Lennukat uut aastat ~ Beyond the Limits

Lennukat Uut Aastat,
täis uusi ideid ja unistusi,
õnne ja armastust!

~ :) ~

Have a wonderful New Year,
full of new ideas and dreams,
love and happiness!

 ... nii et uueks aastaks palju häid
mõtteid
sõnu
tegusid
harjumusi
iseloomujooni,
sest need määravad meie Elu saatuse ;)

Käisin mõni aeg tagasi elus esimest korda sukeldumas.
Paadile astusin sooviga snorgeldada või niisama ujuda, ent enne, kui arugi sain, olin 9 meetri sügavusel vee all? :)

Peamiseks inspiratsiooniks ja tõukeks minu juhendaja pusa selja peal olev kiri "Beyond Limits", mille peale mõtlesin, et mis seal siis ikka - kui juba, siis juba.

Pole end elus nii abitu ja sõltuvana tundnud kui siis, kui seal vee all kramplikult oma instruktori käest kinni hoides, sest ma ise ei saanud aru, kas, kuidas ning mis suunas mu keha seal vee all liigub.

Kõrvadel oli valus ning süda läks pahaks - lausa nii pahaks, et jõudsin korduvalt mõelda, et kes (vabandust) kurat käskis mul siia vee all ronida?? 
Veepinnale jõudes oli mul ainult üks soov ...kiiresti oksendama, sest nii halb oli olla.
Siiski, juba mõned hetked hiljem läks olemine paremaks ning jõudsin helgele järeldusele, et tegelikult oli see ikka väga tore kogemus.
Noh, et korallid ja värvilised kalad ja isegi delfiinid - mis Sa hing veel soovid? :)


Fear changed to courage

Paari tunni pärast, teise sukeldumise ajaks oli mul juba nii hea olla, et otsustasin veelkord proovida. Enesetunde osas kordus sama lugu, kuid selle võrra oli parem, et nüüd teadsin ette, mis tunde see ettevõtmine minus võib tekitada, ja end selleks valmis panna.

Pikk jutt lühidalt - nüüd, kui tagasi mõtlen, on kõik see kehv enesetunne ja valu meelest läinud ning meeles vaid hea.
Ennekõike see, kui  äge elamus  see oli ning ning kuivõrd palju see kogemus minu jaoks muutis. Muutis jah, kohe väga palju, sest piir maa ja vee vahel ei olnud ainus, mis seeläbi ületatud sai ....seega - ülitänulik, et mul niisugune võimalus avanes.

"As a scuba instructor I noticed people change themselves somehow and this is opportunity to see Fear changed to courage, faintheartedness converted into accomplishment, timidity transformed into confidence, anticipation turned into passion."   ...mulle tundub, et ma usun seda :)

Minu terve aasta kui sukeldumine

See kohe-kohe lõppema hakkav aasta on olnud minu jaoks enam vähem samasugune nagu see elu esimene sukeldumise kogemus. 

Oi, kui mitu korda olen ma liiga palju ette ning enda õlule võtnud, ja end seeläbi peaaegu ära katkestanud - oi, kui palju on mul magama öid ning olukordi, kus olen andnud endast rohkem, kui anda oli, ennast samal ajal maapõhja kirudes, et miks mul on vaja nii palju rabeleda.

AGA hea uudis on see, et praeguseks, kui olen end välja puhanud ja lõppema hakkavale aastale tagasi vaatan, on mul hullult hea meel, et kõik on nagu on, sest mõnikord on justnimelt see üks lisasamm, mida tegelikult enam ei tahaks, suudaks, jaksaks, see, mis kõike muudab.

On hetki ja olukord, kus on vaja minna BEYOND the LIMITS, ja hüpata üle iseenda varju, et mingid asjad liikuma ning maast lahti saada.

Usun ning loodan, et olen seda praeguseks mitmes oma elu valdkonnas suutnud ning selle eest tuleb mul tunnustada nii iseennast kui ka uskumatuid inimesi enda ümber.

Lubadus ja idee, mille selle aasta alguses iseenda jaoks õhku viskasin, oli lihtne ja konkreetne: "Don't be afraid to stand out and to work your a** off!" ja kui praegu aasta peale tagasi mõtlen, siis täpselt nii läinud ongi.

Mõtetest said sõnad, sõnadest teod ja nii see läks ...üllatus-üllatus!!! :)
  
Tõsi, selle ennast salgava hulluks töötamisega sain ma hakkama oluliselt paremini kui selle teise, "ära karda silma paista" osaga, sest kogu see sädeinimeste ja Silmapaistva Noore Eestlase konkursi teema ...mnjah, kuigi meeldiv ja tore, oli see kokkuvõttes ikka parajalt keeruline katsumus.

Mis mõttes mina?
Mis seal salata - julgus ja oskus sirge seljaga minna ning uskuda, et jah, see olengi mina, ja mina olen see, kes kogu seda tunnustust väärt, on miski, mida mul on vaja veel harjutada, päris kõvasti harjutada.

Teisalt jällegi, oskus ja julgus olla see, kes ma tegelikult olen.
Teha asju, mis mulle meeldib, kuidas meeldib ja seda nendega, kellega soovin ...see mõtteviis on sel aastal hästi palju jõudu ja julgustust juurde saanud, sest imelisi inimesi, keda Elu mu teele toob ja kellega me niivõrd samas suunas ja ühtmoodi mõtleme, tuleb üha juurde.

... heh, ja jõudsin mina selle lause lõpetada, kui helises telefon ja üks nendest sädemetest, kellega sel aastal kohtunud olen, helistas ning ütles, et mõtles mu peale. Nüüd saime 2 minutit telefoni otsas meeletult naerda ja nii ongi.
    
Õnneks pole palju vaja - ainult rahu iseendaga ning imelisi inimesi enda ümber, kogu lugu ;)


Olen seda kogu aeg öelnud ja tõenäoliselt jäängi ütlema, et minu elu suurim väärtus ning varandus on inimesed, kellega Elu mind on kokku viinud.

Lisaks ristusid mu teed sel aastal ühe hästi erilise inimesega, tänu kellele on minu ees avanenud sootuks teistsugune maailm ning kelle pärast on mu süda nii mõnegi löögi vahele jätnud. Päris hirmutav, tore ning samal ajal julgustavalt imeline on näha ning tunda, et muinasjutud on ka päriselt olemas - imed juhtuvad nendega, kes imedesse uskuvad, ja ma olen valinud uskuda ;)  Usun ja usaldan, et kõik on täpselt nii, kuis peab ja läheb nii, nagu vaja!
  
Olen südamest ja sügavalt tänulik kõigile, kellega koos oleme sel aastal mõelnud ja jutustanud, naernud ja unistanud, roppu moodi panustanud ja tööd rüganud ning nii mõneski mõttes ka rikkalikku saaki noppinud.

