Lennukat uut aastat ~ Beyond the Limits

Lennukat Uut Aastat,
täis uusi ideid ja unistusi,
õnne ja armastust!

~ :) ~

Have a wonderful New Year,
full of new ideas and dreams,
love and happiness!

 ... nii et uueks aastaks palju häid
mõtteid
sõnu
tegusid
harjumusi
iseloomujooni,
sest need määravad meie Elu saatuse ;)

Käisin mõni aeg tagasi elus esimest korda sukeldumas.
Paadile astusin sooviga snorgeldada või niisama ujuda, ent enne, kui arugi sain, olin 9 meetri sügavusel vee all? :)

Peamiseks inspiratsiooniks ja tõukeks minu juhendaja pusa selja peal olev kiri "Beyond Limits", mille peale mõtlesin, et mis seal siis ikka - kui juba, siis juba.

Pole end elus nii abitu ja sõltuvana tundnud kui siis, kui seal vee all kramplikult oma instruktori käest kinni hoides, sest ma ise ei saanud aru, kas, kuidas ning mis suunas mu keha seal vee all liigub.

Kõrvadel oli valus ning süda läks pahaks - lausa nii pahaks, et jõudsin korduvalt mõelda, et kes (vabandust) kurat käskis mul siia vee all ronida?? 
Veepinnale jõudes oli mul ainult üks soov ...kiiresti oksendama, sest nii halb oli olla.
Siiski, juba mõned hetked hiljem läks olemine paremaks ning jõudsin helgele järeldusele, et tegelikult oli see ikka väga tore kogemus.
Noh, et korallid ja värvilised kalad ja isegi delfiinid - mis Sa hing veel soovid? :)


Fear changed to courage

Paari tunni pärast, teise sukeldumise ajaks oli mul juba nii hea olla, et otsustasin veelkord proovida. Enesetunde osas kordus sama lugu, kuid selle võrra oli parem, et nüüd teadsin ette, mis tunde see ettevõtmine minus võib tekitada, ja end selleks valmis panna.

Pikk jutt lühidalt - nüüd, kui tagasi mõtlen, on kõik see kehv enesetunne ja valu meelest läinud ning meeles vaid hea.
Ennekõike see, kui  äge elamus  see oli ning ning kuivõrd palju see kogemus minu jaoks muutis. Muutis jah, kohe väga palju, sest piir maa ja vee vahel ei olnud ainus, mis seeläbi ületatud sai ....seega - ülitänulik, et mul niisugune võimalus avanes.

"As a scuba instructor I noticed people change themselves somehow and this is opportunity to see Fear changed to courage, faintheartedness converted into accomplishment, timidity transformed into confidence, anticipation turned into passion."   ...mulle tundub, et ma usun seda :)

Minu terve aasta kui sukeldumine

See kohe-kohe lõppema hakkav aasta on olnud minu jaoks enam vähem samasugune nagu see elu esimene sukeldumise kogemus. 

Oi, kui mitu korda olen ma liiga palju ette ning enda õlule võtnud, ja end seeläbi peaaegu ära katkestanud - oi, kui palju on mul magama öid ning olukordi, kus olen andnud endast rohkem, kui anda oli, ennast samal ajal maapõhja kirudes, et miks mul on vaja nii palju rabeleda.

AGA hea uudis on see, et praeguseks, kui olen end välja puhanud ja lõppema hakkavale aastale tagasi vaatan, on mul hullult hea meel, et kõik on nagu on, sest mõnikord on justnimelt see üks lisasamm, mida tegelikult enam ei tahaks, suudaks, jaksaks, see, mis kõike muudab.

On hetki ja olukord, kus on vaja minna BEYOND the LIMITS, ja hüpata üle iseenda varju, et mingid asjad liikuma ning maast lahti saada.

Usun ning loodan, et olen seda praeguseks mitmes oma elu valdkonnas suutnud ning selle eest tuleb mul tunnustada nii iseennast kui ka uskumatuid inimesi enda ümber.

Lubadus ja idee, mille selle aasta alguses iseenda jaoks õhku viskasin, oli lihtne ja konkreetne: "Don't be afraid to stand out and to work your a** off!" ja kui praegu aasta peale tagasi mõtlen, siis täpselt nii läinud ongi.

Mõtetest said sõnad, sõnadest teod ja nii see läks ...üllatus-üllatus!!! :)
  
Tõsi, selle ennast salgava hulluks töötamisega sain ma hakkama oluliselt paremini kui selle teise, "ära karda silma paista" osaga, sest kogu see sädeinimeste ja Silmapaistva Noore Eestlase konkursi teema ...mnjah, kuigi meeldiv ja tore, oli see kokkuvõttes ikka parajalt keeruline katsumus.

Mis mõttes mina?
Mis seal salata - julgus ja oskus sirge seljaga minna ning uskuda, et jah, see olengi mina, ja mina olen see, kes kogu seda tunnustust väärt, on miski, mida mul on vaja veel harjutada, päris kõvasti harjutada.

Teisalt jällegi, oskus ja julgus olla see, kes ma tegelikult olen.
Teha asju, mis mulle meeldib, kuidas meeldib ja seda nendega, kellega soovin ...see mõtteviis on sel aastal hästi palju jõudu ja julgustust juurde saanud, sest imelisi inimesi, keda Elu mu teele toob ja kellega me niivõrd samas suunas ja ühtmoodi mõtleme, tuleb üha juurde.

... heh, ja jõudsin mina selle lause lõpetada, kui helises telefon ja üks nendest sädemetest, kellega sel aastal kohtunud olen, helistas ning ütles, et mõtles mu peale. Nüüd saime 2 minutit telefoni otsas meeletult naerda ja nii ongi.
    
Õnneks pole palju vaja - ainult rahu iseendaga ning imelisi inimesi enda ümber, kogu lugu ;)


Olen seda kogu aeg öelnud ja tõenäoliselt jäängi ütlema, et minu elu suurim väärtus ning varandus on inimesed, kellega Elu mind on kokku viinud.

Lisaks ristusid mu teed sel aastal ühe hästi erilise inimesega, tänu kellele on minu ees avanenud sootuks teistsugune maailm ning kelle pärast on mu süda nii mõnegi löögi vahele jätnud. Päris hirmutav, tore ning samal ajal julgustavalt imeline on näha ning tunda, et muinasjutud on ka päriselt olemas - imed juhtuvad nendega, kes imedesse uskuvad, ja ma olen valinud uskuda ;)  Usun ja usaldan, et kõik on täpselt nii, kuis peab ja läheb nii, nagu vaja!
  
Olen südamest ja sügavalt tänulik kõigile, kellega koos oleme sel aastal mõelnud ja jutustanud, naernud ja unistanud, roppu moodi panustanud ja tööd rüganud ning nii mõneski mõttes ka rikkalikku saaki noppinud.

Minu 2015. aasta peidab endas otseses mõttes igasugu surra-murrat ning hästi erinevaid tegemisi, kuid kõige enam silma paistev jäämäe tipp on siin:

Käärime käised üles ehk kodanikualgatus Lihula moodi
Lihula Teataja TOP15 - selle aasta kõige populaarsemate lugude edetabel
Lihula valla 2015. aasta numbrites. Kas teadsite, et ...?


Mis tulevikku puudutab, siis tunnen ja tunnetan iga keharakuga, et 2016. aasta on minu aasta!
Võimaluste ja uuenduste aasta!
Enese realiseerimise ja unistuste täitumise aasta!

Ootan põnevusega, mis, kas, kus, kuidas ja kellega koos edasi ... ?

   

Teile kõigile sama !!! :)

Your time is limited ~ Steve Jobs

Steve Jobs’s sister Mona Simpson has a moving tribute in the New York Times detailing some of his final moments and his last words.

According to the article, titled “A Sister’s Eulogy for Steve Jobs,” Jobs’s last words were “OH WOW. OH WOW. OH WOW.” (The words were rendered in all capital letters in the essay.)

The last words of Steve Jobs (there are articles saying it is not true but nevertheless it sure is wisdom worth reading:)

I have come to the pinnacle of success in business.
In the eyes of others, my life has been the symbol of success.
    
However, apart from work, I have little joy. Finally, my wealth is simply a fact to which I am accustomed.

At this time, lying on the hospital bed and remembering all my life, I realize that all the accolades and riches of which I was once so proud, have become insignificant with my imminent death.
In the dark, when I look at green lights, of the equipment for artificial respiration and feel the buzz of their mechanical sounds, I can feel the breath of my approaching death looming over me.

