Sunday, May 17, 2015

Palverännupäev Haapsalus

Reede, 15. aprill

Homme toimub Haapsalus PALVERÄNNUPÄEV, kus mulle on antud austav ülesanne ja võimalus koos teiste lugupeetud esinejatega lavale astuda.


Eelmisel aastal oli mul rõõm ja privileeg osaleda projektis "Culture on the Way", mille raames töötasin 6 kuud Santiago de Compostelas asuvas Galicia turismiinfopunktis.

Selle linna näol on tegemist palverändurite mekaga, kuhu suvisel ajal jõuab iga päev keskmiselt 1000, valdavalt jalgsi, kuid ka jalgrattal või hobusel saabuvat palverändurit.
See on teekond, millest on kirjutatud lugematul hulgal raamatuid ning vändatud rohkelt filme.

Santiagos elades õnnestus mul osaleda ka esimesel ülemaailmsel turismi ja palverännu teemalisel konverentsil 1st UNWTO International Congress on Tourism &  Pilgrimages, kuhu olid kokku tulnud rohkem kui 20 riigi esindajad, et rääkida maailma pühapaikadega seotud trendidest, toetavate teenuste võrgustikest, väljakutsetest ning võimalikest ühistest lahendustest.
Kõigest sellest ja paljust muust ma oma homses ettekandes ja töötoas räägingi.
Aitäh Epp, Jane ja Kristel, et mulle sellist võimalust pakkusite!


Lisainfo: http://camino.ee/
või Läänlase artikkel Haapsalus tuleb Maarjamaa 800. aastapäevale pühendatud palverännupäe




~ :) ~
~ :) ~


Projekt "Culture on the Way": 13 noort, 9 riiki
San Francisco de Asis Pilgrimage 800 years



HAAPSALU PALVERÄNNUPÄEV
16. mai 2015

Prezi esitlus, mille kallal ma vaatamata sellele, et see oli mõeldud vaid üldiseks orientiiriks, reedel hulk aega pusisin, ei läinud kokkuvõttes käiku.
Miks nii? Sest telefonide abil kirikusse tekitatud internetiühendus jäi puudulikuks ning see presentatsioon keeldus ka kiire netiühendusega kohas minu arvutisse salvestumast ning mälupulgale liikumast.

 
"Mis seal siis ikka, ju nii on vaja," leppisin olukorraga ning hakkasin kiirelt paberile kavapunkte sirgeldama, ise mõeldes, et ju siis saab minu ettekanne toimima nii nagu iga rännak ja tegelikult ka Elu ise kunagi ei tea, mida järgmine hetk toob :) 



   
Mina Haapsalu palverännupäeval 17.05.15
Foto: Arvo Tarmula

Sellised, kaabude, seljakottide ning jalutuskeppidega rändurid olid pool aastat minu elu ja töö "argipäev".
See, teatud mõttes äratuntav riietus ning olek, annavad justkui mingi identiteedi ja kuuluvuse tunde.

Mitte väga akadeemiline 

 
Kristel mainis enne, et Tiina tervituse lahendasid nad video asemel konservatiivselt ja traditsiooniliselt. Mina järgin sama trendi, ja räägin ilma esitluseta :)
Lisaks mainis ta, et tänane päev ei pretendeeri olema väga akadeemiline 
minu jaoks oli see väide suur kergendus, sest suure tõenäosusega olen üks Palverännupäeva kõige mitteakadeemilisem esineja. Ühtlasi olen täna siin üks nendest vähestest esinejatest, kellel pole doktorikraadi.
Enne, kui ma edasi lähen, räägin teile taustinfoks ühe loo, mis annab põgusa ülevaate minu enda usuliste tõekspidamiste kohta.

Jumala mägi
 

Kui ma dets 2007- jaan 2008 mõned nädalad India ashramis viibisin, oli seal üks muuseum, kuhu keskele oli ehitatud suur mägi, mille tipus ilutses sõna "God" ("Jumal"). Mööda selle mäe erinevaid külgi läksid üles inimeste kujud, kes igaüks kandsid erineva maailma usundi silti. Kusjuures, "ateism" oli samuti täiesti olemas, sest on ju ka mitte uskumine kokkuvõttes ikkagi usk kohati isegi see kõige tugevam usk.

Minu omalooming :)
Seesama mägi aitas mul iseenda jaoks piltlikult väljendada seda, millesse olin juba mõnda aega uskunud. Nimelt sellesse, et me kõik oleme küll erinevad ja igaühel on ome tõde, kuid suures plaanis oleme siiski kõik võrdsed ning "ajame ühte ja sedasama asja".

Üks usund ei ole halvem kui teine ega teine õigem kui kolmas. Mida iganes keegi otsustab uskuda, see on tema tõde ning mitte kellelgi pole õigus öelda, et see vale on.

Iga konkreetse inimese taust- ja uskumussüsteem loovad tema reaalsuse, kus ta elab ning igaüks tegutseb ning käitub just niimoodi nagu tema oskustest ning teadmistest lähtuvalt jõukohane.

