*R E S T A R T*

NB! ei, see tekst ei ole mul tahtlikult niisuguses kirbukirjas, aga suurem tekst keeldub praegu salvestumast. Seega otsustasin, et ole siis pealegi väike, kui tahad!
Seega, kui keegi soovib peale piltide ka mõnda tekstijuppi süveneda, on soovitatav loominguliselt läheneda ning ekraani vaade suuremaks teha :)

Kes oleks võinud arvata, et Hotel Beirut, kuhu isa mu eelmise aasta jõulude ajal ühe viimase hetke pakkumisega saatis, on miski, mida õige pea näen igapäevaselt, sest elan sellest sisuliselt üle tee.

Et pood, kus ma ka tol korral käisin, saab õige pea mõneks ajaks minu kodupoeks ning tänav, mis selle hotelli ees laiub, minu kodutänavaks.

Jah, ilma, et oleksin aadressist teadlik olnud või neid asju niimoodi planeerinud, avastasin end sel korral "juhuslikult" täpselt samast kohast üle tee, nii et ring sai täis – igas mõttes.

Tõsi, sel korral pole tegu puhkuse, vaid ajutise keskkonnavahetuse ning töökorralduse muutusega, nii et jah, mu Lihula töö on jätkunud – seda lihtsalt kaugjuhtimise teel ning minu siinsest kodukontorist, kust avaneb imeilus vaade Punasele merele.

Lisaks on mul Lihulas tublid abilised ja "käepikendused", nii et saame suurepäraselt hakkama :)

Töötan selle nimel, et virtuaalsusest saaks reaalsus ;)  #makingvirtualityintoreality

Lausa nii hästi, et oleme viimasel ajal oma põhitöö ja tegemiste kõrvalt "tootnud" seesugused kaks lahedat asja, mis päris said päris palju tähelepanu.

Esimese uudise, mis tõusis koheselt üks selle kvartali enim loetud artikliks, Facebooki reach oli ca 7000 inimest, mis on super hea tulemus.
Ühe minuti video: Lihula vald ehitas maale elama soovijatele korrusmaja
Lihula meediarevolutsioon: gümnaasiumiõpilaste ajalehest Tikker sai ka uudisteportaal 

Lisaks on praegu õhus veel seesugune lahe tunnustus
Maavalitsus esitas Lihula vallavalitsuse Regionaalmaasika konkursile

Seega, rabelemine rabelemiseks, kuid vähemalt tundub, et asja eest ning tulemuslikult  – mine tea, ehk olemegi suutnud midagi muuta ja midagi suuta :)  Ja kuigi ma vahepeal ei jõua, sest seda kõike on lihtsalt LIIGA PALJU, siis tegelikult see kõik mulle väga-väga-väga meeldib ning meie Lihula kogukond üllatab igal sammul, ikka ja ainult positiivselt.

21 päeva, et tekiks harjumus

Targad inimesed on öelnud ja kirjutanud, et harjumuste/mõttemallide muutmiseks ja/või uute juurutamiseks kulub vähemalt 21 päeva ja seda kõike ma siin tegemas olengi.

Teisisõnu on mul käsil *R*E*S*T*A*R*T* – hingeline, vaimne, mentaalne ning füüsiline värskenduskuur ja „uuesti alustamine”.

See tähendab, et nii palju kui võimalik, igasugune vana jama kõvaketta pealt minema ja uued (või vähemalt natukene uuendatud:) "programmid" peale.

Ma siin juba pool aastat proovin (but trying is lying as they say) kuidagi enda elu juhtida ja suunata, kuid tegelikkuses on fakt see, et enne, kui iseenda vaimu, keha, prioriteete hallata, vallata ei juhtida ei mõista või selle jaoks lihtsalt aega ei võta, on keeruline juhtida ka mistahes muid protsesse ja/või inimesi.

Ma jah tundsin, et olen mitme teemaga seoses pigem peaga vastu seina jooksnud ning kogu seda kupatust valest otsast alustanud.

Endast, ikka iseendast on vaja alustada ja alles siis saab edasi liikuda. Ei ütle, et see mingi absoluutne tõde oleks, aga nii mulle hetkel tundub.

Lisaks olin end kogu selle aasta ja kahe kuuga, mis mul märtsi lõpuks Lihulas täitus, nii tühjaks tõmmanud, et kui ma auto oleksin, poleks ma enam järgmiselt ülevaatuselt läbi saanud, vaid oleksin enne remonti saadetud :)

Nii ma olen nüüd siin oma vabal soovil ja valikul selle remondiga tegelenud – üks päev korraga, üks mõte korraga, üks ujumine korraga.  Kusjuures, täpselt täna sai 21 päeva täis, nii et huvitav, kas peaks hakkama mingeid vahekokkuvõtteid tegema või midagi.

Kohanemine läks ruttu


Mul kulus kaks päeva, et orienteeruda, kes, kus ja mis, et mismoodi internetiga, kust ja kuidas ujuma pääseb ja kõik muud jutud. Kui need, minu jaoks kaks kõige tähtsamat ja „eluliselt olulist” nüanssi, et mismoodi netiühenduse ja töötamise ning ujumise küsimus paika said, läks vaid mõni päev, kui tundsin end täiesti omas elemendis ning koduselt. Nüüd, kolm nädalat hiljem on mul tunne, justkui oleksin siin olnud terve igaviku, sest niivõrd mõnus, oma ning tuttavlik on kogu mu siinne elukorraldus ja -rütm.

Vaade minu Punase mere kodukontori rõdult:)

Proovin siin nii elada ning olla, et ületunde ei tee ning seda, et jõuaksin vähemalt kaks korda päevas ujuma. Korra hommikul ja siis teise korra lõuna ajal või vahetult enne päikeseloojangut, sest öösiti siin ujuda ei tohi.

Ütleme nii, et ujumisega on hästi, kuid tööga läheb vahest lappama, sest ega ma pole ka siin olles oma lootusetust töönarkomaaniast ja (kohati liigsest) perfektsionismist ja pühendumisest päriselt lahti saanud (ega tahagi:), kuid ütleme nii, et kaks korda päevas Punases meres tasakaalustab ning maandab minu jaoks palju, kohe väga palju.

Lugesin hiljuti intervjuud, mille oli andnud noor tippjuht Taavi Madiberk ja mulle jäid sealt eriliselt silma niisugused read: "Aga aja jooksul olen õppinud rohkem kannatlikkust. Mulle meeldib keskenduda kiiretele tulemustele. Ja mida veel olen õppinud: vahel peab võtma mõnevõrra kauem aega.  Ei ole põhjendatud nende standardite, mis sa kehtestad endale, laiendamine ka kõigile teistele. See on olnud õppimiskoht."

Ma siin mõtlen, et minu jaoks on õppimise koht ka see, kuidas neid standardeid, mis olen iseendale ja oma tegemistele kehtestanud, mõnikord kasvõi natukene maha keerata ning endale mõnikord pisut armu anda?!

Minu inimesed 

Kui siia jõudes oli mind ees ootamas üksainus hea sõber, kes on suuresti "süüdi" selles, et ma praegu üldse siin olen, siis praeguseks, kuigi ma ei ela absoluutselt sotsiaalselt elu, vaid liigun pigem vaid marsuudil kodu-meri-kodu-meri :) ja suhtlen pigem vähem kui rohkem, on mul mõned uued tuttavad siiski tekkinud.

Nii lehvitame iga päev ühe mehega, kes esmapilgul jätab kodutu mulje, kuid kes tegelikult hoiab ja valvab ühte maja, kus mingi osa on valmis saanud (imeilus kontor, vannituba, uhke lameekraaniga telekas), kuid teine osa täiesti pooleli. Me ei saa ega oska teineteisega suhelda, aga eile ta näitas mulle tervet seda maja. Tal on ainult kaks-kolm hammast suus, aga ta on selline 24/7 kogu aeg rõõmus – muudkui aga naerab.

Lisaks on üks teine tegelane, kes on ranna väravate juures oma jalgratta-käruga, mis on ehitatud justkui sütega ahjuks, kus all on punase koorega magusate kartulite (sweet potatoes) „hoidla” ning kus sees küpseb ülimaitsev toit, mida ta seal tänaval müüb. Üks suur küpsetatud magus kartul 1 pount (10 senti).

Jah, võiks ju mõelda, et appikene, mis mõttes haarad tänavalt endale lõunasöögi, et see must ja mida kõike. Minu seisukoht nii nende kartulite kui ka kõigi muude, sisuliselt tänaval müüdavate puu- ja juurviljade osas on see, et meie poodidesse jõudvad banaanid, apelsinid, melonid jms on kordades ohtlikumad ja „mustemad” kui need, mis otse kusagilt kasvatusest toodud ning inimesteni jõuavad. Kui ma ikka oma apelsini paari päeva jooksul ära ei söö, läheb see kas mädanema või hallitama – mul just üks läks, sest siin on need toodud otse puu otsast. 

Mulle on üldjuhul väga keeruline, et mitte öelda võimatu, ilusate autodega muljet avaldada, kuid pange kas uuele või vanale autole mingi äge sõnum peale ja voilaa, olemas :) 

Veel sõpru?
 
