Asi hakkab selginema vaikselt

Mõttelennu hakatised ja tegevuste tükikesed
*
Vahest tunnen end kui 15, mitte kui 25 :D ... mingi puberteet, mida mul kunagi õieti olnud pole, on lõpuks peale tulnud vms.

*
Eile pressisime isaga pea südaööni õunamahla, noh, me alustasime alles kella kümne ajal õhtul, nii et tegelt ei läinud üldse kaua. Aga tore oli. Ses mõttes, et algusest lõpuni kõik ise teha.

*
Praegu tulin koeraga metsade ja põldude vahel. Vesi on kohati nii sügav, et tahab üle kummiku ääre tulla ning mõnede puude lehed nii kollased, et ...

*
Ilm on märg ja sompus ning taevas üleni hall. Vaid kolla-punased lehed puude otsas annavad maastikule värvi

*
Öösel kell 2 naersin Kadi jutu ja meie olemise peale mingi 15 minutit sedasi kogu südamest nagu ma väga kaua naernud pole. Nii-nii naljakas oli olla lihtsalt

*
See läbi saav nädal on mitmes mõttes väga pöördeline olnud. Teisipäeva õhtuse Tallinnas käimise, hilisõhtuses lõkkes põletatud kaustikute hulga ja vastu võetud otsusega sai üks eluetapp läbi. Ma tean, et juba õige pea võib tulla aeg, kus ma hakkan AGA-tama ja MIKS-itama, aga mis seal ikka:) Lihtsalt, mul ei ole õigust muuta kedagi peale iseenda ning seda ongi vaja teha: olla see, kes olen ja teha asju, mis on mulle olulised. Elada edasi ootuses/lootuses, et asjad/inimesed minu ümber end muudavad, on nii enda kui teiste petmine.

*
Neljapäeva südaöö paiku vaadatud kaks filmi: "Anger Managment" ja "Yes to everything!" taaselustasid mõtte, et sellist laadi filmide vaatamine on vaja regulaarseks muuta ...

*
Ehituskaose ja ruumipuuduse jätkumine ajab vahest hulluks, teisalt on aga nii suured muudatused silmaga näha, et on põhjust uhke olla.

*
puud ja õuetööd ja ma ei tea, mis asjad kõik veel ... ootavad, et keegi läheks ja käe külge paneks, sest talv on tulemas. Hmmm, kõik ootavad ja loodavad, et keegi poleks tema :D

*
korteris pole eriti midagi teha, siin maal on kogu aeg liiga palju teha - võta siis kinni, mida tahta või mida mitte

*
Nii üle päeva on mul tunne, et tahaks minema siit. Ma tean, et paar-kolm kuud mujal olemist loksutab mu mõttemaailma taas paika ning näen asju taas sootuks teises valguses.
Pikemaks ajaks äramineku plaan on hetkel asendunud sooviga minna kuhugi, kus saaks keeleoskust parandada ning niisama natukene ringi vaadata, ennast arendada ning siis rahulikult vaadata, mis elu toob... kulgemine on vist selle asja nimi :) ja olen juba leppinud, et nii, nagu minu mõtted erinevate asjade suhtes muutuvad, muutuvad ka minu plaanid, mida mingis mõttes polegi tegelikult üldse mõtet teha, sest see visioon tulevikust hakkab kuidagi ahistama ning blokeerib muud variandid, mis võib-olla tulla tahaks

*
Kummikud ootavad esikus, jope on juba seljas ...

*
4 tundi hiljem
*
Õhtu...olen üleni tolmune ja sopane ja väsinud. Kõht läks ka metsikult tühjaks ning praegu valmis tehtud kuum kakao peaks teoreetiliselt eluvaimu taas sisse puhuma

*
Kadestan mingil määral Meigot, kes umbes tunnike tagasi kaabut kergitas ning enda järjekordsele rännakule läks... usaldades elu ning usaldades ennast. Meie peres on kõik sellega juba nii harjunud, sest pole see mitte esimene kord ja tõenäoliselt/loodetavasti ei jää ka viimaseks.

