....ei ole mitte töö, vaid see, kui inimesed tiimist ära lähevad - vähemalt praegu on see küll sedasi. Melf ja Katja, Olga, Jana (ta tuleb küll õnneks jaanuaris tagasi) ja täna hommikul lendas meie Roman Slovakkiasse ja on väga vähetõenäoline, et ta meiega taas ühineb.Kui alles eile õhtusel viktoriinil olime tiim K&K&R ehk siis Kristiina&Kristi&Roman, siis täna hommikul kalli-kalli, musi-musi, lehva-lehva ja minek.
Inimesed tulevad ning lähevad, see on nii normaalne ja me ju teame, et see peabki sedasi olema, aga ikkagi on kahju.
Kusjuures siinkohal on oluline vast märkida, et see musi, mis pildil näha, on Slovakkide meelest täiesti tavaline head-aega musi, mis on nii normaalne:) Mõelge, õnnelik mees, kes ühe hommiku jooksul mitmele tüdrukule sedasi "head aega" öelda saab. Jah, ma tean, meie jaoks on see natuke imelik. minu jaoks küll on, kui keegi sedasi musitama hakkab, sest me ei ütle tavaliselt sedasi "head aega", aga seda vist nimetataksegi kultuuride vaheliseks erinevuseks. Meie maal oleks see vist enam-vähem kaasa petmine või vähemalt midagi sinna kanti. Päris kindlasti oleks kallil kaasal väga ebamugav sellelaadset pilti vaadata, aga kõik on korras, see on vaid tavaline hüvastijätt, nagu meie maal hüvastijätu kallistus.
Need 2 kuud on olnud niiiiiiii piiiikkkkk aeg koooooooos olllllla.Tõsiselt ka. Vahest mõtlen, et kui tagasi Eestisse tulen ja aega arvutama hakkan, siis nagu polegi väga kaua ära olnud, aga mul endal on tunne, nagu oleksin siin väääääääga kaua olnud.
No comments:
Post a Comment