Elas kord ...võlumets ja muinasjutumaja

Kujutage ette, et on olemas muinasjutumaja, mis asub keset võlumetsa, mille maagiat näevad ja tunnetavad vaid need, kes sellesse usuvad ning on nõus piisavalt hoolikalt ja südamega vaatama.

See on koht, mis annab igaühele, kes on valmis imetabased juhtumised ning "kokkusattumused" oma ellu lubama, uue hingamise.
See on maailm maailmas, nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

See on koht, mis kõlab nagu muinasjutt, ainult selle erinevusega, et see muinasjutt on päriselt olemas.

Tegelikult on seesuguseid kohti palju, väga palju, kuid nad kõnelevad erinevalt ning erinevatele inimestele.

Kust ma seda tean?

Sest mina ise olen üks nendest muinasjutumajadest, mis asub keset võlumetsa ja mis kõneleb iseenda keeles, teades, et need inimesed, kellel on vaja minust aru saada, nemad saavad aru ...saavad jah, ma tean.

Teiste jaoks on minu kõne kui vaikne tuuleiil ning metsakohin.

Olen näinud, kogenud ning olnud tunnistajaks olukordadele, kus mu elu on õnnetu ja hall, sest seal pole mitte kedagi.

Teisalt olen mina, Uuesauna, superstaarina säranud, võtnud vastu külalisi terve üle maailma ning olles vaat et kogu küla kõige külastatuim talu.

Mul on jah läbi aastate käinud külas palju ning väga erinevat rahvast.

Olen ise palju näinud, kuid mis seal salata - minu hoovis ning minu katuse on käinud need, kes näinud, käinud ja kogenud kordades rohkem kui mina. Seda eriti sel perioodil, mil minu põrand ja sohvad majutasid CouchSurfingu rännumehi.

Kõik vajavad armastust ja hoolt
Just inimesed ning kõik need ühised olemised on see, mida alati kõige enam ootan - need hetked kaaluvad üles kõik need üksi veedetud päevad ja ööd.

Üle kõige maailmas armastan näha ja tunda, kuidas see atmosfäär, mida üheskoos loome - kuidas see inimesi köidab ja tõmbab, tõmbab
nagu magnet.

Kes on siin korra käinud, need tulevad meeleldi tagasi.
Keda ma olen korra näinud, neid ootan alati siia tagasi ja nii see käib.

Ootasin tagasi isegi siis, kui mu peremees on kaugel ära, sest minu uks on külalistele alati avatud. Tõsi, selleks tuleb mu armsate naabrite abil hankida võti :)

Kes soovib, saab tulla ja istuda, raamatut lugeda või klaverit mängida

Mõni teeb tule pliidi alla ja jääb pisut kauemaks.
Vahel ka ööseks.

On öeldud, et korsten ei tõmba, kuid kui minu tube pidevalt köeti, tõmbas nagu niuhti.
Kui ahi kasutuses ainult mõnikord, siis loogiline, et mul tuleb, kuigi ei tahaks, kostitada külalisi suitsupahvakutega, mis terve toa vingu täis ajavad.

Heh, ja naabrivalve on meil siin külas kõva. Asun küll ülejäänud asustusest eemal, kuid ometi - kui minu korstnast tuleb suitsu ajal, kui ei peaks tulema, on küla peal koheselt jutud lahti, et ei tea, mis seal Uuesaunal küll toimub.

Esikus on võluraamat, see on juba aastaid seal aknalaua peal, kuid ikka veel püsib ning on loetav.

See on see koht, kuhu külaliselt saavad endast mingi jälje jätta ning see koht, mille abil teateid vahetada, sest olen ju sageli üksi, iseendaga.

Samas meeldib mulle mõelda, et ma pole kunagi päris üksi, mitte kunagi, ja kuna see on minu usk ja veendumus, siis nii ongi.

Olen iseenda parim sõber ja kaaslane ning kui inimesi ümberringi pole, suhtlen ning suhestun ümbritseva loodusega - vaatan, kuidas kõik muutub, pidevalt ja  kogu aeg.

Päikesevalgus, rohulibled, putukad, mind ümbitsevad marjapõõsad, üle mu pea lendavad lõputud linnuparved, erinevad metsloomad ...elu käib!

Kui Sa ise elaksid Matsalu rahvuspargi serva peal, keset looduse mekat, saaksid väga hästi aru, mida silmas pean.

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

Usun

Öeldakse, et eestlased on ateistid, et eestlased ei usu.
Võib olla ma eksin, kuid mulle tundub, et  enamik eestlastel on usk täiesti olemas - see on maa usk, looduse usk, kollaste langevate lehtede ning öise tähistaeva usk.

Paljusid tõmbab metsa või vee äärde, tõmbab nagu magnet.

 

  Minu lugu

Minu, nagu ilmselt ka Sinu lugu, on pikk ja käänuline.

Mu pesapaik on Tuudi jõest mõnesaja meetri kaugusel, metsa kaitsvas süles.

Kui metsaalune märg on, peabki sealt jõepaisu juurest jala edasi tulema. 

Teate ju küll seda uhket lauset, et vali tee, mis vähem käidud ning tee oma rada - no nii, siin on Sul see võimalus olemas, sest ilmselgelt ei lähe me mitte mööda "suurt teed", vaid keerame siit paremale metsa vahele.

Jah, just, korralikku teed minu hoovi ei tule, nii et mõnigi kord on majani jõudmiseks vaja kummikuid või kalosse.




Peagi märkate peale ühte valget värvi hoonet, mis vanasti oli uhke laut, kuid nüüd tühjana seisab.

