Bits and pieces of poetry 31.03.2011

NIRVANA
We´re always busy in the middle of something,
searching and finding and losing again.

Never ending circle it seems to be,
the minute you feel "I got it!" it´s gone
and the search starts all over again.

Nirvana is a place close to the heaven,
where joy and happiness are waiting for us,
where satisfaction becomes our middle name,
where´s no shadow of anger, despair or fame.

We´re all equal there, like sisters and brothers.
No space for false self which keeps us so covered.

Where is this place? How can we get there?
Why hasn´t no-one mentioned it before?

There´s no-one who can take you or show you the way
as the kingdom of Nirvana lies deep within you.

Your own heart is the source of endless joy,
pure intentions unlock the gates and ooo boy...
what a wonderful ride on the river it is
as you´re carried by the power of life downstream.


LITTLE BIT OF SOMETHING ...

I´ve got a feeling i want to taste all the tastes,
i want to drink all of the wines and and have a bite of pastries.

Don´t wanna be the person who is happy with this little bit of something.
You know, wanna enjoy as much as i can, little bit of everything.

Because otherwise the same old shit, day after day.
no wonder people grow old fast and become grey.

I don´t want this usual stuff, i can´t see the point.
Ooo my, even the thought of it gives me the headache
and pain in my joints.

No way I´ll be that regular, average person.
living like i´d have some kind of curse on.

One little house, boring job - nice and safe track,
no-no, something more juicy please, with some kind of crack.

I want to try the taste of real life,
to feel the adventures sharp as a knife.

I want to dream, to explore, to have fun,
dance and sing under the sun.

Don´t want to miss out the beauty of living,
don´t believe the theory it`s only in giving.

Special, yes, special is the word i want my life to look like,
everything started from friends til the color of a bike.

Want to feel special, look special, do special things,
all could be special what life brings.

Little bit of everything i wanna try out.

I want to go to the million places around the globe,
want to have the most extravagant clothes in my wardrobe.

I want to be fluent in many languages and read all kind of books,
want to be the one with confident look.

But yes, the books ... you know what i recently started to read,
a bestseller from Coelho, exactly what i need.

Actually, my friend said it`s a MUST for a person like me,
so, i was eager to find out what exactly did he mean.

I read and i read until i got to the page
where all the actions were played in the stage.

But not the stage with characters of the book
but the stage with someone who had my look.

"Try to drink from every cup. All wines should be tasted."
That´s the way to live, not a day should be wasted.

"Choosing a path meant having to miss out on others."
Exactly my thought, don´t even bother.

I read and i read and suddenly, out of the blue.
Tears started to drop into table ... why? Have no clue.

"She wanted to follow all possible paths
and so ended up following none."

Is it really an option that wanting this little bit of everything,
might end up not getting even this little bit of something?

This little bit of something which I keep refusing to have
...
wow


ON HETKI

On hetki, mil aeg jääb seisma, sest seda pole olemas.
On hetki, mil vahemaad kaovad, sest me kõik oleme üks.
On hetki, mil tänutunne on hinges nii suur, et hingetuks teeb.
On hetki, mil sõnade vägi kahvatub, sest tunnete keelt nad ei tea.
On hetki, mil südamest tulev soov ookeani ja mägede tagant,
on kallim kullast ja maisest varast, sest hinda tal ei ole.
On hetki, mil lahtiste silmade ja avali südamega taeva vaadates,
kõik avardub ning valgeks lööb, sest sisse tekib ruumi.
On hetki, mil hinges on lõputu hea ja soe,
sest elu võluvägi argipäeva poeb.

MIDAGI OLLA

"Midagi olla ja midagi suuta,
midagi liikuma panna ja muuta"
Olid ajad, olid majad, olid helesinised unistused,
olid leidmised, kaotused, kukkumised ja komistused.
"Midagi olla ja midagi suuta,
midagi liikuma panna ja muuta"
Need kaks rida kui needus mu kannul nüüd käivad,
nii lõputult palju endas kandvat näivad.
"Midagi olla ja midagi suuta,
midagi liikuma panna ja muuta"
Neis kümnes sõnas tundub olevat peidus,
kogu siht ja suund, mis eluteel leidub.
Sest kes ei tahaks olla ja suuta?
Ütleks ära võimalusest midagi liikuma panna ja muuta?
Suutes olla see, kes oleme, saab paljutki muuta.
Olles see, kes suudame, saab mõndagi liikuma panna.

Bits and pieces of poetry 30.03.2011

HAVE YOU NOTICED?

Have you noticed how blue the sky is
when you are in peace with yourself.

Have you noticed how bright the sun shines
when you feel the light in your heart.

Have you noticed how dark the clouds are
when you sink in your own despair.

Have you noticed the world full of enemies
when you can not make peace with you.

Have you noticed how hard everything comes
when you don´t follow the true calling.

Have you noticed the natural flow of life
when you are the one you´re meant to be.

Have you noticed that you can be everything,
your worst enemy or your dearest friend.

Have you noticed that there´s no reality
there´s only the meaning you give to it.

Have you noticed ...
... how easy it is to notice
Have you noticed ...
... how rarely we notice though.

TRUE SELF

There is this calling, this inner source.
Something which wants to take me along.

But i do not let it as i don´t know the way
"Just trust me, i know" it keeps calling along.

But it doesn´t make sense, like nothing at all.
Still, feel like falling apart when deciding to stay.

"I know why you´re here and what is your task"
How can it possibly, must be out of my mind.

"Yes, out your mind you´ll find your true self"
Ooo shit, what should i do or where to go,

"What is the worth of being, if you´re not even you?"
Anger and fear are lifting their heads.

What do you mean, what gives you the right.
"You try to make yourself something you´re not"

Can´t you see how hard i´ve been trying
to become who i am and do what i do

"But this is the thing. There´s no-one you need to become.
There´s nothing you have to do.

You are who you are.
The one you´ve always been.

You can never be less than you are meant to be.
You just need to let yourself keep up with you

Let yourself go, let go
Let yourself go, let go ..."

But how do I know what will happen to me?
How do you know where will i end up like that?
How do I know I´ll be alright?

"Well, do you know any of this by doing what your doing now?"
No but ...
"There is actually no BUT :)"


WHAT´S UP ?

What´s up with you my little friend?
Things are not the way you planned?
Really, it is nice to hear, so, all is back on track again?

You gotta be kidding me, seriously?
I mean, i thought you two were meant to be?
Grew apart, that´s what they all say.

Have you ever thought how it would be other way around?
Funny to even imagine, isn´t it?
I mean, two of you, growing towards each other,
until there´s no me and you, there´s only us.

No space for yourself, no topics to talk to
as all is one because you did not grow apart.
You see, you are laughing already, that´s good.

Please promise my friend, before making the move,
think at least twice as it´s so damn easy to break.
Break something which took you long time to build.

Also, there´s always the option for "renovation".
You replace this piece here and remove that stain there.
The same old good one but looks like brand new.

Option, of course it´s an option, i´m not kidding here.
Cammoon, let´s have a walk now and talk something light.
So, what´s up with you my little friend?

No-no, i don´t wanna hear what you argued about last night.
Light, i said, light.
Something which feels light to talk and to listen.
Light, i said, light.


KEEP ON GOING...

"Keep on going, go, go!" I tell to myself.
Holy Christ, I really don´t feel like.
But then what, what will you do?
I do not know, I don´t have a clue.

Full circle moments

Half a year ago I was thinking and writing about Life as a spiral. That after a certain period of time there´s always a feeling that "Jesus Christ, back in the same place again, how is it possible?" and it really is the same place, bit different level though:)

Now, despite of the fact that I still believe into the "spiral theory" - I´ve always been an expert of theories:D - I´ve also started to feel more and more FULL CIRCLE moments. These are the moments when circle is so completely full and finished that there is a confusion whether to cheer from joy or cry from despair.

