Viimane astroloogiline nädal

Järgmine nädal samal olen juba lennujaamas (sellest see sinine värv:), aga SIIN ja PRAEGU istun oma laua taga ning püüan endast aru saada.
Hetkel, kui enam nagu ise millegi nimel väga pinguta, vaid pigem püüan kõikjalt tagasi tõmbuda, hakkavad igasugu asjad just juhtuma ... nagu iseenesest. Milleks see vajalik on, ma ei tea !?

Eks mu jutt saabki parasjagu hüplev ja kohati natuke arusaamatu olema, sest kõik, kes mind tunnevad, teavad minu kotis olevast kaustikust - vot seal on KÕIK asjad kirjas, siia ikka natuke valin ka, mida ma kirjutan :):) kuigi mul on tegelt põhimõte, et mida avameelsem ja ausam olla, seda parem kõigile - väga palju jama saab sedasi ennetada.
Mina olen, kes mina olen ja sina oled, kes sina oled. Mina elan oma teatud põhimõtete järgi, sina elad oma põhimõtete järgi ning õigus on meil mõlemal !
"What ever you´ll think, you are always right" /H.Nusshold/

Olen proovinud igal hommikul enne tööpäeva algust oma kotis olevast raamatust mingi lõigu või mõtte lugeda.
Kui ma ka kõik muu maha unustan või kuhugi mujale panen, siis on mul käekotis vähemalt 3 asja alati olemas: autodokumendid, raamat ja kaustik, kuhu kirjutada.
Praegu lugesin just peatüki ühest oma lemmikraamatust "Elu on hoiak" ning siinkohal tsiteeringi natuke Dottie Billingtoni, sest ma mitte ainult ei jaga tema arusaamasid, vaid tunnetan neid väga selgelt igal oma sammul.
"Elu peab olema katkematu õppimine. Igavesed õppijad vananevad füüsiliselt oluliselt aeglasemalt ja vaimselt ei vanane praktiliselt üldse. Moonutame oma vaimu ja hinge, kui piirame kaasasündinud vajadust elu lõpuni õppida ja areneda.
Kui lõpetame õppimise ja konserveerime end koos tuttavate ideede ja mõtlemisviisidega, siis närbume ja kivistume. Me ei saa kunagi "kõike seda teada" ja kui arvame, et teame, siis lõpetame õppimise ja saame vanaks. Nii lihtne see ongi. Me ei saa areneda õppimata ega saa õppida ilma arenemata. Õppides laiendame oma arusaamu elust ja see ongi areng!
Pean tegema selle asja teile selgeks: igapäevase õppimise ja ümberkujundava mõtlemise vahel on vahe. Igapäevase õppimise käigus omandame midagi uut. See ei muuda sind, aga avardab pilti.
Ümberkujundav õppimine paneb proovile harjumuspärase mõtteviisi ja ajab esialgu kergelt segadusse. See sunnib sind oma mõistust uute küpsemate mõttemallidega kohandama. Just seda vajamegi arenguks."

Ka mina ei pea ÕPPIMISE all silmas ÕPPIMIST selle otseses ja traditsioonilises tähenduses, et omandan lihtsalt uusi teadmisi ja laed neid endale muudkui juurde ja juurde ....

See ongi põhjus, miks N-21 on nii geniaalne :):) kasutame edukaks saanud inimeste kogemusi, õpime iseennast analüüsima ning muudame oma igapäevaseid harjumusi ja mõttemalle - seda kõike muidugi oma vabal soovil, teades, et hakates natuke teistmoodi mõtlema, hakkame tegema ka natuke teistsuguseid asju ning saavutame natuke teistsuguseid tulemusi.

......................ning mingi aja pärast see sõna "NATUKE" kaob ...............................................

