Lõpuks ometi ...

Palju on juhtunud, mitte väliselt, aga minu sees. Lao Phil ütleks selle peale endale iseloomuliku muhedusega: "Fucking HELL !!!" :):) see on vist kõige populaarsem väljend kogu laos.
Kell on 22:34, jõudsime just Planet Aid´i majast presentatsioonidelt tagasi - ütleme nii, et täna õhtul on mul tunne, et ma lihtsalt pean kirjutama, mis viimaste päevade jooksul mu kallis peakeses toimunud on, muidu kaob see õige tunne ära.

Õige tunne oli tegelikult 4 tundi tagasi, kui me laost koju jõudsime, ja ma isegi küsisin meie õpetaja käest, et äkki saaksin täna koju jääda, aga vastus oli kindel "ei" ning praegu olen talle tegelikult isegi tänulik, sest kokkuvõttes oli väga huvitav ja tore õhtu.
Aga noh, vahest on see jonnipoiss nii hullult sees ning sel hetkel viskab ikka väga hullu kopa ette, et terve päeva raba seal laos ja õhtul, peale tööd, ka dikteeritakse, mida teha ja kuhu minna. Vahest mind nii väga vihastab, kui mul on just hea mõte tulnud ja ma nii väga tahaks aega iseendale, et lihtsalt minna ning see üles kirjutada, aga ma ei saa, sest keegi teine otsustab, mida ma antud hetkel selle asemel tegema peaksin ja sel hetkel tunnen end kui puuris olev loom, kellelt on vabadus ära võetud, kuigi ma tean, et ma olen ise soovinud ja oma nõusoleku andnud.

Samas, olgem ausad, see rügamine on päris tasuv rügamine, sest praeguseks, kui olen olnud siin kaks kuud ja ühe nädala, on mul kooliraha sisuliselt 1500 poundi koos ehk üle 30 000 - ja see ongi see põhimõtteline vahe, et see on n-ö sääst, kuigi see raha läheb otse "kuhugi" :)

Samas mõtlen nii sageli, et kas ma teeksin seda kõike ka RAHA kui sellise nimel ja vastus oleks 100% kindel "EI".

Kuigi, mida aeg edasi, seda rohkem on kogu GAIA ainult "raha, raha, raha", püüan ma sellele mitte mõelda. Püüan paljudele asjadele mitte mõelda, aga ma ei oska. Kui väga ma sooviksin, et kusagil oleks nupp "SWITCH OFF!!!" ja saaksin end igas mõttes välja lülitada, aga ma ei oska.

Siiski, vahest on hea mõelda, sest see võib viia millegi uueni, kuigi see ei ole tegelikult midagi uut, vaid see on kogu aeg olemas olnud, aga ma pole osanud seda märgata või julgenud sedasi mõelda.

Täna oli küll selline oohhhooo-üllatuse päev, mil nii mõnigi asi hakkas teises valguses paistma. Tegelikkuses usun muidugi, et asi ei olnud vaid tänases päevas, vaid täna toimus lihtsalt mingi murrang, mis siiani oli vaid segane tunne minu sees, millest ei osanud aru saada.
Ega ma vist praegu ka ei saa, aga mingi kuju on see tunne saanud ning nagu ma HULL´is kirjutasin, et üle tüki aja on õige tunne, siis see tunne on muutunud natuke teiseks tundeks, aga mul on hea meel, et ma midagi tunnen - tõsiselt ka, sest vahest tunnen end kui ratsionaalselt mõtlev inimrobot, kes lihtsalt eksisteerib ega tunne suurt mitte midagi.
Ma ei oska seda olekut kirjeldada, aga kõik, kes teavada, missugune olek see on, saavad aru, mida ma mõtlen ja kes ei saa, siis ... sorry, aga ju siis pole vaja sul sellest praegu aru saada.

Täna õhtul tulin laost koju, jalutasime läbi kesklinna jõuluturu, muusika mängis, kirikukellad helisesid ja kuna täna oli üle pika aja esimene päev, kus maa oli natukene külmetanud, siis oli esimest korda JÕULUTUNNE ja tänu tänasele tööpäevale, mis aitas mul nii paljudes asjades selgusele saada, oli mul sealt läbi kesklinna jalutades tunne, et süda tahab rinnust välja hüpata.

Nägin tänavamuusikuid ja andsin neile kogu oma peenraha, mis mul rahakotis oli, sest tean, et Meigo ja Uku oleksid sama teinud ja tahes tahtmata tulevad nad sellist pilti nähes mulle meelde.

