Edasi

„Elu on nagu jalgrattasõit – tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda.” 

~ A. Einstein ~

Nurruv kass.
Küdevad ahjud.
Tass sooja teed.
PEREKOND RÄNDLINNUD :)
...liikumine mitme kodu vahel.
...liikumine kodust ära.
...liikumine tagasi koju.
Alati kuhugi teel.
Alati liikumises ...

...aga ikkagi oma

Udune, sombune, vesine, kuid ikkagi oma - meie oma Baltikum - Riia lennujaam.

Olen sel nädalal kusagilt nohu saanud ning ai, kuidas ei soovita nohuga lennata.
Ei aidanud kommi imemine ega vee joomine, suu lahti hoidmine ega nina kinni hoidmine ja kõrvade kaudu "välja hingamine" - läbilõikav valu kõrvades ei kadunud kuhugi.
Vaatasin tablood, 16 minutit veel maandunda, oehh jeerum ...äkitselt käis paremas kõrvas plaks ning tssssss, justkui nõelaga rattakummi läbi torkamise hääl, ning kõik oli korras.



Arvuti kell näitab 3:33 - ma soovin, ma soovin, ma soovin - teate ju küll seda, et kui kell näitab ühesuguseid numbreid, saab soovida :)

Kodulaul

Muusika:

O. Ehala

Sõnad:

J. Viiding

Refr.:
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks

Refr.

Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik
kodu on nii imeline, tavaline paik
Kodu on nii imeline, tavaline paik

Refr.

Kodus mõni väike asi korraga on suur
kodu oleme me ise, väikene ja suur
kodu oleme me ise, väikene ja suur

Kodu, see on rohkem veel,
kui sõna selgeks teeb
kodu see on headus,
mis meid paremateks teeb (3 korda)

See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht (8x)

"Hingelind" ~M.Snunit~

Hinge sees,  tema keskel  seisab ühel jalal lind.  Lind, kelle nimi on Hingelind.  Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme Ja veel kunagi, mitte kunagi pole sündinud inimest, kellel pole hinge. Sest hing tuleb meie sisse selsamal hetkel, kui me sünnime, ega jäta meid maha mitte kordagi nii kaua kuni me elame. Inimene hingab teda nagu õhku oma sünnihetkest kuni oma surmahetkeni. Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt  tähele panna.  Muidu võib juhtuda, et Hingelind hüüab meid,  aga meie ei kuule.  Kahju. Ta tahab rääkida meile meist endist.  Ta tahab rääkida meile tormidest, mis on lukustatud  tema sees asuvatesse laegastesse. On inimesi, kes kuulavad teda sageli.  On inimesi, kes kuulavad teda harva.  Ja on inimesi, kes kuulavad teda  ainult üks kord elus.  Sellepärast tasub,  kas või hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,  kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,  sügaval sügaval meie kehas. Aga kui keegi meid kallistab, hakkab Hingelind,  kes elab sügaval sügaval meie kehas,  kasvama ja paisuma,  kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse.  Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse. Michal Snunit 'Hingelind'  ------------------------- Kuigi õues on 18 kraadi sooja ja Türgis jõule ei tähistata, mängivad siin, kus praegu istun, jõululaulud, ja mina kirjutasin enda CouchSurfingu Current Mission lahtrisse järgmise tsitaadi: "There´s nothing half as pleasant as coming home again" :) ~M.E.Sangster~ PS! Foto pärit siit / photo is taken from here

Sitapidu!

Simon tuli koos Shibaga mõneks päevaks Tuna juurde.
Shiba on Simoni koer.
Simon on Tuna sõber.
Simon on poiss.
Tuna on minu viimane host.
Tuna on tüdruk

Shibal on 7 kutsikat, kel tänaseks vanust kuu ja üks päev.
Praegu on esimesed päevad, mil kutsikad omal käel söövad.
Tuna keetis kutsikatele riisi - nad kakerdasid jalgupidi seal riisi sees ning teineteise otsas.
"Rice party! /Riisipidu!" naeris Tuna, ja lisas "And soon it will be a shit party! / Ja varsti on sitapidu!"
Ka Shibal on imetamise ja muu ülekoormuse tõttu terviseprobleemid ning kõht täiesti korrast ära.

Eile õhtul läksin Shibaga parki jalutama, kuid enne parki jõudmist suutis ta ühe poe ette kõnniteele suure vedela hunniku maha pasandada.
Vaatasin poeomanikku ... ta lobises kahe kliendiga ega pannud meid tähele.
Vaatasin kõnniteel asuvat "kingitust" ...kas minema jalutada või vabandama minna?
Teadsin, kui vähe enamik Aasia Istanbuli poepidajatest inglise keelt räägivad ja kujutasin juba ette, kuidas ma talle käte ja jalgadega selgeks teen, et vabandust, koer sittus sinna, peaaegu teie poe ette, kas ma saaksin palun ajalehte või midagi, et see sealt ära koristada.

Nii ma seal omaette mõtlesin, sest "ma-ju-tean-kuidas-teil-need-asjad-käivad-et-te-eriti-inglise-keelt-ei-räägi-ega-midagi" aga sain jälle kord teada, et "midagi-ma-ei-tea-kuidas-teil-need-asjad-siin-käivad", kuna minu õnneks selgus, et naisterahvas rääkis sulaselget briti inglise keelt.
Ta on 15 aastat Inglismaal elanud, läks sinna au-pairiks, seejärel läks seal mehele.
Paar aastat tagasi lahutas, kolis kahe lapsega tagasi Türki ja peab oma uue abikaasaga poodi.
Kolmas laps on tulemas, tähtaeg on mai-juuni paiku.

Ühesõnaga, mul ei olnudki vaja käsi-jalgu, et vabandust paluda ja kehakeele abil selgeks teha, mis juhtunud on. Enne, kui arugi sain, olid tal olemas ka kiire ülevaade sündmuse tagamaadest, et Shiva on pisut haige, kuna 7 kutsikat, keda ta viimased kuu aega imetanud, on temast päris palju eluenergiat välja imenud.

Lõpuks nägi minu ja Pemra tiimitöö välja niimoodi, et mina koristasin ajalehe ja kilekoti abil suurema sita ära ning tema pesi hiljem veega selle tänavasillutise osa täiesti puhtaks, nii et ilmselt pole see osa teest tükk aega nii puhas olnud kui ta praegu on :)
Siit eilse päeva õppetund: ka kõige sitasemast olukorrast tuleb lõpuks välja midagi head! 

