Seepärast uurisingi enne natukene meie meeste käest, et palju nemad selle firma kohta teavad, kes on kes jne, sest mis ma seal ikka kellegi selja taga midagi uurin. Mõttekas on minna ikka kellegi sellise juurde, kes asjast midagi teab ka ning kes oleks nõus rääkima.
Aga täna kujunesid asjad kuidagi selliselt, et meie ülemused olid ära ja meil ei olnud kuigi palju tööd - õigupoolest värvisime terve hommikupooliku konteinereid. Panin juba varakult paberi ja pastaka oma tööjope taskusse ning fotoka nurga peale valmis, et kui tekib võimalus, siis kasutan selle kohe ära, sest muidu kiikan iga päev üle hoovi ja mõtlen, et äkki nüüd oleks õige aeg...Peale lõunat tuli nende firma tõstukimees meie tõstukijuhi Ron´iga midagi jutustama ning siis mul oli hea võimalus end natuke tutvustada ning ma rääkisingi lühidalt, et ma olen selle valdkonnaga kokku puutnud ning see pakub mulle endiselt väga huvi ja ma oleksin hästi tänulik, kui keegi nende firmast mulle natukene nende tootmist tutvustaks.
Nende tõstukimees Steve ütles, et ta läheb otsib kohe selle mehe üles, kes on kõige õigem inimene sel teemal rääkima, sest ta usub, et tollele pakub ka minu jutt huvi.
Ta tuli ja tutvustas mulle nende tootmisdirektorit, kellel oli õnneks just parasjagu natukene aega.
Tootmisdirektori nimi on Mel Jones, vanus umbes 54-60 vahele, täiesti tavaline mees, samamoodi riides nagu ülejäänud töötajad, ainus vahe selles, et tema on seal firmas töötanud 34 aastat ning teab kogu sellest asjast otseses mõttes peaaegu KÕIKe.
Omanikud on vahepeal vahetunud, aga tema on jäänud. Alustab oma tööd hommikul kell 5:30, kui tuleb ja kõik ahjud sisse lülitab, et mehed kohale jõudes kohe tööd saaksid alustada. Lõpetab oma tööpäeva umbes 14-15 paiku.
Praegune firma sellisel kujul alustas oma aastal 1987, nii et sel aastal sai ümmargune 20 täis. Isa alustas ning nüüd majandab poeg edasi. Ruumid on renditud ja selliseid majakesi, nagu fotol näha, on kokku 4, asuvad küll lähestikku, aga pole omavahel ühendatud ning see on nende jaoks päris suur probleem ning nad hoiavad oma silmad-kõrvad lahti, et leida uus koht.Mul on kõrval kortsus paberileht märkmetega, õigemini märksõnadega, ja kõige lihtsam on vist need asjad samas järjekorras kirja panna, nagu meie vestlus kulges. Õnneks oli ta päris jutukas ning minu suunavate küsimuste abil saime päris paljud teemad kaetud, kuigi eks jutt hüppab siia-sinna, aga ma proovin.
Neile, kes pulbervärvimisest suurt midagi ei tea, on see jutt ehk igav, aga mulle ei ole, sest kogu see teema on hästi südamelähedane ja põnev, kuna huvitav on vaadata, kuidas erinevad tootmised ja sealsed SÜSTEEM´id (töötajad, kliendid, juhtimine, töö majasisene organiseerimine jne) toimivad.
Alustasime nende firma kõige vanemast masinast, mis on ehitatud I maailmasõja ajal. Sel perioodil kasutati seda muuhulgas ka kahuripommide üle värvimiseks. Viimased kasteti sel perioodil küll vedela värvi sisse, aga seadeldis oli sama.
Minu esimene reaktsioon seda aparaati nähes oli, et jube räpane ja tolmune ja kole ning muidugi küsisin, et kas see kvaliteeti ei mõjuta. Mel naeris ning ütles, et kui klient soovib parimat kvaliteeti, siis kasutab ta neljast ahjust just seda.Kett jookseb ringiratast, ahi on sinna sisse ehitatud ja asjad riputatakse konksudega nende risti pulkade külge.
Nende tootmise ahjudesse mahtuva asja max mõõdud on:
3.2 x 1.4 x 0.6
Kõigi ahjude kütusena kasutavad nad gaasi.
