Sotsiaalne arhitekt

Detsembris 2012 olen saatnud sellise kirja. "Pean tunnistama, et tavaliselt ma Lääne Elu ei osta ning väga ka ei loe, kuid kuna eilsesl lehes oli muude asjade hulgas juttu ka meie heategevusüritusest, läksin spetsiaalselt lehte ostma. Seega olen läbi lugenud ka loo sinust, mis seal üle kahe lehe laiub ja usun, et mõte, mis seal ka ise välja käisid, et "Mul on vaja, et teataks, mis ma mõtlen" täiesti toimib, kuna vähemalt minul tekitas see küll päris mitmeid ideid ja paralleele.

Hetkel on päris palju asju ja koostööläbirääkimisi toimumas, mida saaks ehk kuidagi niimoodi rakendada, et ka kool ja noored selleks otseselt ja/või kaudselt kasu saaksid, aga need "teeme kodukoha ja maailma paremaks" ideed on alles lapsekingades Arutasime mõned kuud tagasi sõpradega ühe võimaliku tuleviku ameti, mille üle juba spekuleeritakse, teemal - SOTSIAALNE ARHITEKT - kelle ülesandeks on ühiskonna sees ühendada ja ehitada struktuure, koostöövõrgustikke, viia kokku sarnaselt mõtlevaid inimesi jms. Kui sina seal Eesti kaardist räägid, et tuleks võtta kõik kokku ja nõu pidada, siis see on vist enam-vähem sama asi

Ma ju ei tea, mis see sotsiaalse arhitekti amet endast täpselt kujutab, sest seda pole veel olemas, aga ma tunnen, et siin Haapsalus on mulle just selline roll "sattunud". Minust on saanud sideaine, ühendav lüli, kes inimesi omavahel kokku viib.

Ilmselgelt ei ole see ainult minu teene, vaid ka keskkond ja tingimused, millega kokku puutun, on hetkel selle jaoks väga soodsad, sest juhtpositsioonidel on (heas mõttes) teistmoodi mõtlevad, väga avatud meeltega ja koostöövalmis inimesed. Nii on kohad, kus tööalaselt ja tööväliselt toimetan: Noorte Huvikeskus, Haapsalu Spordibaasid, Tuksi Spordilaager, Haapsalu Linnavalitsuse töögrupp, Haapsalu noorte karjääriõpe ja JCI Ettevõtlike Noorte Koda justkui ühine taimelava, kus on juba näha, et kasvamas on väga lahedad ideed, mis uuel aastal loodetavasti realiseeruma hakkavad.

Et siis sellised jutud ja mõtted praegu. Sulle ja Su perele imelist jõuluaega soovides!"

21.03.2014
ehk siis täna, pea poolteist aastat hiljem, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun. Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :) Tegin siin just hiljuti nalja, et selle asemel, et tunda end imelikult või kuidagi halvasti selle pärast, kui kiirelt muutuvad need kohad ja kollektiivid, kus ma tegutsen, on tegelikult põhjust hoopis rõõmustada. Mnjah, kui ma mõtlen sellele, milline kirju-mirju, surra-murra mu CV tänaseks päevaks välja näeb, on see lausa naeruväärne, ja seepärast tundubki järjest mõistlikum need kohad ning kogemuslood hoopis ala´ enda kodulehele kokku koguda, kuna read, mis ühes kontekstis võivad mõjuda takistavalt, toimivad muus valguses ja teisel kujul esitatul eelisena. Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi. Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi. Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.

Mingi hetk arvasin või pigem kartsin, et äkki on see põgenemine või suutmatus pühenduda, kuid praeguseks olen mõistnud, et see on minu olemus ja tõeline kutsumus. See on see, kes ma olen - sotsiaalne arhitekt ning nii, nagu arhitekt ei jää oma objektidesse elama, vaid liigub edasi muid asju konstrueerima, teen seda ka mina.

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma näen absoluutselt igas inimeses, olukorras ja organisatsioonis arengupotentsiaali ning tulevikuperspektiivi ning vaimusilmas ka neid inimesi, kes on vaja selle olukorra "tekitamiseks" kaasata.  Jah, mis seal salata, näen üldjuhul väga kiirelt ka seda, kes on see inimene, kes oleks minu enda koha peale kõige õigem ja soovitatavalt parem kandidaat kui mina ise olen. Kusjuures, ma absoluutselt ei väida, et need minu nägemused oleks oleks mingi ainuõige tõde või lahendus. See on lihtsalt minu viis asju näha ja teha ning enam ammu pole see mu tegevus, vaid pigem minu olemus.

Olen juba aastaid lähtunud põhimõttest, et I Learn - I do - I teach - I duplicate - I go! Õpin - teen - õpetan - kopeerin - lähen!

Olen ju mina hetkel, kui keegi teine valdab minu teemat ja/või ametit sama hästi või ideaalis paremini kui mina, VABA inimene. Vaba, et tegeleda iseenda ning uute teemadega, mis veel arendamist vajavad ning piisavalt põnevaid väljakutseid pakuvad. 

Kas elu peab siis olema pidev väljakutse?  Hmm, ilmselt vist ei pea, kuid mulle tundub nii loogiline, et kogu aeg on vaja edasi liikuda ning iseendast paremaks saada. Kas see kunagi ka lõpeb? Misasi, kas pidev vabaduse poole püüdlemine või liikumine või mõlemad? Ütleme nii, et kuigi ma ei taha oma tähemärgi taha pugeda, tundub ometi tõsi olevat, et veevalaja kuulub kõigile ja mitte kellelegi.

