Magic of Life

Christmas time and the end of the year,
honest reflections, laughter and tears.

It´s 7 AM, i stare at the ceiling,
there´s happiness and grateful feeling.

There are lines in my mind, spinning around.
Obviously wanna get written down,
may-be even spoken out loud :))

MAGIC OF LIFE
Life is a FAIRYTALE where YOU write the script,
choose the characters without or with wit.
*
Life is a GAME where YOU make your own rules,
having fun surely shouldn´t stop in pre-school.
*
Life is a PARTY with favorite music and people who´re dear,
YOU can always change the CD and choose who appear.
*
Life is a CHOICE and YOU make decisons,
better stand up and get clear with your vision.
*
Life is a MAGIC,

always there to discover
!!!

/K.Mörk/
***
Go and discover Your Own Magic of Life :))
Merry-Merry Christmas to everybody !!!

Five short chapters :))

AUTOBIOGRAPHY IN FIVE SHORT CHAPTERS
by Portia Nelson

I

I walk down the street.
There is a deep hole in the sidewalk
I fall in.
I am lost ... I am helpless.
It isn't my fault.
It takes me forever to find a way out.

II

I walk down the same street.
There is a deep hole in the sidewalk.
I pretend I don't see it.
I fall in again.
I can't believe I am in the same place
but, it isn't my fault.
It still takes a long time to get out.

III

I walk down the same street.
There is a deep hole in the sidewalk.
I see it is there.
I still fall in ... it's a habit.
my eyes are open
I know where I am.
It is my fault.
I get out immediately.

IV

I walk down the same street.
There is a deep hole in the sidewalk.
I walk around it.

V

I walk down another street.

Life is what we make it !! :))

Always take a job where you can learn ... it will bring great challenges, excitement and personal growth.
No matter the time or place, it´s mainly about the people I get to work with and for :)))
Consider myself as extremely lucky one as I´ve always had wonderful team around me.
Really grateful for that, thanks everybody!

*

Thank you everybody!

Aitähhh kõigile, kellega koos on olnud rõõm neid radu mööda käia !

*

TEAMWORK MAKES THE DREAM WORK, it really does - doesn´t matter the time and place!

Better late than never

Sain eile Indiast kirja: "Here are photos I promised to send. Sorry for the delay ... how are you?"
...hmmm, better late than never, right and delay of 2 years isn´t so bad after all or what :)))
Anyway, Life sure is full of smaller and bigger surprises from places and people we least expect.
Just, these are photos I did never hope to see because gave up waiting long time ago but here you are ...

1 kuu ja 2 päeva

...on möödas ajast, kui ma oma senise töökoha uksest sisse astusin, et esimese vooru intervjuule minna.
Sellest päevast alates olen ma end 100% sinna pühendanud, sest see võimalus, mis mu ees avanenud, on kõik see, millest ma mõelnud ja unistanud olen ning nii palju rohkemgi veel.
Ütleme nii, et read, mis oma kaustiku sisekaane peale kirja panin, on minu elu igapäeva osaks saanud.
Hakka või uskuma seda Aladdini võlulampi, mis ütleb: "Your wish is my command!"

Siin need on, sõna-sõnalt, kirja pandud 2. sept 2010 - jap, in English they are indeed :))

* I do what I love and I love what I do earning good money by doing it
* My job includes traveling or enables me to travel often
* My main activity is what I am the best - communicating with people !
* My income is constantly increasing
* I work with and for wonderful people who really appreciate what I am doing

Samal ajal lugesin ka ühte pisikest horoskoobi raamatut, kus on kirjas
The Spiritual GOAL of Aquarius for this lifetime: "To learn how to develop true self-confidence!"
A typical Aquarius nees lots of fresh air, plenty of sleep and regular expercise to stay healthy.

Ja seda kõike ma praegu teen, lots walking outside which equals lots of fresh air :))) Plenty of sleep is the only thing I miss but I am too excited to sleep long, so, I keep waking up like 5 or 6 o´clock in the morning :)))

Üldse ei plaaninud inglise keeles patrama hakata, aga välja kukkus teisiti. Lihtsalt, asi selles, et kuna ma oma intensiivse töögraafiku - kuigi see on pigem leadership programm kui töö - ema ja Kadiga väga kokku ei puutu, siis on eesti keele osakaal täiesti minimaalseks kahanenud ning can´t help that everything makes more sense like that :)

Eniveis, eestikeelne versioon sõnast anyway :)) ... kell on 8:06 ning kuigi on laup hommik, olen ka täna juba enne seitset üleval ning sebin ringi. Kõigist asjadest pikemalt juba õige pea.
Kallid-paid kõigile sõpradele - ma tean, et hetkel olen ma teid pisut unarusse jätnud, aga pidage meeles. "Sõbrad on kui tähed. Sa ei pruugi neid alati näha, aga sa tead, et nad on alati olemas"
Antud momendil sobiks küll paremini lause "Sa ei näe mind ega ole minust ka midagi kuulnud, aga tea, et ma olen endiselt olemas ja Sa oled mul meeles !"

Jane Austen

Ei teadnud temast veel paar nädalat tagasi suurt midagi. Täiesti juhuslikult sattusin raamatukogust muude filmide hulgas laenutama "Jane Austen Book Club", mis jättis nii sügava mulje, et paar päeva peale seda läksin tagasi ning laenutasin Jane Austen´i 2 esimest romaani: "Sense and Sensibility" ja "Pride and Prejudice" ja hetk hiljem olid mul näpus ka samanimelised DVDd.
Lisaks veel temast endast tehtud film "Becoming Jane", mis kirjeldab Jane Austen´i elu nende kahe romaani vahepeal või nagu ütleb DVD esikaas: "Between sense and sensibility and pride and prejudice was a life worth writing about".
Tahtsin esmalt Jane´i enda loo ära vaadata, seejärel lugeda ning alles siis ülejäänud filme vaadata. Praegu olen "Pride and Prejudice" romaani poole peal ... kuigi algul päris raske lugemine, just sõnavara ja lauseehituse tõttu, on sellega võimalik ülikiirelt harjuda ning positiivses mõttes lausa sõltuvusse sattuda :)))
Eile õhtul, peale seda, kui olin ülihelikiirusel rattaga LIDL´is ja seejärel dussi all ära käinud, istusime oma teetassidega kamina ees ja vaatasime tulle.
Surfasin nats niisama netis, siis tuli ikkagi tunne, et väga tahaks ühte nendest filmidest vaadata, et laupäeva õhtu ikkagi. Olime mõelnud kuhugi minna või midagi teha, kuid see oli rohkem selline tunne, et peaks - tegelt polnud üldse seda, et tahaks majast välja.
Kell oli juba 11:30 PM :)) ehk siis 23:30, kui korraks "Sense ja Sensibility" peale panime, sest see oli kahetunnine, samal ajal kui "Pride and Prejudice" oli seriaal, mille kogupikkus 327 min ? Siiski, selle esimese filmi algus ei olnud päris see ning vahetasin DVD-d.

"One of the most-watched programmes in British broadcasting history. The series was an immediate hit and took its place among the greatest ever televison dramas."
*
Mõtlesime, et kuna see kestab üle 5 tunni, siis vaatame natukene algust ja läheme magama ära. See koosneb kuuest osast, igaüks pea tund pikk. Peale esimest osa mõtlesime, et ok, vaatame äkki teise ka ära, peale kolmandat, kui disc 1 tuli teisega asendada, oli meil viimane dilemmatamine, et ehk peaks selle homseks jätma, aga sealt edasi ei tulnud kordagi isegi jutuks mitte, et vaatamine katkestada.
Osade vahepeal oli teetegemise, söömise ja kaminasse puude juurde panemise pause, aga peamiselt siiras heameel, et kohe läheb edasi !! :))
Ma ei oska öelda, mis selles nii väga haaras, ent uni oli asi, mis meeldegi ei tulnud - pigem oli mingi eriti hea tunne, mis seriaali jätkudes aina kasvas. Ning mis seal salata, ka täna, on mingid positiivsed lained pea kohal kokku löömas ning seeläbi imelised asjad juhtumas.
Kõik see ajastu (18 saj viimased aastad), inimesed, riided, kombed, kõnemaneer, hobused, kaarikud ... kell oli 5:30, kui ma lõpuks voodisse sain, aga mul ei tulnud und. Vaatasin oma voodist selget tähistaevast ja tundsin mingit kirjeldamatut õnnetunnet. Nii suurt, et see ei tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.
Tegime Kadiga nalja, et ju lõunasöögi ajal näeme, sest vaevalt, et kummastki nii varahommikul magama minnes varast ärkajat on. Seda suurem oli mu üllatus, kui juba kl 10 silmad lahti tegin, kardina alt sisse pugevat päikesesoojust tundsin ning vaatamata oma mõistuse manitsustele, et cammoooon, maga nüüd palun natukene ikka veel, voodis ei püsinud.
Läksin hoopis alla korrusele ning vaatasin öösel vaatamata jäänud "The making of Pride and prejudice" ära :)))
Ning siis, kuna oli nii ilus pühapäeva hommik, võtsin ratta, oma kaustiku ja pastaka ning läksin sõitma. Teises suunas kui tavaliselt. Sinna lennujaama poole, umbes 3 km kaugusel algab Dublin Airport maandumis- ja õhkutõusmisrada.
Jätsin ratta kraavi, ise ronisin natuke kõrgema künka otsa, jättes enda selja taha metsiku suure Airport Long Term parkla ja enda ette, üle tee, kõrge aia taha lennuvälja oma aus ja hiilguses. Hästi-hästi lähedalt saab näha, kuidas lennuk lennuki järel maandub või siis lendu tõuseb.
Olin seal pisut kauem kui pool tundi, istusin ja kirjutasin, tõstes aeg-ajalt pilgu ning imetlesin lennukeid.
See hääl, kui lennuk hoovõturajal kiirust koguma hakkab ning see power ja energia, mis õhkutõusmise taga on. Vaieldamatult minu lemmik osa lendamise juures. See, kuidas ühtäkki on kõik jõud suunatud sellele, et rattad maast lahti ning nina taeva poole saaks. Kuidas selg vastu istet klammerdub ning on tunne, justkui midagi väga võimast võtaks asjad üle!
Mul käis igal korral kõhust jõnks läbi, kui järjekordne lennuk end hoovõturajal kiirendama hakkas ! ... vaatasin neid lennukiaknaid, mille taga sajad inimesed.
Kõigil omad ootused, lootused, unistused.
Igaühel oma lugu.
Mõnel on see äkki esimene kord lennata ja ta murrab parasjagu pead, et huvitav, kui valus see ikkagi on, kui kõrvad lukku lähevad või muretseb juba õhku tõustes turvalise maandumise pärast.
Samas on küll ja küll inimesi, kelle jaoks lendamisest on saanud igapäevaelurutiin. Midagi, mis on pühapäeva hommikul sama loomulik tegevus nagu teise jaoks hammaste pesu. Kindlasti oli sealt künka otsast tunduvate imepisikest lennukiakende taga hulgaliselt ootusärevust, rõõmu minekust, aga raudselt ka seda, mis silmanurka pisaraid tõi.
*
Ka praegu, kui esiku põrandal, patjade peal, neid ridu kirjutan, on mu saatjaks pidev lennukide müra. Samas, ma ei pea seda tegelt müraks. See on miski, taustaheli millest on saanud igapäevaelu osa.
Iga kord, kui juhtun pilku taeva tõstma ning järjekordset raudlindu ülespoole kerkimas näen, ütlen mõtetes vaid ühte: "Head teed, kuhu iganes sa ka ei läheks!"
Naljakas on see, et kuigi elame Dublini kesklinnast vaid 20 min bussisõidu kaugusel, on meie elamine kui "väike maja preerias".
Kõrval on suur viljapõld, peale mida on suur 8-realine kiirtee, mille järel algabki linn. Siin, n-ö meie poolel, on justkui maaelu. Nagu tõesti. Jap, suurlinn, aga tundub kui maa, sest nii palju ruumi ja õhku ja avarust on siin. Maailm maailmas !
Hommikuti pidzaamas hoovis jalutamine, õues mati peal võimlemine, aias puu otsast ploomide noppimine. Pudrukauss ühes ja padi istumiseks teises käes, sean end sageli põlluserva istuma ning sööma.
Suurte põlluringide jalutamine ja taga koplis olevate hobuste söötmine, ajal, kui ümberringi kalpsab hulgalselt jäneseid. Jalgrattaga farmis piima järel käimine.
Miski justkui üldse ei klapi :))
*
Lisaks, on viimasel ajal tunne, nagu oleksin siia jõudes ajastu võrra tagasi läinud - nii ägedad on need kivist aiad, mis lehmakarjamaid ümbritsevad või need vanad ja suured kivimajad, mis meenutavad väga öises seriaalis nähtud kodusid?
Ka see, mida meie siin mingite imede kokkulangemise tõttu rendime ja samal ajal renoveerime, on oma olemuselt pigem selline 18-19. saj ajastusse sobiv ehitis, kuhu sobiksid need pikad maani kleidid, ilusad soengud, selle aja kombed ja kõnemaneer :))
Eriti veider on selle loo juures asjaolu, kuidas Kristi-Carolina mulle mõned nädalad tagasi lõpetas oma kirja sõnadega "...aga ma ei taha tagasi langeda Jane Austen´i aega :) " ... mul on järjest enam tunne, et ma nii väga tahaks:)) kuigi tol momendil polnud mul õhkõrna aimugi, mida kujutab endast Jane Austen´i aeg!?

