Otsus tehtud !!!

1. jaanuari hommikul kell 12:00 väljub minu lennuk suunal Tallinn-London. Ma ei jõua ära oodata, millal Birmingami linnemelust ja liiklusummikutest minema saan.

Taani kool asub õnneks maal, kus on mets ja meri, nii et seal peaks rahu ja vaikus olema ehk.

Ja Aafrika. Kui ma vähegi valida saan, siis soovin mõnda kooliprojekti, kus saaksin täiskasvanuid ja lapsi õpetada. Ja peale Aafrikat ... ootan juba seda aega, millal saan erinevate riikide DI koolides oma projekti põhjal käia esitlusi tegemas ... see kõik on see, mida arvasin end tahtvat !!!
KUNI põmmm-põmmmm, miski mu sees hakkas selle kõige vastu protestima, sest see ei tundunud ÕIGE.

Eestisse jõudes tulin kiiresti-kiiresti linnast ära, sest mul oli vaja aega, et iseenda jaoks olulisi otsuseid vastu võtta ning valikuid teha.

Olen viimase kolme päevaga teinud oluliseimat tööd - mõtlemise tööd - ja hulga asju enda jaoks selgemaks saanud.

Kaks nädalat enne kojutulekut hakkasid tänu Livale, laos töötamisele ja veel mõnedele kokkulangemistele minu mõtted hoopis teist rada rändama.


Kui tänaseni kahtlesin veel nii mõneski asjas ning hoidsin igaks juhuks oma suu kinni, siis praeguseks olen otsustanud.

See Easyjet´i lennuk lendab 1. jaanuaril Inglismaale ilma minuta :)

NB! kui kellelgi on soovi 1. jaanuaril Londonisse lennata, andke teada !


KODU, kallis KODU !

Lopa on endiselt seesama Lopa, aga see, kuidas ma asju näen, on väga palju muutunud. Olen viimaste päevade jooksul palju õues ringi jalutanud ja avastanud, kui ILUS siinsamas kodus tegelikult on /sellest ka palju fotosid/


Ma olen siit pärit, ma olen nii kaua aega siin veetnud, aga kohe saab 10 aastat ajast, mil siit ära kolisin.

14 aastaselt, kui Tallinnasse kooli läksin, arvasin, et Lihula on kõige mõttetum koht üldse, kus elada - hing ihkas minema siit.

Tallinnas ja Tartus elades tundus, et midagi on endiselt puudu, hing ihkas minema siit pisikesest ja halva kliimaga Eestist, kaugele piiri taha ..he-he!

Inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on, see on normaalne vist:)

Ühinesin selle Aafrika arenguinstruktorite programmiga, sest mulle ei meeldinud kella 8st 17ni raha eest tööd rabada, seejärel läbi ummiku oma üürikorteri poole sõita ning kogu aeg nii meeletult hõivatud olla.

Tahtsin muuta midagi iseenda ja teiste elus, aga Eestis tundus see võimatu, sest tundsin end iseenda elus ja võetud kohustustes lõksus olevat !!!

Birminghamis rabasime nagu hullukesed tööd teha, aga siiski oli piisavalt aeaga ja võimalust kogu oma elu üle järele mõelda. Seda igapäevast pinget ja välist survet ei olnud enam.

Mõtted olid kuidagi vabamad ning hakkasid rändama uutel radadel. Vahetult enne jõuluks koju lendamist hakkasin esimest korda mõtlema reaalselt variandile, et MIS SIIS, KUI .. ??

Seesama maakoht, mida lootsin Taanist eest leida, on mul Lopa näol kogu aeg olemas olnud. Ilus loodus on vaid kiviviske kaugusel, aga pole osanud seda väärtustada.
Ja see kuulus Aafrika päikeseloojang, mida paljude inimeste esitlustest näinud olen.

Need kõrvalolevad fotod ei jää väga palju alla ja ometi on tegu kohaliku Läänemaa päikeseloojanguga, nii et ka seda ilusat vaadet pole vaja ookeani taha otsima minna, aga selle teada saamiseks oli vaja korra kaugel ära käia.



See, et unistasin Aafrika lasteprojektist, et nende elus midagi muuta ja neile midagi õpetada.

Siinsamas kohalikus Lihula koolis ei ole hetkel õiget eesti keele õpetajat ja inglise keele õpetaja käib Tartust siin tundi andmas??

Mulle pakuti juba eelmisel aastal mingit osalist tööaega, sest nad olid nii hädas, aga siis oli minu suhtumine:

"No kuulge, mina ja Lihulasse tööle, nii väike palk ja see õpetaja töö nõuab ju pühendumist ning aega. Unustage ära!"

***

Praegu vaatan seda pigem kui võimalust enda programmi siinsamas Eestis jätkata, õpetades kohalikke lapsi.

Igal juhul helistasin eile Lihula kooli direktorile ning saan temaga 3. jaanuari hommikul kell 10:00 kokku.

Samas, olgem ausad, ka Ossmetist ei saa kuidagi üle ega ümber. Ainuüksi asjaolu, et peale lennukist maha astumist ja seda, kui olin suure kohvri koju ära viinud, seadsin esimese asjana sammud Türi tänavale, näitab midagi.

Ja teise Eestis oleku päeva veetsin Rauli ja Reeda juures Rohukülas ning Taeblas meie tehases.

Jap, õpetaja ametist saab loodetvasti minu hobi, aga Ossmetis töötan kindlasti edasi. Ma usun, et minust saab üks paremini vaktsineeritud töötajaid. Näiteks ei tohiks mulle teoreetiliselt külge hakata A+B hepatiit, tüüfus, kollatõbi, meningiit jne jne...he-he.

Kolin küll Lihulasse ja seega nii minu tööaeg, töökoht kui töö iseloom ning minu roll muutub päris oluliselt, aga ideid on seoses uue projektiga päris palju, nii et ... tjaaa, elame-näeme.

Kõik asjad ja plaanid, mis minu peas natukenegi idanenud on, hakkavad kuidagi kiiresti ilmet võtma.
Vaatan üle pika aja meie Lopa maamaja sellise pilguga, et mida ja kus teha annab. Lihula korter on meil kevadeni välja üüritud, nii et alguses elan kindlasti päris maal.

Aga jah, tapeeti hakkan vahetama, laele mingit uut katet panema ja uksi üle värvima.

Mul nii kahju, et enamik poed on praegusel pühade ajal kinni ja vajalike asjade ostmisega ootama pean.

***

Istusin sisuliselt pea terve aasta ühe koha peal ja minu elus ei juhtunud suurt mitte midagi, ei osanud midagi ette võtta endaga. Seejärel aga hakkasin mingis suunas minema: läksin ja läksin, aga praeguseks tundub, et see pole päris see ning leian, et tuleks suunda muuta.

Ma ei saa öelda, et see oli vale tee. See oli vajalik, et mõistaksin ja kogeksin maailma natuke teise nurga alt. Inimesed, kellega kohtunud olen, on mind ja minu tõekspidamisi palju mõjutanud.

We are FAMILY :):)

...minu Birminghami perekond jääb mingil määral endiselt minu perekonnaks ning ka mõnede laomeestega suhtlen kindlasti meilitsi edasi. Nagu ma peale Olga lahkumist korduvalt ütlesin: "Sõprus ei tunne riigipiire ega vahemaid!" ....nr 1 väärtus Gaia juures on sealsed INIMESED, selles pole kahtlustki. Hetk, kui Liva laos oma kuldsed sõnad ütles, on üks nendest hetkedest, mil klapid mu silmade eest kaduma hakkasid.

"There is no place better. It is better if you are better!"

/Liva Levica/

Kui Rauli töötoas nägin seda fotol olevat silti

"Artell AEGA KÜLL !"

siis tundsin, et nii ongi. Mul on ka aega küll. Olen kogu aeg arvanud, et ei ole, aga on ju.
Ma olen vaba inimene ja kui ma soovin praegu Lopal olla, siis võin siin olla nii kaua, kui hing ihkab.

Olen jalutanud paikades, kus pole siiani terve elu jooksul käinud, sest need asuvad suht kaugel ja mul pole olnud AEGA, et nii kaugele jalutada??!!
Reedel hilja jõuan maale, pühapäeva hommikul panen juba asju valmis, et tagasi linna poole startida, nii juba 10 aastat.

Nüüd olen siin ja jäängi mõneks ajaks siia. Naljakas mõelda, aga tunne on nii õige ses osas, et ma lihtsalt ei saa ära lennata. Eks aja möödudes jutt muutub, sest minu arusaamad muutuvad, aga antud hetkel mõtlen ja tunnen sedasi.

Nagu meie Gaia õpetaja Anne Marie ütles:

***

"The inspiratsion has to be taken from other place
than it has to be delivered"

***

Inspiratsioon tuleb üles korjata teisest kohast, kui see koht, kuhu see suunatakse.

***Olen selle tsitaadikese elav tõestus:)

BLOGI läheb (jõulu)puhkusele

Ossmetist sain on kalli punase Peugeot´i, millega küll esmapilgul natuke sõita pelgasin, sest pole pea 3 kuud autorooli peos hoidnud ning parempoolne liiklus ja puha, aga siin ma olen - ise elus ja terve ning autokene ka.
Lopa, Lopa, meie kallis Lopa. Jah, kruusateed on aukus ja sopased ning Ben hüppas juba suurest rõõmust mu püksid poriseks, aga see tähendab, et ma olen KODUS !!!

... ja see pisiasi ka, et blogi ma hetkel enam ei kirjuta, vähemalt sellisel kujul mitte, sest sain täna aru,et ...


/hmm, las mõned asjad jääda minu teada:/

Rahulikke jõule !

Kodumaa

EESTIMAA, EESTIMAA, oled mu KODUMAA .... on 19.dets, kell on 16:09 ja ma istun Ossmetis oma endise laua taga ....

Imelik, võõras ja natsa unine tunne on !!!

Kõrval on foto meie eile õhtusest lahkumisest, mil Ivo ja Ausra (Iona tegi pilti) meid National Expressi bussijaama viisid.

Kas millegi lõpp või millegi algus?

....hmm, nii emotsioonide rohket nädalat ei ole mul kaua olnud.
See foto on tehtud eile natuke enne kella kümmet õhtul New Street´i rongijaamas, kui terve oma alles jäänud "perega" Livat ära käisime saatmas.

GreenWorld´i laost lahkumine oli raske, õigemini oli raske sealsetest inimestest lahkumine. Poleks kunagi uskunud, et mingisse kollektiivi nii kiiresti ja nii "sügavalt" sisse sulame.
Liva nuttis eile lahinal, mul olid täna pisarad silmis ja klomp kurgus ... kusjuures nii mõnelgi mehel ka.

Praegu on kell 22:08, meie bussini on veidi vähem kui 3 tundi, läheme meie parki jalutama - viimast korda sel aastal. Olen Eestist 2 kuud ja 2 nädalat ära olnud.

Ma ei oska selle aja ja iseenda kohta midagi öelda, sest liialt palju on öelda ....

Hommikul vara

Kell on 6:23, sain 7 minutit varem valmis kui tavaliselt. Täna on Liva viimane päev laos, õhtul sõidab ta rongiga East Midlandsi lennujaama, et hommikul kella kuuese lennuga Riia poole lennata.
Mul on jäänud tänane ja homne. Meie Kadi ja Kadriga hakkame homme öösel vastu kolmapäeva kell 1:00 bussiga Londondi Stanstedi lennujaama poole sõitma, et kell 4 seal olla ning 6:50 lennuga Eesti poole lendama hakata :)

Päris paljud on juba läinud ning praegu ei ole ühtegi päeva, kui kellelegi "head aega, häid jõule jne" ütlema ei peaks. Eelmisel nädalal läks Kristiina, laupäeval Paja Tsehhimaale, eile hommikul lendas Luis Portugali, täna hommikul lähevad 2 Leedu tüdrukut, õhtul Liva Lätimaale.
Kui siin kõik pead-jalad koos elame, siis unustame peaaegu et ära, kui erinevatest kohtadest me tuleme :)

******
õues on külmetanud, nii et maa on härmas - nagu päris talv kohe. Ok, me nüüd tööle, tulevad 2 viimast ja 2 erilist päeva laos :)

Jõulupidu Planet Aid´is

Kell on 00:07, jõudsime umbes tunnikene tagasi meie jõulupeolt ning nüüd veetsime meie pargis veidi aega.
Maapind on natukene külmetanud, nii et päris jõulune tunne on tegelikult.
Õhtu Planet Aid´is oli tõeliselt ilus ning vaheldus missugune. Olen küll väsinud, aga väga rahul omadega. Me sõime pidulikku jõulusööki, me laulsime jõululaule ning võistlesime tiimides küsimustele vastates.
Õhtul pargis tegime niisama lollusi, laulsime ja naersime end pooleks ... need on hetked, mis GAIA eriliseks teevad.

Võitlus iseendaga

Taas on selline nädal, kus peale 5 tööpäeva laos, peaksime laupäeval leaflet´ima, sest siis kasutame siinoldud aega maksimaalselt ära ning suurendame tõenäosust, et kogu vaja mineva 2650 poundi jaanuari lõpuks kokku saame.

Ma ei soovinud leaflet´ima minna, ma tõesti ei tahtnud, sest esiteks ma ei viitsinud 8 tundi kõndida ja teiseks mulle ei meeldi selle juurs see, et ma ei tea mitte kunagi, mis tulemus tuleb. Üle-eelmisel laupäeval panin korralikult kõik 1000 lehte ära, aga 2 päeva hiljem said meie kollektorid minu piirkonnast vaid 5 kotti, nii et täiesti mõttetu. 5 koti pealt läheb meie koolirahaks umbes 5 poundi (päev laos annab kooli jaoks u 40 poundi).

Kuna ma teadsin, kuidas Anne Marie suhtub, kui ma vaba päeva soovin, siis pakkusin välja, et ehk võin selle asemel minna tänavale ajakirju müüma.
Meie majas on praegu 4 DI-d (neist kaks eestlast: Kristi ja Olaf :), kellel on ka fundraisimise ehk ajakirja müümise nädal. Kogu süsteemi ümber jutustama ei hakka, aga Gaia jooksul kogume kooli jaoks vajaliku raha, et Taanis Lindersvoldist 6 kuud elada, süüa ja õppida ning Taani jõudes hakkame koguma samas suurusjärgus summat oma Aafrika projekti (lennupiletid, viisa jne jne) jaoks.

Kokku on ühe inimese "maksumus" selle pooleteise aasta jooksul umbes 150 000 - 200 000 krooni. Humana toetab mingis osas, aga enamiku rahast kogub igaüks ise.

Seega, peale Gaia´t saabki üldjuhul peamiseks raha "teenimise" võimaluseks fundraisimine ehk tänaval ajakirjade müümine. Kes sellega hakkama ei saa, siis on natuke keeruline, kuigi paljudele on kogu see tegevus väga vastumeelne.. Eks see ongi peamine põhjus, miks hästi paljud katkestavad. See foto on tehtud CICD klassiruumis, seal on kahe tiimi inimesed ning need, kes ära läinud, on maha tõmmatud ja keskel on kiri:

"Who will be the next?"
"Kes on järgmine?"

Tjaa, eks põhjuseid, miks ära minnakse, on palju ja mitmesuguseid, alustades organisatsioonist, õpetajatest ning lõpetades ma ei tea millega, kuigi ausalt ka ei viitsi seda teemat siin lahkama hakata, sest see oleks niiiiii lõputu.

Mul oleneb see fundraisimine täiesti tujust ja enesetundest.
Ses osas on mul natuke lihtsam, et minu jaoks on kerge võõraste inimestega rääkima hakata, suht jutukas nagu ma olen, kuigi ajakirju müües on hoopis teine tunne inimesi kõnetada. See on sisemine võitlus iseendaga, kuna mingi osa minus tunneb kogu aeg:

"Kristi, saa ometi aru, see on täielik kerjamine, sa tüütad neid inimesi, kas sul häbi ei ole neid sedasi keset tänavat segada!??"

Teine osa minus on aga positiivne, mis võtab seda kui numbrite mängu. Mida rohkemate käest ma küsin, seda suurema tõenäosusega leian üles need inimesed, kes ostavad selle ajakirja väga hea meelega.

Aga ainus mure on see, et täpselt nii, nagu ma ei tea, milline nendest 1000 leaflet´ist on see, mille tulemusel inimene koti ukse taha paneb, ei tea ma ka seda, milline inimene on nõus seda ajakirja ostma. Selleks, et teada saada, tuli mul õppida inimesi tänaval peatama ning lühidalt selgitama, mida ja miks ja kui palju me kogume.
Kui ma ise usun, siis suudan seda emotsiooni ka inimestele edasi anda ning nad ostavad, sest nad usuvad mind. Aga kui endal on kahtlane tunne, et kas ikka ja miks nad peaks, siis on väga surm seal tänaval seista. Seisan ja vaatan, süda puperdab sees ning küsin endalt, kas ma tõesti soovin seda teha???
Täna hommikul magasin päris kaua, umbes 11 paiku hakkasin siinsamas moslemite piirkonnas ehk esimesel suuremal tänaval pihta ... mõtlesin, et kui ma kasvõi 10 poundi saan, olen omadega juba igati plussis, sest sellest rahast ei arvutata midagi maha, sest pole lisakulusid kütusele, ega millelegi muule.

Ingliskeelne ajakiri "Africa", mille maksumus on 2 poundi. Hakkasin siis otsast pihta, alguses hästi ebamugav tunne, aga tegin nii, nagu eile õhtuse esitluse tegija ütles - püüa igaühega rääkida, kellega vähegi võimalik.
Tjaaa, kerge öelda, raske teha, sest enda sees on see lollakas kerjamise tunne. Aga kuna soovisin tegelt oma hinges väga vaba päeva saada, siis ....ei, ma ei loobunud sellest ajakirja müümise mõttest ega tulnud tühjade kätega koju tagasi, vaid vastupidi - otsustasin, et kui ma juba siin tänaval seisan, siis panen endale parem mingi eesmärgi ja püüan selle kiiresti ära teha, see on valutum, kui aeglaselt teha. Võtan end korraks kokku, võtan hoiaku, et mul on ükskõik, mida keegi mõtleb ja lihtsal teen ja teen ja teen. Selleks, et saada üks "jah", on vaja saada vähemalt 10 "EI-d", tänane statistika oli vähemalt sedasi.

Paningi miinimumi 10 poundi, et alla selle koju tagasi ei tule ja ise veel sisemuses mõtlesin, et 20 oleks päris hea, see oleks ideaalne päeva keskmine kogu Gaia jooksul.
Naeratasin ja rääkisin, rääkisin ja naeratasin ning poole tunni pärast oli mul 10 poundi olemas. Kuna olin kaugel teises tänava otsas, siis pidin nagunii tagasi kodu poole tulema, aga otsustasin enne suures kaubakeskuses väikese pausi teha.
Jalutasin ja vaatasin, kuidas inimesed suute korvidega jõuludeks sisseoste teevad. Hea tunne oli, sest ma ei tundnud isegi kiusatust midagi osta. Jõulude tähendus minu jaoks on midagi muud, tõsiselt ka ...

Tagasi tulles otsustasin, et mis seal ikka, proovin taas igaühte, keda vähegi saan, kõnetada. Peale silmsidet ja naeratust on edasine jutt umbes selline:
"Tere Sir/Madam. Olen vabatahtlik, kes läheb Aafrikasse. Meie loovutame poolteist aastat oma elust, teie saate meie projekti toetada sellega, kui ostate selle ajakirja. 2 poundi on meie jaoks peenraha, aga Aafrika lapse jaoks selline raha, mille eest saab ta kuu aega süüa."

noh, eks see jutt varieerub ja hüpleb vastavalt inimeste reaktsioonile, aga täna olin kuidagi hoos ning kõik läks libedalt. Paljud inimesed andsid lihtsalt raha ega soovinud ajakirja. Mõned, kes raha ei andnud, soovisid niisama edu ja ütlesid, et toetavad seda, mida me teeme jne jne. Erinevad inimesed, erinevad arvamused. Alati olid vastused positiivsemad, kui ma esialgu kartsin, aga ma ei tea, miks see ikkagi nii raske on. Üks naine võttis lausa selle pangakonto numbri ja lubas ülekande teha?!

Mina ei teadnud, mis nende inimeste peas toimub, mul olid vaid oma hirmud ja kahtlused, aga peaaegu alati eksisin.
See onu/tädi, kes tundus pealtnäha selline hästi karm või kuri, oli lõpuks see, kes raha andis, nii et kunagi ei saa kellegi eest otsustada. Eks vahest oli küll tunne, et kurat, miks ma teda või teda ei julgenud kõnetada, äkki oli tema just see õige inimene .

.... kuna naised moslemid kannavad neid mustasid rüüsid, siis on näha vaid SILMAD ning täna sain aru, miks silmasid HINGE PEEGLIKS nimetatakse, sest kuigi ma näen vaid ta silmi, on mul võimalik näha, kas ta naeratab või on kurb vms.

Koos poes käimisega kokku olin kodust ära 2 tundi ja teenisin 26 poundi !!! mis on minu enda kohta väga hea tulemus ning enne ühte olin juba meie majas tagasi ning nautisin vabadust:)

Ebaõiglane natuke ehk, et mõned (nagu ma ise kaks nädalat tagasi) kõnnivad 8 tundi, saavad mõne üksiku koti ning ma olen 2 tundi kodust ära ning saan kõvasti üle keskmise päevanormi.

Vanasõna on see:

"Kelle pea ei jaga, selle jalad peavad jagama!"

Elu on karm, aga õiglane, ütleks minu kallis isa selle peale.
Neid väljendeid ei saa üks üheselt meie Gaia programmi üle kanda, sest vahest mõni inimene lihtsalt ei suuda võõraste juurde minna ega neile midagi müüa või raha küsida ning sel pole mõistusega midagi tegemist, aga üldine idee on siiski see, et kes suudab rääkimisega raha teha, ei pea nii palju füüsiliselt rabama.

Mul on enda üle hea meel, et suutsin sellele nõmedale alguse tundele vaatamata (kui nagu õnnetuse hunnik seal tänavanurgal seisin) end kokku võtta ning iseennast veenda:

"Kristi, pole hullu midagi, sa saad sellega hakkama. Kõik teevad ju selle programmi raames sama asja, järelikult on need inimesed olemas, kes on nõus seda ajakirja ostma!"

Ennast võita on kõige raskem, aga kui see õnnestub, siis see tunne, mis hiljem tekib, on seda väärt. Praegu tunnen seda tunnet. Täna on üks viimase aja parimaid päevasid.
Kuulan "Elmar´i" raadiot, koristasin oma riietekappi ning sortisin oma asju - hea ja kodune tunne on. Kuna sain kauem magada, siis olen end suht välja maganud ning mul olnud mitu tundi aega lihtsalt olla.

Õhtul läheme Planet Aid´i majja jõulupeole, nii et eks paistab, mis saama hakkab....

Ajataju kadunud - õnneks :)

Eile õhtul saime suht varakult koju, sõin õhtust ja olin tund aega meie pargis - lihtsalt kõndisin, seisin puu najal, imetlesin tiigi peal häälitsevaid linde ning taevast. Õnneks ei saanud kuidagi kusagilt aru, et olin eelmisel ööl vaevu 4 tundi maganud... välja arvatud see, et juba kella kaheksast ronisin voodisse ja lugesin ...

Täna peaaegu sama lugu, kuigi kell on tunduvalt rohkem. Kogu mõtteprotsess, mis mul peas toimub, on selline, et ma ei oska seda kirja panna - kõike vist ei olegi vaja osata kirjalikult
väljendada.
Mul on tõsiselt nagu talveunest ärganu tunne, mitte et ma teaksin, mis tunne on talveunest ärgata, aga ohooo-üllatused on kõikjal.
Eriti see AJA ja KOHA asi, et ei ole absoluutselt vahet, kus ja millal olla ... seda ei saa kirjeldada.

Täna, kui oma lemmikpuu (sest sellel on ideaalne kuju) najal seisin ja taas taevast vaatasin, tulid mulle äkki Nancy Dornani sõnad meelde.
"Kas sa tead, et sa ei ole puu ning see tähendab, et sul ei ole juuri ja et sa võid teise kohta liikuda, kui sulle ei meeldi see koht elus, kus sa praegu oled."
Igal juhul on südames kuidagi õige TUNNE, mis sest et hing on ärevust täis.
Aga vähemalt tunnen, et elan ja mul on hea meel, et suudan lihtsalt OLLA, ilma et ma kella vahiks või kuhugi kiirustaks, kuigi tegelikult kiire ei ole. Minu puhul on see suur saavutus. Eraldi oskus, mida soovin parandada :)
"Igaüks on erinev" ütleks Mick selle peale.

Väliselt on kõik endistviisi ... ärkame, veedame paar tunnikest ummikus, töötame 8 tundi, veedame paar tundi ummikus, oleme õhtuks väsinud jne .... täna pidime peale lõunat taas eriti aeglased olema, sest muidu ei jagu homseks tööd - tjaaa, ei kommenteeri seda asja, ei viitsi oma vaba aega sellest mõtlemisele kulutada.

Homme on meie viimane REEDE laos, ostsime Liva´ga natuke head ja paremat, sest siin on kõigil natuke magusam ning parem tööpäev.
Naljakas, kuidas 7 nädalaga võib mõni koht ja sealsed inimesed nii omaks ning kalliks saada, et lausa kahju on lahkuda, kuigi olgem ausad - ega sellises kohas väga palju pikemalt töötada ei soovi. Ma pole oma elus vist nii palju ja nii intensiivselt töötanud, kui siin nende kahe ja poole kuu jooksul, aga eks vist seepärast ongi Gaia tutvustuses kirjas, et pead olema motiveeritud ja hard-working person :)

Mõtlesin eelmisel nädalal oma CV peale, mille kunagi ammu kirjutasin ja kuidas ma oma ideaalset töökohta kirjeldasin. Leidsin selle CV lõigu ja panen ta siia ka:

"Tunnen, et olen hea töökohal, mis eeldab inimestega suhtlemist ja ringi liikumist. Soovitatavalt saan ise oma töögraafikut kujundada ning endale ise tööalaseid vahe-eesmärke seada.
Kui olen midagi alustanud, siis suudan vastutada selle eest, et see edukalt lõpule saaks viidud. Meeldivad tööülesanded/projektid, mille tulemused on silmaga näha.
Ühe koha peal istumine ning millegi rutiinse tegemine on väga hea töö, kui seda ajutiselt teha."

Naljakas, kui ma praegu seda asja leaflet´imise või lao tööga võrdlen, siis nii tobe, kui see ka pole - leaflet´imine on nagu enam-vähem. Terve päev ringi liikumist ning päris palju suhtlemist. Saan ise valida, mis tänavast ma alustan, kui palju tööd teen, kui kiiresti ma teen. Kui olen pähe võtud, et panen kõik 1000 lehte ära, siis seda ka teen, tulemus on silmaga näha, sest päeva lõpuks on kaart täis kritseldatud ning kui hästi läheb, siis minu lehekese lugemise tulemusel paneb mõni inimene koti riietega ukse taha :)
On algus ja lõpp ning ühe koha peal istumist ei eksisteeri.

Kuigi vaevalt, et ma mõni aasta tagasi neid ridasid oma CV-sse kirja pannes sellise "karjääri" peale mõtlesin, aga saan aru, et just selliste tööde tegemise tulemusel olen oma ELUst arusaamisega jõudnud sinna, kus ma praegu olen.
Kuigi vahest on valus, et mille kuradi pärast ma enne seda või teist asja ei näinud/ei mõistnud, saan aru, et selles vist ELU MÕTE ongi, et kogu aeg õpilase rollis olla:)

PS! eile linnas jalutades nägin ravimireklaami, mille sõnum oli

"Don´t let your health you to stop working!"

/Ära lase tervisel enda töötamist lõpetada/

See on kõige lollakam asi, mida viimasel ajal näinud olen, kuigi mõistan, et tänapäeva maailm ongi vist Töö, Töö, Töö .. Raha, Raha, Raha .. tühja see Tervis ja tühja see Elu ... see peaks vastupidi olema, et ära lase tööl oma tervise eest hoolitsemist unarusse jätta, aga eks ma ise olen ka selle järelduseni alles viimasel ajal jõudnud, nii et äkki see seepärast nii väga mind häiriski. Omamoodi on nõme, et saan aru, k

Lõpuks ometi ...

Palju on juhtunud, mitte väliselt, aga minu sees. Lao Phil ütleks selle peale endale iseloomuliku muhedusega: "Fucking HELL !!!" :):) see on vist kõige populaarsem väljend kogu laos.
Kell on 22:34, jõudsime just Planet Aid´i majast presentatsioonidelt tagasi - ütleme nii, et täna õhtul on mul tunne, et ma lihtsalt pean kirjutama, mis viimaste päevade jooksul mu kallis peakeses toimunud on, muidu kaob see õige tunne ära.

Õige tunne oli tegelikult 4 tundi tagasi, kui me laost koju jõudsime, ja ma isegi küsisin meie õpetaja käest, et äkki saaksin täna koju jääda, aga vastus oli kindel "ei" ning praegu olen talle tegelikult isegi tänulik, sest kokkuvõttes oli väga huvitav ja tore õhtu.
Aga noh, vahest on see jonnipoiss nii hullult sees ning sel hetkel viskab ikka väga hullu kopa ette, et terve päeva raba seal laos ja õhtul, peale tööd, ka dikteeritakse, mida teha ja kuhu minna. Vahest mind nii väga vihastab, kui mul on just hea mõte tulnud ja ma nii väga tahaks aega iseendale, et lihtsalt minna ning see üles kirjutada, aga ma ei saa, sest keegi teine otsustab, mida ma antud hetkel selle asemel tegema peaksin ja sel hetkel tunnen end kui puuris olev loom, kellelt on vabadus ära võetud, kuigi ma tean, et ma olen ise soovinud ja oma nõusoleku andnud.

