Sunday, December 22, 2013

Unistus-mõte-sõna-tegu-tulemus!

Talvine pööripäev sai selja taha.
Tere talv!
Tere pikenevad päevad!
"Et seda pööramist ise näha, peate olema nii hoolas, et jätate hommikuti päikesetõusu ajal korraks oma pudrusöömise pooleli, astute õue ja pöörate pilgu päikese poole ning jätate meelde, millise kuusetipu või katuseharja tagant ta tõuseb… "
Lauri Vahtre


Ajad, kohad, inimesed - kõik muutub, pidevalt ja kogu aeg, vahest lausa mitu korda päevas.
Tunnen, et need peaaegu neli nädalat, mil olen olnud tagasi Haapsalus, on kandnud mind oma laineharjal nii kiiresti ja märkamatult, et mul pole olnud mahti ei vasakule ega paremale vaadata.
Siiski, praegu vaatan, kuna märkamatult on kätte jõudnud jõulud.


Kui välja arvata see, et ostsin täna seoses uude koju kolimisega poest harja, põrandamopi ja veel ühtteist, olen suutnud poode ja jõuluhullustust täielikult vältida.
Ma absoluutselt ei arva, et jõulurõõm on võrdelises või pöördvõrdelises seoses kingituste hulgaga.

Usun, et jõulud on pigem rahu ja vaikuse aeg.
Endasse vaatamise ja lähedastega koosolemise aeg.
Aasta kokkuvõtete ja uute unistuste kirjapanemise aeg. 




Eks kogu see järelduste tegemine ning veel mingid asjad survestavad päris kõvasti. Üks on see, mida ma olen võimeline tegema ja mis mul hästi välja tuleb, teine on see, mida ma oma südames tegelikult teha tahan?
Kas ma olen piisavalt osav ja julge, et suudan need erinevad valdkonnad, mis mu ette ja kätte kokku jooksevad, kuidagi omavahel ühendada? 
Kas ma usun endasse piisavalt, et kuulata seda vaikset südamehäält, mis tegelikult juba ammu teab?


Siiski, kui päris aus olla, siis mulle tundub, et ma võin teha või planeerida mida iganes, kuid Elul on ikka oma plaan. Üllatus-üllatus, nagu ma seda varem ei teaks? Omast arust olen küll nii paindlik kui vähegi saan, kuid Elu painutab mind veel rohkem ja veel kõvemini. Huvitav, milleni see kõik välja viib?
Nii lähen homme esinema Kodukant Läänemaa üritusele. Ettekande teemaks miski, mis mul juba ammu kusagil tiksub ega rahu ei anna. Hmm, huvitav, kust nad teadsid mulle just sellisel teemal esinemist pakkuda? Kas see on juhus? Hästi ei usu, pigem "juhus" :)


Ühesõnaga, isegi, kui ma ise tegutsen täiesti teisel alal ning teen absoluutselt teistsuguseid asju, siis mingid teemad, mis tõeliselt olulised, leiavad siiski minu juurde tee ning võtavad oma osa. Mis sellest tuleb või milleni see viib, eks see peagi näha olen, kuid mul on rõõm ja au homme seda ettekannet esitada. Ettekannet, mis algab 11 tunni pärast, kuid mille kohta on mul hetkel vaid mõned märksõnad. Siiski, kuna tegu millegiga, mis mul nii sügaval hinges ja südames, usun et suudaksin sellest rääkida ma null ettevalmistuse pealt.

 Inimesed, mõtete sarnasus, ideede genereerimine, vastastikku teineteise inspireerimine - jah, inimesed ennekõike ning alles seejärel kõik muud väärtused :)
Inimesed on iga ettevõte, organisatsiooni või mistahes ette võtmise kõige suurem väärtus ning kalleim vara, see on fakt!


Unistused, Unistused, Unistused.
Samm-sammult.
Ikka edasi.
Mul on tunne, et kõik, mida ma kunagi mõelnud või soovinud olen, on ühel või teisel viisil täitunud ja täitumas. Julgeks ainult pidevalt ja kogu aeg unistada neid unistusi, mida hing tegelikult ihkab!
Lubada endal soovida, mida ma tegelikult soovin. 

2 comments:

Helen said...

Ma usun t2naseks, et iga unistus saab m2rkamatult teoks :) Hakka lihtsalt vanu unistuste raamatuid lappama ja linnukesi tegema,imeline :)

* * * said...

Nii ta on jah!
Päris hirmutavalt imeline, kas pole :)