Sometimes it looks and feels like a disease. Seriously?! I mean, is it possible that this is my way of life? Everything always temporary, nothing permanent. Did I just say "permanent" ...not sure if this is a normal reaction - what the hell is normal anyway, right? - but for me this word is equal to the expression "KEEP AWAY, DANGER !" :D I´m doing bits and pieces of various things. Little bit of everything BUT nothing fully. *

And now, surprise, surprise, I´ve got a feeling that I´m in the middle of another FULL CIRCLE moment. Yes, I know, they´ve been quite a frequent visitors recently but what can I do. Lie to myself, change myself, force myself to do something I feel like not doing anymore?

*

Besides, what is wrong of going to different places and trying out various things?

Kristi honey, do you know that during the last 3 and a half years you´ve been in more than 10 countries, living in 4 of them and you`ve had approximately 7 different jobs? Well, some of them I can hardly even call jobs but more like the temporary - yes, even more temporary than my usual temporary :D - sources of income. * Don´t you think it´s bit too extreme already? Honestly? No... not really. I don´t even think any more that I owe an explanation to someone for the decision to live my life this way. * Still, actually there is a person I felt I need to explain a way I see things. I sent a letter few days ago. Yes like a real letter in an envelope, to my grandmother because I understand that it must be hard for her to see me kind of "losing my track", giving up my "proper" and well-paid jobs to do something random, not being in a relationship and not even having my own home. Aren´t those the main qualities which every person should accomplish in life? At least according to some strandards :)

*

My father, even though he is used with me and my theories:), told me few days ago that I should stop thinking and start living. Yes, I get him BUT ...:) Actually, I think I´m already living. On my own special way, like all of us :)

Love the thought which Liva sent me recently: " ... not sure what I m doing, but I know that if God would not wish me to do it - I wouldn`t do it!" *

Only thing I´ve ever actually remember myself wanting to do "permanently" is writing and now, after reading Gilbert´s "Eat, Pray, Love" I´ve only one question in my mind: "Why haven´t I already written a book as well?"

I mean, I perfectly get that this is not me being so special but something is going on in general and there are more and more people who find themselves in Indian asrhams, in the middle of chanting and sitting for hours, trying to learn to quiet their mind while finding it to be one of the hardest thing to do on this planet Earth. People who feel that the "traditional" way is not their way, that it just doesn´t feel rigth etc. etc

*

Call it crazy but for me, it makes so much more sense than the "normal", whatever we would consider "normal" to be :)

* So, instead of trying to figure out the ways how to "fit myself into the normal world" because very often I feel I´m not able to relate any of it, I should celebrate the fact that despite my young age - yes, there still are moments when I consider 27 relatively young - I´ve already been fortunate to see and experience the things which I have.

* Would, should, could ...what a lovely nice expressions...heh, funny ! Never happy, never satisfied, what the f..ck is your problem girl!?

By now, you should (yes, should again:) know that happiness doesn´t come from outside. It is not a result of something: relationship, money, new clothes. It isn´t something which is hidden into other countries. I mean, you do know all that stuff by now, don´t you? It is within you, it starts and ends within you. Yes BUT ...but what? Maybe it is meant to be that happiness is never complete. That after every moment when I have felt "I got it!" something changes which forces me to grow and learn again. Love the comparison with plants - we, like them, need shit to grow and from this perspective, there are no mistakes, there are only lessons which I have needed to learn. And the situations will repeat themselves (yes, very often over and over again:) until I get it. *

And when I listen a song from Monty Python: "You come from nothing. You go back to nothing. What you´ve lost? Nothing..." everything I was just writing about, seems completely irrelevant:)

I come from nothing, I go back to nothing. What have I lost? Nothing ... and after a minute or so, my little BIG thoughts are important and relevant again :D Ooo my, Life is really a interesting piece of Art.

How to make the perfect cup of tea !

How to make tea? Well, it is kind of too obvious process to even write about it, isn´t it? I mean, boil the water, take a cup, choose the tea, add some sugar or honey and voilaaa - here you go! Well, alright, in some countries they have all sorts of rituals connected with this tea making process but still - it takes few sentences, a short chapter the most, to describe it in detail

BUT

If you would be required to write max 1000 word description with the topic "How to make the perfect cup of tea!" what would you write ? *
Down here you can read what I wrote. Yes, inspired by a true story even though the reactions of my bosses - yes, there have been more than one case like that:) - have been completely opposite and I´m deeply grateful for that. Thank You !

How to make the perfect cup of tea!

*

Lucy had been feeling not quite herself already for a while. By now, she has tried to change her lifestyle, her thoughts, her attitude - nothing, it was still there. The feeling that her current job doesn´t give her any satisfaction and that most probably, the best she can do, is just to move on. "I`m so sorry but this job is just not my cup of tea any more!"
Finally, finally she was able to say it out loud, things she refused to admit even to herself. She never thought that she´ll be so relaxed and in ease when she lets her boss, who she highly admires, know about her plans of leaving.
"You lost me now Lucy?! Are you for real? After all the work you´ve put in? Has it ever occurred to you that there´s no such thing as a perfect cup of tea? Maybe your tea has just become cold and all it needs, is us to warm it up again?"

Lucy smiled and sighed quietly. It was exactly the reaction she´d been expecting from her beloved owner. Margaret, whose second or at least middle name could have been "a woman on a mission" never stepped back from anything. Persistent til the very end. She was so convinced there´s always a way how to "make things work" and how to "get everything back on track".

"Believe me dear Margaret, this is something I´ve been trying to warm up already for couple of months without any results. It looks that my cup just needs to me emptied and filled again!"

Margaret sat down and gave her that special look she always did before saying something really smart as she had a suitable quotation for every circumstance
"Have you ever heard the expression that trying is lying my girl. That is exactly your problem. You were trying but you never actually made a final decision that you will solve this issue."
"I think the current thing is actually already solved . The only problem is that our vision of the solution differs like a night and day. You know what? Maybe you should try to be little more flexible yourself sometimes. I understand how important it is for you to keep your word and finish everything you´ve started but don´t you think that sometimes, when nothing goes the way you wanted, life is trying to tell you something."
"Exactly, life is trying to tell me that it is time to change the way I´m approaching the situation" she replied automatically, again, with the special look in her eyes.
"Or life is trying to tell you that it´s time to leave the situation as it is and just to move on".
"To run away, you wanted to say?"
"No, to surrender. To let go. To stop paddling upstream. To see what happens if I stop trying so hard, to stop pulling myself together every morning. Wouldn´t it be fun to find out where do I end up when I just go with the flow?"
"The person without any purpose and direction, goes only to the direction where the wind blows" she snapped.
Someone had switched on the tv in the next room and now it was playing really loud. There was a comedy where two guys were having a competition who is able to make better breakfast.
"And tea, you can not forget tea! It is the most important element of it."
"What do you mean? If the food is great, tea hardly matters."
"But look at it - the perfect cup, the best quality tea. Drinking it is the sensation itself. Nobody could resist this amazing smell?"
"My honest opinion is that tea is absolutely irrelevant. Only way how a simple cup of hot water with some taste becomes "perfect" is when to make it to and drink it with someone so special that after finishing the drink, you won´t remember how did it taste after all!"

Both women looked at each other and laughed. They didn´t say anything as the moral of the story spoke louder than their own words could ever have. There are no right or wrong ways to do things. There are just different people in their unique circumstances which they can solve in their own way which is perfect to each one of them.

"So, what was the question again? How to make a perfect cup of tea? To me or to you? Well, if the tea will be for you ...why do you ask me then? You are the only one who knows the answer."

Me, real me ?!