Jah, võib öelda, et Shiva valis väga õige ja vahva poe, mille ees oma vaeva kergendada - tänu Shivale sain mina endale uue tuttava ning Pemra sai CouchSurfingust teada ning mine tea, mis kõik veel sellest eilsest olukorrast, kui me seal koos sitast kõnniteed koristasime, põnevat välja võib tulla?

Mõtle, mis oleks siis olnud, kui ma oleksin minema jalutanud? Aru ma ei saa, kuidas või kust mulle üldse selline tobe mõte tulla sai???
*
Ja mis kutsikaid puudutab, siis sitapidu või mitte, kuid nad on ütlemata armsad!

Pole olnud, ega tule ka

Juulis sattusin Istanbuli Ramadaani ajal. See on aeg, mil käimas nende aasta suurim pidu ja festival. Aeg, kui kõik pühakojad on valgustatud ning tänavad ka öösiti paksult inimesi täis.
Aeg, kui Türgi elab ja hingab omas erilises rütmis ja valguses...seda otseses mõttes.
Kui me septembris grupi noortega korraks siin olime, oli mul suur soov nendega seda enda kustumatut mälestust Istanbulist jagada.
Tahtsin neile näidata seda imeilusat öist linna, kus pühakojad on valgustatud ja kus õhus on imeline fiiling. Mida aga polnud, seda ei saanud neile ka näidata!

Ataköy Marina ees on suur võlupurskkaev, mis purskub kümnete ojadena asfaldi seest ning mis oskab muusika taktis tantsida -  vee ja värvide vaatemäng, mida võibki, suu ammuli, imetlema jääda.
Mulle jättis see nii kustumatu mulje, et paar tundi hiljem keerasin otsa ringi ning läksin sinna tagasi. Seisin seal ja nautisin täiega ning avastasin taaskord, et õnneks on ikka nii vähe vaja. 

Järgmisel päeval seadsin õhtuhämaruses sammud taas sadama poole, kuid mida polnud, seda ei saanud ka vaadata. Mulle vaatas vastu tühi ja kuiv, mitte midagi erilist ütlev või tähistav, asfalt. Ei mingit märki muusikast, valgusest ega veest.
Sama kordus ka päev hiljem.
Seda suurem oli mu rõõm, kui täna Ataköy sadamas olles, et sealt "merebussiga" teisele poole sõita, avastasin, et jeeeeeeeeeeeeee, purskkaev töötab taas! Ohhh seda rõõmu ....jätsin end meelega ühest laevast maha, et saaksin kauem seal vee- ja muusika vaatemängu kõrval istuda. Palju ei puudunud, et oleksin end ka järgmisest laevast maha jätnud. Siiski, viimasel hetkel mõtlesin, et ok, las ta jääb. Kui see on ette nähtud, kohtume me nagunii veel, ja lükkasin oma kohvri veerema, olles üks viimaseid inimesi, kes pardale mahtus.

Siit loo moraal, et pole naljajutt, vaid täiesti tõsilugu see, et
IGA HETK ON KORDUMATU - kõik, mis praegu on, seda pole mitte kunagi varem olnud ja sellisel kujul ei tule ka!!!
On vaja leppida, et paljud asjad siin Elus ei allu meie tahtele ega pole meie otsustada.
On vaja leppida, et elu on hetkede jada, iga hetk oma nägu, oma tegu.
On vaja leppida, et kõik muutub, ikka ja alati.
On vaja leppida, et aeg voolab oma rada ja teeb seda armutult.
On vaja leppida, et kõik on kaduv.
On vaja leppida, et siin ja praegu ei tule kunagi tagasi.
On vaja leppida, et siin ja praegut ei kaasa endaga mitte kuidagi kaasa võtta.
On vaja leppida, et Elul on oma viis asjade tasakaalus hoidmiseks.
On vaja leppida, et Elu ei oota, kuna siin ja praegut ei saa mitte keegi mitte kuidagi peatada.

.... seepärast ongi vaja ELADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja IMTELEDA seda ilusat vaadet siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja TUNDA oma tegelikke tundeid siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja ÖELDA olulisi asju siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja ANDESTADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja HOIDA ja ARMASTADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja OLLA TÄNULIK siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja oma IDEID TEOSTADA siin ja praegu.
*
Vahest on ainus, mida ma omalt poolt teha saan see, et USUN, LOODAN ja ARMASTAN, kuid õnneks on see rohkem kui piisav :)!
*
Siin on laul, mis mulle väga meeldib. Olen nõus nendega, kes väidavad, et enamik inimesed mitte ei karda surma, vaid kardavad seda, et äkki nad ei jõua enne seda elama hakata ...

And I loved deeper 
And I spoke sweeter 
And I gave forgiveness I'd been denying

I was finally the husband 
That most of the time I wasn't 
And I became a friend a friend would like to have 
I finally read the Good Book, and I 
Took a good, long, hard look 

"Someday I hope you get the chance 
To live like you were dying" 
Like tomorrow was a gift 
And you've got eternity 
To think about 
What you'd do with it 
What could you do with it 
What did I do with it? 
What would I do with it?
*
~Nichols/James Timothy/Wiseman, Craig Michael~

All I really want

Photo is taken from the Inspiredbythisfeeling site.

Kunagi aastaid tagasi kuulasin Anthony Robbins´i audioloengut, kus ta väitis, et on ainult teatud hulk filme, mis me jõuame ära vaadata ja kokteile, mis me jõuame ära juua ning on vaja aja küsimus, millal tahaks taas midagi teha!
Jah, muidugi sooviks ainult reisida, raamatuid lugeda, teed juua ja kirjutada, kuid teisalt tuleb mul tunnistada, et Anthony Robbins´il on õigus. Muidugi, niisama ringi uidata ja turisti mängida on ju tore. Raamatut lugeda ja filme vaadata ning kõik vabad hetked kirjutada, täitsa mõnus, kuid soov midagi korda saata, end kuidagimoodi teostada, tõstab vaikselt pead!

Tasakaal, tasakaal, tasakaal - huvitav, kas ma oskan kunagi elada, mõelda, töötada ja puhata ning seda niimoodi, et kõik eelpoolnimetatud mahuvad ühe päeva sisse?
Mida ma selle all silmas pean? Aga seda, et praegu on üldjuhul niimoodi, et ma kas ainult töötan nagu segane, ilma et oskaks end ka õhtuti teisele lainele lülitada, puhkan nii intensiivselt, et ei tee mitu kuud tööd või siis toimetan oma elu ning peas keerlevate mõtete kallal nii õhinaga, et ka sealt kõrvalt pole mahti ei töötada ega puhata. 