Samas, olgem ausad, see rügamine on päris tasuv rügamine, sest praeguseks, kui olen olnud siin kaks kuud ja ühe nädala, on mul kooliraha sisuliselt 1500 poundi koos ehk üle 30 000 - ja see ongi see põhimõtteline vahe, et see on n-ö sääst, kuigi see raha läheb otse "kuhugi" :)

Samas mõtlen nii sageli, et kas ma teeksin seda kõike ka RAHA kui sellise nimel ja vastus oleks 100% kindel "EI".

Kuigi, mida aeg edasi, seda rohkem on kogu GAIA ainult "raha, raha, raha", püüan ma sellele mitte mõelda. Püüan paljudele asjadele mitte mõelda, aga ma ei oska. Kui väga ma sooviksin, et kusagil oleks nupp "SWITCH OFF!!!" ja saaksin end igas mõttes välja lülitada, aga ma ei oska.

Siiski, vahest on hea mõelda, sest see võib viia millegi uueni, kuigi see ei ole tegelikult midagi uut, vaid see on kogu aeg olemas olnud, aga ma pole osanud seda märgata või julgenud sedasi mõelda.

Täna oli küll selline oohhhooo-üllatuse päev, mil nii mõnigi asi hakkas teises valguses paistma. Tegelikkuses usun muidugi, et asi ei olnud vaid tänases päevas, vaid täna toimus lihtsalt mingi murrang, mis siiani oli vaid segane tunne minu sees, millest ei osanud aru saada.
Ega ma vist praegu ka ei saa, aga mingi kuju on see tunne saanud ning nagu ma HULL´is kirjutasin, et üle tüki aja on õige tunne, siis see tunne on muutunud natuke teiseks tundeks, aga mul on hea meel, et ma midagi tunnen - tõsiselt ka, sest vahest tunnen end kui ratsionaalselt mõtlev inimrobot, kes lihtsalt eksisteerib ega tunne suurt mitte midagi.
Ma ei oska seda olekut kirjeldada, aga kõik, kes teavada, missugune olek see on, saavad aru, mida ma mõtlen ja kes ei saa, siis ... sorry, aga ju siis pole vaja sul sellest praegu aru saada.

Täna õhtul tulin laost koju, jalutasime läbi kesklinna jõuluturu, muusika mängis, kirikukellad helisesid ja kuna täna oli üle pika aja esimene päev, kus maa oli natukene külmetanud, siis oli esimest korda JÕULUTUNNE ja tänu tänasele tööpäevale, mis aitas mul nii paljudes asjades selgusele saada, oli mul sealt läbi kesklinna jalutades tunne, et süda tahab rinnust välja hüpata.

Nägin tänavamuusikuid ja andsin neile kogu oma peenraha, mis mul rahakotis oli, sest tean, et Meigo ja Uku oleksid sama teinud ja tahes tahtmata tulevad nad sellist pilti nähes mulle meelde.

Olgugi, et alles eile oli mul suht must masendus - see on alati peale HULLi sedasi, et ma naudin sealolemist, aga siia jõudes on kuidagi tagasi auku kukkumise tunne ning see mõjub muserdava´lt.
Aga see tänane rõõm oli selline vaikne sisemine õnnetunne, mida ei oska sõnadesse panna, sest ma sain aru, kuidas kogu mu elu on MINU VALIK. See tunne, tunne mu sees, oli taevas ja muusika ning virr-varr mu peas, mis vaatamata sellele, et ma midagi aru ei saanud, tundus nii õige.

Jah, see võib kõlada nii lollakalt, aga tõsiselt ka, siin olles leiab nii mõnigi tark tsitaadi reakene reaalsuses tõestust (laused, mis siiani olid minu jaoks pigem viis targana näida või lihtsalt sõnakõlks)
Kohati on see valus, sest kui mingi arusaam kohale jõuab, siis esmalt tuleb kahetsus: "Mille kuradi pärast ma sellest varem aru ei saanud?" aga seejärel annan endale aru, et ju see siis peab nii olema ja hea, et ma vähemalt nüüd natuke õppust võtnud olen ja samas tean, et sama asi tundub mõne aja pärast taas teises valguses ning see normaalne.

Mõtted on peas nii vales järjekorras praegu, et ma ei oskagi seda sasipundart lahti harutada ega tea, millest alustada, kuigi nagu näha, siis alustasin ma lõpust ehk sellest, milleni see täna välja viis, aga tegelikkuses peaksin siiski algusesse tagasi minema. Noh, samas ei ole see päris kindlasti algus alguse tähenduses, vaid vahe-etapp, mis andis tugeva tõuke edasiste arusaamade tekkimisel.

Vahest tunnen end nagu kuivatusmasinasse keerlema panduna, sest kogu mu elukene on nii intensiivne ja raputab täiesti läbi ning lõpptulemusena muudab minu olekut. Hästi ebamugav protsess iseenesest, aga kui mind kuivana sealt masinast lõpuks välja võetakse, olen õnnelik.

HULList tagasi tulin Ann-Marie (meie 51 aastane õpetaja) autos, meie õpetaja, kelle kohta enne tulekut igasugu õudusjutte räägiti, et kui jube ta on jne jne. Pühapäeval 4 tundi temaga ühes autos olles ja pikalt maailmast ning kõiksugu asjadest rääkides jõudsin järeldusele, et tegelikkuses on tegu väga põneva ja toreda inimesega, kellel on nii huvitav vestelda.

Rääkisime tõesti paljudest asjadest ning ma ei oska ega soovigi seda siin ümber jutustama hakata, aga üks asi, mis mulle hinge läks ja igati loksutas, oli see, mille peale olen peaaegu terve siinoleku aja mõelnud. Üks oli see, et ta rääkis, kuidas nii palju tava mõistes ülimalt edukaid inimes on äkki otsustanud, et tulevad siia - mõnel on firma pankrotti läinud, teine saab lihtsalt aru, et see pole see, mida ta oma elult soovib. Aga ta ütles nii kenasti, et paljud inimesed on oma elus nii kinni ja neile tundub, et valikuvõimalus puudub, aga tegelikult see ei puudu, nad lihtsalt ei näe seda, sest neil pole õrna aimugi, et neil on õigus valida, mis ja kas ja kuidas nende elus toimub.

Ja teine lause, mis mulle siiani rahu ei anna ning muudkui meelde tuleb, sest see nii õige ja tunnen, et minu puhul on ka just seesama asi juhtunud.

"The inspiratsion has to be taken from other place

than it has to be delivered"

nii see ongi, inspiratsioon peab tulema teisest kohast, kui see koht, kuhu see suunatakse.
Eesti keeles kõlab see nii jube konarlikult, aga mõte on ehk arusaadav.

Uskumatu, kuidas kogu mu elu ja vaade minu enda elule on muutunud ainuüksi sellest, et kuigi mul ei ole siin kaua aega, näen oma senist elu profiilis. Ma võtsin aega, et sellest igapäevasest virr-varrist, sellest metsiku kiirusega veerevast "orava rattast" korra välja astuda ja kõrvalvaataja pilguga vaadata, mis minu elus toimub.

See on natuke naljakas ja kohatu võrdlus, aga sama on selle suure riiete kotiga, mida me pakime. Kui ma kogu aeg peadpidi seal koti sees olen, siis ma võin kogu südamest proovida endast parimat anda, et see maksimaalselt korraliku kujuga tuleks, aga ma ei näe, kuidas see kokkuvõttes välja näeb, sest ma olen liiga lähedal. Ausalt ka - piisab paarist sammust ning ma näen kogu pilti ja lihtne on näha, kus ma midagi tegemata olen jätnud või milline nurk kohendamist vajab?!

Minu ELU on nagu see suur kott, seni olin seal peadpidi sees, ning arvasin, et see on õige, mida ma teen ning kartsin, et muudmoodi ei olegi võimalik.

Tegelikult ma lihtsalt ei muud võimalust, sest ma olin liiga lähedal. Vastus on liiga lihtne, et seda märgata. Ma ei oska enam lihtsalt mõelda. Inimesed üldiselt ei oska enam lihtsalt mõelda. Kõik on intelligentselt keeruline, sest nii paistan targema ja paremana. Kõik geniaalsed asjad on lihtsad, liiga lihtsalt, et neid uskuda ja sageli liiga lihtsad, et neid üldse tähele panna, sest ma ei oska asju tunnetada, mul on vaja asju mõistusega tõestada, loogikaga põhjendada.

See, et mina antud hetkel lahendust ei näe, ei tähenda, et lahendust pole olemas.

Taas üks tark lause. See on vist tsitaat raamatust "Jah või ei - teejuht paremate otsusteni", aga mis kasu on mul sellest teooriast, kui ma sellega midagi peale pole osanud hakata. Lihtsalt üks särav lause paljude seas, mida targa jutu vahepeale puistata, selle tähendust tunnetamata. Aga ok, mis ma ikka endaga nii ülimalt karm olen. Selles olen ma ülimalt hea, kriitilisuses iseenda ja seeläbi ka teiste suhtes.
Täna laos pakkides laterdasime Liva´ga igasugu teemadel ning mingi asi viis selleni, et hakkasime rääkima kohtadest, kus oleks parem olla, kui seal laos.

/Kell on 23:53, loogilist juttu on raske ajada, aga kuna täna on nagunii jutt tunnetest ja sellest, kuidas mingi asi või olukord tundub, siis pesen vahepeal hambad puhtaks ning panen muud asjad valmis ja kirjutan edasi, et siis, kui uni päris maha niidab, saan kohe oma kallisse voodisse ronida/

00: 10 Ja siis äkki ütles Liva mulle:

"Actually there is no place better,
only if you are better yourself it seems better!"