PS! Vaatan praegu seda sõna N A T U K E - kui see on lauses, siis ei mõtlegi, aga kui selle niimoodi välja kirjutasin, siis tekkis peas küsimus, et mis sõna see NATUKE üldse on. Kui ainult seda sõna korduvalt öelda: natuke, natuke, natuke...väga hull, keegi kunagi mõtles välja tähed ja siis pani need lambist ritta ning üks paljudest ongi N A T U K E ...oeh, aga nii palju pole vist vaja mõelda :)

Viimane töönädal

Mäletan, kui kirjutasin esimest korda oma unistuste raamatusse, et minu nr 1 unistus oleks vabaneda palgatööst, et elu on liialt lühike ja ühekordne, et see tööl käimise peale ära kulutada - see unistus saab täpselt nädala pärast mingil määral teoks.
Kuigi vaevalt ma sel hetkel, kui seda kirjutasin, silmas pidasin, et vahetan palgatöö tasuta töö vastu...lihtsalt selleks, et isiksuslikult areneda ja maailma näha, aga sisuliselt on ka see ju palgatööst loobumine :)

Olen teinud pika nimekirja asjadest, mis on vaja töö juures enne minekut ära lõpetada ja veelgi olulisem - teistele selgeks õpetada ja/või üle anda. Üritangi nüüd oma peas olevat infot ja teadmisi kuidagi arusaadavalt struktrureerida ning teistele loetavas keeles jäädvustada.
Enne, kui saan lahkuda, on vaja vähemalt osaliselt iseennast ära "kopeerida", vastasel juhul jääb tühimik, mis hakkab firma tegevust halvama. Õige on see, et asendamatuid inimesi pole, aga mõndade asendamine on lihtsalt pikaajalisem protsess.
"Tavaäris" kopeerin kõik, mida tean ning lahkun ... kahjuks lahkub samal ajal ka minu sissetulek ... seega suht mõttetu üritus !!!

Aga hea, et enamik peab seda normaalseks, sest see ju ongi - NORMAALNE ELU ning seetõttu saabki ühiskond normaalselt eksisteerida. On inimesed, kes annavad tööd ja on inimesed, kes käivad ilma küsimusi esitamata tööl, see on normaalne. Kiyosaki küsiks selle peale muidugi oma kurikuulsa lause: "What the heck is normal?"

Olen hakanud AEGA kui sellist sootuks teisiti tajuma ning mõistan järjest rohkem seda loogikat, et iga päeva võiks elada kui viimast - asi polegi nii väga tegevuste rohkuses, vaid just selles SUHTUMISES ja selles, mis valguses ELU paistab.
Eesti keeles ei kõla see hästi, aga lause "ATTITUTE OF GRATITUDE !" väljendab mu praeguseid tundeid vist kõige õigemini.

Nt. tulin praegu pool tundi varem tööle, olin juba 7:30 kohal ja läksin Järvevana metsa jalutama. Ma tean, et sügis on ilus, aga ma ei teadnud, et nii ilus. Päike tõusis ja värvilised lehed olid kuidagi eriti värvilised ning siis tundsin, et olen ainuüksi seepärast õnnelik inimene, et mul on Tallinnas töökoht, mis on nii ilusa metsa kõrval :)

Mul on tunne, et see nädal, mis veel alles on jäänud, ei ole mitte üks nädal, vaid midagi palju enamat. Ajaliselt on muidugi tegu ühe nädalaga, aga AEG ongi asi, mida natuke kiiksuga tajun, nii et loogika siinkohal ei toimi.

10 päeva veel Eestimaa pinnal

On jäänud veel vaid 10 päeva, et oma elu koomale tõmmata ja end kõikjal võimalikult ebavajalikuks muuta. Kummaline, kuidas kõik asjad, mis varem tundusid kui elu loomuliku kohustusliku osana, hakkavad mu elust kaduma - ma olen endale ise konstrueerinud reaalsuse, mida uskusin endale justkui pealesunnitud olevat. Inimene on oma loomult vaba ega pea mitte midagi tegema, kui ta seda ei soovi, aga me vajame tegevusi, et inimestena edasi liikuda - me ei tea, aga on vaja ning ainuüksi selle "pisikese" erinevuse tajumine on elu muutev hetk:)

Tunne on hea ...kogu september on mind ja minu hoiakuid palju muutnud, vaatan elule sootuks uue nurga alt ning mõistan, kuidas iga sisemine kriis teeb tegelikult teed uutele võimalustele ning edasisele arengule.

Lugesin oma päevikust mingeid lõike, et mõista, mis selle otsuseni viis. See tuli ju nii lambist, et üllatas mind ennastki, kõigist teistest rääkimata. Eks need põhjused ulatuvad juba vähemalt poole aasta taha, kuid varem ma ei osanud neid "märke" lihtsalt tähele panna.

29. august. Kolmapäev. Töö juures. Masenduse uss on kallal, selg valutab juba mitmendat nädalat, nii et ma ei saa voodistki püsti, asjad ei edene mingis suunas ning mõistan, kuidas oma olekuga seda tunnet iga päev juurde genereerin.

