Ärevus

On ärev
On põnev
On äraootav
On värelev

OLEMINE :) 

Arvasin, et võtan rahulikult ja vaatan, kuidas asjad kujunevad. Et nädala sees teen tööd ning eks siis reedel paistab, kes tuleb ja mis saama hakkab.
Töö edeneb, kuigi keskendumise võime on peaaegu olematu. Arvasin, et ma ei närveeri selle sünnipäevapeo pärast, kuid pärast üleeilset unenägu sain aru, et järelikult ikka pabistan :)

Oli mingi kahtlane hoone. Hästi suur ja avar, madal ja sopiline, justkui sammastega eraldatud.
Nagu oli kultuurikeskus ja nagu ei olnud ka.
Võtsin ukse peal inimesi vastu, teoreetiliselt oleks pidanud kõik saama klaasi shampust, kuid nad ei näinud neid klaase ega ulatunud nendeni, sest need olid nurga taga peidus. Hiljem tassisin klaasid ükshaaval uksele lähemale.
Olukorrale lisas müstilisust see, et vähe sellest, et need inimesed teineteist ei tundnud, ka mina ei tundnud enamikke, kes saabusid. Kultuurikeskuse töötajad, kes minuga koos seal ukse peal olid, pisut kurjustasid ja lugesid mulle järgmiseks korraks sõnu peale, et vaja ikka check-in list teha, et siis igaüks, kes seal kirjas, saab kohaloleku kinnituseks allkirja panna? :)
Lauad olid sellised hästi pikad, kenasti kaetud, kuid mida polnud, oli toit. Mitte midagi polnud süüa ja kui inimesed laua ääres istusid ning lõpuks kusagilt kolm tükki kooki ilmus, kargasid kõik nendele tükkidele kallale.
Laudade kõrvale oli tõmmatud suur ekraan, millel hakkas, kui inimesed istet olid võtnud, jooksma film, mille kestuseks 3 tundi ja 6 minutit? Mäletan enda reaktsiooni, et appikene, me ei saa nii pikka filmi vaadata ning palusin selle pausi peale panna.

Peale seda lugesin unenägude seletajast, mis mul voodi kõrval, tähendusi. Märksõnu, mille kohta tagamaid uurisin, oli mitu, kuid siin number kolme tähendus:
"Three has to do with commitment to the subject matter of the dream. It stands for mind, body and soul and is a request to commit mind, body and soul to improving yourself in the direction indicated in the dream. It is also similar to a broken 8 in appearance and 8 always symbolizes the heart. A triangle or pyramid also indicate commitment and request the dreamer to meditate on the subject matter of the dream"

Mnjah, nii palju siis minu ideest, et ma midagi väga ei korralda, küll see õhtu korraldub ise :)
...ühesõnaga, kiiresti mediteerima sel teemal :D

Ma unistan koolist, mis ...

Minu unistus
~Timo Lige~

Ma unistan koolist, mis õpetab lapsi austama elu ja hindama aega.

Ma unistan koolist, mis aitaks mõista meie valikute tulemusi ja leida mõtet, milleks elada.

Ma unistan koolist, kus ei julgustata noori juhusuhetesse, vaid innustatakse hoidma oma väärikust ja puhtust. 

Ma unistan koolist, kust igaüks saab kaasa teadmise, et abort on inimelu lõpetamine ja inimelu on püha. 

Ma unistan haridusest, mis aitaks noori rajada püsivaid peresuhteid,
õpetaks panustama nendesse ning julgustaks kriisides mitte kunagi valima kergemaid lahendusi.

Ma unistan koolitundidest, mis panevad lapsi mõtlema kust nad tulevad, kes nad on ja kelleks neid on loodud.

Ma unistan koolist, kus õpetatakse nägema loodu imelisust ja kordumatust ning Loojat kõige selle erakordse taga.

Ma unistan koolist, mis leiab mooduse, kuidas musklite ja faktiteadmiste arendamise kõrval kasvatada noortes armastust, hoolivust, mõistmist ja austust oma kaaslastesse. 

Ma unistan koolist, kus rajatakse vundament, mis ei hävi, isegi kui kõik meie ümber peaks kokku kukkuma.

Ma unistan koolist, kus õpetatakse midagi, mis ei lase kellelgi oma elujooksule ise finišijoont tõmmata, kuna neid on õpetatud, et kõigel on lahendus ning austavad selleks liigselt elu. 

Ma unistan koolist, kus ei julgustata saavutama eesmärke ükskõik, mis hinnaga,
vaid õpetatakse nägema inimesi enda ümber ja kõige taga ning seda, et lõpuks jäävad vaid suhted. 

Ma unistan koolist, kus emotsionaalne loovus ja sügav vaimsus toetab südametut süsteemsust ja külma materiaalsust.

Ma unistan koolist, kus õpitakse eekujudest, mitte teooriatest. 

Ma unistan koolist, mis õpetab hoidma oma südant, sest sellest lähtub elu. 

Ma unistan koolist, millest väljuvad lapsed, kes on inspireeritud, motiveeritud, innukad ja terve enesehinnanguga. Kes oskavad austada iseennast ja oma ligimest. 

Ma tean, et seda on osalt ehk palju tahta. Teisalt paljuski koolid täna seda teevad ning palju mainitut on loodud sündima kodus ... kuid ma ikkagi unistan 

ja vaatamata oma küündimatusele tahan olla osa sellest MINU UNISTUSTE KOOLIST.

Aeg

I know I do not have enough time to do everything.
Now I worry that I do not have enough time to do anything.
~Ezio Auditore~

Loomeinimeste kontsentratsioon

Üks tuttav ütles mulle hiljuti: "Kui meil Tallinnas on nii, et teeme tööd ja läheme koju ning vahest käime kusagil, siis teil siin Haapsalus tundub, et kõik käivad igal pool ja kui aega saavad, siis teevad tööd ka ja mingi aeg jõuavad lõpuks koju!” 
Minu nädalavahetus Haapsalu kultuurimekas näeb välja selline:

Reede
19:00 Nurme Bistroo: Rändurite Klubi. Linastub aasta dokumentaalfilmiks pärjatud Heilika Pikkovi „Õlimäe õied”.

Laupäev
13:00 Haapsalu Raamat. Tiina Tiitus esitleb oma raamatut “Õnnelik suhe”.
14:00 Raamatukogu. Merle Veesalu-Rand esitleb oma raamatut „Kingitused”.
16:00 Rannarootsi keskus. Ale Hopp: Kemo & Loudi
21:00 Talumehe kõrts. Bonzo.

Pühapäev
19:00 Haapsalu kultuurikeskus. Film “Kõik mängu”.

Praeguseks, kui käes on öö vastu pühapäeva ja kell 01:44, on enamik neist sündmustest selja taha jäänud. Viimase 30 tunni jooksul kohatud inspireerivate loomeinimeste kontsentratsioon on selline, et mu pea käib kergelt öeldes ringi. Eelkõige just selles osas, et aiiiiiii, kui äge ja nii väga, nii väga tahaks ka. Elutempo on kerinud ja kerinud - erinevad valdkonnad, inimesed, asjad, millega tegeleda.
Kogu see kupatus põimub, lõimub, areneb.
Kohati tundub, et see justkui alluks minu soovidele ja tahtele, teisalt loksub ja liigub kõik omasoodu.
Ei tea ega saa aru, kas anda kõigele julgelt hoogu juurde, et kui juba, siis juba või siis vastupidi, ehk on aeg pidureid tõmmata!
Peale eilset ja tänast, mil olen näinud-kuulnud-vaadanud mitmeid konkreetseid saavutusi, mis kellegi loomingu tulemusel tekkinud, olgu selleks siis dokumentaalfilm, raamat või kontsert, tunnen, kuidas olen iseenda peale kuri. Ei, tegelikult on kuri siinkohal vale sõna, pigem on selleks sõnaks pettunud.
Ma muudkui tõmblen ja panustan kümnes eri suunas, mis kõik tunduvad ühtmoodi olulised, kuid samas mõistan, et ilmselt ei ole minu tegevus pooltki nii oluline, kui mulle endale tundub.
Kahtlustan, et suure tõenäosusega toimiksid asjad ka ilma minupoolse panuseta suurepäraselt ja minu roll minu enda poolt ilmselgelt ülehinnatud.