Samas tuleb mul tunnistada, et kuigi alles hiljuti kukkus mu süda kahe osapoole, kellest üks olin mina, kohmaka käitumise tulemusel maha kildudeks, olen jõudnud äratundmiseni, et kui aeg ja ruum uue (või vana:) võimaluse loovad, olen valmis oma vabadust jagama ning end PÄRIS päriselt pühendama.

Ehk siis teisisõnu - tundub, et sotsiaalne arhitekt hakkab lisaks teiste majadele lõpuks ometi ka iseenda oma projekteerima ;) Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus. 

Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!

Hinge Peegeldus

Ma olin kui keeristorm,

keereldes, pööreldes, tormates

ootamatult ma tulin

ootamatult ma läksin.

Tegin, mis tahtsin.

Läksin, kuhu tahtsin.

Olin iseendaga, olin mina ise.

~

Ühel päeval tulid Sina.

Sa vaatasid mul otsa.

Vaatasid mu hinge sisse.

Sa kuulasid mu südant.

Paitasid mul pead.

Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.

Sa vaikselt vaatasid.

Vaatasid mul otsa, minu hinge sisse.

Kuulasid mu südant, paitasid mul pead.

~

Ma keerlesin, pöörlesin, tormasin.

Tegin, mis tahtsin.

Läksin, kuhu tahtsin.

Ma olin iseendaga, olin mina ise.

Sa vaatasid ja ikka vaikisid.

Lubasid mul vaadata otsa, endale ja sulle.

Lubasid mul piiluda hinge sisse ...

Lubasid mul kuulata südame häält, enda ja Sinu.

Lubasid mul paitada pead, endal ja Sinul.

~

Keerlesin õrnemalt.

Pöörlesin armastavamalt.

Tormasin ettevaatlikumalt.

Tegin, mis tundus oluline ja vajalik.

Läksin sinna, kuhu süda viis ja jalad kandsid.

Olin iseendaga, ma olin mina ise.

Olin Sinuga, kes Sa olid sina ise.

Olin Sinuga, kes sa lasid mul olla mina ise.

Vaatad mul otsa.

Vaatad mu hinge sisse.

Kuulad mu südant.

Paitad mul pead.

~

Me keerleme õrnalt.

Me pöörleme armastavalt.

Me tormame ettevaatlikult.

Vaatan Sulle otsa.

Vaatan Su hinge sisse.

Kuulan Su südant.Paitan Su pead.

~

Maailm me ümber ja sees,

jätkuvalt keerleb ja pöörleb ja tormab,

meie temaga koos -

õrnalt, armastavalt ja ettevaatlikult.

~

Sa oled Armastus.

Sa oled Hinge Peegeldus.

Oled kõikjal - mu ümber ja mu sees.

Vaatad otsa,

Vaatad hinge sisse.

Kuulad südant ja paitad pead. 

~k* 03.11.13~

Helgem pool

Saatja: Isa 
Ilusat naistepäeva :)!!
Ma tõesti ei tea, mis seal kirjutatud on, aga see oli nii Kadilik?
Seega meie pere moodi...

Usun ja usaldan

Usun ja usaldan.
Kuulan ja kuuletun.
Vaatan oma silmadega.
Tunnetan oma südamega ...
*















Kuula, mis räägib silmapiir,
kuula, kui kaugele ta viib, 
kuula, mis tuulel öelda veel,
kuula.. nüüd.
/---/
Kuula, mis vaikusesse jäi,
kuula, neid lihtsaid hetki vaid,
sa kuula, ka südamel on hääl.

Jäine teekond

Täna õhtul oli Haapsalus Nurme bistroos Rändurite klubis külaliseks Timo Palo, kes läbi teinud aasta seikluse tiitli võitnud polaarmatka ning palju muud, mis kuulajad õhku ahmima paneb.

Mees, kelle blogi White world images, call of the frozen wilderness, annab edasi mõningaid kilde sellest rännakust, lõi meid täna õhtul igaks mõttes pahviks.
Tema ladus ja kaasahaarav jutt ning suurepärane eneseväljendusoskus pani saalitäie rahvast kaheks tunniks jäise teekonna rütmis hingama ja rändurite igale sammule kaasa elama.

WELCOME

Hea sõber! / Dear friend!

Siit leiad jäädvustusi maailma külmadelt servaaladelt. Need sinakas-valged horisondid on mind kutsunud algusaastatest peale – vähemasti niikaua kui mäletan. Nüüd olen seal rännanud erinevatel aegadel ja põhjustel - töö, teadus, seiklusjanu või lihtsalt eneseotsingud. Siiski – lisaks arktilistele ülesvõtetele jagub jäädvustusi kodumaa pinnaltki. Sageli paotan oma pildipankade uksi, leidmaks hetki möödunud aegadest. Neidki meenutaks nüüd koos sinuga.

Häid emotsioone, kuhu iganes rännuteed sind viivad!

Eks ta ole, sellist meest kuulates, kaob igasugune reaalsuse tunnetus ning piirid võimaliku ja võimatu vahel ??!!!  Kuulates, kuidas ta on olnud ametis nii polaarala giidi kui jääkaruvahina, pole muud, kui suu ammuli edasi kuulata.
 Ammune unistus, põhjapoolus, hakkas kujutlustes järjest selgemini ilmet võtma!
Kõige lihtsam tee ei ole alati otse, vahepeal tuleb minna ringi.
Kauaks telki jääda ei tohi, see muudab olukorra keerulisemaks ja psüühiliselt raskemaks. 

Edasiliikumises ning eesmärgile lähemale jõudmises peitub jõud.
Hiljem, kui me nälga jäime, oli sellest teadusest ükskõik.
Jääkaru spurdib, kuid ta pikalt joosta ei jaksa, sest kuumeneb kiiresti üle.
Antarktikas on jääkarud, Arktikas saad kõige hullemal juhul pingviini käest nokaga ;)

 .... need on vaid mõned üksikud mõttekillud Timo tänasest jutust. Unistused, unistused, unistused - kõik saab alguses unistustest! 

Timo sulest (ja fotoaparaadist:) ilmus hiljuti ka raamat  "Jäine teekond".
Raamat, mida lapates jäid mulle eriliselt silma järgmised read.

Ja näe!
Kauguses üle udu ja tuiskava kobrutuse kerkib teine maailm. Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna. See tee võib-olla on pikk ja vaevaline, ent hääl kutsub ja me peame talle järgnema
~Fridtjof Nansen~

Kui sa oled jõudnud nii kaugele, et ei suuda teha enam ainsatki sammu, 
oled sa ära käinud ainult poole teest, milleks sa tegelikult võimeline oled.
~Grööni vanasõna~

The difficult is what takes a little time.
The impossible is what takes a little longer. 
~Fridtjof Nansen~
Peale kõige välise on ka inimeses endas rohkesti valgeid laike, mis avastamist ootavad. Neid saab tundma õppida kasvõi hetkeks igapäeva mugavusest välja tulles. Oma sisemaailma ja piiride avastamine ning hirmude alistamine jääb alati igaühe isiklikult rännakuks omaenese läbi uurimata aladele. Ei leidu ühtki maadeavastajat, kes selle töö meie eest ära teeks.
Kirjeldamatu on see erutus, mis kaasneb, kui astume vastu senitundmatule, piilume teisele poole tuttava maailma horisonti ja vaatame silma omaenese hirmudele, mitte miski ei asenda ega muuda isiklikku kogemust. 
~Timo Palo~

Selleks, et läbi teha see, mida need kaks meest tegid, peab olema tõesti kõik see, millega Rändurite klubi korraldaja Kristel tänase õhtu kokku võttis - polaaruurija teadmised, tippsportlase füüsiline vorm ja raudne närvikava! ...ning ilmselt nii mõndagi veel, millest meie ei oska undki näha.
Oli rõõm ja aru kuulata inimest, kelle saavutuse kohta saab lugeda ka järgmise aasta Guinessi raamatust.

Organiseeritud kaos

Kuna pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, kasutangi vahepealse aja iseloomustamiseks ka fotosid, millest enamike autoriks on Hele Otti. Pildiseeria peakirjale mõeldes meenus sõnapaar:

 EDEVUSE LAAT :)

Kui ma mõtlen oma tegemistele ning proovin neid kõrvaltvaataja pilgu läbi näha, saan aru, et see on üks paras tohuvapohu. Kui isegi mina ei suuda hoida kätt pulsil, et mis toimub ja milleks, kus ma nüüd olen ja mida teen, siis mida veel kõigist teistest tahta.

Samas, usun ja loodan, et kõik on iseenda elu ja tegemistega niivõrd hõivatud, et neil pole ei aega ega mahti minu asjadesse süveneda - kokkuvõttes pole ka väga vahet, kuna õnneks on see minu enda elu ning minu enda valikud, mille osas kuulub otsustamisõigus ainuisikuliselt mulle endale :)

Tõsi, sellele vaatamata tunnen end kohati selle hüplemise pärast pisut ...ma ei teagi, mis siin see õige sõna oleks, kuidas ma end tunnen ...imelikult, pisut süüdlaslikult või kuidagi kolmandat moodi?!

Asi on selles, et minu jaoks on kõik need sammud, valikud ja otsused, mis ma teen, igati loogilised teineteisele järgnevad sammud. Ma ajan kokkuvõttes ikka oma asja ning ajas ja ruumis muutub vaid see koht, kus ma seda teen ja need inimesed, kellega koos ma seda teen. Ehk teisisõnu, minu jaoks on kogu see sigri-migri kupatus loogiliste sammude ning arengute jada, mis kokku moodustab terviku, mille osas - tõsi küll - tuleks kirjutada uurimistöö, mis kõik tükikesed kokku korjaks.

Edasi-teistmoodi-

paremini-efektiivsemalt-

rohkem südamega-rohkem mina ise-

rohkem enda moodi-rohkem olulisi asju-

rohkem enda peremees-rohkem oma kutsumust järgides...

Alguses vaatad,
et täielik kaos,
ent kui Sind tundma õppida,
saab aru, et see on organiseeritud kaos!See on lause, mis mulle alles eile öeldi ning ma arvan, et see sõnade paar - organiseeritud kaos - sobib mind iseloomustama päris hästi :) Kümme asja ja erinevat teemat ajab teineteist taga, paralleelselt on käsil see ja teine ning kolmas - kõik erinevad asjad, mis mingit moodi siiski nii tihedalt seotud, et on võimatu tõmmata piiri, et nii, sellega tegelen ning sellega mitte.

Põimumine, 

lõimumine, 

valdkondade ülene, 

organisatsioonide vaheline, 

KOOStöö ...

Kohati on tunne, et nii äge, kuidas puzzletükid end ilmutavad ning terviklahendus või mingi olukorra kulminatsioon (vähemalt selleks korraks) paistma hakkab, teisel hetkel kasvab kõik nii suureks ja üle pea, et on tunne, et appikene, ma ei saa nende iseenda ellu kutsutud ja välja käidud ideede ning olukordade taltsutamisega enam hakkama.

Samas, ehk ei peagi saama?
Sünnivadki ju parimad asjad alati koostööst ja meeskonnatööst ning kõik, mida keegi teine suudab teha sama hästi või paremini kui mina ise, võiks ja tuleks ära delegeerida.

Mõttekaaslased,
teekaaslased,
koos tegemise rõõm,
eneseteostus,
emotsioon,
inspiratsioon, 
see õige tunne hingesopis...

Ühelt poolt jah, valitseb kaos ja kerge paanika, kuid teisalt tunnen, kuidas iga jumala päev viib mind lähemale sellele, kes ma olen ja mida ma tegelikult teha soovin.
Lähemale asjadele, mis mulle tõeliselt südamelähedased.
Lähemale julgusele astuda reaalseid samme selle saavutamiseks.
Ja kuigi kümme erinevat valdkonda ja teemat on mind hetkel enda alla matnud ning olen selles inimiste- sündmuste-, ja infokülluses pisut eksinud, tunnen samas väga tugevalt, et olen õigel teel ning teen just seda, mida vaja.

Kui mulle anti ette lahter, kuhu lühidalt kirjutada "About you", ilmusid sellised read:

Ühendan, korraldan, suhtlen ja kirjutan. Südamelähedasteks teemadeks on PR, mentorlus, noored, inspiratsioon, motivatsioon ja rahvusvahelised ettevõtmised. 
*
I connect, organise, communicate and write. Topics close to my heart are to do with PR, mentorship, youngsters, inspiratsion, motivation and international dimension.
I am a great believer that TEAMWORK MAKES THE DREAM WORK and that people are the greatest asset of any organisation and project ;)

"Don´t be afraid to stand out and work your ass off!" oli lause, mida aasta alguses kusagilt lugesin ning see kõnetas mind päris oluliselt.

Kohe nii väga nii, et hetkel keskendungi selle lause teisele poolele ning töötan kõvasti ja pühendunult. Kellast kellani palgatööd teen vaid kolmel hommikul inglise keele tunde andes, ülejäänud ajal saan vabakutseline ringi tuuseldada ning kümne muu asjaga tegeleda.

See sobib mulle, kuigi ka mu ajakavas valitseb seesama, mis minus endas - organiseeritud kaos :)

Eelmisel aastal, peale seda, kui prantsuse perekond, ema ja isa ning 4 last, kes jalgratastel maailmatuuril, minu juurest edasi liikus, avastasin enda laua pealt 11 puitlaastu, mille peale oli kirjutatud järgmine sõnum:

Kristi

I´m glad 

that we shared

all these questions.

And I deeply hope

that the light and sparkles 

will remain 

strong enough 

to bring 

all the pieces 

into peace. 

I hope so too, I really do :)

Tänan!

Juba nädalakese võtan hoogu ja tunnen, et need muljed ja emotsioon, mis sees pulbitsevad, on vaja kuidagi endast välja saada.
Ometi, kuna need on pidevas muutumises ning kuna uut "sisendit" tuleb igapäevaselt juurde, on mu meelel ja keelel paras segapuder :)