Justkui selle teema kulminatsiooniks sain täna ootamatu ja ülipika kirja ühelt sõbralt. Sealne tekst on justkui otse mõnest kirjandusklassikast. Ma väga loodan, et ta ei pahanda, et pisikese killu ta kirja algusest ja lõpust siia panen. Lihtsalt, need esindavad suurepäraselt seda kõnemaneeri, mille sees viimane nädal aega olnud olen ja mis mind jätkuvalt vaimustab :))

"Yeah, it's been a long time since that day we departed from each other. I still feel sad that I did not come to fulfill my wish and respect my promise to take you to visit Tamri or Taroudant."
/---/
"I am looking forward to hearing from you as soon as possible. Until then, accept my renewed greetings of a dear friend."
*
Nii et inimese ilukirjanduslik eneseväljendus ei sõltu absoluutselt ajastust :)) - oli siis aastaks 1795 või praegune 2010. Viimase aja kirjanduslik rollercoaster aitab mul loodetavasti sellele kirjale samaväärselt vastata.
*
PS! Üks naine, kelle perekonnale see maja, mida praegu rendime, üle saja aasta kuulus, käis hetk tagasi koos oma mehe ja lastega siin. Esimest korda peale paljusid aastaid. Hästi tore ühine pooltund. Kusjuures, maja on ehitatud 1890-ndatel !

http://pepperbasham.files.wordpress.com/2010/01/pride_and_prejudice.jpg

Slow down

Slow down and enjoy life.

It´s not only the scenery you miss by going too fast - you also miss the sense of where you are going and why

/Eddie Cantor/

Öökino

Igal ööl vaatan ma ära päris mitu "filmi". Erinevad teemad, inimesed, olukorrad - enamik neist õnneks positiivse alatooniga.

Isegi, kui teen öö jooksul korraks silmad lahti, olen võimeline nad kohe tagasi kinni panema ning unenägu pooleli jäänud koha pealt edasi vaatama - päris lahe !
Elu kui filmis ja seda viimasel ajal iga kord, kui magan :))
*
Vahest on teemade valik seotud minu päeva jooksul mõeldud teadlike mõtetega, ent samas on tegu täieliku sürr-iga ! Täna oli nii ühte kui teist.
Ses mõttes, et film nimega "Jaanituli Kekimäel" oli täiesti lambikas ning tuli ma ei tea kust kohast. Enamik inimesi arvas, et pidu on ikka mõisamäel ning käisid seal, samal ajal kui tõeline jaanituli ja rahvas oli hoopis Kekimäel. Lõke oli sealsete korrusmajade keskel, lava oli selline väga veider, aga veel imelikumad olid püstloodis kerkivad pingid, mille peal rahvas istus ...
Samas film "Kõik mu tuttavad on rasedad!" oli suht loogiline järg asjaolule, et suur osa mu naissoost tutvusringkonnast on kas hiljuti sünnitanud, hetkel rasedad, just abiellunud või kõike seda korraga :)) !!!
Seega ei ole väga suur üllatus, et üks mu tänase öö unenägudest seisnes selles, et ma nägin vanu klassiõdesid ning abosluutselt kõik olid suurte kõhtudega - kusjuures naljakas oli asja juures see, et teist last ootasid isegi need, kellel minu teada praeguseks veel ühtegi last ei ole :))
Kolmanda filmi sisu leidis oma koha kollases, kõvade kaantega kaustikus, kuna kõike ei kannata ega polegi vaja unenäomaailmast netiavarustesse paisata.

Oh kooliaeg - oh kooliaeg

Jap, hakkaski pihta - järjekordne kooliaasta. Sel korral siis taas ilma minuta. Ometi läksid eilsed mõtted korduvalt just nendele radadele rändama.
Väga loodan, et uus inglise keele õpetaja on tore ning saab kenasti hakkama. Üldse on Lihula kooli sel aastal päris paljude uute pedagoogidega õnnistatud.
Ühele neist saatsin eile kaks äärmuslikku lauset, mida õpetajaks olemise ja õpetaja kohta kuulnud olen.
"Kui sina neid ei tapa, siis tapavad nemad sind !" ning teine on mõte, mis mul Agadiri ülikooli loengutel osaledes meelde jäi "Leia viis, kuidas panna nad armastama sind ja sinu ainet ning kõik on õnnelikud!" :)))
Muidugi on see lause sealses kontekstis, kus haridus ei ole mitte kõigi privileeg, pisut teise tähendusega, aga sellele vaatamata süübis see ka minu mälusse.

...hmm, võib kaks korda arvata, kumba meetodit ma ise praktiseerida proovisin. Vahest õnnestus, vahest mitte - enamik aega õnneks toimis.

Teisalt jällegi, rangus ja oma nõudmiste järjepidevus, on kahtlemata asjad, mida mul vaja kõvasti arendada, kui kunagi peaks tekkima soov ning võimalus taas klassi ees seista.
Ei, hetkel ei ole tunnet, et tahaks seda teha, muidu ju oleksin jäänud ja valmistaksin praegu homseid tunde ette. Asi, mis oli tõenäoliselt üks mu suurimaid nõrkusi - see lõputuna tunduv eel- ja järeltöö, mis iga päev suure kotiga koju kaasa tuli, nii et müts maha teie ees õpetajad, kahtlemata teete väga olulist ning tänuväärset tööd !

Ilusat uut aastat kõigile kooliteed sammujatele !

Mitu korda on liiga palju?

Tulin just trepist üles ning pilk jäi pidama põrandal lebaval ajalehel, kus ilutses suur pealkiri "How many lovers in a lifetime is too many?"
Artiklis on vastakuti pandud 2 tuntud naist. Üks monogaamia pooldaja, kes arvab, et sekspartnereid ei tohiks elus olla rohkem kui tõsiseid suhteid, teise naise eesmärk on oma elu jooksul magada vähemalt 1000 mehega ? Well, mis seal ikka, vabad inimesed vabal maal:)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - jap, kuigi just nagu hakkas huvitavaks minema... sorry, back to boring:D
Eile, peale blogi kirjutamist, muude asjade juurde asudes, tekkis silme ette omapärane paralleel.
Kõik, kes on kunagi telekamängu mänginud, saavad loodetavasti aru, mida ma mõtlen. Tänapäeva inimesed kasutaksid muidugi sõna "arvutimäng", aga ses osas olen ma iganenud tegelane ja kirjutan sellest musta ja punasega UFO kujulisest, kahe puldi ja püssiga telekamängust:)
Super Mario on telekamäng, mille erinevaid versioone u 15 aastat tagasi päris palju ja sageli mängisin. Kui kõik elud otsa said, siis viskas mäng tagasi algusesse. Kui jõudsin natukene kaugemale, õnnestus jätkata kuskil poole distantsi peal jne jne ... sedasi, kuni võiduka lõpu ning järgmise levelini.
Samas oli ju see, et tagasi algusesse kukkudes läks sama tee läbimine, mis just läbi tehtud oli, oluliselt kiiremini ja valutumalt, sest kogemus oli olemas ning oskused (loodetavasti) paranenud :)
Ja nii see mäng edenes: alustasin, möllasin, sain surma, ilmusin uuesti ... kord esimesel kolmandikul, siis poole peal, siis vahetult enne lõppu ... kuni lõpuks oli võidukas lõpp!
Isegi, kui vahest mõni juhe tuli kuskilt lahti või lõi mingi errori ette, et sorry, palun uuesti, siis polnud probleemi see Super Mario kiirelt ning valutult, peaaegu lenneldes ja ühe hingetõmbega, uuesti finishisse tuua.
*
See on tõenäoliselt sarnane tunne, mis inimestel, kes on näiteks arvuti kõvaketta kokku jooksutanud või mingil muul loomingulisel teel kaua nikerdatud töö igaveseks kaotanud. Peale viha ja ahastuse lahtumist uuesti tööle asudes, tuleb välja, et asi saab kaks korda kiiremini valmis kui esimesel korral ning võimalik, et tulemuski saab oluliselt parem !
Muidugi on nii Super Mario kui dokumendi kaotamise puhul võimalik ka see, et neid teisi kordi ei tule. Kes ikka viitsib ühte ja sama asja mitu korda teha! Milleks?
*
Mulle meeldib elust mõelda kui ülespoole liikuvast spiraalist. Et sarnased teemad ja olukorrad kordavadki end ikka ning jälle, ainult et ideaalis toimub see erinevatel spiraali tasanditel ning seega peaks ka meie ise spiraali mööda ülespoole liikuma.
Pidevalt iseendaga võrreldes paremaks saama ja seega ka neid olukordi - isegi, kui need on peaaegu samad, mis varem-, teistmoodi lahendama.
Muidu jääb kõik ühe tasandi peale pöörlema, pea hakkab ringi käima ning varem või hiljem tekib tunne, et ei saa ei edasi ega tagasi ning see on tõsi.
*
Hakkasin järgmist lauset kirjutama sina-vormis, et kui sina tunned .... siis, et kui me tunneme ... ning samal ajal meenus, et mida iganes me kellele teisele nõuandena välja käime, on see tegelikult asi, mida meil endal vaja kuulda võtta !!
Seega kustutasin need lause algused ning kirjutan ikkagi mina-vormis. Nagunii mul praegu selline me-myself & I periood :))
*
Nii et järgmisel korral, kui ma tunnen, et f.. k, elu on ikka hullult ebaõiglane - olen ju uuesti sealsamas, kust kunagi ammu alustasin, milleks siis üldse kõik see vahepealne tõmblemine ?! Tegelt tasub ikkagi natukene hoolikamalt ringi vaadata - äkki on mäng nimega "Elu" mind siiski esimese veerandi või lausa poole peale tagasi "lubanud"?
Samamoodi tasub rõõmustada ning enda üle uhkust tunda ka siis, kui ongi peaaegu sama teema ja vaja nullist alatada, sest sel korral kulub oluliselt vähem aega ja energiat selle läbimiseks - järelikult oli lihtsalt double (või double-double:) check, et jap, see õppetund on omandatud, next level please ! :)))