Olgugi, et alles eile oli mul suht must masendus - see on alati peale HULLi sedasi, et ma naudin sealolemist, aga siia jõudes on kuidagi tagasi auku kukkumise tunne ning see mõjub muserdava´lt.
Aga see tänane rõõm oli selline vaikne sisemine õnnetunne, mida ei oska sõnadesse panna, sest ma sain aru, kuidas kogu mu elu on MINU VALIK. See tunne, tunne mu sees, oli taevas ja muusika ning virr-varr mu peas, mis vaatamata sellele, et ma midagi aru ei saanud, tundus nii õige.

Jah, see võib kõlada nii lollakalt, aga tõsiselt ka, siin olles leiab nii mõnigi tark tsitaadi reakene reaalsuses tõestust (laused, mis siiani olid minu jaoks pigem viis targana näida või lihtsalt sõnakõlks)
Kohati on see valus, sest kui mingi arusaam kohale jõuab, siis esmalt tuleb kahetsus: "Mille kuradi pärast ma sellest varem aru ei saanud?" aga seejärel annan endale aru, et ju see siis peab nii olema ja hea, et ma vähemalt nüüd natuke õppust võtnud olen ja samas tean, et sama asi tundub mõne aja pärast taas teises valguses ning see normaalne.

Mõtted on peas nii vales järjekorras praegu, et ma ei oskagi seda sasipundart lahti harutada ega tea, millest alustada, kuigi nagu näha, siis alustasin ma lõpust ehk sellest, milleni see täna välja viis, aga tegelikkuses peaksin siiski algusesse tagasi minema. Noh, samas ei ole see päris kindlasti algus alguse tähenduses, vaid vahe-etapp, mis andis tugeva tõuke edasiste arusaamade tekkimisel.

Vahest tunnen end nagu kuivatusmasinasse keerlema panduna, sest kogu mu elukene on nii intensiivne ja raputab täiesti läbi ning lõpptulemusena muudab minu olekut. Hästi ebamugav protsess iseenesest, aga kui mind kuivana sealt masinast lõpuks välja võetakse, olen õnnelik.

HULList tagasi tulin Ann-Marie (meie 51 aastane õpetaja) autos, meie õpetaja, kelle kohta enne tulekut igasugu õudusjutte räägiti, et kui jube ta on jne jne. Pühapäeval 4 tundi temaga ühes autos olles ja pikalt maailmast ning kõiksugu asjadest rääkides jõudsin järeldusele, et tegelikkuses on tegu väga põneva ja toreda inimesega, kellel on nii huvitav vestelda.

Rääkisime tõesti paljudest asjadest ning ma ei oska ega soovigi seda siin ümber jutustama hakata, aga üks asi, mis mulle hinge läks ja igati loksutas, oli see, mille peale olen peaaegu terve siinoleku aja mõelnud. Üks oli see, et ta rääkis, kuidas nii palju tava mõistes ülimalt edukaid inimes on äkki otsustanud, et tulevad siia - mõnel on firma pankrotti läinud, teine saab lihtsalt aru, et see pole see, mida ta oma elult soovib. Aga ta ütles nii kenasti, et paljud inimesed on oma elus nii kinni ja neile tundub, et valikuvõimalus puudub, aga tegelikult see ei puudu, nad lihtsalt ei näe seda, sest neil pole õrna aimugi, et neil on õigus valida, mis ja kas ja kuidas nende elus toimub.

Ja teine lause, mis mulle siiani rahu ei anna ning muudkui meelde tuleb, sest see nii õige ja tunnen, et minu puhul on ka just seesama asi juhtunud.

"The inspiratsion has to be taken from other place

than it has to be delivered"

nii see ongi, inspiratsioon peab tulema teisest kohast, kui see koht, kuhu see suunatakse.
Eesti keeles kõlab see nii jube konarlikult, aga mõte on ehk arusaadav.

Uskumatu, kuidas kogu mu elu ja vaade minu enda elule on muutunud ainuüksi sellest, et kuigi mul ei ole siin kaua aega, näen oma senist elu profiilis. Ma võtsin aega, et sellest igapäevasest virr-varrist, sellest metsiku kiirusega veerevast "orava rattast" korra välja astuda ja kõrvalvaataja pilguga vaadata, mis minu elus toimub.

See on natuke naljakas ja kohatu võrdlus, aga sama on selle suure riiete kotiga, mida me pakime. Kui ma kogu aeg peadpidi seal koti sees olen, siis ma võin kogu südamest proovida endast parimat anda, et see maksimaalselt korraliku kujuga tuleks, aga ma ei näe, kuidas see kokkuvõttes välja näeb, sest ma olen liiga lähedal. Ausalt ka - piisab paarist sammust ning ma näen kogu pilti ja lihtne on näha, kus ma midagi tegemata olen jätnud või milline nurk kohendamist vajab?!

Minu ELU on nagu see suur kott, seni olin seal peadpidi sees, ning arvasin, et see on õige, mida ma teen ning kartsin, et muudmoodi ei olegi võimalik.

