 |
| Kodused teed ja kodused rajad – alati olemas, alati toeks |
Organiseeritud kaos :)
KODULINNAD
2007 Tallinn, Birmingham (UK)
2008 Lihula
2009 Lihula, Summit (US)
2010-2012 Dublin, Balbriggan (IR)
2012-2013 Haapsalu
2014 Santiago de Compostela (ES)
2015 Tallinn, Lihula
2016 Lihula, Hurghada, Varssav (EG, PL)
2017 Varssav, Puerto de la Cruz, Lihula, Haapsalu (PL, ES)
Lisaks teistes riikides ringi rändamist, palju erinevaid inimesi, sõprust, siirast armastust, lõhestavat südamevalu, hoolimist, austust, usaldust, inspiratsiooni, suuri ootusi, kibedaid pettumusi, kõrgelt lendamisi ja veel kõrgemalt kukkumisi, pidevat enesearengut ja iseendast paremaks saamist, kogu hingest ja südamest panustamist, väärtuse loomist ja tähenduslikkust, valusaid lahkumisi ning siiraid ja südamlikke taaskohtumisi ♡
Valem: Learn - Do - Teach - Duplicate - Go :)
Seesuguse elustiili tulemus: minu senine ELU = meeletu kogus mööda maailma laiali olevaid puzzletükke
Ühelt poolt on see olnud pidev väljakutse ja enese proovilepanek, kuid samas asjade ja sündmuste loomulik kulgemine, muutumine ja areng, sest enamik neid võimalusi, mis end mu jalge ette lahti laotanud ning millele olen JAH öelnud, on sattunud mu teele justkui iseenesest.
#nomad #digitalnomad #alwaysonaroad #homeiswherethesuitcaseis :)
Seesuguse olukorra kohta on kahel mulle olulisel inimesel olnud erinevat pidi mõtlemist:
"Mida kurja Sa Kristi küll oma eelmises elus tegid, et Sind sedasi mööda maailma laiali pilluti?
vs "Ju siis on Sul sellele maailmale niivõrd palju anda ning vaja puudutada paljude inimeste elusid!"
...pisarad voolasid mööda mu põski alla mõlema arvamusavalduse puhul
Seega polegi vist väga imestada, et olen järgmisel nädalal kutsutud ühe esinejana Asukohavabaduse konverentsile, kus minu ettekande teemaks 10 aastat ja 6 elukohariiki – asukohavabadus kui elustiil.
Kusjuures, mulle tundub üha enam, et meie pere puhul polegi kogu see asukohavabaduse ja üleüldse vabaduse teema nii väga teadlik valik, vaid ilmselt pigem miski, mis geenidega kaasa sündinud.
Kui vaatan oma nooremat venda Meigot, kes juba 3.5 aastat ümber maailma jalutab, olles praeguseks läbinud üle 40 riigi, 17000km ja jõudnud Malaisiasse, saan aru, et minu elu on peaaegu et stabiilne paigalseis:D
Seega, kõik on alati suhteline ning oleneb, kelle või millega võrrelda... :)
Aga jah, vot mis juhtub, kui kokku saavad naine, kelle unistus oli abielluda piloodiga ning mees, kelle unistus oli piloodiks saada. Pilooti meie peres pole, kuid tundub, et ema ja isa unistused elavad edasi, kuna meie perekond on täis maailmarändureid.
Mnjaa, saa siis aru, kuidas see Elu käib? ;)
___________________________
Kui ma 2007 aastal enda unistuste raamatusse kirjutasin, et
 |
| Punase mere ääres asunud kodukontori rõdul |
✓ mul on sõpru üle kogu maailma
✓ teen seda, mida armastan ja armastan seda, mida ma teen ♡
✓ maailm on minu kodu ja minu mängumaa
...pidasin selle kõige eelduseks finantsvabadust ehk siis olukorda, kus mul on vabalt käes nii aega kui raha.
Praegu, 10 aastat hiljem, on finantsvabadus minu jaoks endiselt oluline ja südamelähedane teema, mis osas olen vahepeal õnneks ka oluliselt edasi arenenud, kuid enam ammu pole see peamine eeldus, kuhu suunas püüelda.
Jah, raha on ülioluline vahend, mille abil saab kõike võimendada (kaasa arvatud seda, kes keegi inimesena on), aga õnneks peab samal ajal paika ka see, et parimad asjad siin elus on sageli päriselt ka TASUTA ja/või niivõrd tõelised ning väärtuslikud, et on otseses mõttes hindamatud :)
Pluss see "pisiasi", et ainus ajahetk, millal elu toimub ja meiega / meie jaoks juhtub,
on SIIN ja PRAEGU.