Kastisüsteem

Alles hiljuti veetsin pea nädalajagu õhtuid laka peal, sorteerides tunni-kaks sinna kognunenud asju.
Ükshaaval neid seal lapates, sai tehtud kiirkorras ülevaatlik retk minevikku, sest seal oli absoluutselt kõike, alustades mu elu esimeste kirja pandud ridadega, lõpetades baka töö retsensiooniga. Lisaks muidugi kõikvõimalikud ja võimatud asjad, tuletamas meelde erinevaid inimesi, kohti ja elusituatsioone.
Ometi olen väga palju asju ka lihtsalt ära hävitanud. Viimane suurem sedalaadi põletamine oli eelmisel sügisel, kui terve kastitäie enda vanasid päevikuid lõkkesse viskasin, sest vahet polnud, mis aasta oma lahti lahti võtsin, sarnased mõttemustrid ja heietused vaatasid vastu :D ...well, kind of ! Elu on ses osas ikka väga helde ja järjepidev, ulatades meile ikka ja jälle olemuselt sarnaseid õppetunde, kuni lõpuks võtame vaevaks sellest omad järeldused teha ning õppetükk omandada :).
Aga kui laka peale tagasi tulla, siis sinna ilmusid nüüd kenasti sorteeritud kastid, mille peale sai iseloomustavaid märksõnu pandud. Nii on seal reas
* kristi riided kodused
* kristi riided korralikud
* india riided
* kool + ülikool
* auhinnad
* ossmet, network, õpetaja
* kristi minevik
* oluline
* raamatud
* plaadid
* lihtsalt stuff
* kadi
* meigo
* ema
* ema kooliasjad
* isa sodisahtel
* kardinad
* linikud ja katted
* jõuluehted
jne jne jne ... hämmastav oli see, et enamik olidki minu asjad !? aga teisalt jällegi, mis siin ikka hämmastavat on. Toas on mul ju vaid mõni sahtel ning siin kaasas üks kohver.
Ülejäänud asjad, mis elu jooksul tekkinud, ongi sealsamas laka peal, kust tuul läbi puhub ja mõnedest kohtadest sisse sajab, aga kus see-eest tänu rippuvatele kasevihtadele suurepäraselt lõhnab :D
Pool tavaari võiks sealt südamerahus veel põlema panna, aga päris kõike ei raatsi, sest lapselapsed tahavad ehk kunagi tuhnida ning imestusega lugeda sõpradelt saadud kirju, mis kirjutatud siis, kui selleks veel pliiatsit, paberit ja ümbrikke kasutati :)))
Miks seda kõike aga üldse täna kirjutama hakkasin, oli see, et samal ajal, kui ma seal nende asjade füüsiliselt ühest kohast teise liigutamise ja süstematiseerimisega tegelesin, toimus mu sisemuses vist alateadlikult sarnane mineviku revideerimine. Surra-murra segamini olnud asjad "asetusid" erinevatesse kastidesse, mil koondnimetuseks "Kristi minevik" osa minust, aga mitte enam mina :)
Nii mõnigi reaalne asi, mis seal õhtuti lambivalgel istudes kätte sattus, tekitas küll teatud emotsioone, kuid samas ei haaranud mind enam endasse.
Sadade muude esemete seast leidsin värviraamatu, mille Kreete, Berit, ja Toomla mulle koos plastmassist barbiega :D 18ndaks sünnipäevaks kinkisid, kui mu kl 6 hommikul üles laulsid ning mu loppis näost ja püsti seisvatest juustest hulga pilte klõpsisid :)
Inimesed, kellega on päris palju aastaid otseses ja kaudses mõttes ühist õhku hingatud ning isegi ühest katlast söödud :)))
Värviraamat selline, mille iga pildi kõrvale tuli esmalt pisikestest kleepekatest värviline pilt kokku panna, et näha, mis värve pildi puhul kasutada.
Väikesed kleepekatega puzzle pildid olen mingi aeg seal ilusti-kenasti paika pannud, ent värvimiseni pole jõudnud. Ju siis see naljaga mõeldud titekingitus ei tekitanud sel hetkel soovi seda teha.
Jutu point on igal juhul selles, et praegu on see mul kaasas ning ma juba küsisin Kadi käest, kas või kus meil siit majapidamisest värvipliiatseid leida võib, nii et see tegevus, mis tol ajal oligi ehk liiga titekas, sobib nüüd, 8 aastat ja mega palju sündmusi hiljem, mu päevakavasse suurepäraselt :)))
Et millisesse päevakavasse ? Hmm, seda on natukene keeruline seletada praegu:), aga kindlasti mõnel teisel päeval jõuan jutujärjega ka selleni.
Endiselt näen igal öösel und, mida suuremal või vähemal määral mäletan ja siis oma morning page´del lahti kirjutan.
Tänasest ööst mäletan kahte asja, mõlemad üksjagu veidrad.
Esimene oli see, kuidas isa vana tarktor, elupõline põka, iseenesest keset Lopa hoovi liikuma hakkas ning mida ma siis oma füüsilise jõuga peatada üritasin. Seepeale aga keeras see end 90 kraadi ning hakkas kiiresti minu punase auto suunas veerema!! Ma võtsin kogu oma jõu kokku ning tirisin seda väest, saades ta peaaegu seisma, karjudes samal ajal emale: "Palun mine aja isa üles ja ütle talle, et ma ei jaksa enam hoida!" ...et selline sürr.
Teine unenägu on võib-olla põhjus, miks kogu see lakateema mul täna peas keerleb. Seal oli nimelt väga erinevaid ajajärke, kõik omavahel põimunud.
Meie Lihula-aegne korvpallivõistkond, kus Liana treeneriks ning meie endi vanus nii umbes 13-14. Samas oli korvpallisaal, kus mängima hakkasime, jällegi Spordigümnaasiumi oma, nagu ka ühikas, kus ööbisime.
Meid ootas ees mäng mingite Horvaatia poiste võistkonna vastu. Samas olin ma ise siiski vist täiskasvanu, sest sellele mängule eelnev ingliskeelne kirjavahetus oli minu kohustus ning ma kuidagi ajasin kogu seda asja üldse, nii et kui nad kohale jõudsid, siis tutvustasin end ning üks tüüp vaatas mu tossudes ja lühikestes pükstes jalgu ning küsis: "Kas sa oma jalgu pole mõelnud raseerida?" :D ja seejärel küsis mu meiliaadressi ??
...et nagu mis mõttes, kust sellised unenäod huvitav tulevad ja miks ma neid viimasel ajal nii detailselt mäletama olen hakanud ???
Aga aitab küll praegu, ma nüüd õue, sest ilm on imeliselt soe täna !

Up in the air

DVD kaanel ilutseb lause "A first class comedy" ning just seepärast täna õhtul seda vaadata tahtsingi.
"Up in the air" George Glooney´ga peaosas.
Hästi meeldis tegelt, aga naermise asemel sain filmi lõpus hoopis nina nuusata ning tunda, kuidas silmanurka tekkinud pisarad kurgu kipitama panid ... et siis selline first class comedy :)))

ANYWAY

People are unreasonable, illogical, and self-centered.
Love them anyway.

If you are kind, people may accuse you of selfish ulterior motives.
Be kind anyway.

If you are successful, you will win some false friends and true enemies.
Succeed anyway.

The good you do today will be forgotten tomorrow.
Be good anyway.

Honesty and frankness will make you vulnerable.
Be honest and frank anyway.

What you spend years building may be destroyed overnight.
Build anyway.

People need help, but may attack you if you try to help them.
Help them anyway.

In the final analysis, it is between you and God.
It was never between you and them anyway.