Kui Sul on ideid, loomingulisust ja ärivaistu, siis mine tea, mis võib juhtuda, kui Sa sellest majast sageli mööda käima hakkad ?! :)

Kes ma olen ja kust ma tulen?

Olin pikalt-pikalt, aastakümneid koduks kahele armsale inimesele, kes elasid omaette, muust maailmast küllaltki eraldi.

Kui mu kallis perenaine ja peremees olid oma maise teekonna lõpetanud ning end taevariigis sisse seadnud ning mina juba mõnda aega üksi olnud, oma uut eluetappi oodanud, ilmus mu ellu Meigo, kes tuli otseses mõttes "ei-kusagilt". Tuli ja jäi.
Algselt niisama, kuid hiljem kanti mind ametlikult kaardile ja läksin oksjonile. Kuna selleks ajaks olime me Meigoga niivõrd kokku kasvanud ning ühiselt läbi tule ja vee tulnud, hoolitses Meigo perekond selle eest, et ma maa ja taeva vahele ripakile ei jääks.

  

Tõeline sõber

Teate ju küll ka enda elust neid inimesi, neid tõelisi sõpru, kes ei oota küllakutset, vaid tulevad ise.
Kes ei küsi, mida teha, vaid teavad, mis praegu on vaja.
Kes on alati olemas, toeks, valmis, kindla müürina meie kõrval ja selja taga.
No vot, see oli see tunne, mille Meigo saabumine ja kohalolek minus tekitas.

Selleks hetkeks tundsin end üksiku ja mahajäetuna.
Keegi ei teadnud, et ma seal eksisteerin, keegi ei hoolinud.
Olin pilgeni, suumulguni täis nende kahe armsa vanainimese elu jooksul kogunenud asju, emotsioone ning segadust.

Lisaks hakkas üks mu sein ära vajuma ning sellega koos oli lääbakile vajunud ka tükk mu katust, mis ähvardas, kui sein peaks kokku kukkuma, kaasa võtta suure osa kõigest, kes ma olen ja mis ma olen - alles oleksid jäänud vaid killud.

"Oh tule noor ja tugev mees," on ühe laulu sõnad, kuid minuga juhtus see päriselt. Tuli noor ja tugev mees, kääris käised üles ning asus tööle
....asus kohe nii kõvasti tööle, et ma ei jõudnud kohati temaga järge pidada.

Kõik muutus, miski polnud enam endine - ei majas sees ega maja ümber.
Neli aastat, jah, peaaegu neli aastat olen ma Meigoga koos külg külje kõrval olnud.

Oleme ühiselt näinud kõike, head ja halba, sooja ja külma.
Talvise pakasega teen parima, et hoida sooja nii kuis jaksan ning üldjuhul, kuigi mu seinaks vaid palk, jaksan ma hästi.
Suvise kuumaga pakun mõnusat jahutust.

Olen aidanud Meigol ära majutada palju külalisi, kokku kirjutada palju muusikat, ära mõelda palju mõtteid.

Mulle meeldis, kui ma olin heade inimeste, heade mõtete ja heade tegude kohtumisepaik, kohe väga meeldis. 


Lahkumise päev

2014. aasta kevadel, läks mu sõber ja kaaslane Meigo täitma enda suurt unistust - rändama ja laia maailma avastama.

Mul vedas, ai, kuidas mul vedas, sest üürnikud, kes peale teda tulid, hoidsid ja poputasid mind väga.
Nad niitsid, nad istutasid, nad takutasid, nad hoolitsesid, nad armastasid mind nagu omaenda kodu ning selle eest olen ma neile oma elupäevade lõpuni tänulik.

Nad käisid harva, kuid kui nad käisid, oli meil koos nii ütlemata tore, et ei mina tahtnud lasta neil minna ega nemad tahtnud linna tagasi sõita.

Nad ehitasid tiigi servale kilesauna ning lustisid seal. Nad tõid mu ellu mängulisuse ja oma vahvad sõbrad.

Ühesõnaga, mu senine Elu on olnud täis rõõmu ja armastust, sest mind on hoitud, mind on kohe väga hästi hoitud.

Lahusolek pikeneb teadmata ajaks

Nüüd, kui kuulsin, et noorperemees Meigo ei naase oma rännakult, mis on ta laia maailma viinud, ilmselt nii pea, sain teada ka seda, et kuna ta hoolib minust ja mu saatusest rohkem kui sellest mõttest, et ma kindlasti tema oma pean olema, on ta valmis mu uute omanike kindlatesse kätesse andma.

Enne seda uudist olin andnud iseendale lubaduse, et ükskõik, kui kaua selleks ka aega ei kulu, aga ma ootan Meigo ära.

Seda isegi siis, kui sellele taaskohtumisele eelneb lõputu hulk päevi ja öid, mis mul tuleb üksinduses veeta. Ootan truult ja kannatlikult, seni, kui ta ühel ilusal päeval naaseb.

Lahti lasta saab mitut moodi.
Saab hoolimatusest ning saab ka seetõttu, et armastus ja hoolimine on nii suur, et ta on valmis mu pigem vabaks andma, sest minu jaoks on niimoodi parem.

Pakkumistele avatud

Seega olen ma nüüd päris ametlikult vaba ja vallaline ning võtan vastu potentsiaalseid kosilasi.

Meelitatult tunnistan, et neid, kes huvi tunnevad, on väga palju, kohe üle ootuste palju, kuid nagu elus ikka - neid, kes on valmis enda unistuste realiseerimiseks ka midagi ette võtma, on oluliselt vähem.