Only now do I understand that once you accumulate enough money for the rest of your life, you have to pursue objectives that are not related to wealth.
It should be something more important:
For example, stories of love, art, dreams of my childhood.

No, stop pursuing wealth, it can only make a person into a twisted being, just like me.

God has made us one way, we can feel the love in the heart of each of us, and not illusions built by fame or money, like I made in my life, I cannot take them with me.

I can only take with me the memories that were strengthened by love.
This is the true wealth that will follow you; will accompany you, he will give strength and light to go ahead.

Love can travel thousands of miles and so life has no limits.
Move to where you want to go.
Strive to reach the goals you want to achieve. Everything is in your heart and in your hands.

What is the world's most expensive bed?
The hospital bed.

You, if you have money, you can hire someone to drive your car, but you cannot hire someone to take your illness that is killing you.
Material things lost can be found.
But one thing you can never find when you lose: life.

Whatever stage of life where we are right now, at the end we will have to face the day when the curtain falls. Please treasure your family love, love for your spouse, love for your friends...
Treat everyone well and stay friendly with your neighbours.

Vaikus

Hakkasin täna autot pesema, kui avastasin kahe istme vahelt raamatu, mille sisekaanel pühendus "Kallile Kristile 23.04.2009".

Heh, kõlab ulme peenelt, justkui kingitus kelleltki toredalt inimeselt, kes teab, kui väga ma raamatuid armastan.
Tegelikult on see minu enda ostetud raamat - kingitus, mille endale kunagi teinud olen, sest raamatupood on olnud läbi aegade ainuke pood, kust mul on keeruline tühjade kätega väljuda :)

Olen ju kogu oma elu olnud selline pigem omaette nohistaja, kes veedab meeleldi aega iseenda mõtete, oma kaustikute ning raamatute seltsis.
Nii ka täna, selle asemel, et autot pesta, istusin tahaistmele ja lugesin peaaegu 40 lehekülge - sealne sisu kõnetas, kohe nii väga, et kohati tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla voolavad ...

Kuna seal raamatus on nii palju minu poolt äramärgistatud kohti, olen seda ilmselgelt kunagi päris põhjalikult lugenud, kuid täna, kui need read mu silme eest läbi jooksid, olli mul tunne, justkui loeksin seda kõike esimest korda.

"Vaikus"
Romano Battaglia

Alles öötundideks rahuneb kõik: rahvahulk on kadunud, kära eemaldunud rohelise metsakatedraali taha, hääled sumbunud, õhtusöögi jutuvada vaibunud. 
Lõpuks on hääletu tähistaeva all kõik vait.
Need on minu suve kõige õndsamad ja tõesemad tunnid. Selleks et äratada üles oma sisehäält, peaksime tegema nagu kajakad, kes lendavad üksildastele randadele ning peidavad end seal rohupuhmastesse või roostikku.

/---/
Vaikuse varjus võib osa saada millestki suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb.

/---/
Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.
Upume sageli sõnadevalingusse, unustades seejuures väärtustamast väikesi asju, mahasurutud soove, ja muudkui räägime lakkamatult, kuulamata ära neid, kes tahaksid meile usaldada inimlikke, mõttekaid asju.

Araabia vanasõna ütleb, et iga sõna peaks enne lausumist läbi minema kolmest uksest. Esimese ukse kohale peaks olema kirjutatud: Kas see on tõsi?
Teise kohal peaks silma hakkama küsimus: Kas see on vajalik?
Kolmanda kohale peaks aga olema raiutud meeldetuletus: Kas see on heatahtlik?  (originaalis on raamatus kirjas lahke, aga kuna ingliskeelne väljend on "Is it kind?", on minu meelest "heatahtlik" natukene sobivam vaste:)


Tänapäeva maailmas, mis vohab tarbetutest sõnadest, oleks vaja sadat ust, millest paljud jääksid kahtlemata suletuks. Peame õppima hindama vaikimist, mitte laskma end kaasa haarata tänapäeva pöörasest elurütmist ning astuma rahulikult dialoogi iseenda ja teiste inimestega. Ometi järgime palavikuliselt sündmusi, meil oleks nagu hirm maha jääda liiga kiiresti tormavast maailmast. Meil ei ole aega isegi enam mälestusteks ja nii närbub ka minevik kõige selles peituvaga, mida oleme armastanud ja kuhu on kirjutatud meie isiku lugu, ainus läbipääsuluba tulevikku.
Mis jääb järele meie eneseteadvusest, kui me ei suuda õigel ajal peatuda?
Vahest ääretu söötis põld, kus taimed kärbuvad ja surevad nagu unistused.

