste näol, sisse igasse mu päeva :)

Enneaegu pole muidugi mõtet hõisata, kuid maale kolimine ei hirmuta pooltki nii palju kui aastaid tagasi, sest praegu tundub see, et sealkandis suurt mitte midagi pole, pigem meeletu potentsiaal ja võimalus uut tuua ning luua.

Mul on tunne, lootus ja südamesoov, et keskkond on uuendusteks küps ning seal on võimalik reaalselt mingeid muudatusi, parandusi ja otseses mõttes hüppelaudu looma hakata.
  
Kaasamõtlejaid tundub jaguvat ning ega kokkuvõttes polegi ju kuigi oluline, kus ma olen, vaid see, kellega ma olen ja mida seal teen. 

Praegust olukorda eristab minu kunagisest, "mineviku Lihula elust" veel ka see, et vahepealsete aastate jooksul on mu eluratas kaks aastat ka mööda Haapsalu tänavaid ja lahesoppe veerenud, nii et mu otseses mõttes tagalas ning vaid 40 minutilise autosõidu kaugusel on see imeline, minu jaoks oluline ja armas, väikelinn, ning hulk mulle kalleid inimesi.

Ühesõnaga, kuna nii mu hing kui süda on nagunii Läänemaal, siis mis ma siin ikka pealinna preilit ning kahepaikset mängin :)