Hakkasin täna autot pesema, kui avastasin kahe istme vahelt raamatu, mille sisekaanel pühendus "Kallile Kristile 23.04.2009".
Heh, kõlab ulme peenelt, justkui kingitus kelleltki toredalt inimeselt, kes teab, kui väga ma raamatuid armastan.
Tegelikult on see minu enda ostetud raamat - kingitus, mille endale kunagi teinud olen, sest raamatupood on olnud läbi aegade ainuke pood, kust mul on keeruline tühjade kätega väljuda :)
Olen ju kogu oma elu olnud selline pigem omaette nohistaja, kes veedab meeleldi aega iseenda mõtete, oma kaustikute ning raamatute seltsis.
Nii ka täna, selle asemel, et autot pesta, istusin tahaistmele ja lugesin peaaegu 40 lehekülge - sealne sisu kõnetas, kohe nii väga, et kohati tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla voolavad ...
Kuna seal raamatus on nii palju minu poolt äramärgistatud kohti, olen seda ilmselgelt kunagi päris põhjalikult lugenud, kuid täna, kui need read mu silme eest läbi jooksid, olli mul tunne, justkui loeksin seda kõike esimest korda.
/---/
Käitume, nagu oleksime reisijad ajamerel seilaval laeval, mille meeskond peab end asjatundlikuks, kuid tegelikult seda ei ole. Ta väidab, et tüürib meid oskuslikult imeilusate saarte juurde, varjates seejuures oma võimetust, jättes ütlemata, kuhupoole oleme teel ja mis on reisi eesmärk. Meil peaks jätkuma jõudu mässu tõsta, kuid meil napib julgust, ja nii jätamegi oma elu teiste hooleks.
Elame ilma soovita näha kaugemale.
Avastada imeilusad saared oma silmadega, haarata oma pilguga panoraam, mis läheb meil kaduma kartuse tõttu.
Hirm uutes ettevõtmistes läbi kukkuda on takistuseks meie arenguteel ning mõjutab meid sedavõrd, et me ei püüagi enam. See on väär suhtumine, sest üritada on esimene samm elusam olemise teel.
Peame õppima määrama kurssi tähtede järgi, mitte laskma end petta mööduvate laevade petlikest tuledest.
/---/
Vaadates tähti, võime alati midagi soovida ning jõuda vaimusilmas teisele poole hekki, mis varjab meie eest horisondi, nagu juhtus kord kirjanik Giacomo Leopardiga, kui ta mäekünkal lõpmatuse üle mõtiskles. Tõepoolest: vaatame harva taevasse, sest me mõtted liiguvad madalalt.
Kord rääkis mulle üks Milano poeedikalduvustega kütusetankija, veidi filosoof ja veidi hull, oma katsest tõestada, et inimesed ei vaata üldse taevasse. Ta kastis tänavajupi kastekannuga märjaks ning asus siis jälgima: kõik, kes väljudes märga tänavat nägid, läksid tagasi vihmavarju järele, hoolimata sellest, et taevas säras päike.
Taevas kutsub meid vaatama oma hinge ning otsime sealt vastust meid jälitavatele sisemistele hirmudele.
õnnelikuks võib teha lummav kosk,
mis sööstab kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.
Tema raamatute järgi on tehtud lavastusi, telesaateid, plaate. Andekas kirjanik on pidanud ajakirjanikuametit, töötanud Itaalia televisiooni erikorrespondendina mitmel pool maailmas.
Kirjastuses Pegasus ilmunud Anne Kallingu tõlgitud "Vaikus" on seni Battaglio raamatute esmatutvustus eesti keeles.
"Vaikus" räägib loodusest, Jumalast, inimesest, elu mõttest. Kirjanik tahab pakkuda inimestele seda, mida isegi vajab: hingerahu, naeratust, armastust.
Heh, kõlab ulme peenelt, justkui kingitus kelleltki toredalt inimeselt, kes teab, kui väga ma raamatuid armastan.
Tegelikult on see minu enda ostetud raamat - kingitus, mille endale kunagi teinud olen, sest raamatupood on olnud läbi aegade ainuke pood, kust mul on keeruline tühjade kätega väljuda :)
Olen ju kogu oma elu olnud selline pigem omaette nohistaja, kes veedab meeleldi aega iseenda mõtete, oma kaustikute ning raamatute seltsis.
Nii ka täna, selle asemel, et autot pesta, istusin tahaistmele ja lugesin peaaegu 40 lehekülge - sealne sisu kõnetas, kohe nii väga, et kohati tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla voolavad ...
Kuna seal raamatus on nii palju minu poolt äramärgistatud kohti, olen seda ilmselgelt kunagi päris põhjalikult lugenud, kuid täna, kui need read mu silme eest läbi jooksid, olli mul tunne, justkui loeksin seda kõike esimest korda.