Seega, jah, ma olen paljude inimeste unistuste suvila.
Nende võimalus luua iseenda jaoks maailm maailmas.
Aga see kõik on vaid fantaasia, unelm, mis kahjuks ilma tegudeta jääbki vaid ilusaks unistuseks.

Kuigi ma usun saatusesse, usun samas ka sellesse, et nii mõnigi kord on vaja meiepoolset sekkumist ning aktiivselt iseenda saatuse loomises protsessis kaasa löömist.

Nii olen otsustanud, et uute sõprade ning kaaslaste leidmine on ennekõike ikka minu enda teha, ammugi siis veel uute alaliste elanike, kellega koos, külg-külje kõrval, selg-selja vastas tegutsema asuda.

Seega, kes iganes Sa neid ridu loed.
Kui Sinu sees tekkis mingi soe tunne ning äratundmine, siis ehk peaksime kohtuma ning üheskoos vaatamata, kas või kuidas edasi?

Ilus, ilus on see elu, mida ma olen elanud.

Ilus, ilus on see elu, mis veel ootamas ees.

MÜÜA muinasjutuline UUESAUNA talu meie külas, Alakülas

(Läänemaa, Lihula vald)

Majal on käinud päris palju potentsiaalseid kosilasi, kuid kuna see maagiline paik eelistab pigem püsisuhet kui pelgalt suveromanssi, loodame, et see tema ÕIGE on alles tema poole teel ;)

Metsamaja kuulub minu maailmarändurist vennale Meigole, kes soovib, et maja leiaks endale uued ning armastavad omanikud.


Katastritunnus: 41101:002:0342.
Maja ümbritseva maa pindala: 0,85 ha.
Uuesauna talu asub metsa sees 300 m kaugusel Tuudi jõest (naabreid ei paista).
Kaugus Lihula kesklinnast on vaid 4,4 km.
Hästi säilinud peamaja palgid on kokku laotud 1924. aastal.
Siseruumis puuduvad vaheseinad.
Kogu pindala 62,6 m2 on jaotatud kaheks - köök 30,6 m2 ja elutuba 32 m2.
Talus puudub elekter, kuid kuna lähim elektripost on keset hoovi ja elektri liitumine olemas, saab elektri mõistliku hinnaga tekitada :)

Puhast joogivett saab kaevust.
Majas on töökorras ahi ja pliit.
Toas on mööbel, väike raamatukogu, Riga klaver.

Peamaja läheduses asuvad väike puukuur, kaev, kiletamist vajav kasvuhoone, põllulapp, väike tiik, kuivkäimla, suur lõkkeplats, 2 grillipaika, 7 õuna - ja 2 pirnipuud, mitmed marjapõõsad, arooniapuu.

Võimalik elada ka talvel.

Uuesauna talu sobib hästi inimestele, kellele meeldib looduslähedus, vaikus, lihtsad talutööd.
Väga sõbralikud, lahked ja abivalmid noored naabrid!

FOTOD
ASUKOHT KAARDIL

HIND - uue alguse numbrid ehk 11 111 eurot

Kontakt:

5668 8385 (kristi*)

kriteamwork@gmail.com

 https://www.facebook.com/kristi.mark

Meigo rännaku tagamaad ja lisainfo

True leaders ~ Tõelised liidrid

Minu üks päev on üldjuhul mitu päeva ning mu üks nädal mitu nädalat pikk.

Aja ja ruumi faktor on minu jaoks jah igas mõttes nihkes, kohati lausa kadunud, ning elan täielikult omas mullis, kuid seda kõige paremas mõttes.


TUNNEN,
kuidas saan iga päevaga üha rohkem iseendaks.
Selleks, kes ma tõeliselt olen.

Kuidas elan üha enam nende põhimõtete ja väärtuste järgi, mida tegelikult oluliseks pean.

Kuidas olen iga päevaga üha enam ümbritsetud sõpradest, mõttekaaslastest, koostööpartneritest, kellega vaatame ühte suunda ning astume ühte sammu.

Kuidas iga mu samm, mõte ja tegu on järjekordne vajalik puzzletükk suuremast pildist,  mis ühel päeval mu ees lahti rullub, moodustades ägeda ja tähendusliku terviku.

Jah, ma teen praegu palju tööd, sõidan ringi, asjatan ning möllan sajal rindel, kuid see kõik on minu silmis asjade loogiline jada ning ainuõige valikuvõimalus - tean, et vastasel juhul ma ühel päeval kahetseksin ning seda kohe väga.

 
Olen tänulik kõigile, kes on minu jaoks selle maailma uksed avanud, sest seeläbi on taasavanenud ka minu kunagise unistuste raamatu kaaned ning ellu ärganud mu tõelised südamesoovid, mille täitumist vägagi võimalikuks pean :)

Minu UNISTUSTE RAAMATUS olev meeskonnatöö lehekülg :)

Eelviimane lehekülg minu eelpool mainitud, 2011. aastal kokku pandud, unistuste raamatust

2015. aasta "juhuslik" seos Lyconeti ning lõvidega ;)

24 tundi ~ 24 hours

Seilan seitset merd

Täna, kui õhtul hilja kodu poole sõitsin, tuli raadiost see lugu. Praeguses eluetapis ning ulmelises elutempos, kus kõik, millest jõuan vaevalt mõelda, koheselt (tööprotsessi näol) punase vaibana minu ees lahti rullub, kõnetas sealne sõnum ...kõnetas kohe täiega :)

On vahel kerge, vahel karm.
On vahel vaikus, vahel torm.
Kas armastad või vihkad, sa ei tea.
Ei tea mis homme ootab ees,
ma hõlmad lahti tuultele
ja keegi teine aidata ei saa.