*
Aga jah, sinna ta läks, suur seljakott, telk ja pass ühes ... kõik tema jaoks ebavajalik, k.a telefon, jäi koju. Anname endale täielikult aru, et võime teda näha juba homme, nädala, kuu või poole aasta pärast, sest on ka ju tema lühim India reis kestnud vaid mõne päeva. See on üks paljudest asjadest, mida mul väikevennalt õppida on - nimelt seda, kuidas olevikuhetkes elule avatud olla. Tema suvisest rännakust alates vaatab aida ukse kohalt vastu silt "Lasen lahti vanast. Olen uuele avatud" .

*
On kogu see värk ehk veidi veider? Otse loomulikult, ent meie jaoks on meie endi veidrused nii normaalseks saanud, et oleme nendega harjunud. Samas, what the fuck is normal? Elada elu, mille kõik teised heaks kiidavad, mis ühiskonna tavadega kokku lähevad? Et ikka ülikool ja korralik töö ja siis see tuntud oravaratas, et ärkad-tormad tööle-sealt tagasi koju-ja seejärel magama, nädalavahetusel võiks täiega lõõgastuda, sest eelnev nädal on ära väsitanud ning stressi viinud. Üks variant on end pildituks juua, lahe ju, kõik mured lähevad minema ... korraks.

*
Elu üldse, välimus on oluline. Riietus peab olema vastav, sest appi, mis teised muidu arvavad? Telefon, auto ja kõik muu väljapoole paistev, peaks ka enam-vähem olema, sest muidu äkki polegi ma midagi väärt. See oli täiesti lambi ajurünnak praegu ning jah, pisut ehk liialt üldistatud, aga põhimõtteliselt on ju nii ning ses osas imetlen järjest rohkem inimesi, keda absoluutselt ei huvita, mis teised neist arvavad ning kes julgevad oma elu elada täpselt sedasi, nagu nad ise tahavad ja teha täpselt neid asju, mida nende endi süda teha käsib, mitte mida ühiskond ootab.
Good luck to you our little BIG brother !!!

Reeeeeeddddeeeeee

Mulle meeldib sellised pikkade ja lohisevate täheridadega pealkirju panna viimasel ajal, ent see-eest jutt on väga lühike ja konkreetne :):)

Praegu panen end juba paar tundi valmis (mõtetes:), sest reaalselt lihtsalt ei leia endas praegu seda viitsimist, et kolme päeva asjad pakkida ning Lusika poole sõitma hakata ... aga minna ju tahaks.

Et siis jahhhh

Elu on kummaline, imeline, küsimusi tekitav

Shallaallaaaaaaa..............

Olen taas arvuti taga ning vaatan oma blogile otsa - juba teist päeva järjest ...on see vast imede ime:) Ei olegi mingit kindlat juttu, mida vesta tahaks, on lihtsalt üks vaba silmapilk, mille jooksul mõtlesin natukene klahve toksida ja niisama laterdada.

Käisin korra koolis, aga seal oli juba peaegu täielik tühjus - on ju ÕPETAJATE päev. Naljakas, kuidas ma end enam üldse seal ette ei kujutaks. Kristi-Carolina auto oli veel maja ees, nii et ainus avatud klass oli inglise keele oma ... just see, mis vaja.
Soe ja tuttavlik tunne puges hinge. Pärastlõunane lämme ja õhupuudus tuletasid meelde kõiki neid pikkasid päevi kolmanda korruse keeleklassis. Millal siis veel nostalgitseda, kui mitte päeval, mil õues puhub metsik marutuul, päikesekiired vahelduvad hoovihmapilvedega ning sügis möllab oma täies hiilguses...:D kas pole mitte kaunis ja poeetiline jutukene?