Lihtsalt tiskun siin töö juures ja teen sisuliselt mitte midagi - mul on tunne, et kogu mu praegune elu on end täielikult ammendanud ning ma keerlen juba päris pikka aega ühe koha peal - see on kõige väsitavam olukord, mis üldse olla saab ning see halvab kogu mu elu /---/
Universum on naljakas asi, ta vist tõepoolest vastab, kui küsida!? Järelikult, pean vaid välja mõtlema, mida küsida :)

30. august. Neljapäev. Töö juures. Lugesin Orkutist oma päevahoroskoopi, mulle meeldib neid lugeda, sest ma tean, et mida iganes ma uskuda otsustan, see on minu jaoks tõde ja nii ongi. "Your present plans are going to be succeed"
9:25 Koosolek. Mõttetu..üks ja sama jutt igal nädalal, asi ei olegi töökohas, asi on minus - viimaste kuudega ei ole sisuliselt mitte midagi muutunud.

20:23 Kodu. Olen sisuliselt 3 tundi ühe koha peal istunud ja mitte midagi teinud !? .... mõelnud kõige peale ja tegelikult võib vabalt juhtuda, et needsamad viimased 3 tundi, mil ma mitte midagi sisulist ei teinud, tegin ma võib-olla kõige tähtsama otsuse oma elus üldse. Millest siis jutt käib?
Olen siin pikalt kõigi oma elu aspektide peale mõelnud - risti ja põiki, kaasa arvatud see, et mida ma oma ELUST siis ikkagi TEGELIKULT soovin?

Praegu on üle 5 aasta olukord, kus mind peale äri ei siin midagi kinni ei hoia, ma mõtlen isikliku ja tööelu plaanis - ja samas, SÜSTEEM on ju olemas ning kõik need, kes soovivad, teevad selle äri nagunii ära ning kui see on 50 aastat toiminud, siis toimib ta ka 18 kuu pärast, mil tagasi olen. Olen kuulanud liialt palju plaane, lugenud liialt palju raamatuid, käinud liialt paljudel seminaridel, kohtunud/sõbraks saanud liialt paljude mega toredate ja edukate inimestega, nähes ja kogedes samas väga lähedalt n-ö tavaettevõtte valusid .... selle kõige tulemusel tean, et see äri töötab ning see tuleb ära teha. Küsimus on vaid: MILLAL?

See on minu elu, minu valik, minu otsus ning ma just nüüd otsustasin, et kui mulle Taanist vastus tuleb ja mulle antakse võimalus kohe oktoobris alustada, siis ma lähen, sest minu nr 1 prioriteet antud hetkel on leida endas tasakaal ja hingerahu - neid äri mulle hetkel ei anna.
Raha ja finantsvabadus on oluline, aga mitte sel hetkel. Äkki mu aju proovib seda mulle juba ammu öelda, aga ma ei ole osanud iseennast lihtsalt kuulata - ei ole olnud aega, tahtmist ega oskusi vist.

Mida ma siis oma ELUst TEGELIKULT soovin?
Naljas, kui sedasi mõtlen, siis mõistan, et olen seda kogu aeg teadnud, need asjad on lausa minu esimeses UNISTUSTE RAAMATUS kirjas, ning eks see ongi põhjus, miks siin äris nii kaua vastu pidanud olen. Soovin reisida, maailma näha, keelte ja kultuuridega tutvuda. Soovin lugeda, kirjutada ning vabana elada. Kui mul on võimalik seda nüüd ja kohe saavutada, siis olen kindel, et seda ma ka teen, sest muidu kahetsen elu lõpuni.

Pikemas perspektiivis taandub kõik siiski taas ärile tagasi, sest ega ei kujuta küll ette, et tulen peale seda kõike tagasi ja hakkan taas 8st 17ni tööl käima ning teen näo, et see normaalne :)
No Way!!! I´ll be back, sest teisiti ei kujuta ettegi!

Mul on mega tiim, nii lahedad inimesed, nad on ainsad, kellest mul on hetkel tõsiselt raske lahkuda - tegingi endale uue meiliaadressi kriteamwork@gmail.com, et ma mitte kunagi, mitte kunagi ei unustaks, et mu selga taga on tiim inimestest, kelle tulevikku ma ei julge uneski näha :D