Alalisi värvijaid/töötajaid on umbes kümmekond, töö käib ühes vahetuses ning kui on periood, et tööd on rohkem, kui nad teha jaksavad, siis kasutavad nad tööjõuagentuuri teenuseid ning palkavad ajutised mõned lisatöölised. Täna oli seal näiteks kaks meest tööl, kes ei ole nende enda firma töötajad.
Palk on sõltuvuses toodangust ja kui nad ületavad mingi normaalpiiri, siis saavad lisapreemiat ning see pidi töötajaid päris hästi motiveerima.
See on teine ahi, mis asub pommide värvimise agregaadiga ühes hoones ja seda kutsutakse "camelback" ehk kaameliselg ning kui ahju kuju vaadata, siis ei pea just geenius olema, et aru saada, miks selline nimi ?Kui seda ahju vaatasin, siis arvasin, et see on ka paras kiviaegne seadeldis nagu eelmine, aga tuli välja, et see on vaid 4 aastat tagasi ostetud, kuigi kokku on ta siiski jah ikka 10 aastat vana.
Ahi asub üleval, kuna kuumus tõuseb ju nagunii ülespoole, nii et .. tjahh, tundub igati loogiline, kusjuures kõigil nendel aparaatidel jooksevad
liinid automaatselt. Ühes otsas värvitakse, asjad jooksevad ahjust läbi, ja teises otsas võtavad naised maha, vaatavad kvaliteedi üle ja pakivad kohe ära.Jah, värvimine on kõigi nelja ahju puhul manuaalne, mehed on sama värvi, mis värvi parasjagu värvitakse jne - see on normaalne.
Aga sellel "kaameliseljal" on isegi selline moodne riistapuu küljes, nii et nagu näha võib, toimub Inglismaa pulbervärvimine umbes-täpselt samade temperatuuride juures nagu meilgi. Kellel silmad äkki ei seleta, siis pildistamise hetkel oli ahjus 192.2 kraadi kuuma.
EELTÖÖTLUS: eraldi ruum suure ahju jaoks, milles toimub fosfaatimine või vahest vastavalt vajadusele lihtsalt asjade läbi küpsetamine, et õli eemaldada. Teises ruumis on pisikene lame ahi sama protsessi jaoks.
Tunnistan ausalt, et eeltöötlus ei ole minu tugevaim pool, sest selleks on meil Ossmetis OnuMel, kes seda teemat jagab ning kui kusagil tehastes käinud oleme, siis olen pidanud vaid seda märkima, mida ta palub, ja see oli ka põhjus, miks nende eeltöötlusseadeldiste juures tõsiselt hädas olin, kuna ei saanud isegi osadest ingliskeelsetest väljenditest aru ??!! Aga noh, mingi ettekujutuse ikka sain.
/See on siis see lame eeltöötluse ahi/
Kokku on seega neli ahju, millede vahelisest erinevusest ma kahjuks väga head pilti ei saanud.
Klientide kohta uurides sain teada, et neil on kokku umbes 70 klienti, kellest 20 on lepingulised püsikliendid.
See tähendab seda, nagu ta ütles: "Work keeps coming!" ehk töö muudkui tuleb. Kõik asjad, mis fotode pealt näha, on hiljemalt 2 päeva pärast uute vastu vahetunud ja tööpuudust neil karta ei tule, sest lepingud erinevate tootjatega garanteerivad pideva töö.
Nagu jutust välja tuli, on nende tööde tähtaeg 1-2 päeva, vahest harva 3-4.
Enne iga suuremat lepingut teevad nad näidised, et arvutada enda seisukohast õiglane hind ning näidata kliendile, milleks nad võimelised on.
Üldjuhul teevad nad 5-6 näidist, väga suurte partiide puhul lausa tasuta preproduction´i ehk siis eeltootmise, mis sisaldab umbes 50 detaili, kuna see on piisavalt suur kogus, et näha n-ö tõelist kvaliteeti.
See näidiste ja eeltootmise süsteem annab neile endale hea võimaluse arvutada õiglane ning tasuv hind ja samal on kliendil hea võimalus tagasisidet anda, tööd kritiseerida jne.