The greatest thing you´ll ever learn ...

NATURE BOY 

Eden Ahbez (1908-1995)

There was a boy
A very STRANGE ENCHANTED boy.
They say he wandered very far, very far, 
Over land and sea.
A little SHY
And SAD of eye,
But very wise, VERY WISE was he...
Until one day,
ONE LUCKY day he passed my way,
And while we talked of many things
 Fools and kings,
This he said to me:
"The greatest thing
YOU'LL ever learn
Is just to love
And be loved
In return."

NB! No doubt that family members and close friends also count :)

NB! Pole kahtlustki, et perekonnaliikmed ja lähedased sõbrad lähevad ka arvesse :)
Olete mulle kallid ja hoian teid hästi oma südame ligi!

Hinge Peegeldus

Ma olin kui keeristorm,
keereldes, pööreldes, tormates
ootamatult ma tulin
ootamatult ma läksin.
Tegin, mis tahtsin.
Läksin, kuhu tahtsin.

Olin iseendaga, olin mina ise.
~

Ühel päeval tulid Sina.
Sa vaatasid mul otsa.

Vaatasid mu hinge sisse.

Sa kuulasid mu südant.

Paitasid mul pead.

Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.

Sa vaikselt vaatasid.

Vaatasid mul otsa, minu hinge sisse.

Kuulasid mu südant, paitasid mul pead.
~

Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.
Tegin, mis tahtsin.

Läksin, kuhu tahtsin.
Ma olin iseendaga, olin mina ise.
Sa vaatasid ja ikka vaikisid.
Lubasid mul vaadata otsa, endale ja sulle.
Lubasid mul piiluda hinge sisse ...
Lubasid mul kuulata südame häält, enda ja Sinu.
Lubasid mul paitada pead, endal ja Sinul.
~
Keerlesin õrnemalt.
Pöörlesin armastavamalt.
Tormasin ettevaatlikumalt.
Tegin, mis tundus oluline ja vajalik.
Läksin sinna, kuhu süda viis ja jalad kandsid.
Olin iseendaga, ma olin mina ise.
Olin Sinuga, kes Sa olid sina ise.
Olin Sinuga, kes sa lasid mul olla mina ise.
Vaatad mul otsa.

Vaatad mu hinge sisse.

Kuulad mu südant.

Paitad mul pead.
~

Me keerleme õrnalt.
Me pöörleme armastavalt.

Me tormame ettevaatlikult.

Vaatan Sulle otsa.
Vaatan Su hinge sisse.
Kuulan Su südant.

Paitan Su pead.
~
Maailm me ümber ja sees,
jätkuvalt keerleb ja pöörleb ja tormab,

meie temaga koos -

õrnalt, armastavalt ja ettevaatlikult.
~
Sa oled Armastus.
Sa oled Hinge Peegeldus.
Oled kõikjal - mu ümber ja mu sees.
Vaatad otsa,
Vaatad hinge sisse.
Kuulad südant ja paitad pead. 

~k* 03.11.13~

Ja nii ongi

Hea ei ole hea.
Halb ei ole halb.
Ei ole head ega halba.
Kõik lihtsalt on oma heas ja halvas.

Eilne olukord, mil tundsin, et mis mõttes, miks minuga, ebaaus, kuidas nii saab ...oli kui taimelava ja väetis tänasele päevale.
Sellest on päris tükk aega, kui end nii elusalt ja energiliselt tundsin, kui ma seda täna terve päeva teinud olen. "Fire in the belly" on tagasi ning kuigi ma ei tea, kuhu seda energiat täpselt suunata, on ainuüksi see tunne iseensest nii küllaldane, et ei oskagi hetkel miskit muud ihaldada või tahta.

"Doors closing, doors opening.

Doors closing, I am opening.
I am safe, it´s only change!"
See on üks Louise Hay afirmatsioonil põhinev väike laulukene, mida me kunagi Iirimaal Kadiga koos päris palju ümisenud oleme.
Üks uks löödi pauguga mu nina ees kinni, nüüd virvendab taamal uus perspektiiv ja uued avanenud uksed, ning on normaalne, et sinna vahepeale jäi hetk, kus oli vaja korraks rahulikult sisse hingata ja kõigist vanadest ettekujutustest, et mis minu meelest saama oleks pidanud hakkama, lahti lasta.

Oli mul ju tänase all oma mobiili kalendrisse ammuilma kirja pandud: "From Istanbul to ... :)"  Jah, tühi koht oli seal, ei mingit sihtpunkti, ainult alguspunkt. Heh, võib öelda, et sain oma tahtmise - words really do become things, no joke! Isegi, kui need sõnad vahepeal juba ununeda jõudnud.

Tänane Note of The Universe oli ka täpselt kümnesse.

You see, Kristi, even prayers that lack conviction, confidence, and that end in question marks like, "Can I? May I? Will I?" are answered with a happy face: "Sure! You bet! No question!"

However if you want action instead of answers... Prayers of declaration and exclamation, especially those that end in "So be it! Hallelujah! Pronto my lofty companion!" conjure up the magic.

It's just the way the system was set-up. 

Do you see it? 

The Universe

Yes, I can see :)

Nüüd olen taas austuse ja aukartusega silmad taeva poole tõstnud: "Palun juhata mind! Palun näita mulle teed! Ma luban kuulda ja kuuletuda. Ma luban uskuda ja usaldada. Aitäh! Aitäh! Aitäh!"

Kõik endised ja uued lennubroneeringud on edukalt, ilma ühegi trahvita, tühistatud ning seega mul praegu tagasilennupilet puudub. Puudub ka igasugune ettekujutus, mida, kuhu, milleks, kui kauaks? Aga päris kummaline on see, kui palju energiat ja eneseteadlikkust see väike ootamatus tekitas. Olen justkui arvuti, mille "restart" nuppu Turkish Airlines office´is eile vajutati :)

Kusjuures, kui juba jutt arvutile läks, siis enne, kui proovisin selle hea ja halva kohta ühte mõistulugu, mida kunagi lugesin, otsida, kasutades selleks märksõna "siia tal on küll vedanud", sest minu meelest niisugune või sarnane fraas käis sealt pidevalt läbi.
Mõistujuttu ei leidnud, vähemalt seda, mida otsisin, mitte, kuid sattusin ühe teise põneva lugemise otsa - Kaido Pajumaa blogi Sisekosmos.
"Juhuslikult" on ta alles hiljuti kirjutanud samast asjast, millest viimasel ajal palju mõelnud olen, nimelt Facebook´ist. Kaido sissekande  "Facebook Happiness - uus viis oma näruse elu eest põgenemiseks"  kokkuvõte kõlab niimoodi.

"Facebook on super! Vastasel juhul ei oleks sellega tänaseks liitunud enam kui 1,1 miljardit inimest. Siiski on Facebookil meie jaoks ka ohud, mida varem või hiljem enesele teadvustama peame. Mida varem seda teeme, seda adekvaatsemalt saame nendega ka tegelda. 

Seetõttu kasuta Facebooki julgelt, aga tee seda jäädes ausaks iseenda ja oma sõprade vastu. Kui sa ei ole aus iseenda vastu, ja lood Facebookist enese jaoks narkootikumi, kus laikide kaudu igapäevaselt "eneseväärikuse laks" kätte saada, hävitad sa iseennast. 

Kui sa ei ole aga aus teiste vastu, ja lood Facebooki abil teistele tunde, et su elu koosneb ainult edust, õnnest ja armastusest, võid sa hävitada emotsionaalselt teisi. Kumbki nendest ei too sulle pikaajaliselt kasu ja tegelikku õnne."

Mul on ka vaja iseendale ses osas teatud "kindlad mängureeglid" paika panna ja Facebook´i kasutamist pisut reguleerida.
Ma ei arva, et ma ülearu seal passiksin, kuid ma soovin seda vähest veelgi vähendada, kuna praegu, kui mul midagi muud teha pole või kui mul on just liiga palju teha või kui ... või kui ...siis on ta taas mu arvutiekraanil lahti, justkui nagu mingi sideaine, taustapilt või ma ei teagi, mis asi, paisates mu ellu infokilde, milledel üldjuhul ei minu ega mu eluga suurt pistmist pole.

Tõsi, vajaliku infovahetus, korralduslikud asjad, FB kui mailbox ja sünnipäevaõnnesoovid - see kõik on piisav põhjus, et end korra või kaks päevas sisse logida, kuid see on ka kõik.
Eelmisel suvel deaktiveerisin mõneks kuuks oma konto, nii radikaalselt praegu ei läheneks.
Foto pärit "We don´t have Wi-Fi. Talk to each other!"

Teisalt,  täpselt sama olukord, et "Kui sa ei ole aga aus teiste vastu, ja lood Facebooki abil teistele tunde, et su elu koosneb ainult edust, õnnest ja armastusest, võid sa hävitada emotsionaalselt teisi."  kehtib ju ka blogi puhul.
Hetkel on mul nii, et kõik emotsionaalselt isiklik ja keeruline läheb paberile ning siis keskmiselt isiklik ja keeruline ning üldine shalla-laaa-la siia. Huvitav, kas selleks, et enda ja teiste vastu ausam olla, on vaja ka enda blogipidamises, nagu ka Facebook´i kasutamises, pisut korrektuure teha, et mitte luua väljapoole illussiooni, justkui oleks mu elu roosamanna, et näed, siis ma nüüd olen, juba kuu aega Istanbulis, päike paistab, elu on ilus ja oi-oi, kui edukas ning õnnelik ma olen :)

Ma arvan, et mitte kellegi elu ei koosne ainult nendest seisunditest, kuid usun, et need pole tegelikult kauged eesmärgid, kuhu poole püüelda, vaid pigem igapäevased väikesed ja üliolulised otsused. Pole ju asi niiväga selles, kui palju väline olukord põhjust annab, vaid kui eduka, õnneliku ja armastavana keegi end tunneb, nii et jah, minu silmis ja minu jaoks on õnn, edu ja armastus sisemised seisundid, mille "olemasolu" on pigem kinni inimese peas ja südames, kui välistes asjaoludes.
Tõsi, väline "nii hea töökoht, nii hea palk, nii ilus kodu, nii tore inimene mu kõrval, nii äge reis jne jne jne" toimib väga eduka  "start" nupuna, mis kogu selle "heaolutundekompoti" sisse lülitab - seda üldjuhul küll vaid teatud perioodiks!

Aru-ma-ei-saa-kuidas-teil-need-asjad-käivad

Mõned tunnid tagasi oli mul ideaalne plaan: osalen CouchSurfingu iganädalalsel üritusel; seejärel, kui see millalgi läbi saab, lähen öise bussiga lennujaama ära, kuna siis ei pea hommikul stressama, lootes, et ehk pole Istanbuli liiklus kuskilt kinni kiilunud.
Lisaks, seal on väga mugavad istmed, kus peal ennegi magatud, nii et jah, pigem olen kenasti seal stardivalmis ning väldin hommikusi ummikuid.
Mu elu ainus lennukist mahajäämine toimus justnimelt Istanbulis, tõsi, seda mitte liiklusummiku tõttu, kuid sellele vaatamata oli plaanis võtta kasutusele kõik abinõud, et sel korral kindlasti õigel ajal õiges kohas kohal olla.

Aga nagu ikka ...heh, tegelt võiks sellega ju juba harjunud olla, kuid näed, ikka veel ei ole. Mnjah, mul võivad ju igasugused head plaanid olla, kuid Elul on taas oma plaan. Ja arva ära, kumb plaanidest üldjuhul käiku läheb? Kust Sa teadsid? :)

Täna õhtul, mõned tunnid tagasi, selgus, et minu lendudega on taas mingi kamm. 
Algselt oli mul broneering Tallinn-Istanbul-Bukarest-Istanbul-Tallinn.Miks? Aga seepärast, et see oli reis, kuhu pidin augustis minema, kuid siiski ei läinud ja kuna raha tagastamisele ei kuulunud, kuid sümboolse tasu eest oli võimalik reisi kuupäevasid muuta, otsustasin piletite raisku laskmise asemel need siiski ära kasutada.

Eestis suhtlesin sealse Turkish Airlines office´iga, et mis siis, kui plaanin sellest ainult ühe otsa ehk Tallinn-Istanbul-Tallinn ära kasutada ja nad väitsid, et kõik on ok. Tõsi, eelnevalt ma miskit tühistada ei saanud, et siis pidi mingi rahaline trahv tulema, kuid et samal päeval, et kui paar tundi enne lendu selle teada annan, siis kõik ok. Reisi päeval väljastasid nad mulle siiatulekuks kahe pileti asemel ühe ning soovisid head reisi!
*
Täna, kui käisin siinses peakontoris, et rääkida neile sama lugu oma homse lennu kohta, et ma ei ootagi mingit osa rahast tagasi, kuid et nad teaksid, et kasutan vaid enda kahest lennust vaid ühte, osutus see suureks probleemiks. 
Nimelt olid vahepeal vist mingid reeglid muutunud või ma ei saanudki päris täpselt aru, kuid põhimõtteliselt tegi see mees mulle selgeks, et mul on trahv selle eelmise Bukaresti lennu peale mitte mineku eest, seejärel järgmine trahv, et ma sealt homme lennukiga Istabuli ei tule ja et kui ma lisaks soovin broneeringut muuta, et poleks Bukarest-Istanbul-Tallinn, vaid ainult Istanbul-Tallinn, siis pean neile kogu selle kupatuse eest, mis ta mulle ette luges, pea 500 euri juurde maksma??!! 