Who am i and what do i want (to do) ?
These 2 questions seem to be haunting me for happily forever after and no doubt, there are moments when i feel being kind of sick and tired of them :)
I mean, so often i find myself in a conclusion that probably it would be easier to consider myself as a victim of some kind of circumstances. As somebody who has to do something. Somebody, living in a belief that other people or life itself have already made all decisions for me, that i just have no free choice.
My thing is exactly the opposite. I know i have the choice...well, not that i would be something special, everybody has this choice but most people are just too occupied with their current lives to see or to feel it :)
I am so aware that every single morning when i open my eyes, i´m in a new T-junction and i can choose the direction to go and even though i´ve had plenty moments of clarity, it is so fu..ing hard to decide which is the right direction to me?
It´s a wrong way of asking it anyway. Maybe i should just ask life what does it want me to do?
Why am i here after all? Any specific purpose?

Read a really good book recently "When you are falling, dive". The author of the book who was traveling around, searching himself and his answers for 10 years, referred to the quotation: "The man who goes to the opposite direction, is always said to be run away" as a sufficient excuse which he used to kind of justify his way of living. I read those lines and felt relief. Doesn´t matter that in the end of the book he kind of discovers little different philosophies:)

I mean, it looks that me as well am going to the opposite direction and i have tried of figure out - has it been a run away or have i just been listening to my inner guidance and giving a life and myself a chance.
All those things have felt right in the beginning and then i´ve completely dived into this. This is the word one friend of me used quite recently. In her opinion "my thing" might be that the minute i discover something for me, i kind of DIVE into it, give everything, do it so passionately and after a while, it starts to cool down...
She thinks that if i would just do not so much and kind of be there only a little, give myself only a piece, it would last longer or something like that. In my own opinion, in a way i suppose she is right.
Still, when i look at my own life and yes, it´s been quite a long row of different things going on in various places with different people but most importantly - so many roles i´ve been playing - but i feel that all those experiences have been so worth it.

Well, ofcourse, sometimes i feel myself like a total failure because there still isn´t a place where i have felt like settling or the person who to settle with. There isn´t even an occupation or passion towards something i really would like to do ??!!
I mean ... it always depends from the perspective i want to look at the situation. If i start comparing myself to others, which i fortunately don´t do very often, it looks like a disaster.
All those continious engagement-wedding-baby announcements and photos. There are moments when i feel i´m missing out something, that maybe the time will run out for me?
But on the other hand, when i skip the comparison part, i feel satisfied with my complete freedom and having a baby is something i can not even imagine at this moment and time.
I suppose the main reason is that i still feel myself like a little baby. Taking my first steps in this world. I don´t even know how to handle my own crisis, without talking about somebody else´s. Selfish? Yes, probabaly i am but aren´t we all?
Every day i discover new things about myself and to be honest here, actually, i´m just getting to know my real self. It is even unbelievable how many layers i´ve kind of "added" to myself in order to "fit" in.
I mean - the things i do, the ways i behave, things i appreciate.

I´ve tried so hard to behave normal ... well, like everybody do. Go to places because it suppose to be fun accoring to some standards. Drink some drinks because it is what everybody do.
Smile when all i actually thought is how to get out from that place.
*
The minute i let go all those fake expressions. Trying to be someone else, more cool, more humorous in order to impress somebody...the minute i let it all go and just be who i truly am, i actually give, unconsciously, others the "permisson" to do the same and it´s a good feeling :)

A while ago i had a funny insident with one taxi driver who obviously wanted to see me again and the dialogue looked like that:
- So, what do you think. Could we go out and have a drink some night?
* I usually don´t go out and i don´t drink
- Alright, maybe we can just have a coffe one day then?
* Sorry, i don´t drink coffee either
- Ooooh, what do you do then, sit home and watch tv?
* Not really, we don´t have tv at home

...well, this dialogue had some more lines and yes, ofcourse, it would have been slightly different if i would have been interested seeing him again but this is not the point why i am telling this story here.
The point is that i was completely me and even though it was obvious that these were not the answers he expected, his facial expressions and body language showed that the more ME i was when our conversation continued, the more interested he became !?
There is no need to pretend to be somebody who i am not. Or pretend to do something which i usually wouldn´t. Ofcourse there is always the possibility that he was just curious to find out what other weird things i do / don´t do but that´s not the issue.
*
Anyway, don´t even know why i felt like writing about all those things. Probably because that despite of the expectations which i occasionally come across, i actually feel i am right on track. Which kind of track, i am not sure yet though :) ?!!
Saw the movie "Eat. Pray. Love" and now reading the book - by the way, book is at least 10 times better than a movie but anyway... all this story.
It gives some hope and confidence that my traveling around and looking for myself, my passion, my true purpose, are not so crazy attempt after all :D and there are actually more and more people who do so and it is perfectly normal and acceptable way of life:)

Still, it may look stupid and even ridiculous how i wander around the world trying to... I mean, look at me ... let´s take the last year for example.
It started in US where i was as an au-pair, February i spent in Morocco, March-June i was a teacher in Estonia. Summer months i was a housewife in our contry house, September i was helping to renovate the house in Dublin, Oct i started my direct marketing job in Ireland which i did almost 4 months.
Is it normal and stabile life? But i suppose that´s the thing? I don´t want to have normal and stabile life, at least not now. Well, it may be that the reason is really simple and obvious - i just haven´t found this somebody or something which would give me reason to settle down or it might be bit more complicated - i just am not that type a person who would ???
Because to be honest once again, i actually can´t see something wrong of trying as many different things and places and occupations as possible, to see and to experience in order to find out if it`s something for me or not. How else should i find out?
*
Besides, i believe that everything happens for a reason and each situation is the perfect stepping stone for the next step in life - just, the thing is that very often we don´t see it yet :)
And this blind belief, that the next step is always there...this belief is something which i need to have to be brave enough to move forward.

Universe has taken a really good care of me - always. I mean, i´ve always had a wonderful learning curves and challenges.
The minute i´ve had ideas of leaving from another place, everything "have been arranged" in the way what pleases everybody. All my "moving on" moments have been smooth and natural and we departure as friends. THANK YOU for that.
*
So, yes, here i am. In the age of 27 ... when i was 20, i was so damn sure that by 25 i have my life "in place": proper home, a man next to me and the first child but now i can not see myself as a mom at all, at least not yet :)
Still, i do wish best of luck to all the moms around me because i still think - like i´ve always thought - that raising a child, is definately one of the most important "job" a woman can ever have.
Our last couchsurfer Olivia wrote me a quote "By the time you know what to do, you are too old to do it" Well, thanks Olivia, it helps a lot :)
I don´t know what to do yet but i already occasionally think i am too old to do it :D no, actually ...i freaked out the moment i became 27 two months ago but now i´m alright again.
I´m ready to be patient with myself.
Too many times i´ve rushed and ended up nowhere, so, it would be nice to believe that now i´m old enough to show at least some patience towards myself.
Two kind of important concepts from last week. I seriously consider giving up drinking for good. Not that i´ve ever been much of a drinker :)
Just, even this little has always been rather some kind of idea in my head than actually something i´ve enjoyed, so, why bother at all? I might as well skip those few drinks, it wouldn´t make almost any difference?
Second one is about praying. Even though never religious, i´ve always believed in something. Last year had several occasions when this topic arose.
In Spain there was one random guy who asked "Who do you talk to then?" and my honest and innocent answer was: "Nobody".
Moroccon girls who pray 5 times a day were concerned about the same thing couple of months later: "What do you do with all those negative feelings and where do you get courage and belief if you don´t pray?"
Considering all those questions and the fact that while living in US i actually started to go to church almost every week. Not because i had to or i planned to but because when i passed whatever church (this is the good thing about being not religious - it really doesn´t matter which church to go to :) i just felt like stepping in and so i did.
Even though i am a true believer that "this thing" is everywhere and there is actually no need to go some particular place whatsoever.
Now, after watching the movie and while reading the book "Eat. Pray Love" i actually feel comfortable to pray. Don´t do it every day and i do not always even kneel or anything because i think it´s ok to pray in whatever way i´m comfortable.
So, yes, i just believe there´s nothing wrong of asking some support, courage and guidance from "someone" or "something".
*
In general, it is weird how long has it taken (and will probably take:) to become someone who i was born at first place.
So, no, i am never bored. The process of "Getting to know the real ME" is constant and interesting. Like Kalle was reading yesterday from his notes: "Be yourself because everybody else is already taken".
Funnily enough, the minute i am connected with myself, i almost immediately start to attract other like-minded people into my life. People who come into our life for a Reason, a Season or a Lifetime :)

On hetki...

On hetki, mil aeg jääb seisma, sest seda pole olemas.

On hetki, mil vahemaad kaovad, sest me kõik oleme üks.

On hetki, mil armastus on kõikjal, me ümber ja me sees.

On hetki, mil tänutunne hingetuks võtab ja suurest õnnest nutma paneb.

On hetki, mis tuletavad meelde - kõik, mida tõeliseks õnneks vaja, on meil kogu aeg olemas olnud.

AITÄHHH ...

*

Hommikul tegin oma silmad lahti hetkel, kui tõusev päike Dublini kohal laotuvat taevast erkpunaseks hakkas värvima.

Loogika ütles, et cammoooon Kristi, sa oled alla 5 tunni maganud, sul ei ole vaja kuhugi minna, proovi nüüd olla.
Aga miski suurem asi mu sees ütles - mine ja jookse õue, nüüd ja kohe :))

Ja nii ma siis läksin, oma sussides ja hommikumantlis ....põllu servale tõusvat päikest tervitama. Nii ilus oli see vaatepilt ja antud loo deja vu seisneb selles, et Meigo saatis mulle samal ajal Lopa päikesetõusu foto ?!!?

Kokkusattumus, hmm, vaevalt küll :)))

Et siis sedasi on lood...

Eesmärgid - Müügitehnikad - Visioonid - Sihipärane tegevus - Iseenda täielik ärakaotamine - Raha - Sõprus - Õppimine - Valu - Areng - Enda uuesti ülesleidmine :)

• 12 tundi päevas;
• 6 päeva nädalas;
• 15 nädalat järjest;
• igal hommikul 2 tundi koolitust;
• suhtlemine keskmiselt 80-100 inimesega päevas;
• messide ajal umbes 400-ga.
• Eramupiirkondades kõndides minimaalselt 10 km päevas.

Lugematud tunnid bussis, rongis või autos. Villad ja mega rikkad rajoonid vs pisikesed cottage´id, kus inimestel gaasikraanid tasumata arvete pärast kinni keeratud.

Kõikvõimalikud tegelased: ajakirjanikud, pangaomanikud, üksikemad, koerad, kassid, lapsed, poissmehed - you name it:)
13 täis kirjutatud kaustikut, mis sisaldavad erinevaid asju, alates müügitehnikatest, edu valemitest, inimestega suhtlemisest, kuni tiimide ehitamise, motiveerimise ja kolmanda leveli müügini.
Kolmanda leveli müügi abil on võimalik panna klient, tema kehakeelt ja suhtlusstiili jäljendades ning vastavalt sellele reageerides, meie enda rütmis ja soovide järgi käituma - uuuuhhh, scary :)

* See on äri, mida hoiab koos kindel ärimudel ja SÜSTEEM. Just see viimane sõna oli see, mis mind seejuures võlus. Olin suhteliselt kindel, et see ongi SEE, mida oodanud ja otsinud olen, sest esimesest päevast peale tundus kõik lausa liiga hea, et tõsi olla.

Ainuüksi fakt, et esimesel nädal oli "kodutööks" ajakirjadest piltide välja lõikamine, kuna reedese koolituse asemel oli "The Secret" filmi vaatamine ning peale seda arts ja grafts, kus igaüks oma vision board´i kokku pani.
Asi, millele olin enne sinna tööleminekut korduvalt mõelnud, et nii oleks vaja taas enda sihid ja suunad üle vaadata ning paika panna. Ning nüüd siis antakse selline ülesanne töö juurest??! Kogu see loogika ning viis, kuidas asju teha.
Jap, tundsin end esimesest hetkest alates kui kodus. Tsitaadid seinte peal, hommikune atmosfaar ja muusika. Teaching on boards. Lisaks muidugi asjaolu, et see polnud mitte lihtsalt töö, vaid managment progamm, mis kestab 3-6 kuud ning millel ka rahvusvaheline mõõde, kuna office´eid on kõikjal üle maailma.

* Minu järgmine samm oli teha läbi COD1 (cycle of development 1), mis on selle äri alusdokument. Esiteks õpetati mulle kõike, mida mul oli vaja teada ning teiseks pidin ma tahvli peal kõik needsamad asjad n-ö tagasi õpetama ning kõik 11 valdkonda "hinnatud" saama. See oli novembri keskpaik, kuues nädal äris, kui ma treeneriks kvalifitseerusin. Süsteem ja koolitus on paigas, tooted ja teenused, mida müüakse, on erinevatel ajahetkedel erinevad, aga süsteemi geniaalsus peitubki selles, et see kehtib mistahes toote ja teenuse puhul ning ka elus üldiselt.

* Sisuliselt ehitad teise süsteemi sees, saades igapäevaselt palka, üles oma süsteemi. Nende poolt antakse kog vajalik info ja koolitus. Ainus, mida managmenti saamiseks tegema pidi, oli ise treeneriks saada ning 5 inimest välja koolitada ning erinevalt igasugu networki äridest, ei pidanud neid viite inimest isegi ise otsima, vaid need kandidaadid tulid http://www.jobs.ie/ portaali kaudu. Keegi teine intervjueeris neid, selgitas süsteemi ja otsustas, kas temas on piisavalt potentsiaali, et ta tagasi kutsuda.

Teise roundi intervjuu ajaks "anti" see inimene treeneri "kätte", kelle töö oli seda äri lähemalt selgitada, näidata, mida ja kuidas täpselt teeme, kuidas SÜSTEEM toimib ning samal ajal seda uut inimest intervjueerida, lähtudes 5-st peamisest kategooriast:
1. Mineviku saavutused
2. Tuleviku ambitsioonid
3. Tema liidriomadused ja ärivaist
4. Attitude
5. Work-ethic






















______________________________________________________________________________



Minu äris oleku ajast olime kõik valdava osa Airtricity door to door (D2D) müügiesindajad. Tõsi, viimase nädala olin kaubanduskeskuses sama firmat esindamas.

Vahepeal oli meil veel 3 nädalat E-lite elektrooniliste sigarettide business to business kampaaniat, millest 3 päeva olime TopGear showl. Mis ma oskan öelda? Detailidesse laskumise korral tuleks mul romaanijagu materjali.

Mingid värvikamad seigad oma door to door elust soovin kindlasti jäädvustada, sest nüüd, peale kolme kuud selles äris, saan aru, miks nii palju raamatud sellele kui edu alustalale viitavad, et uksest-uksele müük on parim äri treeningprogramm üldse.

Nüüd mõistan vähemalt mingil määral ka seda kogemust, mille inimesed USAs raamatuid müües saavad. Mnjahh, see ei ole lihtsalt müük.

Selles on kõike: isiksusena kasvamist, inimestega suhtlemist, oma suhtumise pidevat korrigeerimist, lõputuid väljakutseid, ootamatusi, kannatlikkust, austust, alandlikkust, positiivsust, vastuväidetega toimetulekut, sõbralikkust, motiveeritust, usku ja lootust. 