Seetõttu küsin endalt viimasel ajal üha sagedamini:
kui mitte nüüd, siis MILLAL?
Sest tuleviku perspektiiv ja VISIOON on oluline ning peab olema, kuid TÄNANE PÄEV on samuti miski, millest ei saa ega tohi mööda vaadata, sest kokkuvõttes on see ainus, mis reaalselt olemas ja meile antud on.
 |
| ♡ Eriline kingitus eriliselt inimeselt ♡ |
Reisimiseks ei pea tingimata rikas olema
Jah, ilmselgelt on oluliselt mugavam, uhkem ja muretum reisida, kui rahakott on puuga seljas, kuid see ei pea üldse tingimata niimoodi olema, sest piisab ka vähesest.
Odavlennud + CouchSurfingu kogukond = uskumatud reisid, ägedad inimesed ja unustamatud hetked peaaegu mitte millegi eest.
Lisaks on olemas erinevaid ägedaid programme (EVT, Worldpackers, Workaway jne), mis võimaldavad kas tasuta või poolmuidu saada kogemusi ja teha läbi seiklusi, mis kohati vaat et oluliselt ägedamad ja sisulisemad, kui mistahes hinnaga luksuslik paketireis.
Nii elasin Tenerifel kolmetoalises korteris, kust avanes vaade ookeanile ning käisin tööl Coworking in the Sun kontoris, mille tavapärased rendihinnad on kõike muud kui odavad, kuid ma jah sain need (nii korteri kui kontori) "vahetuskaubana" mõnetunnise töötegemise eest.
Jah, selleks kõigeks on vaja avatud meelt, et neid võimalusi märgata ja piisavalt julgust, et need mõtted teoks teha, kuid ennekõike on minu meelest vaja valmisolekut uskuda ja usaldada, nii iseennast kui Elu...
Õnneks olen korduvalt näinud, kuidas iga puzzletükk osutub varem või hiljem ülimalt vajalikuks, kuidas kõik sündmused ja inimesed aitavad mind sammuke edasi, kuidas iga halb asi on millekski hea, kuidas lahendus on üldjuhul kohe ümber nurga, kuidas ongi ok näha täpselt nii palju ja nii kaugele, kui antud hetkel parasjagu vaja jne jne.
Nii et jah, üldiselt ma väga usun ja usaldan igasugu asju – mis seal salata, kohati lausa naiivselt palju.
Kusjuures, muuhulgas usun ikka ja endiselt ka nii enda helesinistesse unistustesse, imedesse kui tõelisse armastusse,
nii et selles suhtes olen ma jah absoluutselt lootusetu juhtum ...ent seda
loodetavasti kõige paremas mõttes :)
Ma jah olen enam kui kindel, et enam pole üldse kaugel see aeg, millal võtan ette kõik oma unistuste raamatud (need, mida ma pole põlema pannud, sest ma siin vahepeal jah põletasin mitu tükki ära) ning vision boardid ning vaatan imestuse ja imetlusega, et aaaaaa, niimoodi siis... sest unistustest on saanud/saamas minu elu igapäevane reaalsus :)
Ei oska olla
Igaüks meist on omamoodi.Ka mina pole ses osas mitte mingi erand.
Kui ma iseennast ja seda, kuidas end sageli tundnud olen, lühidalt defineerima peaksin, oleks vist kõige tabavam väljend seesama, mida järgneva pildi peal kasutatud – Defecto de fabrica ehk siis keegi, kes on suure osa elust tundnud, et ei sobi seltskonda ega sulandu ülejäänud massi.
Ei oska ma ei juua ega suitsetada, ka pidutseda ega lihtsalt chillida või aega surnuks lüüa ei oska. Halva mängu juures ei oska ma head nägu teha, kadeduse ja omakasupüüdlikkusega ei suuda suhestuda ega hakkama saada, teistest taga rääkida ei oska ega soovigi osata, ka seda kõike kuulata ei oska ega soovi...
Iseloomustavad ju sõnad, mida kellegi teise kirjeldamiseks kasutame, kõige rohkem meid ennast, nii et igas mõttes järelemõtlemise ja peeglisse vaatamise koht, seda meie kõigi jaoks.
