Lumine laupäev

Öösel sadas päris korralik paks lumi maha, nii et täna oli üks väheseid talvepäevasid, mis oli täitsa talve moodi. Valge ja puha ...
Olen pool päeva mööda metsi ja põlde ringi tatsanud ning praeguseks väsinud, kuigi kell on alles kaheksa õhtul.

Ma olen aru saanud...hmm, mis siin pläkutada, mitte si...gi pole ma aru saanud :):)

Lihtsalt hakkab kuidagi kauget teed pidi kohale jõudma, et see, kuhu jõudnud olen, seda kõike olen ammuilma teadnud ja tundnud, et see ongi see, aga pole osanud selgitada - siiani ei oska, aga kõik taandub tagasi iseendale. Nii hea ja samas nii ülimalt tobe on teada, et mina, mina ja ainult mina vastutan enda mõtete, tegude ja elu eest, samas on küsimus, et kes see mina siis on? Kas see ego, see pisikene kristi minu peas, kes kogu aeg erinevaid pilte ja lugulaule välja mõtleb ja neid mulle reaalsuse pähe proovib müüa ?? või mis müüa, ta püüab mind panna uskuma, et tema ongi mina või et siis mina olengi tema ... noooh, läheb vist segaseks, on ju !
Asja võlu on selles, et see peaks kirjeldamatult lihtne olema, aga minu viga on selles, et ma ei oska lihtsalt mõelda.
Kui ma eile ühe puu otsa ronisin ja seal istusin ning üle lageda vaatasin, siis tuli selline ... kuna ma ei oska seda tunda, oskan vaid mõistusega loogiliselt selgitada, siis las ta jääb praegu ....

PS! selle eelmise sissekande sõbrapäeva jutu peale tuli mulle meili peale vastukaja, et sõber ei pea sugugi alati samamoodi mõtlema, pigem on sõber just see, kellel asjadest teine arusaam. Kellega on hea vaielda, kes teab sinu nõrkusi ja hoolib sinust sellele vaatamata. Vabandan, kui sisu natuke muutus, aga olen osanud selle kirja kogemata ära kustutada, nii et ehk saan andeks:D

Must ja valge

Eile oli sõbrapäev.
Vahest ma ikka mõtlen selle peale, et kes on SÕBER !?

Nii lihtne ja samas nii keeruline mõiste ning muidugi ei tohi ma vist siinkohal unustada, et võime lihtsalt mõelda on üks selline asi, mida on mul vaja veel kõvasti harjutada. Tegelt on elu suht must ja valge, kui vaid osata seda natukene lihtsustatult näha. Aga meile, inimestele, kuidagi meeldibki jube tähtsat mängida ning asju keerulisel viisil teha/näha.

Aga jah, sõber on vist see inimene, keda saab 110% usaldada, kelle mõtted võnguvad samal sagedusel ning kes on alati olemas. Pole siis vahet, kas me näeme iga nädal, iga kuu või paar korda aastas.
Kunagi saadeti mulle selline SMS, mida olen nüüd ise paar aastat korduvalt kasutanud, sest minu meelest on see nii õige

**** sõbrad on nagu *TÄHED*,
sa ei pruugi neid alati näha,
aga sa tead, et nad on
ALATI OLEMAS ***

On pühapäev, ahjus on tuli ning õues puhuva tugeva tuule tõttu tekitab see toas sellise undamise hääle.

Olen taas hakanud hommikuti jooksmas käima - olin juba unustanud, kui hea tunne see oli.
Kui siiani on maal elamine kui selline minu jaoks tähendanud sellist stabiiliset ja ühtlast mandumist, siis ütleme nii, et enam pole see sugugi nii.
See, et ma antud momendil pooleldi metas elan, ei ole mind mitte kui midagi tegemast takistanud.
Ma olen viimase pooleteise kuu jooksul 3x teatris käinud ??? tõsiselt ka. Kahel korral siinsamas Lihulas ning korra Haapsalus ... see on rohkem, kui Tallinnas viimaste aastate jooksul kokku.

Ja kuna ma nädalas korra või paar ka Haapsalu/Taebla või siis Tallinna suunas liigun, pole ka minu ujumise traditsioon üldse mitte katki jäänud.
Ning kuigi ma vahest jonnin ega saa aru, mida ja miks ma just sedasi olen otsustanud, saan aru, et see on minu vaba valik. Mul on vabadus teha mida iganes, kui ma seda peaksin tahtma.

Maailm on suur ja lai ning erinevaid võimalusi täis. Asi on vaid selles, et iga päevaga kasvab minus veendumus, et nii õige on see, et kelle hing pole kodus rahul, selle hing pole kusagil rahul.
Kui ma antud hetkest rõõmu tunda ei oska, siis ei muuda seda tunnet ka ilus külluslik tulevik või mis iganes muu asi.
See on teema, mida olen oma kaustikutes ning peakeses edasi-tagasi pea 10 aastat veeretanud ning tundub, et see hakkab lõpuks mingeid loogilisi selgitusi saama.

Meigo andis mulle linnas Eckhart Tolle video "The Flowering of Human Consciousness" ning ma olen seda nüüd eile ja täna vaadanud ning .... tjaaa, seda ei ole võimalik ümber jutustada ja seda pole mõtetki teha, aga iseenda jaoks panen mõned punktid kirja, et vajadusel endale meelde tuletada.

Power of life comes if you say "yes" to life, it means "yes" to NOW, because everything in life always happens NOW.

Stress - being conflict with this moment, because you want to be in the future. But the problem is that all you have in your entire life is only NOW. There is no past or future, all things may happen only NOW.

It is what it is. Let it be and let it happen!
What is the point of denying it if IT IS.
Allow all the forms: situations, people, feelings, emotions to be part of this PLAY of life.

Ofcourse there are things in the past which have happened with you, but you are not in a reactive relationship with these events anymore, because you are not seeking yourself from these situations.
There is nothing so big that can come to a field of NOW.
Life is simple if you are not seeking yourself from past or future. This is a new state of consciousness.
You´ll become aware about this STILLNESS where it all happens and further more - you´ll understand that YOU ARE IT!

I am a DREAMER

Käisime nädalavahetusel taas seminaril ning kogu selle elu virr-varri ja nii paljude mõttetuste vahele oli nii hea taas selles keskkonnas ja nende inimeste seltskonnas olla.

Ei midagi sellist, mida varem kuulnud poleks olnud, aga nii mõnigi ammu teada mõte sai olulise võimenduse ja alles paar päeva tagasi kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ... sest mõne idee peale tekkisid seosed ning need tekitasid omakorda mingeid edasisi mõtteid jne.

Vaatasin oma vanasid unistuste raamatuid ning kuigi teiste sõnadega ja konkreetsemalt, aga jõuan ikka ja jälle taas samade asjade juurde tagasi.

***********

DREAMER

.... ma ei teadnudki, et selline foto üldse olemas on, aga leidsin selle Meeli fotode kaustast, mille pealkiri oli "Kristi viimane õhtu Eestis"
Sellest pidzaamast sai minu Inglismaal oleku ööriietus, aga nagu näha, ei olnud too 4. okt õhtu mitte minu viimane õhte Eestis :) aga see selleks.

Peamised sõnumid, mis mul peale nädalavahetust siiani kõrvus kumisevad.

• All you need is a DESIRE and PASSION - these two things create WORK ETHIC

• You have to know that you are good. Try to find out what do you think about you INSIDE of YOU ?

• There are two ways of living.
  

1. Short term pain and Long term happiness
2. Short term happiness and Long term pain
   Choice is yours, but it is wiser to pay the price now and play later :)

• The moment you stop worrying what other people think you might become successful

• All what matters is whether YOU believe in YOUR OWN DREAMS
• KEEP on GOING and KEEP yourself FOCUSED
  

* NOBODY owns tomorrow ! *

Ühesõnaga, see seminar oli taas kord õige asi õigel ajal, sest vastasel juhul on täiesti kergesti võimalik siia Eesti halli ja sombusesse argipäeva ära uppuda.
See oli läbi aegade üks parimaid ja vajalikumaid sünnipäevakinke, mida endale teinud olen, kuigi siinsamas on näha ka minu vananemise puhuks ilusaks sätitud lauakene koos Ossmeti poolt tehtud kingiga.
Ma olen küll oma patriotismiga ja selle maale kolimisega oma elu 180 kraadi muutnud, aga see rahutuse tunne on hinges endiselt täiesti olemas.
Ma ei teagi, mida ma sellega tegema peaksin. Hetkel tean vaid seda, et laste koolivaheajal või isegi natukene enne seda teen kõik endast oleneva, et saaks Eesti tolmu taas kasvõi ainult natukeseks oma jalgadelt pühkida ning kuhugi sooja **päikeselisse** kohta minna, sest see udu ja sudu ning hall värvus imeb minust viimsegi energiatilga ning pean tõsiselt pingutama, et üldse viitsiks ning sooviks midagi teha.

Ja see ilma kireta, ainult tahtejõuga, asjade tegemine, see nüristab kõige rohkem ning tekitab tunde: "Milleks seda kõike vaja on?"

... nii et nüüd ei ole vaja nuriseda ega vinguda (sest olen seda oma mõtetes juba paar päeva teinud:) vaid lahendustele keskenduda, et mida ma nüüd ette peaksin võtma, et mitte siia ära manduda. Kuigi olgem ausad, eile oli üle pika aja super selge ilm ja imeilus päikeseloojang, mis pani unustama, et jalad suure sopa tõttu all ringi käivad :D !?