* See on ELU kool, kus tegudel ja sõnadel on kohesed tulemusel.
See on ELU kool, kus igaüks saab täpselt seda, mida ta väärt on.
See on ELU kool, mis nõuab igapäevast õppimist ja arenemist.
See on ELU kool, mille päeva kulgu on võimatu ette ennustada.
See on kogemus, mida on võimatu kirjeldada, seda peab ise tundma. 

* Päevad on nii intensiivsed, et õhtul hommiku meenutamine on suht mõttetu tegevus. Tegelikkkuses on peaaegu võimatu isegi paaritunni taguseid sündmusi meenutada, sest uus tuleb kohe peale ning lihtsalt ei ole aega vanas kinni olla. Isegi, kui see vana on vaid minut vana.
Kuna pea 90% vastustest on suht-koht negatiivse alatooniga, mis sest, et kui people skills kõva on, siis on pea kõik EI-vastused positiivsed eitused, kuid siiski. Iga EI selja taha jätmine, ainult hetkes elamine, uuele inimesele keskendumine, oleviku tähele panemine, täielikult SIIN olemine !

* Nüüd, kui mul on aega ja võimalust sellele eluperioodile, mis tundub ülipikk, tagasi vaadata, siis on kahte sorti emotsioone. Ühelt poolt tahab süda suurest õnnest ja tänulikkusest välja karata, sest mu enda areng, mis see ülimalt intensiivne töö endaga kaasa tõi, on tõenäoliselt oluliselt märkimisväärsem, kui ma praegu aru saan ning õppetunnid mahukamad, kui ma hetkel tajun. Teisalt jällegi, kui praegu "kaine peaga" sellele mõelda, siis tundub uskumatu, kuidas ma üldse olin nõus ja võimeline, seda kõike tegema !? Ei midagi ebainimlikku, kuid kahtlemata väga suur väljakutse, mis nõudis igapäevast mugavustsoonist välja tulemist.

* Kui ma seda kõike iseenda jaoks jäädvustama tahtsin hakata, siis sain aru, et ma ei oska, ma tõesti ei oska mitte kusagilt alustada :) Kuidas kirjeldada tunnet, kus mingi värk võtab täiesti üle?! Mil ma töötan pealtnäha kui segane, kuid ei tee seda enda energia arvelt, vaid tunnen, kuidas see kõik on minu jaoks sel momendil nii õige, et Elu ise kannab mind sellest läbi. Kuidas ma magan keskmisel 6, max 7 tundi, ärgates juba 5-6 paiku, ärevus hinges, et hakkaks see uus päev juba pihta. Selline vibratsioon ning energia ja kirg, et mul endal hakkas ka kohati lausa hirmus - selle kõige paremas tähenduses - , et mis värk on?

Fookus ja ainutähelepanu, mis arvasin siiani mu suht nõrgad küljed olevat, olid seal. Olin 110% keskendunud ja pühendunud ning nii 105 päeva järjest. Mu päev algas kell 9 ja lõppes õhtul kell 10. Kodus käisin põhimõtteliselt ainult söömas ning magamas.

Peaaegu kõik bussis veedetud tunnid ma lugesin või õppisin midagi, sest see oli ainus aeg, mil seda teha:) Samas, need üksikud tunnid ja laupäeva pärastlõuna ning pühapäev, mis mul üldjuhul vabad olid - uskumatu, kui imeliselt ja produktiivselt on võimalik aega kasutada, kui seda nii ülivähe käes on:) Enamiku sellest eluperioodist olin lisaks ka veel suhtes - teine asi, millest ma tagasi mõeldes väga aru ei saa!? Algas kui muinasjutt ja lõppes kui Ladina-Ameerika seebikas :))

_______________________________________________________________________________



Samas, kahtlemata väga väärtuslik õppetund, mis mind iseendale oluliselt lähemale tõi. Selle "silmade avamise" teene eest olen võlgu Jamesile (pildil minu kõrval). Ta on üks parimaid kolleege, kes mul kunagi olnud.

Lisaks super müügimees, kellelt ma olen nii palju õppinud. James on mulle nagu teine noorem vend ja parim sõber ühes isikus. See oli ühel õhtul pisut enne kümmet, kui James mind peale tööd koju tõi ning taas sadat maailma asja arutasime.

Tema otsekohene küsimus "Is that´s the way you want it to be?" oli minu jaoks täielik wake-up call, sest ainuüksi fakt, et ma ei osanud selle peale esimene minut aega ei AAA-d ega OOO-d öelda, rääkis iseenda eest !!

Olen suht-koht kindel, et kui jõulude ja aastavahetuse ajal neid mõnda vaba päeva poleks olnud, oleksin tõenäoliselt nagu vurr-kann edasi keerelnud. Ent see aeg iseenda seltsis andis võimaluse sedasama saatuslikku küsimust: "Is that´s the way I want it to be?" iga eluvaldkonna kohta küsida, mis sest, et tema oli seda vaid minu suhte kontekstis mõelnud.

Kuigi olin omast arust mega rahul ja õigel teel olnud, rääkisid mu ausad vastused pisut teist keelt. Tol hetkel olin siiski veel ülimalt kindel, et see äri on minu jaoks, et vaja vaid natukene enda suhtumisi ja tegevuskava muuta, et produktiivsem olla ning asjad paremini liikuma saada. Kirjutasin nimekirja inimestest, kes mind seejuures aidata saavad.
Lugesin müügiraamatuid, panin eesmärke kirja.

* Praegu, kui on aega mõttemõlgutusi edasi-tagasi kerida, tunnen, et eks see kohati pisut pimedat usku meenutas, et ma muudkui aga läksin, uskudes millessegi ja kellessegi, ent samas - mul oli igasugune alus seda teed minna, sest Elu toetas mind igal sammul. Kuigi olid elu karmimad ja pikimad päevad tööpõllul, olin ise seejuures valdavas osas ülimalt õnnelik, sest tundsin, kuidas ma igapäevaselt iseendast paremaks sain.

* See oli 7. jaanuaril, kui äkitselt käis mu sees krõks ning ma tundsin, et ma ei saa ega taha enam ??!! Raske oli endast aru saada, sest kogu office´i pilgud olid minule ja James´ile, kui kahele kõige lootustandvamale treenerile, suunatud. Meist loodeti hiljemalt märtsiks manager´i levelile kvalifitseerumist, et uus office avada.

Olin öösel kella kaheni üleval, kirjutasin ja mõtlesin, mõtlesin ja kirjutasin - proovisin sellest tugevast tundest aru saada. Ainuüksi mõte sellest, milliseid reaktsioone ma põhjustan, pani kõik mu kõhus keerama, kuid kui proovisin endale ette kujutada, et ok, ma lähen ja proovin vanaviisi jätkata, hakkas veelgi halvem olla ?! Hommikul käisin enne tööle minekut ujumas ja saunas, noh nii igaks juhuks, et äkki kuumus loksutab mu sees miskit paika :) - ei midagi !

Peale hommikust koolitust palusin, kas omanikul on aega minuga natukene rääkida. Tema igast liigutusest ja reaktsioonist oli näha, et see oli nagu välk selgest taevast .... ta pakkus, et ma praegu kellelegi midagi ei mainiks, et võtaksin mõned vabad päevad ning siis vaatan, kuidas asi tundub.

* Kuigi tundsin end nats sitasti, oli hinges hea ja rahulik olla - see vestlus omanikuga oli selle võrra lihtsam, et meie "suhe" oli puhtalt tööalane ning väga konkreetne. See, kui ma enne seda James´iga all kontoris maha istusin, oli emotsionaalselt oluliselt raskem. Olime ju igapäevaselt peaaegu nagu sukk ja saabas, ja tihti ühes autos, alati kõrvuti territooriumitel, alati teineteise jaoks olemas, kui oli vaja muret kurta või rõõmu jagada.