Teisalt jällegi, see helin, mis mu sees on - need read, mis iga päev kasutiku lehtede peale tekivad - midagi tuleb kogu aeg ja ma ei saa ilma nendeta olla ega elada ning nende osas olen mina ainuke inimene, kes selles osas miskit ette võtta saab.
Mul on vaja lõpetada paremale ja vasakule vahtimine ning maailma ja inimeste "parandamine". Mul on vaja vaadata iseendale otsa ning paremaks muuta seda ühte ja ainsat inimest, kelle parandamine minu võimuses on, iseennast.
Tiina Tiitus ütles täna enda raamatuesitlusel hästi, et nii tore oleks kammida peeglit ja loota, et juuksed korda lähevad! Ei lähe, ikka juukseid on vaja kammida, mitte peeglid ja mis see Elu muud on, kui peegel.

Tiina väitis ka seda, et me kõik armastame teineteist. Tema teooria järgi ja selles kontekstis Armastus = teiste olemise tähelepanelik märkamine.

Neutraalne heatahtlik tähelepanu - kui see juhtuks, oleks meie planeet hetkega ei tea mis dimensioonis.

Olen temaga nõus!

:)

~Üks helin mul heliseb rinna sees~

Tänan!

~ Elu suurim väärtus on inimesed, kellega meil on õnn kohtuda ~

Oled oodatud minu sünnipäeva tänuüritusele reedel, 31. jaanuaril.
Pidu toimub kahes vaatuses ja leiab aset Haapsalu kultuurikeskuse kohvikus.

I vaatus 
18:00-20:00 Lääne Maakonna Keskraamatukogu prantsuse stiilis salongiõhtu. Hea prantsuse muusika, toit, vein ja kirjandus - külas on Eia Uus, raamatu "Minu Prantsusmaa" autor. Muusikat teevad Maarja Sukles & "Shoot the Piano Player"
Tegemist on avaliku üritusega, mille korraldajaks sõbranna Marika Matvei. Sissepääs tasuta!

II vaatus
20:00-20:30     minekud-tulekud-kogunemine
20:30                "Tänan!" - Kristi 30

Kes soovib kaksi tulla, siis loomulikult kehtib kutse teile mõlemale!



Ürituse pealkiri on inspireeritud sõber Indreku laulust "Tänan!"

"Ma tänan Sind, et Sa tulid ja võtsid kinni mu käest.
Mind hoidsid südame ligi ja mina kinni Su väest."

On olemas lootus, et nii seda kui Indreku teisi lugusid kuuleme ka kohapeal live´is!
Lisaks kõik teised, kes midagi (ükskõik mis tasemel) tinistavad, palun pillid kaasa ning lauljad, palun hääled puhtaks köhida :)

*
30 elatud aastat on mind kokku viinud imeliste inimestega.

Olgu selleks siis jagatud unistused, üheskoos merelainete vaatamine, koos õppimine, millegi nimel töötamine või midagi muud, kuid igaühega teist seovad mind mingi aeg ja sündmus, mille eest olen siiralt tänulik.

Mõnega teist olen kokku puutunud vaid üksikud päevad, teistega palju aastaid.
Mõned teist on olnud tööalaselt mu ülemused, teised alluvad.
Mõned teist on olnud mu õpetajad, teised õpilased.
Mõned teist on mu südamesõbrad, teised inspireerivad teekaaslased.
Mõnda teist kohtasin alles täna, teisi pole näinud mitu aastat, kuid see üritus on koht, kus sel kõigel pole absoluutselt tähtsust!

