Seilan seitset merd

Täna, kui õhtul hilja kodu poole sõitsin, tuli raadiost see lugu. Praeguses eluetapis ning ulmelises elutempos, kus kõik, millest jõuan vaevalt mõelda, koheselt (tööprotsessi näol) punase vaibana minu ees lahti rullub, kõnetas sealne sõnum ...kõnetas kohe täiega :)

On vahel kerge, vahel karm.
On vahel vaikus, vahel torm.
Kas armastad või vihkad, sa ei tea.
Ei tea mis homme ootab ees,
ma hõlmad lahti tuultele
ja keegi teine aidata ei saa.

Ja nii ma siis triivin elus edasi.
Keegi ei ütle, et miks ja kuhu ta viib.
Millegi jaoks peab olema,
sätitud see nii,
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi.

Rahuldust ja rõõmu,
kibestunud elusõõmu,
viib mu pisaraid ja verd.
See kõik, mis ei tapa,
tuult mul purjedele annab.
Nii ma seilan seitset merd.

Mitu rasket mereteed
ja üllatust on varuks veel,
võimatu on ette arvata.
Vahel peegelsile see,
vahel lained vahule,
ta kisub nii, et hingata ei saa.

Ja nii ma siis triivin elus edasi.
Keegi ei ütle, et miks ja kuhu ta viib.
Millegi jaoks peab olema,
sätitud see nii,
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi.