Elu uperpallid ...

Ma ei ole mitte kui midagi juba pikemat aega kirja pannud, sest .... sest, sest ... vabandused, vabandused, vabandused :)

...sest kogu mu elu on viimased paar kuud täiesti ootamatuid uperpalle teinud, et ma ei jõua neid isegi enam jälgida mitte, nende üles täheldamisest rääkimata.
Mingil ajahetkel soovin, et ma suudaks elu võtta musta ja valgena, et asjad kas on või ei ole. Vastus on kas "ja" või "ei" jne jne jne. Aga minu puhul on asi selline surra-murra kogu aeg ja ma tean, et põhjust ei tule tegelt sugugi mitte kaugelt otsida - põhjus asub minus eneses ja asjaolus, et mulle kohe meeldib oma elu keeruliseks mõelda.

Kohati tundub see mõtete virr-varr lõputu jadana, mis mitte kuhugi ei vii ning teisel hetkel jällegi metsikult produktiivsena, kus sisuliselt kõik mõtted ja soovid väga kiirelt realiseeruvad ... koguni nii kiiresti, et ma ei oska enam isegi mingit seisukohta võtta ega enam mitte midagi ka mõelda või unistada.

Huvitav, kas äkki ongi tõsi see, et kui olen mingi soovi kasvõi ainult mõtetes ära soovinud, siis hakkab elu end mu ümber sedasi ümber korraldama, et see soov täituda saaks - mis sest, et peas on juba sootuks teised soovid ja mõtted. Kas tõesti soove tühistada ei saa? ..et mis on lendu lastud, see ka mingil kujul teoks saab ning ise siis istun oma täitunud soovide keskel, enamikke neist tegelikult tahtmata.

Ma usun, et kui ma muud südamelähedast valdkonda ei leia, siis filosofeerimine ja mõtete heietamine ja dilemmatamine on igal juhul täielikult minu ala :D

Tead, kui suurel teelahkmel ma praegu seisan? Võimalik, et mingis perspektiivis on see mõttetult ebaoluline ja tibatillukese tähtsusega, aga minu jaoks on see suur ja oluline. Sisuliselt on minu ette end lahti rullinud nii nii mitu teed, mida mööda minna, et ma ei suuda valida ega otsustada.

Sellest hetkest alates, kui ma enda mõlemad töökohad üles ütlesin, on nii palju asju juhtuma hakanud, et see sündmuste roller-coaster paneb mul pea ringi käima ja peas vasardab küsimus. "Milline nendest valikutest on praegusel hetkel minu jaoks kõige õigem?"

Teadmine, et kõik on võimalik, kui ma seda piisavalt palju tahan ning selle nimel olen nõus pingutama, on tõenäoliselt peaaegu sama rusuv, kui arvamine, et ma olen oma elu ohver ning et midagi muuta ei anna???

Ohhh mind küll !!?? Kõik on hästi, kõik on korras ... teen praegu kõike ja samal ajal mitte kui midagi. Metsik motivatsioonipuudus ja selline pimesi ekslemise tunne vaheldub energiapuhangute ja SUURTE-SUURTE mõtetega.
Aga suurtest-suurtest mõtetest ainuüksi on vähe, vaja on ka tegusid...kas just suuri, aga vähemalt neid, mis iseendale rahuldust pakuksid ja hea tunde tekitaksid :):)