Võitlus iseendaga

Taas on selline nädal, kus peale 5 tööpäeva laos, peaksime laupäeval leaflet´ima, sest siis kasutame siinoldud aega maksimaalselt ära ning suurendame tõenäosust, et kogu vaja mineva 2650 poundi jaanuari lõpuks kokku saame.

Ma ei soovinud leaflet´ima minna, ma tõesti ei tahtnud, sest esiteks ma ei viitsinud 8 tundi kõndida ja teiseks mulle ei meeldi selle juurs see, et ma ei tea mitte kunagi, mis tulemus tuleb. Üle-eelmisel laupäeval panin korralikult kõik 1000 lehte ära, aga 2 päeva hiljem said meie kollektorid minu piirkonnast vaid 5 kotti, nii et täiesti mõttetu. 5 koti pealt läheb meie koolirahaks umbes 5 poundi (päev laos annab kooli jaoks u 40 poundi).

Kuna ma teadsin, kuidas Anne Marie suhtub, kui ma vaba päeva soovin, siis pakkusin välja, et ehk võin selle asemel minna tänavale ajakirju müüma.
Meie majas on praegu 4 DI-d (neist kaks eestlast: Kristi ja Olaf :), kellel on ka fundraisimise ehk ajakirja müümise nädal. Kogu süsteemi ümber jutustama ei hakka, aga Gaia jooksul kogume kooli jaoks vajaliku raha, et Taanis Lindersvoldist 6 kuud elada, süüa ja õppida ning Taani jõudes hakkame koguma samas suurusjärgus summat oma Aafrika projekti (lennupiletid, viisa jne jne) jaoks.

Kokku on ühe inimese "maksumus" selle pooleteise aasta jooksul umbes 150 000 - 200 000 krooni. Humana toetab mingis osas, aga enamiku rahast kogub igaüks ise.

Seega, peale Gaia´t saabki üldjuhul peamiseks raha "teenimise" võimaluseks fundraisimine ehk tänaval ajakirjade müümine. Kes sellega hakkama ei saa, siis on natuke keeruline, kuigi paljudele on kogu see tegevus väga vastumeelne.. Eks see ongi peamine põhjus, miks hästi paljud katkestavad. See foto on tehtud CICD klassiruumis, seal on kahe tiimi inimesed ning need, kes ära läinud, on maha tõmmatud ja keskel on kiri:

"Who will be the next?"
"Kes on järgmine?"

Tjaa, eks põhjuseid, miks ära minnakse, on palju ja mitmesuguseid, alustades organisatsioonist, õpetajatest ning lõpetades ma ei tea millega, kuigi ausalt ka ei viitsi seda teemat siin lahkama hakata, sest see oleks niiiiii lõputu.

Mul oleneb see fundraisimine täiesti tujust ja enesetundest.
Ses osas on mul natuke lihtsam, et minu jaoks on kerge võõraste inimestega rääkima hakata, suht jutukas nagu ma olen, kuigi ajakirju müües on hoopis teine tunne inimesi kõnetada. See on sisemine võitlus iseendaga, kuna mingi osa minus tunneb kogu aeg:

"Kristi, saa ometi aru, see on täielik kerjamine, sa tüütad neid inimesi, kas sul häbi ei ole neid sedasi keset tänavat segada!??"

Teine osa minus on aga positiivne, mis võtab seda kui numbrite mängu. Mida rohkemate käest ma küsin, seda suurema tõenäosusega leian üles need inimesed, kes ostavad selle ajakirja väga hea meelega.

Aga ainus mure on see, et täpselt nii, nagu ma ei tea, milline nendest 1000 leaflet´ist on see, mille tulemusel inimene koti ukse taha paneb, ei tea ma ka seda, milline inimene on nõus seda ajakirja ostma. Selleks, et teada saada, tuli mul õppida inimesi tänaval peatama ning lühidalt selgitama, mida ja miks ja kui palju me kogume.
Kui ma ise usun, siis suudan seda emotsiooni ka inimestele edasi anda ning nad ostavad, sest nad usuvad mind. Aga kui endal on kahtlane tunne, et kas ikka ja miks nad peaks, siis on väga surm seal tänaval seista. Seisan ja vaatan, süda puperdab sees ning küsin endalt, kas ma tõesti soovin seda teha???
Täna hommikul magasin päris kaua, umbes 11 paiku hakkasin siinsamas moslemite piirkonnas ehk esimesel suuremal tänaval pihta ... mõtlesin, et kui ma kasvõi 10 poundi saan, olen omadega juba igati plussis, sest sellest rahast ei arvutata midagi maha, sest pole lisakulusid kütusele, ega millelegi muule.

Ingliskeelne ajakiri "Africa", mille maksumus on 2 poundi. Hakkasin siis otsast pihta, alguses hästi ebamugav tunne, aga tegin nii, nagu eile õhtuse esitluse tegija ütles - püüa igaühega rääkida, kellega vähegi võimalik.
Tjaaa, kerge öelda, raske teha, sest enda sees on see lollakas kerjamise tunne. Aga kuna soovisin tegelt oma hinges väga vaba päeva saada, siis ....ei, ma ei loobunud sellest ajakirja müümise mõttest ega tulnud tühjade kätega koju tagasi, vaid vastupidi - otsustasin, et kui ma juba siin tänaval seisan, siis panen endale parem mingi eesmärgi ja püüan selle kiiresti ära teha, see on valutum, kui aeglaselt teha. Võtan end korraks kokku, võtan hoiaku, et mul on ükskõik, mida keegi mõtleb ja lihtsal teen ja teen ja teen. Selleks, et saada üks "jah", on vaja saada vähemalt 10 "EI-d", tänane statistika oli vähemalt sedasi.

