Olen taas arvuti taga ning vaatan oma blogile otsa - juba teist päeva järjest ...on see vast imede ime:) Ei olegi mingit kindlat juttu, mida vesta tahaks, on lihtsalt üks vaba silmapilk, mille jooksul mõtlesin natukene klahve toksida ja niisama laterdada.
Käisin korra koolis, aga seal oli juba peaegu täielik tühjus - on ju ÕPETAJATE päev. Naljakas, kuidas ma end enam üldse seal ette ei kujutaks. Kristi-Carolina auto oli veel maja ees, nii et ainus avatud klass oli inglise keele oma ... just see, mis vaja.
Soe ja tuttavlik tunne puges hinge. Pärastlõunane lämme ja õhupuudus tuletasid meelde kõiki neid pikkasid päevi kolmanda korruse keeleklassis. Millal siis veel nostalgitseda, kui mitte päeval, mil õues puhub metsik marutuul, päikesekiired vahelduvad hoovihmapilvedega ning sügis möllab oma täies hiilguses...:D kas pole mitte kaunis ja poeetiline jutukene?
Aga mis siis parem oleks? Et ärkasin kell 8:00, käisin seal ja seal, tegin teist ja kolmandat. Kuigi jah, niipalju võiks küll öelda, et kui eile oli ebaproduktiivsuse lagi, mil ma niisama tiksusin ning aega surnuks lõin, vahetades pidzaama n-ö normaalsete riiete vastu alles kella nelja paiku, siis täna elan taas :) Päevad ei ole tõesti vennad.
Ah jaa, seda ka, et kui eelmisel aastal oli see vaid uitmõte mu peas, siis 1. okt sai see asi teoks tehtud. LIHULA NOORTEMAJA avas oma uksed ...
No comments:
Post a Comment