Esmaspäeva hommik

Üks tund on selja taga, teine õnneks vaba ... uskumatu, õpetajana ei tohiks vist sedasi isegi mõelda mitte, avalikult tunnistamisest rääkimata, aga mida ma teha saan, kui see kool kohati emotsionaalselt juba 45 minutiga läbi küpsetab, et ajud on pehmed ning igasugune soov midagi teha kadunud.

Imetlen järjest enam pedagooge, kes siin sellest süsteemis aastaid ja aastakümneid vastu peavad ning end selle kõige juures kehtestada suudavad, nii et aine antud ning õpilaste austus olemas. Mulle selline värk ikka ei sobi...sobib, aga vahest harva, siis kui mul endal on metsikult energiat ja tahtmist ja viitsimist, aga niikui endal on kasvõi mõni üksik pisiasi häirimas, siis ongi juba suht pe.......s ja tekib tunne "Milleks see kõik?"

Ometi tean, et mõnel teisel päeval rääkiskin hoopis vastupidist juttu - sellest, kuidas on hea teha tööd, mis reaalselt kellegi teise elu (mis sest, et natuke:) mõjutab, et koolis pole ükski päev eelmisega sarnane, et lapsed on oma olemuselt head, ent nad lihtsalt ei oska end teisiti väljendada .....jne, jne, jne .....

Või äkki on mul see õppetund õpitud ja see eluetapp hakkab läbi saama?! Lugesin just kusagilt: "Elu on liialt lühike selleks, et kulutada päevagi tööle, mis sulle ei meeldi." Samas, elu ja reaalsus on ju siiski vähe teine, sest olgem ausad, sedasi mõeldes, tuleks suurem enamus inimesi töölt ära ja mis siis edasi saab?????

Arukas väikevenna ütleks selle peale:
"Ära oota ega looda konkreetselt midagi, ent ära ka välista midagi" aga väga tahaks ju osata vastata küsimusele: "Kuhu ja kuidas edasi?" vahest käivad endiselt välismaa mõtted peas, ent mingil määral on see nähtud-käidud rada, ei ole seal midagi taevas sinisem, ega rohi rohelisem ... hea on lihtsalt mõelda, et kui ometi pääseks minema siit, vot siis ma oleks ja teeks ja käiks, ent see "mina", kes minuga kaasa tuleb, hakkaks juba natukese aja pärast taas oma joru ajama, nii et ses suhtes ei ole üldse vahet, kus olla.

Welcome back ...!

Kellele see "Welcome back ..!" täpselt mõeldud on, seda ma ei tea. Kõige rohkem vist mulle endale ja siis ehk nendele mõnele, kes peale minu siia vahest satuvad :D

Jube popilt kõlaks lause, et mul on viimasel ajal nii kiire olnud, et tõesti pole enam üldse kirjutada saanud ... kuigi tean väga hästi, et kõige jaoks, mis oluline, leiaks alati aega, kui tahaks, ent samas on erinevaid tegemisi tõesti üle keskmise palju olnud ning mida aeg edasi, seda mõttetum sellisel kujul kirjutamine tundub. Justkui ehitaks mingit välist fassaadi - aga vahest siiski tuleb selline justnimelt blogi kirjutamise tuhin peale, nii et siin ma nüüd siis jälle olen ja jagan oma mõtteid.

Mis siis toimub?
Ikka kool, kool, kool + aprilli alguses Ossmetiga 4 päeva Ehitusmessil, nüüd eelmisel nädalal Sisustus- ja Interjöör. Mõlemal olime uue lasertehnoloogiaga väljas. Jap, kes soovib laserlõikuse või -graveerimise teenust, siis pöörduge firma OÜ Ossmet poole :)


Tegelt, mida aeg edasi, seda enam süveneb minus identiteedikriis, et aru ma ei saa, kes ma siis ikkagi olen ja mida ma teen?
Kohati naudin seda, et toimetan (kohati tõmblen) mitmel rindel, sest mulle meeldib asjatada ja asjalik olla, ent samas tunnen end lõhestunud isiksusena, kes teeb justkui paljusid asju, kuid asja miinus on see, et mitte ühtegi neist ei saa ma seetõttu täie pühendumusega teha !!??
Samas on viimasel ajal tekkinud küsimus, et kas mu praeguste tegevuste hulgas on üldse see, millele ma end pühendada soovin???
Ajal, mil Eestis jääb igal nädalal rohkem kui 1000 inimest töötuks, tunnen end muidugi tõeliselt tänamatu tegelasena, et ainuüksi endale selliseid mõtteid luban...tänulik peaksin olema, et üldse töö olemas on ja veel rohkem tänulik selle eest, et mul neid lausa kaks on :) Teisalt on jällegi ka see massiline töötuks jäämine nii kaua "võõras mure", kuni isiklikult pihta ei saa. Kurb, aga tõsi. Tõsi, aga kurb.
Võib-olla on halb paralleel, ent see on sama, nagu autoõnnetustega, mida iga päev uudistest kuuleme/loeme, et nii mitu inimest sai vigastada ja/või surma. Kuni need on meie jaoks "keegi teine kusagil mujal", siis ....njahhh, mis sa teed, elu on selline - teisalt on see ju normaalne, sest ega kõigi eest saa ka südant valutada.

Viimase nädala jooksul olen seoses oma kooliasjadega loonud 2 uut blogi, et vaatan, kuidas toimivad. Kuna osalen praegu õpetajate Digitiigri koolitusel ka, siis saan neid ka oma sealse lõputöö raames esitleda, et kuidas õpilased need vastu võtavad.

http://www.ingliseriigieksam.blogspot.com/
http://www.meieklasslihulas.blogspot.com/

...aga ok nüüd, kuna ma tegin paralleelselt veel ühte tõlketööd (masendav, on laupäeva õhtu ja ma tõlgin, aga tuju tuli peale ja mõtlesin, et teen ära, nii et tegelt pigem vaba tahe või nii:), siis nüüd on kell juba märkamatult päris palju saanud, nii et õige pea hakkab südaöö saabuma.

Lugesin siin miski päeva (olen viimasel ajal õnneks jälle päris palju lugema hakanud:) Brian Tracy mõtteterasid ning leidsin sealt ühe sellise

"Need, kellel eesmärgid puuduvad,
on igaveseks määratud tööd tegema nende heaks,
kellel eesmärgid olemas on"

..hmmm, ma lähen nüüd teki alla, eks igaüks teeb sellest omad järeldused.