Minu 2015. aasta peidab endas otseses mõttes igasugu surra-murrat ning hästi erinevaid tegemisi, kuid kõige enam silma paistev jäämäe tipp on siin:

Käärime käised üles ehk kodanikualgatus Lihula moodi
Lihula Teataja TOP15 - selle aasta kõige populaarsemate lugude edetabel
Lihula valla 2015. aasta numbrites. Kas teadsite, et ...?


Mis tulevikku puudutab, siis tunnen ja tunnetan iga keharakuga, et 2016. aasta on minu aasta!
Võimaluste ja uuenduste aasta!
Enese realiseerimise ja unistuste täitumise aasta!

Ootan põnevusega, mis, kas, kus, kuidas ja kellega koos edasi ... ?

   

Teile kõigile sama !!! :)

Your time is limited ~ Steve Jobs

Steve Jobs’s sister Mona Simpson has a moving tribute in the New York Times detailing some of his final moments and his last words.

According to the article, titled “A Sister’s Eulogy for Steve Jobs,” Jobs’s last words were “OH WOW. OH WOW. OH WOW.” (The words were rendered in all capital letters in the essay.)

The last words of Steve Jobs (there are articles saying it is not true but nevertheless it sure is wisdom worth reading:)

I have come to the pinnacle of success in business.
In the eyes of others, my life has been the symbol of success.
    
However, apart from work, I have little joy. Finally, my wealth is simply a fact to which I am accustomed.

At this time, lying on the hospital bed and remembering all my life, I realize that all the accolades and riches of which I was once so proud, have become insignificant with my imminent death.
In the dark, when I look at green lights, of the equipment for artificial respiration and feel the buzz of their mechanical sounds, I can feel the breath of my approaching death looming over me.

Only now do I understand that once you accumulate enough money for the rest of your life, you have to pursue objectives that are not related to wealth.
It should be something more important:
For example, stories of love, art, dreams of my childhood.

No, stop pursuing wealth, it can only make a person into a twisted being, just like me.

God has made us one way, we can feel the love in the heart of each of us, and not illusions built by fame or money, like I made in my life, I cannot take them with me.

I can only take with me the memories that were strengthened by love.
This is the true wealth that will follow you; will accompany you, he will give strength and light to go ahead.

Love can travel thousands of miles and so life has no limits.
Move to where you want to go.
Strive to reach the goals you want to achieve. Everything is in your heart and in your hands.

What is the world's most expensive bed?
The hospital bed.

You, if you have money, you can hire someone to drive your car, but you cannot hire someone to take your illness that is killing you.
Material things lost can be found.
But one thing you can never find when you lose: life.

Whatever stage of life where we are right now, at the end we will have to face the day when the curtain falls. Please treasure your family love, love for your spouse, love for your friends...
Treat everyone well and stay friendly with your neighbours.

Vaikus

Hakkasin täna autot pesema, kui avastasin kahe istme vahelt raamatu, mille sisekaanel pühendus "Kallile Kristile 23.04.2009".

Heh, kõlab ulme peenelt, justkui kingitus kelleltki toredalt inimeselt, kes teab, kui väga ma raamatuid armastan.
Tegelikult on see minu enda ostetud raamat - kingitus, mille endale kunagi teinud olen, sest raamatupood on olnud läbi aegade ainuke pood, kust mul on keeruline tühjade kätega väljuda :)

Olen ju kogu oma elu olnud selline pigem omaette nohistaja, kes veedab meeleldi aega iseenda mõtete, oma kaustikute ning raamatute seltsis.
Nii ka täna, selle asemel, et autot pesta, istusin tahaistmele ja lugesin peaaegu 40 lehekülge - sealne sisu kõnetas, kohe nii väga, et kohati tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla voolavad ...

Kuna seal raamatus on nii palju minu poolt äramärgistatud kohti, olen seda ilmselgelt kunagi päris põhjalikult lugenud, kuid täna, kui need read mu silme eest läbi jooksid, olli mul tunne, justkui loeksin seda kõike esimest korda.

"Vaikus"
Romano Battaglia

Alles öötundideks rahuneb kõik: rahvahulk on kadunud, kära eemaldunud rohelise metsakatedraali taha, hääled sumbunud, õhtusöögi jutuvada vaibunud. 
Lõpuks on hääletu tähistaeva all kõik vait.
Need on minu suve kõige õndsamad ja tõesemad tunnid. Selleks et äratada üles oma sisehäält, peaksime tegema nagu kajakad, kes lendavad üksildastele randadele ning peidavad end seal rohupuhmastesse või roostikku.

/---/
Vaikuse varjus võib osa saada millestki suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb.

/---/
Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.
Upume sageli sõnadevalingusse, unustades seejuures väärtustamast väikesi asju, mahasurutud soove, ja muudkui räägime lakkamatult, kuulamata ära neid, kes tahaksid meile usaldada inimlikke, mõttekaid asju.

Araabia vanasõna ütleb, et iga sõna peaks enne lausumist läbi minema kolmest uksest. Esimese ukse kohale peaks olema kirjutatud: Kas see on tõsi?
Teise kohal peaks silma hakkama küsimus: Kas see on vajalik?
Kolmanda kohale peaks aga olema raiutud meeldetuletus: Kas see on heatahtlik?  (originaalis on raamatus kirjas lahke, aga kuna ingliskeelne väljend on "Is it kind?", on minu meelest "heatahtlik" natukene sobivam vaste:)


Tänapäeva maailmas, mis vohab tarbetutest sõnadest, oleks vaja sadat ust, millest paljud jääksid kahtlemata suletuks. Peame õppima hindama vaikimist, mitte laskma end kaasa haarata tänapäeva pöörasest elurütmist ning astuma rahulikult dialoogi iseenda ja teiste inimestega. Ometi järgime palavikuliselt sündmusi, meil oleks nagu hirm maha jääda liiga kiiresti tormavast maailmast. Meil ei ole aega isegi enam mälestusteks ja nii närbub ka minevik kõige selles peituvaga, mida oleme armastanud ja kuhu on kirjutatud meie isiku lugu, ainus läbipääsuluba tulevikku.
Mis jääb järele meie eneseteadvusest, kui me ei suuda õigel ajal peatuda?
Vahest ääretu söötis põld, kus taimed kärbuvad ja surevad nagu unistused.

/---/
Mina siin öövaikuses ja nemad seal üleval lõpmatus ilmaruumis. Kaks vaikust, kas mõõdet, üksainus reaalsus: elu saladus koos oma imedega.