Igaühel oma unikaalne Elutee


Jah, me saame vastastikku teineteist inspireerida ning innustada, luua keskkondi, mis soodustavad isiklikku arengut ja propageerivat üht või teist mõtte- ja uskumuste kogumit, kuid kokkuvõttes on ikkagi igaühel
oma tee, mida mööda käia ning enda vaatenurk, kas, kuidas ja millesse uskuda ning millesse mitte.
Vähemalt nii mulle praegusel hetkel tundub, kuigi eks ka minu "tõde" muutub ajas vastavalt sellele, mida ja kuidas Elu õppetunnid mind ning minu tõekspidamisi kujundavad.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi, kui kuulsin, et üks sõbranna on usklikuks hakanud, suhtusin kogu sellesse "religiooni värki" pigem umbusu ning kriitilise alatooniga. Praeguseks olen liiga palju näinud, liiga palju käinud ja liiga palju ise läbi kogenud, et endale niisugust sildistamise ning pealiskaudsete hinnangute loopimise luksust lubada.

Kui mõnikord väidetakse, et vanusega lähevad mingid piirid kindlamaks ning seisukohad jäigemaks, siis õnneks (vähemalt praegusel hetkel) tunnen, et mu arusaamad muutuvad aasta aastalt pigem tolerantsemaks ja mõneski mõttes paindlikumaks.

"It is what it is! ~ :) ~ "On, mis on!"


  
  
Rohkem kui usulistesse ning muudesse suurtesse süsteemidesse usun pigem üksikisikutesse ning sellesse, et igal inimesed on õigus:

  • olla see, kes ta soovib olla; 
  • minna sinna, kuhu hing ihaldab; 
  • mõelda neid mõtteid, mida ta tegelikult mõtleb;
  • uskuda seda, mida ta ise vajalikuks ning õigeks peab;
  • teha kõike seda, mida ta oma südames tegelikult teha tahab; 
  • julgeda väljendada oma tõelisi tundeid, soove, vajadusi, igatsusi;
  • julgeda eksida, vigu teha ja vajadusel otsast alata;
  • andestada ja andeks saada; 
  • armastada ja olla armastatud;
  • olla parim versioon iseendast ning saada iga päevaga paremaks, kuid mitte teistest, vaid iseendast.
See, kas või mis usku keegi seejuures on või millist Jumalat kummardab või ei kummarda, on kindlasti oluline, kuid mitte kõige määravam.
Võin vabalt eksida, kuid tänaseks päevaks on minu "subjektiivne tõde" niisugune
:)
     

Unistused vs reaalsus?

Palverännakud on jõudsalt kasvav trend, mis on üks võimalik viis, läbi mille tulevad inimesed oma igapäevasest mugavustsoonist välja ning saavad enda seniseid (mentaalseid, füüsilisi ning mistahes muid piire) katsetada ja nihutada.

Kuigi tugevalt usulise taustsüsteemiga, tõmbavad maailma pühapaigad järjest enam ka neid inimesi, kelle jaoks ei ole see niivõrd religioosne, vaid ennekõike spirituaalne, kultuurilooline ja/või mingil muul moel tähenduslik rännak.
 
Statistika väidab, et praeguseks on umbes 1/3 kogu maailma turismisektorist otseselt või kaudselt seotud erinevates paikades asuvate pühapaikade külastamisega.

  
Kuna elasin ning töötasin Santiago de Compostela katedraali vahetus läheduses, oli üks minu lemmik tegevusi see, et jälgisin inimeste, kes olid sinna just saabunud, reaktsioone ning hoiakuid. Ütleme nii, et seal nägi ikka kõike!

Suveperioodil jõuab sellesse mekasse kas jala, ratta või hobusega umbes tuhatkond rändurit päevas. Ühesõnaga, see inimeste vool, mis Santiagost läbi käib, on meeletu.
Sama meeletu on ka kogu selle kupatusega kaasnev teenuste võrgustik. Maailmakonverentsil õhku visatud prognoosi kohaselt on Jaakobiteel hetkeseisuga "peidus" veel vähemalt 30 000!?! uue töökoha potentsiaal.
    
 
It is OK to be under construction, it goes for both, buildings and people 
~ :) ~
 

On täiesti OK olla vahepeal remondis, kehtib nii hoonete kui inimeste kohta


Santiago de Compostela katedraal on paljude inimeste jaoks aastaid unes nähtud ja ilmsi silme ette manatud unistus, mille poole nad, olenevalt enda teekonna alustamise paigast, nädalaid või kuid, kõnnivad. 
Paljudel ränduritel on peas mingi visioon ja pilt, kuidas näeb välja see kohtumise hetk, mille nimelt on nad iga päev astunud ühe sammu teise järel.  Nii mõnelgi inimesel om täpselt välja mõeldud ka see, mis nurga alt ja kuidas täpselt nad koos katedraaliga pilti teevad. 