Üks rannas töötav sõbralik väike poiss, kelle käest sain, kui mul endal veel ei olnud, tasuta maski ja toru laenata ning üks kurt-tumm mees, kes tahab olla minu sõber ja kes toob mulle soolaubasid :)

Lisaks sain ühel päeval tuttavaks terve seltskonna vene pensionäridega, kes, nagu hiljem selgus, elavad kõik mul peaaegu kõrvaltänavas - kes 3, kes 7, kes juba 25 aastat. Kes jagab oma aega nii, et pool aega Egiptuses, teine pool Venemaal, kes on alaliselt siin. Enamik on koos abikaasaga, lapsed ja lapselapsed käivad sageli külas, nii et jah, selline elukorraldus.

Kui kellelgi tekib seepeale mõte, et oi, selleks peab vist küll rikas olema, siis ütlen kohe vastu, et see taas üks paljudest eelarvamustest, sest ei pea, üldsegi ei pea. Kui on iseenda korter ja neil on, siis selle saab siin osta 15-20 000 dollari eest, mis ei tee kuumaksena kuigi palju. Elamine ja toit on imeodav ning muud jooksvad kulud madalad – küttarveid siin ju pole ning transport samuti väga soodne.
,
Ühesõnaga, nad siin just mingi päev arutasid, et 400 dollariga/kuus elab siin kenasti ära. Seega, sisuliselt räägime olukorrast, kus isegi Eesti pensionist piisab. Täna just kohtusingi sealsamas kohas, kus kõik ujumas käime, ühe eesti venelannaga, kes ütles, et ta ka juba aastaid lendab seda vahet ning elab kahel pool.

Seega, kas mul pidi rahakott puuga seljas olema, et siia tulla? Ei, absoluutselt mitte. Minu siialend oli 89 eurot, mis ei ole oluliselt kallim kui autoga edasi-tagasi Saaremaal käimine, mu siinsed elamiskulud on odavamad kui Eestis ja tänu heale netiühendusele olen saanud kenasti ka oma tööd edasi teha, nii et sisuliselt ei ole kuigi suurt vahet, kus ma reaalselt asun. Seda enam, et Skype ja FB kõned võimaldavad ju nii mugavalt ning tasuta suhelda ja asju ajada.

Tervis, see on kõikse suurem vara

Minu venelastest uute sõprade juurde tagasi tulles, siis neil siin mõnus väike kogukond, hoiavad kokku, korraldavad siin endale keelekursusi ning muid ühiseid ettevõtmisi. Just eile oli ühel proual sünnipäev, kõik laulsid talle kooris sünnipäevalaulu. Vanus on neil erinev, jäädes valdavalt vahemikku 55-80.

Põhjuseid, miks nad siin elavad, on mitmeid, kuid peamiselt on need kas lihtsalt „meile nii meeldib siin, hea kliima, odav elamine jms” või siis tervisest tulenevad. Näiteks üks naine, Aisha, on siin oma psoriaasi pärast. Tal terve keha seda täis, kuid piisab tal nädalajagu olla siin päikese käes ja soolases vees, ning juba olukord 10x parem.

Kõige rohkem olem kokku puutunud Tšehhist pärit 75-aastase härraga, kel nimeks Stefan. Tema peab Hurghadat oma koduks juba 25 aastat. Alguses elas-ööbis hotellides, kuid nüüd on tal siin juba paarkümmend aastat oma korter. Ütles, et tal läks tervis nii käest ära: puusad, põlved, silmad – polnud kohta, kus midagi viga poleks olnud.

Praegu on ta kõbusam kui ei eales varem, igal hommikul kell 8 tatsab, mask ja toru ning saunalina näpus, ranna poole, et seal mõnisada meetrit ujuda. Jah, kuigi osaliselt võlgneb ta selle eest tänu ka operatsioonidele, on peamiseks võlusõnaks, mis tal aianud enda tervise korda saada, ikkagi päike, Punase mere soolane vesi ning rohke liikumine, seda nii maal kui vees.

Ta ütles siin mulle ka, et vaja vähem töötada ja rohkem liikuda, see tema meelest õnne ja hea tervise saladus! Kaldun arvama, et tal võib isegi õigus olla :) Tõsi, kui ta sai oma küsimusele: "Kas Sinu töö ja hobi on üks ning seesama?" minu poolt jaatava vastuse, sain tema käest "loa" rohkem töötada ;)
15 paari päikseprille

Olga, kes on üks nendest, kes tundub seda nende gruppi nö koos hoidvat, on siin koos oma abikaasaga, kes nii talle kui ka kõigile teistele, kes soovivad, kaks korda nädalas inglise keelt õpetab. Neil on jah praegu inglise keele õppimise faas ning sügisest soovivad araabia keelega alustada.

Olgale meeldib siin kõik – ta on selline pea 60 aastane proua, kes on alati hästi hoolitsetud stiilsus kuubis.

Isegi meres, kus ta iga päev pea kaks tundi ujub, on ta üldjuhul uhke mütsi ja päikeseprillidega, huuled värvitud.

Tõsi, ta siin just paar päeva tagasi jäi just ühest paarist päikeseprilllidest ilma, et oli selili ujunud ja äkki olid prillid üle pea vette kukkunud.

Aga ta väga ei põdenud selle pärast, vaid ütles mängleva kergusega, ise vees edasi hõljudes, et tal kodus vist umbes 15 paari päikeseprille, millest mõned on kallid, kuid need, mis nüüd ära kadusid, õnneks odavad. Ainult head ja tugevad olid olnud ja selles mõttes oli tal natuke kahju, et neid rohkem pole.

Kas ta järele poleks saanud minna?

Heh, kõik, kes Punase merega tuttavad, teavad, et paljudes kohtades algab sügav peaaegu vesi kohe kaldast. Et on mõni samm minna ja vee sügavus kohe 10-30 meetrit – nii ka siin, kus me igapäevaselt ujumas käime, nii et jah, kindlasti oleks olnud võimalik ta prillid sealt kusagilt põhjast üles leida, aga selleks oleks olnud vaja mõnda sukeldujat :) 

Just täna uurisin, et kui sügav on siin lähedal kõige sügavam koht. Vastuseks sain, et 14 kilomeetrit. "Like one and four?" küsisin igaks juhuks üle, veendumaks, kas ikka olin õigesti kuulnud. Jah, olin.

Seal kohas käiakse tegemas sügavaid sukeldumisi, näiteks, kui keegi kursuseid läbi, siis see on osa programmist, et minnakse 30 meetri sügavusele, kuid see on sellest sügavikust mõistagi kaduvväike osa ning kui muidu on vesi sini-sinine, siis seal all pidavat haigutama must sügavik.

Veealune elu
 
Kusjuures, kui sukeldumisest rääkida, siis mul on ülihea meel, et isa ja tädi Ingrid mul siin külas käisid ning veel parem meel, et isa sai ja julges ka elus esimest korda sukeldumise ära proovida ning veel-veel parem meel, et see talle väga meeldis.

Meil jah oli täpselt nädal tagasi, eelmisel pühapäeval, üks ühine paadireis, kuhu isa nende hotellist terve grupi eestlasi kaasa meelitas. Kuna ta oli selles seltskonnas kõige varem, oli teda Taaduks kutsuma hakatud.

Me siis naersime, et Taadu Reisid osutu päris edukaks – sai oluliselt rohkem rahvast kaasa kui see kohalik reisimüüja, kes neil seal hotellis tegutses.

Mul oli sel korral elu viies ja kuues kord veel all käia ning mu olemine läheb iga korraga kindlamaks ja enesetunne paremaks. Ma kohe armastan neid kalu ja koralle ning veealust elurütmi – kohe päriselt ka.

Kuidagi väga võimas tunne on keset Punast merd paadi pealt vette hüpata, koos delfiiniega ujuda või vaadata enda all laiuvat sinist sügavikku, mis minu jaoks sümboliseerib kõike seda, mis on nii palju kordi võimsam ja ajatum kui meie.

Seda suurem hea meel on mul selle üle, et mu venelannast uus tuttav Aisha rääkis mulle meie kodudest mitte väga kaugel asuvast koralliaiast (coral garden). See on see, mis asub Zahabia beachi juures ja kuhu pääsemiseks, nagu ma esimestel päevadel aru sain (heh, tean, sest mulle jäi see koht kohe esimestel päevadel silma ning palusin taksol kinni pidada ning end välja lasta:) tuleb maksta 50 Egiptuse naela või kui osta 10-korra kaart, saab 350ga.

Kuna mul on kodu lähedal olemas ujumise võimalus, kus tuleb maksta 1 nael, jäi Zahabia mõte tol korral soiku ja teostamata. Tõsi, enamikel kordadel ei tule mul maksta ka seda ühte naela, sest ma käin hommikul nii palju vara, et nad pole veel seal seal värava peal küsimas või siis teevad nad sageli lihtsalt žesti ja lasevad mu niisama sisse.

Noh, see 1 pound on 10 senti, nii et ega see neile mingi oluline kaotus ega mulle suur võit pole, kuid kui nad keelduvad raha vastu võtmast, siis mis ma teha saan. Isegi tol päeval, kui me isa ja Ingridiga läksime, ei võtnud nad seda kolme poundi, vaid ütlesid, et minu sõbrad on ka tasuta.


Inimesed on ilusad ja head

Üleüldse on minu selle korra kogemus siinsete inimestega sootuks vastupidine sellele, mida kardetakse või arvatakse. Noh, on ju üks eelarvamusi see, et iga nurga peal kooritakse kümme nahka ning petetakse välja kogu raha, mis vähegi petta annab.