PS! täna istun autosse ja sõidan linna, et endale taas meelde tuletada, kuidas see esinemine käis ja mis tunne on mõned tunnid koos vahvate inimestega veeta, kelle mõtted võnguvad samal sagedusel :)

Kummikud

Kummikud, kummikud...
Saage tuttavaks, need on maal elades ja Eestimaa kliimat teades minu parimad sõbrad ja abimehed - sooja voodriga kummikud, millega lähen läbi vihmast ja veest :)

....ma olen laisk, ma ei viitsi eriti enam üldse siia blogisse kirjutada, sest kõik muu, mida n-ö lauasahtlisse kirjutan, võtab kogu vaba aja.

Vahest on mul tunne, et aega on küll ja nii palju on kordi, mil soovin, et jõulude aegne tunne oleks kauemaks püsima jäänud.


See VABADUSe tunne, et ei pidanud kuhugi kella peale minema, ei pidanud midagi tegema - see kõik tekitas minu soovi tegutseda, sest ma tean, et ma ei pidanud mitte kui midagi tegema.

Inimese loomus on ikka naljakas - kui midagi peab, siis nagu üldse ei tahaks, aga kui midagi ei pea, siis nagu hullult tahaks.

Mul on viimase kuuga kogunenud 70 A4 arutlust teemal elu, minu mõtted ja loogika ning ühtlasi väljendavad need püüdlusi mõista, et kas elu on tõesti spiraal.

Ma jõuan samasse kohta tagasi, ainult et vahepeal olen end paar keerdu kõrgemale kerinud ?
See omakorda tekitab küsimusi, et ... oeh, las ta jääb, ei hakka seda 70 lehekülge ümber jutustama.

Naljakas, naljakas - mida rohkem ma arvan ja usun end asjadest ja eelkõige iseendast aru saavat, seda enam saan aru, kui vähe ma tegelikult mõistan ning kui üks vastus tekitab mitu uut küsimust, siis tekitab see tunde, et kas see ongi selline lõputu otsimine ning püüdlus MÕISTA ....
kunagi arvasin, et sellised enese MINA otsingud ja oma tõelise olemuse avastamine, et need kõik jäävad sinna puberteedi ikka, aga et kui täiskasvanuks saan, et siis saavad asjad nagu selgemaks või loksuvad kuidagi paika.

Samas nagu ei tahagi, et need paika loksuks, sest siis hakkaks ju igav, aga teisalt - kurat seda teab, kui isegi teaks, mida tahta. Kõige hullem ongi vist see, et olen aru saanud, kuidas need tahtmised ja nende täitumised ei vii mitte kuhugi, ainult veel sügavamale "rappa".
Siis tunnen end nagu selle uduse pildi peal näha on ... täielik siilike udus, kes ei tea, kes ta on ja kus ta on või kuhu ta minna tahaks.

Aga jah, välised asjad ei tee õnnelikuks, sellest hakkan ka juba aru saama, samas on neid vaja .
... ei saa öelda, et raha ei tee õnnelikuks, sest ega ka raha puudumine kedagi õnnelikumaks ei tee kui selle olemasolu ... samas on vastused minu sees ning hingerahu ju raha eest ei saa. Mis sest kasu on, kui ostan kalli reisi, põgenen soojale maale ning loodan, et seal siis juhtub midagi ilusamat - ega Viilma ilma asjata vist ütle, et kelle hing pole kodus rahul, selle hing pole kusagil rahul.

Aga äkki see polegi küsimus, millele vastust pean otsima, äkki on see lihtsalt fakt, mida pean nentima, et olengi selline rahutu ja vaba hing, kes ei taha mingil juhul kuhugi aheldatud saada.
Olgu selleks siis mingi kontorilaud kella 8st 17ni või siis kindel ja stabiilne elukoht.
Ma ei tea, miski hetk tundsin, et teadsin, sest kõik tundus nii õige ja loksus kuidagi iseenesest. Siiani olen rahul, et ei ole igavat rutiinset tööd, kus pean iga päev hommikust õhtuni olemas olema.
Minu jaoks on edu ja edukus sootuks teise tähenduse saanud. Ei ole vaja busy-busy VIP olla, vaid ülimalt mõnus on vahest see tunne, kui kumbki mu mobiil pole terve päeva endast märku andnud.
Ülim hõivatus ei ole veel edukus, küll aga olen iseenda jaoks edukas, kui mul on võimalik teha asju, mida naudin ja seda siis, kui mul endal tuju on.
Kooliga on sama lugu. Tean, et teen seda nii kaua, kuni see ametikene mulle meeldib - sel hetkel, kui asi minu enda jaoks vastumeelseks saab, on aeg selle hobiga hüvasti jätta.

Igal juhul olen endale taas igasugu kohustusi kokku kogunud, mis tõsi küll, mulle kõik meeldivad, ja kui ma midagi ette võtan, siis soovin seda maksimaalselt perfektselt teha.
Ses suhtes olen enda suhtes nõudlik, kohati kindlasti liialt ning tunnen, et kuigi keegi teine väljastpoolt mind tagant ei utsita ega peksa, teen ise enda elukese kiireks ja keeruliseks.

Aga ehk polegi see halb .. mis on üldse halb? Seesama halb on teisel hetkel Hea ja vastupidi. Segaseks kisub ära, ehk see ongi põhjus, miks hetkel enamikke kirjutisi ei avalda :):)

Käin parem õues, jalutan Bennuga metsas, istun jõe ääres, teen pilte ja õhtuti imetlen tähist taevas ... sest mul on aega ja võimalust seda teha ....kui ma otsustan endale parasjagu aega anda ... ja need on hetked, mil tunnen, et rohkem polekski nagu elus vaja saavutada.

Selline hüplev ja ebaloogiline jutuvada sai, aga mis ma ikka miskit loogilist aretan, kui mõtetel mu peas ei ole mingit loogilist alust....ja kõige imelikum on see, et homme samal ajal võin istuda samas kohas, kanda samasid riideid ja isegi olla samas asendis, aga kogu maailma hoopis teise nurga alt näha, hoopis teist juttu kirja panna, sest mõtted mu peas on teised ja kes siiani ei usun, et reaalsust kui sellist ei ole olemas, meie ise enda mõtetega loome iseenda reaalsust, siis ... sul on õigus seda mitte uskuda, aga mul on vist küllaldaselt põhjuseid seda uskuda :)
Nagu Sirje mulle ütles: "Elu on näidend, kus ma ise olen enda elu lavastaja, stsenarist ja näitleja!" Minu enda võimuses on otsustada, mida/keda ma mängin, kuidas ma selle rolli välja kannan jne jne.

Siin ja Praegu

****
Naljakas, kuidas asjad ja olukorrad muutuvad sellest olenevalt, kuidas nendesse suhtuda. Kui ma praegu oma elu kõrvalt vaatan, siis poleks iial arvanud, et kõik need 2007 aasta sündmused sellise tulemuseni viivad.

Ma olen 3 nädalat ja paar päeva tagasi kodumaal olnud ning selle aja jooksul oma elu 180 kraadi teises suunas pööranud. Olen palju lugenud, veel rohkem igasugu võimalikel ja võimatutel teemadel kirjutanud ning niisama toimetanud.

Olukorrad, millele ma varem pole sedasi tähelepanu pööranud, sest miski muu kusagil mujal on tundunud märksa olulisem.

Jõulud pere keskis - väärtused on natuke rohkem paika loksunud. See, kuidas Meigo ja mamma kabet mängisid või see, kuidas mamma jõuluvana süles istus, ilma, et ta aru saaks, kes jõuluvana kostüümis peitub?
Mõtle, muidu ma ju ei näekski, kuidas mu vanaema vananeb!!?

Tean, et see on heietamine, nagu pensionär juba, aga mul on nende asjade üle hea meel, sest need muudavad palju.

Lisaks minu kallis koer Bennu, kes ei jää minust sammukestki maha, kui ma õues ringi kõnnin. Ta on nii truu, nii lojaalne, kui ainult koer olla saab. Isegi, kui olen ta garaazi kinni pannud, et ta ei saaks minuga tulla, isegi, kui ta on minust sinna maha nuuskuma jäänud, on ta hiljem, kui mind taas näeb, kõik unustanud ja minu kohaloleku üle õnnelik. Vahest vaatan teda ja kadestan. Oskaksin vaid mina inimesena ka sedasi olevikus kohal olla, unustada kõik asjad, mille üle ma alles paar tundi tagasi vihastasin või mille peale solvusin.
Kuna Ben on juba nii vana, siis ära sõites oli üks minu hirme, et mis siis, kui ta vahepeal ära sureb ...

Eile lõppes minu esimene töönädal, mis on minu n-ö tavapärasest töönädalast väga erinev. Lausa nii erinev, et kui eile õhtul hilja peale teatris käimist koju jõudsin, siis käis peast läbi: „Mis mõttes?“

Tean, et paljud inimesed pärivad ja küsivad mu järele, et mis ja kus ja kuidas Kristil läheb?
Mis ta nüüd teeb?
Sest minu viimane sissekanne ja fakt, et ma pole eriti paljudega suhelnud, tekitab küsimusi ja igasugu kuulujutte – kes teab, et olen suurest masendusest koju põgenenud ega soovi kedagi näha, kes arvab, et midagi muud halba on juhtunud, kuid ausalt öeldes pole ma sinna eriti süvenenud .... mulle läheb küll korda, et tuttavad huvi tunnevad, aga mulle läheb tunduvalt rohkem korda see, mida ma ise tunnen ja teen ja mis kõige olulisem - mida ma ise oma tegemistest arvan :)

Nii lihtne ja elementaarne järeldus, aga ennast tundes on see suur edasiminek. Aga neile, keda huvitab, siis päriselt toimub ... teadke, et minuga on kõik korras, rohkem korras kui kunagi varem !!!
See Alkeemiku tunne, mida Inglismaal olles suht pikalt kirjeldasin, ei olnud mitte ainult tunne, vaid see ongi minu elu. Pidin kaugel-kaugel ära käima, et näha enda jalge ees toimuvat, et osata hinnata seda, mis mul kogu aeg olemas olnud on .... nagu ma ka enamikele läkitatud uus aasta soovis kirjutasin.