"Tegelikult ei ole paremat kohta olemas, ainult siis, kui me ise oleme paremad, tundub see koht parem."
....ja see lause jäi mul pähe keerlema ja keerlema ning ma sain aru. Need ei ole vaid tühipaljad sõnad, vaid see ongi nii. Ja-jah, me kõik teame, et õnn on meie padja all peidus, aga kas me ka usume ja tunneme seda???? ...mina ei uskunud vist eriti, päris kindlasti uskunud.

Ma arvasin täiesti siiralt vist seda, et kusagil mujal on teistmoodi ja ma saan nullist alustada, teistsuguseid asju teha, ringi reisida, uute inimestega tutvuda ning see kõik on olnud tore ja puha, olen meeletult õppinud ja kogemusi saanud, aga täna jõudis mulle kohale, et saaksin täiesti vabalt ka Eestis oma eluga rahul olla.
Ma saaksin oma elu muuta täpselt nii, nagu ise sooviksin. Valik on minu, alati on valik, isegi, kui ma seda antud hetkel ei näe, aga praegu ma näen. Ei, mul ei ole plaanis seda programmi pooleli jätta, vähemalt antud momendil arvan seda, kuigi me oleme Läti tüdruku Jana´ga seda ka varem arutanud, et tulime siia mitte selle programmi vaid iseenda pärast ja kui selle millegi enda sees leiame või kui see miski paika loksub, siis võib juhtuda, et me ei näe vajadust lõpuni jääda ...

Kogu see programm hakkas kurnama ning muutus tüütavaks, sest mingil hetkel arvasin, et nii, ma olen nüüd siin ja ei lahku enne, kui see edukalt lõpetatud saab.
Täna jõudis mulle kohale, et täpselt sama äkitselt, kui ma otsustasin siia tulla, sest see TUNNE tundus õige, võin otsustada ka lahkuda, kui see mulle ÕIGEna tundub. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et me oleme siin vabatahtlikult, aga ikkagi olin iseendale vaikimisi lubanud, et mis iganes ka ei juhtuks - mina jään lõpuni ja endale tunnistamata, hakkas see otsus mind kohustama.
Täna, kui ma asja natuke laiemalt nägin, siis oligi selline oohhhooo-üllatus, nagu tõsiselt ka, et kui ma ei taha ega vajadust ei näe, siis ma ei pea tagasi lendama, ma ei pea tegelikkuses mitte midagi tegema, kui ma ei taha.
Kui ma tunnen, et ma ei ole selline inmene, kes suudab 8st 17ni tööl olla ja teha nägu, et ma töötan, siis usun, et on olemas mingi teine viis, kuidas töötada, sest lõpptulemusena ei ole ju oluline see, et ma näeksin 9 tundi välja kui hõivatud inimene, vaid see, mis minu töö tulemusena tehtud saab.

Kui ma mõtlema hakkan, siis mitte keegi teine peale minu enda ei ole mind tegelikult ka seni kohustanud. Mina ise olin see, kes nõudis, et kõik oleks alati tehtud, et ma oleksin alati punkt 8 tööl ja mitte minutitki hiljem, et ma oleksin mega tubli maksimalist igal alal ning endale aru andmata muutusin iseenda sundijaks, arvates, et see sundlus tuleb väljastpoolt.

Siin tunnen sama tunnet, aga kuna saan aru, et keegi peale minu enda mind tagant sundimas pole, siis järelikult tuleb see sund minu enda seest. See tunne oli alguses võõras, aga seejärel kuidagi hämmastavalt vabastav, see oli nii teistmoodi.
Vahest on mul muidugi raskusi, et aru saada, kas ma tõesti tunnen nii või ma vaid arvan, et ma tunnen nii ... aga ma püüan seda mõista, tõsiselt ka.

Aga täna ei blokeerinud ma mõtet selle programmi pooleli jätmise kohta ära ... siiani ma isegi ei mõelnud seda, sest see ei olnud minu jaoks isegi võimalus, kuna ma ei soovinud sama koha pealt jätkata...aga mõtlesin, et MIS SIIS, KUI ... ja MIS SIIS, KUI ... ja sain aru, miks soovitatakse vahest selliseid ajurünnakuid teha, kus pannakse absoluutselt kõik paberile, mis pähe tuleb, ilma igasuguse kriitika filtrita.

Ja leidsin väga palju lahendusi ja võimalikke variante, aga mida ma öelda soovin, et MUL on ALATI olemas VALIK ja mul on õigus nii otsuseid teha, kui neid vastavalt vajadusele ja enda sisetundele muuta.
Olen rahul, et hakkasin kuhugi suunas astuma, sest nüüd näen, mismoodi see on, ning hakkan ka puude taga metsa nägema. Olen seda korduvalt öeldnud, ega Eesti vanarahvas rumal ei olnud.

Kaustik, millesse kogu siinoldud aja kirjutandu olen, kannab pealkirja "VIEWPOINT" ehk lahti kirjutatult vaade elule ning see on keskne sõna igas mõttes. Minu vaade kõige suhtes on väga muutunud. Kogu see laos töötamine on parajalt nõme ja raske olnud, aga samas on see minu arusaamasid nii palju muutnud ning seda, kuidas ma elu ja asju näen.
Pakime ju hommikust õhtuni asju, mida keegi enam ei vaja. See keegi on rabanud tööd teha, et endale või oma perele osta uued riided, jalanõud, mänguasjad vms, aga nüüd on need seal lao põrandal maas ning nad ei vaja neid enam, sest need on kõigest asjad.
Seal on Armani ülikondasid ja 50-100 pound´iseid uhiuusi kleite, üli-ilusaid suuri karvaseid mänguasju ja mida kõike muud .... aga need on ikka ja endiselt kõigest asjad.
Kui ma varem vaatasin ikka vahest poe poole, et oeh, tahaks seda ja seda, siis oleks see ja see, siis seegi hoiak on oluliselt pihta saanud ja mul on selle üle hea meel - saan aru, kui nõmedalt pealiskaudne ma vahest olnud olen.
Arvates, et asjad ja ilusad riided teevad mu mingil määral kellestki paremaks või kellegagi võrreldes ilusamaks - eks nad parandavad vahest enesetunnet, aga tunne kui selline tuleb minu seest. Ma võin olla laos oma "ilusates" pruunides tööriietes, mis on konteinerite värvimisest halli-rohelise-kirjud ja tunda end kohati palju paremini kui mistahes kostüümis, kuigi mul ei ole vahest kostüümi vastu ka midagi.

Kell on 01:35, kõik on ammu magama jäänud ja ma usun, et mul oleks mõistlik sama teha, siis saan vähemalt 4 tunnikest magada, enne kui taas oma järjekordselt VABALT VALITUD :) tööpäeva alustan.
Mis ma ikka üle mõtlen ja planeerin. Olen aru saanud, et parim plaan on see, kui midagi ei planeeri, kuigi üldine liikumise suund võiks siiski teada olla, nii et mu kallis aju üldjuhul ei puhka, vaid ketrab muudkui oma asju :)
Head ööd !!!

6:25 HOMMIKUST! jap, olen elus ja arkvel ning valmis 2 min parast uksest valja astuma. Kui oleks minu valik, siis muidugi magaksin veel, kuigi yles tousmiseks ei vaja ma enam viimasel ajal isegi aratuskella, sest silmad on alati paar minutit enne kella helisemisest lahti - tjaaa, hakkan vist vanaks jaama :)

...hmmm...

olen elus ja terve, kui ehk keegi mõtleb, kuhu ma kadunud olen:)
Eile joudsime 21:30 HULList tagasi ja olime niiii laibad omadega, et ma ei hakanud arvutit lahtigi tegema.
Praegu sai inglise keele tund natuke aega tagasi läbi - peale seda, kui Ivo enam kogu aeg meie majas pole, on see minu vastutusalas, et neid tunde läbi viia, nii et tjahhh .. nüüd on ka mu esmaspäeva õhtud suht sisustatud ja ei peagi midagi muud tegema. Homme peale tööd on Planet Aidi maja külastus.

Ütleme nii, et ma ootan jargmist nädalat, kui koju saab ning on AEGA lihtsalt OLLA. Aga samas on motivatsioon tääd teha suht suur, sest teame, et vaid 1 nädal ladu on järele on jäänud.

Kogu see virr-varr on aga mega ära väsitanud ning ega ei kujuta küll ette, et saaksin ise valida, millal ärkan või mida oma päevaga peale hakkan .. ja ise poodi minna ning süüa osta. Ses osas oleme täiesti eluvõõrad omadega ikka oma pisikeses GAIA maailmas ;)

Tsivilisatsioonist kaugel eemal ...

Reede hilisohtutel, kui siia jouame, on meid seni alati selge, ta*hti ta*is taevalaotus *** vastu votnud ja see on yks minu lemmik asi HULLi juures.

Kui mulle peale esimest korda siin meeldis, siis teised "rahustasid" mind, et oota, see on vaid seeparast, et sa pole varem siin olnud. Oige pea hakkad ka seda kohta vihkama, nagu enamik inimesi seda teeb.
Praegu olen juba neljandat korda siin ja siiani on asi iga korraga ainult paremaks lainud, nii et igayks saab oma kogemuse ise luua ning alles siis otsustada.

Vihma sajab ja ilm on selline vaga sombune, aga minu hinges on yle tyki aja kuidagi hea ja oige tunne ...

Kui seda Study Weekendit selle suure tootamise vaheapeal ei oleks, siis ... tjaaa, siis oleks asjad palju raskemad, sest fookus ja kogu see siht on kerge kaduma. Tylpimus on kerge tekkima ja siis tundub kogu see asi nii kuramuse mottetu, aga siin tostetakse meid taas alt PA*IKEse katte ja na*idatakse:

MAAILM ON PA*RIS ILUS!

Voin ponnistada, aga ilma sellise yrituseta kuluks hasti palju enda energiat, et motivatsiooni leida (ja hoida), sest igapaevase rabamise vahepeal ei ole aega ega jaksu moelda, MIDA ja MIKS. Siin olles on TIME-OUT ning hea voimalus korvalt vaadata, enda jaoks asju natuke selgemaks saada, teiste kogemustest oppida ja jareldusi teha.