Suutsin ma ju enda reisi esimesel päeval taksost välja astudes ja järgmist autot oodates oma rahakoti ära kaotada !?
Seda, et see kadunud on, avastasin alles järgmise päeva hommikul. „Nii, mul ei ole enam ühtegi pangakaarti, juhiluba ega sentigi sularaha, mis siis nüüd?” mõtlesin endamisi. Õnneks jäin üllatavalt rahulikuks, kohe üle ootuste rahulikuks. Kuna mul pangakaartide peal mingeid hiilgelsummasid polnud, mõtlesin, et ma kohe neid sulgema ei torma, küll jõuab, ja õigesti tegin.

Mobiilikotist leidsin 5 eurot, mille olin sinna vahele lükanud. Ühtäkki oli see meeletult suur summa, mille eest sain endale soetada kõik eluks vajaliku, et vajadusel mitu päeva hakkama saada: joogivee, riisi, tee ja veel ühtteist.

Õnneks ei möödunud kuigi kaua, kui sain FB sõnumi, et minu juhiluba ja kõik muu on leitud.

Ja juba sama päeva õhtuks oli aus leidja kogu rahakoti, kus oli alles viimne kui dokument ja viimne kui sent mulle sisuliselt koduuksele juurde ära toonud.

Tõsi, see info, mis mööda Facebooki laiali oli läinud, levis muidugi edasi ning kirjade laviin, nii omadelt kui võõrastelt, et kuule, Sinu juhiluba on leitud, jätkus.

Mul kulus tükk aega, et see pidama saada, sest kui eestlased seda postitust jagama hakkasid ja see info järjega Haapsalu ja Läänemaa gruppi jõudis, helistas mulle juba minu isa, et kuule, mulle helistati, et Sinu juhiluba on leitud.

No vot, sellises infoühiskonnas elame – niisuguses, kus sotsiaalmeedia ulatub sisuliselt hetkega kõikjale. "Huvitav, kas tänapäeva maailmas on üldse võimalik midagi niimoodi ära kaotada, et seda hiljem üles ei leita?" oli üks paljudest kirjadest, mis ma sel päeval sain.

Teine ülimalt positiivne kogemus oli sel päeval, kui endale neti jaoks kohaliku Vodafone'i SIM kaardi ostsin ja poest välja tulles Eesti SIM kaardi tänavale pillasin. Üks taksojuht tuli autost välja, viipas mulle käega, ja hakkas midagi maast otsima. Hetke pärast ulatas mulle minu Elisa SIM kaardi.

Nii et jah, üks asi on minu hajameelsus ja ettevaatamatus või nimetagem seda kuidas tahes, sest ma ikka oskan mõnikord eriline tuulepea olla, kuid teine asi on nende võime märgata ning koheselt appi tulla.


Ja üleüldse kogu see teineteisega koos olemine ja tegutsemine - tänavate peal chillimine, rannas istumine, kogu perega pikniku pidamine. 

Olukord, kus ühe võrri peale mahub mees, naine ning ning nende 2-3 last ning ühte autosse lõdvalt kuni 10 inimest, on üheaegselt armas ja natukene hirmus ka.



Et liiklus on ohtlik ja õnnetusi palju?

No, oleneb, kuidas võtta. Nii palju, kui ma siin praegu igapäevaselt näen ning tajun, siis jah, plekimõlkimisi tuleb ette, kuid nad on tegelikust ülimalt tähelepanelikud ja teineteisega arvestavad.

Ja üleüldse, see selline natuke klišee värk, aga mulle tundub, et iseendaga kooskõlas elamist ja olemist ning oma tõeliste tunnete väljendamist on siin ikka kordades rohkem.

Seda ka siis, kui kõik muud olud on täiesti ekstreemsed ja kontrast suur.
Isegi üks väike kriimu näoga tüdrukul, kellel pikkust napilt üle meetri ja kes on üks siinsetest prügisorteerijatest, kes käib, hiigelsuur kott õlal ja ronib ühes prügikastist teise, on alati naeratus näol ning ütleb mulle viisakalt „Hello!”

Ja kõik, mida tundub, et on palju, siis olgem ausad, neid on üle 80 miljoni. Seega, kõike ongi palju. Näiteks ka pulmaronge näen ja kuulen peaaegu iga päev meie maja eest mööda sõitmas, kohati läheb mitu tükki järjest, nii et seda on ju ka kuidagi natuke liiga palju või mis ??  :)

Jah, muidugi on kohalikud aeg-ajalt ikka täiega tüütud ning jah, muidugi on liialt palju tähelepanu, autosignaale ja järelehüüdmisi, aga samas on pahatahtlikkust vähe või üldse mitte.

Ja nüüd, kui räägin törts araabia keelt ning olen nende jaoks ilma käepaelata (ehk siis mitte hotellis elav turist), keda nad siin meie tänaval igapäevaselt näevad, on olukord tegelikult päris rahulik ja vägagi viisakas.

Teisele poole tara

Kui tagasi kalade ja korallide ning ranna juurde tulla, siis Aisha pakkus, et ta võib minuga koos tulla ja mulle seda kohta näidata. Nii me siis läksimegi.

Umbes 15 minutit jalutada, peale mida keerasime suure tee pealt ära, mööda Zahabia randa minevat alleed ning vahetult enne sealset valvuriputkat läksime läbi katkisest aiast, mille kaudu pääsesime Zahabia ranna kõrval olevale alale, kust leidsime eest veel terve hulga venelasi, kes seal laguuni kõrval pleesitasid ning aeg ajalt selle korallirahnuni ujusid.

Eile käisin taas seal. Olin pea kaks tundi vees ja vahtisin neid kalu. Minu lemmik vaba aja meelelahutus, sport, hobi - kõik ühes. Ma siin ikka teen mõnikord nalja, et õige pea kuulutatakse mind ka Punase mere kalaliigiks, sest mul pole mitte ühte päeva vahele jäänud. Isegi siis, kui siin oli nats jahedam ja meeletu tuul ning lainetus, olin mina ikkagi vees ja möllasin seal lainete vahel.

Foto: egyptio.com

Suured kalad, väiksed kalad, hallid kalad, värvilised kalad, kümned suured, sajad keskmised, tuhanded imepisikesed.

Sisuliselt on võimalik olla nende juures, nendega koos, kuni selleni välja, et nad ujuvad kohati vastu jalgu. Uskumatu, kuidas nad üldse ei karda.

Vaatan, hingan, ujun, olen ...minu jaoks on sellest saanud justkui omamoodi meditatsioon, mida ma „päris elus” väga ei valda. Et kuidas teha seda, mis peaks olema justkui ilmselge ning enesestmõistev, maailma kõige loomulikum staadium – lihtsalt rahulikult olemine, hingamine, nautimine?

Vees ja vee all tuleb see mul juba päris hästi välja. Jah, eks mõtted kihutavad peas ringi ka siis, kui ise vee all olla, kuid sealsete tegelaste rahulik kulgemine ning see sini-sinine sügavik ning korallid, mis olnud seal vee all aastasadu või lausa aastatuhandeid – see kõik aitab asju natukene rohkem perspektiivi loksutada. 
 
Aitab eristada olulist ebaolulist, saamaks aru, kui mõttetu ja väheoluline on suur osa sellest mentaalsest mürast, mis mul kahe kõrva vahel käib. Ma olen ikka uskumatu mõtleja ?!? Miks mul on vaja kogu aeg mõelda ?!?

"Beyond the limits" ehk Sherifi pusa seljal olevast kiri, mille ta on ise disaininud ja trükkinud ja millest kogu see minu veealuse maailma seiklus pihta hakkas. Heh, no ja peale  seda ei püsi ka minu muu elu enam üheski raamis :)

"Ühe mehe õnnetus on teise mehe õnn!"

Eile õhtul, kuulates oma venelastest sõprade soovitust, panin aja ühe massööri juurde. See mees on 18 aastat selles valdkonnas töötanud, end Šveitsis täiendamas käinud, mitmes hotelliketis töötanud, kuid nüüd, kuna turiste pole, aga tema massaaž endiselt väga hea, tegutseb omal käel.

Siin just mingid inimesed, kes ööbivad kusagil mujal hotellis, olid ta samamoodi kellegi soovituse peale üles otsinud. Tunniajane massaaž, mis tal alles aasta tagasi maksis 150 kohalikku raha ehk umbes 15 eurot, on praeguseks hinnaga 50 naela ehk 5 eurot !?!

Nii et jah, olukord, kus Eestist on võimalik 7 päevaks Hurghadasse lennata 250 euroga, milles sisalduvad lennud, hotell ja kõik toidud, on nö siitpoolt vaadates päris trööstitu.

Tänavad on tühjad, paljud hotellid suletud, randades möllab ringi vaid tuul ning jalutavad mõned inimesed. Kui siin mingis Hurghada Facebooki grupis paluti lõpetada lause, et „Hurghada rannad on ...” tuli sealt ennekõike „Empty. Waiting for tourists ...” stiilis lauseid. Noh, ja sellest ka see, et teenuste hinnad on järsult langenud ja võimalus käia 5 euro eest  massaažis.

Kõik "tänu" sellele, et sügisel kukkus/kukutati alla üks lennuk, mispeale Venemaa oma lennud lõpetas?!  Üksainus laks ning millised tagajärjed...

Kuhu edasi ja mis kaasa? :)

Sel nädalal tuli mul iseenda jaoks otsustada, kas pikendan viisat või lähen/tulen ikkagi kodumaale tagasi. 

Ütleme nii, et kui mulle märtsi lõpus  öeldi, et aprilliks üheotsa tšarterlennupileteid ei müüda (ja aprillis on selle hooaja viimased lennud Eesti suunal), mõtlesin, et mis seal ikka - ju see siis märk sellest, et vaja veel mõneks ajaks siia jääda.

AGA kui nad mulle sel nädalal kirjutasid, et neil on pakkuda ainult 17. aprilli lend ja seda hinnaga 99 eurot, ei olnud mul vaja kaks korda mõelda.

Hetke pärast oli mul broneering sellele hooaja eelviimasele tehtud ja kuupäev kirjas, sest  kuigi mul on siin ilus ja tore ja teistmoodi, on samas fakt see, et mul on hetkel Eestis pooleli liiga palju olulist, mis mul väga südames  ♥ ning südamel ♥.


Tõsi, siinne hooaeg saab läbi ainult eestlaste jaoks, sest nende endi jaoks see nn õige hooaeg alles algab - lõpuks ometi on vesi nii soe, et ka kohalikud ujuvad, sukelduvad jms.

Mul on veel peaaegu terve nädal jäänud, nii et vara on veel nukrutseda ning seda, mis mul praegu olemas, taga hakata nutma, kuigi pean tunnistama, et olen nõus oma 75-aastase sõbra Stefaniga, kes mulle täna hommikul ütles: „Uju veel nii palju kui jõuad, sest Sa hakkad seda kõike kindlasti igatsema!”

„Jah, ma tean,” vastasin ma talle ja vaatasin, endal jalad vees, mõtliku pilguga Punase mere poole.     

Kui ma saaksin siit midagi koju kaasa võtta ja kogu aeg enda läheduses hoida, siis oleksid need:

* Punane meri koos oma sooja soolase veega, imeilusate korallide ja värviliste kaladega

* Puuviljade valik ja nende olematud hinnad. Just eile õhtul, kui ilm oli natuke jahedam, õhk liikus ning kannatas taas kenasti õues ringi käia, tõin endale kaks kilekotitäit head ja paremat: arbuusi, kaks melonit, hulga apelsine, aprikoose, datleid, natuke maasikaid ning suur kobara väikeseid banaane – lisaks kurki ja porgandit ning maksin kogu selle kupatuse, mille ma vaevu koju viiendale korrusele jõudsin tassida, eest 55 Egiptuse naela, mis on ~5.50 eurot.

* Paar olulist inimest, kaasa arvatud enda isikliku massööri :)

Inshallah!

Tänan ~ :) ~ Thank you

Minu paari aastase taguse juubeli tänukaart (teostus: Kadi Märk:)

 
Vaatamata sellele, et olen ära ning kõigest ja kõigist eemal, on mul selja taga uskumatu, unustamatu ja maagiline sünnipäeva päev, mis oli totaalselt teistsugune.
Suur-suur AITÄH teile kõigile!
~ :) ~ Despite of the fact that I am away from everything and everyone, it has been an unbelievable and magical birthday which was completely different and is impossible to forget.
A very big THANK YOU to all of you!
  

Mida aeg edasi, sest enam annab Elu põhjust uskuda, et unistused on päriselt ka selleks, et need saaksid täituda ning muinasjutud eksisteerivad selleks, et nad saaksid tõelisuseks :)


Kunagi aastaid tagasi kirja pandud visioon, et mul on sõpru üle terve maailma ning mind ümbritsevad inimesed, kellega teineteist vastastikku inspireerime, julgustame ja motiveerime, on tänaseks päevaks reaalsus.

Samamoodi on reaalsus ka see, et saan ja julgen olla see, kes ma tegelikult olen, tehes seda, mida ma armastan ning armastades seda, mida ma teen, olles seotud ka mitmete rahvusvaheliste ettevõtmistega.


Olles aastate jooksul korduvalt komistanud ja kukkunud, mõnikord kohe hästi kõrgelt ja valusalt, tunnen praegu iga päevaga üha enam, kuivõrd väärtuslik ja vajalik on iga mu Elu puzzle tükk, nii ilus kui valus õppetund, mis mul minevikust võtta, ning iga inimene, kellega meie teed on mingil ajahetkel ristunud.
Olen seniste kogemuste üle südamest tänulik, tänase päeva üle siiralt õnnelik ning tuleviku osas meeletult lootusrikas. Kõik aastate jooksul kokku pandud vision boardid on kenasti välja otsitud ja seina peal – iga viimne kui üks unistus, mida unistanud ja paberile pannud olen, on taas elus.
 
Kuigi palju, väga palju, sealseid asju on juba teoks saanud või kohe-kohe realiseerumas, tunnen samas seda, et olen lisaks oma praegustele tegemistele võimeline oluliselt enamaks ning seetõttu valmis ka uuteks väljakutseteks, mis olen endale sel aastal sihiks seadnud :)
  
    
Kallid sõbrad - suured tänud teile kõige eest ning selles imelises protsessis jätkuvalt näeme!

Life has given me every reason to believe that dreams are here to be fulfilled and fairy-tales exist that they could become reality :)

Years ago I have written down a vision that I have friends all over the world and I'm surrounded by people with who we inspire, encourage and motivate each other – by now it is my reality.
Another thing which has become real, is me being able to be who I truly am, doing what I love and loving what I do, being also involved with different international projects.
   

Over the years, I've fallen over and over again, sometimes from quite high, getting hurt properly, but now, day by day, I feel more and more how valuable and necessary has been every single piece of my life puzzle – both, beautiful and painful lessons – I've experienced in my past and every single person Í've met along the way.
I'm deeply grateful for everything what has happened, sincerely happy for today and really hopeful about the future. All the vision boards I've created over the years are on a wall and every dream I've ever dreamed is alive again.
   
Even though many things have already become or are about to become reality, I feel I am capable for so much more and ready for new challenges which I have agreed to meet this year :)


Dear friends - thank you for everything and see you in this magical process!

Lennukat uut aastat ~ Beyond the Limits

Lennukat Uut Aastat,
täis uusi ideid ja unistusi,
õnne ja armastust!

~ :) ~

Have a wonderful New Year,
full of new ideas and dreams,
love and happiness!

 ... nii et uueks aastaks palju häid
mõtteid
sõnu
tegusid
harjumusi
iseloomujooni,
sest need määravad meie Elu saatuse ;)

Käisin mõni aeg tagasi elus esimest korda sukeldumas.
Paadile astusin sooviga snorgeldada või niisama ujuda, ent enne, kui arugi sain, olin 9 meetri sügavusel vee all? :)

Peamiseks inspiratsiooniks ja tõukeks minu juhendaja pusa selja peal olev kiri "Beyond Limits", mille peale mõtlesin, et mis seal siis ikka - kui juba, siis juba.

Pole end elus nii abitu ja sõltuvana tundnud kui siis, kui seal vee all kramplikult oma instruktori käest kinni hoides, sest ma ise ei saanud aru, kas, kuidas ning mis suunas mu keha seal vee all liigub.

Kõrvadel oli valus ning süda läks pahaks - lausa nii pahaks, et jõudsin korduvalt mõelda, et kes (vabandust) kurat käskis mul siia vee all ronida?? 
Veepinnale jõudes oli mul ainult üks soov ...kiiresti oksendama, sest nii halb oli olla.
Siiski, juba mõned hetked hiljem läks olemine paremaks ning jõudsin helgele järeldusele, et tegelikult oli see ikka väga tore kogemus.
Noh, et korallid ja värvilised kalad ja isegi delfiinid - mis Sa hing veel soovid? :)


Fear changed to courage

Paari tunni pärast, teise sukeldumise ajaks oli mul juba nii hea olla, et otsustasin veelkord proovida. Enesetunde osas kordus sama lugu, kuid selle võrra oli parem, et nüüd teadsin ette, mis tunde see ettevõtmine minus võib tekitada, ja end selleks valmis panna.

Pikk jutt lühidalt - nüüd, kui tagasi mõtlen, on kõik see kehv enesetunne ja valu meelest läinud ning meeles vaid hea.
Ennekõike see, kui  äge elamus  see oli ning ning kuivõrd palju see kogemus minu jaoks muutis. Muutis jah, kohe väga palju, sest piir maa ja vee vahel ei olnud ainus, mis seeläbi ületatud sai ....seega - ülitänulik, et mul niisugune võimalus avanes.

"As a scuba instructor I noticed people change themselves somehow and this is opportunity to see Fear changed to courage, faintheartedness converted into accomplishment, timidity transformed into confidence, anticipation turned into passion."   ...mulle tundub, et ma usun seda :)

Minu terve aasta kui sukeldumine

See kohe-kohe lõppema hakkav aasta on olnud minu jaoks enam vähem samasugune nagu see elu esimene sukeldumise kogemus. 

Oi, kui mitu korda olen ma liiga palju ette ning enda õlule võtnud, ja end seeläbi peaaegu ära katkestanud - oi, kui palju on mul magama öid ning olukordi, kus olen andnud endast rohkem, kui anda oli, ennast samal ajal maapõhja kirudes, et miks mul on vaja nii palju rabeleda.

AGA hea uudis on see, et praeguseks, kui olen end välja puhanud ja lõppema hakkavale aastale tagasi vaatan, on mul hullult hea meel, et kõik on nagu on, sest mõnikord on justnimelt see üks lisasamm, mida tegelikult enam ei tahaks, suudaks, jaksaks, see, mis kõike muudab.

On hetki ja olukord, kus on vaja minna BEYOND the LIMITS, ja hüpata üle iseenda varju, et mingid asjad liikuma ning maast lahti saada.