Ja nii ma siis triivin elus edasi.
Keegi ei ütle, et miks ja kuhu ta viib.
Millegi jaoks peab olema,
sätitud see nii,
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi.

Rahuldust ja rõõmu,
kibestunud elusõõmu,
viib mu pisaraid ja verd.
See kõik, mis ei tapa,
tuult mul purjedele annab.
Nii ma seilan seitset merd.

Mitu rasket mereteed
ja üllatust on varuks veel,
võimatu on ette arvata.
Vahel peegelsile see,
vahel lained vahule,
ta kisub nii, et hingata ei saa.

Ja nii ma siis triivin elus edasi.
Keegi ei ütle, et miks ja kuhu ta viib.
Millegi jaoks peab olema,
sätitud see nii,
et sa mingil hetkel kõik saad tagasi.

Tunne ~ The feeling

"Iraanlased jäävad mulle alatiseks meelde!!! Need pikkade ripsmete ja suurte tumepruunide vasikasilmadaga, ülisõbralikud, lahked, õnnelikud inimesed, kes teevad kõik võimaliku, et külalised ennast mugavalt tunneks. Inimesed, kes küsivad tihti ettevaatlikult väriseval häälel: "Miks ülejäänud maailm meid küll terroristeks peab?"

- Meigo -
http://meigomark.blogspot.com/

"I will always remember the Iranians!!! With long eyelashes and dark brown calf eyes.Super friendly, kind, happy people who are doing everything they can to make the guests comfortable. People, who often ask carefully with a shivery voice:"Why the rest of the world thinks that Iranians are terrorists?"

Lisaks kirjutas täna Eduardo ja jagas enda uut laulu

Kuulumine ~ Belonging

"Pole oluline, kas muusikat nimetatakse pühalikuks või mittepühalikuks. See oleneb kõik sellest, milliste silmadega kuulaja seda teost näeb ja kuuleb. 

Kuulaja otsib endale mõttekaaslast. Ta tahab selles kunstis iseennast leida. 

Kunst on mingil määral nähtamatu nägemine ja kuulmatu kuulmine. See on nagu üks eriline tasand, nagu piiritsoon. Ja kui sa puutud kokku selle kunstiga, siis sa ei tea veel, kus sa oled. 

Sa ei ole enam seal, kus sa olid, ja sa ei ole veel seal, kuhu lähed."

- Arvo Pärt -

 

Need on kaks inspireerivat mõtet, mis täna minu teele sattusid :)

No questions, no doubts

All I need to do is to TRUST and to MOVE ON ... :)

Mullihotelli uus asukoht, Lihula vald?

Mäletan selgelt enda reaktsiooni, kui mõned aastad tagasi lugesin Läänlase uudist "Hanila vallas avatakse varsti Mullihotell". 
Seal oli juttu ainulaadsest ööbimisvõimalusest, mis asub keset puutumatut loodust ja kus on võimalik voodis lamades taevatähti imetleda. "Vaatad taevasse ja unustad, et peaks magama," oli omaniku kommentaar.
Lootusetu taeva ja tähtede fanaatikuna tekitas see minus vaid ühe soovi: “Üliäge mõte see Mullihotell, tahaksin seal ööbimise kindlasti ära proovida!”

Mullihotelli näol on tegemist unikaalse ja silmatorkava "luksustelgiga", mis pakub ainulaadset võimalust ööbida puutumatus looduses.
Ühelt poolt on tegemist BBC uudistesse välja jõudnud silmatorkava ja kergelt uudiskünnist ülevana kontseptsiooniga, kuid teisalt on see väike ja lihtne asjakene, mis võib sisuliselt paikneda kus iganes, vajades oma eksistentsiks vaid elektrit ning ilusat kohta.
  

Mismoodi see võimalik on?

Kuigi olen rohkem kui teadlik, et üldjuhul leiab elu varem või hiljem viisi, kuidas üks või teine soov täita, lõid järgnevad "kokkusattumused" ikkagi parajalt pahviks.

Nimelt, tulin siis mina selle aasta veebruaris Lihula valda tööle ning sain kuidagi jutu käigus teada, et meie vallasekretär Ermil Miggur on “juhuslikult” ka Mullihotelli omanik?!?
Et nagu mis mõttes, et seesama Mullihotell, millest ma mõned aastad tagasi lugesin ning mille kohta mõtlesin, et oooo, nii lahe idee ...et mismoodi on võimalik, et ma jooksen sellele teemale otsa siinsamas, Lihula vallamaja kontoris?
Aga jah, tõsi, mis tõsi ning Mulli omanik Ermil oli just alustanud selleks hooajaks pesapaiga otsinguid. Ainuüksi mõte, et mul on võimalus mingil moel kaasa rääkida, meeldis mulle. See, et mul on praeguseks olnud võimalik ka selle hooaja ettevalmistusprotsessi nii mõneski mõttes mõjutada ja aktiivselt kaasa lüüa, on ülim privileeg.
  
Lõuna-Eestisse, Saaremaale,  Vormsile või kuhugi mujale?

Mida aeg edasi, seda enam Mullihotelli 2015. aasta asukoha idee küpses, muutus ja arenes. Algne mõte oli seotud Lõuna-Eesti või Saaremaaga, kuid need variandid läksid ühtäkki sujuvalt üle Vormsiks, kuhu Mull suurepäraselt sobiks.
Kuna seal imelisel Eesti väikesaarel toimetab ka Lihula ettevõte ProDigi ning kuna Mullil on imeline võime aidata esile tõsta ka mida iganes muud, kaasa arvatud tooteid ja teenuseid, mis selle kõrvale või lähedale jäävad, tundus koostöö ProDigi ja Markkoga (ProDigi juhatuse liige Markko Salm) igati loogiline ning mõistlik samm.