Nemad sõitsid kõik välja. Ma jäin üksinda atmosfääri, võtsin seina pealt oma vision board´i maha, sest seal minu unistused ja elu visioonid, millest ma loobuda ei kavatse. Vahetan lihtsalt vahendit, et neid täide viia :) 

* Minu omadus kõiges positiivset näha, on hea, kuid olgem ausad - mu maailmakäsitlus kohati liialt naiivne ja sinisilmne. Äkitselt, out of nowhere, olid korraga kardinad, mis äri telgitaguseid varjasid, mu mõtteis alla langenud ning see, mis pilt avanes, oli kõike muud kui paljulubav.

* Kummaline, et sellele kõigele aitas kõvasti kaasa raamat, mille omanik ise mulle jõuludeks kinkis!? ...downstream vs upstream ... just let go ...be who you truly are ... surra-murra puzzle tükid said ühtäkki tervikuks. Kõik vist tõepoolest juhtub põhjusega:)

* Panin muusika mängima, koristasin oma sahtli ära, viisin prügikasti välja ja panin ukse enda järelt väljastpoolt kinni. Võtsin nende ettepaneku vastu - töövabad päevad, mis ehk mu suhtumist kuidagi muudavad. Nõustusin ka Airtricity black-tie casino royal people minema, mis juba ammu päevakavas oli, kui Airtricity poolne tänuüritus kõigile nende esindajatele.

Lisaks võtsin vastu pakkumise nädal aega Liffey Valley üritust vedada, mis tähendas küll metsikuid töötunde, kuid kuna ma teadsin, et see jääb nagunii mu viimaseks nädalaks selles äris, polnud mul vastuväiteid.

* Seal ma nüüd olin. Taa kord end töötuks muutnud :) Ei ühtegi mõtet peas, mis ja kuidas edasi, aga ise rahul, et olin oma sisetunnet usaldanud.

* Ja vahetult peale seda, kui ma olin sellel eluetapil lasknud allavoolu minna, avanes mu ees uus uks, mille kohta teadsin ja tundsin esimest hetkest, et see ongi mu järgmine samm - AINUÕIGE SAMM.

* Sellest kõigest aga võib-olla kunagi siis, kui see etapp juba selja taga või vähemalt käes on :D Ma ei väsi tõenäoliselt kunagi meie super perekonda tänamast. Lõputud tänusõnad neile, kelle usk ja toetus on alati seal olnud.
Ajal, kui ma ise ennast ei mõista, siis nemad proovivad mõista.
Ajal, kui ma ise endasse ei usu, siis nemad usuvad. Ajal, kui ma leiutan mingit uut elu- ja eduvalemit, mis ülejäänud maailma silmis naeruväärne tundub, siis nemad vaid naeratavad tunnustavalt. AITÄHHH teile kullakesed !

* Praegu näevad mu päevad taas välja sellised, nagu enne tööle hakkamist: igapäevane raamatukogus käimine, rattaga sõitmine, lugemine, kirjutamine ja filmide vaatamine ning enda ettevalmistamine uueks eluperioodiks.

Olen aru saanud, et midagi ainuõiget ei olegi olemas. On lihtsalt mingi tõde, mis mulle antud ajahetkel kõige õigem ja sobivam tundub.

Igaühel on oma tee ja oma tõde, mis ei tähenda, et need ajas muutuda ei võiks, lausa peavadki muutuma, sest elu on ju pidev areng ning edasiminek. Tõsi, teinekord on seisak ning tagasi langemine, aga hea uudis on see, et absoluutselt igale langusele järgneb varem või hiljem taas tõus.

Minu viimase aja suurim õppetund on see, kuidas vastutus enda elu eest taas enda kätte võtta - pimesi mingeid inimesi või kontseptsioone järgides on oht isennast selle kõige sisse ära kaotada, ent see MINA ISE - see, kes ma tegelikult olen, on mu ainus tõeline väärtus siin elus üldse.


* "Never stop being you!" ja "Keep shining love always!" on kaks tunnustavat lauset, mis ma sellest office´ist, mis mõnda aega oli kogu mu elu, komplimentidena kaasa võtan, kui sellele elukogemusele maani kummarduse teen ja AITÄHHH ütlen.

Magic of Life

Christmas time and the end of the year,
honest reflections, laughter and tears.

It´s 7 AM, i stare at the ceiling,
there´s happiness and grateful feeling.

There are lines in my mind, spinning around.
Obviously wanna get written down,
may-be even spoken out loud :))

MAGIC OF LIFE
Life is a FAIRYTALE where YOU write the script,
choose the characters without or with wit.
*
Life is a GAME where YOU make your own rules,
having fun surely shouldn´t stop in pre-school.
*
Life is a PARTY with favorite music and people who´re dear,
YOU can always change the CD and choose who appear.
*
Life is a CHOICE and YOU make decisons,
better stand up and get clear with your vision.
*
Life is a MAGIC,

always there to discover
!!!

/K.Mörk/
***
Go and discover Your Own Magic of Life :))
Merry-Merry Christmas to everybody !!!

Five short chapters :))

AUTOBIOGRAPHY IN FIVE SHORT CHAPTERS
by Portia Nelson

I

I walk down the street.
There is a deep hole in the sidewalk
I fall in.
I am lost ... I am helpless.
It isn't my fault.
It takes me forever to find a way out.

II

I walk down the same street.
There is a deep hole in the sidewalk.
I pretend I don't see it.
I fall in again.
I can't believe I am in the same place
but, it isn't my fault.
It still takes a long time to get out.

III

I walk down the same street.
There is a deep hole in the sidewalk.
I see it is there.
I still fall in ... it's a habit.
my eyes are open
I know where I am.
It is my fault.
I get out immediately.

IV

I walk down the same street.
There is a deep hole in the sidewalk.
I walk around it.

V

I walk down another street.

Life is what we make it !! :))

Always take a job where you can learn ... it will bring great challenges, excitement and personal growth.
No matter the time or place, it´s mainly about the people I get to work with and for :)))
Consider myself as extremely lucky one as I´ve always had wonderful team around me.
Really grateful for that, thanks everybody!

*

Thank you everybody!

Aitähhh kõigile, kellega koos on olnud rõõm neid radu mööda käia !

*

TEAMWORK MAKES THE DREAM WORK, it really does - doesn´t matter the time and place!

Better late than never

Sain eile Indiast kirja: "Here are photos I promised to send. Sorry for the delay ... how are you?"
...hmmm, better late than never, right and delay of 2 years isn´t so bad after all or what :)))
Anyway, Life sure is full of smaller and bigger surprises from places and people we least expect.
Just, these are photos I did never hope to see because gave up waiting long time ago but here you are ...

1 kuu ja 2 päeva

...on möödas ajast, kui ma oma senise töökoha uksest sisse astusin, et esimese vooru intervjuule minna.
Sellest päevast alates olen ma end 100% sinna pühendanud, sest see võimalus, mis mu ees avanenud, on kõik see, millest ma mõelnud ja unistanud olen ning nii palju rohkemgi veel.
Ütleme nii, et read, mis oma kaustiku sisekaane peale kirja panin, on minu elu igapäeva osaks saanud.
Hakka või uskuma seda Aladdini võlulampi, mis ütleb: "Your wish is my command!"

Siin need on, sõna-sõnalt, kirja pandud 2. sept 2010 - jap, in English they are indeed :))

* I do what I love and I love what I do earning good money by doing it
* My job includes traveling or enables me to travel often
* My main activity is what I am the best - communicating with people !
* My income is constantly increasing
* I work with and for wonderful people who really appreciate what I am doing

Samal ajal lugesin ka ühte pisikest horoskoobi raamatut, kus on kirjas
The Spiritual GOAL of Aquarius for this lifetime: "To learn how to develop true self-confidence!"
A typical Aquarius nees lots of fresh air, plenty of sleep and regular expercise to stay healthy.