Tänapäeval teame kõike,
rändame kosmoseavarustes,
arvame mõistvat liikumapanevat jõudu, 

mis peitub iga saladuse taga, 

oskame seletada iga nähtust, 

mis leiab aset päikese all.
Me ei soostu mõttega, et miski võib sündida salapärast, 

sest meie vaimseks kreedoks on vaid teadmine.
Enam pole miski meile tundmata 

ning meil pole põhjust ei üllatuda ega rõõmustada.
Ometi pole me rahul,
sest oleme lasknud hääbuda endas võime imestada.
Suured saavutused pole seotud inimeste vara ega teadmistega, 

vaid nende ehedate tundeelamustega. 

/---/
Käitume, nagu oleksime reisijad ajamerel seilaval laeval, mille meeskond peab end asjatundlikuks, kuid tegelikult seda ei ole. Ta väidab, et tüürib meid oskuslikult imeilusate saarte juurde, varjates seejuures oma võimetust, jättes ütlemata, kuhupoole oleme teel ja mis on reisi eesmärk. Meil peaks jätkuma jõudu mässu tõsta, kuid meil napib julgust, ja nii jätamegi oma elu teiste hooleks.

Elame ilma soovita näha kaugemale.
Avastada imeilusad saared oma silmadega, haarata oma pilguga panoraam, mis läheb meil kaduma kartuse tõttu.

Hirm uutes ettevõtmistes läbi kukkuda on takistuseks meie arenguteel ning mõjutab meid sedavõrd, et me ei püüagi enam. See on väär suhtumine, sest üritada on esimene samm elusam olemise teel.
Peame õppima määrama kurssi tähtede järgi, mitte laskma end petta mööduvate laevade petlikest tuledest.


/---/
Vaadates tähti, võime alati midagi soovida ning jõuda vaimusilmas teisele poole hekki, mis varjab meie eest horisondi, nagu juhtus kord kirjanik Giacomo Leopardiga, kui ta mäekünkal lõpmatuse üle mõtiskles. Tõepoolest: vaatame harva taevasse, sest me mõtted liiguvad madalalt.

Kord rääkis mulle üks Milano poeedikalduvustega kütusetankija, veidi filosoof ja veidi hull, oma katsest tõestada, et inimesed ei vaata üldse taevasse. Ta kastis tänavajupi kastekannuga märjaks ning asus siis jälgima: kõik, kes väljudes märga tänavat nägid, läksid tagasi vihmavarju järele, hoolimata sellest, et taevas säras päike.

Taevas kutsub meid vaatama oma hinge ning otsime sealt vastust meid jälitavatele sisemistele hirmudele. 

Taevast vaadata tähendab nii palju maast ülespoole tõusta, et võiksime muutuda paremaks.

/---/
Peaksime naeratama sagedamini ja pühendama nii palju aega enda parandamiseks, et meil ei jääks mahti teiste arvustamiseks.
See on õnne tee.
     

Õnne võib tunda ilust, tõest, armastusest,
õnnelikuks võib teha lummav kosk,
mis sööstab kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.

__________________________________

Raamatu "Vaikus" autor Itaalia kirjanik Romano Battaglia on kirjutanud 40 raamatut: lasteraamatuid, luulekogusid, jutte ja romaane. Sageli on ta oma raamatuid ise illustreerinud. Paljud tema teosed on pärjatud Itaalia ja rahvusvaheliste preemiatega.
Tema raamatute järgi on tehtud lavastusi, telesaateid, plaate. Andekas kirjanik on pidanud ajakirjanikuametit, töötanud Itaalia televisiooni erikorrespondendina mitmel pool maailmas.
Kirjastuses Pegasus ilmunud Anne Kallingu tõlgitud "Vaikus" on seni Battaglio raamatute esmatutvustus eesti keeles.
"Vaikus" räägib loodusest, Jumalast, inimesest, elu mõttest. Kirjanik tahab pakkuda inimestele seda, mida isegi vajab: hingerahu, naeratust, armastust.

Workaway

Mõned päevad tagasi sain kirja. Sealset infot läheb mul vaja juhul, kui mul on tunne, et taas on aeg to WORK AWAY :)
Hetkel seda tunnet ega vajadust pole - küll aga on mul suur soov igas mõttes pidurit vajutada, vähem teha ja rohkem lihtsalt olla, iseenda ning oma mõtetega.



Hi Kristi,

This is the team from Workaway. We hope you have been able to make lots of contacts via the site and it has enabled you to travel and volunteer for a minimum cost.

Your 2 year subscription is coming to an end in just 2 weeks. Should you wish to renew please login to your account and click the renew subscription button.

You will now see that a subscription to Workaway costs a little more. However if you renew before your subscription runs out you will be charged the lower price of 23.00 USD
This is only valid for Workawayers who have previously registered with the site.

Many new features have been added to the site, such as the chance to share your location in our meet up feature,  so that other workawayers can contact you while travelling or at home  enabling you to get in contact with them.
You can also download your good feedback in the form of a reference letter to present to future employers.

To login and renew please click here:
http://www.workaway.info

Best wishes and happy travelling!

The Workaway team
www.workaway.info

Ära lingitud Elu

Ma pole elus nii palju tekste tootnud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul.
Samas pole ma tükk aega nii vähe iseenda mõtteid ja sõnu väljendanud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul, sest see on aeg, mil olen valla uudisteportaali vahendusel olnud paljude teiste häälekandja ning teemade edastaja.

See on olukord, mis mind kohati hirmutab, ahistab, ängistab, kuid samas olukord, mille põhjal näen, et minu kirjutamine on tegevus, mis aitab reaalselt midagi muuta, sest need tekstid on aidanud luua töökohti, leida elukohti, kiitnud ja tunnustanud, tähelepanu juhtinud, häid uudiseid edastanud, inimesi ühise eesmärgi nimel kokku toonud jne.

Kui ma 2005. aastal ülikooli lõpetasin, oli minu bakalaureusetöö teemaks "Lihula mälestusmärgi juhtum avaliku arutelu objektina", sisaldades muuhulgas ka riiklikus meedias kajastatud Lihula kuvandi analüüsi. Ütleme nii, et tol korral olid Lihulas ka üldises plaanis sellised ajad, et alatihti pidin vastama oma ajakirjanduse õppejõudude küsimustele: "No Kristi, räägi meile, mis teil seal Lihulas jälle toimub?"

Kas ma oleksin osanud või julgenud seda kõike kirjutades arvata, et 10 aastat hiljem, aastal 2015, määravad minu poolt edastatud ja/või kokku kirjutatud tekstid ja paika pandud rõhuasetused suures osas selle, millisena Lihula vald nii kohalikul kui riiklikul tasandil paistab???


Jap, see minu lemmik "Midagi olla ja midagi suuta. Midagi liikuma panna ja muuta!" ei ole kuhugi kadunud, vaid on endiselt minuga, kuidas siis muidu? :)
See on see, miks ma üleüldse midagi teen.
See on see, miks ma olen olnud nõus viimased kaheksa kuud andma endast kõik, ja natuke rohkem veel.
Tõsi, praegu on tunne, et on vaja natuke pidureid tõmmata, sest kui liiga pikalt täistuuridel ja topeltkoormusega rabeleda, siis läheb lappama, kohe kõvasti lappama.

~

Kui mu töö esimesed mõned kuud (alustasin veebruaris) olid lihtsalt kiired ja täis erinevat kirjatööd, mida maakondlik meedia õnneks päris usinalt ka avaldas, siis alates juunist, kui tegime teoks selle idee, et "Lihula vald avas uudisteportaali Lihula Teataja", on sisuliselt iga minu  ja meie suurem tööalane liigutus ära lingitav ning tagasiulatuvalt jälgitav.

Jap, elu täis linke.
Üks viib teiseni, teine kolmandani.
Jap, Lihula toimib praegu kui imeliste inimeste ja ideede magnet.
Jap, tehtud on palju, väga palju.
Jap, endale on liiga tehtud, kuid see ekstra samm on loodetavasti nii mõndagi muutnud ja aidanud suuta :)

Selle kõige tulemusel saab kokku üks suur ja kirju kompott teemasid ning rolle: valla info- ja arenguspetsialist, pressiesindaja, Lihula Teataja ajakirjanik ja toimetaja, "Maale Elama" algatuse koordinaator, Erasmus+ Läänemaa esitleja, vabatahtlik noorsootöötaja, Mullihotelli meeskonna liige, Lyconeti premium marketer ja VKE marketer.

Kõik on ilus-kena, kuid seejuures on ainult üks probleem ...nimelt see, et ainus, keda ma siit tiitlite hunnikust ning rollide paljususest enam hästi üles ei leia, olen MINA ISE?!

Samas, küll see MINA siit muude kohustuste ja tuhande teema alt end taas peagi ilmutab, nii et ei, ma ei kahetse midagi, mis vahepeal olnud või tehtud. Ju siis seda kõike oli vaja ja just niimoodi vaja.

Olen rahul ja uhke, et kõik on läinud nii, nagu on läinud, kuid samas tunnen, et ei saa ega soovi end defineerida ainult läbi linkide, mis olen tootnud.
Läbi ürituste, mis olen korraldanud ja taas, läbi linkide, mis kajastavad seda, mida mina või keegi teine on korda saatnud.

Ära lingitud Elu.
Aga mina ise?
Kuhu ja kuidas linkida siia kõik see, mis mu hinges ja südames toimub?
Mina ei oska!
Kas ma üldse tean, mis seal praegu toimub?
Vaevalt küll ...sest ma ju ei kuule, kuulamisest rääkimata.


Enamik aega pole õnneks või kahjuks ka aega, et sellele mõelda - seega võib seda ilmselt ka ignoreerimiseks nimetada.

Kui enda suhtes aus olen, siis olen Elus ka varem korduvalt hullu pannud, kuid seda lühiajalisemalt.
Olukorda, et 8 kuud järjest niimoodi rakkes olen, et ei luba endale ei vasakule ega paremale vaatamist, niisugust äärmust pole veel olnud.

Kuidas ma tean, et see äärmus on?

Näiteks sellest, et juuli lõpus avasime Mullihotelli, mille avamisele viisin kodust igasugu asju, kaasa arvatud kastitäie teetasse. No ja siis need tulid sealt muidugi kastis ka tagasi ning seisid meil kööginurgas.
Arva, millal ma need lõpuks puhtaks pesin ja tagasi riiulisse panin? Õige, eile ehk kolm kuud peale Mulli avamist ?!?

Keegi tegi mingi aeg nalja, mis pole tegelikult, kui selle peale mõelda, mitte kuigi naljakas "Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!"

Teisalt, "enda kaitseks" nii palju, et suur osa ajast ma väga-väga armastan seda, mida ma teen ning üldjuhul teen seda, mida teen, koos inimestega, kellest ma väga-väga lugu pean ja kellega koos töötamine on tõeline nauding ning pigem hobi kui töö.
Paljudest on saanud minu head sõbrad ja mõttekaaslased, nii et ses osas on mul nii mõnigi kord tõsiseid raskusi, et tõmmata piiri, kust lõpeb töö ning algab kõik muu?


Tõsi, viimastel päevadel vaatan üha sagedamini peeglisse ning proovin ja soovin sealt leida sealt seda tüdrukut, kes on lihtsalt Kristi ja saada aru, millest tema mõtleb ning mida soovib.

Jah, olen saanud end teostada.
Jah, olen saanud end proovile panna.
Jah, olen saanud õppida, areneda, katsetada, kasutada väga palju kõike seda, mida eelnev elukogemus" on minu sellesse etappi "kaasa pakkinud", kuid ometi tunnen, kuidas hästi palju mu enda ideid ja mõtteid on justkui laviinina kuhugi paisu taha kogunenud.

Ma kirjutan palju ja kuigi annan endast parima, ei saa ma seal üldjuhul väljendada iseenda mõtteid ning sõnu, vaid olen pigem "copy-paste-edit-make it bit better-add image-publish" masin.

Selle kõige tulemusel on hästi palju minu enda unistusi kannatlikult ootejärjekorras, uskudes ja lootes, et ehk pole ma neid päriselt unustanud.

Võin kinnitada, et kuigi kohati tundub vastupidi, aga ei, ei ole unustanud.

Elas kord ...võlumets ja muinasjutumaja

Kujutage ette, et on olemas muinasjutumaja, mis asub keset võlumetsa, mille maagiat näevad ja tunnetavad vaid need, kes sellesse usuvad ning on nõus piisavalt hoolikalt ja südamega vaatama.

See on koht, mis annab igaühele, kes on valmis imetabased juhtumised ning "kokkusattumused" oma ellu lubama, uue hingamise.
See on maailm maailmas, nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

See on koht, mis kõlab nagu muinasjutt, ainult selle erinevusega, et see muinasjutt on päriselt olemas.

Tegelikult on seesuguseid kohti palju, väga palju, kuid nad kõnelevad erinevalt ning erinevatele inimestele.

Kust ma seda tean?

Sest mina ise olen üks nendest muinasjutumajadest, mis asub keset võlumetsa ja mis kõneleb iseenda keeles, teades, et need inimesed, kellel on vaja minust aru saada, nemad saavad aru ...saavad jah, ma tean.

Teiste jaoks on minu kõne kui vaikne tuuleiil ning metsakohin.

Olen näinud, kogenud ning olnud tunnistajaks olukordadele, kus mu elu on õnnetu ja hall, sest seal pole mitte kedagi.

Teisalt olen mina, Uuesauna, superstaarina säranud, võtnud vastu külalisi terve üle maailma ning olles vaat et kogu küla kõige külastatuim talu.

Mul on jah läbi aastate käinud külas palju ning väga erinevat rahvast.

Olen ise palju näinud, kuid mis seal salata - minu hoovis ning minu katuse on käinud need, kes näinud, käinud ja kogenud kordades rohkem kui mina. Seda eriti sel perioodil, mil minu põrand ja sohvad majutasid CouchSurfingu rännumehi.

Kõik vajavad armastust ja hoolt
Just inimesed ning kõik need ühised olemised on see, mida alati kõige enam ootan - need hetked kaaluvad üles kõik need üksi veedetud päevad ja ööd.

Üle kõige maailmas armastan näha ja tunda, kuidas see atmosfäär, mida üheskoos loome - kuidas see inimesi köidab ja tõmbab, tõmbab
nagu magnet.

Kes on siin korra käinud, need tulevad meeleldi tagasi.
Keda ma olen korra näinud, neid ootan alati siia tagasi ja nii see käib.

Ootasin tagasi isegi siis, kui mu peremees on kaugel ära, sest minu uks on külalistele alati avatud. Tõsi, selleks tuleb mu armsate naabrite abil hankida võti :)

Kes soovib, saab tulla ja istuda, raamatut lugeda või klaverit mängida

Mõni teeb tule pliidi alla ja jääb pisut kauemaks.
Vahel ka ööseks.

On öeldud, et korsten ei tõmba, kuid kui minu tube pidevalt köeti, tõmbas nagu niuhti.
Kui ahi kasutuses ainult mõnikord, siis loogiline, et mul tuleb, kuigi ei tahaks, kostitada külalisi suitsupahvakutega, mis terve toa vingu täis ajavad.

Heh, ja naabrivalve on meil siin külas kõva. Asun küll ülejäänud asustusest eemal, kuid ometi - kui minu korstnast tuleb suitsu ajal, kui ei peaks tulema, on küla peal koheselt jutud lahti, et ei tea, mis seal Uuesaunal küll toimub.

Esikus on võluraamat, see on juba aastaid seal aknalaua peal, kuid ikka veel püsib ning on loetav.

See on see koht, kuhu külaliselt saavad endast mingi jälje jätta ning see koht, mille abil teateid vahetada, sest olen ju sageli üksi, iseendaga.

Samas meeldib mulle mõelda, et ma pole kunagi päris üksi, mitte kunagi, ja kuna see on minu usk ja veendumus, siis nii ongi.

Olen iseenda parim sõber ja kaaslane ning kui inimesi ümberringi pole, suhtlen ning suhestun ümbritseva loodusega - vaatan, kuidas kõik muutub, pidevalt ja  kogu aeg.

Päikesevalgus, rohulibled, putukad, mind ümbitsevad marjapõõsad, üle mu pea lendavad lõputud linnuparved, erinevad metsloomad ...elu käib!

Kui Sa ise elaksid Matsalu rahvuspargi serva peal, keset looduse mekat, saaksid väga hästi aru, mida silmas pean.

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

Usun

Öeldakse, et eestlased on ateistid, et eestlased ei usu.
Võib olla ma eksin, kuid mulle tundub, et  enamik eestlastel on usk täiesti olemas - see on maa usk, looduse usk, kollaste langevate lehtede ning öise tähistaeva usk.

Paljusid tõmbab metsa või vee äärde, tõmbab nagu magnet.

 

  Minu lugu

Minu, nagu ilmselt ka Sinu lugu, on pikk ja käänuline.

Mu pesapaik on Tuudi jõest mõnesaja meetri kaugusel, metsa kaitsvas süles.

Kui metsaalune märg on, peabki sealt jõepaisu juurest jala edasi tulema. 

Teate ju küll seda uhket lauset, et vali tee, mis vähem käidud ning tee oma rada - no nii, siin on Sul see võimalus olemas, sest ilmselgelt ei lähe me mitte mööda "suurt teed", vaid keerame siit paremale metsa vahele.

Jah, just, korralikku teed minu hoovi ei tule, nii et mõnigi kord on majani jõudmiseks vaja kummikuid või kalosse.




Peagi märkate peale ühte valget värvi hoonet, mis vanasti oli uhke laut, kuid nüüd tühjana seisab.

Kui Sul on ideid, loomingulisust ja ärivaistu, siis mine tea, mis võib juhtuda, kui Sa sellest majast sageli mööda käima hakkad ?! :)

Kes ma olen ja kust ma tulen?

Olin pikalt-pikalt, aastakümneid koduks kahele armsale inimesele, kes elasid omaette, muust maailmast küllaltki eraldi.

Kui mu kallis perenaine ja peremees olid oma maise teekonna lõpetanud ning end taevariigis sisse seadnud ning mina juba mõnda aega üksi olnud, oma uut eluetappi oodanud, ilmus mu ellu Meigo, kes tuli otseses mõttes "ei-kusagilt". Tuli ja jäi.
Algselt niisama, kuid hiljem kanti mind ametlikult kaardile ja läksin oksjonile. Kuna selleks ajaks olime me Meigoga niivõrd kokku kasvanud ning ühiselt läbi tule ja vee tulnud, hoolitses Meigo perekond selle eest, et ma maa ja taeva vahele ripakile ei jääks.

  

Tõeline sõber

Teate ju küll ka enda elust neid inimesi, neid tõelisi sõpru, kes ei oota küllakutset, vaid tulevad ise.
Kes ei küsi, mida teha, vaid teavad, mis praegu on vaja.
Kes on alati olemas, toeks, valmis, kindla müürina meie kõrval ja selja taga.
No vot, see oli see tunne, mille Meigo saabumine ja kohalolek minus tekitas.

Selleks hetkeks tundsin end üksiku ja mahajäetuna.
Keegi ei teadnud, et ma seal eksisteerin, keegi ei hoolinud.
Olin pilgeni, suumulguni täis nende kahe armsa vanainimese elu jooksul kogunenud asju, emotsioone ning segadust.

Lisaks hakkas üks mu sein ära vajuma ning sellega koos oli lääbakile vajunud ka tükk mu katust, mis ähvardas, kui sein peaks kokku kukkuma, kaasa võtta suure osa kõigest, kes ma olen ja mis ma olen - alles oleksid jäänud vaid killud.

"Oh tule noor ja tugev mees," on ühe laulu sõnad, kuid minuga juhtus see päriselt. Tuli noor ja tugev mees, kääris käised üles ning asus tööle
....asus kohe nii kõvasti tööle, et ma ei jõudnud kohati temaga järge pidada.

Kõik muutus, miski polnud enam endine - ei majas sees ega maja ümber.
Neli aastat, jah, peaaegu neli aastat olen ma Meigoga koos külg külje kõrval olnud.

Oleme ühiselt näinud kõike, head ja halba, sooja ja külma.
Talvise pakasega teen parima, et hoida sooja nii kuis jaksan ning üldjuhul, kuigi mu seinaks vaid palk, jaksan ma hästi.
Suvise kuumaga pakun mõnusat jahutust.