29. aprilli õhtul, kui ühise laua taha istusime, et seda Vormsi varianti arutama asuda, vaatasime peale paaritunnist mõtete lennutamist üksteisele otsa ja ühtäkki tundus, et kuna me ise kõik ju ikkagi siin, Lihulas, siis miks mitte jätta see suurepärane atraktsioon sel aastal hoopis siiasamasse?

Ermil Miggur, Markko Salm ja Tiit Meel

Jah, tõsi, Lihula vallas ei ole kõike seda, mis on Saaremaal, kus Mull on veetnud viimased kaks hooaega või Vormsil, kuhu ta peaaegu oleks läinud, kuid meil on nii palju muud, mis aitab sellele kontseptsioonile sisu ja väärtust luua.


Seega, vaatamata sellele, et Mullile tekib potentsiaalseid kosilasi üha juurde, on Lihula suund see, mida praegu edasi ajanud oleme ja Lihula vald see koht, kus oleme Mullihotellile nii autoga, jalgsi kui paadiga head asukohta otsimas käinud.
  
Siinkohal lähevadki tervitused ja tänusõnad Tiidule (FIE Tiit Meel), kes meid mööda jõge sõidutas ning kaasa mõtles. "Kui see asi laheneks soodsalt, oleks väga hea!" oli tema kommentaar.
  
Meile endale tundub iga päevaga üha enam, et kogu Matsalu Rahvuspargi ning siinse imetabase looduse kooslus loob selleks, et Mulli hooaeg saaks sel aastal eriti eriline, suurepärased eeldused. Ka "RMK  – Loodusega koos" ning "Mullihotell – ainulaadne ööbimisvõimalus puutumatus looduses" on kontseptsioonid ja sõnumid, mis suutelised teineteist vastastikku toetama, täiendama ja kordades võimendama.

Tähenduslik ja piirkonda arendav sotsiaalne ettevõtlus

Ermil on hea eesmärgi nimel nõus andma selle hinnalise atraktsiooni n-ö Lihula kasutada ning keskenduma sel aastal sotsiaalsele ettevõtlusele.

Minu enda silmis on see kui "tänuväärt tööriist", mille abil siinset piirkonda arendada ning aidata fookusesse tõsta mistahes teemasid, tooteid ja/või teenuseid.
Esimene positiivne koostöönäide on juba praegu olemas. Ristturundus ProDigiga võimaldab illustreerida “Maale Elama” algatuse põhimõtteid, võimendada "tööta-kust-iganes" kontseptsiooni ja viia läbi erinevaid sündmusi, mis vajavad tehnilist võimekust.
Nimelt kuulub sel aastal Mulli lisavarustusse kiire internetiühendus ning Mulli asukohal silma peal hoidvad turvakaamerad. Samas, vaatamata kaasaegsele tehnoloogilistele lahendustele jääb ettevõtmise põhisõnumiks siiski puutumatu loodus, tähistaevas ning rahu ja vaikus.

"Sotsiaalne ettevõtlus,
kodanikualgatus, kaugtöökeskus – need on märksõnad, mis mulle hingelähedased ja millest praegu palju räägitakse. Lihula ja Mullihotelli projektiga soovime nihutada piire ja näha, kui kaugele on võimalik läbi ristturunduse ning erinevate osapoolte kaasamise jõuda.
Idee on anda kõigile, kes tahavad ja näevad Mullihotelli näol võimalust oma mõtteid teostada, selleks tööriist. Ükski idee pole liiga hull, kuulame hea meelega kõik pakkumised ära," on Ermili mõte ja motivatsioon kogu selle ettevõtmise taga.



"Jah, aga..." versus "Jah, miks mitte...?"
      

Jah, meil on mitmeid AGAsid ja küsimusi, mis lahendamist ootavad ning nii mõnigi kord tahaks öelda "Jah, aga ...", kuid fakt on see, et ainus viis teada saada, kas või mis, on anda endast parim, ja vaadata, mis saab.

Seega, kuna meil pole kaotada midagi peale iseenda panuse, energia ja aja, oleme ”Jah, AGA” asemel valinud “Jah, MIKS MITTE”.

Jah, miks mitte proovida.
Jah, miks mitte loota, et õige pea on meil Lihula vallas olemas suurepärane looduskaunis koht, kuhu Mullihotell püsti panna.
Jah, miks mitte pühendada enda tööväline aeg, nädalavahetused ning suvine puhkus millelegi nii lahedale ning teistsugusele?
Jah, miks mitte töötada selle nimel, et märksõnad sotsiaalne ettevõtlus, heategevus, koostöö, kaasamine, kodanikualgatus, võimaluste loomine, ideede realiseerimine saaksid meie igapäevaelu osaks või vähemalt teemadeks, millel on Lihula kontekstis oma koht.
Jah, miks mitte pidada Lihula valda Mullile samaväärseks kosilaseks nagu teisi Eestimaa ilusaid kohti, kes ootejärjekorras seisavad ning teda enda juurde sooviksid.  
Jah, miks mitte uskuda ja usaldada, et sellest kõigest sünnib otsest ning kaudset kasu kogu piirkonnale ja siinsetele inimestele.

Sinu võimalus kaasa rääkida :)

Kui siiani on Mull olnud justkui luksuslik hotellituba, siis sel aastal see kontseptsioon pisut täieneb ja muutub, pakkudes lisaks majutusele ka erinevaid sündmusi ning muid üllatavaid lahendusi, mis teiega koostöös sündima hakkavad.
   

