Looduslaps

Imelikul kombel ilmub ei tea kust välja igasugu inimesi, kellest ma nii kaua midagi kuulnud pole - huvitav, kas miskit kummalist on teoksil või on see niisama?

Selle nädala tipphetk oli reede varahommik, kui ma kella 7 asemel natuke peale kuute üles ärkasin - päike hakkas just parasjagu tõusma, õues oli ilus nagu unenäos - vaade oli selline, nagu oleks tegu mõne postkaardiga.

Ma panin end kiirelt riidesse, lükkasin suusasaapad jalga ning läksin suusatama.
Oli 28. märts ja mina suusatasin.

Linnud laulsid, just tõusnud *PÄIKE* pani lume sillerdama ning mul oli tunne, et see ongi see !
Ma ei tea, mis, aga peale esimest kilomeetrit oli mu hinges selline rahulolu, mida tükk aega tundnud polnud.

"No näed sa siis, ei olegi vaja kallis soojamaa reisi või eksootilisi tingimusi, et õnnelik olla!" käis mul peast läbi ning ma olin tänulik, et mu praegune elu-olu võimaldab mul sedasi reede varahommikul enne tööle minekut looduses suusatada ning samal ajal sellist vaadet, päikesetõusu ja linnulaulu nautida.


Lisaks käisin üle pika aja Tallinnas, vauuu, pealinn :D
Jõudsin sinna reede pärastlõunal täpselt tipptunnil, kui enamik inimesi, jalg kõvasti gaasipedaali vajutamas, linnast välja kihutab - nii kiiresti ja nii kaugele kui võimalik, et siis pühapäeval taas vastassuunas tagasi sõita. Tund aega ummikus tiksumist oli piisav mõistmaks, miks olen antud hetkel valinud natuke teistsuguse elu.

Mida kauem ma seal linnas olin, seda enam sain aru, et need 10 aastat Tallinnas ja Tartus elamist on piisav, saamaks lõpuks ometi aru, et ma olen vist pigem LOODUSLAPS (kes meenutab sel fotol veidikene nukitsameest:) kui linna ÄRIMUTT.


Igal juhul on hing siin metsas kuidagi rahulikum ning palju rohkem omas elemendis, kui oma linnakorteri nelja seina vahel istudes.

Samas, kindlasti on palju inimesi, kelle jaoks see on parim variant ning kes ei kujuta end eluilmaski väljaspool Tallinnat elamas, sest küll ja küll on inimesi, kelle jaoks Eesti=Tallinn, sest see pidavat ainus tsiviliseeritud kohakene olema jne jne.

Aga selle blogi eesmärk polegi ju väita, et see, kuidas mina elan, on õigem või parem sellest, kuidas mõni teine inimene on elu elab. Eip, see on antud hetkel minu jaoks kõige õigem, mis ei tähenda, et ma juba mõne aja pärast hoopis teistsugust juttu ei võiks ajada, sest kõik muutub - kiiremini ja ootamatumalt, kui ma seda arvatagi oskan.

***

Tänaseks pole sellest lumest enam midagi järel ning minu hommikupooliku missiooniks oli tekkinud mutihunnikute rehaga laialilükkamine. Töö, nagu iga teinegi, millesse saab mitut moodi suhtuda, aga täna oli see väga lõbus. Lisaks leidsin kõikjal palju sisse sõidetud rööpaid, mida ma ühtlasemaks üritasin trampida, nii et olin põlvini porini.

Et siis selline omamoodi hommikupoolik on mul siiani olnud ***

Winners vs losers

WINNERS VS LOSERS

The Winner is always part of the answer;
the Loser is always part of the problem.

The Winner always has a program;
the Loser always has an excuse.

The Winner says, "Let me do it for you";
the Loser says, "That's not my job."

The Winner sees an answer for every problem;
the Loser sees a problem for every answer.

The Winner says, "It may be difficult but it is possible"; the Loser says, "It may be possible but it is too difficult."

When a Winner makes a mistake, he says, "I was wrong";
when a Loser makes a mistake, he says, "It wasn't my fault."

A Winner makes commitments;
a Loser makes promises.

Winners have dreams;
losers have schemes.

Winners say, "I must do something";
losers say, "Something must be done."

Winners are a part of the team;
losers are apart from the team.

Winners see the gain;

losers see pain.

Winners see possibilities;
losers see problems.

Winners believe in win/win;
losers believe for them to win someone has to lose.

Winners see the potential;
losers see the past.

Winners are like a thermostat;
losers are like thermometer.

Winners choose what they say;
losers say what they choose.

Winners use hard arguments, but soft words;
losers use soft arguments, but hard words;

Winners stand firm on values but compromise on petty things;
losers stand firm on petty things but compromise on values.

Winners follow the philosophy of empathy:"Don't do to others what you don't want them to do to you";
losers follow the philosophy, "Do it to others before they do it to you."

Winners make it happen; losers let it happen.

Author Unknown

See luuletus potsatas mõni hetk tagasi minu mailbox´i ja kuna see on järjekordselt üks õige asi õigel ajal, siis leiab ta koha ka siin.
Minu jaoks on need kaotaja ja võitja, keda selles luuletuses kirjeldatakse, mõlemad osa ühest inimesest, osa minust endast ning mõlemad võitlevad, et ellu jääda.
Kord on kaotaja peal, siis jälle võitja - üks elu peamisi ülesandeid ongi vist see, kuidas nende kahe äärmuse vahel tasakaal säilitada ning elus edasi liikuda.

Nii palju veel, et minu raamatule, mida veel olemaski pole, on tänaseks juba rohkem kui kümme sooviavaldust laekunud, nii et mis sedasi viga edasi kirjutada,
kui juba lugejadki olemas :)

Tänu teie toetavatele sõnadele ja saadetud headele mõtetele saab lõpptulemus kindlasti oluliselt parem ! Aitähh

***

Paradiis ja põrgu

Olen kogu aeg arvanud, et kui mul on samaaegselt nii aega kui raha, siis on elu ilus, sest siis on mul olemas kõik võimalused elada täpselt nii nagu ma soovin ja teha seda, mida ma soovin ja kahtlemata olen seejuures õnnelik.
Oskus suurelt mõelda ja targemalt õppida annab palju, selles pole kahtlustki. Vastasel juhul ei julgeks ega oskaks ma sellised mõtteid mõeldagi, mis tänaseks nii normaalseks on saanud.

Aga, siin on vaid üks suur AGA ?!
Kui hingerahu ja oskust Siin ja Praegu elada ei ole, siis ei aita ei aeg ega raha ega midagi muud - see on mul iseenda jaoks nüüdseks väga kindlalt tõestatud fakt.

Selja taha jäänud reis oli väliselt nagu paradiis, aga samal ajal mõjub mulle suht-koht põrguna arusaam, et unistuste täitumine ei tähendagi alati õnne.
Nii kerge on seostada, et kui mul oleks vaid piisavalt raha või siis see või teine olukord/asi/inimene vms, küll ma siis oleksin õnnelik.

Aga mis saab siis, kui ma vaatan oma unistuste raamatus kirjeldatud olukordadele otsa, need on reaalsuseks saanud, aga minus on tühi tunne ?

Mis edasi peaks saama? Püüdma rohkem ja parematest asjadest unistada? Eip, seda ma väga ei usu. Pigem olen jõudnud arusaamisele, et isegi imepisikesed asjad ja väliselt nii tühised olukorrad suudavad meid kõiki kerge vaevaga õnnelikuks teha, kui hinges on rahu, vaikus ja tasakaal.

Reisile viitavad fotod on pigem illustratsiooniks, mida palun mitte üks-üheselt jutu sisuga ühildama hakata. Et ohoo, tahtis palmi näha, nüüd nägi ära, ja sai aru, et see palmi nägemine ei teegi õnnelikuks :)

Hetkel, kui peas keerlevad mõtted korraks puhkust annavad, on praegusel hetkel hoopis teine värv ja tähendus.

Siinse blogi read on väga hõredadaks jäänud, kuna mul on peaaegu poole peal minu esimene raamat pealkirjaga.

"Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt."

Mõtlesin tükk aega, et äkki on see raamatu kohta liiga pikk pealkiri, aga las ta siis olla :):) Muide, et mitte autoriõigusi rikkuda, siis see on Tuuli ja Ermo poolt minu lahkumiskaustikusse (enne Inglismaale minekut) kirjutatud lause, nii et ju siis on tõsi, et midagi ei juhtu põhjuseta ning miski ei jää tagajärjeta:)

Loodan, et see pika pealkirjaga raamatukene näeb trükivalgust kas selle aasta sügisel või siis äkki isegi juba suvel.
Ei hakka igaks juhuks muid lubadusi loopima ega iseendale mingeid ootusi püstitama, sest praegu on vaid algus tehtud, eks näis, kuidas see edasi minema hakkab.