Kui päris aus olla, siis isegi niisama olla ega lõõgastuda ei oska. Tõsi, selle viimase osas soovin asap enda elukorralduses midagi muuta ning leida see keskkond ja need tegevused, mis aitavad mul end aega ajalt välja lülitada ning patareisid laadida, sest praegu olen isegi enda jaoks liiga intensiivne, liiga karm ja samas ka liiga igav ...mis siis veel teistest rääkida?! :)
Lisaks on sarnased väärtushinnangud, julged unistused, pikad jalutuskäigud ja siirad, südamest südamesse jutuajamised miski, mille osas kehtib "võta või jäta", sest muudmoodi ma ei saa ega soovi...
Jah, eks tegelikkuses ikka saab, kuid küsimus on selles, kas on vaja?
Sellele vaatamata olen end küll ja veel avastanud olukorras, kus mina ei ole mina ja tema ei ole tema ning suhe on kaugel sellest, et 1+1 võrduks oluliselt rohkem kui kaks (ma ju tean ja olen näinud/kogenud, mis tegelikkuses võimalik on...), kuid ometi teeme näo, et pole hullu midagi.
Ja mängime vaikides seda näitemängu edasi, sest laias laastus on ju kõik ok ...mis sest, et hinges kripeldab ning südames on tunne ja teadmine, et miski pole õige ega päris see.
Ja kuna ma ju usun, et kui väga tahta, on KÕIK VÕIMALIK, pole midagi imestada, et ühest minu jaoks hästi olulisest keerisest lõplikult välja ja eemale astumine võttis kokkuvõttes aastaid.
Päris veider, et võib kuluda niivõrd kaua, saamaks aru, kes ma siis ikkagi olen ning mis on minu jaoks ok ja mis ei ole, ja mis peamine – et julgeda vastavalt sellele ka tegutseda, sest sageli tähendab see ju täielikku teadmatusesse astumist.
Praeguseks (heh, Elu ju õnneks õpetab:) mõistan, et inimesed, nende väärtushinnangud ja meelistegevused ongi erinevad ning meil kõigil on õigus ja vabadus elada oma elu täpselt nii, nagu kellegi võimed, oskused ja teadmised parasjagu lubavad.
...
Õnneks on meist igaühe vaba valik, kellega end ümbritseda.
...
Õnneks on meist igaühe vaba valik, kellega end ümbritseda.
Nii mõtlesin mingi aeg iseenda jaoks selgeks, et see pole vaid sõnakõlks, vaid et mul on päriselt ka täielik õigus ja vabadus iseenda elu ise luua.
Valida inimesed, kellega ma suhtlen ning täita iseenda elu tegevuste ja teemadega, mis mulle südamelähedased ning mida suurima hea meelega teen.
Vabadus mõelda oma peaga ja teha oma otsused ise.
Jah, kohati, tegelikult lausa korduvalt, on see tähendanud üksi edasi minemist.
Jah, kohati, tegelikult lausa korduvalt, on see tähendanud vastuvoolu ujumist, küsivaid pilke ning vastuolulist tagasisidet.
Jah, kohati, tegelikult lausa korduvalt, olen ka ise kõhklema löönud, küsides iseendalt, kas see on ÕIGE tee või peaks ruttu-ruttu jooksma tagasi tuttava ja turvalise raja juurde?
Praeguseks olen aru saanud, et kui on tunne, et justkui ei oska olla ega sobi mitte kuhugi, on see tegelikkuses vaid ilmselge märk sellest, et järelikult on vaja need nn iseenda kohad, rollid ja seltskonnad ise luua :)
...ja selle kõige kallal ma nüüd juba pikemat aega ka pusin.
...ja selle kõige kallal ma nüüd juba pikemat aega ka pusin.
Õnneks saan ja julgen end ses osas üha selgemalt ja konkreetsemalt väljendada. Seda enam, et praeguseks tean, usun ja olen korduvalt näinud, et olen võimeline (seda muidugi paljude kaasabil:) looma keskkonna, sõpruskonna, seltskonna, kus valitseb inspireeriv, toetav ja aktsepteeriv toon ja foon.
Kui ma tänasel päeval enda ümber ringi vaatan ning peaksin iseloomustama neid, kes mind ümbritsevad, näen, et seal on rohkelt justnimelt neidsamu hoiakuid ja väärtusi ning seda olekut, mida olen kaua-kaua otsinud ning enda ellu igatsenud...
Lisaks on mõned aastad tagasi kirjeldatud tuleviku ametist "sotsiaalne arhitekt" saanud minu oleviku roll, mis toonud mu suhtlusringkonda ühe gigandi ehk mõjusa liidri teise järel.