On ju seal lõpp-punktis foto tegemine pea iga uue aja palveränduri jaoks ametlik lõpp ning tõestus "Jee, ma olen kohal!"



 Eelmisel suvel algasid aga katedraali ulatuslikud renoveerimistööd, mis tähendab seda, et suur osa sellest uhkest ja ajaloolisest paigast oli ja on siiani barrikaadidega kaetud.
Pilti sai teha, kuid peakangelane, Santiago de Compostela katedraal nägi seejuures välja mitte pooltki nii suursugune ja võimas, kui oma parimatel aegadel ning kümnetel postkaartidel.



Mine tea, ehk annab katedraal seeläbi meile kõigile ühe elu tähtsaima õppetunni. Nimelt selle, et olemus ja sisu on olulisemad kui välimus ning et mõnikord, selleks et pikemas perspektiivis terviklikult püsima jääda, on vaja mõnikord mingid elu osad tükkideks lahti harutada ning uutmoodi kokku panna.
Seda isegi siis, kui see tähendab kõrvaltvaatajate jaoks pisut inetumat vaatepilti.
    

Ja kui siis veel lõpuks selgub, et katedraali sissesaamiseks tuleb enda seljakott anda hoiule tasulisse kohta, kus sellele eelneb pikk järjekorras seismine, mille tulemusel võib juhtuda, et rändur jääb hiljaks keskpäevasele missale, mille algusajaks enamik oma saabumise aega planeerivad ...ühesõnaga, ütleme nii, et Santiago de Compostela paneb nii mõnegi palveränduri suhtumise proovile ning õpetab neile iseenda kohta nii mõndagi uut ;) 

         
          
"The expectation of the cathedral in Santiago is a long awaited one for the pilgrim. It was a bit anticlimactic arriving to find it covered by scaffolding and restoration crew machinery. Grey clouds and dark skies did little to improve the sensation, but I took my pictures and exulted in the moment nonetheless.

Regardless of what the cathedral looked like, I had arrived.
Kristi Märk had a similar experience when she first arrived as an EVS volunteer in Santiago, but the disappointment became an insight for her.
“I learned that it's ok to be under construction,”
she said over tea that night."

One chapter from my friend's blog.


"Culture on the Way" meeskonna esimene kohtumine
The first meeting of our team, April 2014


Kasulikke linke ning huvitavat lugemist:

Ja siin veel paar tükikest minu Santiagos elamise aja omaloomigust ;)




Haapsalu Palverännupäeva kava

Palverännupäev Haapsalus
Maarjamaa 800. Palverännakud ajas ja vaimus
16. mai 2015, Haapsalu Jaani kirik ja toomkirik
  
Palverännupäeva eesmärk on arutleda palverännukultuuriga seonduvate aktuaalsete teemade üle. Kaardistada Eesti palverännukultuuri hetkeseis, peamised probleemid ja (sõlm)küsimused selle edendamisel. Pakkuda palverännakutest huvitunuile võimalust teha põhjalikumat tutvust palverännukultuuri kui ühe rändamise ja usulise fenomeniga.

Korraldajad: EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus, Eesti Jaakobitee Sõprade Selts, Pirita kloostri sõbrad.

Kava:
 9.30 Kogunemine, registreerimine, hommikukohv (Haapsalu Jaani kirik, Kooli tn 6)
 10.00  Konverentsi avamine ja rakendamine

 Tervitus Tiina Sepp
 10.30  Ingmar Kurg: Palverännak kui kultuuriline ja religioosne fenomen
 11.00  Kristi Märk: Palverännakute üldised trendid
 11.30  Darius Liutikas: Palverännukultuur ja suundumused Leedu näitel
 12.15  Lõuna Jaani kirikus
 13.15  Aldur Vunk, Pärnu muuseum:
Maarjamaa palverännakud ja palverännuteed ajaloos


 Paneelvestlus:
Palverännakud Eestis ajaloolisest ja kunstiajaloolisest perspektiivist


 Paneelis: Aldur Vunk ja Ülla Paras
 14.30  Pirita kloostri sõbrad ja Jaakobitee Sõprade Selts:
Maarjamaa palverännuteed täna


 Paneelvestlus:
Palverännutrendid ja Eesti palverändurite suurimad väljakutsed


 Paneelis: Pirita kloostri sõbrad, Jaakobitee Sõprade Selts, Maarika Traat, Andrus Mõttus
 15.30  Temaatilised arutelud vestlusringides

1) Palverännak kui usulise otsingu ja askeesi vorm (Tauno Toompuu)
2) Palve, meditatsioon ja mõtisklused teel olles:
palverännak kui teraapia ja / või hingehoid (Tauno Kibur)
3) Praktilised nõuanded palverännakule minejale ja sellelt saabujale
(Jaakobitee Sõprade Selts)
4) Palverännakud kui tõusev trend (Kristi Märk)

 16.30  Infotund ja kokkuvõte
 17.15  Rännak Haapsalu piiskopilinnuses
 18.00  Vesper Maarja kabelis


No comments: