Peaaegu terve kuu on möödas sellest päevast, kui viimati midagi kirja tahtsin ja viitsisin panna. Samas pole siin midagi tähelepanuväärset, kuna minu aja-arvamine ja -arvestus liigub absoluutselt omas rütmis juba alates juunist.
Alates ajast, mil päevad, nädalad ja kuud asendusid ehitusele pühendatud päevade, nädalate ja kuudega, on palju muutunud.
Mis on muutunud? Muutunud on see, et meie elu keskne mõte on EHITUS
Muutunud on see, kuidas me omavahel suhtleme - see kodune koostöö on peale mitmeid kõvasid raputusi oluliselt paranenud - varsti oleksime päris profitiim valmis:) Ma olen meie perekonna üle väga uhke ... keegi meist poleks üksinda selleks võimeline olnud.
Muidugi on muutunud ka maja, milles me elame ... suurel osal on uued seinad, põrandad ja laed. Üks olulisemaid asju - praeguseks vesi tuleb ja läheb kohe päris ise, uuu, milline saavutus:D Meil on vannituba, saun ja korralik veega WC, asjad, mida siin majas pole varem kunagi olnud.
Muutunud on see, kuidas ma kanalisatsiooni ja (vee)torudesse suhtun, respekt igas mõttes:D ja see, millise pilguga vaatan seda trappi, mis vannitoa põrandas on - tegu on tõesti vaid jäämäe tipuga.
Muutunud on ka see, et ma näen juba ka unes, kuidas ehitusmees helistab ja ütleb "Sorry, ma ei saa täna tulla!" või seda, et seinade sisse ehitatud veetorud hakkavad läbi laskma vms. Aga õnneks ei mäleta ma peale silmade avamist enamikke oma unenägusid, nii et ses osas väga vahet ei ole tegelikult.
Väga palju on muutunud see, mida ehitusest arvame või teame. Uskumatu, kuidas iga pealtnäha lihtsa asja taga on tegelikkuses pikk ja aeganõudev protsess, mis koosneb miljonist pididetailist - alates sellest, mis asjad ja kogused ostunimekirja saavad, lõpetades kurat teab millega.
Ning kõige olulisem, meie ise oleme oluliselt muutunud.Kui sedasi tagasi mõtlen, siis on uhke tunne. Samas, kui siia satub inimene, kes ei tea, kust me alustasime, siis tundub see koht endiselt mega kaoses olevat, sest nii palju on veel teha. Fassaadi tegemine jääb järgmisse aastasse, mõned vaheuksed on puudu, vent torud on panemata. Nii köögi kui kaminasaali põrandaid katab endiselt vaid betoonivalu. Laminaadi mahapanek on jah iseenesest lihtne töö, aga need muud kümme asja, mis enne seda vaja teha ... just see, et korraga on vaja nii ratsionaalset, loogilist kui ka loovat mõtlemist, muudab selle asja keeruliseks.
Selleks ongi hea, et meil on iga nüansi jaoks olemas eraldi inimene.
Tean, et kui keegi oleks mulle juunis, kui me suure hurraaaga alustasime ning lootsime sügiseks kõik valmis saada, öelnud, et nov lõpus on see koht selline, nagu see praegu on, siis ma kardan, et mul (meil) poleks jätkunud ei energiat ega motivatsiooni.
See on sarnane loogika, nagu oli Moosese mäe otsa ronimine (seda muidugi eeldusel, et inimene pole seal varem käinud). Minnakse peale südaööd, ronima hakatakse öösel umbes kella ühe paiku. Kõik inimesed on varustatud taskulambiga ning sedasi, meetri kaupa endale teed valgustades, hakkavad rahvahulgad mööda mägiteed ülespoole minema. Sedasi terve öö, kuni päikesetõusuks jõutakse tippu välja ja siis hommikuvalguses näeb igaüks, milline rada ööga läbitud sai.
Tüüpiliseks reaktsiooniks sel puhul on: "Issver, kas tõesti mina käisin kogu selle tee maha!" ja lõpuks tagasi alla jõudes ja sellele mäeahelikule pilku heites, tuleb tahes-tahtmata pähe mõte: "Oleks ma enne seda mäge näinud, poleks ma üldse ronima hakanudki!"
Vot mul on selle ehituse osas praegu sama tunne, nagu tol korral seal Moosese mäe jalamil. Oli hea, et ma alustasin seda teekonda pimeduses ja teadmatuses, teadmata, kuhu me läheme või kui raskeks see teekond kujuneb, sest kui ma oleks selle tee olemust ja sisu varem täpselt teadnud, poleks ma ehk kunagi alustanudki.
Praegu tunnen aga lisaks uhkusele ka seda, kuidas ma iga päevaga ebaefektiivsemaks muutunud. Raske on olla iseenda ülemus. Asjade delegeerimine ning inimeste juhendamine tuleb mul hästi välja, aga kõige raskem on iseendas see liikumapanev jõud leida, mis motiveerib ka siis, kui väline sund puudub. See on asi, mis minu meelest siin olles kõige raskem on. Tundes end üheaegselt metsikult hõivatuna, on tõsiasi tegelikult see, et tiksun suure osa ajast niisama õue ja toa vahet edasi-tagasi. Tunnen, nagu oleksin täiesti laiali valgunud. Ei ole ühtegi tähtaega, ühtegi siduvat kohustust, ei ole bossi, kes käsiks või keelaks. On vaid suur hulk tegemata asju, mis järjekorras ootavad ...
Mul on vaja natukeseks minna ja sellest kõigest eemale saada. On vaja taas hakata iseenda ja oma elu peale mõtlema. Praegu ei ole mul absoluutselt vahet olnud, mis ma üldse teen või kuidas välja näen. Mul on kasutusel kahed riided. Kodus töötamise ja Lihulas käimise riided, that´s it. Lihtne ja loogiline. Jah, on olnud üksikud päevi, kus olen pidanud vähe parem välja nägema, aga üldiselt on suurem osa mu asju ruumipuudusel lihtsalt kottidesse/kastidesse pakitud ja aita ära pandud.
Ma olen vist rohkem asjade algataja ja käimalükkaja, see mulle meeldib ja see mulle sobib, ent minust ei ole kusagil väga pikka aega püsijat, vähemalt praegu tundub mulle nii.
Asjad ja olukorrad ammendavad end suht kiiresti ja tekib selline paigal tammumise tunne.
Praegu on see oma haripunktis....vaatamata sellele, et toad järjest valmivad jne, tunnen, nagu seisaksin mina ise täielikult paigal või siis tegelt oleks õigem öelda - keerlen ja pöörlen, aga seda ühe koha peal :) Koha peal, mis ei vii kuhugi ja ei paku mulle nagu mitte midagi. Aga kuhu ta siis ikka viima peaks või mida pakkuma ??? See on kuradi hea küsimus :)
Minu esialgsest plaanist, 13 kuud kestvast kultuurivahetusprogrammist, mille jaoks kõik paberid korda ajasin, on alles jäänud veidi üle 3 kuu kestev äraolek.
Põhjuseid, mis selle otsuseni viisid, on päris mitu.
Esimene oli Lihula noortemaja, mille ma selle sügise jooksul enda südameasjaks võtsin ning tänu sellele, et kohe, kui olin selle soovi kõva häälega välja öelnud, hakkasid asjad iseenesest juhtuma ning mitte millestki ja mitte kusagilt tekkis mega hästi toimiv tiim, on tänaseks olemas Lihula noortemaja. www.noortemaja.blogspot.com ... see on suur saavutus ning ma tõesti-tõesti loodan, et Meigol, Marisel Indrekul ja Tambetil jätkub viitsimist ja kannatust seda asja edasi ajada.
Teine põhjus oli Kristi-Carolina mega ajastus :) nimelt lõpetab tema kooli pisut varem kui minu endine ja tema praegune klass seda teeb ja on suht tõenäoline, et ehk saab minust kevadel mõneks kuuks taas õpetaja, aga
we will see, mis elu toob.
Ainus kindel asi on see, et ei ole mitte midagi kindlat. Kui varem oleksid mind sidunud ja kohustanud igasugu lepingud, mida täpselt järgida, siis nüüd lähen omapead ning seetõttu polegi midagi kindlat.
Praegu tean nii palju, et esimene lend, suunal Riia-Dublin on 20.nov ehk juba järgmisel reedel.
Sealt kõigi eelduste kohaselt 27. novembril edasi.
Ok, mind v66rustav perekond on ses osas eriline, et laste tubades telereid ei ole ning ka yldiselt piiratakse suhtleliselt rangelt, mida ja kui palju nad vaadata tohivad - n2iteks koolip2evadel on see maksimaalselt vaid tund aega, nii et nemad kyll selle keskmise alla ei kvalifitseeru.
Samas on mul teisalt j2llegi hea meel, et siin, nagu Iiriski, on raamatukogudest v6imalik lisaks raamatutele laenutada ka CD-sid ja DVD-sid. T2na oligi mul esimene p2ev, kus natukene omapead Summitis ringi tiirutasin, kuigi ega siin v2ga midagi polegi. 
Ajavahega on praeguseks juba more or less alright, kuigi natuke veider on kyll, kui mul 6htul kl 19 paiku juba mega uni tuleb (Eestis siis kell juba 2) ja hiljemalt kl 6 hommikul uni l2inud on. Samas on see t2isti normaalne, sest sel ajal on Eestis juba l6una ja kell on 13:00. 
