Rännumees

Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid viise jõulude veetmiseks.

Väikevennal sel aastal sellised pühad!

Kusjuures, see sokkide pilt on pannud mind mõtlema loomise peale ning sellele, et olgu selleks loominguks heliplaat, raamat, paar villaseid sokke või mis iganes muu asi, mida inimene on võimeline looma - kui midagi on valmis tehtud ning enda käest lendu lastud, hakkavad need asjad meist sõltumatult elama oma elu ning käima oma rada.

Vaevalt, et Marge oleks osanud arvata, et sokid, mis ta meie isale tänutäheks kudus, Meigo jalas mööda maailma ringi jalutama ning suurt mäeahelikku pidi üles ronima hakkavad :)

Fotod: Meigo Märk (Nepaal, 2013)

J Õ U L U L A U P Ä E V

Ongi käes - ÖÖ vastu J Õ U L U L A U P Ä E V A  ! ! ! 

Kodu, kallis kodu ...
Päeval, kui jõudsin ja üksi kodus olin, käisin koeraga jalutamas.
Pori ja sopp ja plusskraadid, kuid mis Sa teed, jõul on ikkagi jõul :)

Kella viieks olin nii väsinud, et otsustasin natukeseks magama minna. Ärkasin alles õhtul kümne paiku.
Isa oli vahepeal koju jõudnud. Tuli oli pliidi all, õhtusöök valmis, laud kaetud ning saun kütte pandud.
Heh, niimoodi on täitsa mõnus magada, kui kõik samal ajal "iseenesest" valmis ja tehtud saab!


Meie pere iiri osakonnaga oli enne jõulukonverentsi kõne.
On ikka ajad. Vahet pole, kus maailma otsas olla - ikkagi on võimalik teineteise tegemistest ja emotsioonidest osa saada.

Palju sooje mõtteid ning soove läheb täna ka Nepaali poole teele.

Olgem teineteise jaoks olemas siin maailmaruumis, eks juuuuu :):)

On hetki, mil vahemaad kaovad, sest me kõik oleme üks!

Ja nii ongi ... 

Aitäh * Aitäh * Aitäh

Nii et uskugem!
*

PS! maailmaruumi teemasse läheb ka tänaseks Altmõisa ürituseks kokku pandud esitlus, mille kõrvale kasutasin toetavat pildimaterjali  "Vabatahtlikuna üksi suures ilmas ...tegelikult mitte kunagi üksi:)"

On 24. detsember, kell on 3:45 öösel või noh, peaaegu hommikul.
Mnjah, eks niimoodi juhtub, kui õhtul viiest kümneni magada ;)

Unistus-mõte-sõna-tegu-tulemus!

Talvine pööripäev sai selja taha.

Tere talv!

Tere pikenevad päevad!

"Et seda pööramist ise näha, peate olema nii hoolas, et jätate hommikuti päikesetõusu ajal korraks oma pudrusöömise pooleli, astute õue ja pöörate pilgu päikese poole ning jätate meelde, millise kuusetipu või katuseharja tagant ta tõuseb… "

Lauri Vahtre

Ajad, kohad, inimesed - kõik muutub, pidevalt ja kogu aeg, vahest lausa mitu korda päevas.

Tunnen, et need peaaegu neli nädalat, mil olen olnud tagasi Haapsalus, on kandnud mind oma laineharjal nii kiiresti ja märkamatult, et mul pole olnud mahti ei vasakule ega paremale vaadata.

Siiski, praegu vaatan, kuna märkamatult on kätte jõudnud jõulud.

Kui välja arvata see, et ostsin täna seoses uude koju kolimisega poest harja, põrandamopi ja veel ühtteist, olen suutnud poode ja jõuluhullustust täielikult vältida.

Ma absoluutselt ei arva, et jõulurõõm on võrdelises või pöördvõrdelises seoses kingituste hulgaga.