Sellest tulenevalt on Mulli meeskond avatud headele mõtetele ja ettepanekutele, mida lahedat seal veel ette võtta ning ühtlasi on hetkel VEEL lahtine lõplik koht, kuhu täpselt see omanäoline, tähelepanu tõmbav magnet Lihula vallas paigutub.
 
Kõik pakkumised on teretulnud!
 

Kui see teema Sind kuidagi kõnetas ja mingeid mõtteid tekitas, oleme tänulikud, kui enda ideid ka meiega jagad. 
                        
Ermil Miggur, 5691 3474
ermil.miggur@hotmail.com

ja/või

Kristi Märk, 5668 8385
kriteamwork@gmail.com

Teamwork makes the dream work ;)



Mullihotelli puudutav lisainfo:

www.mullihotell.ee
https://www.facebook.com/mullihotell
Eesti esimene mullihotell meelitab maaläheduse ja ekstreemsusega
Mullihotell kolis Saaremaale
      
Temaatiline lisalugemine:
Kuhu peab Eestis minema, et veeta puhkus inimasutusest võimalikult kaugel

Palverännupäev Haapsalus

Reede, 15. aprill

Homme toimub Haapsalus PALVERÄNNUPÄEV, kus mulle on antud austav ülesanne ja võimalus koos teiste lugupeetud esinejatega lavale astuda.

Eelmisel aastal oli mul rõõm ja privileeg osaleda projektis "Culture on the Way", mille raames töötasin 6 kuud Santiago de Compostelas asuvas Galicia turismiinfopunktis.
Selle linna näol on tegemist palverändurite mekaga, kuhu suvisel ajal jõuab iga päev keskmiselt 1000, valdavalt jalgsi, kuid ka jalgrattal või hobusel saabuvat palverändurit.
See on teekond, millest on kirjutatud lugematul hulgal raamatuid ning vändatud rohkelt filme.

Santiagos elades õnnestus mul osaleda ka esimesel ülemaailmsel turismi ja palverännu teemalisel konverentsil 1st UNWTO International Congress on Tourism &  Pilgrimages, kuhu olid kokku tulnud rohkem kui 20 riigi esindajad, et rääkida maailma pühapaikadega seotud trendidest, toetavate teenuste võrgustikest, väljakutsetest ning võimalikest ühistest lahendustest.
Kõigest sellest ja paljust muust ma oma homses ettekandes ja töötoas räägingi.
Aitäh Epp, Jane ja Kristel, et mulle sellist võimalust pakkusite!

Lisainfo: http://camino.ee/
või Läänlase artikkel Haapsalus tuleb Maarjamaa 800. aastapäevale pühendatud palverännupäe

Trece voluntarios de nove países europeos realizarán tarefas de apoio e información aos peregrinos ao longo do Camiño Francés

~ :) ~

 Un grupo de voluntarios europeos expoñen a súa experiencia no apoio aos peregrinos ao longo do Camiño francés 

~ :) ~

Cultura en el Camino - Nuestria historia
~ :) ~
Pinterest board

Projekt "Culture on the Way": 13 noort, 9 riiki
San Francisco de Asis Pilgrimage 800 years

HAAPSALU PALVERÄNNUPÄEV
16. mai 2015

Prezi esitlus, mille kallal ma vaatamata sellele, et see oli mõeldud vaid üldiseks orientiiriks, reedel hulk aega pusisin, ei läinud kokkuvõttes käiku.
Miks nii? Sest telefonide abil kirikusse tekitatud internetiühendus jäi puudulikuks ning see presentatsioon keeldus ka kiire netiühendusega kohas minu arvutisse salvestumast ning mälupulgale liikumast.

 
"Mis seal siis ikka, ju nii on vaja," leppisin olukorraga ning hakkasin kiirelt paberile kavapunkte sirgeldama, ise mõeldes, et ju siis saab minu ettekanne toimima nii nagu iga rännak ja tegelikult ka Elu ise – kunagi ei tea, mida järgmine hetk toob :) 



   

Mina Haapsalu palverännupäeval 17.05.15
Foto: Arvo Tarmula

Sellised, kaabude, seljakottide ning jalutuskeppidega rändurid olid pool aastat minu elu ja töö "argipäev".
See, teatud mõttes äratuntav riietus ning olek, annavad justkui mingi identiteedi ja kuuluvuse tunde.

Mitte väga akadeemiline 
 
Kristel mainis enne, et Tiina tervituse lahendasid nad video asemel konservatiivselt ja traditsiooniliselt. Mina järgin sama trendi, ja räägin ilma esitluseta :)
Lisaks mainis ta, et tänane päev ei pretendeeri olema väga akadeemiline  – minu jaoks oli see väide suur kergendus, sest suure tõenäosusega olen üks Palverännupäeva kõige mitteakadeemilisem esineja. Ühtlasi olen täna siin üks nendest vähestest esinejatest, kellel pole doktorikraadi.
Enne, kui ma edasi lähen, räägin teile taustinfoks ühe loo, mis annab põgusa ülevaate minu enda usuliste tõekspidamiste kohta.

Jumala mägi 

Kui ma dets 2007- jaan 2008 mõned nädalad India ashramis viibisin, oli seal üks muuseum, kuhu keskele oli ehitatud suur mägi, mille tipus ilutses sõna "God" ("Jumal"). Mööda selle mäe erinevaid külgi läksid üles inimeste kujud, kes igaüks kandsid erineva maailma usundi silti. Kusjuures, "ateism" oli samuti täiesti olemas, sest on ju ka mitte uskumine kokkuvõttes ikkagi usk – kohati isegi see kõige tugevam usk.