Usun ning loodan, et olen seda praeguseks mitmes oma elu valdkonnas suutnud ning selle eest tuleb mul tunnustada nii iseennast kui ka uskumatuid inimesi enda ümber.

Lubadus ja idee, mille selle aasta alguses iseenda jaoks õhku viskasin, oli lihtne ja konkreetne: "Don't be afraid to stand out and to work your a** off!" ja kui praegu aasta peale tagasi mõtlen, siis täpselt nii läinud ongi.

Mõtetest said sõnad, sõnadest teod ja nii see läks ...üllatus-üllatus!!! :)
  
Tõsi, selle ennast salgava hulluks töötamisega sain ma hakkama oluliselt paremini kui selle teise, "ära karda silma paista" osaga, sest kogu see sädeinimeste ja Silmapaistva Noore Eestlase konkursi teema ...mnjah, kuigi meeldiv ja tore, oli see kokkuvõttes ikka parajalt keeruline katsumus.

Mis mõttes mina?
Mis seal salata - julgus ja oskus sirge seljaga minna ning uskuda, et jah, see olengi mina, ja mina olen see, kes kogu seda tunnustust väärt, on miski, mida mul on vaja veel harjutada, päris kõvasti harjutada.

Teisalt jällegi, oskus ja julgus olla see, kes ma tegelikult olen.
Teha asju, mis mulle meeldib, kuidas meeldib ja seda nendega, kellega soovin ...see mõtteviis on sel aastal hästi palju jõudu ja julgustust juurde saanud, sest imelisi inimesi, keda Elu mu teele toob ja kellega me niivõrd samas suunas ja ühtmoodi mõtleme, tuleb üha juurde.

... heh, ja jõudsin mina selle lause lõpetada, kui helises telefon ja üks nendest sädemetest, kellega sel aastal kohtunud olen, helistas ning ütles, et mõtles mu peale. Nüüd saime 2 minutit telefoni otsas meeletult naerda ja nii ongi.
    
Õnneks pole palju vaja - ainult rahu iseendaga ning imelisi inimesi enda ümber, kogu lugu ;)


Olen seda kogu aeg öelnud ja tõenäoliselt jäängi ütlema, et minu elu suurim väärtus ning varandus on inimesed, kellega Elu mind on kokku viinud.

Lisaks ristusid mu teed sel aastal ühe hästi erilise inimesega, tänu kellele on minu ees avanenud sootuks teistsugune maailm ning kelle pärast on mu süda nii mõnegi löögi vahele jätnud. Päris hirmutav, tore ning samal ajal julgustavalt imeline on näha ning tunda, et muinasjutud on ka päriselt olemas - imed juhtuvad nendega, kes imedesse uskuvad, ja ma olen valinud uskuda ;)  Usun ja usaldan, et kõik on täpselt nii, kuis peab ja läheb nii, nagu vaja!
  
Olen südamest ja sügavalt tänulik kõigile, kellega koos oleme sel aastal mõelnud ja jutustanud, naernud ja unistanud, roppu moodi panustanud ja tööd rüganud ning nii mõneski mõttes ka rikkalikku saaki noppinud.

Minu 2015. aasta peidab endas otseses mõttes igasugu surra-murrat ning hästi erinevaid tegemisi, kuid kõige enam silma paistev jäämäe tipp on siin:

Käärime käised üles ehk kodanikualgatus Lihula moodi
Lihula Teataja TOP15 - selle aasta kõige populaarsemate lugude edetabel
Lihula valla 2015. aasta numbrites. Kas teadsite, et ...?


Mis tulevikku puudutab, siis tunnen ja tunnetan iga keharakuga, et 2016. aasta on minu aasta!
Võimaluste ja uuenduste aasta!
Enese realiseerimise ja unistuste täitumise aasta!

Ootan põnevusega, mis, kas, kus, kuidas ja kellega koos edasi ... ?

   

Teile kõigile sama !!! :)

Your time is limited ~ Steve Jobs

Steve Jobs’s sister Mona Simpson has a moving tribute in the New York Times detailing some of his final moments and his last words.

According to the article, titled “A Sister’s Eulogy for Steve Jobs,” Jobs’s last words were “OH WOW. OH WOW. OH WOW.” (The words were rendered in all capital letters in the essay.)

The last words of Steve Jobs (there are articles saying it is not true but nevertheless it sure is wisdom worth reading:)

I have come to the pinnacle of success in business.
In the eyes of others, my life has been the symbol of success.
    
However, apart from work, I have little joy. Finally, my wealth is simply a fact to which I am accustomed.

At this time, lying on the hospital bed and remembering all my life, I realize that all the accolades and riches of which I was once so proud, have become insignificant with my imminent death.
In the dark, when I look at green lights, of the equipment for artificial respiration and feel the buzz of their mechanical sounds, I can feel the breath of my approaching death looming over me.

Only now do I understand that once you accumulate enough money for the rest of your life, you have to pursue objectives that are not related to wealth.
It should be something more important:
For example, stories of love, art, dreams of my childhood.

No, stop pursuing wealth, it can only make a person into a twisted being, just like me.

God has made us one way, we can feel the love in the heart of each of us, and not illusions built by fame or money, like I made in my life, I cannot take them with me.

I can only take with me the memories that were strengthened by love.
This is the true wealth that will follow you; will accompany you, he will give strength and light to go ahead.

Love can travel thousands of miles and so life has no limits.
Move to where you want to go.
Strive to reach the goals you want to achieve. Everything is in your heart and in your hands.

What is the world's most expensive bed?
The hospital bed.

You, if you have money, you can hire someone to drive your car, but you cannot hire someone to take your illness that is killing you.
Material things lost can be found.
But one thing you can never find when you lose: life.

Whatever stage of life where we are right now, at the end we will have to face the day when the curtain falls. Please treasure your family love, love for your spouse, love for your friends...
Treat everyone well and stay friendly with your neighbours.

Vaikus

Hakkasin täna autot pesema, kui avastasin kahe istme vahelt raamatu, mille sisekaanel pühendus "Kallile Kristile 23.04.2009".

Heh, kõlab ulme peenelt, justkui kingitus kelleltki toredalt inimeselt, kes teab, kui väga ma raamatuid armastan.
Tegelikult on see minu enda ostetud raamat - kingitus, mille endale kunagi teinud olen, sest raamatupood on olnud läbi aegade ainuke pood, kust mul on keeruline tühjade kätega väljuda :)

Olen ju kogu oma elu olnud selline pigem omaette nohistaja, kes veedab meeleldi aega iseenda mõtete, oma kaustikute ning raamatute seltsis.
Nii ka täna, selle asemel, et autot pesta, istusin tahaistmele ja lugesin peaaegu 40 lehekülge - sealne sisu kõnetas, kohe nii väga, et kohati tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla voolavad ...

Kuna seal raamatus on nii palju minu poolt äramärgistatud kohti, olen seda ilmselgelt kunagi päris põhjalikult lugenud, kuid täna, kui need read mu silme eest läbi jooksid, olli mul tunne, justkui loeksin seda kõike esimest korda.

"Vaikus"
Romano Battaglia

Alles öötundideks rahuneb kõik: rahvahulk on kadunud, kära eemaldunud rohelise metsakatedraali taha, hääled sumbunud, õhtusöögi jutuvada vaibunud. 
Lõpuks on hääletu tähistaeva all kõik vait.
Need on minu suve kõige õndsamad ja tõesemad tunnid. Selleks et äratada üles oma sisehäält, peaksime tegema nagu kajakad, kes lendavad üksildastele randadele ning peidavad end seal rohupuhmastesse või roostikku.

/---/
Vaikuse varjus võib osa saada millestki suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb.

/---/
Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.
Upume sageli sõnadevalingusse, unustades seejuures väärtustamast väikesi asju, mahasurutud soove, ja muudkui räägime lakkamatult, kuulamata ära neid, kes tahaksid meile usaldada inimlikke, mõttekaid asju.

Araabia vanasõna ütleb, et iga sõna peaks enne lausumist läbi minema kolmest uksest. Esimese ukse kohale peaks olema kirjutatud: Kas see on tõsi?
Teise kohal peaks silma hakkama küsimus: Kas see on vajalik?
Kolmanda kohale peaks aga olema raiutud meeldetuletus: Kas see on heatahtlik?  (originaalis on raamatus kirjas lahke, aga kuna ingliskeelne väljend on "Is it kind?", on minu meelest "heatahtlik" natukene sobivam vaste:)


Tänapäeva maailmas, mis vohab tarbetutest sõnadest, oleks vaja sadat ust, millest paljud jääksid kahtlemata suletuks. Peame õppima hindama vaikimist, mitte laskma end kaasa haarata tänapäeva pöörasest elurütmist ning astuma rahulikult dialoogi iseenda ja teiste inimestega. Ometi järgime palavikuliselt sündmusi, meil oleks nagu hirm maha jääda liiga kiiresti tormavast maailmast. Meil ei ole aega isegi enam mälestusteks ja nii närbub ka minevik kõige selles peituvaga, mida oleme armastanud ja kuhu on kirjutatud meie isiku lugu, ainus läbipääsuluba tulevikku.
Mis jääb järele meie eneseteadvusest, kui me ei suuda õigel ajal peatuda?
Vahest ääretu söötis põld, kus taimed kärbuvad ja surevad nagu unistused.

/---/
Mina siin öövaikuses ja nemad seal üleval lõpmatus ilmaruumis. Kaks vaikust, kas mõõdet, üksainus reaalsus: elu saladus koos oma imedega.