/Mother Teresa/

Tähistaevas

Bänkämp 2010 lõppkontsert. Noored ja muusika, nende bändid ja koolitajad. Paljud esinejad vaid 2 päeva kokku mänginud, enamik laulude sõnad vähem kui 48 tundi vanad.
Tulemus sai väga hea, oluliselt parem kui eelmisel aastal, kuigi eks täna kuulasin/vaatasin kindlasti vähe teise pilguga ka seda asja - oluliselt teadlikumalt ja osavõtlikumalt :))
Nii huvitav jälgida ju, et kes proovis peale eilset lavalise liikumise loengut oma keha, käsi või jalgu kuidagi aktiivsemalt laulu taktis kaasa nõksuma panna või kes lauljatest püüdis selle tulemusel rohkem publikule laulda jne.
Nii või teisiti väga kiiduväärt üritus see Bändkämp meie pisikeses Lihulas, nii et müts maha Indreku ees, kes selle eestvedamise ja mässamise juba teist aastat järjest ette võttis.
Ei ole just igapäevane nähtus, et kohalikel noortel muusikahuvilistel on võimalik õppida sellistelt professionaalidelt, kes selle laagri raames siinsamas kohapeal olid ning seda kõike läbi viisid.
*
Vahest ma ikka imestan ning mis seal salata - lausa kadedusega vaatan kõrvalt -, et kuidas Indrek tahab ja viitsib ja jaksab. Teisalt jällegi, põhjust ei ole vist vaja üldse kaugelt otsida. Kui ta selle asja sees on, siis tundub teda kõrvalt vaadates, et ta on nii omas elemendis ja niisuguse asja jaoks justkui loodudki.
Millise? Aga sellise, kus ta jookseb, möllab, mässab ja asjatab ringi. Kus fotokas on ühes peos, telefon teises - samal ajal keegi ta kõrval või selja taga oma jutujärge ootamas, et millegi kohta küsida. Lisaks on ta jõudnud hingetõmbepausi ajal ürituse Facebooki wall´ile miskit postitada ning sõpradega mõned laused vahetada.
*
Vähemal või rohkemal määral oleme oma olemuselt tõenäoliselt kõik "VURR-inimesed".
See väljend on mu sõnavarasse tulnud, kuna isa kutsub mind vahest vurr-inimeseks, et kui ma parasjagu kiiresti ei keerle või miski/keski väljastpoolt mind keerlema ei pane, siis mu hoog raugeb ning ma kukun ümber - täielikult ! Mäletate ehk veel seda vene-aegset mänguasja, kus üleval oli nagu mingi pumba moodi värk, mida tuli mõned korrad alla vajutada ning siis vurr pani tükk aega non-stop mööda tuba ringi.
See on see, et inimene on nagu vurr - kui juba liikuma saab ja hoogu aina juurde anda, siis vurr keerlebki metsiku kiirusega ning ei tule selle pealegi, et mitte keerleda.
*
Kes keerleb, kuna talle endale see meeldib, kes lihtsalt inertsist, et teisiti nagu ei oskagi - samas, kui see väline surve või olukord, mis kogu aeg (kas siis tahes või tahtmata, vahet ei ole:) hoogu juurde andis, otsa saab, siis vurr kukub ümber ning jääb sinna maha lamama .... ootama uut korda, et keski/miski taas hoo sisse lükkaks.
Kes lamab hetke, kes pool igavikku - oleneb :D mõned oskavad kindlasti end ise tagasi püsti upitada ning ei vajagi kõrvalist abi, julgustust, survet ega toetust - vahet ei ole, nemad on nemad ning teevad oma asja.
Mõni on kogu aeg ja terve elu vurr, teine inimene vahest harva, kolmandale ei meeldi üldse kiiresti ringi keerleda ning ta eelistab pigem vaikselt oma asju nokitseda ning mitte mingil juhul kiiresti ringi toimetada.
Kõik variandid on täiesti ok - peaaasi, et igaüks ise rahul on. Ma ei tea, kas tõesti nii suur osa on rahul või on nad liialt hõivatud, et üldse midagi mõelda?
Või on see tõesti vaid vähemuse "privileeg", et sedasi edasi-tagasi ja kolmandat pidi neid asju oma peas heietada ning püüda mõista isennast ja maailma enda ümber, saades ikka ja alati lõpuks vastuseks, et kõik oleneb sellest, kuidas ja millise nurga alt "vaadata"? heh, pikk ja lohisev, mitte-midagi-ütlev lause sai kokku. Kõlab väga minulikult, nii et :D
*
... kui palju tähti on selles meie augustiöö taevas. Sõitsin just hästi aeglaselt kodu poole, lasin autoakna alla ja imetlesin seda lõputut avarust, mis viib ei tea kuhu - kuhugi minema siit :D
... ning kõik peas olevad mõtted tundusid nii mõttetud selle mõõdetamatu avarusega võrreldes. On miski nii suur ja avar ja lõputu ning siis on üks pisike punane auto, kus sees üks veel pisem inimene, kes vahest arvab, et tema peas toimuv on maailmse tähtsusega - jeee, right :))
Ja siis on koju sissesõidutee, kus ootab saba liputades inimese kõige truum sõber - koer.
Ei ole vahet, et kell on peaaegu 3 öösel, see ei muuda midagi. Pole oluline, et see pisikene inimene pühendab koerale vaid mõned hetke, silitades korraks ta pead ning võttes vastu tervituseks üles tõstetud parema käpa ... kogu koera olek ja iga tema keharakk annavad üheselt mõistetavalt edasi seda siirast rõõmu ning heameelt ja tingimusteta armastust.
Ta elab ju alati siin ja praegu ning siin ja praegu ei ole enam olemas asjaolu, et keegi temaga eile jalutamas ei käinud. Samamoodi ei eksisteeri tema reaalsuses ka muret homse pärast. Pole sepitsusi ega kahtlusi, spekulatsioonidel põhinevaid hirme, et mis siis, kui .... ja kui see ära võtta, siis jääbki alles puhas rõõm lihtsalt olemas olemisest - asi, mida meil, pisikestel inimestel, oleks nii väga vaja õppida.
*
kuna see tänaöine jutt on juba selline hüplik, et noored ja muusika ja bändkämp ja vurr ja inimkond ja tähed ja koerad ja inimesed, siis on täiesti sobilik siia lõppu öelda, et kell on 4:09. Minu äratuskell ütleks seepeale kena ja selge häälega: "Kell on neli, null üheksa, aeg on äragata!" aga äratuskella helin on hetkel veel endiselt minu jaoks võõras teema ning see on ka põhjus, miks sellisel kellajal muretult arvutiklaviatuuri klõbistan, sest nagu Smilers laulab: "Pole vahet, et mis homme tuleb, mida kõike tulevik toob ... " hmm, eks ikka nats on küll vahet, aga need sõnad tulid mulle praegu pähe, nii et mis ma teha saan?
Ning see omakorda tuletab meelde ühe Saksa hipi-hääletaja lause, mis ta mulle alles hiljuti ütles: "If you want to see God laughing, make plans!" ehk siis emakeeles lihtsalt öeldes: "Kui sa soovid Jumalat naerma ajada, siis tee plaane!"
Täna sattusin ühe inimesega juttu ajama, keda ma olen eluaeg teadnud, aga kellega pole kunagi lähemalt kokku puutunud.
Hästi veider ja huvitav, kuidas mõne inimesega esimesi lauseid vahetades on tunne, nagu teaks teda juba väga kaua aega ning tundub nii loomulik, et mõistsime teineteist justkui poolelt sõnalt ... nii üks on see keel, mida me räägime ning maailmanägemus, millest me räägime !!?
*
Kui juba poolest elust rääkida siis sattusin laka peal asju sorteerides oma pisikese roosa märkmiku otsa, mille olen 13-aastaselt ehk siis täpselt 13a tagasi täis kirjutanud. Hmmm, ütleme nii, et vahepealset aega nagu polekski olnud. Nii elutark väikese inimese jutt, mis ei kõla üldse kui lapse jutt ?
Suu jäi päris lahti, kui leidsin lisaks mõned leheküljed, mis olen 9-aastaselt kirja pannud. Nii siiras ja vahetu kirjastiil, mis tungib otsejoones kuhugi hingesügavusse. Olgu selleks siis süütu jutukene, kuidas leitud linnupoeg, kelle plaanisime lendama õpetama, juba järgmisel päeval hinge heitis, või siis eraldi sektsioon murede jaoks, kust lehed on välja rebitud ning sama märkmiku kaane vahele peidetud, et keegi neid lugema ei satuks.
Nii isiklik ning delikaatne oli see teema too aeg selle 9a tüdruku jaoks ning silmi üle nende ridade lastes on mul tunne, et aeg on ikka tõesti veider nähtus ning vähemalt sama veider on see, kuidas ja kui palju need lapsepõlve kogemused ja see läbi tekkinud emotsioonid meid kogu ülejäänud elu vähemal või suuremal määral mõjutavad.

Looming - doesn´t matter much?