Usun, et jõulud on pigem rahu ja vaikuse aeg.
Endasse vaatamise ja lähedastega koosolemise aeg.
Aasta kokkuvõtete ja uute unistuste kirjapanemise aeg. 

Eks kogu see järelduste tegemine ning veel mingid asjad survestavad päris kõvasti. Üks on see, mida ma olen võimeline tegema ja mis mul hästi välja tuleb, teine on see, mida ma oma südames tegelikult teha tahan?
Kas ma olen piisavalt osav ja julge, et suudan need erinevad valdkonnad, mis mu ette ja kätte kokku jooksevad, kuidagi omavahel ühendada? 

Kas ma usun endasse piisavalt, et kuulata seda vaikset südamehäält, mis tegelikult juba ammu teab?

Siiski, kui päris aus olla, siis mulle tundub, et ma võin teha või planeerida mida iganes, kuid Elul on ikka oma plaan. Üllatus-üllatus, nagu ma seda varem ei teaks? Omast arust olen küll nii paindlik kui vähegi saan, kuid Elu painutab mind veel rohkem ja veel kõvemini. Huvitav, milleni see kõik välja viib?
Nii lähen homme esinema Kodukant Läänemaa üritusele. Ettekande teemaks miski, mis mul juba ammu kusagil tiksub ega rahu ei anna. Hmm, huvitav, kust nad teadsid mulle just sellisel teemal esinemist pakkuda? Kas see on juhus? Hästi ei usu, pigem "juhus" :)

Ühesõnaga, isegi, kui ma ise tegutsen täiesti teisel alal ning teen absoluutselt teistsuguseid asju, siis mingid teemad, mis tõeliselt olulised, leiavad siiski minu juurde tee ning võtavad oma osa. Mis sellest tuleb või milleni see viib, eks see peagi näha olen, kuid mul on rõõm ja au homme seda ettekannet esitada. Ettekannet, mis algab 11 tunni pärast, kuid mille kohta on mul hetkel vaid mõned märksõnad. Siiski, kuna tegu millegiga, mis mul nii sügaval hinges ja südames, usun et suudaksin sellest rääkida ma null ettevalmistuse pealt.

 Inimesed, mõtete sarnasus, ideede genereerimine, vastastikku teineteise inspireerimine - jah, inimesed ennekõike ning alles seejärel kõik muud väärtused :)

Inimesed on iga ettevõte, organisatsiooni või mistahes ette võtmise kõige suurem väärtus ning kalleim vara, see on fakt!

Unistused, Unistused, Unistused.

Samm-sammult.

Ikka edasi.

Mul on tunne, et kõik, mida ma kunagi mõelnud või soovinud olen, on ühel või teisel viisil täitunud ja täitumas. Julgeks ainult pidevalt ja kogu aeg unistada neid unistusi, mida hing tegelikult ihkab!
Lubada endal soovida, mida ma tegelikult soovin. 

Some do and some don´t

...and do so in both cases: in personal and professional life :)

Koristan oma mõtteid

Üle pika aja on mul käsil rahulik ja varajane õhtu kodus. 
Koondan siin diivanil istudes pisut oma mõtteid, otsides vastuseid ja motivatsiooni nii enda seest kui teiste inimeste ideede hulgast.Tartu, heade mõtete linn! 
Eile käisime Läänemaalt kümnekesi Haridusministeeriumis toimunud noorsootöö aastalõpu konverentsil. Konverentsil, mille viimased ettekanded ning paneeldiskussioon mul nii peas kui südames mitmed asjad pahupidi keeras, seda kõige paremas mõttes. Mõistsin, kui väga ja kui sügavalt see valdkond mulle korda läheb ning kui paljud seal välja käidud mõtetest minu arusaamade ning tõekspidamistega ühtisid.
Olin sinna läinud kui endine noorsootöötaja, keda eelmise aasta tegemiste eest märgatud ning tunnustatud oli. Ära tulin sealt kui aktiive noorsootöötaja, kelle peas ajab üks uus mõte teist taga.
*

Hetk tagasi sattusin lugema Steve Jobs´i elu kolme põhimõtet, millest tema oma eluteel lähtunud on.
Niimoodi, ülejäänud tekstist eraldi välja tuues, on nad ehk pisut seosetud, kuid tunnen, et mul aitavad need mingeid prioriteete pakka panna ja loodetavasti annavad julgust teha otsuseid, mida ma muidu teha ei julgeks :)

1.
Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida.
Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud. 