Ma olen kõikjal su ümber, sa komistad kogu aeg mu otsa, aga uurid aina silmapiiri, et näha mu tulemist.

Kes ma olen?
***
ÕNN

Usun, et veel aastakene tagasi oleksin stressis, et issand, ma ju ühinesin selle Aafrika arenguinstruktori programmiga ja ütlesin paljudele, et tulen tagasi alles 2009. aasta kevadel, nüüd aga olen juba tagasi ning veel Lihulas. Issver, milline tagasilöök. Aga minu jaoks on praegune olukord kõike muud kui tagasilöök, ma naudin igast "imelikke" tegevusi, millest varem pole osanud undki näha, õpetaja amet on üks nendest.

Ma ju nagunii plaanisin otseses mõttes reisimise, uute tutvuste ja enda isikliku arengu nimel selle aja oma elust „loovutada“, aga kuna see programm täitis minu jaoks selle eesmärgi.
Ma leidsin vastused oma küsimustele ja seega ei näe ma mitte midagi halba selles, kui nüüd mõnda aega siinsamas Eestimaal oma programmi jätkan. Tõsi, natuke teisel kujul, ok, päris palju teisel kujul, aga so what?

Olen avastanud, et siiani pole pea ees tundmatusse vette hüppamine minu jaoks probleem olnud, sest tundub, et olen alati pinnale tagasi ujunud.
Palju suurem väljakutse seevastu on suuna muutus, kuna perfektsionism ning kohusetunne üheskoos on „sundinud“ seda suunda, kuhu hüpatud sai, järgima.

Praegu leian, et kuigi mulle on ka kohati tundunud „oeh jeesus, kui vaid see ja see oleks teisiti, küll siis oleks lahe elada“ hakkan aru saama, et minu elu on päriselt ka täies ulatuses minu enda valik ning ma saan absoluutselt kõige muuta, kui mul vaid soovi ja tahtmist on.

... kui olla hästi avatud ja paindlik, siis elu ise justkui korraldab minu ümber kõik asjad nii, nagu vaja.

Ja seda usun ka, et kõik raamatud, mida siiani lugenud olen ja ka praegu loen, „satuvad“ minu kätte just sellel õigel ajahetkel, mil neid kõige rohkem vajan.

Taas mainin ära selle, mida ma ka Inglismaal kirjutades korduvalt rõhutasin.

Kõik see, mida ma siin väidan või õigeks pean, see tundub antud hetkel MINU enda jaoks kõige õigem – see ei peagi kellegi teise meelest õige idee või elamise viis olema vms. Olen endiselt seda meelt, et mida iganes keegi enda jaoks õigeks peab, see ongi tema tõde ja selle üle vaielda ei ole mõtet. Nagu Mick mulle ütles:

„Elu on lihtne, kui sa austad kõiki inimesi ja nende vaateid, sest igaüks on erinev!“

Hetkel loen taas Eckhart Tolle´t, kes kirjutab muuhulgas sedasi:

„Leia kõigepealt see, mis on esmatähtis, ning muuda Praegu oma sõbraks, mitte vaenlaseks. Tunnista tema olemasolu, austa teda. Kui sinu elu aluseks ja peamisesks tähelepanu keskpunktiks on Praegu, kulgeb su elu suure kergusega.

Toidunõude ärapanemine, äristrateegia koostamine, reisi kavandamine – kumb on olulisem: tegevus ise või tulemus, mida tahad selle tegevuse kaudu saavutada? Olevikuhetk või mingi hetk tulevikus?

Kas käsitled olevikuhetke kui takistust, mis vajab ületamist? Kas tunned, et on vaja jõuda mingi hetkeni tulevikus, mis on olulisem?

Praaegu kõik inimesed elavad suurema osa ajast niimoodi. Kuna tulevik jõuab kätte ainult oleviku kujul, toimib niisugune eluviis halvasti. Sellest tekib pidev rahutuse, pinge ja rahulolematuse allhoovus. Sel moel ei austata elu, mis on Praegu ning iialgi mitte-Praegu.

Lõppude lõpuks ei võta sa elu eest vastutust enne, kui võtad vastutuse olevikuhetke, Praeguse eest, sest Praegu on ainus koht, kust võib leida elu.“

Ja see on vist kaudses mõttes üks olulisemaid põhjusi, miks praegu omadega Lihulas tagasi olen. Aafrika mõte ja sealne kooliprojekti mõte, kõik oli lahe, aga see 10 kuuline protsess enne seda oli vaid lõpptulemuse nimel elamine ning rabamine, pidev rahulolematus, aga ma tahtsin juba PRAEGA midagi teha, kuidagi ennast arendada, ma ei viistinud nii kaua oodata, kannatamatu nagu ma olen :)

Samas, enamik sõpru, kellega suhtlesin, on jäänud. Ses suhtes täitis programm enda eesmärgi – sõbrad ja tuttavad üle terve maailma on olemas, sest lennupiletid ei maksa ju tänapäeval enam suurt midagi.

Maailm on üks pisikene küla ja aina pisemaks aastatega läheb, rahvusvahelised sõbrad mitte ainult ei arenda keeleoskust, vaid aitavad ka kogu maailma asjadest paremini aru saada – õpetavad mõistma.

Kui praegu minu mailbox´i vaadata, siis enamik kirju on ingliskeelsed. Miks? Sest nende inimestega on praegu endiselt hästi tugev side, sest see, mis me üheskoos seal läbi tegime. Ka need inimesed, kes programmist lahkunud, annavad kõigile meilitsi teada, kus nad nüüd on ja mida edasi teevad ...
Nii elavad kõik praegu minu asjadele kaasa ning soovivad edu. Meie Gaia õpetaja Jan kirjutas mulle nii ilusti, et saab minu kirjast aru, et see on antud hetkel minu jaoks vist tõesti õige tee, aga et küll meie teed kunagi taas ristuvad ja Anne-Marie soovitas, et kui ma selles kohalikus koolis õpetama hakkan, et ma siis õpetaksin neile MAAILMA asju ning aitaksin õpilastel mõista ka globaalseid probleeme jne.

Kõik asjad, mis juhtunud, on mulle kasulikud ja vajalikud olnud, sellele ma vastu ei vaidle. Vastasel juhul ei ajaks ma praegu sellist juttu ega mõtleks selliseid mõtteid.
Naljakas on see, kuidas me kõigi ja kõigega kaudselt seotud oleme. Kuidas elu mingeid olukordasid ja inimesi meie teele „paiskab“, et me taas teatud asjades aru saaksime.

Olin sel nädalal üle väga pika aja paar päeva tööasjus Tallinnas ja ööbisin enda korteris, kus praegu Meigo ning Uku elavad. Minu mõningad asjad, mis sinna veel jäänud, on eraldi kappi pandud.
Minu 3 raamatut, minu 3 unistuste raamatut, mis on nii erineval ajal kirjutatud ja mis sisaldavad ka küllalt erinevaid asju. Ma pole neid tükk aega lugenud ja eriti huvitas mind just see esimene, sest selle kirjutamisest on möödas ikka päris mitmeid aastaid.

Üksikasjad ei ole olulised, aga seal on 10 asja/olukorda, mida oma elus teha/saavutada soovin ja nii naljakas kui see ka pole, nendest 7 on sisuliselt juba täide läinud. Jah, hoopis teises kontekstis, kui ma esialgu mõelnud olen, aga ma mõtlen tähendust minu enda jaoks.

Ei hakka kõiki siia üles lugema, aga muuhulgas olen kirjutanud, kuidas ma soovin vabaneda traditsioonilisest palgatööst, s.t kella 8st 17ni töötamisest.

Jah, ma töötan ju endiselt, aga hoopis teistmoodi ning teise motivatsiooni alusel. Võtan seda kui projekti, mille olen ise valinud ning mille nimel olen valmis pingutama ja iseenda mugavustsiooni laiendama.
Ma olen inglise keele õpetaja, sest ma tunnen, et ma tõsiselt ka soovin seda teha, kuna mul on nende aastatega saavutatud mingi oskustase ja kogunenud mingi kogemus, mis võib lastele kuidagi kasuks tulla. Kuigi olgem ausad, 10-12 klass ei ole enam lapsed, vaid täie mõistusega täiskasvanud inimesed, aga see selleks.

Ma teen täpselt nii palju ja nii hästi, kui ma antud hetkel oskan ja annan omalt poolt parima, et see, mida ma ei oska, selgeks õppida. Peale igat tööpäeva tunnen, nagu oleksin taas midagi olulist teinud, sest see töö on nii teistmoodi kui see, millega siiani harjunud olen.

Ossmetiga on sama lugu. Teen küll päris palju asju, aga täpselt siis, kui mulle endale sobib ja just nii kiiresti, kui ma ise seda teha soovin. On olnud päevasid, kus kõik läheb kiiresti ning kergesti ning ma teen mõne tunniga sama töö, mis muidu seal kontorilaua istudes taga 2 päeva aega võtaks.

Oluline on ju see, et asi saaks tehtud ja hästi tehtud, mitte see, mitu tundi ma selle kallal pusin või teen nägu, et ma pusin :)

Aastaid tagasi märkisin üles ka selle, et soovin kirjutama hakata (kirjutanud olen kogu aeg, aga natuke rohkem kirjutama kui siiani:) - see on üks seitsmest asjast, mis on päris suures osas täide läinud, sest ega see, et blogi selline lünklik on, ei tähenda, et ma ei kirjuta. Vastupidi, vahest mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui aina kirjutan, sest see on tegevus, mida saan nüüd vastavalt oma valikule teha just siis, kui see õige vaim peale tuleb.

