Mäletan, kui kirjutasin esimest korda oma unistuste raamatusse, et minu nr 1 unistus oleks vabaneda palgatööst, et elu on liialt lühike ja ühekordne, et see tööl käimise peale ära kulutada - see unistus saab täpselt nädala pärast mingil määral teoks.
Kuigi vaevalt ma sel hetkel, kui seda kirjutasin, silmas pidasin, et vahetan palgatöö tasuta töö vastu...lihtsalt selleks, et isiksuslikult areneda ja maailma näha, aga sisuliselt on ka see ju palgatööst loobumine :)
Olen teinud pika nimekirja asjadest, mis on vaja töö juures enne minekut ära lõpetada ja veelgi olulisem - teistele selgeks õpetada ja/või üle anda. Üritangi nüüd oma peas olevat infot ja teadmisi kuidagi arusaadavalt struktrureerida ning teistele loetavas keeles jäädvustada.
Enne, kui saan lahkuda, on vaja vähemalt osaliselt iseennast ära "kopeerida", vastasel juhul jääb tühimik, mis hakkab firma tegevust halvama. Õige on see, et asendamatuid inimesi pole, aga mõndade asendamine on lihtsalt pikaajalisem protsess.
"Tavaäris" kopeerin kõik, mida tean ning lahkun ... kahjuks lahkub samal ajal ka minu sissetulek ... seega suht mõttetu üritus !!!
Aga hea, et enamik peab seda normaalseks, sest see ju ongi - NORMAALNE ELU ning seetõttu saabki ühiskond normaalselt eksisteerida. On inimesed, kes annavad tööd ja on inimesed, kes käivad ilma küsimusi esitamata tööl, see on normaalne. Kiyosaki küsiks selle peale muidugi oma kurikuulsa lause: "What the heck is normal?"
Olen hakanud AEGA kui sellist sootuks teisiti tajuma ning mõistan järjest rohkem seda loogikat, et iga päeva võiks elada kui viimast - asi polegi nii väga tegevuste rohkuses, vaid just selles SUHTUMISES ja selles, mis valguses ELU paistab.
Eesti keeles ei kõla see hästi, aga lause "ATTITUTE OF GRATITUDE !" väljendab mu praeguseid tundeid vist kõige õigemini.
Nt. tulin praegu pool tundi varem tööle, olin juba 7:30 kohal ja läksin Järvevana metsa jalutama. Ma tean, et sügis on ilus, aga ma ei teadnud, et nii ilus. Päike tõusis ja värvilised lehed olid kuidagi eriti värvilised ning siis tundsin, et olen ainuüksi seepärast õnnelik inimene, et mul on Tallinnas töökoht, mis on nii ilusa metsa kõrval :)
Mul on tunne, et see nädal, mis veel alles on jäänud, ei ole mitte üks nädal, vaid midagi palju enamat. Ajaliselt on muidugi tegu ühe nädalaga, aga AEG ongi asi, mida natuke kiiksuga tajun, nii et loogika siinkohal ei toimi.
1 comment:
Nii tore on lugeda su mõtteid ja samas sind mõista! Kristi, sa oled tugev ja saad hakkama. Soovin nii väga, et sa prooviksid oma juttu ka piltidega ilmestada. Palun vaata, kuidas saad fotosid üles panna!Ja kindlasti küsi oma sõprade käest, kel on blogid, nende aadressid. Me saame niimoodi oma tiimi blogi luua!
Post a Comment