Olen aidanud Meigol ära majutada palju külalisi, kokku kirjutada palju muusikat, ära mõelda palju mõtteid.

Mulle meeldis, kui ma olin heade inimeste, heade mõtete ja heade tegude kohtumisepaik, kohe väga meeldis. 


Lahkumise päev

2014. aasta kevadel, läks mu sõber ja kaaslane Meigo täitma enda suurt unistust - rändama ja laia maailma avastama.

Mul vedas, ai, kuidas mul vedas, sest üürnikud, kes peale teda tulid, hoidsid ja poputasid mind väga.
Nad niitsid, nad istutasid, nad takutasid, nad hoolitsesid, nad armastasid mind nagu omaenda kodu ning selle eest olen ma neile oma elupäevade lõpuni tänulik.

Nad käisid harva, kuid kui nad käisid, oli meil koos nii ütlemata tore, et ei mina tahtnud lasta neil minna ega nemad tahtnud linna tagasi sõita.

Nad ehitasid tiigi servale kilesauna ning lustisid seal. Nad tõid mu ellu mängulisuse ja oma vahvad sõbrad.

Ühesõnaga, mu senine Elu on olnud täis rõõmu ja armastust, sest mind on hoitud, mind on kohe väga hästi hoitud.

Lahusolek pikeneb teadmata ajaks

Nüüd, kui kuulsin, et noorperemees Meigo ei naase oma rännakult, mis on ta laia maailma viinud, ilmselt nii pea, sain teada ka seda, et kuna ta hoolib minust ja mu saatusest rohkem kui sellest mõttest, et ma kindlasti tema oma pean olema, on ta valmis mu uute omanike kindlatesse kätesse andma.

Enne seda uudist olin andnud iseendale lubaduse, et ükskõik, kui kaua selleks ka aega ei kulu, aga ma ootan Meigo ära.

Seda isegi siis, kui sellele taaskohtumisele eelneb lõputu hulk päevi ja öid, mis mul tuleb üksinduses veeta. Ootan truult ja kannatlikult, seni, kui ta ühel ilusal päeval naaseb.

Lahti lasta saab mitut moodi.
Saab hoolimatusest ning saab ka seetõttu, et armastus ja hoolimine on nii suur, et ta on valmis mu pigem vabaks andma, sest minu jaoks on niimoodi parem.

Pakkumistele avatud

Seega olen ma nüüd päris ametlikult vaba ja vallaline ning võtan vastu potentsiaalseid kosilasi.

Meelitatult tunnistan, et neid, kes huvi tunnevad, on väga palju, kohe üle ootuste palju, kuid nagu elus ikka - neid, kes on valmis enda unistuste realiseerimiseks ka midagi ette võtma, on oluliselt vähem.

Seega, jah, ma olen paljude inimeste unistuste suvila.
Nende võimalus luua iseenda jaoks maailm maailmas.
Aga see kõik on vaid fantaasia, unelm, mis kahjuks ilma tegudeta jääbki vaid ilusaks unistuseks.

Kuigi ma usun saatusesse, usun samas ka sellesse, et nii mõnigi kord on vaja meiepoolset sekkumist ning aktiivselt iseenda saatuse loomises protsessis kaasa löömist.

Nii olen otsustanud, et uute sõprade ning kaaslaste leidmine on ennekõike ikka minu enda teha, ammugi siis veel uute alaliste elanike, kellega koos, külg-külje kõrval, selg-selja vastas tegutsema asuda.

Seega, kes iganes Sa neid ridu loed.
Kui Sinu sees tekkis mingi soe tunne ning äratundmine, siis ehk peaksime kohtuma ning üheskoos vaatamata, kas või kuidas edasi?

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

MÜÜA muinasjutuline UUESAUNA talu meie külas, Alakülas

(Läänemaa, Lihula vald)

Majal on käinud päris palju potentsiaalseid kosilasi, kuid kuna see maagiline paik eelistab pigem püsisuhet kui pelgalt suveromanssi, loodame, et see tema ÕIGE on alles tema poole teel ;)

Metsamaja kuulub minu maailmarändurist vennale Meigole, kes soovib, et maja leiaks endale uued ning armastavad omanikud.


Katastritunnus: 41101:002:0342.
Maja ümbritseva maa pindala: 0,85 ha.
Uuesauna talu asub metsa sees 300 m kaugusel Tuudi jõest (naabreid ei paista).
Kaugus Lihula kesklinnast on vaid 4,4 km.
Hästi säilinud peamaja palgid on kokku laotud 1924. aastal.
Siseruumis puuduvad vaheseinad.
Kogu pindala 62,6 m2 on jaotatud kaheks - köök 30,6 m2 ja elutuba 32 m2.
Talus puudub elekter, kuid kuna lähim elektripost on keset hoovi ja elektri liitumine olemas, saab elektri mõistliku hinnaga tekitada :)

Puhast joogivett saab kaevust.
Majas on töökorras ahi ja pliit.
Toas on mööbel, väike raamatukogu, Riga klaver.

Peamaja läheduses asuvad väike puukuur, kaev, kiletamist vajav kasvuhoone, põllulapp, väike tiik, kuivkäimla, suur lõkkeplats, 2 grillipaika, 7 õuna - ja 2 pirnipuud, mitmed marjapõõsad, arooniapuu.

Võimalik elada ka talvel.

Uuesauna talu sobib hästi inimestele, kellele meeldib looduslähedus, vaikus, lihtsad talutööd.
Väga sõbralikud, lahked ja abivalmid noored naabrid!

FOTOD
ASUKOHT KAARDIL

HIND - uue alguse numbrid ehk 11 111 eurot

Kontakt:

5668 8385 (kristi*)

kriteamwork@gmail.com

 https://www.facebook.com/kristi.mark

Meigo rännaku tagamaad ja lisainfo

True leaders ~ Tõelised liidrid

Minu üks päev on üldjuhul mitu päeva ning mu üks nädal mitu nädalat pikk.

Aja ja ruumi faktor on minu jaoks jah igas mõttes nihkes, kohati lausa kadunud, ning elan täielikult omas mullis, kuid seda kõige paremas mõttes.


TUNNEN,
kuidas saan iga päevaga üha rohkem iseendaks.
Selleks, kes ma tõeliselt olen.

Kuidas elan üha enam nende põhimõtete ja väärtuste järgi, mida tegelikult oluliseks pean.

Kuidas olen iga päevaga üha enam ümbritsetud sõpradest, mõttekaaslastest, koostööpartneritest, kellega vaatame ühte suunda ning astume ühte sammu.

Kuidas iga mu samm, mõte ja tegu on järjekordne vajalik puzzletükk suuremast pildist,  mis ühel päeval mu ees lahti rullub, moodustades ägeda ja tähendusliku terviku.