See oli asi, mille üle Inglismaal kurtsin, sest mul tõesti polnud seda võimalust, kuigi nii palju oli kordasid, kus oleks kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud ... aga õhtul koju jõudes olin selline laip, et mitte s...gi ma ei jaksanud enam.

...... elu rullib end kuidagi vaibana end minu ees lahti, kuigi korduvalt olnud tunne, et mida kuradit, mis toimub??? Seda ma küll ei tahtnud, mille jaoks see nüüd vajalik on jne???

Saan „Secreti“ filmist sootuks teisiti aru kui varem ja kuigi tean sellest vähe, ajab ka NLP värk hirmu nahka – see ei ole normaalne, aga elu vist polegi normaalne. Hmm, las ta praegu olla.

Igal juhul kasvab veendumus, et inimene on tõepoolest võimeline saavutama mida iganes, kui ta vaid täpselt teab ja kirja paneb, mida ta soovib?!

Sest sellest hetkest, kui teadmatus asendub mingi veendumusega, hakkavad asjad juhtuma ning seda on keeruline selgitada, aga kui see asi on ÕIGE, siis ei peagi nagu ise väga palju tegema, sest nagu ma ütlesin .... ASJAD hakkavad ISE juhtuma !!!

Otsus tehtud !!!

1. jaanuari hommikul kell 12:00 väljub minu lennuk suunal Tallinn-London. Ma ei jõua ära oodata, millal Birmingami linnemelust ja liiklusummikutest minema saan.

Taani kool asub õnneks maal, kus on mets ja meri, nii et seal peaks rahu ja vaikus olema ehk.

Ja Aafrika. Kui ma vähegi valida saan, siis soovin mõnda kooliprojekti, kus saaksin täiskasvanuid ja lapsi õpetada. Ja peale Aafrikat ... ootan juba seda aega, millal saan erinevate riikide DI koolides oma projekti põhjal käia esitlusi tegemas ... see kõik on see, mida arvasin end tahtvat !!!
KUNI põmmm-põmmmm, miski mu sees hakkas selle kõige vastu protestima, sest see ei tundunud ÕIGE.

Eestisse jõudes tulin kiiresti-kiiresti linnast ära, sest mul oli vaja aega, et iseenda jaoks olulisi otsuseid vastu võtta ning valikuid teha.

Olen viimase kolme päevaga teinud oluliseimat tööd - mõtlemise tööd - ja hulga asju enda jaoks selgemaks saanud.

Kaks nädalat enne kojutulekut hakkasid tänu Livale, laos töötamisele ja veel mõnedele kokkulangemistele minu mõtted hoopis teist rada rändama.


Kui tänaseni kahtlesin veel nii mõneski asjas ning hoidsin igaks juhuks oma suu kinni, siis praeguseks olen otsustanud.

See Easyjet´i lennuk lendab 1. jaanuaril Inglismaale ilma minuta :)

NB! kui kellelgi on soovi 1. jaanuaril Londonisse lennata, andke teada !


KODU, kallis KODU !

Lopa on endiselt seesama Lopa, aga see, kuidas ma asju näen, on väga palju muutunud. Olen viimaste päevade jooksul palju õues ringi jalutanud ja avastanud, kui ILUS siinsamas kodus tegelikult on /sellest ka palju fotosid/


Ma olen siit pärit, ma olen nii kaua aega siin veetnud, aga kohe saab 10 aastat ajast, mil siit ära kolisin.

14 aastaselt, kui Tallinnasse kooli läksin, arvasin, et Lihula on kõige mõttetum koht üldse, kus elada - hing ihkas minema siit.

Tallinnas ja Tartus elades tundus, et midagi on endiselt puudu, hing ihkas minema siit pisikesest ja halva kliimaga Eestist, kaugele piiri taha ..he-he!

Inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on, see on normaalne vist:)

Ühinesin selle Aafrika arenguinstruktorite programmiga, sest mulle ei meeldinud kella 8st 17ni raha eest tööd rabada, seejärel läbi ummiku oma üürikorteri poole sõita ning kogu aeg nii meeletult hõivatud olla.

Tahtsin muuta midagi iseenda ja teiste elus, aga Eestis tundus see võimatu, sest tundsin end iseenda elus ja võetud kohustustes lõksus olevat !!!

Birminghamis rabasime nagu hullukesed tööd teha, aga siiski oli piisavalt aeaga ja võimalust kogu oma elu üle järele mõelda. Seda igapäevast pinget ja välist survet ei olnud enam.

Mõtted olid kuidagi vabamad ning hakkasid rändama uutel radadel. Vahetult enne jõuluks koju lendamist hakkasin esimest korda mõtlema reaalselt variandile, et MIS SIIS, KUI .. ??

Seesama maakoht, mida lootsin Taanist eest leida, on mul Lopa näol kogu aeg olemas olnud. Ilus loodus on vaid kiviviske kaugusel, aga pole osanud seda väärtustada.
Ja see kuulus Aafrika päikeseloojang, mida paljude inimeste esitlustest näinud olen.

Need kõrvalolevad fotod ei jää väga palju alla ja ometi on tegu kohaliku Läänemaa päikeseloojanguga, nii et ka seda ilusat vaadet pole vaja ookeani taha otsima minna, aga selle teada saamiseks oli vaja korra kaugel ära käia.



See, et unistasin Aafrika lasteprojektist, et nende elus midagi muuta ja neile midagi õpetada.

Siinsamas kohalikus Lihula koolis ei ole hetkel õiget eesti keele õpetajat ja inglise keele õpetaja käib Tartust siin tundi andmas??

Mulle pakuti juba eelmisel aastal mingit osalist tööaega, sest nad olid nii hädas, aga siis oli minu suhtumine:

"No kuulge, mina ja Lihulasse tööle, nii väike palk ja see õpetaja töö nõuab ju pühendumist ning aega. Unustage ära!"

***

Praegu vaatan seda pigem kui võimalust enda programmi siinsamas Eestis jätkata, õpetades kohalikke lapsi.

Igal juhul helistasin eile Lihula kooli direktorile ning saan temaga 3. jaanuari hommikul kell 10:00 kokku.

Samas, olgem ausad, ka Ossmetist ei saa kuidagi üle ega ümber. Ainuüksi asjaolu, et peale lennukist maha astumist ja seda, kui olin suure kohvri koju ära viinud, seadsin esimese asjana sammud Türi tänavale, näitab midagi.

Ja teise Eestis oleku päeva veetsin Rauli ja Reeda juures Rohukülas ning Taeblas meie tehases.

Jap, õpetaja ametist saab loodetvasti minu hobi, aga Ossmetis töötan kindlasti edasi. Ma usun, et minust saab üks paremini vaktsineeritud töötajaid. Näiteks ei tohiks mulle teoreetiliselt külge hakata A+B hepatiit, tüüfus, kollatõbi, meningiit jne jne...he-he.

Kolin küll Lihulasse ja seega nii minu tööaeg, töökoht kui töö iseloom ning minu roll muutub päris oluliselt, aga ideid on seoses uue projektiga päris palju, nii et ... tjaaa, elame-näeme.

Kõik asjad ja plaanid, mis minu peas natukenegi idanenud on, hakkavad kuidagi kiiresti ilmet võtma.
Vaatan üle pika aja meie Lopa maamaja sellise pilguga, et mida ja kus teha annab. Lihula korter on meil kevadeni välja üüritud, nii et alguses elan kindlasti päris maal.

Aga jah, tapeeti hakkan vahetama, laele mingit uut katet panema ja uksi üle värvima.

Mul nii kahju, et enamik poed on praegusel pühade ajal kinni ja vajalike asjade ostmisega ootama pean.

***

Istusin sisuliselt pea terve aasta ühe koha peal ja minu elus ei juhtunud suurt mitte midagi, ei osanud midagi ette võtta endaga. Seejärel aga hakkasin mingis suunas minema: läksin ja läksin, aga praeguseks tundub, et see pole päris see ning leian, et tuleks suunda muuta.

Ma ei saa öelda, et see oli vale tee. See oli vajalik, et mõistaksin ja kogeksin maailma natuke teise nurga alt. Inimesed, kellega kohtunud olen, on mind ja minu tõekspidamisi palju mõjutanud.

We are FAMILY :):)

...minu Birminghami perekond jääb mingil määral endiselt minu perekonnaks ning ka mõnede laomeestega suhtlen kindlasti meilitsi edasi. Nagu ma peale Olga lahkumist korduvalt ütlesin: "Sõprus ei tunne riigipiire ega vahemaid!" ....nr 1 väärtus Gaia juures on sealsed INIMESED, selles pole kahtlustki. Hetk, kui Liva laos oma kuldsed sõnad ütles, on üks nendest hetkedest, mil klapid mu silmade eest kaduma hakkasid.

"There is no place better. It is better if you are better!"

/Liva Levica/

Kui Rauli töötoas nägin seda fotol olevat silti

"Artell AEGA KÜLL !"

siis tundsin, et nii ongi. Mul on ka aega küll. Olen kogu aeg arvanud, et ei ole, aga on ju.
Ma olen vaba inimene ja kui ma soovin praegu Lopal olla, siis võin siin olla nii kaua, kui hing ihkab.

Olen jalutanud paikades, kus pole siiani terve elu jooksul käinud, sest need asuvad suht kaugel ja mul pole olnud AEGA, et nii kaugele jalutada??!!
Reedel hilja jõuan maale, pühapäeva hommikul panen juba asju valmis, et tagasi linna poole startida, nii juba 10 aastat.

Nüüd olen siin ja jäängi mõneks ajaks siia. Naljakas mõelda, aga tunne on nii õige ses osas, et ma lihtsalt ei saa ära lennata. Eks aja möödudes jutt muutub, sest minu arusaamad muutuvad, aga antud hetkel mõtlen ja tunnen sedasi.