Olen täiesti veendunud, et igaühe sees on peidus looming - ootamas, millal talle natukenegi tähelepanu pööratakse, millal teda arendama hakatakse. Vahest on vaja õhkõrna tagantlükkamist õiges suunas, teine kord pisut põhjalikumat eneses tuulamist, et mõista, mida või miks?
See looming ei pea tingimata olema muusika, kunst või kirjandus. See looming võib sama hästi olla hõrgutav õhtusöök, ilus viis lauda katta, lummav lilleaed, kenasti tuunitud auto, originaalne kink sõbrale ... mida iganes?
Lihtsalt, kord oleme oma loomingulise poolega rohkem sina peal, teine kord mitte. Kadestan järjest enam neid, kel on võime enda sisehäälest lähtuvalt välismaailma asju luua ja liigutada.
*
Ise olen viimasel ajal kõike muud kui iseendaga ühenduses. Isegi kirjutamine, mis mingitel aegadel vaat et üks elu suurimaid naudinguid oli, ei taha mitte kuidagi edeneda.
Võtan hommikuti oma kaustiku põlvedele, tuleb 1-2 lehekülge midagi, aga ma tunnen, et see on nii mitte midagi ütlev, nii mõttetu, nii mitte kuhugi viiv, et võiksin sama hästi need paar lehekülge ka kirjutamata jätta. Mõte kiilub lihtsalt kinni ning viib viimasegi soovi end väljendada.
Teisalt jällegi on olemas miski vool, kus kõik tuleb iseenesest "kusagilt" ja minu ainus ülesanne on üritada see vool kinni püüda ning talle kirjapildi kaudu kuju anda.
*
Samas tunnen, et nii palju on justkui "paisu" taga kinni, oodates vallapääsemist.
Mõtete tulv, lausekatkendid, mõistulood, luuletuste jupikesed. Juba päris tükk aega ei ole ma enam mina ise, teamata ka seda, kuidas end iseendale "avada".
Kust ja kuidas leida uks endasse?
Mis on see eriline anne/missioon, mis mulle on antud, mida maailmaga jagada?
Mis pakuks rahuldust ja eneseteostust endale ning võimaldaks ka ümbritsevat kuidagi rikkamaks ja paremaks teha?
*
Mõnulesin just eriti pikalt sooja dussi all - jah, ma tean, et vesi on loodusvara, mille eest pool maailma elanikkonnast ei tea mis ära annaksid.
Jah, ma tean, et seda tuleks tarvitada säästlikult (üldjuhul ma seda ju teengi), aga olgem ausad - kuigi vahest mõistusega võttes jõuab olukorra tõsidus kohale, läheb see probleem üldjuhul meist siiski kaugelt mööda.
Globaalselt mõeldes peaks ainuüksi seepärast end piisavalt õnnelikuks inimeseks lugema, et meil on puhas joogivesi, ei anna see igapäevasituatsioonis siiski piisavalt alust rõõmust lakke hüppamiseks:)
Vahest tunnen end kui kasvatamatu ja tänamatu jõnglane, kes tahab alati just seda mänguasja, mida tal parasjagu käepärast ei ole. Mitte miski, mis siinsamas nina all vedeleb, ei ole küllalt hea. Võib-olla on selle asja nimeks tegelikult auahnus või saavutusvajadus, ega mina ei tea.
Lihtsalt, järjest enam saab selgeks asju/olukordi, mida ma enam sellisel kujul oma ellu ei soovi / ei vaja, tundes, et aeg on edasi liikuda?
*
Selle olukorra nimi on vist rutiin. Nüüd, olles juba mõni nädal erinevate tööpakkumistega päris hästi kursis, võin öelda, et rutiinitaluvus, on nõue, mida päris sageli esitatakse.
Ainuüksi see sõna kui selline kõlab minu jaoks sedasi, et ihukarvad tõusevad püsti. Samas annan endale aru,et see vist ongi elu. Siiski, mingi osa minust keeldub elu sellisena võtmast, uskudes, et on olemas elamisviis, kus ei ole vaja rutiinitaluvust.
Jah, võivad ju olla igapäevased tegevused, mis aeg-ajalt tõesti rutiini tekitavad, kuid ometi saab ehk nii elada, et ei ole vaja seda taluda. "Rutiini talumine" asemel kõlab ju nii palju paremini näiteks "naudinguga harjumuspäraseid tegevusi tegema" vms.
Võib-olla olen veel liialt sinisilmne selle "reaalse" ja "karmi" maailma jaoks? Võib-olla laks käib ja jutt muutub :) Aga see on nii normaalne, et ma sedasi mõtlen. Jah, aeg-ajalt tunnen end kui kuu pealt kukkununa. Ühe tuttava profiilis oli just nii tabavalt kirjas, et päris normaalne pole ma kindlasti, ent täpsema diagnoosi üle alles vaieldakse :D
*
Vaatasin siin mingi päev kalendrisse, olen praegu 7 nädalat vaba inimesena maa ja taeva vahel kõõlunud - peamiselt Lopa avarustes.
Olen ei-keegi ja lähen ei-kuhugi, tundes end seejuures ometi nii hõivatud inimesena, kes peab seda ning teist ja kolmandat asja tegema / jõudma. See on mu mõtetes kinni, ma tean, aga mu mõttes omakorda on minus kinni, seda tean ma ka, ent viisi, kuidas end nendest vabastada, ma siiani veel ei tea:)))
Elan omas maailmas ja omas rütmis, magan harjumatutel kellaaegadel ning enda kohta ebanormaalselt palju - vist jah on õigus nendel, kes väidavad, et mida rohkem magame, seda rohkem ära väsime. Seda, et öösel enne kahte uni tuleks, eriti ei ole ning seda, et enna kümmet üles saaksin, ka eriti ei ole ... ja nii juba 7 nädalat :D
Hiljuti olen enda kohta ka ebanormaalselt palju lugema hakanud.
2x järjest raamatukogust korraga 4 raamatut toonud - viimasel ajal on mul komme õhtul kella 22 ja 23 vahel raamat lahti võtta ning lõpetada alles siis, kui raamatu tagumine kaas vastu tuleb. Olgu kell siis 3 või 4 või mis iganes, sest väga vahet ei ole sellel kellaajal praegu.
Jap, selle eelduseks on muidugi see, et olen oma intuitsiooni usaldades valinud head raamatud, sest igavat raamatut ei jaksaks ega tahakski ju sedasi algusest lõpuni läbi lugeda.
Selline lugemise stiil on mul isalt päritud, aga ju sel soodumusel pole lihtsalt enne seda suve olnud piisavalt häid tingimusi avaldumiseks:)
Lihtsalt, mäletan, kuidas ta ajal, kui me alles päris pisikesed olime, ka õhtuti hilja ja poole öö aeg vahest luges. Head raamatud algusest lõpuni korraga läbi, seepärast ta väga valis, millal raamatu kätte võttis. Ta on ka mu ainus tuttav inimene, kes raamatu järjehoidjana tuletikku kasutab. Tikku, mille ma viimase raamatu vahelt ära suutsin kaotada, kui Valgerannas telgis taskulambiga raamatut lugesin.
Täna on üle pika-pika esimene täiesti jahe ja karge õhtu imeilusa ja täiesti selge tähistaevaga. Lausa veider mõelda, et alles paar päeva tagasi istusin südaöösel oma telgi ees, mõni meeter merest, jalas vaid lühikesed püksid ja seljas ilma varrukateta särk, sõin arbuusi ja jõin pirnisiidrit, ning ei suutnud ära imestada, kuidas saab keset nii imeliselt soe olla?
Õrn tuuleiil, lained loksumas randa, ritsikad siristamas. Kui on olemas sõnapaar "romantika ühele", siis seda see õhtu oligi :D
Ma olen täielik soojalemb ning nüüd, paar tundi tagasi, häiris kohe päris kõvasti, kui pidin õue minekuks pikad püksid ja polo selga panema, et nagu mis mõttes ... nii kiiresti on võimalik selle uskumatu suve võludega harjuda ning neid enesest mõistetavalt võtma hakata.
Ma ei ole küll eraldi arvet pidanud, aga ma usun, et ma ei valeta, kui väidan, et viimase 5 nädala jooksul olen ma absoluutselt iga päev ujumas käinud ja on vaid mõni üksik päev, mil neid ujumisi vaid 1 olnud on :)))
et jah, igasuguseid kombinatsioone - traditsiooniline hommik tiigis, siis tavalisel päeval veel 3-4 korda tiigis, natukene ebatavalisemal päeval jõgi või meri ning õhtul jälle tiik, kusjuures see metsik ujumiste värk ei ole üldse pingutatud, et nüüd on raudselt vaja minna .. aga on lihtsalt sedasi juhtunud, et need vähesed üritusedki, kus käinud olen, on alati vee ääres sattunud olema ning kuna ka Haapsalu, kus siin vahepeal sai seoses "Ehe ja Ehtne käsitöö" kaupluse avamise ettevalmistamisega päris mitu päeva järjest abiks käidud, asub mere ääres, siis ....
Saan aru, et olen tänu oma töötu-staatusele (mamma ei luba mul end töötuks kutsuda, öeldes, et ma ei ole töötu, ma olen puhkusel:), et siis jah, tänu oma puhkusele on minu näide natukene äärmuslik, aga minu meelest oli veel äärmuslikum see, kui sel nädalavahetusel sattusin juttu ajama inimesega, kellele ujumine muidu hirmsasti meeldib (varem isegi mingi ujumise meister olnud), aga et tööd on nii palju olnud, et pole selle suve jooksul mitte ühtegi korda ujumiseks aega leidnud !!!
Et nagu mis mõttes? Mul vist vajus suu vist oteses mõttes lahti, seda eriti seepärast, et ta töötab Tallinnas, kus rand jääks õhtuti koju sõites vaid paari kilomeetri kaugusele ning ka kodu ei ole tal merest üldse kaugel.
Aga samas, töö tahab tegemist, arusaadav. Tal on küll 6 nädalat puhkust saada, aga seda ei saa praegu välja võtta, sest pole kedagi, kes seda tema tööd teha oskaks? ...et siis mnjah... nädala proovib ta siiski vabaks saada selle suve jooksul kuidagi, et natukene ringi sõita.
Kusjuures seda kõike, mida siin kirjutan, ütlesin talle ka, et töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi ning tõesti soovitasin vähemalt korra ujumas ära käia, enne kui uuesti jahedaks läheb.
*
Sellega seoses tuleb meelde intervjuu Oliver Kruudaga, mida eile Postimehest lugesin, kus ta ütleb sedasi:
" Usun, et tõelise masuga seotud terviserisk alles hakkab avalduma. Mul on juba praegu hulk telefoninumbreid telefonis, mis enam kunagi ei vasta. Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal infarktiga ära läinud viis meest, kusjuures need on olnud kõik noored mehed. Eesti mehel on ju see häda, et ta ei julge kodus naisele öelda, et jama on käes, pakime asjad ja läheme Põlvasse tagasi. Ta püüab viimase hetkeni kõva meest mängida."
*
Et siis .... lugupeetud Eesti mees, kes sa neid ridu kunagi lugema juhtud.
Tea ja pea meeles, et paljude naiste meelest oled sa palju kõvem mees siis, kui tegelikku olukorda ja oma tundeid (jah, siia kuuluvad ka hirm, ebakindlus, mure jne) väljendada julged.
Vahest on lihtsalt meie arusaamad, mis on tugevus ja mis on nõrkus, omavahel puntras ja segamini.
*
Samas on ilmselgelt teine mõttetu äärmus ka niisama passimine ning mitte midagi tegemine. Iga päevaga veendun järjest enam, et kui ühtegi välist sundijat ja/või piirajat (ka kõige positiivsemas tähenduses:) ja kui ise just mingi mega hea ajaplaneerija ning enda organiseerija ei ole (mida ma praegu kindlasti veel ei ole:), siis on ikka väga raske sedasi oma aja peremees olla.
Mõtteid on küll palju, aga reaalne tegevuste maht jääb mega väikeseks, sest kuhugi ei ole ju kiiret - ei ole vahet, kas teha seda täna või homme või järgmisel nädalal samal ajal, nii et kui endas just mingit hullu sisemist motivatsiooni tekitada ei suuda, siis ongi jama majas :)))
Kui tavaliselt on nii, et mingi saavutus tekitab hea enesetunde ja positiivse emotsiooni ning annab lisaenergiat, et uus asi ette võtta, siis vastupidine olukord tekitab justkui negatiivse allakäiguspiraali. Ei ole küll eriti tegevusi, mis energiat kulutaksid, ent puuduvad ka tegevuste tulemusel saadud tulemused, mis omakorda energiat ja eneseusku annaksid.
*
Siiski, üks saavutus (millega ma igapäevaselt veel jätkan) mul viimasest nädalast on, mille üle uhke olen :D See on vene keele õppimine. Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et vene keel võiks enam-vähem vabalt suus olla - mine tea, kus või millal kasuks tuleb. Nüüd siis võtsingi asja tõsisemalt käsile, otsisin välja kunagi ostetud N21 plaadid, kus esinejad inglise keeles räägivad ning nende pikad kõned iga lause järel vene keelde tõlgitakse ning harjutan ... täna panin ainult venekeelse plaadi peale ning arusaamine on juba 90% ulatuses tip-top, nii et well done, aga rääkimine tahab siiski veel päris palju õppimist ja harjutamist, et võiks end vabalt tunda.
Kui miski aeg tiksusin väga rahulikult, otsides õigustust budistlikust mõtteviisist: "Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi", siis mõni aeg tagasi, kui Aulikki & co said oma uue What A Fashion koduka üles ning ma tema elumotot lugema sattusin
"Tasa sõuad, kobras sööb su aerud ära !"
...hmm, peale seda hakkasid mõtted kuidagi nats teisiti liikuma, huvitav, miks küll ? :)