Jah, ma teen praegu palju tööd, sõidan ringi, asjatan ning möllan sajal rindel, kuid see kõik on minu silmis asjade loogiline jada ning ainuõige valikuvõimalus - tean, et vastasel juhul ma ühel päeval kahetseksin ning seda kohe väga.

 
Olen tänulik kõigile, kes on minu jaoks selle maailma uksed avanud, sest seeläbi on taasavanenud ka minu kunagise unistuste raamatu kaaned ning ellu ärganud mu tõelised südamesoovid, mille täitumist vägagi võimalikuks pean :)

Minu UNISTUSTE RAAMATUS olev meeskonnatöö lehekülg :)

Eelviimane lehekülg minu eelpool mainitud, 2011. aastal kokku pandud, unistuste raamatust

2015. aasta "juhuslik" seos Lyconeti ning lõvidega ;)

24 tundi ~ 24 hours

Seilan seitset merd

Täna, kui õhtul hilja kodu poole sõitsin, tuli raadiost see lugu. Praeguses eluetapis ning ulmelises elutempos, kus kõik, millest jõuan vaevalt mõelda, koheselt (tööprotsessi näol) punase vaibana minu ees lahti rullub, kõnetas sealne sõnum ...kõnetas kohe täiega :)

On vahel kerge, vahel karm.
On vahel vaikus, vahel torm.
Kas armastad või vihkad, sa ei tea.
Ei tea mis homme ootab ees,
ma hõlmad lahti tuultele
ja keegi teine aidata ei saa.

Ja nii ma siis triivin elus edasi.
Keegi ei ütle, et miks ja kuhu ta viib.
Millegi jaoks peab olema,
sätitud see nii,
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi.

Rahuldust ja rõõmu,
kibestunud elusõõmu,
viib mu pisaraid ja verd.
See kõik, mis ei tapa,
tuult mul purjedele annab.
Nii ma seilan seitset merd.

Mitu rasket mereteed
ja üllatust on varuks veel,
võimatu on ette arvata.
Vahel peegelsile see,
vahel lained vahule,
ta kisub nii, et hingata ei saa.

Ja nii ma siis triivin elus edasi.
Keegi ei ütle, et miks ja kuhu ta viib.
Millegi jaoks peab olema,
sätitud see nii,
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi.

Tunne ~ The feeling

"Iraanlased jäävad mulle alatiseks meelde!!! Need pikkade ripsmete ja suurte tumepruunide vasikasilmadaga, ülisõbralikud, lahked, õnnelikud inimesed, kes teevad kõik võimaliku, et külalised ennast mugavalt tunneks. Inimesed, kes küsivad tihti ettevaatlikult väriseval häälel: "Miks ülejäänud maailm meid küll terroristeks peab?"

- Meigo -
http://meigomark.blogspot.com/

"I will always remember the Iranians!!! With long eyelashes and dark brown calf eyes.Super friendly, kind, happy people who are doing everything they can to make the guests comfortable. People, who often ask carefully with a shivery voice:"Why the rest of the world thinks that Iranians are terrorists?"

Lisaks kirjutas täna Eduardo ja jagas enda uut laulu

Kuulumine ~ Belonging

"Pole oluline, kas muusikat nimetatakse pühalikuks või mittepühalikuks. See oleneb kõik sellest, milliste silmadega kuulaja seda teost näeb ja kuuleb. 

Kuulaja otsib endale mõttekaaslast. Ta tahab selles kunstis iseennast leida. 

Kunst on mingil määral nähtamatu nägemine ja kuulmatu kuulmine. See on nagu üks eriline tasand, nagu piiritsoon. Ja kui sa puutud kokku selle kunstiga, siis sa ei tea veel, kus sa oled. 

Sa ei ole enam seal, kus sa olid, ja sa ei ole veel seal, kuhu lähed."

- Arvo Pärt -

 

Need on kaks inspireerivat mõtet, mis täna minu teele sattusid :)

No questions, no doubts

All I need to do is to TRUST and to MOVE ON ... :)

Mullihotelli uus asukoht, Lihula vald?

Mäletan selgelt enda reaktsiooni, kui mõned aastad tagasi lugesin Läänlase uudist "Hanila vallas avatakse varsti Mullihotell". 
Seal oli juttu ainulaadsest ööbimisvõimalusest, mis asub keset puutumatut loodust ja kus on võimalik voodis lamades taevatähti imetleda. "Vaatad taevasse ja unustad, et peaks magama," oli omaniku kommentaar.
Lootusetu taeva ja tähtede fanaatikuna tekitas see minus vaid ühe soovi: “Üliäge mõte see Mullihotell, tahaksin seal ööbimise kindlasti ära proovida!”

Mullihotelli näol on tegemist unikaalse ja silmatorkava "luksustelgiga", mis pakub ainulaadset võimalust ööbida puutumatus looduses.
Ühelt poolt on tegemist BBC uudistesse välja jõudnud silmatorkava ja kergelt uudiskünnist ülevana kontseptsiooniga, kuid teisalt on see väike ja lihtne asjakene, mis võib sisuliselt paikneda kus iganes, vajades oma eksistentsiks vaid elektrit ning ilusat kohta.
  

Mismoodi see võimalik on?

Kuigi olen rohkem kui teadlik, et üldjuhul leiab elu varem või hiljem viisi, kuidas üks või teine soov täita, lõid järgnevad "kokkusattumused" ikkagi parajalt pahviks.

Nimelt, tulin siis mina selle aasta veebruaris Lihula valda tööle ning sain kuidagi jutu käigus teada, et meie vallasekretär Ermil Miggur on “juhuslikult” ka Mullihotelli omanik?!?
Et nagu mis mõttes, et seesama Mullihotell, millest ma mõned aastad tagasi lugesin ning mille kohta mõtlesin, et oooo, nii lahe idee ...et mismoodi on võimalik, et ma jooksen sellele teemale otsa siinsamas, Lihula vallamaja kontoris?
Aga jah, tõsi, mis tõsi ning Mulli omanik Ermil oli just alustanud selleks hooajaks pesapaiga otsinguid. Ainuüksi mõte, et mul on võimalus mingil moel kaasa rääkida, meeldis mulle. See, et mul on praeguseks olnud võimalik ka selle hooaja ettevalmistusprotsessi nii mõneski mõttes mõjutada ja aktiivselt kaasa lüüa, on ülim privileeg.
  
Lõuna-Eestisse, Saaremaale,  Vormsile või kuhugi mujale?

Mida aeg edasi, seda enam Mullihotelli 2015. aasta asukoha idee küpses, muutus ja arenes. Algne mõte oli seotud Lõuna-Eesti või Saaremaaga, kuid need variandid läksid ühtäkki sujuvalt üle Vormsiks, kuhu Mull suurepäraselt sobiks.
Kuna seal imelisel Eesti väikesaarel toimetab ka Lihula ettevõte ProDigi ning kuna Mullil on imeline võime aidata esile tõsta ka mida iganes muud, kaasa arvatud tooteid ja teenuseid, mis selle kõrvale või lähedale jäävad, tundus koostöö ProDigi ja Markkoga (ProDigi juhatuse liige Markko Salm) igati loogiline ning mõistlik samm.