Nagu meie Gaia õpetaja Anne Marie ütles:

***

"The inspiratsion has to be taken from other place
than it has to be delivered"

***

Inspiratsioon tuleb üles korjata teisest kohast, kui see koht, kuhu see suunatakse.

***Olen selle tsitaadikese elav tõestus:)

BLOGI läheb (jõulu)puhkusele

Ossmetist sain on kalli punase Peugeot´i, millega küll esmapilgul natuke sõita pelgasin, sest pole pea 3 kuud autorooli peos hoidnud ning parempoolne liiklus ja puha, aga siin ma olen - ise elus ja terve ning autokene ka.
Lopa, Lopa, meie kallis Lopa. Jah, kruusateed on aukus ja sopased ning Ben hüppas juba suurest rõõmust mu püksid poriseks, aga see tähendab, et ma olen KODUS !!!

... ja see pisiasi ka, et blogi ma hetkel enam ei kirjuta, vähemalt sellisel kujul mitte, sest sain täna aru,et ...


/hmm, las mõned asjad jääda minu teada:/

Rahulikke jõule !

Kodumaa

EESTIMAA, EESTIMAA, oled mu KODUMAA .... on 19.dets, kell on 16:09 ja ma istun Ossmetis oma endise laua taga ....

Imelik, võõras ja natsa unine tunne on !!!

Kõrval on foto meie eile õhtusest lahkumisest, mil Ivo ja Ausra (Iona tegi pilti) meid National Expressi bussijaama viisid.

Kas millegi lõpp või millegi algus?

....hmm, nii emotsioonide rohket nädalat ei ole mul kaua olnud.
See foto on tehtud eile natuke enne kella kümmet õhtul New Street´i rongijaamas, kui terve oma alles jäänud "perega" Livat ära käisime saatmas.

GreenWorld´i laost lahkumine oli raske, õigemini oli raske sealsetest inimestest lahkumine. Poleks kunagi uskunud, et mingisse kollektiivi nii kiiresti ja nii "sügavalt" sisse sulame.
Liva nuttis eile lahinal, mul olid täna pisarad silmis ja klomp kurgus ... kusjuures nii mõnelgi mehel ka.

Praegu on kell 22:08, meie bussini on veidi vähem kui 3 tundi, läheme meie parki jalutama - viimast korda sel aastal. Olen Eestist 2 kuud ja 2 nädalat ära olnud.

Ma ei oska selle aja ja iseenda kohta midagi öelda, sest liialt palju on öelda ....

Hommikul vara

Kell on 6:23, sain 7 minutit varem valmis kui tavaliselt. Täna on Liva viimane päev laos, õhtul sõidab ta rongiga East Midlandsi lennujaama, et hommikul kella kuuese lennuga Riia poole lennata.
Mul on jäänud tänane ja homne. Meie Kadi ja Kadriga hakkame homme öösel vastu kolmapäeva kell 1:00 bussiga Londondi Stanstedi lennujaama poole sõitma, et kell 4 seal olla ning 6:50 lennuga Eesti poole lendama hakata :)

Päris paljud on juba läinud ning praegu ei ole ühtegi päeva, kui kellelegi "head aega, häid jõule jne" ütlema ei peaks. Eelmisel nädalal läks Kristiina, laupäeval Paja Tsehhimaale, eile hommikul lendas Luis Portugali, täna hommikul lähevad 2 Leedu tüdrukut, õhtul Liva Lätimaale.
Kui siin kõik pead-jalad koos elame, siis unustame peaaegu et ära, kui erinevatest kohtadest me tuleme :)

******
õues on külmetanud, nii et maa on härmas - nagu päris talv kohe. Ok, me nüüd tööle, tulevad 2 viimast ja 2 erilist päeva laos :)

Jõulupidu Planet Aid´is

Kell on 00:07, jõudsime umbes tunnikene tagasi meie jõulupeolt ning nüüd veetsime meie pargis veidi aega.
Maapind on natukene külmetanud, nii et päris jõulune tunne on tegelikult.
Õhtu Planet Aid´is oli tõeliselt ilus ning vaheldus missugune. Olen küll väsinud, aga väga rahul omadega. Me sõime pidulikku jõulusööki, me laulsime jõululaule ning võistlesime tiimides küsimustele vastates.
Õhtul pargis tegime niisama lollusi, laulsime ja naersime end pooleks ... need on hetked, mis GAIA eriliseks teevad.

Võitlus iseendaga

Taas on selline nädal, kus peale 5 tööpäeva laos, peaksime laupäeval leaflet´ima, sest siis kasutame siinoldud aega maksimaalselt ära ning suurendame tõenäosust, et kogu vaja mineva 2650 poundi jaanuari lõpuks kokku saame.

Ma ei soovinud leaflet´ima minna, ma tõesti ei tahtnud, sest esiteks ma ei viitsinud 8 tundi kõndida ja teiseks mulle ei meeldi selle juurs see, et ma ei tea mitte kunagi, mis tulemus tuleb. Üle-eelmisel laupäeval panin korralikult kõik 1000 lehte ära, aga 2 päeva hiljem said meie kollektorid minu piirkonnast vaid 5 kotti, nii et täiesti mõttetu. 5 koti pealt läheb meie koolirahaks umbes 5 poundi (päev laos annab kooli jaoks u 40 poundi).

Kuna ma teadsin, kuidas Anne Marie suhtub, kui ma vaba päeva soovin, siis pakkusin välja, et ehk võin selle asemel minna tänavale ajakirju müüma.
Meie majas on praegu 4 DI-d (neist kaks eestlast: Kristi ja Olaf :), kellel on ka fundraisimise ehk ajakirja müümise nädal. Kogu süsteemi ümber jutustama ei hakka, aga Gaia jooksul kogume kooli jaoks vajaliku raha, et Taanis Lindersvoldist 6 kuud elada, süüa ja õppida ning Taani jõudes hakkame koguma samas suurusjärgus summat oma Aafrika projekti (lennupiletid, viisa jne jne) jaoks.

Kokku on ühe inimese "maksumus" selle pooleteise aasta jooksul umbes 150 000 - 200 000 krooni. Humana toetab mingis osas, aga enamiku rahast kogub igaüks ise.

Seega, peale Gaia´t saabki üldjuhul peamiseks raha "teenimise" võimaluseks fundraisimine ehk tänaval ajakirjade müümine. Kes sellega hakkama ei saa, siis on natuke keeruline, kuigi paljudele on kogu see tegevus väga vastumeelne.. Eks see ongi peamine põhjus, miks hästi paljud katkestavad. See foto on tehtud CICD klassiruumis, seal on kahe tiimi inimesed ning need, kes ära läinud, on maha tõmmatud ja keskel on kiri:

"Who will be the next?"
"Kes on järgmine?"

Tjaa, eks põhjuseid, miks ära minnakse, on palju ja mitmesuguseid, alustades organisatsioonist, õpetajatest ning lõpetades ma ei tea millega, kuigi ausalt ka ei viitsi seda teemat siin lahkama hakata, sest see oleks niiiiii lõputu.

Mul oleneb see fundraisimine täiesti tujust ja enesetundest.
Ses osas on mul natuke lihtsam, et minu jaoks on kerge võõraste inimestega rääkima hakata, suht jutukas nagu ma olen, kuigi ajakirju müües on hoopis teine tunne inimesi kõnetada. See on sisemine võitlus iseendaga, kuna mingi osa minus tunneb kogu aeg:

"Kristi, saa ometi aru, see on täielik kerjamine, sa tüütad neid inimesi, kas sul häbi ei ole neid sedasi keset tänavat segada!??"

Teine osa minus on aga positiivne, mis võtab seda kui numbrite mängu. Mida rohkemate käest ma küsin, seda suurema tõenäosusega leian üles need inimesed, kes ostavad selle ajakirja väga hea meelega.

Aga ainus mure on see, et täpselt nii, nagu ma ei tea, milline nendest 1000 leaflet´ist on see, mille tulemusel inimene koti ukse taha paneb, ei tea ma ka seda, milline inimene on nõus seda ajakirja ostma. Selleks, et teada saada, tuli mul õppida inimesi tänaval peatama ning lühidalt selgitama, mida ja miks ja kui palju me kogume.
Kui ma ise usun, siis suudan seda emotsiooni ka inimestele edasi anda ning nad ostavad, sest nad usuvad mind. Aga kui endal on kahtlane tunne, et kas ikka ja miks nad peaks, siis on väga surm seal tänaval seista. Seisan ja vaatan, süda puperdab sees ning küsin endalt, kas ma tõesti soovin seda teha???
Täna hommikul magasin päris kaua, umbes 11 paiku hakkasin siinsamas moslemite piirkonnas ehk esimesel suuremal tänaval pihta ... mõtlesin, et kui ma kasvõi 10 poundi saan, olen omadega juba igati plussis, sest sellest rahast ei arvutata midagi maha, sest pole lisakulusid kütusele, ega millelegi muule.

Ingliskeelne ajakiri "Africa", mille maksumus on 2 poundi. Hakkasin siis otsast pihta, alguses hästi ebamugav tunne, aga tegin nii, nagu eile õhtuse esitluse tegija ütles - püüa igaühega rääkida, kellega vähegi võimalik.
Tjaaa, kerge öelda, raske teha, sest enda sees on see lollakas kerjamise tunne. Aga kuna soovisin tegelt oma hinges väga vaba päeva saada, siis ....ei, ma ei loobunud sellest ajakirja müümise mõttest ega tulnud tühjade kätega koju tagasi, vaid vastupidi - otsustasin, et kui ma juba siin tänaval seisan, siis panen endale parem mingi eesmärgi ja püüan selle kiiresti ära teha, see on valutum, kui aeglaselt teha. Võtan end korraks kokku, võtan hoiaku, et mul on ükskõik, mida keegi mõtleb ja lihtsal teen ja teen ja teen. Selleks, et saada üks "jah", on vaja saada vähemalt 10 "EI-d", tänane statistika oli vähemalt sedasi.