Ausalt ka. Nii väga peab paika see, et aastad on lühikesed, ent päevad on pikad.
Aeg on segamini, arusaamad on pahupidi, kõik on nii kiires muutumises ja arengus, et isegi mul endal on raskusi, et iseenda elus toimuvate protsessidega sammu pidada ...aru ma ei saa, kus miski lõpeb või midagi uut algab.
Lõpuks on vist ikka see, et kõik on omavahel seotud ning tervik. Et kõik juhtub põhjusega. Et juhuseid pole olemas. Et iga eelnev samm ning olukord on järgmise jaoks vajalik.
Ma ei tea, kas see on minu kui inimese või minu kui veevalaja eripära või mingi muu kiiks, kuid minu püsimatus, pidev voolamine ning edasi liikumine - mis sest, et minu enda jaoks tundub see kõik üks loogiline tervik - tundub vahest ikkagi peadpööritav.
Nii on sünnipäevapeole järgnenud nädal pakkunud ahhaa-elamusi ja ohhooo-üllatusi ning ootamatuid kannapöördeid!
*
Minu 30. sünnipäeva tänupidu, mis tõi kokku umbes 65 inimest, oli - mis seal salata - selline, et mul endal enamik aega katus täiega sõitis :)
Kuna pool sellest rahvast oli minu pärast päris kaugelt kohale sõitnud või lausa Eestisse kohale lennanud, oli see surve, mis ma iseendale iseenda sees sellega seoses avaldasin, päris korralik.
Ma nägin küll, et kõik külalised saavad iseendaga suurepäraselt hakkama ning neil tundub oma laudkondades tore olevat, kuid ikkagi oli mul tunne, justkui peaksin nende heaks ja nende jaoks midagi erilist tegema. Neid kuidagi lõbustama, neile midagi pakkuma, nende kohaletulekut kuidagi õigustama või selle ära teenima. Samas oli reaalsus see, et ma ei jõudnud kõigiga vist isegi rääkida mitte. Oli tunne, et tahaks vajutada pausinuppu ning igaühega neist eraldi maha istuda ning rahulikult juttu ajada.
Huvitav, millal see juhtus, et minust nii sotsiaalne ja nii mõneski mõttes populaarne tegelane saanud on?
Ausalt ka - see on justkui mingi sisemine konflikt, mida pisut tundsin.
Olen ma ju tegelikult, vähemalt omast arust, selline pigem tagasihoidlik, kuskil nurgas vaikselt oma asja nohistamas ...üksi kodus lugemas või kirjutamas.
Väljas ei käi ma kuigi sageli, pigem on nende kolme kümne jooksul olnud perioode, mil elan pooleldi eraklikku elu. Võin ilma igasuguste probleemideta elada mõnda aega vaikuses ning üksinduses - mul pole iseendaga kunagi igav ega hirmus :) Samas jah, selle tasakaalustamiseks jällegi on alati järgnenud see periood, kus tuuseldan mööda ilma ringi ning räägin näiteks, nagu see Iirimaal juhtus, saja inimesega päevas. See oli siis, kui peaaegu 4 kuud ukselt uksele müüki tegin. Samas järgnes selle tasakaalustuseks mitmekuuline vaikelu, kus tiksusin mõned kuud peamiselt vaid kodu ja raamatukogu vahet :)
*
Haapsalus elatud poolteist aastat on selles suhtes olnud murrang ning muutus, kuna ühtäkki on mu elus nii palju inimesi, kellega ma saan, soovin ja suudan tihedalt suhelda ning kontakti hoida. Mõnikord imestan ise ka, et kuidas on võimalik, et nii lühikese ajaga on mu ellu tekkinud umbes 35-40 inimest, kes kõik on mulle mingil moel olulised ja kellega igasugu teemad ning mõttevahetused niimoodi klapivad?
Samas pole mingi saladus, et oma olemuselt olen kõigele vaatamata ikkagi pigem kass, kes kõnnib omapead. Teen seda, mida soovin, seal, kus soovin ja kellega soovin, kartmata seejuures ka üksindust.
*
Terve õhtu jooksul sõin ma paar ampsu midagi - lihtsalt polnud isu ning midagi ei läinud alla. Samas oli Q-Catering valmistanud head toidud, mida kõik sõid ja kiitsid. Kui välja arvata see, et ma ise ei saanud ega osanud end lõdvaks lasta ning lihtsalt nautida, sest mulle oluliste inimeste kontsentratsioon m2 kohta oli ilmselgelt liiga suur, olin ma siiski kõigi ning kõige eest ääretult tänulik ning süda tahtis suurest rõõmust ja ärevusesr rinnust välja hüpata.
Olen tänulik selle eest, kuidas see õhtu välja kukkus.
Tänulik kultuurikeskusele ja Q-Catering´ile.
Tänulik enda sõpradele, kes kõik selle teoks saamisel nõu ja jõuga abiks olid, kes aitas kooki teha, kes tegi mulle meiki, kes transportis mingeid asju ...telgitagused otsesed või kaudsed taustajõud olid päris muljetavaldavad.
Olen tänulik Kristile nr 2, et ta mulle ikka ja jälle häid ideid ette söödab.
Tänulik Inesele, et ta mässas ja kokkas ja aitas ning oli alati olemas.
Tänulik Andresele, et ta tulla sai ning oma kohaloleku ja sarmiga seda õhtut sisustada ning koos hoida aitas.
Tänulik Merlele, et ta tegi mulle minu elu esimese professionaalse meigi.
Tänulik vend Meigole kõne ja muusikapala eest.
Tänulik oma vanematele nende kohalolu ning alatise toetuse eest.
Tänulik Marikale nr 1 imelise prantsuse õhtu korraldamise ning Marikale nr 2 koogi tegemise ja kauni kõne eest.
Tänulik Haapsalu Trükikojale, kes suutis peaaegu hetkega täita tänukaartide trükitellimuse.
Tänulik Begutale selle eest, et ta on alati olemas, abiks ja toeks, ning et ta majutas sel õhtul aitäh´i eest hulga rahvast oma imearmsasse külalistemajja.
Tänulik kõigile neile, kes pidasid seda õhtut piisavalt oluliseks, et kohale tulla ja oma kohalolekuga selle õhtu eriti meeldejäävaks muutsid.
Tänulik, eriliselt tänulik, kõigile enda n-ö vanadele sõpradele, kes vaatamata kõigile mu tulemistele ja minemistele ning muudele eriskummalistele keerdkäikudele, endiselt olemas on.
Ja muidugi, tänulik sõber Indrekule, kes koos kooslusega Rändaja  hoolitses selle õhtu muusikalise saate eest. Helitehnika osas oli asendamatuks taustajõuks Karel, kes tuli ja oli ja aitas.

Haapsalu, armsa sõbra Kristi sünnipäev, koos imelise koosseisuga - Hendrik, Tiiu, Liis, Paavo. Aitäh!

~Kohal olid õiged inimesed. 

Juhtusid õiged asjad~

Eile mõistsin, kui suur vahe on selles, kas saalis on mitusada võõrast külalist või 65 mulle ühel või teisel moel olulist inimest. 

Siiski, vaatamata sellele, et see olukord pani mul nii põlved kui hääle värisema ning pühkis peast igasugused versioonid, mis algselt plaanitud, oli teid kõiki ütlemata tore näha :)

Ma TÄNAN Sind tulemast ja olemast!

Lisaks, siin meenutuseks selle mängu, mida mängisime, "vastused".
Erinevate tähtkujude tööstiil.

Mitu Jäära on vaja elektripirni vahetamiseks? Ühest Jäärast piisab, ainult pirne läheb vaja hulgim.

Mitu Sõnni on vaja elektripirni vahetamiseks? Misasja, kas mina pean seda tegema?

Mitu Kaksikut on vaja elektripirni vahetamiseks? Kaks. Lisaks veel mobla, internetiühendus ja “Elektripirnide vahetamise käsiraamat.”

Mitu Vähki on vaja elektripirni vahetamiseks? Üks, kuid ta võtab kindlasti kellegi appi.

Mitu Lõvi on vaja elektripirni vahetamiseks? Kaksteist. Üks vahetab pirni, teised toetavad ja kiidavad, kui hästi kõik sujub.

Mitu Neitsit on vaja elektripirni vahetamiseks? Neitsil ei ole aega vahetada oma elektripirni. Tal on nii kiire, sest kõikide teiste pirnid vajavad vahetamist.

Mitu Kaalu on vaja elektripirni vahetamiseks? Hm, kaks … või siis üks ...no, kui täpsemalt mõelda, siis vist parem on ikka kaks … Kas see sulle sobib?

Mitu Skorpioni on vaja elektripirni vahetamiseks? - Kes küsib? Miks sa tahad seda teada? Kas sa oled politseist? Kummaline …

Mitu Amburit on vaja elektripirni vahetamiseks? Üks Ambur pirni vahetama ja üks Neitsi kilde koristama.

Mitu Kaljukitse on vaja elektripirni vahetamiseks? - Ei ühtegi. Milleks sellise tühja asjaga aega raisata – homme see kustub nagunii.

Mitu Veevalajat on vaja elektripirni vahetamiseks? Kas sa oled elektripirnilt küsinud, kas ta tahab üldse vahetamist? Olgu siis …

Mitu Kala on vaja elektripirni vahetamiseks? Uihh! Kas tuled on kustunud?

Allikas: meeldib.ee 

Ärevus

On ärev
On põnev
On äraootav
On värelev

OLEMINE :) 

Arvasin, et võtan rahulikult ja vaatan, kuidas asjad kujunevad. Et nädala sees teen tööd ning eks siis reedel paistab, kes tuleb ja mis saama hakkab.
Töö edeneb, kuigi keskendumise võime on peaaegu olematu. Arvasin, et ma ei närveeri selle sünnipäevapeo pärast, kuid pärast üleeilset unenägu sain aru, et järelikult ikka pabistan :)

Oli mingi kahtlane hoone. Hästi suur ja avar, madal ja sopiline, justkui sammastega eraldatud.
Nagu oli kultuurikeskus ja nagu ei olnud ka.
Võtsin ukse peal inimesi vastu, teoreetiliselt oleks pidanud kõik saama klaasi shampust, kuid nad ei näinud neid klaase ega ulatunud nendeni, sest need olid nurga taga peidus. Hiljem tassisin klaasid ükshaaval uksele lähemale.
Olukorrale lisas müstilisust see, et vähe sellest, et need inimesed teineteist ei tundnud, ka mina ei tundnud enamikke, kes saabusid. Kultuurikeskuse töötajad, kes minuga koos seal ukse peal olid, pisut kurjustasid ja lugesid mulle järgmiseks korraks sõnu peale, et vaja ikka check-in list teha, et siis igaüks, kes seal kirjas, saab kohaloleku kinnituseks allkirja panna? :)
Lauad olid sellised hästi pikad, kenasti kaetud, kuid mida polnud, oli toit. Mitte midagi polnud süüa ja kui inimesed laua ääres istusid ning lõpuks kusagilt kolm tükki kooki ilmus, kargasid kõik nendele tükkidele kallale.
Laudade kõrvale oli tõmmatud suur ekraan, millel hakkas, kui inimesed istet olid võtnud, jooksma film, mille kestuseks 3 tundi ja 6 minutit? Mäletan enda reaktsiooni, et appikene, me ei saa nii pikka filmi vaadata ning palusin selle pausi peale panna.

Peale seda lugesin unenägude seletajast, mis mul voodi kõrval, tähendusi. Märksõnu, mille kohta tagamaid uurisin, oli mitu, kuid siin number kolme tähendus:
"Three has to do with commitment to the subject matter of the dream. It stands for mind, body and soul and is a request to commit mind, body and soul to improving yourself in the direction indicated in the dream. It is also similar to a broken 8 in appearance and 8 always symbolizes the heart. A triangle or pyramid also indicate commitment and request the dreamer to meditate on the subject matter of the dream"

Mnjah, nii palju siis minu ideest, et ma midagi väga ei korralda, küll see õhtu korraldub ise :)
...ühesõnaga, kiiresti mediteerima sel teemal :D

Ma unistan koolist, mis ...

Minu unistus
~Timo Lige~

Ma unistan koolist, mis õpetab lapsi austama elu ja hindama aega.

Ma unistan koolist, mis aitaks mõista meie valikute tulemusi ja leida mõtet, milleks elada.

Ma unistan koolist, kus ei julgustata noori juhusuhetesse, vaid innustatakse hoidma oma väärikust ja puhtust. 

Ma unistan koolist, kust igaüks saab kaasa teadmise, et abort on inimelu lõpetamine ja inimelu on püha. 

Ma unistan haridusest, mis aitaks noori rajada püsivaid peresuhteid,
õpetaks panustama nendesse ning julgustaks kriisides mitte kunagi valima kergemaid lahendusi.

Ma unistan koolitundidest, mis panevad lapsi mõtlema kust nad tulevad, kes nad on ja kelleks neid on loodud.

Ma unistan koolist, kus õpetatakse nägema loodu imelisust ja kordumatust ning Loojat kõige selle erakordse taga.

Ma unistan koolist, mis leiab mooduse, kuidas musklite ja faktiteadmiste arendamise kõrval kasvatada noortes armastust, hoolivust, mõistmist ja austust oma kaaslastesse. 