Mõtlesin, et täitsa lõpp, on ikka toredad reeglid neil - olen kahe lennupileti eest maksnud, kuid kui soovin kasutada kahest ostetud ja kinni makstud piletist vaid ühte, küsivad nad minu käest selle eest viis sotti. 

Siiski, hiljem, ma ei tea, mis ta seal täpselt tegi, kuid õnneks sai ta selle summa oluliseks väiksemaks ...pakkus, et tühistab kogu mu varasema broneeringu ja teeb uue. Ma ei osanud midagi vastata, sest mu pea oli tühi, nii ootamatu oli kogu see olukord. Olin ma ju mõelnud, et astun sealt enne õhtust üritust korra läbi, näitan oma passi, nad teevad arvuti taga paar liigutust ja asi korras.
Kuna mul seda raha nagunii kohe olemas polnud, küsisin, kaua nad lahti on, ja läksin korra välja värsket õhku hingama :)
Oli paar-kolm minutit ahastuslaviini stiilis "kes-kurat-sul-käskis-jälle-siia-istanbuli-üldse-ronida...miks-sa-kristi-varem-endale-neid-piletite-reegleid-põhjalikumalt-selgeks-ei teinud ....oleksid-ehk-jõudnud-sümboolse-raha-eest-bukaresti-lennata-ja-sealt-"eeskujulikult"-oma-mõlemad-lennud-ära-kasutada....kuidas-sa-saad-nii-loll-olla...kurat-küll-seda-veel-vaja-nagu-sul-oleks-ülearu-raha-mida-vasakule-ja-paremale-loopida ..." jne jne.
Siis äkki lõi olemine klaariks. Ses mõttes, et jah, ahastada on tore küll, kuid kuna see kõik, mis juhtus, nagunii juba juhtus ..well, yes, it is what it is ... mingid asjad on otsustatud ja need otsused ei sõltu praegu minust, nüüd tuleb mul lihtsalt mõelda, kuidas olukord võimalikult valutult lahendada.
Õnneks hakkas mu mõistus päris kiiresti uuesti tööle. Olin jõudnud vaid umbes kümme meetrit astuda, kui juba otsa ringi pöörasin ning mõne hetke pärast selle sama tüübi laua ees seisin.
Ütlesin talle, et minu jaoks pole oluline, et see lend kindlasti homme peaks olema ja palusin tal vaadata, kas on olemas ehk mõni odavam variant. Õnneks on küll jah ning õnneks on see juba sel laupäeval ehk ainult kahe päeva pärast.

Mis seal siis ikka. Selles suhtes, et ma ei tea, milleks see, kui veel kaheks päevaks siia jään, hea on, kuid praeguseks olen sellega leppinud.
Seda enam, et õhtusel üritusel kuulsin Pakistani mehe, kellega me paar päeva ühes majas elasime, tänast lugu, ja see pani mind mõtlema, et ma olen ikka päris õnnega koos.
Nimelt oli siinsel Taksimi peaväljakul keegi tema juurde tulnud, uurinud Pakistani elu-olu ja öelnud, et teab ühte väga hea Pakistani restorani. Et kui Nuur soovib, juhatatakse ta sinna. Nuur, sinisilmne ja naiivne nagu mina, muidugi ütles, et miks mitte ja läks kaasa. Seal kohas aga, kuhu ta viidi, oli veel mehi ning ei, nad ei pakkunud talle süüa, vaid võtsid ära kogu ta raha!
Ühesõnaga, minu olukord, kus ma saan oma rahast vähemalt vabatahtlikult või siis vähemalt seepärast, et olukord nõuab, lahti, on tema looga võrreldes lapsemäng.

See vist ongi ELU - ja keegi meist tõepoolest ei tea, mis järgmise nurga taga ootamas on?!

Samas sain veelkord kinnitust, kui imeline on CouchSurfing ning sealne kogukond. Kuna teadsin, et lähen öösel lennujaama ja lendan hommikul ära, polnud ma enda tänaöise majutuse peale mõistagi mõelnud. Ei hakka kogu lugulaulu laulma, kuid kõik on kõige paremas korras. Uued vahvad inimesed, õde (27a) ja vend (25a) tegid oma kodu ukse lahti: "Ole nii mitu päeva, kui Sul vaja!" ütlesid nad, kui mulle koduvõtmed ulatasid ja ise magama läksid, kuna peavad hommikul vara ärkama.
Jeerum, jeerum - ettevaatlik pean olema oma mõtete ja sõnadega, kuna neil on komme realiseeruda.
Kes käskis mul enne kirjutada:

Kuid on, et kord iga pidu saab otsa.
Pillimehel otsa lõpeb ramm,
ikka leidub keegi, kellel vähe sellest veel,
nõuab: poisid, laske üks lugu veel.

Said nüüd oma ühe loo veel - täpselt, nagu soovisid :)
*
Samas, olgem ausad, mingi osa minust on põnevas ootusärevuses, et mis on see, miks mul on vaja veel mõneks ajaks siia jääda.
Lisaks hakkasin mõtlema, et kuna mul hetkel puudub ju Eestis nii elu- kui töökoht ning olen praegu ootel, et mis mu muude edasiste mõtete peale kostetakse, siis tegelikult pole mul ju kiiret ... või on? Seda enam, et minu uus pilet on alles eelbronnis ning mul on vaja homme sinna peakontorisse tagasi minna. Ma väga loodan, et sain sellest mehest täna õigesti aru (lihtsalt, kohati tundus, et tema inglise keel oli lünklik) ja et selle eelneva surra-murra bronniga, mis mul kui vana koorem kaasas lohiseb, ei kaasne nüüd, kui ta täna kogu selle kupatuse tühistas, mingeid rahalisi kohustusi.
Kui homme selgub, et sellega on ok ja ma olen lihtsalt n-ö ilma piletita, siis on mul juba muud variandid kontrollitud ning sel juhul ei tule ma veel kahe päeva pärast, vaid millalgi pisut hiljem.
Aga selle kõige osas peab homne vastust andma. Nagu kõlab üks Vahur Kersna lauseid, mille kunagi üles kirjutasin: "Homne ütleb mulle homme, mida homne minust tahab!" nii et jah, elame-näeme, mis homme saama hakkab.

Ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad

Eile seisin taas laevaninas, mis oli sel korral kõige väiksema saare, Burgaz´e, poole teel. Täielik merefaanatik ikka, sinna pole midagi teha :)

Hindasin juba kaugelt olukorda, et kui palju ja kui kõrged mäed, milline on rannik.
Otsustasin varakult ära, et ilmselt on ratta rentimine siiski mõistlik, kuna, isegi kui sellega kõikjal sõita ei kannata, on siiski hea mugav, kui saan oma õlakoti sinna korvi panna ja kohati saab siiski ratastel oluliselt kiiremini edasi.
Lisaks kaardistasin ära võimalikud kohad, kust tundub, et pääseb mere äärde. Tundsin end kui ekspert, sest "ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad", kuid MITTE MIDAGI ma ei teadnud.
Rattalaenutusi polnud mitte mitu, vaid ainult üks, ja seal polnud ühtegi korviga ratast ning lisaks olid kõik rattad lukuga kokku köidetud, kuna see laenutus oli suletud - "Hooaeg on läbi!" teatasid mulle mehed, kes kõrvalpoes laua taga istusid.
Nii ma siis läksin, jala ...ja üleüldse, kogu see saar oli hoopis teistsugune ja minu ""ma-ju-tean-küll-kuidas-teil-need-asjad-käivad" teooriast polnud miskit tolku.
Siiski, ujumas sain jälle käidud, lausa kaks korda, nii et mis Sa hing veel ihaldad. Soe päike paistis ja ilm oli ebanormaalselt suvine. Täna hommikul, kui ärkasin, puhus õues päris jahe tuul ja välja minnes tuli jakk selga panna. Justkui ilmselge märk, et selle ilusa "justkui oleks endiselt suvi" ajaga on selleks aastaks ühelpool, ka siin Türgis.
Igal asjal, kohal, inimesel ja sündmusel on oma aeg.
Aeg antud tulla, aeg antud olla, aeg antud minna.

Kukerpillid laulavad:

Kuid on, et kord iga pidu saab otsa.
Pillimehel otsa lõpeb ramm,
ikka leidub keegi, kellel vähe sellest veel,
nõuab: poisid, laske üks lugu veel.

Praegu olen Aasia Istanbulist tagasi Euroopa poolel. Ümberringi on erinevast rahvusest inimesed, klienditeendindajad räägivad inglise keelt - mõned nädalad tagasi pagesin selle kõige eest, praegu tundub päris mõnus!
TASAKAAL on vist jällegi see võtmesõna!
Hommikul läheb lennuk, mis maandub kell 14:20 Tallinnas.
Paari tunni pärast algab Istanbuli CouchSurfarite iganädalane Meeting, mis on maailma suurim regulaarne kogunemine. Tänagi peaks sinna üle 100 inimese tulema :)
Eile õhtul, kui Bostanci kohviku teisel korrusel istusin ning arvuti taga kirjutasin, kadusin kuhugi aja ja koha musta auku ....ilmselt vist süvenesin nii korralikult, et kui hiljem oma pilgu üles tõstsin ja enda ümber sagivaid inimesi vaatasin, siis mõneks sekundiks ei saanud aru, kus ma olen või milleks?
Nagu see tunne, kui mõnikord keset ööd silmad lahti teen ning hetkeks on hämming. Päevasel ajal polnud ma seda tunnet veel kogenud. Natuke kummaline, natuke hirmus, kuid päris põnev on see aja ja koha must auk!

Tasuta reis ümber Päikese!

"Elu Maal on kallis, kuid see sisaldab ka iga-aastase tasuta reisi ümber Päikese." 

~autor teadmata~

“Living on Earth may be expensive, but it includes an annual free trip around the Sun.”  

 ~author unknown~

Täna on sissepoole vaatamise ja mõtisklemise päev. Noh, tegelikkuses on seda kõik päevad, kuid tänane on seda kuidagi eriti. Ma ei tea, kuidas, kuid sattusin mitmete huvitavate tsitaatide otsa. Üks on see Päikese oma, mis on minu meelest väga lahe.

Teine on selline ...
Peeter Sautereesti kirjanik ja näitlejaHea on teel olla.
Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest,
võiksin kodus istudeski teel olla.

(“Indigo”, 1990)

...ja paneb oluliselt rohkem kukalt kratsima, sest mis see lõputu ringirändamine muud ole, kui õnne ja iseenda otsimine - kindlasti palju asju veel, kuid jah - milleks muidu tahaks, saaks ja viitsiks niimoodi.

Vaatan kalendrisse, nähes, et kohe varsti on käes päev, mil olen tagasi kodus, kuid siin ainult üks AGA - nimelt mul ei ole ju enam kodu. Jah, mul on Lopa, kuhu saan alati minna ja vajadusel ka alati olla, kuid minu enda kodu mul praegu ei ole. On vaid hulk kaste, kus lisaks eluks vajalikele riietele ning muudele tarbeesemetele sees mulle oluline: raamatud, täiskirjutatud kaustikud, teiste kirjutatud teated/sedelid ja muud, peamiselt emotsionaalse väärtusega asjad.
*Maire AunasteEesti ajakirjanik ja saatejuhtÕnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad ... 
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu.

Olen viimasel ajal taas päris palju Haapsalu ja Õhtu-Kalda maja peale mõelnud. See kõlab ilmselt pisut kummaliselt, kuid kui peaksin nüüd uuesti Haapsalusse kolima, on raske end kusagil mujal elamas kujutada.Muidugi, võib olla on see mingi enesepete, loodud illusioon, ning tunneksin end kus iganes sama hästi.
Siiski, elada Haapsalus, ilma et ma sinna majja oma jalga tõstaksin ... hetkel tundub see peaaegu ilmvõimatu. 

Meie puhul on tegemist justui nagu aasta ja mõned kuud kestnud armulooga ja selle tulemusel saame me olla kas koos või täiesti lahus. Midagi vahepealset, et me mõnikord vilksamisi silmanurgast (loe: tänavanurgast:) näeme ja teeme näo, et kõik on hästi, oleks raske ette kujutada!
Vaatasin Nord Property´st järele, mõned päevad tagasi on kuulutus "Haapsalu uhkeim puithoone vaid 100 m kaugusel merest"  ja fotod, mis nad ühel imeilusal pühapäeval, kui mul külas käisid, üles pandud. Siin minu lemmikud :)

Ühesõnaga, MÜÜA Õhtu-Kallas 15 maja!
Hind 220 000 eur.
Tubade arv 13.
Kogupind 229,2 m²
Krunt 2 109 m²
boiler, tahke kütus, ahjuküte, parkimine tasuta.

Haapsalu vanalinna muinsuskaitseala piirkonnas asuv 20. sajandi alguses ehitatud asutushoone.
Atraktiivne, rahulik ja looduskaunis mereäärne asukoht. Mereni vaid ~100 meetrit.

Säilinud on 20. sajandi ehitistele omapärased detailid nii väljast kui seest. Korrustevaheline puittrepp on väga stiilne ja heas seisukorras.
Hoonel on avar akendega pööning, Merevaatega 3 lodžat.
Elekter ja veevarustus on olemas. Soe vesi elektriboileriga.

Olete oodatud majaga tutvuma!

Ai, kui väga ma loodan, et sellele imelisele paigale leidub omanik, kes kohast tervikuna hooliks ja kes ka vana maja eest hoolitseks, mitte vaid ihaldusväärse krundi peale hammast ei ihuks.

Palun, palun, palun, kallis Elu, tee nii, et Õhtu-Kallas 15 maja taas uuele elule ärkaks. Patt on lasta sel majal tühjana seista, nii et las see maagia ja mõnus olemine, mis seal valitseb, mängigu oma rolli ning võitku kellegi süda :) Edu Sulle kullakene! 

Jalgrattasaared :)

Türgi kirjanik Akşit Göktürk on Printsi-saarte kohta tabavalt öelnud:
“Tänapäeva maailmas, kus elu on nagu üks suur rottide võidujooks, vaibub siin äkitselt kogu maailma rutt, aeg seiskub ning sa saad lõpuks ometi sõõmu värsket õhku.“

Kindlasti ei mõtle kirjanikuhärra siiski pindalalt suurimat (5,4 km2) ja kõige enim asustatud Büyükadat, mis on küll kaunis oma imeliste 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud viktoriaanlike puitvilladega, kuid mis lausa rappub turistihordide all. Istanbuli intellektuaalne eliit ongi oma elu- ja suvituspaigaks valinud saaristu kõige väiksemad saared: Kinaliada, Burgazada ja Heybeliada, mida seal asuvate arvukate kirjanike ja poeetide (loome)kodude järgi nimetatakse hellitavalt ka „kirjanike saarteks“.
Heybeliada on läbi aegade olnud tuntud türgi kirjanike elupaigaks ning siin elanud vanavanemate juures möödusid ka Nobeli preemia saanud kirjaniku Orhan Pamuki lapsepõlvesuved.Pamuk on öelnud, et see saar on mänginud tema elus ja loomingus olulist rolli ning on tänini tema pelgupaik kärarikkas maailmas. Kes vähegi türgi kirjandusega tuttav, sellele tulevad saarte nimed ja kauni looduse ilu kirjeldused kindlasti tuttavad ette.  Väljavõte artiklist: "Istanbul - võrratu linn kahel kontinendil"

Kui kõik muu oli mul tõesõna täiesti plaanivaba, et pole väga vahet, mis suunas ma lähen, siis Heybeliada külastamine oli mu "reisiplaanis" täiesti olemas ning täna ma siis lõpuks sinna ka jõudsin.
Kui kaarti vaadates tundub, et on ikka ettevõtmine, et kusagil kaugel keset merd, siis tegelikkuses on need saared vaid 20-30 minutilise ja 5 liirase (1.85 eur) laevasõidu kaugusel ning laevad käivad siin mistahes suunas tihedalt.
Nad on nagu linnaliinibussid. Heh, kusjuures, täna nägin ära ka meretaksot, mis Istanbuli meeletult rahvaarvu ja liiklusummikuid arvestades on ilmselt üks mõistlikumaid ja kiiremaid liiklemisvahendeid.
Selle rahvaarvuga on niimoodi, et 2012 a seisuga oli ametlik number 13.85 miljonit, kuid praeguse hetke reaalsuseks pakutakse vähemalt 18 miljonit!!! ...aga see selleks.

Kogu see liikluse müsteerium on täiesti omaette teema, millest võikski vist rääkima jääda.
Praegu, kui aknast välja vaatan ...ei, põhimõtteliselt, kui mistahes kohas ja millal iganes aknast välja vaatan, on seal tavaliselt ühtlane autode vool. See, milline on Istanbuli liiklus, on täiesti hull, kuigi samas on selles kaoses ja meeletuses üksjagu loogikat ning rahulikku seaduspära.
See, et foorituled sageli ei kehti ja see, et inimesed kogu aeg ning suvalistes kohtades üle tee lähevad, vahest lausa keset laia sõiduteed seistes autode kapotile patsutavad, et ala´ ole nüüd meheks ja lase mind mööda ...see võtab algul ikka suht pahviks.
Samas, tegelikult teavad nad täpselt, mida teevad ning autod ja inimesed on teineteise suhtes üllatavalt tolerantsed. Neil oleks justkui mingid sisemised sensorid, mis annavad teada "nii, mine!" või "oota praegu korraks, selle auto tagant tuleb teine auto, mille kiirus on liiga suur" ja tänu nendele sisemistele sensoritele polegi fooridest väga lugu. Aga välismaalase jaoks, kellel see sisemine sensor veel seadistamata, on suht keeruline :)


Aastaid tagasi kuulsin nalja, et mida valgusfoori tuled Türgis tähendavad:
Roheline on MINE
Oranz MINE aeglaselt
Punane MINE ettevaatlikult 
Ühesõnaga, mistahes foorituli Türgis tähendab "Mine":)
...siin olles saan aru, et see polegi anekdoot.
Lisaks, kogu see signaalitamine hakkab alguses ajudele, hiljem muutub osaks taustamüraks. Tõsi, kui signaalitamine väga kõvaks läheb, tähendab see seda, et ilmselt saadetakse kedagi sõjaväkke. See pidavat olema üks traditsioonidest, et enne sõjaväkke minekut sõidavad sõbrad-tuttavad kõik kolonnis ja signaalitavad kogu südamest. Muidugi, kindlasti on siin veel mitmeid kombeid, mil nad kogu südamest signaali annavad :)
Olen paari sellist kolonni näinud, nad on autoakendest väljas ja lehvitavad, istudes/toetades kuidagi ebamääraselt akna serva peale.  Läänemaa raske liiklusõnnestuse valguses on pisut hirmus sellised hulljulgusi kõrvalt jälgida ....
*
Saarte peal ei ole autosid. See on uskumatult mõnus olemine ja tunne. Kui mõni üksik teenindava transpordi masin välja arvata, liiguvad kõik kas jala, hobukaarikuga või jalgrattaga.
Nii laenutasin ka mina endale jalgratta, võtsin kaardi ette ja teades, et tegemist on pisikese saarekesega, mille kogupindala vaid 2.4 km2, hakkasin aga sõitma - eesmärgiga sellele tiir peale teha. 
AGA ooooo õudust, need tõusud ja langused ... kokkuvõttes olin ma justkui suur naljanumber oma jalgrattaga :)