Paningi miinimumi 10 poundi, et alla selle koju tagasi ei tule ja ise veel sisemuses mõtlesin, et 20 oleks päris hea, see oleks ideaalne päeva keskmine kogu Gaia jooksul.
Naeratasin ja rääkisin, rääkisin ja naeratasin ning poole tunni pärast oli mul 10 poundi olemas. Kuna olin kaugel teises tänava otsas, siis pidin nagunii tagasi kodu poole tulema, aga otsustasin enne suures kaubakeskuses väikese pausi teha.
Jalutasin ja vaatasin, kuidas inimesed suute korvidega jõuludeks sisseoste teevad. Hea tunne oli, sest ma ei tundnud isegi kiusatust midagi osta. Jõulude tähendus minu jaoks on midagi muud, tõsiselt ka ...

Tagasi tulles otsustasin, et mis seal ikka, proovin taas igaühte, keda vähegi saan, kõnetada. Peale silmsidet ja naeratust on edasine jutt umbes selline:
"Tere Sir/Madam. Olen vabatahtlik, kes läheb Aafrikasse. Meie loovutame poolteist aastat oma elust, teie saate meie projekti toetada sellega, kui ostate selle ajakirja. 2 poundi on meie jaoks peenraha, aga Aafrika lapse jaoks selline raha, mille eest saab ta kuu aega süüa."

noh, eks see jutt varieerub ja hüpleb vastavalt inimeste reaktsioonile, aga täna olin kuidagi hoos ning kõik läks libedalt. Paljud inimesed andsid lihtsalt raha ega soovinud ajakirja. Mõned, kes raha ei andnud, soovisid niisama edu ja ütlesid, et toetavad seda, mida me teeme jne jne. Erinevad inimesed, erinevad arvamused. Alati olid vastused positiivsemad, kui ma esialgu kartsin, aga ma ei tea, miks see ikkagi nii raske on. Üks naine võttis lausa selle pangakonto numbri ja lubas ülekande teha?!

Mina ei teadnud, mis nende inimeste peas toimub, mul olid vaid oma hirmud ja kahtlused, aga peaaegu alati eksisin.
See onu/tädi, kes tundus pealtnäha selline hästi karm või kuri, oli lõpuks see, kes raha andis, nii et kunagi ei saa kellegi eest otsustada. Eks vahest oli küll tunne, et kurat, miks ma teda või teda ei julgenud kõnetada, äkki oli tema just see õige inimene .

.... kuna naised moslemid kannavad neid mustasid rüüsid, siis on näha vaid SILMAD ning täna sain aru, miks silmasid HINGE PEEGLIKS nimetatakse, sest kuigi ma näen vaid ta silmi, on mul võimalik näha, kas ta naeratab või on kurb vms.

Koos poes käimisega kokku olin kodust ära 2 tundi ja teenisin 26 poundi !!! mis on minu enda kohta väga hea tulemus ning enne ühte olin juba meie majas tagasi ning nautisin vabadust:)

Ebaõiglane natuke ehk, et mõned (nagu ma ise kaks nädalat tagasi) kõnnivad 8 tundi, saavad mõne üksiku koti ning ma olen 2 tundi kodust ära ning saan kõvasti üle keskmise päevanormi.

Vanasõna on see:

"Kelle pea ei jaga, selle jalad peavad jagama!"

Elu on karm, aga õiglane, ütleks minu kallis isa selle peale.
Neid väljendeid ei saa üks üheselt meie Gaia programmi üle kanda, sest vahest mõni inimene lihtsalt ei suuda võõraste juurde minna ega neile midagi müüa või raha küsida ning sel pole mõistusega midagi tegemist, aga üldine idee on siiski see, et kes suudab rääkimisega raha teha, ei pea nii palju füüsiliselt rabama.

Mul on enda üle hea meel, et suutsin sellele nõmedale alguse tundele vaatamata (kui nagu õnnetuse hunnik seal tänavanurgal seisin) end kokku võtta ning iseennast veenda:

"Kristi, pole hullu midagi, sa saad sellega hakkama. Kõik teevad ju selle programmi raames sama asja, järelikult on need inimesed olemas, kes on nõus seda ajakirja ostma!"

Ennast võita on kõige raskem, aga kui see õnnestub, siis see tunne, mis hiljem tekib, on seda väärt. Praegu tunnen seda tunnet. Täna on üks viimase aja parimaid päevasid.
Kuulan "Elmar´i" raadiot, koristasin oma riietekappi ning sortisin oma asju - hea ja kodune tunne on. Kuna sain kauem magada, siis olen end suht välja maganud ning mul olnud mitu tundi aega lihtsalt olla.

Õhtul läheme Planet Aid´i majja jõulupeole, nii et eks paistab, mis saama hakkab....

Ajataju kadunud - õnneks :)

Eile õhtul saime suht varakult koju, sõin õhtust ja olin tund aega meie pargis - lihtsalt kõndisin, seisin puu najal, imetlesin tiigi peal häälitsevaid linde ning taevast. Õnneks ei saanud kuidagi kusagilt aru, et olin eelmisel ööl vaevu 4 tundi maganud... välja arvatud see, et juba kella kaheksast ronisin voodisse ja lugesin ...

Täna peaaegu sama lugu, kuigi kell on tunduvalt rohkem. Kogu mõtteprotsess, mis mul peas toimub, on selline, et ma ei oska seda kirja panna - kõike vist ei olegi vaja osata kirjalikult
väljendada.
Mul on tõsiselt nagu talveunest ärganu tunne, mitte et ma teaksin, mis tunne on talveunest ärgata, aga ohooo-üllatused on kõikjal.
Eriti see AJA ja KOHA asi, et ei ole absoluutselt vahet, kus ja millal olla ... seda ei saa kirjeldada.

Täna, kui oma lemmikpuu (sest sellel on ideaalne kuju) najal seisin ja taas taevast vaatasin, tulid mulle äkki Nancy Dornani sõnad meelde.
"Kas sa tead, et sa ei ole puu ning see tähendab, et sul ei ole juuri ja et sa võid teise kohta liikuda, kui sulle ei meeldi see koht elus, kus sa praegu oled."
Igal juhul on südames kuidagi õige TUNNE, mis sest et hing on ärevust täis.
Aga vähemalt tunnen, et elan ja mul on hea meel, et suudan lihtsalt OLLA, ilma et ma kella vahiks või kuhugi kiirustaks, kuigi tegelikult kiire ei ole. Minu puhul on see suur saavutus. Eraldi oskus, mida soovin parandada :)
"Igaüks on erinev" ütleks Mick selle peale.

Väliselt on kõik endistviisi ... ärkame, veedame paar tunnikest ummikus, töötame 8 tundi, veedame paar tundi ummikus, oleme õhtuks väsinud jne .... täna pidime peale lõunat taas eriti aeglased olema, sest muidu ei jagu homseks tööd - tjaaa, ei kommenteeri seda asja, ei viitsi oma vaba aega sellest mõtlemisele kulutada.

Homme on meie viimane REEDE laos, ostsime Liva´ga natuke head ja paremat, sest siin on kõigil natuke magusam ning parem tööpäev.
Naljakas, kuidas 7 nädalaga võib mõni koht ja sealsed inimesed nii omaks ning kalliks saada, et lausa kahju on lahkuda, kuigi olgem ausad - ega sellises kohas väga palju pikemalt töötada ei soovi. Ma pole oma elus vist nii palju ja nii intensiivselt töötanud, kui siin nende kahe ja poole kuu jooksul, aga eks vist seepärast ongi Gaia tutvustuses kirjas, et pead olema motiveeritud ja hard-working person :)

Mõtlesin eelmisel nädalal oma CV peale, mille kunagi ammu kirjutasin ja kuidas ma oma ideaalset töökohta kirjeldasin. Leidsin selle CV lõigu ja panen ta siia ka:

"Tunnen, et olen hea töökohal, mis eeldab inimestega suhtlemist ja ringi liikumist. Soovitatavalt saan ise oma töögraafikut kujundada ning endale ise tööalaseid vahe-eesmärke seada.
Kui olen midagi alustanud, siis suudan vastutada selle eest, et see edukalt lõpule saaks viidud. Meeldivad tööülesanded/projektid, mille tulemused on silmaga näha.
Ühe koha peal istumine ning millegi rutiinse tegemine on väga hea töö, kui seda ajutiselt teha."

Naljakas, kui ma praegu seda asja leaflet´imise või lao tööga võrdlen, siis nii tobe, kui see ka pole - leaflet´imine on nagu enam-vähem. Terve päev ringi liikumist ning päris palju suhtlemist. Saan ise valida, mis tänavast ma alustan, kui palju tööd teen, kui kiiresti ma teen. Kui olen pähe võtud, et panen kõik 1000 lehte ära, siis seda ka teen, tulemus on silmaga näha, sest päeva lõpuks on kaart täis kritseldatud ning kui hästi läheb, siis minu lehekese lugemise tulemusel paneb mõni inimene koti riietega ukse taha :)
On algus ja lõpp ning ühe koha peal istumist ei eksisteeri.

Kuigi vaevalt, et ma mõni aasta tagasi neid ridasid oma CV-sse kirja pannes sellise "karjääri" peale mõtlesin, aga saan aru, et just selliste tööde tegemise tulemusel olen oma ELUst arusaamisega jõudnud sinna, kus ma praegu olen.
Kuigi vahest on valus, et mille kuradi pärast ma enne seda või teist asja ei näinud/ei mõistnud, saan aru, et selles vist ELU MÕTE ongi, et kogu aeg õpilase rollis olla:)

PS! eile linnas jalutades nägin ravimireklaami, mille sõnum oli

"Don´t let your health you to stop working!"