/---/
Mina siin öövaikuses ja nemad seal üleval lõpmatus ilmaruumis. Kaks vaikust, kas mõõdet, üksainus reaalsus: elu saladus koos oma imedega.

Tänapäeval teame kõike,
rändame kosmoseavarustes,
arvame mõistvat liikumapanevat jõudu, 

mis peitub iga saladuse taga, 

oskame seletada iga nähtust, 

mis leiab aset päikese all.
Me ei soostu mõttega, et miski võib sündida salapärast, 

sest meie vaimseks kreedoks on vaid teadmine.
Enam pole miski meile tundmata 

ning meil pole põhjust ei üllatuda ega rõõmustada.
Ometi pole me rahul,
sest oleme lasknud hääbuda endas võime imestada.
Suured saavutused pole seotud inimeste vara ega teadmistega, 

vaid nende ehedate tundeelamustega. 

/---/
Käitume, nagu oleksime reisijad ajamerel seilaval laeval, mille meeskond peab end asjatundlikuks, kuid tegelikult seda ei ole. Ta väidab, et tüürib meid oskuslikult imeilusate saarte juurde, varjates seejuures oma võimetust, jättes ütlemata, kuhupoole oleme teel ja mis on reisi eesmärk. Meil peaks jätkuma jõudu mässu tõsta, kuid meil napib julgust, ja nii jätamegi oma elu teiste hooleks.

Elame ilma soovita näha kaugemale.
Avastada imeilusad saared oma silmadega, haarata oma pilguga panoraam, mis läheb meil kaduma kartuse tõttu.

Hirm uutes ettevõtmistes läbi kukkuda on takistuseks meie arenguteel ning mõjutab meid sedavõrd, et me ei püüagi enam. See on väär suhtumine, sest üritada on esimene samm elusam olemise teel.
Peame õppima määrama kurssi tähtede järgi, mitte laskma end petta mööduvate laevade petlikest tuledest.


/---/
Vaadates tähti, võime alati midagi soovida ning jõuda vaimusilmas teisele poole hekki, mis varjab meie eest horisondi, nagu juhtus kord kirjanik Giacomo Leopardiga, kui ta mäekünkal lõpmatuse üle mõtiskles. Tõepoolest: vaatame harva taevasse, sest me mõtted liiguvad madalalt.

Kord rääkis mulle üks Milano poeedikalduvustega kütusetankija, veidi filosoof ja veidi hull, oma katsest tõestada, et inimesed ei vaata üldse taevasse. Ta kastis tänavajupi kastekannuga märjaks ning asus siis jälgima: kõik, kes väljudes märga tänavat nägid, läksid tagasi vihmavarju järele, hoolimata sellest, et taevas säras päike.

Taevas kutsub meid vaatama oma hinge ning otsime sealt vastust meid jälitavatele sisemistele hirmudele. 

Taevast vaadata tähendab nii palju maast ülespoole tõusta, et võiksime muutuda paremaks.

/---/
Peaksime naeratama sagedamini ja pühendama nii palju aega enda parandamiseks, et meil ei jääks mahti teiste arvustamiseks.
See on õnne tee.
     

Õnne võib tunda ilust, tõest, armastusest,
õnnelikuks võib teha lummav kosk,
mis sööstab kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.

__________________________________

Raamatu "Vaikus" autor Itaalia kirjanik Romano Battaglia on kirjutanud 40 raamatut: lasteraamatuid, luulekogusid, jutte ja romaane. Sageli on ta oma raamatuid ise illustreerinud. Paljud tema teosed on pärjatud Itaalia ja rahvusvaheliste preemiatega.
Tema raamatute järgi on tehtud lavastusi, telesaateid, plaate. Andekas kirjanik on pidanud ajakirjanikuametit, töötanud Itaalia televisiooni erikorrespondendina mitmel pool maailmas.
Kirjastuses Pegasus ilmunud Anne Kallingu tõlgitud "Vaikus" on seni Battaglio raamatute esmatutvustus eesti keeles.
"Vaikus" räägib loodusest, Jumalast, inimesest, elu mõttest. Kirjanik tahab pakkuda inimestele seda, mida isegi vajab: hingerahu, naeratust, armastust.