29. aprilli õhtul, kui ühise laua taha istusime, et seda Vormsi varianti arutama asuda, vaatasime peale paaritunnist mõtete lennutamist üksteisele otsa ja ühtäkki tundus, et kuna me ise kõik ju ikkagi siin, Lihulas, siis miks mitte jätta see suurepärane atraktsioon sel aastal hoopis siiasamasse?

Ermil Miggur, Markko Salm ja Tiit Meel

Jah, tõsi, Lihula vallas ei ole kõike seda, mis on Saaremaal, kus Mull on veetnud viimased kaks hooaega või Vormsil, kuhu ta peaaegu oleks läinud, kuid meil on nii palju muud, mis aitab sellele kontseptsioonile sisu ja väärtust luua.


Seega, vaatamata sellele, et Mullile tekib potentsiaalseid kosilasi üha juurde, on Lihula suund see, mida praegu edasi ajanud oleme ja Lihula vald see koht, kus oleme Mullihotellile nii autoga, jalgsi kui paadiga head asukohta otsimas käinud.
  
Siinkohal lähevadki tervitused ja tänusõnad Tiidule (FIE Tiit Meel), kes meid mööda jõge sõidutas ning kaasa mõtles. "Kui see asi laheneks soodsalt, oleks väga hea!" oli tema kommentaar.
  
Meile endale tundub iga päevaga üha enam, et kogu Matsalu Rahvuspargi ning siinse imetabase looduse kooslus loob selleks, et Mulli hooaeg saaks sel aastal eriti eriline, suurepärased eeldused. Ka "RMK  – Loodusega koos" ning "Mullihotell – ainulaadne ööbimisvõimalus puutumatus looduses" on kontseptsioonid ja sõnumid, mis suutelised teineteist vastastikku toetama, täiendama ja kordades võimendama.

Tähenduslik ja piirkonda arendav sotsiaalne ettevõtlus

Ermil on hea eesmärgi nimel nõus andma selle hinnalise atraktsiooni n-ö Lihula kasutada ning keskenduma sel aastal sotsiaalsele ettevõtlusele.

Minu enda silmis on see kui "tänuväärt tööriist", mille abil siinset piirkonda arendada ning aidata fookusesse tõsta mistahes teemasid, tooteid ja/või teenuseid.
Esimene positiivne koostöönäide on juba praegu olemas. Ristturundus ProDigiga võimaldab illustreerida “Maale Elama” algatuse põhimõtteid, võimendada "tööta-kust-iganes" kontseptsiooni ja viia läbi erinevaid sündmusi, mis vajavad tehnilist võimekust.
Nimelt kuulub sel aastal Mulli lisavarustusse kiire internetiühendus ning Mulli asukohal silma peal hoidvad turvakaamerad. Samas, vaatamata kaasaegsele tehnoloogilistele lahendustele jääb ettevõtmise põhisõnumiks siiski puutumatu loodus, tähistaevas ning rahu ja vaikus.

"Sotsiaalne ettevõtlus,
kodanikualgatus, kaugtöökeskus – need on märksõnad, mis mulle hingelähedased ja millest praegu palju räägitakse. Lihula ja Mullihotelli projektiga soovime nihutada piire ja näha, kui kaugele on võimalik läbi ristturunduse ning erinevate osapoolte kaasamise jõuda.
Idee on anda kõigile, kes tahavad ja näevad Mullihotelli näol võimalust oma mõtteid teostada, selleks tööriist. Ükski idee pole liiga hull, kuulame hea meelega kõik pakkumised ära," on Ermili mõte ja motivatsioon kogu selle ettevõtmise taga.



"Jah, aga..." versus "Jah, miks mitte...?"
      

Jah, meil on mitmeid AGAsid ja küsimusi, mis lahendamist ootavad ning nii mõnigi kord tahaks öelda "Jah, aga ...", kuid fakt on see, et ainus viis teada saada, kas või mis, on anda endast parim, ja vaadata, mis saab.

Seega, kuna meil pole kaotada midagi peale iseenda panuse, energia ja aja, oleme ”Jah, AGA” asemel valinud “Jah, MIKS MITTE”.

Jah, miks mitte proovida.
Jah, miks mitte loota, et õige pea on meil Lihula vallas olemas suurepärane looduskaunis koht, kuhu Mullihotell püsti panna.
Jah, miks mitte pühendada enda tööväline aeg, nädalavahetused ning suvine puhkus millelegi nii lahedale ning teistsugusele?
Jah, miks mitte töötada selle nimel, et märksõnad sotsiaalne ettevõtlus, heategevus, koostöö, kaasamine, kodanikualgatus, võimaluste loomine, ideede realiseerimine saaksid meie igapäevaelu osaks või vähemalt teemadeks, millel on Lihula kontekstis oma koht.
Jah, miks mitte pidada Lihula valda Mullile samaväärseks kosilaseks nagu teisi Eestimaa ilusaid kohti, kes ootejärjekorras seisavad ning teda enda juurde sooviksid.  
Jah, miks mitte uskuda ja usaldada, et sellest kõigest sünnib otsest ning kaudset kasu kogu piirkonnale ja siinsetele inimestele.

Sinu võimalus kaasa rääkida :)

Kui siiani on Mull olnud justkui luksuslik hotellituba, siis sel aastal see kontseptsioon pisut täieneb ja muutub, pakkudes lisaks majutusele ka erinevaid sündmusi ning muid üllatavaid lahendusi, mis teiega koostöös sündima hakkavad.
   

Sellest tulenevalt on Mulli meeskond avatud headele mõtetele ja ettepanekutele, mida lahedat seal veel ette võtta ning ühtlasi on hetkel VEEL lahtine lõplik koht, kuhu täpselt see omanäoline, tähelepanu tõmbav magnet Lihula vallas paigutub.
 
Kõik pakkumised on teretulnud!
 

Kui see teema Sind kuidagi kõnetas ja mingeid mõtteid tekitas, oleme tänulikud, kui enda ideid ka meiega jagad. 
                        
Ermil Miggur, 5691 3474
ermil.miggur@hotmail.com

ja/või

Kristi Märk, 5668 8385
kriteamwork@gmail.com

Teamwork makes the dream work ;)



Mullihotelli puudutav lisainfo:

www.mullihotell.ee
https://www.facebook.com/mullihotell
Eesti esimene mullihotell meelitab maaläheduse ja ekstreemsusega
Mullihotell kolis Saaremaale
      
Temaatiline lisalugemine:
Kuhu peab Eestis minema, et veeta puhkus inimasutusest võimalikult kaugel