Minu omalooming :)

Seesama mägi aitas mul iseenda jaoks piltlikult väljendada seda, millesse olin juba mõnda aega uskunud. Nimelt sellesse, et me kõik oleme küll erinevad ja igaühel on ome tõde, kuid suures plaanis oleme siiski kõik võrdsed ning "ajame ühte ja sedasama asja".

Üks usund ei ole halvem kui teine ega teine õigem kui kolmas. Mida iganes keegi otsustab uskuda, see on tema tõde ning mitte kellelgi pole õigus öelda, et see vale on.
Iga konkreetse inimese taust- ja uskumussüsteem loovad tema reaalsuse, kus ta elab ning igaüks tegutseb ning käitub just niimoodi nagu tema oskustest ning teadmistest lähtuvalt jõukohane.

Igaühel oma unikaalne Elutee

Jah, me saame vastastikku teineteist inspireerida ning innustada, luua keskkondi, mis soodustavad isiklikku arengut ja propageerivat üht või teist mõtte- ja uskumuste kogumit, kuid kokkuvõttes on ikkagi igaühel oma tee, mida mööda käia ning enda vaatenurk, kas, kuidas ja millesse uskuda ning millesse mitte.
Vähemalt nii mulle praegusel hetkel tundub, kuigi eks ka minu "tõde" muutub ajas vastavalt sellele, mida ja kuidas Elu õppetunnid mind ning minu tõekspidamisi kujundavad.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi, kui kuulsin, et üks sõbranna on usklikuks hakanud, suhtusin kogu sellesse "religiooni värki" pigem umbusu ning kriitilise alatooniga. Praeguseks olen liiga palju näinud, liiga palju käinud ja liiga palju ise läbi kogenud, et endale niisugust sildistamise ning pealiskaudsete hinnangute loopimise luksust lubada.

Kui mõnikord väidetakse, et vanusega lähevad mingid piirid kindlamaks ning seisukohad jäigemaks, siis õnneks (vähemalt praegusel hetkel) tunnen, et mu arusaamad muutuvad aasta aastalt pigem tolerantsemaks ja mõneski mõttes paindlikumaks.

"It is what it is! ~ :) ~ "On, mis on!"

  
  
Rohkem kui usulistesse ning muudesse suurtesse süsteemidesse usun pigem üksikisikutesse ning sellesse, et igal inimesed on õigus:

• olla see, kes ta soovib olla; 
• minna sinna, kuhu hing ihaldab; 
• mõelda neid mõtteid, mida ta tegelikult mõtleb;
• uskuda seda, mida ta ise vajalikuks ning õigeks peab;
• teha kõike seda, mida ta oma südames tegelikult teha tahab; 
• julgeda väljendada oma tõelisi tundeid, soove, vajadusi, igatsusi;
• julgeda eksida, vigu teha ja vajadusel otsast alata;
• andestada ja andeks saada; 
• armastada ja olla armastatud;
• olla parim versioon iseendast ning saada iga päevaga paremaks, kuid mitte teistest, vaid iseendast.

See, kas või mis usku keegi seejuures on või millist Jumalat kummardab või ei kummarda, on kindlasti oluline, kuid mitte kõige määravam.
Võin vabalt eksida, kuid tänaseks päevaks on minu "subjektiivne tõde" niisugune :)
     

Unistused vs reaalsus?

Palverännakud on jõudsalt kasvav trend, mis on üks võimalik viis, läbi mille tulevad inimesed oma igapäevasest mugavustsoonist välja ning saavad enda seniseid (mentaalseid, füüsilisi ning mistahes muid piire) katsetada ja nihutada.

Kuigi tugevalt usulise taustsüsteemiga, tõmbavad maailma pühapaigad järjest enam ka neid inimesi, kelle jaoks ei ole see niivõrd religioosne, vaid ennekõike spirituaalne, kultuurilooline ja/või mingil muul moel tähenduslik rännak.
 
Statistika väidab, et praeguseks on umbes 1/3 kogu maailma turismisektorist otseselt või kaudselt seotud erinevates paikades asuvate pühapaikade külastamisega.
  

Kuna elasin ning töötasin Santiago de Compostela katedraali vahetus läheduses, oli üks minu lemmik tegevusi see, et jälgisin inimeste, kes olid sinna just saabunud, reaktsioone ning hoiakuid. Ütleme nii, et seal nägi ikka kõike!

Suveperioodil jõuab sellesse mekasse kas jala, ratta või hobusega umbes tuhatkond rändurit päevas. Ühesõnaga, see inimeste vool, mis Santiagost läbi käib, on meeletu.
Sama meeletu on ka kogu selle kupatusega kaasnev teenuste võrgustik. Maailmakonverentsil õhku visatud prognoosi kohaselt on Jaakobiteel hetkeseisuga "peidus" veel vähemalt 30 000!?! uue töökoha potentsiaal.
    
 

It is OK to be under construction, it goes for both, buildings and people 
~ :) ~  
On täiesti OK olla vahepeal remondis, kehtib nii hoonete kui inimeste kohta

Santiago de Compostela katedraal on paljude inimeste jaoks aastaid unes nähtud ja ilmsi silme ette manatud unistus, mille poole nad, olenevalt enda teekonna alustamise paigast, nädalaid või kuid, kõnnivad. 

Paljudel ränduritel on peas mingi visioon ja pilt, kuidas näeb välja see kohtumise hetk, mille nimelt on nad iga päev astunud ühe sammu teise järel.  Nii mõnelgi inimesel om täpselt välja mõeldud ka see, mis nurga alt ja kuidas täpselt nad koos katedraaliga pilti teevad. 