/Ära lase tervisel enda töötamist lõpetada/

See on kõige lollakam asi, mida viimasel ajal näinud olen, kuigi mõistan, et tänapäeva maailm ongi vist Töö, Töö, Töö .. Raha, Raha, Raha .. tühja see Tervis ja tühja see Elu ... see peaks vastupidi olema, et ära lase tööl oma tervise eest hoolitsemist unarusse jätta, aga eks ma ise olen ka selle järelduseni alles viimasel ajal jõudnud, nii et äkki see seepärast nii väga mind häiriski. Omamoodi on nõme, et saan aru, k

Lõpuks ometi ...

Palju on juhtunud, mitte väliselt, aga minu sees. Lao Phil ütleks selle peale endale iseloomuliku muhedusega: "Fucking HELL !!!" :):) see on vist kõige populaarsem väljend kogu laos.
Kell on 22:34, jõudsime just Planet Aid´i majast presentatsioonidelt tagasi - ütleme nii, et täna õhtul on mul tunne, et ma lihtsalt pean kirjutama, mis viimaste päevade jooksul mu kallis peakeses toimunud on, muidu kaob see õige tunne ära.

Õige tunne oli tegelikult 4 tundi tagasi, kui me laost koju jõudsime, ja ma isegi küsisin meie õpetaja käest, et äkki saaksin täna koju jääda, aga vastus oli kindel "ei" ning praegu olen talle tegelikult isegi tänulik, sest kokkuvõttes oli väga huvitav ja tore õhtu.
Aga noh, vahest on see jonnipoiss nii hullult sees ning sel hetkel viskab ikka väga hullu kopa ette, et terve päeva raba seal laos ja õhtul, peale tööd, ka dikteeritakse, mida teha ja kuhu minna. Vahest mind nii väga vihastab, kui mul on just hea mõte tulnud ja ma nii väga tahaks aega iseendale, et lihtsalt minna ning see üles kirjutada, aga ma ei saa, sest keegi teine otsustab, mida ma antud hetkel selle asemel tegema peaksin ja sel hetkel tunnen end kui puuris olev loom, kellelt on vabadus ära võetud, kuigi ma tean, et ma olen ise soovinud ja oma nõusoleku andnud.

Samas, olgem ausad, see rügamine on päris tasuv rügamine, sest praeguseks, kui olen olnud siin kaks kuud ja ühe nädala, on mul kooliraha sisuliselt 1500 poundi koos ehk üle 30 000 - ja see ongi see põhimõtteline vahe, et see on n-ö sääst, kuigi see raha läheb otse "kuhugi" :)

Samas mõtlen nii sageli, et kas ma teeksin seda kõike ka RAHA kui sellise nimel ja vastus oleks 100% kindel "EI".

Kuigi, mida aeg edasi, seda rohkem on kogu GAIA ainult "raha, raha, raha", püüan ma sellele mitte mõelda. Püüan paljudele asjadele mitte mõelda, aga ma ei oska. Kui väga ma sooviksin, et kusagil oleks nupp "SWITCH OFF!!!" ja saaksin end igas mõttes välja lülitada, aga ma ei oska.

Siiski, vahest on hea mõelda, sest see võib viia millegi uueni, kuigi see ei ole tegelikult midagi uut, vaid see on kogu aeg olemas olnud, aga ma pole osanud seda märgata või julgenud sedasi mõelda.

Täna oli küll selline oohhhooo-üllatuse päev, mil nii mõnigi asi hakkas teises valguses paistma. Tegelikkuses usun muidugi, et asi ei olnud vaid tänases päevas, vaid täna toimus lihtsalt mingi murrang, mis siiani oli vaid segane tunne minu sees, millest ei osanud aru saada.
Ega ma vist praegu ka ei saa, aga mingi kuju on see tunne saanud ning nagu ma HULL´is kirjutasin, et üle tüki aja on õige tunne, siis see tunne on muutunud natuke teiseks tundeks, aga mul on hea meel, et ma midagi tunnen - tõsiselt ka, sest vahest tunnen end kui ratsionaalselt mõtlev inimrobot, kes lihtsalt eksisteerib ega tunne suurt mitte midagi.
Ma ei oska seda olekut kirjeldada, aga kõik, kes teavada, missugune olek see on, saavad aru, mida ma mõtlen ja kes ei saa, siis ... sorry, aga ju siis pole vaja sul sellest praegu aru saada.

Täna õhtul tulin laost koju, jalutasime läbi kesklinna jõuluturu, muusika mängis, kirikukellad helisesid ja kuna täna oli üle pika aja esimene päev, kus maa oli natukene külmetanud, siis oli esimest korda JÕULUTUNNE ja tänu tänasele tööpäevale, mis aitas mul nii paljudes asjades selgusele saada, oli mul sealt läbi kesklinna jalutades tunne, et süda tahab rinnust välja hüpata.

Nägin tänavamuusikuid ja andsin neile kogu oma peenraha, mis mul rahakotis oli, sest tean, et Meigo ja Uku oleksid sama teinud ja tahes tahtmata tulevad nad sellist pilti nähes mulle meelde.

Olgugi, et alles eile oli mul suht must masendus - see on alati peale HULLi sedasi, et ma naudin sealolemist, aga siia jõudes on kuidagi tagasi auku kukkumise tunne ning see mõjub muserdava´lt.
Aga see tänane rõõm oli selline vaikne sisemine õnnetunne, mida ei oska sõnadesse panna, sest ma sain aru, kuidas kogu mu elu on MINU VALIK. See tunne, tunne mu sees, oli taevas ja muusika ning virr-varr mu peas, mis vaatamata sellele, et ma midagi aru ei saanud, tundus nii õige.

Jah, see võib kõlada nii lollakalt, aga tõsiselt ka, siin olles leiab nii mõnigi tark tsitaadi reakene reaalsuses tõestust (laused, mis siiani olid minu jaoks pigem viis targana näida või lihtsalt sõnakõlks)
Kohati on see valus, sest kui mingi arusaam kohale jõuab, siis esmalt tuleb kahetsus: "Mille kuradi pärast ma sellest varem aru ei saanud?" aga seejärel annan endale aru, et ju see siis peab nii olema ja hea, et ma vähemalt nüüd natuke õppust võtnud olen ja samas tean, et sama asi tundub mõne aja pärast taas teises valguses ning see normaalne.

Mõtted on peas nii vales järjekorras praegu, et ma ei oskagi seda sasipundart lahti harutada ega tea, millest alustada, kuigi nagu näha, siis alustasin ma lõpust ehk sellest, milleni see täna välja viis, aga tegelikkuses peaksin siiski algusesse tagasi minema. Noh, samas ei ole see päris kindlasti algus alguse tähenduses, vaid vahe-etapp, mis andis tugeva tõuke edasiste arusaamade tekkimisel.

Vahest tunnen end nagu kuivatusmasinasse keerlema panduna, sest kogu mu elukene on nii intensiivne ja raputab täiesti läbi ning lõpptulemusena muudab minu olekut. Hästi ebamugav protsess iseenesest, aga kui mind kuivana sealt masinast lõpuks välja võetakse, olen õnnelik.

HULList tagasi tulin Ann-Marie (meie 51 aastane õpetaja) autos, meie õpetaja, kelle kohta enne tulekut igasugu õudusjutte räägiti, et kui jube ta on jne jne. Pühapäeval 4 tundi temaga ühes autos olles ja pikalt maailmast ning kõiksugu asjadest rääkides jõudsin järeldusele, et tegelikkuses on tegu väga põneva ja toreda inimesega, kellel on nii huvitav vestelda.

Rääkisime tõesti paljudest asjadest ning ma ei oska ega soovigi seda siin ümber jutustama hakata, aga üks asi, mis mulle hinge läks ja igati loksutas, oli see, mille peale olen peaaegu terve siinoleku aja mõelnud. Üks oli see, et ta rääkis, kuidas nii palju tava mõistes ülimalt edukaid inimes on äkki otsustanud, et tulevad siia - mõnel on firma pankrotti läinud, teine saab lihtsalt aru, et see pole see, mida ta oma elult soovib. Aga ta ütles nii kenasti, et paljud inimesed on oma elus nii kinni ja neile tundub, et valikuvõimalus puudub, aga tegelikult see ei puudu, nad lihtsalt ei näe seda, sest neil pole õrna aimugi, et neil on õigus valida, mis ja kas ja kuidas nende elus toimub.

Ja teine lause, mis mulle siiani rahu ei anna ning muudkui meelde tuleb, sest see nii õige ja tunnen, et minu puhul on ka just seesama asi juhtunud.

"The inspiratsion has to be taken from other place

than it has to be delivered"

nii see ongi, inspiratsioon peab tulema teisest kohast, kui see koht, kuhu see suunatakse.
Eesti keeles kõlab see nii jube konarlikult, aga mõte on ehk arusaadav.

Uskumatu, kuidas kogu mu elu ja vaade minu enda elule on muutunud ainuüksi sellest, et kuigi mul ei ole siin kaua aega, näen oma senist elu profiilis. Ma võtsin aega, et sellest igapäevasest virr-varrist, sellest metsiku kiirusega veerevast "orava rattast" korra välja astuda ja kõrvalvaataja pilguga vaadata, mis minu elus toimub.