Tegelikult ma lihtsalt ei muud võimalust, sest ma olin liiga lähedal. Vastus on liiga lihtne, et seda märgata. Ma ei oska enam lihtsalt mõelda. Inimesed üldiselt ei oska enam lihtsalt mõelda. Kõik on intelligentselt keeruline, sest nii paistan targema ja paremana. Kõik geniaalsed asjad on lihtsad, liiga lihtsalt, et neid uskuda ja sageli liiga lihtsad, et neid üldse tähele panna, sest ma ei oska asju tunnetada, mul on vaja asju mõistusega tõestada, loogikaga põhjendada.

See, et mina antud hetkel lahendust ei näe, ei tähenda, et lahendust pole olemas.

Taas üks tark lause. See on vist tsitaat raamatust "Jah või ei - teejuht paremate otsusteni", aga mis kasu on mul sellest teooriast, kui ma sellega midagi peale pole osanud hakata. Lihtsalt üks särav lause paljude seas, mida targa jutu vahepeale puistata, selle tähendust tunnetamata. Aga ok, mis ma ikka endaga nii ülimalt karm olen. Selles olen ma ülimalt hea, kriitilisuses iseenda ja seeläbi ka teiste suhtes.
Täna laos pakkides laterdasime Liva´ga igasugu teemadel ning mingi asi viis selleni, et hakkasime rääkima kohtadest, kus oleks parem olla, kui seal laos.

/Kell on 23:53, loogilist juttu on raske ajada, aga kuna täna on nagunii jutt tunnetest ja sellest, kuidas mingi asi või olukord tundub, siis pesen vahepeal hambad puhtaks ning panen muud asjad valmis ja kirjutan edasi, et siis, kui uni päris maha niidab, saan kohe oma kallisse voodisse ronida/

00: 10 Ja siis äkki ütles Liva mulle:

"Actually there is no place better,
only if you are better yourself it seems better!"

"Tegelikult ei ole paremat kohta olemas, ainult siis, kui me ise oleme paremad, tundub see koht parem."
....ja see lause jäi mul pähe keerlema ja keerlema ning ma sain aru. Need ei ole vaid tühipaljad sõnad, vaid see ongi nii. Ja-jah, me kõik teame, et õnn on meie padja all peidus, aga kas me ka usume ja tunneme seda???? ...mina ei uskunud vist eriti, päris kindlasti uskunud.

Ma arvasin täiesti siiralt vist seda, et kusagil mujal on teistmoodi ja ma saan nullist alustada, teistsuguseid asju teha, ringi reisida, uute inimestega tutvuda ning see kõik on olnud tore ja puha, olen meeletult õppinud ja kogemusi saanud, aga täna jõudis mulle kohale, et saaksin täiesti vabalt ka Eestis oma eluga rahul olla.
Ma saaksin oma elu muuta täpselt nii, nagu ise sooviksin. Valik on minu, alati on valik, isegi, kui ma seda antud hetkel ei näe, aga praegu ma näen. Ei, mul ei ole plaanis seda programmi pooleli jätta, vähemalt antud momendil arvan seda, kuigi me oleme Läti tüdruku Jana´ga seda ka varem arutanud, et tulime siia mitte selle programmi vaid iseenda pärast ja kui selle millegi enda sees leiame või kui see miski paika loksub, siis võib juhtuda, et me ei näe vajadust lõpuni jääda ...

Kogu see programm hakkas kurnama ning muutus tüütavaks, sest mingil hetkel arvasin, et nii, ma olen nüüd siin ja ei lahku enne, kui see edukalt lõpetatud saab.
Täna jõudis mulle kohale, et täpselt sama äkitselt, kui ma otsustasin siia tulla, sest see TUNNE tundus õige, võin otsustada ka lahkuda, kui see mulle ÕIGEna tundub. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et me oleme siin vabatahtlikult, aga ikkagi olin iseendale vaikimisi lubanud, et mis iganes ka ei juhtuks - mina jään lõpuni ja endale tunnistamata, hakkas see otsus mind kohustama.
Täna, kui ma asja natuke laiemalt nägin, siis oligi selline oohhhooo-üllatus, nagu tõsiselt ka, et kui ma ei taha ega vajadust ei näe, siis ma ei pea tagasi lendama, ma ei pea tegelikkuses mitte midagi tegema, kui ma ei taha.
Kui ma tunnen, et ma ei ole selline inmene, kes suudab 8st 17ni tööl olla ja teha nägu, et ma töötan, siis usun, et on olemas mingi teine viis, kuidas töötada, sest lõpptulemusena ei ole ju oluline see, et ma näeksin 9 tundi välja kui hõivatud inimene, vaid see, mis minu töö tulemusena tehtud saab.