Aga mis siis parem oleks? Et ärkasin kell 8:00, käisin seal ja seal, tegin teist ja kolmandat. Kuigi jah, niipalju võiks küll öelda, et kui eile oli ebaproduktiivsuse lagi, mil ma niisama tiksusin ning aega surnuks lõin, vahetades pidzaama n-ö normaalsete riiete vastu alles kella nelja paiku, siis täna elan taas :) Päevad ei ole tõesti vennad.

Ah jaa, seda ka, et kui eelmisel aastal oli see vaid uitmõte mu peas, siis 1. okt sai see asi teoks tehtud. LIHULA NOORTEMAJA avas oma uksed ...

Elu uperpallid ...

Ma ei ole mitte kui midagi juba pikemat aega kirja pannud, sest .... sest, sest ... vabandused, vabandused, vabandused :)

...sest kogu mu elu on viimased paar kuud täiesti ootamatuid uperpalle teinud, et ma ei jõua neid isegi enam jälgida mitte, nende üles täheldamisest rääkimata.
Mingil ajahetkel soovin, et ma suudaks elu võtta musta ja valgena, et asjad kas on või ei ole. Vastus on kas "ja" või "ei" jne jne jne. Aga minu puhul on asi selline surra-murra kogu aeg ja ma tean, et põhjust ei tule tegelt sugugi mitte kaugelt otsida - põhjus asub minus eneses ja asjaolus, et mulle kohe meeldib oma elu keeruliseks mõelda.

Kohati tundub see mõtete virr-varr lõputu jadana, mis mitte kuhugi ei vii ning teisel hetkel jällegi metsikult produktiivsena, kus sisuliselt kõik mõtted ja soovid väga kiirelt realiseeruvad ... koguni nii kiiresti, et ma ei oska enam isegi mingit seisukohta võtta ega enam mitte midagi ka mõelda või unistada.

Huvitav, kas äkki ongi tõsi see, et kui olen mingi soovi kasvõi ainult mõtetes ära soovinud, siis hakkab elu end mu ümber sedasi ümber korraldama, et see soov täituda saaks - mis sest, et peas on juba sootuks teised soovid ja mõtted. Kas tõesti soove tühistada ei saa? ..et mis on lendu lastud, see ka mingil kujul teoks saab ning ise siis istun oma täitunud soovide keskel, enamikke neist tegelikult tahtmata.

Ma usun, et kui ma muud südamelähedast valdkonda ei leia, siis filosofeerimine ja mõtete heietamine ja dilemmatamine on igal juhul täielikult minu ala :D

Tead, kui suurel teelahkmel ma praegu seisan? Võimalik, et mingis perspektiivis on see mõttetult ebaoluline ja tibatillukese tähtsusega, aga minu jaoks on see suur ja oluline. Sisuliselt on minu ette end lahti rullinud nii nii mitu teed, mida mööda minna, et ma ei suuda valida ega otsustada.

Sellest hetkest alates, kui ma enda mõlemad töökohad üles ütlesin, on nii palju asju juhtuma hakanud, et see sündmuste roller-coaster paneb mul pea ringi käima ja peas vasardab küsimus. "Milline nendest valikutest on praegusel hetkel minu jaoks kõige õigem?"

Teadmine, et kõik on võimalik, kui ma seda piisavalt palju tahan ning selle nimel olen nõus pingutama, on tõenäoliselt peaaegu sama rusuv, kui arvamine, et ma olen oma elu ohver ning et midagi muuta ei anna???

Ohhh mind küll !!?? Kõik on hästi, kõik on korras ... teen praegu kõike ja samal ajal mitte kui midagi. Metsik motivatsioonipuudus ja selline pimesi ekslemise tunne vaheldub energiapuhangute ja SUURTE-SUURTE mõtetega.
Aga suurtest-suurtest mõtetest ainuüksi on vähe, vaja on ka tegusid...kas just suuri, aga vähemalt neid, mis iseendale rahuldust pakuksid ja hea tunde tekitaksid :):)