Kuhu see kõik välja viib, seda ei oska ega julge ma hetkel isegi mitte prognoosida, sest hetkel veel on lõhe olemasoleva ja soovitu vahel liiga suur ja liiga valus, kuid samas on mu tunne hea ja tugev ning visioon selge, nii et ...heh, raske, kuid põnev, väga põnev on :)
 |
| Indias, Puttaparthy ashramis (dets 2008 - jaan 2009) |
Mind leiab...
pigem mere äärest kui pubist
pigem mere äärest kui pubist
pigem mööda maailma ringi rändamas kui kontorilaua taga
pigem lugemas ja kirjutamas kui teleri eest
pigem sõpradega koos maailma muutmas, kui millegi üle virisemas
pigem sõpradega koos maailma muutmas, kui millegi üle virisemas
Veevalaja, unistaja, iseenda ja teiste arengusse investeerija.
1+1=rohkem kui 2 ehk meeskonnatöö usku ;)
Teamwork makes the dream work
Ühtlasi on kogu see "Teamwork makes the dream work" läbiv joon ning mistahes tegevuse ABC, millest lähtuvalt olen üles ehitanud kogu oma elu viimased 10 aastat.
Inimeste ja ideede ühendamine ning tähendusliku ja sisulise lisaväärtuse loomine on keskne joon, mida ma (heh, vähemalt omast arust:) teinud olen.
Mõned aastad tagasi, kui tähistasin oma 30 juubelit, sain aru, et kuld ja kard ning positsioonid ja tiitlid, olgu nad kuitahes ägedad või mõjukad, pole minu silmis teema.
Tiitlid tulevad ja lähevad, nii et neid ei tasu ülearu tõsiselt võtta...
Raha tuleb ja läheb, võimendades seda, kes keegi inimene on, kuid ei ole eraldi iseseisev identideedi määraja ega miski, mille järgi kellegi sabas joosta või kedagi pimesi kummardada, sest ainuüksi raha olemasolust on vähe kasu.
Samal ajal on inimesed mu ümber ehk SOTSIAALNE KAPITAL vaieldamatult see, mille poolest iseennast tõeliselt rikkaks pean, sest ma päris päriselt usun, et elu suurim väärtus ning kõige hinnalisem rikkus peitub inimsuhetes ja kõiges selles, mida need suhted meie eludes, hinges ja südames kaasa toovad ❤
"Happiness is only real when shared..."
- from "Into the Wild"
- from "Into the Wild"
Minu eesmärk on olla ise ja leida enda ümber neid, kellel on väärtushinnangud paigas ja süda õige koha peal, kes julgevad unistada ning kes on alati valmis tegema seda ühte lisasammu, mida tegelikkuses enam ei suuda ega oska, aga mille sellele vaatamata ära teeme, teades, et kohati muudab see üksainus samm rohkem, kui kõik eelnevad kokku!!!
Sain juba päris tükk aega tagasi aru, et mitte kedagi ei saa muuta, kuid me kõik saame vastastikku teineteist aidata, inspireerida ja julgustada, sest ainus asi, mis on tugevam, kui meie ise, on keskkond ja inimesed meie ümber, seega... :)
Asukohavabaduse konverents
Kui JCI Haapsalu Koja tänavune president Anni Oja minu käest millalgi kevadel küsis, kas olen, kui nad asukohavabaduse teemalise konverentsi korraldavad, nõus olema üheks esinejaks, ütlesin JAH. Ma üldjuhul ütlengi kõigele JAH, sest EI ütlemist pole ma veel selgeks õppinud :)
Tõsi, sel hetkel poleks ma osanud uneski näha, milliste tegijatega nad mu ühte ritta panevad.
Mõni aeg tagasi oli mul au Viktorit intervjueerida ning panna kokku lugu, kust saate lugeda, kellega tegemist on ning millest lähtuvalt see mees tegutseb.
Ütleme nii, et selle loo tulemusel ootan praeguseks ka ise põnevusega, et kuulda, millest Viktor räägib ja kuidas mõtleb. Lisaks on huvitav teada saada, mis teistel esinejatel (heh, kaasa arvatud mul endal:) selleks päevaks varuks on.
Keda kogu see asukohavabaduse teema kõnetab, olete 22. septembril oodatud Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaali!
Päevakava ja registreerimine: https://asukohavabadus.ee/
Tõsi, mis puudutab mind ning seda, kui vaatan, kes kõik seal konverentsi esinejate nimekirjas on, meenutab see mulle paari aasta tagust tunnet, mil mul oli au seista TOYP laval kahe tõelise tegija vahel.