Tänapäeval teame kõike,
rändame kosmoseavarustes,
arvame mõistvat liikumapanevat jõudu, 

mis peitub iga saladuse taga, 

oskame seletada iga nähtust, 

mis leiab aset päikese all.
Me ei soostu mõttega, et miski võib sündida salapärast, 

sest meie vaimseks kreedoks on vaid teadmine.
Enam pole miski meile tundmata 

ning meil pole põhjust ei üllatuda ega rõõmustada.
Ometi pole me rahul,
sest oleme lasknud hääbuda endas võime imestada.
Suured saavutused pole seotud inimeste vara ega teadmistega, 

vaid nende ehedate tundeelamustega. 

/---/
Käitume, nagu oleksime reisijad ajamerel seilaval laeval, mille meeskond peab end asjatundlikuks, kuid tegelikult seda ei ole. Ta väidab, et tüürib meid oskuslikult imeilusate saarte juurde, varjates seejuures oma võimetust, jättes ütlemata, kuhupoole oleme teel ja mis on reisi eesmärk. Meil peaks jätkuma jõudu mässu tõsta, kuid meil napib julgust, ja nii jätamegi oma elu teiste hooleks.

Elame ilma soovita näha kaugemale.
Avastada imeilusad saared oma silmadega, haarata oma pilguga panoraam, mis läheb meil kaduma kartuse tõttu.

Hirm uutes ettevõtmistes läbi kukkuda on takistuseks meie arenguteel ning mõjutab meid sedavõrd, et me ei püüagi enam. See on väär suhtumine, sest üritada on esimene samm elusam olemise teel.
Peame õppima määrama kurssi tähtede järgi, mitte laskma end petta mööduvate laevade petlikest tuledest.


/---/
Vaadates tähti, võime alati midagi soovida ning jõuda vaimusilmas teisele poole hekki, mis varjab meie eest horisondi, nagu juhtus kord kirjanik Giacomo Leopardiga, kui ta mäekünkal lõpmatuse üle mõtiskles. Tõepoolest: vaatame harva taevasse, sest me mõtted liiguvad madalalt.

Kord rääkis mulle üks Milano poeedikalduvustega kütusetankija, veidi filosoof ja veidi hull, oma katsest tõestada, et inimesed ei vaata üldse taevasse. Ta kastis tänavajupi kastekannuga märjaks ning asus siis jälgima: kõik, kes väljudes märga tänavat nägid, läksid tagasi vihmavarju järele, hoolimata sellest, et taevas säras päike.

Taevas kutsub meid vaatama oma hinge ning otsime sealt vastust meid jälitavatele sisemistele hirmudele. 

Taevast vaadata tähendab nii palju maast ülespoole tõusta, et võiksime muutuda paremaks.

/---/
Peaksime naeratama sagedamini ja pühendama nii palju aega enda parandamiseks, et meil ei jääks mahti teiste arvustamiseks.
See on õnne tee.
     

Õnne võib tunda ilust, tõest, armastusest,
õnnelikuks võib teha lummav kosk,
mis sööstab kuristikku.
Tõeline õnn sünnib meis endas
ja oleneb innust,
millega suudame seda luua.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.

__________________________________

Raamatu "Vaikus" autor Itaalia kirjanik Romano Battaglia on kirjutanud 40 raamatut: lasteraamatuid, luulekogusid, jutte ja romaane. Sageli on ta oma raamatuid ise illustreerinud. Paljud tema teosed on pärjatud Itaalia ja rahvusvaheliste preemiatega.
Tema raamatute järgi on tehtud lavastusi, telesaateid, plaate. Andekas kirjanik on pidanud ajakirjanikuametit, töötanud Itaalia televisiooni erikorrespondendina mitmel pool maailmas.
Kirjastuses Pegasus ilmunud Anne Kallingu tõlgitud "Vaikus" on seni Battaglio raamatute esmatutvustus eesti keeles.
"Vaikus" räägib loodusest, Jumalast, inimesest, elu mõttest. Kirjanik tahab pakkuda inimestele seda, mida isegi vajab: hingerahu, naeratust, armastust.

Workaway

Mõned päevad tagasi sain kirja. Sealset infot läheb mul vaja juhul, kui mul on tunne, et taas on aeg to WORK AWAY :)
Hetkel seda tunnet ega vajadust pole - küll aga on mul suur soov igas mõttes pidurit vajutada, vähem teha ja rohkem lihtsalt olla, iseenda ning oma mõtetega.



Hi Kristi,

This is the team from Workaway. We hope you have been able to make lots of contacts via the site and it has enabled you to travel and volunteer for a minimum cost.

Your 2 year subscription is coming to an end in just 2 weeks. Should you wish to renew please login to your account and click the renew subscription button.

You will now see that a subscription to Workaway costs a little more. However if you renew before your subscription runs out you will be charged the lower price of 23.00 USD
This is only valid for Workawayers who have previously registered with the site.

Many new features have been added to the site, such as the chance to share your location in our meet up feature,  so that other workawayers can contact you while travelling or at home  enabling you to get in contact with them.
You can also download your good feedback in the form of a reference letter to present to future employers.

To login and renew please click here:
http://www.workaway.info

Best wishes and happy travelling!

The Workaway team
www.workaway.info

Ära lingitud Elu

Ma pole elus nii palju tekste tootnud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul.
Samas pole ma tükk aega nii vähe iseenda mõtteid ja sõnu väljendanud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul, sest see on aeg, mil olen valla uudisteportaali vahendusel olnud paljude teiste häälekandja ning teemade edastaja.

See on olukord, mis mind kohati hirmutab, ahistab, ängistab, kuid samas olukord, mille põhjal näen, et minu kirjutamine on tegevus, mis aitab reaalselt midagi muuta, sest need tekstid on aidanud luua töökohti, leida elukohti, kiitnud ja tunnustanud, tähelepanu juhtinud, häid uudiseid edastanud, inimesi ühise eesmärgi nimel kokku toonud jne.

Kui ma 2005. aastal ülikooli lõpetasin, oli minu bakalaureusetöö teemaks "Lihula mälestusmärgi juhtum avaliku arutelu objektina", sisaldades muuhulgas ka riiklikus meedias kajastatud Lihula kuvandi analüüsi. Ütleme nii, et tol korral olid Lihulas ka üldises plaanis sellised ajad, et alatihti pidin vastama oma ajakirjanduse õppejõudude küsimustele: "No Kristi, räägi meile, mis teil seal Lihulas jälle toimub?"

Kas ma oleksin osanud või julgenud seda kõike kirjutades arvata, et 10 aastat hiljem, aastal 2015, määravad minu poolt edastatud ja/või kokku kirjutatud tekstid ja paika pandud rõhuasetused suures osas selle, millisena Lihula vald nii kohalikul kui riiklikul tasandil paistab???


Jap, see minu lemmik "Midagi olla ja midagi suuta. Midagi liikuma panna ja muuta!" ei ole kuhugi kadunud, vaid on endiselt minuga, kuidas siis muidu? :)
See on see, miks ma üleüldse midagi teen.
See on see, miks ma olen olnud nõus viimased kaheksa kuud andma endast kõik, ja natuke rohkem veel.
Tõsi, praegu on tunne, et on vaja natuke pidureid tõmmata, sest kui liiga pikalt täistuuridel ja topeltkoormusega rabeleda, siis läheb lappama, kohe kõvasti lappama.

~

Kui mu töö esimesed mõned kuud (alustasin veebruaris) olid lihtsalt kiired ja täis erinevat kirjatööd, mida maakondlik meedia õnneks päris usinalt ka avaldas, siis alates juunist, kui tegime teoks selle idee, et "Lihula vald avas uudisteportaali Lihula Teataja", on sisuliselt iga minu  ja meie suurem tööalane liigutus ära lingitav ning tagasiulatuvalt jälgitav.

Jap, elu täis linke.
Üks viib teiseni, teine kolmandani.
Jap, Lihula toimib praegu kui imeliste inimeste ja ideede magnet.
Jap, tehtud on palju, väga palju.
Jap, endale on liiga tehtud, kuid see ekstra samm on loodetavasti nii mõndagi muutnud ja aidanud suuta :)

Selle kõige tulemusel saab kokku üks suur ja kirju kompott teemasid ning rolle: valla info- ja arenguspetsialist, pressiesindaja, Lihula Teataja ajakirjanik ja toimetaja, "Maale Elama" algatuse koordinaator, Erasmus+ Läänemaa esitleja, vabatahtlik noorsootöötaja, Mullihotelli meeskonna liige, Lyconeti premium marketer ja VKE marketer.

Kõik on ilus-kena, kuid seejuures on ainult üks probleem ...nimelt see, et ainus, keda ma siit tiitlite hunnikust ning rollide paljususest enam hästi üles ei leia, olen MINA ISE?!

Samas, küll see MINA siit muude kohustuste ja tuhande teema alt end taas peagi ilmutab, nii et ei, ma ei kahetse midagi, mis vahepeal olnud või tehtud. Ju siis seda kõike oli vaja ja just niimoodi vaja.

Olen rahul ja uhke, et kõik on läinud nii, nagu on läinud, kuid samas tunnen, et ei saa ega soovi end defineerida ainult läbi linkide, mis olen tootnud.
Läbi ürituste, mis olen korraldanud ja taas, läbi linkide, mis kajastavad seda, mida mina või keegi teine on korda saatnud.

Ära lingitud Elu.
Aga mina ise?
Kuhu ja kuidas linkida siia kõik see, mis mu hinges ja südames toimub?
Mina ei oska!
Kas ma üldse tean, mis seal praegu toimub?
Vaevalt küll ...sest ma ju ei kuule, kuulamisest rääkimata.


Enamik aega pole õnneks või kahjuks ka aega, et sellele mõelda - seega võib seda ilmselt ka ignoreerimiseks nimetada.

Kui enda suhtes aus olen, siis olen Elus ka varem korduvalt hullu pannud, kuid seda lühiajalisemalt.
Olukorda, et 8 kuud järjest niimoodi rakkes olen, et ei luba endale ei vasakule ega paremale vaatamist, niisugust äärmust pole veel olnud.

Kuidas ma tean, et see äärmus on?

Näiteks sellest, et juuli lõpus avasime Mullihotelli, mille avamisele viisin kodust igasugu asju, kaasa arvatud kastitäie teetasse. No ja siis need tulid sealt muidugi kastis ka tagasi ning seisid meil kööginurgas.
Arva, millal ma need lõpuks puhtaks pesin ja tagasi riiulisse panin? Õige, eile ehk kolm kuud peale Mulli avamist ?!?

Keegi tegi mingi aeg nalja, mis pole tegelikult, kui selle peale mõelda, mitte kuigi naljakas "Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!"

Teisalt, "enda kaitseks" nii palju, et suur osa ajast ma väga-väga armastan seda, mida ma teen ning üldjuhul teen seda, mida teen, koos inimestega, kellest ma väga-väga lugu pean ja kellega koos töötamine on tõeline nauding ning pigem hobi kui töö.
Paljudest on saanud minu head sõbrad ja mõttekaaslased, nii et ses osas on mul nii mõnigi kord tõsiseid raskusi, et tõmmata piiri, kust lõpeb töö ning algab kõik muu?


Tõsi, viimastel päevadel vaatan üha sagedamini peeglisse ning proovin ja soovin sealt leida sealt seda tüdrukut, kes on lihtsalt Kristi ja saada aru, millest tema mõtleb ning mida soovib.

Jah, olen saanud end teostada.
Jah, olen saanud end proovile panna.
Jah, olen saanud õppida, areneda, katsetada, kasutada väga palju kõike seda, mida eelnev elukogemus" on minu sellesse etappi "kaasa pakkinud", kuid ometi tunnen, kuidas hästi palju mu enda ideid ja mõtteid on justkui laviinina kuhugi paisu taha kogunenud.

Ma kirjutan palju ja kuigi annan endast parima, ei saa ma seal üldjuhul väljendada iseenda mõtteid ning sõnu, vaid olen pigem "copy-paste-edit-make it bit better-add image-publish" masin.

Selle kõige tulemusel on hästi palju minu enda unistusi kannatlikult ootejärjekorras, uskudes ja lootes, et ehk pole ma neid päriselt unustanud.

Võin kinnitada, et kuigi kohati tundub vastupidi, aga ei, ei ole unustanud.

Elas kord ...võlumets ja muinasjutumaja

Kujutage ette, et on olemas muinasjutumaja, mis asub keset võlumetsa, mille maagiat näevad ja tunnetavad vaid need, kes sellesse usuvad ning on nõus piisavalt hoolikalt ja südamega vaatama.

See on koht, mis annab igaühele, kes on valmis imetabased juhtumised ning "kokkusattumused" oma ellu lubama, uue hingamise.
See on maailm maailmas, nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

See on koht, mis kõlab nagu muinasjutt, ainult selle erinevusega, et see muinasjutt on päriselt olemas.

Tegelikult on seesuguseid kohti palju, väga palju, kuid nad kõnelevad erinevalt ning erinevatele inimestele.

Kust ma seda tean?

Sest mina ise olen üks nendest muinasjutumajadest, mis asub keset võlumetsa ja mis kõneleb iseenda keeles, teades, et need inimesed, kellel on vaja minust aru saada, nemad saavad aru ...saavad jah, ma tean.

Teiste jaoks on minu kõne kui vaikne tuuleiil ning metsakohin.

Olen näinud, kogenud ning olnud tunnistajaks olukordadele, kus mu elu on õnnetu ja hall, sest seal pole mitte kedagi.

Teisalt olen mina, Uuesauna, superstaarina säranud, võtnud vastu külalisi terve üle maailma ning olles vaat et kogu küla kõige külastatuim talu.

Mul on jah läbi aastate käinud külas palju ning väga erinevat rahvast.

Olen ise palju näinud, kuid mis seal salata - minu hoovis ning minu katuse on käinud need, kes näinud, käinud ja kogenud kordades rohkem kui mina. Seda eriti sel perioodil, mil minu põrand ja sohvad majutasid CouchSurfingu rännumehi.

Kõik vajavad armastust ja hoolt
Just inimesed ning kõik need ühised olemised on see, mida alati kõige enam ootan - need hetked kaaluvad üles kõik need üksi veedetud päevad ja ööd.

Üle kõige maailmas armastan näha ja tunda, kuidas see atmosfäär, mida üheskoos loome - kuidas see inimesi köidab ja tõmbab, tõmbab
nagu magnet.

Kes on siin korra käinud, need tulevad meeleldi tagasi.
Keda ma olen korra näinud, neid ootan alati siia tagasi ja nii see käib.

Ootasin tagasi isegi siis, kui mu peremees on kaugel ära, sest minu uks on külalistele alati avatud. Tõsi, selleks tuleb mu armsate naabrite abil hankida võti :)

Kes soovib, saab tulla ja istuda, raamatut lugeda või klaverit mängida

Mõni teeb tule pliidi alla ja jääb pisut kauemaks.
Vahel ka ööseks.

On öeldud, et korsten ei tõmba, kuid kui minu tube pidevalt köeti, tõmbas nagu niuhti.
Kui ahi kasutuses ainult mõnikord, siis loogiline, et mul tuleb, kuigi ei tahaks, kostitada külalisi suitsupahvakutega, mis terve toa vingu täis ajavad.

Heh, ja naabrivalve on meil siin külas kõva. Asun küll ülejäänud asustusest eemal, kuid ometi - kui minu korstnast tuleb suitsu ajal, kui ei peaks tulema, on küla peal koheselt jutud lahti, et ei tea, mis seal Uuesaunal küll toimub.

Esikus on võluraamat, see on juba aastaid seal aknalaua peal, kuid ikka veel püsib ning on loetav.

See on see koht, kuhu külaliselt saavad endast mingi jälje jätta ning see koht, mille abil teateid vahetada, sest olen ju sageli üksi, iseendaga.

Samas meeldib mulle mõelda, et ma pole kunagi päris üksi, mitte kunagi, ja kuna see on minu usk ja veendumus, siis nii ongi.

Olen iseenda parim sõber ja kaaslane ning kui inimesi ümberringi pole, suhtlen ning suhestun ümbritseva loodusega - vaatan, kuidas kõik muutub, pidevalt ja  kogu aeg.

Päikesevalgus, rohulibled, putukad, mind ümbitsevad marjapõõsad, üle mu pea lendavad lõputud linnuparved, erinevad metsloomad ...elu käib!

Kui Sa ise elaksid Matsalu rahvuspargi serva peal, keset looduse mekat, saaksid väga hästi aru, mida silmas pean.

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

Usun

Öeldakse, et eestlased on ateistid, et eestlased ei usu.
Võib olla ma eksin, kuid mulle tundub, et  enamik eestlastel on usk täiesti olemas - see on maa usk, looduse usk, kollaste langevate lehtede ning öise tähistaeva usk.

Paljusid tõmbab metsa või vee äärde, tõmbab nagu magnet.

 

  Minu lugu

Minu, nagu ilmselt ka Sinu lugu, on pikk ja käänuline.

Mu pesapaik on Tuudi jõest mõnesaja meetri kaugusel, metsa kaitsvas süles.

Kui metsaalune märg on, peabki sealt jõepaisu juurest jala edasi tulema. 

Teate ju küll seda uhket lauset, et vali tee, mis vähem käidud ning tee oma rada - no nii, siin on Sul see võimalus olemas, sest ilmselgelt ei lähe me mitte mööda "suurt teed", vaid keerame siit paremale metsa vahele.

Jah, just, korralikku teed minu hoovi ei tule, nii et mõnigi kord on majani jõudmiseks vaja kummikuid või kalosse.




Peagi märkate peale ühte valget värvi hoonet, mis vanasti oli uhke laut, kuid nüüd tühjana seisab.

Kui Sul on ideid, loomingulisust ja ärivaistu, siis mine tea, mis võib juhtuda, kui Sa sellest majast sageli mööda käima hakkad ?! :)

Kes ma olen ja kust ma tulen?

Olin pikalt-pikalt, aastakümneid koduks kahele armsale inimesele, kes elasid omaette, muust maailmast küllaltki eraldi.

Kui mu kallis perenaine ja peremees olid oma maise teekonna lõpetanud ning end taevariigis sisse seadnud ning mina juba mõnda aega üksi olnud, oma uut eluetappi oodanud, ilmus mu ellu Meigo, kes tuli otseses mõttes "ei-kusagilt". Tuli ja jäi.
Algselt niisama, kuid hiljem kanti mind ametlikult kaardile ja läksin oksjonile. Kuna selleks ajaks olime me Meigoga niivõrd kokku kasvanud ning ühiselt läbi tule ja vee tulnud, hoolitses Meigo perekond selle eest, et ma maa ja taeva vahele ripakile ei jääks.