Ja seda kõike ma praegu teen, lots walking outside which equals lots of fresh air :))) Plenty of sleep is the only thing I miss but I am too excited to sleep long, so, I keep waking up like 5 or 6 o´clock in the morning :)))

Üldse ei plaaninud inglise keeles patrama hakata, aga välja kukkus teisiti. Lihtsalt, asi selles, et kuna ma oma intensiivse töögraafiku - kuigi see on pigem leadership programm kui töö - ema ja Kadiga väga kokku ei puutu, siis on eesti keele osakaal täiesti minimaalseks kahanenud ning can´t help that everything makes more sense like that :)

Eniveis, eestikeelne versioon sõnast anyway :)) ... kell on 8:06 ning kuigi on laup hommik, olen ka täna juba enne seitset üleval ning sebin ringi. Kõigist asjadest pikemalt juba õige pea.
Kallid-paid kõigile sõpradele - ma tean, et hetkel olen ma teid pisut unarusse jätnud, aga pidage meeles. "Sõbrad on kui tähed. Sa ei pruugi neid alati näha, aga sa tead, et nad on alati olemas"
Antud momendil sobiks küll paremini lause "Sa ei näe mind ega ole minust ka midagi kuulnud, aga tea, et ma olen endiselt olemas ja Sa oled mul meeles !"

Jane Austen

Ei teadnud temast veel paar nädalat tagasi suurt midagi. Täiesti juhuslikult sattusin raamatukogust muude filmide hulgas laenutama "Jane Austen Book Club", mis jättis nii sügava mulje, et paar päeva peale seda läksin tagasi ning laenutasin Jane Austen´i 2 esimest romaani: "Sense and Sensibility" ja "Pride and Prejudice" ja hetk hiljem olid mul näpus ka samanimelised DVDd.
Lisaks veel temast endast tehtud film "Becoming Jane", mis kirjeldab Jane Austen´i elu nende kahe romaani vahepeal või nagu ütleb DVD esikaas: "Between sense and sensibility and pride and prejudice was a life worth writing about".
Tahtsin esmalt Jane´i enda loo ära vaadata, seejärel lugeda ning alles siis ülejäänud filme vaadata. Praegu olen "Pride and Prejudice" romaani poole peal ... kuigi algul päris raske lugemine, just sõnavara ja lauseehituse tõttu, on sellega võimalik ülikiirelt harjuda ning positiivses mõttes lausa sõltuvusse sattuda :)))
Eile õhtul, peale seda, kui olin ülihelikiirusel rattaga LIDL´is ja seejärel dussi all ära käinud, istusime oma teetassidega kamina ees ja vaatasime tulle.
Surfasin nats niisama netis, siis tuli ikkagi tunne, et väga tahaks ühte nendest filmidest vaadata, et laupäeva õhtu ikkagi. Olime mõelnud kuhugi minna või midagi teha, kuid see oli rohkem selline tunne, et peaks - tegelt polnud üldse seda, et tahaks majast välja.
Kell oli juba 11:30 PM :)) ehk siis 23:30, kui korraks "Sense ja Sensibility" peale panime, sest see oli kahetunnine, samal ajal kui "Pride and Prejudice" oli seriaal, mille kogupikkus 327 min ? Siiski, selle esimese filmi algus ei olnud päris see ning vahetasin DVD-d.

"One of the most-watched programmes in British broadcasting history. The series was an immediate hit and took its place among the greatest ever televison dramas."
*
Mõtlesime, et kuna see kestab üle 5 tunni, siis vaatame natukene algust ja läheme magama ära. See koosneb kuuest osast, igaüks pea tund pikk. Peale esimest osa mõtlesime, et ok, vaatame äkki teise ka ära, peale kolmandat, kui disc 1 tuli teisega asendada, oli meil viimane dilemmatamine, et ehk peaks selle homseks jätma, aga sealt edasi ei tulnud kordagi isegi jutuks mitte, et vaatamine katkestada.
Osade vahepeal oli teetegemise, söömise ja kaminasse puude juurde panemise pause, aga peamiselt siiras heameel, et kohe läheb edasi !! :))
Ma ei oska öelda, mis selles nii väga haaras, ent uni oli asi, mis meeldegi ei tulnud - pigem oli mingi eriti hea tunne, mis seriaali jätkudes aina kasvas. Ning mis seal salata, ka täna, on mingid positiivsed lained pea kohal kokku löömas ning seeläbi imelised asjad juhtumas.
Kõik see ajastu (18 saj viimased aastad), inimesed, riided, kombed, kõnemaneer, hobused, kaarikud ... kell oli 5:30, kui ma lõpuks voodisse sain, aga mul ei tulnud und. Vaatasin oma voodist selget tähistaevast ja tundsin mingit kirjeldamatut õnnetunnet. Nii suurt, et see ei tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.
Tegime Kadiga nalja, et ju lõunasöögi ajal näeme, sest vaevalt, et kummastki nii varahommikul magama minnes varast ärkajat on. Seda suurem oli mu üllatus, kui juba kl 10 silmad lahti tegin, kardina alt sisse pugevat päikesesoojust tundsin ning vaatamata oma mõistuse manitsustele, et cammoooon, maga nüüd palun natukene ikka veel, voodis ei püsinud.
Läksin hoopis alla korrusele ning vaatasin öösel vaatamata jäänud "The making of Pride and prejudice" ära :)))
Ning siis, kuna oli nii ilus pühapäeva hommik, võtsin ratta, oma kaustiku ja pastaka ning läksin sõitma. Teises suunas kui tavaliselt. Sinna lennujaama poole, umbes 3 km kaugusel algab Dublin Airport maandumis- ja õhkutõusmisrada.
Jätsin ratta kraavi, ise ronisin natuke kõrgema künka otsa, jättes enda selja taha metsiku suure Airport Long Term parkla ja enda ette, üle tee, kõrge aia taha lennuvälja oma aus ja hiilguses. Hästi-hästi lähedalt saab näha, kuidas lennuk lennuki järel maandub või siis lendu tõuseb.
Olin seal pisut kauem kui pool tundi, istusin ja kirjutasin, tõstes aeg-ajalt pilgu ning imetlesin lennukeid.
See hääl, kui lennuk hoovõturajal kiirust koguma hakkab ning see power ja energia, mis õhkutõusmise taga on. Vaieldamatult minu lemmik osa lendamise juures. See, kuidas ühtäkki on kõik jõud suunatud sellele, et rattad maast lahti ning nina taeva poole saaks. Kuidas selg vastu istet klammerdub ning on tunne, justkui midagi väga võimast võtaks asjad üle!
Mul käis igal korral kõhust jõnks läbi, kui järjekordne lennuk end hoovõturajal kiirendama hakkas ! ... vaatasin neid lennukiaknaid, mille taga sajad inimesed.
Kõigil omad ootused, lootused, unistused.
Igaühel oma lugu.
Mõnel on see äkki esimene kord lennata ja ta murrab parasjagu pead, et huvitav, kui valus see ikkagi on, kui kõrvad lukku lähevad või muretseb juba õhku tõustes turvalise maandumise pärast.
Samas on küll ja küll inimesi, kelle jaoks lendamisest on saanud igapäevaelurutiin. Midagi, mis on pühapäeva hommikul sama loomulik tegevus nagu teise jaoks hammaste pesu. Kindlasti oli sealt künka otsast tunduvate imepisikest lennukiakende taga hulgaliselt ootusärevust, rõõmu minekust, aga raudselt ka seda, mis silmanurka pisaraid tõi.
*
Ka praegu, kui esiku põrandal, patjade peal, neid ridu kirjutan, on mu saatjaks pidev lennukide müra. Samas, ma ei pea seda tegelt müraks. See on miski, taustaheli millest on saanud igapäevaelu osa.
Iga kord, kui juhtun pilku taeva tõstma ning järjekordset raudlindu ülespoole kerkimas näen, ütlen mõtetes vaid ühte: "Head teed, kuhu iganes sa ka ei läheks!"
Naljakas on see, et kuigi elame Dublini kesklinnast vaid 20 min bussisõidu kaugusel, on meie elamine kui "väike maja preerias".
Kõrval on suur viljapõld, peale mida on suur 8-realine kiirtee, mille järel algabki linn. Siin, n-ö meie poolel, on justkui maaelu. Nagu tõesti. Jap, suurlinn, aga tundub kui maa, sest nii palju ruumi ja õhku ja avarust on siin. Maailm maailmas !
Hommikuti pidzaamas hoovis jalutamine, õues mati peal võimlemine, aias puu otsast ploomide noppimine. Pudrukauss ühes ja padi istumiseks teises käes, sean end sageli põlluserva istuma ning sööma.
Suurte põlluringide jalutamine ja taga koplis olevate hobuste söötmine, ajal, kui ümberringi kalpsab hulgalselt jäneseid. Jalgrattaga farmis piima järel käimine.
Miski justkui üldse ei klapi :))
*
Lisaks, on viimasel ajal tunne, nagu oleksin siia jõudes ajastu võrra tagasi läinud - nii ägedad on need kivist aiad, mis lehmakarjamaid ümbritsevad või need vanad ja suured kivimajad, mis meenutavad väga öises seriaalis nähtud kodusid?
Ka see, mida meie siin mingite imede kokkulangemise tõttu rendime ja samal ajal renoveerime, on oma olemuselt pigem selline 18-19. saj ajastusse sobiv ehitis, kuhu sobiksid need pikad maani kleidid, ilusad soengud, selle aja kombed ja kõnemaneer :))
Eriti veider on selle loo juures asjaolu, kuidas Kristi-Carolina mulle mõned nädalad tagasi lõpetas oma kirja sõnadega "...aga ma ei taha tagasi langeda Jane Austen´i aega :) " ... mul on järjest enam tunne, et ma nii väga tahaks:)) kuigi tol momendil polnud mul õhkõrna aimugi, mida kujutab endast Jane Austen´i aeg!?

