Enough is Enough!

"See on see hetk, 
kus asjad hakkavad nüüd muutuma! 

Enough is enough!" 

– M.M
      30.9.16

Vaatasin väikevend Meigo poolt Kamodžas filmitud videosid ning selle kõige valguses mõtlesin, kuivõrd mitmekesine ja kirju on see maailm, kus elame. Kui palju on võimalik käia, näha, kogeda, õppida, teha, mõjutada ja muuta ...ning tundsin, kuidas ma tahan kaaaaaaa.

Jah, ka minul on olnud privileeg päris palju käia ja olla, ent selle kõrval, mida Meigo läbi elab, on see olematu, kaduvväike, justkui tilgake meres.
   
Isa naerab juba pikemat aega, et ta imestab, mismoodi olen suutnud nii kauaks ühe koha peale pidama jääda. Et juba aasta ja 8 kuud Lihulas?! Täitsin ju sel kevadel elus esimest korda isegi ametlikku puhkusegraafikut ja puha :)))

Heh, ju siis on siin midagi väärtuslikku ja olulist, mis on mind "kinni hoidnud".

Tegelikkuses on seda miskit palju.

Siin on inimesed, kellest ma meeletult hoolin ja kellega koos tegutsemine ei ole mitte midagi muud kui puhas privileeg.
Siin on meeskond, keda usaldan 110% ja kellega läheksin igasse lahingusse pikemalt mõtlemata, teades, et mu seljatagune on rohkem kui kaitstud.
Siin on koht, mille käekäik läheb mulle väga korda.
Siin on töö, mis on minu jaoks mitte töö, vaid pigem võimalus eneseteostuseks, inimeste ja ideede ühendamiseks ning millegi reaalselt ära tegemiseks.
Siin on Matsalu rahvuspargi luhad ning üle pea lendavad lõputud linnuparved.
Siin on kodused lagendikud ja põllud, siin on lapsepõlvest tuttavad teed ja rajad, siin on koer ja saun ja tiik ja vanemate talu ...siin on see, mille kohta saab öelda "mitte midagi erilist, kuid ometi KÕIK, mis eluliselt oluline ja tõeliselt kallis".

Jap, viimased poolteist aastat on olnud parajalt hullumeelsed ja töömahult intensiivsus kuubis, kuid samas oleme ka meeletult palju kord saatnud. Seega pole see olnud mitte lihtsalt kiire-kiire hullu panemine, vaid ka produktiivne ja tulemuslik periood, mille tõeline mõju on loodetavasti (kordades) suurem, kui algselt tundub.

Samas, mis seal salata, alates aprillist olen tegelenud sellega, mida olen praktiseerinud juba viimased 10 aastat ehk Learn - Do - Teach - Duplicate - Support  ... - Free to Go :)

Suure rõõmu ja tänutundega tõden, et mu parem (parim:) käsi Kristina on õnneks mõlemat – nii südamega asja juures olija kui ka kiire õppija, nii et praeguseks kõik, mida teeme, otseses mõttes lendab ta käes.
    

Pilt: picturequotes.com

Ja mina?

Kui ma iseenda ja kõigi teiste vastu täiesti aus olen, siis kuigi Lihula töö ning ka kõigi muude asjadega on kõik kõige paremas korras ning võiks ju rahul olla, sest meil on siin uskumatult äge kogukond ning minu roll kogu ses loos on põnev ja tähenduslik ...näen ma tegelikkuses iseenda Elu siiski sootuks teistsugusena.

Näen, tunnen ja usun, et olen võimeline kordades enamaks ning näen, tunnen ja usun ka seda, et kui ma seda kõike eiran, ei lõpe see hästi, vaid on pigem valus vastuolu, mille sees elada ...
   
Selle kõige valguses annan endale ausalt aru, et kui ma kohe-varsti mingit suurt ja põhjalikku kannapööret ei tee, lähen iseenda mõtete, soovide, visioonide ja "reaalse" elu vahel täiesti katki ning pooleks.

Usun, et kuldne kesktee ja tasakaal on võtmesõnad, mille abil seda kõike ennetada ning mis veelgi olulisem - usun, et mõlema, nii selle kuldse kesktee kui tasakaalu leidmine on täiesti võimalik :)


Üks mulle kunagi kallis ja oluline inimene tõi aastaid tagasi võrdluse rongiga.

On inimesed, kes on vedurid – nemad on need, kes käivitavad ja veavad eest.
On inimesed, kes on vagunid ja loksuvad ülejäänud rongiga kaasas.
On inimesed, kes on pidurid, kelle ülesanne on "hoolitseda", et rong ülearu kiiresti edasi ei põrutaks ning vajadusel pidama saaks :)


Ja veduritele ei ole kohane (kohati pole see ka võimalik) teha muud, kui käivitada ja vedada, sest vagun ning pidur pole nende teema.

Seega, kohe, kui käivitusprotsess läbi ja automaatpiloot kasvõi natukene peal, hakkab miskit kusagil kuklas tiksuma ... tik-tak, tik-tak, tik-tak ... ;)

                 

"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, 
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb."


– Jaan Tätte "Sõprade laul"