Ühel pool Martin Villing (Taxify) ja teisel pool Rasmus Rask (LaMuu, kiusamisvaba kool, sotsiaalne ettevõtja jms) kui tiitli Silmapaistv Noor Eestlane 2015 tiitli nomimendid.
Tegemist konkursiga, kuhu JCI Haapsalu Koda mu kandidatuuri esitas ning kus sain publiku lemmikuks ehk siis võitsin FB rahvahääletuse.
___________________
Kuidas ma (nii TOYP´il kui praegu sellel konverentsil) niisuguste inimeste keskele sattunud olen või mis valemiga sellised võimalused minu ees avanevad?
Ilmselt on neid põhjusi mitmeid, kuid siin kaks peamist märksõna, mis nö minu "toode ja teenus": EDIFIKEERIMINE ja MEGA MEESKONNATÖÖ.
Edifikeerimine on vist jah see, mis mind läbi viimase kümne aasta ning läbi kõigi nende elukohariikide otseses mõttes kätel kandnud ning mega palju aidanud, uksi ja südameid avanud.
Et mis asi see täpsemalt on?
See on pikk jutt, aga pikk jutt lühidalt ...tegemist on teadliku (kuid samas siira, sest vastasel juhul see ei toimi) teineteisest positiivses võtmes "taga rääkimisega" :))))
Saame ju usutavalt esile tõsta ning kiita kõiki teisi, välja arvatud iseennast, nii et järelikult vajame selleks teineteist. Lihtne! ;)
Ja uskuge – see, mis hakkab toimuma, kui tavapärane selja taga sisistamine ja üksteise kordamööda vee alla surumine asendada teadliku teiste "ülespoole tõstmisega", on hästi põnev ning äge protsess, mille tulemusel pole mõne aja pärast mitte miski endine.
NB! ja see ei ole niisama naiselik ninnu-nännu, roosamanna pehme sidusosa, vaid reaalne, strateegiline ja mõjus "tööriist", mille abil saab, kui seda professionaalselt ja heade/siiraste kavatsustega kasutada, teha, parandada, ühendada, korda saata otseses mõttes vaat et mida iganes.
Meie EMA Marje
Nimelt olen oma elu jooksul korduvalt tundnud, et oeh, oleks mulle ometi natuke rohkem antud seda rind ees läbimineku geeni ...aga ei, selle asemel liigun ma, nagu emagi, enamiku aja pigem vaikselt mööda seinaääri, omades valdavalt "mis-nüüd-mina" hoiakut, tehes kõik endast oleneva, et kõigil teistel hea oleks.
Selles pole tegelikkuses mitte midagi valet ega hullu, sest teisi tulebki märgata ja aidata, kuid fakt on see, et siia kõrvale tuleb omandada/harjutada ka eluterve kogus enesekindlust ning eneseusku. Kuidas see protsess täpselt välja nägema peaks, seda ma ei tea, kuid sinnapoole ma igal juhul püüdlen :)
Põhjus, miks sellest emaga rääkisin, oli see, et kuigi kohati pahane, et miks nii ja miks mitte teisiti, tänasin teda, et ta on olnud justnimelt selline, nagu ta on, õpetades meid läbi enda eeskuju igas olukorras teisi aitama, parimat lootma ja tingimusteta armastama ♡
...seda enam, et ilmselt on lihtsam õppida ja harjutada enesekindlust ja väärt oleminst, kui seista silmitsi pidevate egode põrkumise või mingite muude faa-faa teemadega.
Kusjuures, emal oli täna, 16. septembril sünnipäev, mil algas tema uus ring ümber Päikese ☀
Et see ring saaks soojust, helgust, valgust ja armastust täis!
❤
Tänane postitus sündis suuresti tänu õde Kadile,
kes, enne, kui linna sõitma hakkas,
kinkis mulle niisuguse kaardi.
Üleüldse on kogu meie perekonna tugi ja toetus ning see (ennekõike emotsionaalne) turvavõrk, mis mul tänu neile olemas, midagi väga erakordset.
Usun, et ma absoluutselt ei liialda, et ma olen saanud hüpata ja katsetada, kas tiivad kannavad, justnimelt tänu sellele, et mul on olemas seesugune pesapaik, kus mind tingimusteta armastatakse ja kuhu olen alati oodatud.
Kuhu võin ilma ühegi lisaselgituseta alati maanduda, oma akud täis laadida ning kust võin mulle sobival hetkel taas lendu tõusta...
See on väärtus, mega suur väärtus!!!
AITÄH
♡
#TeamworkMakesTheDreamWork
...alati ja igal pool ;)
Kuskil on tee ja kuskil on rada, millest meil taas tuleb alustada...