"Vaikus"
Romano Battaglia
Romano Battaglia
Alles öötundideks rahuneb kõik: rahvahulk on kadunud, kära eemaldunud rohelise metsakatedraali taha, hääled sumbunud, õhtusöögi jutuvada vaibunud.
Lõpuks on hääletu tähistaeva all kõik vait.
Need on minu suve kõige õndsamad ja tõesemad tunnid. Selleks et äratada üles oma sisehäält, peaksime tegema nagu kajakad, kes lendavad üksildastele randadele ning peidavad end seal rohupuhmastesse või roostikku.
/---/
Vaikuse varjus võib osa saada millestki suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb.
/---/
Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.
Upume sageli sõnadevalingusse, unustades seejuures väärtustamast väikesi asju, mahasurutud soove, ja muudkui räägime lakkamatult, kuulamata ära neid, kes tahaksid meile usaldada inimlikke, mõttekaid asju.
Araabia vanasõna ütleb, et iga sõna peaks enne lausumist läbi minema kolmest uksest. Esimese ukse kohale peaks olema kirjutatud: Kas see on tõsi?
Teise kohal peaks silma hakkama küsimus: Kas see on vajalik?
Kolmanda kohale peaks aga olema raiutud meeldetuletus: Kas see on heatahtlik? (originaalis on raamatus kirjas lahke, aga kuna ingliskeelne väljend on "Is it kind?", on minu meelest "heatahtlik" natukene sobivam vaste:)
Tänapäeva maailmas, mis vohab tarbetutest sõnadest, oleks vaja sadat ust, millest paljud jääksid kahtlemata suletuks. Peame õppima hindama vaikimist, mitte laskma end kaasa haarata tänapäeva pöörasest elurütmist ning astuma rahulikult dialoogi iseenda ja teiste inimestega. Ometi järgime palavikuliselt sündmusi, meil oleks nagu hirm maha jääda liiga kiiresti tormavast maailmast. Meil ei ole aega isegi enam mälestusteks ja nii närbub ka minevik kõige selles peituvaga, mida oleme armastanud ja kuhu on kirjutatud meie isiku lugu, ainus läbipääsuluba tulevikku.
Mis jääb järele meie eneseteadvusest, kui me ei suuda õigel ajal peatuda?
Vahest ääretu söötis põld, kus taimed kärbuvad ja surevad nagu unistused.
/---/
Mina siin öövaikuses ja nemad seal üleval lõpmatus ilmaruumis. Kaks vaikust, kas mõõdet, üksainus reaalsus: elu saladus koos oma imedega.
Tänapäeval teame kõike,
rändame kosmoseavarustes,
arvame mõistvat liikumapanevat jõudu,
Lõpuks on hääletu tähistaeva all kõik vait.
Need on minu suve kõige õndsamad ja tõesemad tunnid. Selleks et äratada üles oma sisehäält, peaksime tegema nagu kajakad, kes lendavad üksildastele randadele ning peidavad end seal rohupuhmastesse või roostikku.
/---/
Vaikuse varjus võib osa saada millestki suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb.
/---/
Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.
Upume sageli sõnadevalingusse, unustades seejuures väärtustamast väikesi asju, mahasurutud soove, ja muudkui räägime lakkamatult, kuulamata ära neid, kes tahaksid meile usaldada inimlikke, mõttekaid asju.
Araabia vanasõna ütleb, et iga sõna peaks enne lausumist läbi minema kolmest uksest. Esimese ukse kohale peaks olema kirjutatud: Kas see on tõsi?
Teise kohal peaks silma hakkama küsimus: Kas see on vajalik?
Kolmanda kohale peaks aga olema raiutud meeldetuletus: Kas see on heatahtlik? (originaalis on raamatus kirjas lahke, aga kuna ingliskeelne väljend on "Is it kind?", on minu meelest "heatahtlik" natukene sobivam vaste:)
Tänapäeva maailmas, mis vohab tarbetutest sõnadest, oleks vaja sadat ust, millest paljud jääksid kahtlemata suletuks. Peame õppima hindama vaikimist, mitte laskma end kaasa haarata tänapäeva pöörasest elurütmist ning astuma rahulikult dialoogi iseenda ja teiste inimestega. Ometi järgime palavikuliselt sündmusi, meil oleks nagu hirm maha jääda liiga kiiresti tormavast maailmast. Meil ei ole aega isegi enam mälestusteks ja nii närbub ka minevik kõige selles peituvaga, mida oleme armastanud ja kuhu on kirjutatud meie isiku lugu, ainus läbipääsuluba tulevikku.
Mis jääb järele meie eneseteadvusest, kui me ei suuda õigel ajal peatuda?