Kuulan neid inimesi, kes on selle koik labi teinud, et mida nad raagivad, ja vaatan, millisteks inimesteks nad saanud on ja panen nende jutu vahepeale enda motteid.

Mul on plaan hakata uut kodulehekylge tegema. Mitte praegu, aga oige pea.
Mul on vaja teha kakskeelne leht, kus saan nii inglise kui eesti keeles kirjutama hakata. Pohjuseid on palju ja nende selgitamine votab palju aega... ja mis siin salata, see pole yldse minu mote, vaid tuli tegelt kuu aega tagsi Thijsi esitlust kuulates (millest ma siiani ylevaadet pole andnud), aga see idee on mu peas kypsenud ja arenenud ... ok, ei lateda, mis ma ikka tyhje sonu loobin. Ma tean, et see ei vii kuhugi.
Eile arutasime just siia soites igasugu maailma asju ja Kristiina ytles nii oigesti:

"Sooja ohku voib igayks suust valja ajada, aga oluline on see, kes lopuks asja ara teeb!"

Nyyd aga lahen tagasi meie paevaprogrammi juurde, mis on 15 min tapsusega paika pandud, nii et byeee

Miks on õlu parem kui naine?

Leidsime täna T-särgi, mille peal on loetletud põhjused, miks õlu on parem kui naine. Ma ei olnud kunagi selle võrdluse peale mõelnud, aga nagu näha, siis tänu T-särgile tean nüüd kõiki 15 põhjust.
Osad neist on parajalt seksistlikud meestenaljad, aga mõned on päris head, nii et siin need on ... :):)


15 põhjust, miks ÕLU on parem kui NAINE

1. Õlu ei muutu armukadedaks, kui sa teise õlle järele haarad

2. Kui sa baari lähed, võid kindel olla, et sul õnnestub üks õlu hankida

3. Õlu ei pahanda, kui sul baarist tulles õllelõhnad juures on

4. Sa ei pea õllega koos sööma-jooma

5. Kui sa õlut korralikult kallad, lõpetad alati pikali asendis

6. Pohmell läheb ära

7. Õlut ei pea pesema, et see hästi maitseks

8. Õlu läheb alati kergesti alla

9. Sa saad oma õlut sõpradega jagada

10. Õlu on alati märg

11. Sa tead, et sa oled esimene, kes selle õlle lahti teeb

12. Külm õlu on hea õlu

13. Sa võid ühe õhtu jooksul juua rohkem kui ühe õlle ja end seejuures mitte süüdi tunda

14. Sa võid õlut nautida terve kuu ja rohemgi veel

15. Kui sa oled õllega lõpetanud, on pudel endiselt 5 pence´i väärt


Nii et NAISED, mis võrdluse me MEESTE kohta siia kõrvale tuua võiksime? Kui ma sellekohase T-särgi leian, siis kindlasti teada, seni on kõik ettepanekud teretulnud :)

* * * * *

Kui T-särgi maailmast minu maailmakesse pilk heita, siis on neljapäeva õhtu, kell on 22:49. Täna läks kuidagi nii, et kuidagi ei saanud varem kirjutama, aga mitte kuidagi ei saa ka kirjutamata jätta.
Pakkisime asju, sest homme tuleme laost varem ära ning sõidame sel aastal viimast korda HULL´i. Nädalavahetuse kava saime juba kätte ja see tõotab tegelikult igati põnev tulla, nii et eks paistab.
Laos on päris palju tööd olnud, Liva juba magab sügavalt all naris, nohisemisest on aru saada. Kadri küll ei nohise, aga ka magab, nii et ainus valgus toas on läpaka ekraan, aga mulle sellest piisab. Nad naeravad vahest, et mul on see kirjutamise haigus - grafomaania.

Eile lappasin laos raamatuid, mis sinna kogunenud on. Me teeme alati nalja, et meil on seal nagu pisikene second-hand raamatukogu ... aga ok, see selleks.
Igal juhul olen juba mõnda aega mõelnud, et võiksin mingit ingliskeelset raamatut lugeda - oleks vahest bussis põnevam, täiendaksin oma sõnavara jne, aga pole nagu pihta saanud asjale.
Olen ühte ja teist raamatut otsast lugema hakanud, kuid see on olnud pigem nagu mingi lisakohustus kui lõbu, nii et sinna see mõte jäi ..... kuni leidsin ühe raamatukese, mille esimene lõik, kus tutvustati autorit, haakus kuidagi nii tugevalt, et ma ei saanud seda raamatut enam käest ära panna.

Tekst on siin:

Carol Marinelli täitis hiljuti ühte küsitluslehte, kus tal paluti kirjutada oma ametinimetus ja ta oli väga rahul, kui sai peale kõiki neid aastaid vastusena märkida „KIRJANIK“.
Järgmine küsimus oli, mis tegevus tal lõõgastuda aitab. Ta näris mõnda aega oma pastakat ja pani seejärel paberile selle, mis oli tõsi – KIRJUTAMINE.
Kolmas küsimus: mis on su hobid? Tahtes mitte näida eriliselt veider või igav, vastas ta ujumine ja tennis.
Kuigi kloorine basseinivesi ei mõju tema silmadele absoluutselt hästi ja tema kõige lähem kokkupuude tennisega oli mõned aastad tagasi, kui ta Austraalia Lahtisi vaatamas käis – olen kindel, et te kõik aimate juba tõelist vastust !

Lugesin seda lõiku ja teadsin, et loen selle raamatu kindlasti läbi ning seda ma ka tegin.
Eile lugesin bussis teel koju, õhtul voodis, seejärel täna hommikul bussis, täna lõuna ajal laos ja täna pakkimise vahepeal ning läbi ta saigi.
Mitte seepärast, et mul oleks sellel lugemisega väga kiire, aga ma lihtsalt ei saanud seda käest panna, sest ma tahtsin nii väga teada, mis edasi saab, kuigi olgem ausad - eks see oli pigem selline suht pisikene raamat ka, 180 lk, aga väikene formaat.
Imetlen seda, kui inimene suudab kirjutada nii kaasahaaravalt ja atraktiivselt, et lugejal hakkab tema kirjeldatud sündmustik kui filmilint silme ees jooksma ning see hetk, kui miski lugemist segab, on sama hea, kui eriti pikk ja tüütu reklaamipaus, mis hea filmi vaatamist katkestab.

Inimene teeb midagi väga hästi siis, kui talle meeldib see, mida ta teeb !

Mõtlesin selle lause peale ja peale seda esimest lõiku ei ole ma üldse üllatunud, et see naisterahvas Carol Marinelli nii hea raamatu kokku kirjutanud on. Eks see selline natuke naistekas oli, aga mulle väga meeldis - eriti seepärast, et ma ei suuda meenutada, millal ma viimati sedasi lihtsalt lõbu pärast ja hasardiga lugesin.
Pigem on viimased aastad möödunud selliste raamatute seltsis, et kuidas mõjutada ja juhtida inimesi, püstitada eesmärke, kontrollida oma mõtteid jne. Neil raamatutel ei ole mitte midagi viga, nad on ka väga vajalikud, aga minu jutu point on see, et nii hea on vahest lugeda midagi, mille sisu on lihtsalt ladus ja põnev jutustus ja kus ei pea ajusid ragistama.
Aga enne peab leiduma keegi kirjutamise fantaatik, kes selle kõik valmis on kirjutanud. Äkki ei olnud see juhus, et just seesama Carol´i raamat mulle kätte sattus???
Olen ammu mõelnud, et mis on ikkagi see, mida ma oma eluga päriselt peale soovin hakata. Aastaid oled risti ja põiki iseendaga kirjalikult seda monoloogi pidanud, aga äkki ei olegi seda vastust vaja väga kaugelt otsida. Kui keegi minu käest neid samu küsimusi küsiks, mida Carol´i käest, siis kahe viimase vastus oleks kindlasti kirjutamine, nii et tjaaaa.... elame-näeme.

Kell on 23:15. Kui ma saaksin kauem magada, ega peaks 5:50 ärkama, siis võiks ehk natuke veel oma elu-olu kirjeldada, aga praegu ootab mu kallis krigisev metallnari, et ma selle redelist üles roniksin.

Hakkame elektrit endaga kaasas kandma ...

Mul oli suhteliselt teistsugune päev kui tavaliselt ja see on GAIAs suur saavutus, uskuge mind.

Kas SINA oled kohanud meest:

• Kellel ei ole passi ja kes pole kordagi oma 43 eluaasta jooksul kodukohast reisinud kaugemale kui umbes 100 miili ja kes ei kavatse ka kuhugi reisida, sest ta ei näe vajadust ega tunne soovi
  
• Kes elab koos emaga ja viimane helistab talle iga päev vähemalt 1-2 korda, et küsida, kas kõik on korras
• Ta elab Inglismaal, aga talle ei meeldi ei õlu ega jalgpall
• Armastab kalal käimist, ristsõnu ja puzzle śid
  
• Kes on lugenud läbi rohkem kui 100 teaduslikku raamatut ja kes suudab korraga mõelda vähemalt 5 teemale korraga
• Kes teiste meeste sõnutsi on viimane idioot, kellele meeldib end aeg-ajal naiseks riietada, kes ei suuda kaarti lugeda ja eksib seetõttu pidevalt ära
• Kellele õpetaja kunagi koolis ütles, et ta on liialt loll, et arvutit kasutada, aga vaatamata sellele tegi ta edukalt ära nii Level 1 kui Level 2 arvutieksamid
  

Kõlab päris huvitavalt või mis?
Igal juhul teadsin kuni tänase päevani vaid seda, mida teised räägivad.
Aga täna oli ta terve päeva koos meiega laos ja me Livaga rääkisime temaga pikalt ning laialt igasugu maailma asjadega ning mul on selle üle hea meel, sest mul pole tegelikult päris tükk aega kellegagi nii põnevat vestlust olnud.
Jah, teistele ta ei meeldi, sest ta on teistsugune ... no kuulge, ainuüksi fakt, et ta ei joo ega jalgpalli ei vaata, tekitab teistes küsimusi, kõigest muust rääkimata, aga tegelikult on Mick´il õigus
"Everybody is different!"