Ma unistan koolist, kus rajatakse vundament, mis ei hävi, isegi kui kõik meie ümber peaks kokku kukkuma.

Ma unistan koolist, kus õpetatakse midagi, mis ei lase kellelgi oma elujooksule ise finišijoont tõmmata, kuna neid on õpetatud, et kõigel on lahendus ning austavad selleks liigselt elu. 

Ma unistan koolist, kus ei julgustata saavutama eesmärke ükskõik, mis hinnaga,
vaid õpetatakse nägema inimesi enda ümber ja kõige taga ning seda, et lõpuks jäävad vaid suhted. 

Ma unistan koolist, kus emotsionaalne loovus ja sügav vaimsus toetab südametut süsteemsust ja külma materiaalsust.

Ma unistan koolist, kus õpitakse eekujudest, mitte teooriatest. 

Ma unistan koolist, mis õpetab hoidma oma südant, sest sellest lähtub elu. 

Ma unistan koolist, millest väljuvad lapsed, kes on inspireeritud, motiveeritud, innukad ja terve enesehinnanguga. Kes oskavad austada iseennast ja oma ligimest. 

Ma tean, et seda on osalt ehk palju tahta. Teisalt paljuski koolid täna seda teevad ning palju mainitut on loodud sündima kodus ... kuid ma ikkagi unistan 

ja vaatamata oma küündimatusele tahan olla osa sellest MINU UNISTUSTE KOOLIST.

Aeg

I know I do not have enough time to do everything.
Now I worry that I do not have enough time to do anything.
~Ezio Auditore~

Loomeinimeste kontsentratsioon

Üks tuttav ütles mulle hiljuti: "Kui meil Tallinnas on nii, et teeme tööd ja läheme koju ning vahest käime kusagil, siis teil siin Haapsalus tundub, et kõik käivad igal pool ja kui aega saavad, siis teevad tööd ka ja mingi aeg jõuavad lõpuks koju!” 
Minu nädalavahetus Haapsalu kultuurimekas näeb välja selline:

Reede
19:00 Nurme Bistroo: Rändurite Klubi. Linastub aasta dokumentaalfilmiks pärjatud Heilika Pikkovi „Õlimäe õied”.

Laupäev
13:00 Haapsalu Raamat. Tiina Tiitus esitleb oma raamatut “Õnnelik suhe”.
14:00 Raamatukogu. Merle Veesalu-Rand esitleb oma raamatut „Kingitused”.
16:00 Rannarootsi keskus. Ale Hopp: Kemo & Loudi
21:00 Talumehe kõrts. Bonzo.

Pühapäev
19:00 Haapsalu kultuurikeskus. Film “Kõik mängu”.

Praeguseks, kui käes on öö vastu pühapäeva ja kell 01:44, on enamik neist sündmustest selja taha jäänud. Viimase 30 tunni jooksul kohatud inspireerivate loomeinimeste kontsentratsioon on selline, et mu pea käib kergelt öeldes ringi. Eelkõige just selles osas, et aiiiiiii, kui äge ja nii väga, nii väga tahaks ka. Elutempo on kerinud ja kerinud - erinevad valdkonnad, inimesed, asjad, millega tegeleda.
Kogu see kupatus põimub, lõimub, areneb.
Kohati tundub, et see justkui alluks minu soovidele ja tahtele, teisalt loksub ja liigub kõik omasoodu.
Ei tea ega saa aru, kas anda kõigele julgelt hoogu juurde, et kui juba, siis juba või siis vastupidi, ehk on aeg pidureid tõmmata!
Peale eilset ja tänast, mil olen näinud-kuulnud-vaadanud mitmeid konkreetseid saavutusi, mis kellegi loomingu tulemusel tekkinud, olgu selleks siis dokumentaalfilm, raamat või kontsert, tunnen, kuidas olen iseenda peale kuri. Ei, tegelikult on kuri siinkohal vale sõna, pigem on selleks sõnaks pettunud.
Ma muudkui tõmblen ja panustan kümnes eri suunas, mis kõik tunduvad ühtmoodi olulised, kuid samas mõistan, et ilmselt ei ole minu tegevus pooltki nii oluline, kui mulle endale tundub.
Kahtlustan, et suure tõenäosusega toimiksid asjad ka ilma minupoolse panuseta suurepäraselt ja minu roll minu enda poolt ilmselgelt ülehinnatud.

Teisalt jällegi, see helin, mis mu sees on - need read, mis iga päev kasutiku lehtede peale tekivad - midagi tuleb kogu aeg ja ma ei saa ilma nendeta olla ega elada ning nende osas olen mina ainuke inimene, kes selles osas miskit ette võtta saab.
Mul on vaja lõpetada paremale ja vasakule vahtimine ning maailma ja inimeste "parandamine". Mul on vaja vaadata iseendale otsa ning paremaks muuta seda ühte ja ainsat inimest, kelle parandamine minu võimuses on, iseennast.
Tiina Tiitus ütles täna enda raamatuesitlusel hästi, et nii tore oleks kammida peeglit ja loota, et juuksed korda lähevad! Ei lähe, ikka juukseid on vaja kammida, mitte peeglid ja mis see Elu muud on, kui peegel.

Tiina väitis ka seda, et me kõik armastame teineteist. Tema teooria järgi ja selles kontekstis Armastus = teiste olemise tähelepanelik märkamine.

Neutraalne heatahtlik tähelepanu - kui see juhtuks, oleks meie planeet hetkega ei tea mis dimensioonis.

Olen temaga nõus!

:)

~Üks helin mul heliseb rinna sees~

Tänan!