2.
Vahest lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga!
Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud.
Ära lepi vähemaga!

3. 

Sinu aeg on limiteeritud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades. Ärge jääge kinni dogmadesse, mis tähendab elamist kellegi teise arvamuste järgi. Ära lase teiste arvamustel oma sisehäält summutada. Ja mis kõige tähtsam, kuula julgelt oma südamehäält ja intuitsiooni. Kuidagiviisi nad juba teavad, mida sa tõeliselt saavutada tahad.
Kõik muu on teisejärguline.

"Remembering that I´ll be dead soon is the most important tool I´ve ever encountered to help me make the big choices in life.
Almost everything--all external expectations, all pride, all fear of embarrassment or failure--these things just fall away in the face of death, leaving only what is truly important.
Remembering that  you are going to die, is the best way I know to avoid the trap of thinking you´ve got something to lose.
There is no reason not to follow your heart. "

~Steve Jobs~

Inspiratsiooni ja häid mõtteid täis blogi sissekanne.
A blog entry full of brilliant ideas ;)

50 Lessons I wish I had learned earlier

Sõnade jõud

Tähelepanu ning nii mõneski mõttes justkui rambivalguses olek, mille osaliseks ma viimasel ajal ootamatult saanud olen, on samaaegselt meeldiv ja ebamuav.
Kogu selle loo juures on hulgaliselt erinevaid nüansse, kuid ennekõike tajun vastutust - seda, et esimene ja kõige suurem vastutus on olla pidevalt tähelepanelik ning märgata, kuidas ja mis sõnadega ma mingitele olukordadele reageerin.

Ses mõttes, et alati on ja jääb hulgaliselt väliseid faktoreid, mis ei allu mulle isegi kõige parema tahtmise juures, kuid minu enda hoiak, suhtumine ja väljendusviis on miski, mis on ALATI minu enda teha ja minu võimuses ning nende eest tuleb mul vastutust kanda ja vajadusel vastust anda.

Ja eks varem või hiljem, mida iganes ma teen, saab võtmeküsimuseks see, kas mul on piisavalt oskust ja julgust soovi olla MINA ISE - see, kes ma tegelikult olen, väljendades enda tõelist arvamust ning tõekspidamisi.

Kindlasti hakkab minu puhul rolli mängima ka see, kui palju ma lasen teiste arvamustel end kõigutada. Ses mõttes, et pole mingi saladus, et mulle meeldib teha häid ja populaarseid otsuseid ning minu jaoks on oluline võimalikult paljudega (soovitatavalt kõigiga) seejuures kenasti läbi saada.

Samas annan endale aru, et kui millegi kallal toimetada, leidub alati neid, kes ei kiida mind või mu teguviisi heaks ning mul tuleb aru saada, et see on täiesti normaalne ja käib asja juurde.

Siiski, kõigile neile mõtisklustele ning sisemistele kaalutlustele vaatamata olen tegelikult ääretult tänulik.
Tänulik selle usalduse ja tunnustuse eest, mis mulle osaks on saanud - mis sest, et ma ise tõlgendan seda kui vastutust ja kõrgeid ootusi ning seetõttu kui survet.

Samas jällegi, see sünergia ja asjade kokkulangemised ning elu ootamatud kannapöörded, on kõik maagilised ning tekitavad aukartust.
Täpselt 6 nädalat oli see periood, mis ma Haapsalust ära olin ning tegelikkuses on päris hämmastav, kui kiirelt (otseses mõttes hetkega) ja loomulikult tekkis olukord, et tagasitulek tundus ainus õige variant.