*

Kõnealune kokkusaamine on mõeldud ennekõike tänuüritusena. Sellest tulenevalt pole peamine eesmärk mitte minu sünnipäeva pidamine, vaid teie omavahel tuttavaks tegemine!

Õhtu on üles ehitatud niimoodi, et isegi, kui Sa saabudes kedagi ei tea ega tunne, siis ürituse lõpuks oled Sa kõigi kohalolijatega tuttavaks saanud ja mõistad, miks ma selle kokkusaamise justnimelt sellises formaadis teha otsustasin ;)

...et siis sellise FB ürituse tekitasin täna :)
Keda seal kutsutute nimekirjas pole, kuid kes neid ridu loeb ja kellel on tunne, et ta soovib meiega ühineda,  andke palun julgelt teada.
Algselt mõtlesin, et kutsun natukene inimesi.
Seejärel mõtlesin, et kutsun pisut rohkem inimesi.
Lõpuks mõtlesin, et kui juba, siis juba ning selle tulemusel
on hetkel kutsutute nimekirjas 124 inimest!!??

Minu 30 sünnipäeva tänukaart. Kujundus: õde Kadi Märk

  

Et Uus Saaks Alguse

Aga tean, ma tean,

kõik võib muuta heaks.

Iga uks, mis kord sulgub,

see avaneb taas.

Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu.

Iga lõpp ei ole muud, kui algus uus.

On vaja ööd, et päev tooks valguse,

et uus saaks alguse.

Mis möödund, jäägu kaugele

et uus saaks taas alguse
*

~Mihkel Mattisen, Silvia Soro~

Digiallkirjastatud avaldus sai täna teele pandud ning riigilõiv makstud, nii et nüüd on vaja vaid usku, lootust ja armastust!
Usku iseendasse ja oma võimetesse.
Usku Elusse ja õnnelikesse "juhustesse".
 Usku võimalustesse.
Usku inimestesse enda ümber.
 Kuid ennekõike - usku iseenda unistustesse!
Ja seejärel piisavalt inspiratsiooni ja sihikindlust, et jätkuks motivatsiooni tegutseda :) 

Et uus saaks taas alguse ...

30 pärast 30

*Maagilist ja armastust täis UUT AASTAT kõigile!*
*Have a wonderful NEW YEAR, full of Love and Magic!*


Lisaks suured tänud kõigile asjaosalistele imelise ja uskumatult tegusa möödunud aasta eest. Olen üks ütlemata õnnelik inimene, et mul on teiesugused sõbrad, kolleegid ja tuttavad, kellega koos ongi KÕIK VÕIMALIK - Suur Aitäh!
*
Thank you everybody for being part of my 2013, your role and contribution is much appreciated! Teamwork really does make the dream work 

Täna on minu jaoks oluline ja eriline päev.
Täna saan ma öelda, et 30 päeva pärast saan ma 30 :)
Olgem ausad, lisaks uuele aastale ning nendele lubadustele, mida kõike teistmoodi ja paremini tegema hakkan, motiveerib see 30 pärast 30, oluliselt rohkem!

"I'm willing to let go.
People come into my life at the right time.
We share the time we are meant to have together and at the perfect time they leave and I lovingly let go.
I release others to experience whatever is meaningful to them and I am free to create that which is meaningful to me."
~Louise Hay~

Rännumees

Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid viise jõulude veetmiseks.

Väikevennal sel aastal sellised pühad!

Kusjuures, see sokkide pilt on pannud mind mõtlema loomise peale ning sellele, et olgu selleks loominguks heliplaat, raamat, paar villaseid sokke või mis iganes muu asi, mida inimene on võimeline looma - kui midagi on valmis tehtud ning enda käest lendu lastud, hakkavad need asjad meist sõltumatult elama oma elu ning käima oma rada.

Vaevalt, et Marge oleks osanud arvata, et sokid, mis ta meie isale tänutäheks kudus, Meigo jalas mööda maailma ringi jalutama ning suurt mäeahelikku pidi üles ronima hakkavad :)

Fotod: Meigo Märk (Nepaal, 2013)

J Õ U L U L A U P Ä E V

Ongi käes - ÖÖ vastu J Õ U L U L A U P Ä E V A  ! ! ! 