*
Nii, appi ....kust täna kõik see jutt tuli?
Tegelt ma tean küll.
Laterdasin üle pika-pika aja Kadiga google talk´is (remember, pikkade vahemaadega, interaktiivne perekond oleme:).
Ja siis tuli igast muude juttude ja mõtete seas sellest "Artist Way" raamatust juttu, milles sisalduvat programmi ma siin kevadel Kadi eeskujul suure hooga järgima hakkasin.
Mul, tõsi küll, jäi see mingi neljanda või viienda nädala peal toppama, sest seal tuli lisaks morning page´dele ka iganädalaseid ülesandeid täita, milleks oli see, et terve nädal ei tohi mitte ühtegi muud asja lugeda, k.a ajalehte jms.
Aga see oli veel aeg, mil ma olin õpetaja ning valmistasin igapäevaselt oma tunde ette, lugesin õpilaste töid, õpiku tekste jne - sel põhjusel see raamat mul tol korral seisma jäigi, ent praegu, kui teda taas leida tahaksin, on ta kadunud.
Nii lugeski Kadi mulle oma raamatust mingeid ülesandeid ette ning üks oli ala´ selline, et kui mul oleks 5 elu ja kui ma piirideta mõtleksin, siis mida ma nende elude jooksul teha tahaksin ehk siis ennekõike oli seal mõeldud 5 erinevat ametit.
Järgmine ülesanne oli võtta need 5 kirja pandud ametit ning mõelda igaühe juurde mingi konkreetne tegevus, mida ma juba kohe praegu teha saaksin, et endas seda oskust kuidagi arendada.
Kuna üks minu ametitest oli kirjanik, siis küsis ta minu käest, kas ma soovin kirjutada eesti või inglise keeles. Vastasin: "Doesn´t matter much" ja seepeale sain endale ülesande kirjutada 10-realine luuletus, mil pealkirjaks seesama "Doesn´t matter much".
Nii, peale umbes 15 minutit pingutamist ja sõnade edasi-tagasi asetamist, olid 10 rida koos.

DOESN´T MATTER MUCH

Doesn´t matter - is that the way you really think?
Sincerely hope it´s just a temporary click.

It doesn´t make sense, still you say it is true.
I am your friend, but please, you need to prove.

How can you say it´s not a big issue?
Still, why do you cry than? ... need a tissue?

What, what did you say, can´t believe my ears?
So, that is the reason why so many tears.

What do I think? Well, take some time to admit -
whether you want it or not, it sure matters a lot.

aga tundub, et see raamat oma nende ülesannetega tõesti "avab midagi kusagil" :))) sest kuidas muidu seletada olukorda, et ma praegu kuidagi pidama ei saa, kuigi olen juba tunni järjest, mõttepausideta lihtsalt kirjutanud ja kirjutanud, sest see jutt justkui iseenesest voolab, minu ülesanne on vaid piisavalt kiiresti klahve klõbistada, et need mõtted läbi minu ilmavalgust näeksid. Ohhhooo, kui poeetiline ja paljutähenduslik lause nüüd sai.
Ja ennäe, kell ongi peaaegu kaks öösel, nii et kõik klapib ...:D

Mehed, mehed :))

... üle-eile hakkasin mingil põhjusel silme ette manama ükshaaval neid inimesi, kellega praegu igapäevaselt suhtlen või vähemalt päeva-paari-kolme tagant kokku puutun ning eneselegi üllatuseks avastasin sellise fakti, et need on peaaegu eranditult kõik mehed ??!!
Tõesti, mingi 9-10 tükki lausa. Väga erinevas vanuses, jäädes vahemikku 20 - 50. Erinevad seosed, alates isast ja vennast, lõpetades 3 Ossmeti mehega, kellega praegu Haapsalu kaupluse avamise tõttu ninapidi koos toimetame.
Päris põnev "avastus" igal juhul, et sedasi sattunud on - huvitav, kuidas selline proportsionaalselt suur hulk meesenergiaid ning maailmanägemist mind mõjutab ?

Lõunamaa ööd

Usun, et praeguseks, peale mitut kuuma suvenädalat, on nii mõnegi inimese unistus soojal maal elamisest teise tähenduse saanud ning illusioon, justkui peituks õnn päeva jooksul meile langevas päikese koguses, purunemas.
Ei teagi, kas pean nende mõne inimese all ka iseennast silmas, kuid mingil määral kindlasti - ei kibele küll juba mõnda kuhugi veel soojemasse kohta :) Päeva jooksul hoian end meeleldi varju ning õues toimetan peale kella kuute, kui seal midagi hingata ka on.
Teisalt jällegi ... mis saab olla veel parem, kui et südaööl on 20 kraadi sooja, vees ujudes 27 kraadi, rohutirstud siristavad, aias hõljub värskelt niidetud muru lõhn ning taevas laiutab suur kollane kuu. Elu kui filmis - lummav lõunamaa öö meie omal Eestimaal.
Väljas nägi veel täpselt nii palju, et silm suutis kasvuhoones ära eristada tomati, millele juba päeval pilgu peale panin - ainus punane !
Ajataju on asi, mida juba mõnda aega ei ole. Jah, ma tean, mis päev ja kuupäev on (enamasti:), kuid siiski jätkub elu omas mullis ja omas mahlas, peamiselt Lopa residentsis :D
*
Möödunud kuu on olnud sama mitmenäoline kui elu ise. Aktused, matus, hulk jaanipäevasid, tüdrukute õhtu, energeetiline massaaz ja tsakrate puhastus, pulmad, Tuhala energiasammas, 3 päeva Karujärvel.
Lisaks ei tasu unustada selliseid argipäevaseid, ent väga olulisi, pisiasju nagu iganädalane hämming - kuidas on võimalik, et tomatikasvud mõne päevaga 10-15 cm pikkust viskavad, miks toad korras ei seisa, milleks pesta autot, kui see peale esimest kilomeetrit külateed on taas samasugune jne?
Ei mäleta ühtegi suve, kus ma nii palju ujunud oleksin. Tiik, jõgi, järv, meri - pole kohta, kus ma end korduvalt hulpimas ei oleks leinud, sageli mitu korda päevas. Lausa veehaige vist.
*
Elu ajakava on minu viimasest sissekandest saadik oluliselt nihkes - jap, kindlasti on üheks põhjuseks see, et sealt alates pole ma pidanud peaaegu mitte kuhugi kella peale minema. 2-3 paiku voodisse jõudmine ning vähemalt kella 10-ni magamine on täiesti normaalseks elurütmiks saanud.
Samas tunnen, et vaatamata pidevale ringi tuuseldamisele ning kodustele laiskuse hoogudele olen end mingil määral siiski välja puhanud ning vaikselt hakkab tekkima tegutsemise soov. Kadil on õigus - Lopa on mõnus pesapaik, kuhu aeg-ajalt maanduda ning end kogumas käia, et oleks jõudu edasi lennata.
Kus ja mida tegema, seda ma veel endiselt ei tea, aga uurin erinevaid variante. Hetkel olen seda meelt, et töö asukoht ja palganumber ei ole pooltki nii olulised kui see, et mulle meeldiks see, mida ma teen, aga väga võimalik, et veidi aja pärast olen palju leplikumaks muutunud ning olen rahul esimese ettejuhtuva tööga. Eks see peagi näha ole.
Pangakontodel haigutab peaaegu tühjus - ega see töötu elu siis lihtne ei ole :) Kohati on see hea ja kerge tunne, sest puudub dilemma, mida ja kuhu kulutada. Samas hakkab vaikselt maad võtma paanika, et ei taha küll oma kuludega - mis sest, et need väga suured ei ole - kellegi kaela peale jääda. Samas jällegi tunnustan ennast, et olen oma asju igas mõttes väga kenasti majandanud. Sain ju puhkuseraha oma 4 tööl oldud kuu eest mitte kuigi palju ja praeguseks olen juba pea 5 nädalat niisama olnud ... noh, niisama olemine on selle kohta muidugi valesti öeldud, sest olen olnud kõike muud kui niisama, aga saad aru küll, mida ma mõtlen.

Ometi vasardab miski pidevalt sees ja sunnib takka, nii et tunnistan ausalt - ma lihtsalt ei oska puhata - sedasi, et ma nüüd tõesti lasen end täiega lõdvaks ning naudin elu. Vahest vaatan inimesi, kel on suht savi, mis ümberringi toimub või ei toimu ning nad ei stressa mingite ilmselgelt mõttetute pisiasjade pärast ... nendel hetkedel ma soovin, et saaksin laenata natukene seda muretust või siis isegi lausa natsa süüdimatust.
Mingid päevad olid küll lahedad, kui ma ennast unustavalt lihtsalt lugesin. Päev ja raamat, päev ja raamat, öö ja raamat. Ning mis peamine, kuidagi väga omas elemendis tunne oli seejuures.
*
Kell on 1:11 öösel, isa magamistoas undab konditsioneer - külmutus, mille ta endale sinna ühe akna vahele meisterdas, väga spets värk, tõmbab toa ikka väga jahedaks. Ta ise ütles ka täna, et täitsa crazy, talvel -30, jookse puudega viie ahju vahet, et hing sees püsiks .... suvel +30, tuleb end kaitsta, et kuum liiga ei teeks:))) uskumatus kliimavöötmes elame ikka, amplituud 60 kraadi ... mõni ime siis, et meie maanteed lagunevad
*
Suures toas ei ole juba mõnda aeg üldse akent ees.
Ma ju räägin, et lõunamaa ööd, aga ma tean, et te teate seda kõike nagunii ise ka.
Nautigem siis, kuniks neid veel jagub.

Ongi käes

Aktus on läbi, meie kallid üheksandikud teele saadetud ning kõik on rahul. Meil oli väga vahva ja tore aktus ... nad on ikka nii lahedad. Jah, parajad tegelased, aga ikkagi, nii omad ja armsad ning kõik sujus täna nii kenasti.
Kell on 2:32 öösel, aga mul pole und.
Tähistasime just meie kõigi kooli lõppu, Ave-Piia ülikooli lõpetamist, Janari sünnipäeva, minu töölepingu lõppu ja mida kõike veel. Käisime saunas ja ujumas, mängisime lauamänge - nendel hetkedel on tunne, et aeg võiks peatuda.
See niisama lõbus olesklesime, naermine ning kõige "reaalse" unustamine on nii hea lihtsalt, kuigi ka see kõik, mis just toimus, oli ju täiesti reaalne:))))

Homme on lähiaja viimane päev, kui äratuskell mind äratab: "Kell on 8 null-null, aeg on ärgata!" Tund-poolteist oma asjade sättimist ja kokku korjamist koolis ning ongi selleks korraks kõik. Täna just küsiti, et kas ma välistan täielikult selle, et veel jätkan ??
Hmm, see on kuradi hea küsimus. Aus vastus on antud hetkel see, et ma ei tea mitte midagi mitte millestki ja seega ka ei välista mitte kui midagi.