  

Tõeline sõber

Teate ju küll ka enda elust neid inimesi, neid tõelisi sõpru, kes ei oota küllakutset, vaid tulevad ise.
Kes ei küsi, mida teha, vaid teavad, mis praegu on vaja.
Kes on alati olemas, toeks, valmis, kindla müürina meie kõrval ja selja taga.
No vot, see oli see tunne, mille Meigo saabumine ja kohalolek minus tekitas.

Selleks hetkeks tundsin end üksiku ja mahajäetuna.
Keegi ei teadnud, et ma seal eksisteerin, keegi ei hoolinud.
Olin pilgeni, suumulguni täis nende kahe armsa vanainimese elu jooksul kogunenud asju, emotsioone ning segadust.

Lisaks hakkas üks mu sein ära vajuma ning sellega koos oli lääbakile vajunud ka tükk mu katust, mis ähvardas, kui sein peaks kokku kukkuma, kaasa võtta suure osa kõigest, kes ma olen ja mis ma olen - alles oleksid jäänud vaid killud.

"Oh tule noor ja tugev mees," on ühe laulu sõnad, kuid minuga juhtus see päriselt. Tuli noor ja tugev mees, kääris käised üles ning asus tööle
....asus kohe nii kõvasti tööle, et ma ei jõudnud kohati temaga järge pidada.

Kõik muutus, miski polnud enam endine - ei majas sees ega maja ümber.
Neli aastat, jah, peaaegu neli aastat olen ma Meigoga koos külg külje kõrval olnud.

Oleme ühiselt näinud kõike, head ja halba, sooja ja külma.
Talvise pakasega teen parima, et hoida sooja nii kuis jaksan ning üldjuhul, kuigi mu seinaks vaid palk, jaksan ma hästi.
Suvise kuumaga pakun mõnusat jahutust.

Olen aidanud Meigol ära majutada palju külalisi, kokku kirjutada palju muusikat, ära mõelda palju mõtteid.

Mulle meeldis, kui ma olin heade inimeste, heade mõtete ja heade tegude kohtumisepaik, kohe väga meeldis. 


Lahkumise päev

2014. aasta kevadel, läks mu sõber ja kaaslane Meigo täitma enda suurt unistust - rändama ja laia maailma avastama.

Mul vedas, ai, kuidas mul vedas, sest üürnikud, kes peale teda tulid, hoidsid ja poputasid mind väga.
Nad niitsid, nad istutasid, nad takutasid, nad hoolitsesid, nad armastasid mind nagu omaenda kodu ning selle eest olen ma neile oma elupäevade lõpuni tänulik.

Nad käisid harva, kuid kui nad käisid, oli meil koos nii ütlemata tore, et ei mina tahtnud lasta neil minna ega nemad tahtnud linna tagasi sõita.

Nad ehitasid tiigi servale kilesauna ning lustisid seal. Nad tõid mu ellu mängulisuse ja oma vahvad sõbrad.

Ühesõnaga, mu senine Elu on olnud täis rõõmu ja armastust, sest mind on hoitud, mind on kohe väga hästi hoitud.

Lahusolek pikeneb teadmata ajaks

Nüüd, kui kuulsin, et noorperemees Meigo ei naase oma rännakult, mis on ta laia maailma viinud, ilmselt nii pea, sain teada ka seda, et kuna ta hoolib minust ja mu saatusest rohkem kui sellest mõttest, et ma kindlasti tema oma pean olema, on ta valmis mu uute omanike kindlatesse kätesse andma.

Enne seda uudist olin andnud iseendale lubaduse, et ükskõik, kui kaua selleks ka aega ei kulu, aga ma ootan Meigo ära.

Seda isegi siis, kui sellele taaskohtumisele eelneb lõputu hulk päevi ja öid, mis mul tuleb üksinduses veeta. Ootan truult ja kannatlikult, seni, kui ta ühel ilusal päeval naaseb.

Lahti lasta saab mitut moodi.
Saab hoolimatusest ning saab ka seetõttu, et armastus ja hoolimine on nii suur, et ta on valmis mu pigem vabaks andma, sest minu jaoks on niimoodi parem.

Pakkumistele avatud

Seega olen ma nüüd päris ametlikult vaba ja vallaline ning võtan vastu potentsiaalseid kosilasi.

Meelitatult tunnistan, et neid, kes huvi tunnevad, on väga palju, kohe üle ootuste palju, kuid nagu elus ikka - neid, kes on valmis enda unistuste realiseerimiseks ka midagi ette võtma, on oluliselt vähem.

Seega, jah, ma olen paljude inimeste unistuste suvila.
Nende võimalus luua iseenda jaoks maailm maailmas.
Aga see kõik on vaid fantaasia, unelm, mis kahjuks ilma tegudeta jääbki vaid ilusaks unistuseks.

Kuigi ma usun saatusesse, usun samas ka sellesse, et nii mõnigi kord on vaja meiepoolset sekkumist ning aktiivselt iseenda saatuse loomises protsessis kaasa löömist.

Nii olen otsustanud, et uute sõprade ning kaaslaste leidmine on ennekõike ikka minu enda teha, ammugi siis veel uute alaliste elanike, kellega koos, külg-külje kõrval, selg-selja vastas tegutsema asuda.

Seega, kes iganes Sa neid ridu loed.
Kui Sinu sees tekkis mingi soe tunne ning äratundmine, siis ehk peaksime kohtuma ning üheskoos vaatamata, kas või kuidas edasi?

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

MÜÜA muinasjutuline UUESAUNA talu meie külas, Alakülas

(Läänemaa, Lihula vald)

Majal on käinud päris palju potentsiaalseid kosilasi, kuid kuna see maagiline paik eelistab pigem püsisuhet kui pelgalt suveromanssi, loodame, et see tema ÕIGE on alles tema poole teel ;)

Metsamaja kuulub minu maailmarändurist vennale Meigole, kes soovib, et maja leiaks endale uued ning armastavad omanikud.


Katastritunnus: 41101:002:0342.
Maja ümbritseva maa pindala: 0,85 ha.
Uuesauna talu asub metsa sees 300 m kaugusel Tuudi jõest (naabreid ei paista).
Kaugus Lihula kesklinnast on vaid 4,4 km.
Hästi säilinud peamaja palgid on kokku laotud 1924. aastal.
Siseruumis puuduvad vaheseinad.
Kogu pindala 62,6 m2 on jaotatud kaheks - köök 30,6 m2 ja elutuba 32 m2.
Talus puudub elekter, kuid kuna lähim elektripost on keset hoovi ja elektri liitumine olemas, saab elektri mõistliku hinnaga tekitada :)

Puhast joogivett saab kaevust.
Majas on töökorras ahi ja pliit.
Toas on mööbel, väike raamatukogu, Riga klaver.

Peamaja läheduses asuvad väike puukuur, kaev, kiletamist vajav kasvuhoone, põllulapp, väike tiik, kuivkäimla, suur lõkkeplats, 2 grillipaika, 7 õuna - ja 2 pirnipuud, mitmed marjapõõsad, arooniapuu.

Võimalik elada ka talvel.

Uuesauna talu sobib hästi inimestele, kellele meeldib looduslähedus, vaikus, lihtsad talutööd.
Väga sõbralikud, lahked ja abivalmid noored naabrid!

FOTOD
ASUKOHT KAARDIL

HIND - uue alguse numbrid ehk 11 111 eurot

Kontakt:

5668 8385 (kristi*)

kriteamwork@gmail.com

 https://www.facebook.com/kristi.mark

Meigo rännaku tagamaad ja lisainfo

True leaders ~ Tõelised liidrid

Minu üks päev on üldjuhul mitu päeva ning mu üks nädal mitu nädalat pikk.

Aja ja ruumi faktor on minu jaoks jah igas mõttes nihkes, kohati lausa kadunud, ning elan täielikult omas mullis, kuid seda kõige paremas mõttes.


TUNNEN,
kuidas saan iga päevaga üha rohkem iseendaks.
Selleks, kes ma tõeliselt olen.

Kuidas elan üha enam nende põhimõtete ja väärtuste järgi, mida tegelikult oluliseks pean.

Kuidas olen iga päevaga üha enam ümbritsetud sõpradest, mõttekaaslastest, koostööpartneritest, kellega vaatame ühte suunda ning astume ühte sammu.

Kuidas iga mu samm, mõte ja tegu on järjekordne vajalik puzzletükk suuremast pildist,  mis ühel päeval mu ees lahti rullub, moodustades ägeda ja tähendusliku terviku.

Jah, ma teen praegu palju tööd, sõidan ringi, asjatan ning möllan sajal rindel, kuid see kõik on minu silmis asjade loogiline jada ning ainuõige valikuvõimalus - tean, et vastasel juhul ma ühel päeval kahetseksin ning seda kohe väga.

 
Olen tänulik kõigile, kes on minu jaoks selle maailma uksed avanud, sest seeläbi on taasavanenud ka minu kunagise unistuste raamatu kaaned ning ellu ärganud mu tõelised südamesoovid, mille täitumist vägagi võimalikuks pean :)

Minu UNISTUSTE RAAMATUS olev meeskonnatöö lehekülg :)

Eelviimane lehekülg minu eelpool mainitud, 2011. aastal kokku pandud, unistuste raamatust

2015. aasta "juhuslik" seos Lyconeti ning lõvidega ;)