Miks ma seda teen?
Sest olen aru saanud, et kirjutamine on üks väheseid tegevusi, mida suudan nautida kogu aeg ja peaaegu lõputult. Ajataju kaob ning ma unustan end kirjutama, see on hea tunne ja kuna ma täiesti siiralt usun, et iga inimene peaks tegelema asjadega, milles ta arvab end hea olevat, siis on ka tulemused garanteeritud, siis ma olengi praegu endale selle suuna valinud.

Ma kirjutan iseendale, mõtlemata sellele, kas ja kes seda raamatut kunagi lugeda tahaks *** kuigi muidugi ma loodan, et lisaks minule leidub veel mõni inimene, kes selle läbi loeb ning kelle arusaamasid see raamat natukenegi mõjutab või lihtsalt mingit vaheldust toob.

Moosese mäge külastavad igal aastal tuhanded inimesed. Legendi kohaselt sai Mooses just siin 10 käsku, mis olid kirjutatud kiviplaatidele.
Arvatakse, et sellel mäel annab Jumal andeks kõik patud momendil, kui päike tõuseb.
Selleks hetkeks jõuavad ka ekskursioonil osalejad mäe tippu.

NB! Matk on kurnav. Ehkki elamus on vaeva väärt, tuleks kaaluda, kas jaksate sellele retkele minna. Mäel on lõikavalt külm. Soovitame selga panna jope, kätte kindad, kaela salli ja jalga roomiktaldadeta matkasaapad!


....mida iganes ma otsustan uskuda, minu jaoks on see tõde ning kui ma võtan nüüd edale pähe, et mul peale seal mäe otsas ära käimist justkui uus elu algab, siis on mul õigus seda uskuda ning iseenda tõeks pidada.

Tagasiteel lennukis
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik´ut"
lugedes tundsin, et see on minu jaoks raamat täpselt õigel ajal ja õigel kohas, sest nii mõnigi asi oli natukene kripeldama jäänud.

"Sa ei pannud tähele, et mõnest kohast läksime 4-5 korda mööda, kord ühelt, kord teiselt poolt. /---/ Ma ei teinud muud, kui kasutasin eri teid. Kuid sinu ülesanne oli seda märgata. See sai võimalikuks tänu sellele, et liikumist kui niisugust polnud sinu jaoks olemas. Ainus, millest sa mõtlesid, oli oma eesmärgi saavutamine."

Kui palju erinevaid autoreid räägib lõppkokkuvõttes ühest ja samast asjast, siis ju selles idees peab mingi iva olema vist :)
Samas ajab närvi, kuidas võin kümneid kordi seda mõtet erinevatest kohtadest lugeda ning seda täielikult aktsepteerida, oskamata siiski selle järgi elada.

"Õige otsuse saad teha vaid siis, kui tead, milline on vale. Sa pead alati teist teed uurima, tegema seda hirmu ja põdemiseta ning alles siis otsustama."

Muide, HABIBI - see on araabia keeles KALLIS :)

Päike, palmid ja sinine meri on vaieldamatult ilusad, aga minu jaoks seisneb selle reisi peamine väärtus selles, et ma sain iseenda kohta palju uut teada, milline ma olla ei soovi ning kuidas edaspidi käituda ei taha.

Kurat seda teab, miks kõik sellised olulised arusaamad nii suure ringiga peavad tulema, aga ju siis taandub kogu elu samale lausele, mis minu esimese raamatu kaanel ilutsema saab.

Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt

***

KÄGU juba kukub ... kuku-kuku

Minu blogi kirjutamised on liiga harvaks jäänud. Mille järgi sellest aru saan? Sest alguses on kohmetu tunne ja kaks korda mõtlesin, et millest ma siis nüüd alustan ???

Õnneks aitavad minu tehtud fotod mind ehk jutujärje peale, sest tuletavad meelde, miks ma sellise pealkirja panin.
Minu igapäevased jalutuskäigud metsas ja jõe ääres on päris huvitavad. Võib ju mõelda, et mida ma seal nii tihti käin, aga isegi, kui kõnniksin iga päev täpselt sada, ei ole kunagi miski ühesugune.
Jõuan taas jõe ääre ja kadestan seda, jap, justnimelt, kadestan jõge, sest pole vahet, mis päev on või mis ilm õues valitseb, see jõgi on ikka jõgi.
Teda ei huvita, mis toimub, tema voolab ikka omasoodu kogu aeg ja needsamad puud seal kõrval, nad lihtsalt ON.