Täna, kui seal aktusel oma klassi õpilasi vaatasin, käis küll südamest selline soe jutt läbi ja ülihea oli olla. Nautisin tõesti kogu seda päeva täiel rinnal. See oli samaaegselt nii asjalik kui väga naljakas. Samas annan endale aru, et sellisel kujul ja sellises koosseisus olime tõesti koos viimast päeva ning see oli ideaalne viis sellele eluetapile punkt panna - naerusuise ja õnnelikuna.

Tänases kõnes küsisime nende käest, et mis edasi ??? Nüüd on mul aeg iseendale sügavalt silma vaadata ja endalt sama küsida: "Mis edasi?".
Aga enne, kui ma seda teen, kavatsen ma juuni lõpuni põhjalikult puhata.
Tean, et nii mõnigi inimene arvab, et mul on mingi mega salaplaan edasise osas, kuid tunnistan ausalt - ma tõepoolest ei tea. Sain täna laste ja lastevanemate poolt kingituseks suure ja uhke raamatu "80 imega ümber maailma" - ehk on see miski vihje?? :D

Peaaegu

suvi on peaaegu käes
kool ja seega ka mu õpetaja karjäär on peaaegu läbi
mu tuba on peaaegu korras
ahju tagune on peaaegu krohvitud
ma sain selle käigus peaaegu aru, kuidas krohvimine käib :)
sauna nautisin peaaegu täiel rinnal
käisin peaaegu 3x ujumas
e-kooli dokumentatsiooni sain just praegu peaaegu korda
olen sel nädalal peaaegu 3 raamatut läbi lugenud (tõsi, ei ole väga paksud teised:)
Kihnu ekskursiooni asju olen peaaegu pakkima hakanud
... homme kell 12:30 hakkab meie autode rong Munalaiu poole kulgema, ilm peaks prognoosi kohaselt peaaegu ilus olema !
Ma nüüd magama ... peaaegu :DDD

õpetaja

Tegelen viimaste tööde ette valmistamisega, et selle õppeaasta otsad kokku tõmmata. Peaaegu sama aja võtab hetkel ka oma klassi juhatamine - nendega juba igav ei ole, pidevalt on mingi jama :)))
Tegelt teen siin suures osas ka asju, mida neile juba ammu lubanud olen.
Nii panin lõpuks ometi meie klassi blogisse üles paar kuud tagasi tehtud klassiõhtu fotod.
Lisaks tegelen klassiekskursiooni korraldamisega, et mis ja kuidas?
*
Kõige rohkem olen aga "hõivatud" kalendrisse vaatamise ja päevade lugemisega, kuna sisuliselt seisan õpetajana klassi ees veel vaid 9 koolipäeva !
Neist teen tõsiselt tööd veel ainult selle nädala 3 päeva + osa nädalavahetusest, mil peagi toimuvate testide hunniku ära parandan.
Mida see päevade lugemine annab?
Mida ma nii väga ootan?
Kas seda, et peale kooli lõppu pole enam mitte midagi oodata või ???
*
Kui välja arvata seik, et laupäeval käisin TLNs koolikokkutulekul, on muu isiklik elu "ON HOLD" reziimil :D
Meie lennust oli kohal 8 inimest.
Kui klassijuhatajad Anu ja Deivi laste kohta küsisid, et kellel juba on, siis raputasid kõik 8 kohalolnut pead ja tegid nalja, et need, kellel lapsed on, on lastega kodus :))) Kusjuures see ongi peaaegu tõsi, kuna suuremal osal on vähemalt 1 laps praeguseks ikka olemas juba - noh, me oleme juba sellises kõrges eas :D - nali naljaks, vahest ple see üldse naljakas tegelt.
Enamik õpetajatest on siiani paigas ja olid ka kohal. Nad ei ole põrmugi muutunud. Kui, siis ainult paremuse poole ... ometi on meie lõpetamisest juba 8 aastat möödas. On ka või ??? Jap, vist küll, vähemalt kalender väidab sedasi :))
*
Kuna olen peale sealset ühikaelu ja Tartust tagasi kolimist enamik aega samas kandis elanud, siis jäid kõik kodud ükshaaval tee peale ette. Seebi, Tondi, Alajaama - tõsi, viimase ette saamiseks tuli paar lisaliigutust teha ... õhtul linnast välja sõites isegi meie kõige ajutisem korter Kivila tänaval.
Lugesin siin just ühel õhtul kokku, et olen peale gümnaasiumi lõpetamist lisaks meie pere kahele kodule, Lopale ja Ristikule, kümnes kohas elanud, nii et kokku kaksteist kodu- mis rohkem, mis vähem ajutine :D asuvad nad viies linnas/kohas ja kolmes erinevas riigis.
Huvitav, kas järgmised 8 aastat tulevad ehk vähe rahulikumad või !? Tahaks loota küll jah :)))
*
Tundub, et lasen õpetajana endale omases stiilis, et kõik asjad viimasel minutil, lõpuni välja.
Kell on 22:21 ja ma pole veel homsete tundide ette valmistamisega pihtagi hakanud.
Hommikul mõtlesin, et võtan kätte ning teen ära, max paar tundi läheb, aga ilm oli liiga ilus ja kõik muud "olulised asjatamised" nagu ujumine, kisselli keetmine, muru niitmine, niisama pleesitamine jms, võtsid terve päeva ära :D

Hooaeg on käes

Soojade suviste ilmade hooaeg
Murukasvamise hooaeg
Muruniitmise hooaeg
Kevadiste äikesevihmade hooaeg
Ujumise hooaeg
Paljajalu käimise hooaeg
Hommikune tiigiskäimise hooaeg
Kasvuhoones müttamise hooaeg
Lõputu linnulaulu hooaeg
Valgete õhtute hooaeg
*
Kuigi see on vist nats põgenemine iseenda eest, olen püüdnud end tegevuses ja seltskonnas hoida. Tegelt tean, et just need vaikuse tunnid iseendaga on need, mida kõige rohkem vajan, sest need otsused (suhe, töö- ja elukoht), mis mõistuse tasandil vastu olen võtnud, oleks vaja enda seest "läbi lasta" ja vaadata, mis tunne tuleb - kõlab kenasti ju, iseasi, kui osav selles olen:) ent annan endale täielikult aru, et edaspidise osas on headel mõtetel vaid üks osa, ülejäänu moodustab see "miski muu" ?!!
Sain just mõni hetk tagasi selle aasta esimesed tomati- ja paprikataimed kasvuhoonesse istutatud. Juhheiii, midagi reaalset olevikuhetke tegemisest :)) kuigi ka sealjuures meenusid hetked üle-eelmisest kevadest, kui esimest korda tomatitaimede pikivahega silmitsi seisin ning telefonitsi vanaemade käest nõu küsisin :D
Isegi, kui vahest on väga tüütu lisakohustus see kasvuhoonemajandus, on ikka mega hea see aeg, mil enne söögitegemist vaja vaid kauss süles õues üks tiir teha ja ongi olemas:)
*
Olen 3 päeva järjest ujumas käinud, vees tunnen end tõesti hästi, lööb vere käima ja paneb silma särama - veevalaja, äkki seepärast ? On suur vahe, kas hommikune silmadepesu toimub kraanikausis või peale sadat meetrit paljajalu käimist ja tiigivees!
*
Mingist ajast on mul ammu unistus, et ma elan mere või järve ääres. Meie KODUS, mis on ühtlasi loomingumaja, on hea olla ja toimetada.
Kodus, kus esmatähtsad on kallid inimesed meie ümber, on ilus ja hubane.
*
Just selle inimeste osa juures on mul tunne, et olen palju aastaid mööda saatnud, käitudes nagu täielik jäärapea, kes päris suure osa oma elust on sarvedega vastu ühte ja sama puud jooksnud, lootes, et see puu lõpuks ometi muutub.
Noh, et ehk otsustab teises suunas kasvama hakata või muudab oma kasvamise stiili, vahetab liike, kellel kõrval ta kasvab või siis hakkab kohe peaaegu päris uueks puuks !!!
Olen teinud raskeks ja keeruliseks nii enda kui puu elu.
Lisaks oleme teineteise jaoks blokeerinud ka kõik muud variandid - milleks ?
Ei oska vastata muud, kui et ju siis sel hetkel tundus sedasi õige ja ei osanud teisiti:)
*
Praeguse perioodi kohta kehtib otsus lasta puul sedasi olla, nagu ta loomupäraselt siia ilma loodud on.
Ühel päeval tundub see valik ainuõige, teisel hetkel tahaks aga sinna joosta ja öelda:

"Kallis puu, anna mulle andeks, mu otsus lahkuda oli vale!
Sina oled kõik õigesti teinud, ma olen su juures ja su kõrval ning proovin ise muutuda, ennast teises suunas kasvama panna.
Ehk selle kõige tulemusel muutud lõpuks ka sina ning me hakkame teineteisest aru saama ning elu natukenegi sarnasema nurga alt nägema!" ON SEE VÕIMALIK ???
*
Olen ju ka varem mitmeid kordi otsustanud ja siis jälle musta valgeks ning valge mustaks mõelnud ja ümber otsustanud, et mine tea, ehk sel korral on kõik teisiti ... äkki, ehk, võib-olla JA, aga äkki, võib-olla siiski mitte !!???
Jap, I know - what we think we will create :))) Praegu tunnen seda, kuidas vajan hädasti mingit tugipunkti iseenda sees, mis ei kuku ümber ega muuda tuulte puhudes suunda ning mida saan usaldada.

I'm willing to let go. People come into my life at the right time. We share the time we are meant to have together and at the perfect time they leave and I lovingly let go. I release others to experience whatever is meaningful to them and I am free to create that which is meaningful to me. /L. Hay/

Easy, isn't it ! In theory, yes ofcourse - like everything else in life:D
*
Täna õhtul koju jõudes "sattus" (olin just vahetult enne sellest rääkinud:) mu autoraadio juhuslikult lainele, kust tuli korvpalli finaali otseülekanne - uskumatu, mida ühe meeskonna usk ja tahe teha võivad?
Peale seda tuli unejutt - pole niiiii kaua seda laulu kuulnud.
Vihmapiisad langesid esiklaasile.
Auto kõrval murul lamas koer, kes ei väsi kunagi pisiasjade üle rõõmustamast.
Kusagil õue peal toimetas isa.
Vaatasin meie maja rohelist seina, suurt köögiakent, eile niidetud muru ja ükski neist eelpool mainitud asjadest ei tundnud absoluutselt reaalne ?