Selles mõttes, et üldjuhul oli tee kas liiga ülesmäge, et ma ei jaksanud isegi kõige kergema käiguga vändata või siis liiga allamäge, et ma ei julgenud isegi mõlemaid pidureid kasutades sealt alla sõita !!! Heh, eelmise aasta Otepääl suusatamine tuli meelde. Seal oli mul suuskadega umbes sama lugu, no ma lihtsalt ei saa - ma pole nende tõusude ja languste inimene - vähemalt mitte siis, kui mul suusad või rattad all! Aga jah, sellele "pisikesele saarekesele" ringi peale  tegemine osutus oluliselt raskemaks kui ma arvasin. Õnneks olid mingid lõigud, kus ma sain istuda ratta seljas ning sõita nagu "normaalne inimene", kuna tee läks enam vähem otse või oli vaid pisut kalde all.
Ujumine ...ujuda olen ma soovinud sellest päevast peale, kui siia jõudsin. Olen ju veeloom ja võimalusel ilmselt ainult seal elakski.
Siiski, Istanbulis on see olnud vähe keeruline, kuna rannajooneks on valatud betoonserv, millest merepool vaid suured kivid, kust ei pidavat olema normaalne ujuma minna, seda enam, et on peaaegu talv ja seda enam, et ma olen valge naine ja seda enam, et Istanbulis on tegelikult vesi pisut reostunud !!?? Kaalusin neid vastuargumente ning otsustasin, et ok, ma siis ei lähe vette.
 ... ka Heybeliada rannad on ametlikult suletud ning enamikel neist tabad niimoodi ees, et ei saa isegi varvast vette panna.
Ülejäänud rannajoon on aga selline pankrannik, et sealt ei julge allagi vaadata, vette minemise võimalusest rääkimata. Siiski, mul vedas, kuna ühes kohas näitas nool, et rand otse all. Just, sedasi näitaski, näitas, et otse alla .....ja kui servale piisavalt lähedale läksin, nägin, et ohooo, ongi.
Üks järsk trepp läheb alla rannaribale.
See, kuidas ma koos oma roosa rattaga, millel oli ees korv, kus minu must õlakott, sealt puittrepi astmetest alla kolistasin, oli ilmselt päris koomiline vaatepilt, kuid alla ma sain. "Ma väga loodan, et kusagilt teiselt poolt läheb mingi vähe mõistlikum tee üles," käis mul peast läbi. Siiski, ma ei viitsinud mõelda, kuidas ma üles saan, kuna soov vee juurde pääseda oli nii suur. Ja vette ma pääsesin tõepoolest - ilus, puhas, läbipaistev vesi - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea! 
Tuli meelde Bulgaaria, kus Haapsalu noortega käisime. Ka seal oli septembris rannahooaeg lõppenud ja kuigi väljas oli +25 kraadi ja vastas, üle tänava asuvas, Spordikompleksis ilus suur bassein, oli see suletud ja tabaga lukus, kuna hooaeg on läbi!
Noh, siin on sama lugu, ainus vahe selles, et seal jäimegi ujumisest vaid unistama, siis leidsin siiski aja ja koha, et end kasvõi korraks vette kasta.Kui Eestis on praegu ebanormaalselt soe november, kus tavalise 0 kraadi asemel +10, siis Istanbulis on tavalise +10 asemel igapäevaselt umbes +20 kraadi sooja. Tõsi, õhtud on päris jahedad, kuid vesi oli sellegipoolest mitte jäine, vaid pigem soojapoolsem, tunde järgi pakuks, et umbes +14 pluss miinus kraad või kaks. 

Ma ei ujunud pikalt, kuna esiteks olid seal mingid naljakad taimed. Teiseks oli mitte kuigi kaugel mingi paat ning kolmandaks olin täiesti üksinda ning ei söandanud kuigi kaugele minna, vaid hoidsin hästi kalda lähedale.
Ühesõnaga, voilaaaaa, Marmara meres ujumas käidud. Nahk on siiani soolane, nii et täna õhtul tuleb kindlasti pessu minna.

End taas riidesse saanud, jalutasin vähe edasi, et otsida, kust üles saab, kuid kalju nurgaga sai see rand otsa ...otseses mõttes...liivariba läks üle kaljuks, millest üle ega ümber minemine polnud isegi teoreetiliselt võimalik.
Seega oli ainus tee, mis rajale tagasi viis, minna sama treppi pidi üles. Kui ma sain alla tuldud, pean saama ka üles mindud. Võtsin oma koti ja jaki ning viisin poolele teele ära, et siis saan rattaga ukerdada, ilma et asjad korvist välja kukuksid.
Püüdsin kuidagi mingit süsteemi aretada, kuid hästi ebamugav ja kohmakas oli sellega sealt mööda puuastmeid ülespoole minna. Seejärel aga avastasin, et see ratas pole üldse väga raske ning tõstsin ta üles. Tundsin end nagu Pipi Pikksukk, kuigi tema tassis kätel hobust, mitte jalgratast.
Heh, igal juhul üles me saime ja peale seda, tagasi raja peal olles, tuli tõus, millest oli isegi ratas käekõrval lükates üliraske üles ronina. Ja jälle jõudis mul peast läbi käia, et oli mul vaja seda ratast laenutada, ilma selleta oleks oluliselt kergem. 
Siiski, mis tehtud, see tehtud, ja hetk hiljem laius mu ees korralik tee, mida mööda sain ratta seljas päris mitu kilomeetrit edasi, ilma et oleksin pidanud maha ronima. Heh, nii hea, et ma ikkagi selle ratta laenutasin.
Jeerum, olen kindel, et homme tunnen lihaseid, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud! :)