Igaüks on tõepoolest erinev, ainus vahe on vist selles, kas julgetakse oma elu sedasi elada, nagu TEGELIKULT soovitakse või tehakse pigem nii, nagu on tavaks, kombeks, mis on normaalne jne jne. Ega ma ise ka ingel pole, kui näen ja kuulen, kuidas kellestki räägitakse, siis tunnetan mingis mõttes ka ise üleolekut ning nii lihtne on minna massiga kaasa ja kellegi üle naerda või midagi kehvasti öelda või mis iganes. Aga ma tõesti püüan - mitte ainult seda, et ma kellegi kohta selja taga midagi sellist ei ütle, mida talle näkku öelda ei julgeks, vaid ka seda, et ma isegi ei mõtleks, sest mis otsustaja mina olen, kas tema elab oma elu õigesti või valesti.

Teist alandades võin korraks paremas valguses paista, aga see ei vii kuhugi, alandan kokkuvõttes vaid ennast.
Kui kõrvalt vaadata ja nende omavahelisi jutte kuulata, siis tegelikult on vist Mick oma eluga kõige rohkem rahul, sest ta teeb asju, mis talle meeldivad ja on sellega rahul.

/vahepeal käisin õues vihma pildistamas:/

Eks sedasama asja pidas ka Thjis silmas, kui ühe oma elumotona tõi välja lause:

Austa teisi inimesi!

Kõik ei pea mulle tingimata meeldima, aga iga inimene väärib austust, sest ta on täpselt samasugune inimene nagu mina - ei ole mina parem ega tema halvem. Eks siin taga on Luule ja Sirje töö, aga ma tõesti usun seda.


Mick ja tema ideed. See elektri kaasas kandmise idee on temalt pärit ja ta rääkis sellest pikalt, kuidas eriti arengumaades oleks väga kasulik, kui saaks elektrit spetsiaalse masina abil kaasas kanda. Tal on väidetavalt isegi täpne idee olemas, kuidas seda teha. Ok, ma usun, et mingid osad tema jutust olid ehk liialdus, aga talle meeldis rääkida, nii et miks mitte. Samas, ta on tõesti tark, sellest saab ju aru, kas inimene püüab targana paista või on päriselt arukas ning ajab mõistlikku juttu.
Kui on valida, kas raadiost ühtesid ja samasid laule kuulata või tema juttu, siis pole vaja väga pikalt mõelda.
Üks ühine joon tal siiski kõigi teiste 7-8 mehega on. Nad kõik vihkavad oma tööd. Ok, vihkama on äkki liiga järsk sõna, aga neile kellelegi ei meeldi see, mida nad teevad. "Ma teen seda vaid selleks, et oma arveid maksta ja elatist teenida!" Nii lihtne see loogika ongi.
Kuna Mick´i ideed olid nagunii sellised hästi kõrgelennulised, siis küsisin tema käest, et kui tal ei oleks vajadust raha eest töötada, mida ta siis teeks.
Alguses ei saanud ta küsimusest ära, täpsustasin, et kui tal oleks piiramatult nii aega kui raha, et mida ta siis oma eluga ette võtaks.
Ta peatas töötegemise ja vaatas mulle segase näoga otsa:
"Ma ei tea, ma pole kunagi selle peale mõelnud, keegi pole seda kunagi küsinud!"

"Kas sul ei ole siis tõesti ühtegi unistust?" küsisin vastu

"Loomulikult on, aga kõik need nõuavad liiga palju raha ja aega!"
...näed, ongi kinnine ring täis, aga tegelikult on tema suurimaks unistuseks ise tuleviku auto kokku ehitada. See oli pikk ja keeruline jutt ja ma ei saanud pooltest väljenditest kahjuks aru, aga igal juhul oli hea vaadata, kuidas ta endale südamelähedasest teemast räägib.

Igaüks on erinev!

see lause on nii lühike, aga kui selle sisusse süveneda, siis tõesti. Mis on veider ja kes mina olen, et otsustan ... issand, sa oled 43 ja elad koos emaga .. jeerum, sa pole kunagi Inglismaalt välja saanud. Talle meeldib nii, las ta siis olla, ta ise ütles nii hästi, et kui ta sooviks reisida, et siis ta reisiks, aga talle ei meeldi reisimine - ta pigem loeb kodus ja paneb puzzle´t kokku.

Ei ole õiget ja valet viisi elamiseks, sest igaüks meist on erinev!

Võib-olla on kellegi jaoks täiesti lollakas ja mõttetu, mida mina teen või siis see, kuidas me laos end seda mõttetut tööd tehes pooleks suudame naerda.
Täna leidsime ühest kotist suure lilla haikala ja meil oli nalja kui palju. Üldse oli hästi teistsugune päev.

See oli hea, et "päris" ülemusi ei olnud ja seega oli süsteem lihtne - kui Dave peale lõunat oma bussiga tagasi jõudis, siis pidime selle tühjaks tegema, ära pakkima ja oligi kõik.
Tänane oli suurepärane näide sellest, kuidas oleme võimelised tavapärase tunni asemel 20 minutiga sama töö ära tegema. Mida iganes, et vaid natukenegi sealt varem ära saada ja päevas tunnikene rohkem oma elu elada - nii vähe või palju, kui see Gaias võimalik on.

Jõudsime enda kohta üllatavalt vara koju ja saime isegi teistega koos õhtust süüa (tavaliselt on nad ammu lõpetanud) ja peale seda oli mul isegi piisavalt energiat, et õue minna (tavaliselt ei jaksa midagi teha) ... ja lihtsalt jalutada. Ostsin meile järgmise nädala linnaliini bussipiletid ära, sest kuukaardid kaotavad kohe kehtivuse. Tagasi tulles tulin läbi pargi.

Taevas oli selge, tähed ja kuu ja suured puud pargis - loodus on ikka imeline ja pisiasjad on need, mis mõne päeva hästi eriliseks teevad :)

/kuigi see positiivne hoiak ja hea enesetunne said alguse vist juba eile, kui peale voodis raamatu lugemist enne kümmet magama jäin ja enam-vähem sama kavatsen ka täna teha, sest kõik võib ilus-kena olla, aga kui väsimus on niiiiii suur, siis ei tule millestki midagi välja, nii et proovin oma UNEAEGA väärtustada:/

Müüa mees

"Müüa abikaasa, teleripult hinna sees!"

Selline silt oli ühe maja ukse peal, kui laupäeval leaflet´isin.

Minu meelest päris vaimukas sõnum või mis?

Kell on 20:56, tulin just dussi alt, hommikumantel on seljas ja plaanin rahulikku õhtut ning enda välja magamist, nii et ilusaid unenägusid.

Pulbervärvimine Inglimaal

Olen juba kaua aega õiget hetke oodanud, et sinna kõrvalmajadesse pääseda ja täpsemalt uurida, mis ja kus ja kuidas. Eelmisel nädalal oli meil palju tegemist ja ega igal hetkel ei sobi minna ka, et tere, mina olen Kristi from Estonia ning kui teile sobiks, siis ma sooviksin teie tootmist vaadata, mõningaid küsimusi küsida ja mõned fotod teha - kõlab ju natuke lollakalt või mis, eriti, kui pöördun kogemata vale inimese poole???

Seepärast uurisingi enne natukene meie meeste käest, et palju nemad selle firma kohta teavad, kes on kes jne, sest mis ma seal ikka kellegi selja taga midagi uurin. Mõttekas on minna ikka kellegi sellise juurde, kes asjast midagi teab ka ning kes oleks nõus rääkima.

Aga täna kujunesid asjad kuidagi selliselt, et meie ülemused olid ära ja meil ei olnud kuigi palju tööd - õigupoolest värvisime terve hommikupooliku konteinereid. Panin juba varakult paberi ja pastaka oma tööjope taskusse ning fotoka nurga peale valmis, et kui tekib võimalus, siis kasutan selle kohe ära, sest muidu kiikan iga päev üle hoovi ja mõtlen, et äkki nüüd oleks õige aeg...
Peale lõunat tuli nende firma tõstukimees meie tõstukijuhi Ron´iga midagi jutustama ning siis mul oli hea võimalus end natuke tutvustada ning ma rääkisingi lühidalt, et ma olen selle valdkonnaga kokku puutnud ning see pakub mulle endiselt väga huvi ja ma oleksin hästi tänulik, kui keegi nende firmast mulle natukene nende tootmist tutvustaks.
Nende tõstukimees Steve ütles, et ta läheb otsib kohe selle mehe üles, kes on kõige õigem inimene sel teemal rääkima, sest ta usub, et tollele pakub ka minu jutt huvi.
Ta tuli ja tutvustas mulle nende tootmisdirektorit, kellel oli õnneks just parasjagu natukene aega.
Tootmisdirektori nimi on Mel Jones, vanus umbes 54-60 vahele, täiesti tavaline mees, samamoodi riides nagu ülejäänud töötajad, ainus vahe selles, et tema on seal firmas töötanud 34 aastat ning teab kogu sellest asjast otseses mõttes peaaegu KÕIKe.
Omanikud on vahepeal vahetunud, aga tema on jäänud. Alustab oma tööd hommikul kell 5:30, kui tuleb ja kõik ahjud sisse lülitab, et mehed kohale jõudes kohe tööd saaksid alustada. Lõpetab oma tööpäeva umbes 14-15 paiku.
Praegune firma sellisel kujul alustas oma aastal 1987, nii et sel aastal sai ümmargune 20 täis. Isa alustas ning nüüd majandab poeg edasi. Ruumid on renditud ja selliseid majakesi, nagu fotol näha, on kokku 4, asuvad küll lähestikku, aga pole omavahel ühendatud ning see on nende jaoks päris suur probleem ning nad hoiavad oma silmad-kõrvad lahti, et leida uus koht.

Mul on kõrval kortsus paberileht märkmetega, õigemini märksõnadega, ja kõige lihtsam on vist need asjad samas järjekorras kirja panna, nagu meie vestlus kulges. Õnneks oli ta päris jutukas ning minu suunavate küsimuste abil saime päris paljud teemad kaetud, kuigi eks jutt hüppab siia-sinna, aga ma proovin.
Neile, kes pulbervärvimisest suurt midagi ei tea, on see jutt ehk igav, aga mulle ei ole, sest kogu see teema on hästi südamelähedane ja põnev, kuna huvitav on vaadata, kuidas erinevad tootmised ja sealsed SÜSTEEM´id (töötajad, kliendid, juhtimine, töö majasisene organiseerimine jne) toimivad.

Alustasime nende firma kõige vanemast masinast, mis on ehitatud I maailmasõja ajal. Sel perioodil kasutati seda muuhulgas ka kahuripommide üle värvimiseks. Viimased kasteti sel perioodil küll vedela värvi sisse, aga seadeldis oli sama.
Minu esimene reaktsioon seda aparaati nähes oli, et jube räpane ja tolmune ja kole ning muidugi küsisin, et kas see kvaliteeti ei mõjuta. Mel naeris ning ütles, et kui klient soovib parimat kvaliteeti, siis kasutab ta neljast ahjust just seda.
Kett jookseb ringiratast, ahi on sinna sisse ehitatud ja asjad riputatakse konksudega nende risti pulkade külge.

Nende tootmise ahjudesse mahtuva asja max mõõdud on:

3.2 x 1.4 x 0.6

Kõigi ahjude kütusena kasutavad nad gaasi.

Alalisi värvijaid/töötajaid on umbes kümmekond, töö käib ühes vahetuses ning kui on periood, et tööd on rohkem, kui nad teha jaksavad, siis kasutavad nad tööjõuagentuuri teenuseid ning palkavad ajutised mõned lisatöölised. Täna oli seal näiteks kaks meest tööl, kes ei ole nende enda firma töötajad.
Palk on sõltuvuses toodangust ja kui nad ületavad mingi normaalpiiri, siis saavad lisapreemiat ning see pidi töötajaid päris hästi motiveerima.

See on teine ahi, mis asub pommide värvimise agregaadiga ühes hoones ja seda kutsutakse "camelback" ehk kaameliselg ning kui ahju kuju vaadata, siis ei pea just geenius olema, et aru saada, miks selline nimi ?

Kui seda ahju vaatasin, siis arvasin, et see on ka paras kiviaegne seadeldis nagu eelmine, aga tuli välja, et see on vaid 4 aastat tagasi ostetud, kuigi kokku on ta siiski jah ikka 10 aastat vana.

Ahi asub üleval, kuna kuumus tõuseb ju nagunii ülespoole, nii et .. tjahh, tundub igati loogiline, kusjuures kõigil nendel aparaatidel jooksevad liinid automaatselt. Ühes otsas värvitakse, asjad jooksevad ahjust läbi, ja teises otsas võtavad naised maha, vaatavad kvaliteedi üle ja pakivad kohe ära.
Jah, värvimine on kõigi nelja ahju puhul manuaalne, mehed on sama värvi, mis värvi parasjagu värvitakse jne - see on normaalne.

Aga sellel "kaameliseljal" on isegi selline moodne riistapuu küljes, nii et nagu näha võib, toimub Inglismaa pulbervärvimine umbes-täpselt samade temperatuuride juures nagu meilgi. Kellel silmad äkki ei seleta, siis pildistamise hetkel oli ahjus 192.2 kraadi kuuma.

EELTÖÖTLUS: eraldi ruum suure ahju jaoks, milles toimub fosfaatimine või vahest vastavalt vajadusele lihtsalt asjade läbi küpsetamine, et õli eemaldada. Teises ruumis on pisikene lame ahi sama protsessi jaoks.

Tunnistan ausalt, et eeltöötlus ei ole minu tugevaim pool, sest selleks on meil Ossmetis OnuMel, kes seda teemat jagab ning kui kusagil tehastes käinud oleme, siis olen pidanud vaid seda märkima, mida ta palub, ja see oli ka põhjus, miks nende eeltöötlusseadeldiste juures tõsiselt hädas olin, kuna ei saanud isegi osadest ingliskeelsetest väljenditest aru ??!! Aga noh, mingi ettekujutuse ikka sain.


/See on siis see lame eeltöötluse ahi/

Kokku on seega neli ahju, millede vahelisest erinevusest ma kahjuks väga head pilti ei saanud.
Klientide kohta uurides sain teada, et neil on kokku umbes 70 klienti, kellest 20 on lepingulised püsikliendid.

See tähendab seda, nagu ta ütles: "Work keeps coming!" ehk töö muudkui tuleb. Kõik asjad, mis fotode pealt näha, on hiljemalt 2 päeva pärast uute vastu vahetunud ja tööpuudust neil karta ei tule, sest lepingud erinevate tootjatega garanteerivad pideva töö.
Nagu jutust välja tuli, on nende tööde tähtaeg 1-2 päeva, vahest harva 3-4.

Enne iga suuremat lepingut teevad nad näidised, et arvutada enda seisukohast õiglane hind ning näidata kliendile, milleks nad võimelised on.

Üldjuhul teevad nad 5-6 näidist, väga suurte partiide puhul lausa tasuta preproduction´i ehk siis eeltootmise, mis sisaldab umbes 50 detaili, kuna see on piisavalt suur kogus, et näha n-ö tõelist kvaliteeti.

See näidiste ja eeltootmise süsteem annab neile endale hea võimaluse arvutada õiglane ning tasuv hind ja samal on kliendil hea võimalus tagasisidet anda, tööd kritiseerida jne.

Kuna tundus, et suht räpasele tootmisele vaatamata teevad nad väga korralikku ja kvaliteetset tööd, uurisin ka sertifikaatide kohta, et mis neil on ja kuidas nad neid saavad.

Ta naeris ning ütles, et õnneks enamik kliente ei vaja sertifikaati, aga nendega, kes siiski nõuavad, teevad nad sedasi, et oma tootjafirma käest saavad nad sertifikaadi (kas siis kemikaali või pulbri kohta) ja lisaks tuleb klient kohapeale tootmist üle vaatama ning vajadusel lisatakse tarnija sertifikaadile ja töö protsessi kirjeldus.
Seda kuulates mõtlesin, et täpselt meie enda leiutatud "sertifikaadi" moodi, mida paaril korral pastakast välja imesin:)

Värviladu on täpselt selline nagu ta foto pealt paistab, ma pean üldist korda silmas. Sarnane seis on kõigis kolmes hoones, kus värvimine toimub. Kui küsisin, et kas neil on mingi ülevaade ka, mis seis on, siis ütles ta, et enne igat tellimust käivad nad ja kontrollivad üle, palju mingit värvi on.
Neid riiuleid vaadates võin vaid arvata, kui "lihtne" see on, aga nagu ta ütles - ülevaade on olemas, aga see ülevaade tundus olevat vaid tema peas:)



Värvifirmade kohta nii palju, et kasutavad peaaegu kümne erineva firma pulbreid, palju on kohalikke tootjaid. Nende sõnutsi üks parimaid nende hulgast on Trimite. Pulbrite tarneaeg on pool päeva kuni kaks päeva, oleneb, kust nad parasjagu tellivad.

Kui koguste kohta küsisin, siis ta ütles, et pulber, mis nad seal tehases ära kasutavad, on umbes 8-9 tonni kuus.

Nii ostavad nad näiteks musta värvi poole tonni kaupa, saades sel juhul kg hinnaks 1.90 ehk siis alla 50 krooni, kui üldjuhul on värvi kilo alates 3 poundist, struktuursed efektvärvid umbes 4 poundi/kg.

Värvimise hinda arvutavad nad igasugu erinevate asjade järgi, küll tk ja jm ja m2, aga laias laastus on ühe m2 värvimise hind 4-5 poundi, aga see varieerub päris oluliselt.


Mel Jones´i jutust oli aru saada, et tal on 34 aastat kogemust, ta tunneb kogu seda tootmist ja pulbervärvimist läbi ja lõhki, kuigi ta on vana ja väsinud. Kui küsisin, kuidas talle tema töö meeldib, vastas ta:

"Päris pikka aega nautisin seda tööd, aga praeguseks ei meeldi see mulle enam ammu, aga ma teen seda, sest raha on vaja teenida ja arved tahavad maksmist!"

Minu mulje kogu sellest tootmisest. Ütleme nii, et välimuse põhjal ei tohi ikka otsustada, sest ausalt öeldes olin meeldivalt üllatunud. Pealtnäha tundub, nagu seal ei toimukski suurt midagi, niisama mingi ninnu-nännu, suht vaikne ja rahulik, mõni inimene kõnnib üle hoovi, aga nagu näha ... päris palju asju toimub. Kui seal 2 tonni värvi nädalas kulub, siis midagi peab ju toimuma.

Aga minu avameelne hinnang firmale tervikuna on selline, et neil läheb hetkel hästi tänu ühele mehele. Kõik info ja oskusteave on selle tootmisdirektori peas, tema teab - jagab meestele töid, arvutab hinda, tellib värvi, vastutab kvaliteedi eest, vajadusel värvib ehk siis organiseerib kogu seda tööd. Meie mehed ütlesid, et muuhulgas parandab ta ka ahjusid ja muud tehnikat.

Nagu Mel ise ütles:

"Tegelikult tuleb vaid kainet mõistust ja oma aju kasutada. Kui midagi läheb valesti, siis tuleb kohe STOP öelda, tootmine seisma panna, ja püüda aru saada, mis ning miks ei ole asjad nagu peaksid. Hiljem, kui näeme, et asjad ei ole nii nagu peab, on juba liiga hilja."

/kell on 22:53, ma lootsin täna hiljemalt 22 voodisse saada, aga ma teadsin, et kui täna selle pooleli jätan, siis on raske homme sealt paberilehelt märksõnade taga olevaid mõtteid meenutada, nii et nüüd on mul süda ses osas rahul, et olen selle tootmise ära näinud/