Aga mõned puud, mis eelmisel nädalal olid, on oma olekut muutnud. Tead ju küll seda hambapasta reklaami kopraonust - igal juhul mul tuli täna see reklaam meelde, kui täna kobraste poolt maha võetud puid nägin. Aga nad teevad nii ilusa puhta töö, et tegelt on seda lausa ilus vaadata.
Ma ei tea, kui mitu kevadet on mu elust sedasi mööda läinud, et mul pole sellistest asjadest õrna aimugi, enamik vist. Looduslaps on vahest hea olla, sest ma tean, et lumikellukesed õitsevad juba teist nädalat ja et sinilille lehed on ka juba täiesti olemas, aga lilledeni läheb ilmselt veel ikka natukene aega:)

....ja siis ühtäkki kuulen kuku-kuku-kuku ja ongi nii ... kägu on kohal, võimalik, et ta on ammu siin, aga ma pole siiani tähele pannud.

Üldjuhul on "müra" minu enda mõtete näol peas nii kõva, et loodusehääled võivad vabalt kõrvust mööda minna.
Nii lihtne on kõndida õues ja mitte midagi kuulda, sest mõtted ketravad enda lugulaulusid - siis proovin lihtsalt seisma jääda ja vaadata midagi konkreetset ning püüan kuulata, mitut erinevat häält ma suudan eristada .... korraks see toimib, siis juba hiilivad "tagantuksest" minu enda uit- ja muremõtted minevikust ja/või tulevikust pähe ja hakkavad oma elu elama.

Nii tobe, kuidas nii lihtne asi, nagu siin ja praegu lihtsalt
OLEMAS OLEMINE võib nii raskeks osutuda

Kohati on kogu selle "müra" alt enda olemuse tabamine sama keeruline, kui läbi jää üritada aru saada, mis siis täpselt seal jõe põhjas ikkagi toimub?! Ma nagu häguselt nägin, aga kindel küll olla ei saa.

Eile tegin Tolle raamatust hulga koopiaid, sest selle ostmine on osutunud keerulisemaks, kui ma arvasin.
Mingi osa tsiteerisin oma arvuti päevaraamatusse. Mõnede jaoks on see tõenäoliselt mingi järjekordne usuhullus, aga so what, kogu elu on üks paras hullus, võta siis kinni, mis see tegelikult hullem on, kas selle hulluse ignoreerimine, vastuste otsimine või midagi kolmandat ja kindlasti veel hullemat :)

OLEMISE RÕÕM

Esita endale üls lihtne küsimus: „Kas selles, mida ma teen, on rõõmu ja kergust?“
Kui ei, siis varjutab aeg praeguse hetke ja elu paistab sulle koorma ja võitlusena.

Kui sinu tegevuses puudub rõõm ja kergus, siis ei pruugi see tähendada seda, et sa pead muutma seda, mida sa teed. Võib piisata täiesti sellest, kui sa muudad seda, kuidas sa asju teed. „Kuidas“ on alati olulisem kui „mida“. Vaata, kas suudad pöörata rohkem tähelepanu tegemisele kui sellest sündivale tulemile?

Pühenda kogu oma tähelepanu sellele, mida praegune hetk sulle pakub! See tähendab leppimist sellega, mis on, sest sa ei saa kogu jõuga pühenduda millelelgi, samal ajal sellele vastupanu osutades. Niipea, kui sa hakkad austama praegust hetke, kaovad kurbus ja raskused ja elu hakkab liikuma kergelt ja rõõmuga.

Ära muretse oma tegevuse viljade pärast! Lihtsalt keskenda oma tähelepanu tegevusele.
Viljad tulevad iseenesest.

Kui lõpeb sunnispõgenemine olevikuhetkest, voogab kõigisse su tegevustesse Olemise rõõm. Momendist, mil su tähelepanu nihkub olevikuhetkele, tunned sa kohalolekut, vaikust ja rahu. Enam ei sõltu sa tulevikust, saavutustest või rahuldusest. Seega oled sa tulemused vabaks lasknud. Ei ebaedu ega edu suuda muuta su sisemist Olemist. Sa oled leidnud oma elusituatsiooni alt üles elu.

Maailmas võid sa oma elusituatsiooni tasandil saada tõepoolest rikkaks, targaks, edukaks, vabaks sellest või teisest, kuid Olemise sügavamal tasandil oled sa terviklik ja täiuslik praegu.

/Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku jõud"/