Elu Raamat ~ The Book of Life

Kui miski pole kindel, on kõik võimalik ~ When nothing is sure, everything is possible 

                                                                                                        – Margaret Drabble

Elame maailmas, kus ...
....ainus asi, mis ei muutu, on see, et kõik muutub, pidevalt ja kogu aeg.
....valgus ja info liiguvad vaat et samal kiirusel. 

...suurim triumf või suurim häving on vaid ühe kliki kaugusel.
....oleme samaaegselt ühendatud ja eraldatud rohkem kui eales varem.  

...olukord miljon inimest ja üks võimalus on muutunud vastupidiseks.
...parim kingitus, mida saame iseendale ja teistele teha, on olla muutustele avatud, õppida, areneda ning anda endast parim, et kõigele vaatamata uskuda, loota ja armastada.
♡

Paljud räägivad täna raamatust, uuest 365-leheküljelisest raamatust, mis homme meie ees avaneb. UUS algus, UUED võimalused, UUED tühjad leheküljed.
      

Samal ajal ei ole mingi saladus, et tegelikkuses on meil sellele, puhtalt leheküljelt alustamisele ligipääs iga sekund, minut ja tund.

Seega, mistahes hetk.
Tragöödia või komöödia.
Elumere lainehari või absoluutne madalseis.

Vabadus ja vastutus.
Võimalused ja valikud.

Üks päev korraga.
Üks täht korraga.
Üks rida korraga.

 Üks peatükk korraga.

 Elu Raamat täitub selle tulemusel hästi erinevate etappidega.
Jah, sealhulgas ka nendega, mis valu ja kibedust täis. 

Jah, sealhulgas ka sellistega, mille kohta tahaks küsida:
"Kes kurat küll selle stsenaariumi kirjutas, mis tal ometi arus oli?"

Tol hetkel vähe lohutab, et kõige raskematest olukordadest on kõige rohkem õppida, et mis ei tapa, teeb tugevamaks või mistahes muu blaa-blaa klišeede jada.

Seda kuni selle hetkeni, kui algab mõni järgmistest peatükkidest, mille valguses kõik eelnev filigraanselt konteksti asetub.

Sisutühjadest sel-pole-päris-eluga-mitte-midagi-tegemist-klišeedest saavad ahhaa-elamused:
"Ahhaa-seepärast-oli-seda-vaja-päris-põnev.
Ahhaa-vaata-kui-äge-ma-poleks-osanud-seda-kunagi-aimata-et-see-kõik-niimoodi-võiks-välja-kukkuda-ja-paika-loksuda!"
        

Olenemata sellest, kas need on juhused, ettemääratud kohtumised, ootamatud lahendused, kokkusattumused või pigem ikkagi "juhused" ja "kokkusattumused", on selle raamatu koostamine üks äraütlemata äge SEIKLUS ja meeletu PRIVILEEG. 


Head oma loo loomist meile kõigile!

Täna, homme, iga päev ...

Keerame palun pisut Valgust juurde. No nii, olemas, tänud!  ~ Let´s please turn on some more Light. Yes, perfect, thanks! Photos: N. Sajeev (Warszawa, Dec 2016)

"Ajal, kui miski pole tähtis ja kokkuvõttes polegi ju miski tähtis,
on just need kõige vähemtähtsad asjad kõige tähtsamad!" 

nimoodi on kirjutatud ühele kaardile, mis mulle kunagi palju aastaid tagasi kingiti.

                                                                                                                                Päris huvitav vaatenurk, kas pole?

 Eile, kui leidsin lauanurga pealt hommikuse postiga tulnud ümbriku, olin rõõmus nagu väike laps.
Juba teine seesugune üllatus nende pühade ajal, mis sest, et asun taas jumal-teab-kus. 

"Tervitused Tallinnast, kus ma seda praegu kirjutan. Ma midagi kirjutada ei oska, aga tean, et Sulle piisab ka mõttest selle asja taga. Seega tea, et saadan praegu esimese postkaardi viimase 10 aasta jooksul. Kõike head!" 

Jap, piisaks ilmselt ka tühjast postkaardist või tõepoolest, ainuüksi mõttest selle asja taga :)  

   

Siin kaks videoklippi, mis mind nende pühade ajal sügavalt ja tõeliselt puudutanud.

Esimene seepärast, et ma ei mäleta, millal ma viimati Meigot laulmas kuulsin??!! :)

Ja teine seepärast, et ...oehhh, jahh.
 
Ütleme nii, et põhjuseid, miks mul oli võimatu ükskõikseks jääda, oli mitmeid, kuid peamiselt tuli vist pisar silma seepärast, et mul on siiralt ja südamest hea meel, kuivõrd ägedad on meie noored, kui paigas on nende väärtushinnangud ning mil moel nad on valmis ja võimelised end väljendama.

Kui kaks sõna sisust rääkida, siis kogu see kaasatuse teema kui selline on miski, mis mind meeletult kõnetab ning mis osas pole minu silmis ükski jõupingutus liialt väike ega tühine.

Lisaks pole mingi saladus, et olen ülirahul, rõõmus ja tänulik, et Lihula noortemaja, kuhu ka ma ise olen aastate jooksul päris palju aega ja energiat panustanud, on nii sisult kui vormilt täiesti uuele elule ärganud.

Kolmas põhjus on sügaval isiklik. Nimelt on seal ühes kaadris minu jaoks väga oluline poster.
See on miski, mille õde Kadi minu palvel kunagi aastaid tagasi kujundas ning mille ühe eksemplari eelmisel aastal, kui noortemaja complete make-over´it tegime, sinna seina peale riputasime.

Selles üheainsas lauses ning sealsete ridade vahel on minu jaoks peidus terve eluperiood, et mitte öelda elufilosoofia!