On ju seal lõpp-punktis foto tegemine pea iga uue aja palveränduri jaoks ametlik lõpp ning tõestus "Jee, ma olen kohal!"

 

 Eelmisel suvel algasid aga katedraali ulatuslikud renoveerimistööd, mis tähendab seda, et suur osa sellest uhkest ja ajaloolisest paigast oli ja on siiani barrikaadidega kaetud.
Pilti sai teha, kuid peakangelane, Santiago de Compostela katedraal nägi seejuures välja mitte pooltki nii suursugune ja võimas, kui oma parimatel aegadel ning kümnetel postkaartidel.

Mine tea, ehk annab katedraal seeläbi meile kõigile ühe elu tähtsaima õppetunni. Nimelt selle, et olemus ja sisu on olulisemad kui välimus ning et mõnikord, selleks et pikemas perspektiivis terviklikult püsima jääda, on vaja mõnikord mingid elu osad tükkideks lahti harutada ning uutmoodi kokku panna.
Seda isegi siis, kui see tähendab kõrvaltvaatajate jaoks pisut inetumat vaatepilti.
    

Ja kui siis veel lõpuks selgub, et katedraali sissesaamiseks tuleb enda seljakott anda hoiule tasulisse kohta, kus sellele eelneb pikk järjekorras seismine, mille tulemusel võib juhtuda, et rändur jääb hiljaks keskpäevasele missale, mille algusajaks enamik oma saabumise aega planeerivad ...ühesõnaga, ütleme nii, et Santiago de Compostela paneb nii mõnegi palveränduri suhtumise proovile ning õpetab neile iseenda kohta nii mõndagi uut ;) 
         
          

"The expectation of the cathedral in Santiago is a long awaited one for the pilgrim. It was a bit anticlimactic arriving to find it covered by scaffolding and restoration crew machinery. Grey clouds and dark skies did little to improve the sensation, but I took my pictures and exulted in the moment nonetheless.

Regardless of what the cathedral looked like, I had arrived.

Kristi Märk had a similar experience when she first arrived as an EVS volunteer in Santiago, but the disappointment became an insight for her.
“I learned that it's ok to be under construction,”
she said over tea that night."

One chapter from my friend's blog.

"Culture on the Way" meeskonna esimene kohtumine
The first meeting of our team, April 2014

Kasulikke linke ning huvitavat lugemist:

• 1st UNWTO International Congress on Tourism & Pilgrimages
• Minu märkmed ja muljed maailma esimeselt turismi ja palverännuteemaliselt konverentsilt 
• Green Pilgrimage Network
• Pilgrimage more popular than ever: New York Times
• Sõber Todd'i blogipostitus teemal "It's OK to be under construction"
• Todd'i video, mis ta enda palverännaku ajal meie projektist tegi
  
• "Culture on the Way" projekt - fotod minu sahtli koristamise tulemusel tekkinud päevaraamatust 
• Terra Nova Pilgrim House Santiagos
• Minu maailmarändurist venna Meigo blogi
  
  

Ja siin veel paar tükikest minu Santiagos elamise aja omaloomigust ;)

Haapsalu Palverännupäeva kava

Palverännupäev Haapsalus
Maarjamaa 800. Palverännakud ajas ja vaimus
16. mai 2015, Haapsalu Jaani kirik ja toomkirik
  

Palverännupäeva eesmärk on arutleda palverännukultuuriga seonduvate aktuaalsete teemade üle. Kaardistada Eesti palverännukultuuri hetkeseis, peamised probleemid ja (sõlm)küsimused selle edendamisel. Pakkuda palverännakutest huvitunuile võimalust teha põhjalikumat tutvust palverännukultuuri kui ühe rändamise ja usulise fenomeniga.

Korraldajad: EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus, Eesti Jaakobitee Sõprade Selts, Pirita kloostri sõbrad.

Kava:

9.30	Kogunemine, registreerimine, hommikukohv (Haapsalu Jaani kirik, Kooli tn 6)
10.00	Konverentsi avamine ja rakendamine
	Tervitus Tiina Sepp
10.30	Ingmar Kurg: Palverännak kui kultuuriline ja religioosne fenomen
11.00	Kristi Märk: Palverännakute üldised trendid
11.30	Darius Liutikas: Palverännukultuur ja suundumused Leedu näitel
12.15	Lõuna Jaani kirikus
13.15	Aldur Vunk, Pärnu muuseum: Maarjamaa palverännakud ja palverännuteed ajaloos
	Paneelvestlus: Palverännakud Eestis ajaloolisest ja kunstiajaloolisest perspektiivist
	Paneelis: Aldur Vunk ja Ülla Paras
14.30	Pirita kloostri sõbrad ja Jaakobitee Sõprade Selts: Maarjamaa palverännuteed täna
	Paneelvestlus: Palverännutrendid ja Eesti palverändurite suurimad väljakutsed
	Paneelis: Pirita kloostri sõbrad, Jaakobitee Sõprade Selts, Maarika Traat, Andrus Mõttus
15.30	Temaatilised arutelud vestlusringides
	1) Palverännak kui usulise otsingu ja askeesi vorm (Tauno Toompuu) 2) Palve, meditatsioon ja mõtisklused teel olles: palverännak kui teraapia ja / või hingehoid (Tauno Kibur) 3) Praktilised nõuanded palverännakule minejale ja sellelt saabujale (Jaakobitee Sõprade Selts) 4) Palverännakud kui tõusev trend (Kristi Märk)
16.30	Infotund ja kokkuvõte
17.15	Rännak Haapsalu piiskopilinnuses
18.00	Vesper Maarja kabelis