Vahest ääretu söötis põld, kus taimed kärbuvad ja surevad nagu unistused.
/---/
Mina siin öövaikuses ja nemad seal üleval lõpmatus ilmaruumis. Kaks vaikust, kas mõõdet, üksainus reaalsus: elu saladus koos oma imedega.
Tänapäeval teame kõike,
rändame kosmoseavarustes,
arvame mõistvat liikumapanevat jõudu,
mis peitub iga saladuse taga,
oskame seletada iga nähtust,
mis leiab aset päikese all.
Me ei soostu mõttega, et miski võib sündida salapärast,
Me ei soostu mõttega, et miski võib sündida salapärast,
sest meie vaimseks kreedoks on vaid teadmine.
Enam pole miski meile tundmata
Enam pole miski meile tundmata
ning meil pole põhjust ei üllatuda ega rõõmustada.
Ometi pole me rahul,
sest oleme lasknud hääbuda endas võime imestada.
Suured saavutused pole seotud inimeste vara ega teadmistega,
Ometi pole me rahul,
sest oleme lasknud hääbuda endas võime imestada.
Suured saavutused pole seotud inimeste vara ega teadmistega,
vaid nende ehedate tundeelamustega.
/---/
Käitume, nagu oleksime reisijad ajamerel seilaval laeval, mille meeskond peab end asjatundlikuks, kuid tegelikult seda ei ole. Ta väidab, et tüürib meid oskuslikult imeilusate saarte juurde, varjates seejuures oma võimetust, jättes ütlemata, kuhupoole oleme teel ja mis on reisi eesmärk. Meil peaks jätkuma jõudu mässu tõsta, kuid meil napib julgust, ja nii jätamegi oma elu teiste hooleks.
Elame ilma soovita näha kaugemale.
Avastada imeilusad saared oma silmadega, haarata oma pilguga panoraam, mis läheb meil kaduma kartuse tõttu.
Hirm uutes ettevõtmistes läbi kukkuda on takistuseks meie arenguteel ning mõjutab meid sedavõrd, et me ei püüagi enam. See on väär suhtumine, sest üritada on esimene samm elusam olemise teel.
Peame õppima määrama kurssi tähtede järgi, mitte laskma end petta mööduvate laevade petlikest tuledest.
/---/
Vaadates tähti, võime alati midagi soovida ning jõuda vaimusilmas teisele poole hekki, mis varjab meie eest horisondi, nagu juhtus kord kirjanik Giacomo Leopardiga, kui ta mäekünkal lõpmatuse üle mõtiskles. Tõepoolest: vaatame harva taevasse, sest me mõtted liiguvad madalalt.
Kord rääkis mulle üks Milano poeedikalduvustega kütusetankija, veidi filosoof ja veidi hull, oma katsest tõestada, et inimesed ei vaata üldse taevasse. Ta kastis tänavajupi kastekannuga märjaks ning asus siis jälgima: kõik, kes väljudes märga tänavat nägid, läksid tagasi vihmavarju järele, hoolimata sellest, et taevas säras päike.
Taevas kutsub meid vaatama oma hinge ning otsime sealt vastust meid jälitavatele sisemistele hirmudele.
Taevast vaadata tähendab nii palju maast ülespoole tõusta, et võiksime muutuda paremaks.
/---/
Peaksime naeratama sagedamini ja pühendama nii palju aega enda parandamiseks, et meil ei jääks mahti teiste arvustamiseks.
See on õnne tee.
Õnne võib tunda ilust, tõest, armastusest,/---/
Peaksime naeratama sagedamini ja pühendama nii palju aega enda parandamiseks, et meil ei jääks mahti teiste arvustamiseks.
See on õnne tee.
õnnelikuks võib teha lummav kosk,
mis sööstab kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.
__________________________________
Raamatu "Vaikus" autor Itaalia kirjanik Romano Battaglia on kirjutanud 40 raamatut:
lasteraamatuid, luulekogusid, jutte ja romaane. Sageli on ta oma raamatuid ise illustreerinud.
Paljud tema teosed on pärjatud Itaalia ja rahvusvaheliste preemiatega. Tema raamatute järgi on tehtud lavastusi, telesaateid, plaate. Andekas kirjanik on pidanud ajakirjanikuametit, töötanud Itaalia televisiooni erikorrespondendina mitmel pool maailmas.
Kirjastuses Pegasus ilmunud Anne Kallingu tõlgitud "Vaikus" on seni Battaglio raamatute esmatutvustus eesti keeles.
"Vaikus" räägib loodusest, Jumalast, inimesest, elu mõttest. Kirjanik tahab pakkuda inimestele seda, mida isegi vajab: hingerahu, naeratust, armastust.
No comments:
Post a Comment