Kui ma mõtlema hakkan, siis mitte keegi teine peale minu enda ei ole mind tegelikult ka seni kohustanud. Mina ise olin see, kes nõudis, et kõik oleks alati tehtud, et ma oleksin alati punkt 8 tööl ja mitte minutitki hiljem, et ma oleksin mega tubli maksimalist igal alal ning endale aru andmata muutusin iseenda sundijaks, arvates, et see sundlus tuleb väljastpoolt.

Siin tunnen sama tunnet, aga kuna saan aru, et keegi peale minu enda mind tagant sundimas pole, siis järelikult tuleb see sund minu enda seest. See tunne oli alguses võõras, aga seejärel kuidagi hämmastavalt vabastav, see oli nii teistmoodi.
Vahest on mul muidugi raskusi, et aru saada, kas ma tõesti tunnen nii või ma vaid arvan, et ma tunnen nii ... aga ma püüan seda mõista, tõsiselt ka.

Aga täna ei blokeerinud ma mõtet selle programmi pooleli jätmise kohta ära ... siiani ma isegi ei mõelnud seda, sest see ei olnud minu jaoks isegi võimalus, kuna ma ei soovinud sama koha pealt jätkata...aga mõtlesin, et MIS SIIS, KUI ... ja MIS SIIS, KUI ... ja sain aru, miks soovitatakse vahest selliseid ajurünnakuid teha, kus pannakse absoluutselt kõik paberile, mis pähe tuleb, ilma igasuguse kriitika filtrita.

Ja leidsin väga palju lahendusi ja võimalikke variante, aga mida ma öelda soovin, et MUL on ALATI olemas VALIK ja mul on õigus nii otsuseid teha, kui neid vastavalt vajadusele ja enda sisetundele muuta.
Olen rahul, et hakkasin kuhugi suunas astuma, sest nüüd näen, mismoodi see on, ning hakkan ka puude taga metsa nägema. Olen seda korduvalt öeldnud, ega Eesti vanarahvas rumal ei olnud.

Kaustik, millesse kogu siinoldud aja kirjutandu olen, kannab pealkirja "VIEWPOINT" ehk lahti kirjutatult vaade elule ning see on keskne sõna igas mõttes. Minu vaade kõige suhtes on väga muutunud. Kogu see laos töötamine on parajalt nõme ja raske olnud, aga samas on see minu arusaamasid nii palju muutnud ning seda, kuidas ma elu ja asju näen.
Pakime ju hommikust õhtuni asju, mida keegi enam ei vaja. See keegi on rabanud tööd teha, et endale või oma perele osta uued riided, jalanõud, mänguasjad vms, aga nüüd on need seal lao põrandal maas ning nad ei vaja neid enam, sest need on kõigest asjad.
Seal on Armani ülikondasid ja 50-100 pound´iseid uhiuusi kleite, üli-ilusaid suuri karvaseid mänguasju ja mida kõike muud .... aga need on ikka ja endiselt kõigest asjad.
Kui ma varem vaatasin ikka vahest poe poole, et oeh, tahaks seda ja seda, siis oleks see ja see, siis seegi hoiak on oluliselt pihta saanud ja mul on selle üle hea meel - saan aru, kui nõmedalt pealiskaudne ma vahest olnud olen.
Arvates, et asjad ja ilusad riided teevad mu mingil määral kellestki paremaks või kellegagi võrreldes ilusamaks - eks nad parandavad vahest enesetunnet, aga tunne kui selline tuleb minu seest. Ma võin olla laos oma "ilusates" pruunides tööriietes, mis on konteinerite värvimisest halli-rohelise-kirjud ja tunda end kohati palju paremini kui mistahes kostüümis, kuigi mul ei ole vahest kostüümi vastu ka midagi.

Kell on 01:35, kõik on ammu magama jäänud ja ma usun, et mul oleks mõistlik sama teha, siis saan vähemalt 4 tunnikest magada, enne kui taas oma järjekordselt VABALT VALITUD :) tööpäeva alustan.
Mis ma ikka üle mõtlen ja planeerin. Olen aru saanud, et parim plaan on see, kui midagi ei planeeri, kuigi üldine liikumise suund võiks siiski teada olla, nii et mu kallis aju üldjuhul ei puhka, vaid ketrab muudkui oma asju :)
Head ööd !!!

6:25 HOMMIKUST! jap, olen elus ja arkvel ning valmis 2 min parast uksest valja astuma. Kui oleks minu valik, siis muidugi magaksin veel, kuigi yles tousmiseks ei vaja ma enam viimasel ajal isegi aratuskella, sest silmad on alati paar minutit enne kella helisemisest lahti - tjaaa, hakkan vist vanaks jaama :)