Justkui selle teema kulminatsiooniks sain täna ootamatu ja ülipika kirja ühelt sõbralt. Sealne tekst on justkui otse mõnest kirjandusklassikast. Ma väga loodan, et ta ei pahanda, et pisikese killu ta kirja algusest ja lõpust siia panen. Lihtsalt, need esindavad suurepäraselt seda kõnemaneeri, mille sees viimane nädal aega olnud olen ja mis mind jätkuvalt vaimustab :))

"Yeah, it's been a long time since that day we departed from each other. I still feel sad that I did not come to fulfill my wish and respect my promise to take you to visit Tamri or Taroudant."
/---/
"I am looking forward to hearing from you as soon as possible. Until then, accept my renewed greetings of a dear friend."
*
Nii et inimese ilukirjanduslik eneseväljendus ei sõltu absoluutselt ajastust :)) - oli siis aastaks 1795 või praegune 2010. Viimase aja kirjanduslik rollercoaster aitab mul loodetavasti sellele kirjale samaväärselt vastata.
*
PS! Üks naine, kelle perekonnale see maja, mida praegu rendime, üle saja aasta kuulus, käis hetk tagasi koos oma mehe ja lastega siin. Esimest korda peale paljusid aastaid. Hästi tore ühine pooltund. Kusjuures, maja on ehitatud 1890-ndatel !

http://pepperbasham.files.wordpress.com/2010/01/pride_and_prejudice.jpg

Slow down

Slow down and enjoy life.

It´s not only the scenery you miss by going too fast - you also miss the sense of where you are going and why

/Eddie Cantor/

Öökino

Igal ööl vaatan ma ära päris mitu "filmi". Erinevad teemad, inimesed, olukorrad - enamik neist õnneks positiivse alatooniga.

Isegi, kui teen öö jooksul korraks silmad lahti, olen võimeline nad kohe tagasi kinni panema ning unenägu pooleli jäänud koha pealt edasi vaatama - päris lahe !
Elu kui filmis ja seda viimasel ajal iga kord, kui magan :))
*
Vahest on teemade valik seotud minu päeva jooksul mõeldud teadlike mõtetega, ent samas on tegu täieliku sürr-iga ! Täna oli nii ühte kui teist.
Ses mõttes, et film nimega "Jaanituli Kekimäel" oli täiesti lambikas ning tuli ma ei tea kust kohast. Enamik inimesi arvas, et pidu on ikka mõisamäel ning käisid seal, samal ajal kui tõeline jaanituli ja rahvas oli hoopis Kekimäel. Lõke oli sealsete korrusmajade keskel, lava oli selline väga veider, aga veel imelikumad olid püstloodis kerkivad pingid, mille peal rahvas istus ...
Samas film "Kõik mu tuttavad on rasedad!" oli suht loogiline järg asjaolule, et suur osa mu naissoost tutvusringkonnast on kas hiljuti sünnitanud, hetkel rasedad, just abiellunud või kõike seda korraga :)) !!!
Seega ei ole väga suur üllatus, et üks mu tänase öö unenägudest seisnes selles, et ma nägin vanu klassiõdesid ning abosluutselt kõik olid suurte kõhtudega - kusjuures naljakas oli asja juures see, et teist last ootasid isegi need, kellel minu teada praeguseks veel ühtegi last ei ole :))
Kolmanda filmi sisu leidis oma koha kollases, kõvade kaantega kaustikus, kuna kõike ei kannata ega polegi vaja unenäomaailmast netiavarustesse paisata.

Oh kooliaeg - oh kooliaeg

Jap, hakkaski pihta - järjekordne kooliaasta. Sel korral siis taas ilma minuta. Ometi läksid eilsed mõtted korduvalt just nendele radadele rändama.
Väga loodan, et uus inglise keele õpetaja on tore ning saab kenasti hakkama. Üldse on Lihula kooli sel aastal päris paljude uute pedagoogidega õnnistatud.
Ühele neist saatsin eile kaks äärmuslikku lauset, mida õpetajaks olemise ja õpetaja kohta kuulnud olen.
"Kui sina neid ei tapa, siis tapavad nemad sind !" ning teine on mõte, mis mul Agadiri ülikooli loengutel osaledes meelde jäi "Leia viis, kuidas panna nad armastama sind ja sinu ainet ning kõik on õnnelikud!" :)))
Muidugi on see lause sealses kontekstis, kus haridus ei ole mitte kõigi privileeg, pisut teise tähendusega, aga sellele vaatamata süübis see ka minu mälusse.

...hmm, võib kaks korda arvata, kumba meetodit ma ise praktiseerida proovisin. Vahest õnnestus, vahest mitte - enamik aega õnneks toimis.

Teisalt jällegi, rangus ja oma nõudmiste järjepidevus, on kahtlemata asjad, mida mul vaja kõvasti arendada, kui kunagi peaks tekkima soov ning võimalus taas klassi ees seista.
Ei, hetkel ei ole tunnet, et tahaks seda teha, muidu ju oleksin jäänud ja valmistaksin praegu homseid tunde ette. Asi, mis oli tõenäoliselt üks mu suurimaid nõrkusi - see lõputuna tunduv eel- ja järeltöö, mis iga päev suure kotiga koju kaasa tuli, nii et müts maha teie ees õpetajad, kahtlemata teete väga olulist ning tänuväärset tööd !

Ilusat uut aastat kõigile kooliteed sammujatele !