Paningi miinimumi 10 poundi, et alla selle koju tagasi ei tule ja ise veel sisemuses mõtlesin, et 20 oleks päris hea, see oleks ideaalne päeva keskmine kogu Gaia jooksul.
Naeratasin ja rääkisin, rääkisin ja naeratasin ning poole tunni pärast oli mul 10 poundi olemas. Kuna olin kaugel teises tänava otsas, siis pidin nagunii tagasi kodu poole tulema, aga otsustasin enne suures kaubakeskuses väikese pausi teha.
Jalutasin ja vaatasin, kuidas inimesed suute korvidega jõuludeks sisseoste teevad. Hea tunne oli, sest ma ei tundnud isegi kiusatust midagi osta. Jõulude tähendus minu jaoks on midagi muud, tõsiselt ka ...

Tagasi tulles otsustasin, et mis seal ikka, proovin taas igaühte, keda vähegi saan, kõnetada. Peale silmsidet ja naeratust on edasine jutt umbes selline:
"Tere Sir/Madam. Olen vabatahtlik, kes läheb Aafrikasse. Meie loovutame poolteist aastat oma elust, teie saate meie projekti toetada sellega, kui ostate selle ajakirja. 2 poundi on meie jaoks peenraha, aga Aafrika lapse jaoks selline raha, mille eest saab ta kuu aega süüa."

noh, eks see jutt varieerub ja hüpleb vastavalt inimeste reaktsioonile, aga täna olin kuidagi hoos ning kõik läks libedalt. Paljud inimesed andsid lihtsalt raha ega soovinud ajakirja. Mõned, kes raha ei andnud, soovisid niisama edu ja ütlesid, et toetavad seda, mida me teeme jne jne. Erinevad inimesed, erinevad arvamused. Alati olid vastused positiivsemad, kui ma esialgu kartsin, aga ma ei tea, miks see ikkagi nii raske on. Üks naine võttis lausa selle pangakonto numbri ja lubas ülekande teha?!

Mina ei teadnud, mis nende inimeste peas toimub, mul olid vaid oma hirmud ja kahtlused, aga peaaegu alati eksisin.
See onu/tädi, kes tundus pealtnäha selline hästi karm või kuri, oli lõpuks see, kes raha andis, nii et kunagi ei saa kellegi eest otsustada. Eks vahest oli küll tunne, et kurat, miks ma teda või teda ei julgenud kõnetada, äkki oli tema just see õige inimene .

.... kuna naised moslemid kannavad neid mustasid rüüsid, siis on näha vaid SILMAD ning täna sain aru, miks silmasid HINGE PEEGLIKS nimetatakse, sest kuigi ma näen vaid ta silmi, on mul võimalik näha, kas ta naeratab või on kurb vms.

Koos poes käimisega kokku olin kodust ära 2 tundi ja teenisin 26 poundi !!! mis on minu enda kohta väga hea tulemus ning enne ühte olin juba meie majas tagasi ning nautisin vabadust:)

Ebaõiglane natuke ehk, et mõned (nagu ma ise kaks nädalat tagasi) kõnnivad 8 tundi, saavad mõne üksiku koti ning ma olen 2 tundi kodust ära ning saan kõvasti üle keskmise päevanormi.

Vanasõna on see:

"Kelle pea ei jaga, selle jalad peavad jagama!"

Elu on karm, aga õiglane, ütleks minu kallis isa selle peale.
Neid väljendeid ei saa üks üheselt meie Gaia programmi üle kanda, sest vahest mõni inimene lihtsalt ei suuda võõraste juurde minna ega neile midagi müüa või raha küsida ning sel pole mõistusega midagi tegemist, aga üldine idee on siiski see, et kes suudab rääkimisega raha teha, ei pea nii palju füüsiliselt rabama.

Mul on enda üle hea meel, et suutsin sellele nõmedale alguse tundele vaatamata (kui nagu õnnetuse hunnik seal tänavanurgal seisin) end kokku võtta ning iseennast veenda:

"Kristi, pole hullu midagi, sa saad sellega hakkama. Kõik teevad ju selle programmi raames sama asja, järelikult on need inimesed olemas, kes on nõus seda ajakirja ostma!"

Ennast võita on kõige raskem, aga kui see õnnestub, siis see tunne, mis hiljem tekib, on seda väärt. Praegu tunnen seda tunnet. Täna on üks viimase aja parimaid päevasid.
Kuulan "Elmar´i" raadiot, koristasin oma riietekappi ning sortisin oma asju - hea ja kodune tunne on. Kuna sain kauem magada, siis olen end suht välja maganud ning mul olnud mitu tundi aega lihtsalt olla.

Õhtul läheme Planet Aid´i majja jõulupeole, nii et eks paistab, mis saama hakkab....