~ Elu suurim väärtus on inimesed, kellega meil on õnn kohtuda ~

Oled oodatud minu sünnipäeva tänuüritusele reedel, 31. jaanuaril.
Pidu toimub kahes vaatuses ja leiab aset Haapsalu kultuurikeskuse kohvikus.

I vaatus 
18:00-20:00 Lääne Maakonna Keskraamatukogu prantsuse stiilis salongiõhtu. Hea prantsuse muusika, toit, vein ja kirjandus - külas on Eia Uus, raamatu "Minu Prantsusmaa" autor. Muusikat teevad Maarja Sukles & "Shoot the Piano Player"
Tegemist on avaliku üritusega, mille korraldajaks sõbranna Marika Matvei. Sissepääs tasuta!

II vaatus
20:00-20:30     minekud-tulekud-kogunemine
20:30                "Tänan!" - Kristi 30

Kes soovib kaksi tulla, siis loomulikult kehtib kutse teile mõlemale!



Ürituse pealkiri on inspireeritud sõber Indreku laulust "Tänan!"

"Ma tänan Sind, et Sa tulid ja võtsid kinni mu käest.
Mind hoidsid südame ligi ja mina kinni Su väest."

On olemas lootus, et nii seda kui Indreku teisi lugusid kuuleme ka kohapeal live´is!
Lisaks kõik teised, kes midagi (ükskõik mis tasemel) tinistavad, palun pillid kaasa ning lauljad, palun hääled puhtaks köhida :)

*
30 elatud aastat on mind kokku viinud imeliste inimestega.

Olgu selleks siis jagatud unistused, üheskoos merelainete vaatamine, koos õppimine, millegi nimel töötamine või midagi muud, kuid igaühega teist seovad mind mingi aeg ja sündmus, mille eest olen siiralt tänulik.

Mõnega teist olen kokku puutunud vaid üksikud päevad, teistega palju aastaid.
Mõned teist on olnud tööalaselt mu ülemused, teised alluvad.
Mõned teist on olnud mu õpetajad, teised õpilased.
Mõned teist on mu südamesõbrad, teised inspireerivad teekaaslased.
Mõnda teist kohtasin alles täna, teisi pole näinud mitu aastat, kuid see üritus on koht, kus sel kõigel pole absoluutselt tähtsust!

*

Kõnealune kokkusaamine on mõeldud ennekõike tänuüritusena. Sellest tulenevalt pole peamine eesmärk mitte minu sünnipäeva pidamine, vaid teie omavahel tuttavaks tegemine!

Õhtu on üles ehitatud niimoodi, et isegi, kui Sa saabudes kedagi ei tea ega tunne, siis ürituse lõpuks oled Sa kõigi kohalolijatega tuttavaks saanud ja mõistad, miks ma selle kokkusaamise justnimelt sellises formaadis teha otsustasin ;)

...et siis sellise FB ürituse tekitasin täna :)
Keda seal kutsutute nimekirjas pole, kuid kes neid ridu loeb ja kellel on tunne, et ta soovib meiega ühineda,  andke palun julgelt teada.
Algselt mõtlesin, et kutsun natukene inimesi.
Seejärel mõtlesin, et kutsun pisut rohkem inimesi.
Lõpuks mõtlesin, et kui juba, siis juba ning selle tulemusel
on hetkel kutsutute nimekirjas 124 inimest!!??

Minu 30 sünnipäeva tänukaart. Kujundus: õde Kadi Märk

  

Et Uus Saaks Alguse

Aga tean, ma tean,

kõik võib muuta heaks.

Iga uks, mis kord sulgub,

see avaneb taas.

Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu.

Iga lõpp ei ole muud, kui algus uus.

On vaja ööd, et päev tooks valguse,

et uus saaks alguse.

Mis möödund, jäägu kaugele

et uus saaks taas alguse
*

~Mihkel Mattisen, Silvia Soro~

Digiallkirjastatud avaldus sai täna teele pandud ning riigilõiv makstud, nii et nüüd on vaja vaid usku, lootust ja armastust!
Usku iseendasse ja oma võimetesse.
Usku Elusse ja õnnelikesse "juhustesse".
 Usku võimalustesse.
Usku inimestesse enda ümber.
 Kuid ennekõike - usku iseenda unistustesse!
Ja seejärel piisavalt inspiratsiooni ja sihikindlust, et jätkuks motivatsiooni tegutseda :) 

Et uus saaks taas alguse ...

30 pärast 30

*Maagilist ja armastust täis UUT AASTAT kõigile!*
*Have a wonderful NEW YEAR, full of Love and Magic!*


Lisaks suured tänud kõigile asjaosalistele imelise ja uskumatult tegusa möödunud aasta eest. Olen üks ütlemata õnnelik inimene, et mul on teiesugused sõbrad, kolleegid ja tuttavad, kellega koos ongi KÕIK VÕIMALIK - Suur Aitäh!
*
Thank you everybody for being part of my 2013, your role and contribution is much appreciated! Teamwork really does make the dream work 

Täna on minu jaoks oluline ja eriline päev.
Täna saan ma öelda, et 30 päeva pärast saan ma 30 :)
Olgem ausad, lisaks uuele aastale ning nendele lubadustele, mida kõike teistmoodi ja paremini tegema hakkan, motiveerib see 30 pärast 30, oluliselt rohkem!

"I'm willing to let go.
People come into my life at the right time.
We share the time we are meant to have together and at the perfect time they leave and I lovingly let go.
I release others to experience whatever is meaningful to them and I am free to create that which is meaningful to me."
~Louise Hay~