See on natuke naljakas ja kohatu võrdlus, aga sama on selle suure riiete kotiga, mida me pakime. Kui ma kogu aeg peadpidi seal koti sees olen, siis ma võin kogu südamest proovida endast parimat anda, et see maksimaalselt korraliku kujuga tuleks, aga ma ei näe, kuidas see kokkuvõttes välja näeb, sest ma olen liiga lähedal. Ausalt ka - piisab paarist sammust ning ma näen kogu pilti ja lihtne on näha, kus ma midagi tegemata olen jätnud või milline nurk kohendamist vajab?!

Minu ELU on nagu see suur kott, seni olin seal peadpidi sees, ning arvasin, et see on õige, mida ma teen ning kartsin, et muudmoodi ei olegi võimalik.

Tegelikult ma lihtsalt ei muud võimalust, sest ma olin liiga lähedal. Vastus on liiga lihtne, et seda märgata. Ma ei oska enam lihtsalt mõelda. Inimesed üldiselt ei oska enam lihtsalt mõelda. Kõik on intelligentselt keeruline, sest nii paistan targema ja paremana. Kõik geniaalsed asjad on lihtsad, liiga lihtsalt, et neid uskuda ja sageli liiga lihtsad, et neid üldse tähele panna, sest ma ei oska asju tunnetada, mul on vaja asju mõistusega tõestada, loogikaga põhjendada.

See, et mina antud hetkel lahendust ei näe, ei tähenda, et lahendust pole olemas.

Taas üks tark lause. See on vist tsitaat raamatust "Jah või ei - teejuht paremate otsusteni", aga mis kasu on mul sellest teooriast, kui ma sellega midagi peale pole osanud hakata. Lihtsalt üks särav lause paljude seas, mida targa jutu vahepeale puistata, selle tähendust tunnetamata. Aga ok, mis ma ikka endaga nii ülimalt karm olen. Selles olen ma ülimalt hea, kriitilisuses iseenda ja seeläbi ka teiste suhtes.
Täna laos pakkides laterdasime Liva´ga igasugu teemadel ning mingi asi viis selleni, et hakkasime rääkima kohtadest, kus oleks parem olla, kui seal laos.

/Kell on 23:53, loogilist juttu on raske ajada, aga kuna täna on nagunii jutt tunnetest ja sellest, kuidas mingi asi või olukord tundub, siis pesen vahepeal hambad puhtaks ning panen muud asjad valmis ja kirjutan edasi, et siis, kui uni päris maha niidab, saan kohe oma kallisse voodisse ronida/

00: 10 Ja siis äkki ütles Liva mulle:

"Actually there is no place better,
only if you are better yourself it seems better!"

"Tegelikult ei ole paremat kohta olemas, ainult siis, kui me ise oleme paremad, tundub see koht parem."
....ja see lause jäi mul pähe keerlema ja keerlema ning ma sain aru. Need ei ole vaid tühipaljad sõnad, vaid see ongi nii. Ja-jah, me kõik teame, et õnn on meie padja all peidus, aga kas me ka usume ja tunneme seda???? ...mina ei uskunud vist eriti, päris kindlasti uskunud.

Ma arvasin täiesti siiralt vist seda, et kusagil mujal on teistmoodi ja ma saan nullist alustada, teistsuguseid asju teha, ringi reisida, uute inimestega tutvuda ning see kõik on olnud tore ja puha, olen meeletult õppinud ja kogemusi saanud, aga täna jõudis mulle kohale, et saaksin täiesti vabalt ka Eestis oma eluga rahul olla.
Ma saaksin oma elu muuta täpselt nii, nagu ise sooviksin. Valik on minu, alati on valik, isegi, kui ma seda antud hetkel ei näe, aga praegu ma näen. Ei, mul ei ole plaanis seda programmi pooleli jätta, vähemalt antud momendil arvan seda, kuigi me oleme Läti tüdruku Jana´ga seda ka varem arutanud, et tulime siia mitte selle programmi vaid iseenda pärast ja kui selle millegi enda sees leiame või kui see miski paika loksub, siis võib juhtuda, et me ei näe vajadust lõpuni jääda ...

Kogu see programm hakkas kurnama ning muutus tüütavaks, sest mingil hetkel arvasin, et nii, ma olen nüüd siin ja ei lahku enne, kui see edukalt lõpetatud saab.
Täna jõudis mulle kohale, et täpselt sama äkitselt, kui ma otsustasin siia tulla, sest see TUNNE tundus õige, võin otsustada ka lahkuda, kui see mulle ÕIGEna tundub. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et me oleme siin vabatahtlikult, aga ikkagi olin iseendale vaikimisi lubanud, et mis iganes ka ei juhtuks - mina jään lõpuni ja endale tunnistamata, hakkas see otsus mind kohustama.
Täna, kui ma asja natuke laiemalt nägin, siis oligi selline oohhhooo-üllatus, nagu tõsiselt ka, et kui ma ei taha ega vajadust ei näe, siis ma ei pea tagasi lendama, ma ei pea tegelikkuses mitte midagi tegema, kui ma ei taha.
Kui ma tunnen, et ma ei ole selline inmene, kes suudab 8st 17ni tööl olla ja teha nägu, et ma töötan, siis usun, et on olemas mingi teine viis, kuidas töötada, sest lõpptulemusena ei ole ju oluline see, et ma näeksin 9 tundi välja kui hõivatud inimene, vaid see, mis minu töö tulemusena tehtud saab.

Kui ma mõtlema hakkan, siis mitte keegi teine peale minu enda ei ole mind tegelikult ka seni kohustanud. Mina ise olin see, kes nõudis, et kõik oleks alati tehtud, et ma oleksin alati punkt 8 tööl ja mitte minutitki hiljem, et ma oleksin mega tubli maksimalist igal alal ning endale aru andmata muutusin iseenda sundijaks, arvates, et see sundlus tuleb väljastpoolt.

Siin tunnen sama tunnet, aga kuna saan aru, et keegi peale minu enda mind tagant sundimas pole, siis järelikult tuleb see sund minu enda seest. See tunne oli alguses võõras, aga seejärel kuidagi hämmastavalt vabastav, see oli nii teistmoodi.
Vahest on mul muidugi raskusi, et aru saada, kas ma tõesti tunnen nii või ma vaid arvan, et ma tunnen nii ... aga ma püüan seda mõista, tõsiselt ka.

Aga täna ei blokeerinud ma mõtet selle programmi pooleli jätmise kohta ära ... siiani ma isegi ei mõelnud seda, sest see ei olnud minu jaoks isegi võimalus, kuna ma ei soovinud sama koha pealt jätkata...aga mõtlesin, et MIS SIIS, KUI ... ja MIS SIIS, KUI ... ja sain aru, miks soovitatakse vahest selliseid ajurünnakuid teha, kus pannakse absoluutselt kõik paberile, mis pähe tuleb, ilma igasuguse kriitika filtrita.

Ja leidsin väga palju lahendusi ja võimalikke variante, aga mida ma öelda soovin, et MUL on ALATI olemas VALIK ja mul on õigus nii otsuseid teha, kui neid vastavalt vajadusele ja enda sisetundele muuta.
Olen rahul, et hakkasin kuhugi suunas astuma, sest nüüd näen, mismoodi see on, ning hakkan ka puude taga metsa nägema. Olen seda korduvalt öeldnud, ega Eesti vanarahvas rumal ei olnud.

Kaustik, millesse kogu siinoldud aja kirjutandu olen, kannab pealkirja "VIEWPOINT" ehk lahti kirjutatult vaade elule ning see on keskne sõna igas mõttes. Minu vaade kõige suhtes on väga muutunud. Kogu see laos töötamine on parajalt nõme ja raske olnud, aga samas on see minu arusaamasid nii palju muutnud ning seda, kuidas ma elu ja asju näen.
Pakime ju hommikust õhtuni asju, mida keegi enam ei vaja. See keegi on rabanud tööd teha, et endale või oma perele osta uued riided, jalanõud, mänguasjad vms, aga nüüd on need seal lao põrandal maas ning nad ei vaja neid enam, sest need on kõigest asjad.
Seal on Armani ülikondasid ja 50-100 pound´iseid uhiuusi kleite, üli-ilusaid suuri karvaseid mänguasju ja mida kõike muud .... aga need on ikka ja endiselt kõigest asjad.
Kui ma varem vaatasin ikka vahest poe poole, et oeh, tahaks seda ja seda, siis oleks see ja see, siis seegi hoiak on oluliselt pihta saanud ja mul on selle üle hea meel - saan aru, kui nõmedalt pealiskaudne ma vahest olnud olen.
Arvates, et asjad ja ilusad riided teevad mu mingil määral kellestki paremaks või kellegagi võrreldes ilusamaks - eks nad parandavad vahest enesetunnet, aga tunne kui selline tuleb minu seest. Ma võin olla laos oma "ilusates" pruunides tööriietes, mis on konteinerite värvimisest halli-rohelise-kirjud ja tunda end kohati palju paremini kui mistahes kostüümis, kuigi mul ei ole vahest kostüümi vastu ka midagi.

Kell on 01:35, kõik on ammu magama jäänud ja ma usun, et mul oleks mõistlik sama teha, siis saan vähemalt 4 tunnikest magada, enne kui taas oma järjekordselt VABALT VALITUD :) tööpäeva alustan.
Mis ma ikka üle mõtlen ja planeerin. Olen aru saanud, et parim plaan on see, kui midagi ei planeeri, kuigi üldine liikumise suund võiks siiski teada olla, nii et mu kallis aju üldjuhul ei puhka, vaid ketrab muudkui oma asju :)
Head ööd !!!

6:25 HOMMIKUST! jap, olen elus ja arkvel ning valmis 2 min parast uksest valja astuma. Kui oleks minu valik, siis muidugi magaksin veel, kuigi yles tousmiseks ei vaja ma enam viimasel ajal isegi aratuskella, sest silmad on alati paar minutit enne kella helisemisest lahti - tjaaa, hakkan vist vanaks jaama :)