*
22:36 - õues veel natsa näeb. Olen Torrele tänase jalutuskäigu võlgu. Parem käin ära, muidu need pruunid ja truud silmad vaatavad mind väga pettunud pilguga :)

Merevees

Suviselt soe õhtupoolik mere ääres
Palju vett ja palju päikest
30-40 luike lahesopis ringi ujumas
Taevas nii sini-sinine
Kägu kukkumas, kõik teised linnud segamini valjuhäälselt laulmas
Suur kivi, kuhu otsa viib 5-astmeline redel
Meigo teise kauge kivi otsas silmapiiri lähedal
Pisut märg ja mudane rannajoon, kuhu tossudega sisse vajub
Mis seal ikka, ehk saab ka ilma tossudeta?!
Paljad jalatallad, mis veel kevadiselt õrnad
Merevesi üllatavalt soe
Madal lahesopp, mis kutsub üha kaugemale ja kaugemale
Luiged segamatult oma trajektoori pidi kulgemas
Täielik tuulevaikus, päike endiselt lausa uskumatult soe
Vesi juba põlvini, üles keritud pükste servad märjad
Samas, kellel neid pükse ikka vaja on ???
Mõni hetk ja kõrval olev kivi mu asjadega kaetud
Seljakott, jakk ning püksid - peaaegu kõik, mis seljas/jalas oli - peaaegu :D
Ainult tossud jalas tagasi - peen ja teravate servadega mudas olev kiviklibu !!??
Esimene kord mu elus sedasi mai kuus, peaaegu paljalt ja tossud jalas, merevees kahlata
Olen peaaegu luikedeni jõudnud, nad ei tee mind märkamagi
Kui juba nii kaugele tulnud olen, võiks ehk ujumas ära käia?
Vee sügavust lisandub väga aeglaselt
Puusadeni vees, umbes 10m lähemate luikedeni, viskan end lõpuks merevette
Tossud mu jalas on päris suur ja segav raskus ning muudavad ujumise protsessi naljakaks
Tunne on võimas
Luiged on ilusad
Käime ühes eriti suures ja VIPis majas, mille ehitus on mingil põhjusel toppama jäänud, aga piiramatu fantaasia saab korraks lennata :D
23 km ja tagasi Lopal - kas tõesti selline täielik rahu ja ülim ilu on vaid 17 min autosõidu kaugusel !?
Üks oluline jutuajamine
Lisaks eelnevale tass kuuma nurmenuku teed, soe duss, positiivsed mõtted ning olengi peaaegu uus :)))

01:45 öösel

Täiesti erimoodi laupäev.
Minu elu kolmas kord riigieksamil tarkade komisjoniliikmete laua taga istuda ning meie vastas saalitäit noori inimesi vaadata.
Kirjutamas kirja teemal, kuidas nad soovivad Iirimaale lastelaagrisse tööle minna?
Arutlemas essees selle üle, miks nii paljud noored on stressis ja kuidas sellega toime tulla? Teemad elust enesest või mis ?
*
This is the listening paper of the examination of 2010.
You will hear three different texts and do tasks on all of them.
Turn to task 1
Before you listen. Read the notes below. You will have 45 seconds to do this.
*
Need põgusad pilgud, mis mul esseedele õnnestus visata, tõestavad taaskord seda, et noored on oluliselt teadlikumad ja arukamad, kui me neist sageli eeldame.
See surve, mis eksamite ning kõikvõimalike ja -võimatumate ootustega seoses nendele osaks saab, on ikka päris suur.
Samas nii äge lugeda, kuidas mõni kirjutabki ausalt, et kuna tema elufilosoofia on kõiki asju võimalikult rahulikult võtta ning mitte väga palju õppida ega rabeleda, siis on stress asi, mida ta pole kunagi kogenud ning seepärast ei oska ta ka nõu anda, kuidas sellega toime tulla:)))
Kõrvale on aga kohe tuua kontrast, kus noor kutt juba praegu, 18aastasena, tunnetab, et ilma korraliku auto, maja ja naiseta on ta ühiskonna silmis nobody !!! ...aga selleks, et see korralik auto ja maja muretseda, on vaja päris palju raha, selleks, et oleks päris palju raha, on vaja suht head töökohta, selleks omakorda haridust ning hea hariduse jaoks korralikke riigieksamite tulemusi, nii et ... :D everything is connected indeed.
*
Õhtune Avatari vaatamine pani mõtlema - oluliselt rohkem kui need esseed!? Olen nõus nendega, kes mulle juba mõnda aega väitnud on, et tegu tõsiselt hea filmiga ...

*
Öö on soe ja vaatamata pimedusele laulavad mõned linnud ikka veel. Istusin just T-särgi väel lõkke ääres ning vaatasin tulle. Üks tegevustest, mida võin peaaegu lõputult teha.
*
Veel mõtteid? Muidugi, neid ikka jagub, aga unemati vajutab peagi mu silmakesed kinni.

*
6 päevane koolinädal on ilmselgelt liiga pikk ning kustutab päris ära - mõelda vaid, et vanasti käisid kõik iga nädal laupäevani koolis ja polnud häda midagi.
*
hmmm, selline pooleldi formaalne blaaa-blaaa tuligi, sissekanne about all and nothing, aga vahest on vaja ka seda teha.
Ma tean, et oma mõtlemisega seda ainult võimendan ja juurde tekitan, aga viimased 2 kuud on mul selline paras uneskõndija tunne, et ma nagu oleks ja nagu ei ole ka. Eelmine nädal oli üle pika aja mõni päev, kus ühendus endaga justkui taastus ning tundsin, et elan ja hingan ning oli tahtmine midagi teha ja toimetada - ülejäänud aja on valdav kaalutu olek, kus puudub aeg ja ruum ... ehhh, minust saaks päris hea filosoof, kes suudab lõputult jahuda teemal, mida võib-olla (tõenäoliselt) olemaski pole :DDD

Noor ja ilus

Kõik on uus siin mai kuus... ei ole praegu võõrkeeles kirjutamise tuju.
Täna on üldse teistmoodi päev uutmoodi meeleolude ja mõtetega. Päris imelik kohe, sest viimasel ajal on elu kugenud pigem sellises automaatses ja suht apaatses rütmis.
*
Meix leidis mingi vana plaadi pealt fotod, mida ma kunagi näinud ei ole - vähemalt ei mäleta küll, et oleksin. See on see digikate ajastu - mingi aeg on klõpsitud fotod, mis seejärel kuhugi arvutisse kausta pandud ning that´s it.
*
Üks selline foto on siinsamas kõrval - minu ülikooli lõpetamine 2005. aastal.
Noh, siis, kui ma veel noor ja ilus olin :))))
Kes ütleb, et me Kadiga ühte nägu pole, silmad peaaegu ühtemoodi ju ...
*
Reede õhtul hakkasin "Meeletu" filmi vaatama ... üle paari aasta uuesti.

"Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus, mis kuradi elu ma elan. Minul tekkis ka. Ma olin ju kogu aeg mõelnud, et natuke veel ja siis kohe hakkan ma oma elu elama. Et viin veel selle projekti lõpuni ja siis! Aga mis siis, kui seda “ja siis” ei tulegi? Kui kõik jääbki nii? .. "
*
See JA SIIS ja SIIS - kui tuttavalt see kõlab?
... kui kool saab läbi, siis ...
... kui see lõputöö saab kirjutatud, siis ...
... kui vaid tuleks nädalavahetus, siis ...
... kui ainult tuleks suvi, siis ...
... kui vaid leiaks õige mehe, siis ....
... kui leiaks sellise töö, siis
... kui oleks piisavalt raha, siis ...
... kui vaid oleks piisavalt aega, siis ...
... kui vaid jõuaks juba maale, siis ...
... kui vaid saaks juba tagasi linna, siis ...
... kui poleks nii palju kohustusi, siis ...
... kui vaid ise oleks nii- või naasugune, siis ...
... kui vaid leiaks endas piisavalt motivatsiooni, siis ...

Siis hakkaksin lõpuks sedasi elama, nagu ma tegelikult soovin.
Siis oleksin lõpuks vaba tegema asju, mis mulle tõeliselt meeldivad.
Siis oleksin õnnelik !!!!
*
Been there, done that - don´t believe in this illusion any more :)))

Don't care

I don't care if you like me or not,
because it's better to be hated
for who you are
than loved for who you're not !!!

That's the way how one of my couchsurfing friend describes himself :))) and this is the way how I feel about me at the moment :D
Don't care if you like me or not - I just need the freedom to be who I am - still searching and finding but so what ... I keep telling myself that it's just part of my developing process and most of the time believe my story :D

Crazy idea

Yesterday, just like that, got the crazy idea which felt so right straight from the beginning... made some phone calls already in the evening, some more today - we will see what will happen next !!?? Inshallahhhhh :)))

Yes, I´ve been disappeared for a while.
No, haven´t stopped writing - just use my notebook again - quite a lot actually.
Yes, all this school stuff takes so much more time & energy than I expected.
Yes, there are quite many mornings when I´ve woken up at 5 in order to get everything done.
Yes, some of my things are still unpacked, even though have been home almost 2 months.
Yes, my room is total mess - have no motivation to organise it.
Yes, my life is even bigger mess - no idea how to organise it :)))
Yes, our house in general is a great place to live in.
Yes, love the sauna and those big rooms where we have enough space for ourselves and our visitors.
Yes, those 7 weeks back in Est0nia have changed me so much - inside and out !!!
Yes, sometimes regret my decision to come back but it is already done, so ...
Yes, living back home is little bit more difficult than I could have imagined.
Yes, we still get along just fine - we are just too independent and too strong personalities to share the same house and energy field every day :D
Yes, Im not the happiest person in the world at the moment.
Yes, I´ve done lot of thinking recently and try to change it - not that thinking would help:D
*
No, I´m not sure what will come out of this but I will find out pretty soon, won´t I ?
*
Any other questions why I haven´t been writing my blog at all?
Or what have happened recently? :)))

Peale surutud

Kiirus
.
.
peale surutud
.
.
müra
.
.
peale surutud
.
.
vale
.
.
peale surutud
.
.
vägivald
.
.
peale surutud
.
.
mulle mu enese poolt
.
.
.
aita mind lootus mu sees
*
.
A poem from one picture at school. Wanted to ask the girl who is the author, where did she get it, but forgot. I had passed this picture several times when one day I stopped and read those lines with some kind of weird recognition inside of me !!! I wonder why :D
.
Morning sunrise, driving way too fast for those roads, sunglasses, tears in my eyes behind those dark glasses, radio playing really loud "winner takes it all..."

good-bad-happy-sad.
.
Today made up my mind at least in one area of my live - should have done it already a while ago. Doesn't feel good at all but hopefully will get better soon. Only some more areas to go :)))
*
after that "accidentally" found one comment from my blog which refers into another webpage
Also found Liva's quote which I wrote down few years ago while living in England.

"There is no place better. It is better if you are better"

so... so what? No idea, but so what :))

One of my closest friends called me after very long time. Her honest opinion is that I'll get the hell out from this country again as soon as I can because Estonia, especially Lihula, is way too small for me and my "Nirvana" search :)))
Well, yeah, what can I say. My first thought - what will happen if this "Nirvana" doesn't exist after all?