Kuna tundus, et suht räpasele tootmisele vaatamata teevad nad väga korralikku ja kvaliteetset tööd, uurisin ka sertifikaatide kohta, et mis neil on ja kuidas nad neid saavad.Ta naeris ning ütles, et õnneks enamik kliente ei vaja sertifikaati, aga nendega, kes siiski nõuavad, teevad nad sedasi, et oma tootjafirma käest saavad nad sertifikaadi (kas siis kemikaali või pulbri kohta) ja lisaks tuleb klient kohapeale tootmist üle vaatama ning vajadusel lisatakse tarnija sertifikaadile ja töö protsessi kirjeldus.
Seda kuulates mõtlesin, et täpselt meie enda leiutatud "sertifikaadi" moodi, mida paaril korral pastakast välja imesin:)
Värviladu on täpselt selline nagu ta foto pealt paistab, ma pean üldist korda silmas. Sarnane seis on kõigis kolmes hoones, kus värvimine toimub. Kui küsisin, et kas neil on mingi ülevaade ka, mis seis on, siis ütles ta, et enne igat tellimust käivad nad ja kontrollivad üle, palju mingit värvi on.Neid riiuleid vaadates võin vaid arvata, kui "lihtne" see on, aga nagu ta ütles - ülevaade on olemas, aga see ülevaade tundus olevat vaid tema peas:)
Värvifirmade kohta nii palju, et kasutavad peaaegu kümne erineva firma pulbreid, palju on kohalikke tootjaid. Nende sõnutsi üks parimaid nende hulgast on Trimite. Pulbrite tarneaeg on pool päeva kuni kaks päeva, oleneb, kust nad parasjagu tellivad.Kui koguste kohta küsisin, siis ta ütles, et pulber, mis nad seal tehases ära kasutavad, on umbes 8-9 tonni kuus.
Nii ostavad nad näiteks musta värvi poole tonni kaupa, saades sel juhul kg hinnaks 1.90 ehk siis alla 50 krooni, kui üldjuhul on värvi kilo alates 3 poundist, struktuursed efektvärvid umbes 4 poundi/kg.
Värvimise hinda arvutavad nad igasugu erinevate asjade järgi, küll tk ja jm ja m2, aga laias laastus on ühe m2 värvimise hind 4-5 poundi, aga see varieerub päris oluliselt.
Mel Jones´i jutust oli aru saada, et tal on 34 aastat kogemust, ta tunneb kogu seda tootmist ja pulbervärvimist läbi ja lõhki, kuigi ta on vana ja väsinud. Kui küsisin, kuidas talle tema töö meeldib, vastas ta:
"Päris pikka aega nautisin seda tööd, aga praeguseks ei meeldi see mulle enam ammu, aga ma teen seda, sest raha on vaja teenida ja arved tahavad maksmist!"
Minu mulje kogu sellest tootmisest. Ütleme nii, et välimuse põhjal ei tohi ikka otsustada, sest ausalt öeldes olin meeldivalt üllatunud. Pealtnäha tundub, nagu seal ei toimukski suurt midagi, niisama mingi ninnu-nännu, suht vaikne ja rahulik, mõni inimene kõnnib üle hoovi, aga nagu näha ... päris palju asju toimub. Kui seal 2 tonni värvi nädalas kulub, siis midagi peab ju toimuma.
Aga minu avameelne hinnang firmale tervikuna on selline, et neil läheb hetkel hästi tänu ühele mehele. Kõik info ja oskusteave on selle tootmisdirektori peas, tema teab - jagab meestele töid, arvutab hinda, tellib värvi, vastutab kvaliteedi eest, vajadusel värvib ehk siis organiseerib kogu seda tööd. Meie mehed ütlesid, et muuhulgas parandab ta ka ahjusid ja muud tehnikat.
Nagu Mel ise ütles:
"Tegelikult tuleb vaid kainet mõistust ja oma aju kasutada. Kui midagi läheb valesti, siis tuleb kohe STOP öelda, tootmine seisma panna, ja püüda aru saada, mis ning miks ei ole asjad nagu peaksid. Hiljem, kui näeme, et asjad ei ole nii nagu peab, on juba liiga hilja."
/kell on 22:53, ma lootsin täna hiljemalt 22 voodisse saada, aga ma teadsin, et kui täna selle pooleli jätan, siis on raske homme sealt paberilehelt märksõnade taga olevaid mõtteid meenutada, nii et nüüd on mul süda ses osas rahul, et olen selle tootmise ära näinud/
No comments:
Post a Comment