Kodu, kallis kodu ...
Päeval, kui jõudsin ja üksi kodus olin, käisin koeraga jalutamas.
Pori ja sopp ja plusskraadid, kuid mis Sa teed, jõul on ikkagi jõul :)

Kella viieks olin nii väsinud, et otsustasin natukeseks magama minna. Ärkasin alles õhtul kümne paiku.
Isa oli vahepeal koju jõudnud. Tuli oli pliidi all, õhtusöök valmis, laud kaetud ning saun kütte pandud.
Heh, niimoodi on täitsa mõnus magada, kui kõik samal ajal "iseenesest" valmis ja tehtud saab!


Meie pere iiri osakonnaga oli enne jõulukonverentsi kõne.
On ikka ajad. Vahet pole, kus maailma otsas olla - ikkagi on võimalik teineteise tegemistest ja emotsioonidest osa saada.

Palju sooje mõtteid ning soove läheb täna ka Nepaali poole teele.

Olgem teineteise jaoks olemas siin maailmaruumis, eks juuuuu :):)

On hetki, mil vahemaad kaovad, sest me kõik oleme üks!

Ja nii ongi ... 

Aitäh * Aitäh * Aitäh

Nii et uskugem!
*

PS! maailmaruumi teemasse läheb ka tänaseks Altmõisa ürituseks kokku pandud esitlus, mille kõrvale kasutasin toetavat pildimaterjali  "Vabatahtlikuna üksi suures ilmas ...tegelikult mitte kunagi üksi:)"

On 24. detsember, kell on 3:45 öösel või noh, peaaegu hommikul.
Mnjah, eks niimoodi juhtub, kui õhtul viiest kümneni magada ;)

Unistus-mõte-sõna-tegu-tulemus!

Talvine pööripäev sai selja taha.

Tere talv!

Tere pikenevad päevad!

"Et seda pööramist ise näha, peate olema nii hoolas, et jätate hommikuti päikesetõusu ajal korraks oma pudrusöömise pooleli, astute õue ja pöörate pilgu päikese poole ning jätate meelde, millise kuusetipu või katuseharja tagant ta tõuseb… "

Lauri Vahtre

Ajad, kohad, inimesed - kõik muutub, pidevalt ja kogu aeg, vahest lausa mitu korda päevas.

Tunnen, et need peaaegu neli nädalat, mil olen olnud tagasi Haapsalus, on kandnud mind oma laineharjal nii kiiresti ja märkamatult, et mul pole olnud mahti ei vasakule ega paremale vaadata.

Siiski, praegu vaatan, kuna märkamatult on kätte jõudnud jõulud.

Kui välja arvata see, et ostsin täna seoses uude koju kolimisega poest harja, põrandamopi ja veel ühtteist, olen suutnud poode ja jõuluhullustust täielikult vältida.

Ma absoluutselt ei arva, et jõulurõõm on võrdelises või pöördvõrdelises seoses kingituste hulgaga.

Usun, et jõulud on pigem rahu ja vaikuse aeg.
Endasse vaatamise ja lähedastega koosolemise aeg.
Aasta kokkuvõtete ja uute unistuste kirjapanemise aeg. 

Eks kogu see järelduste tegemine ning veel mingid asjad survestavad päris kõvasti. Üks on see, mida ma olen võimeline tegema ja mis mul hästi välja tuleb, teine on see, mida ma oma südames tegelikult teha tahan?
Kas ma olen piisavalt osav ja julge, et suudan need erinevad valdkonnad, mis mu ette ja kätte kokku jooksevad, kuidagi omavahel ühendada? 

Kas ma usun endasse piisavalt, et kuulata seda vaikset südamehäält, mis tegelikult juba ammu teab?

Siiski, kui päris aus olla, siis mulle tundub, et ma võin teha või planeerida mida iganes, kuid Elul on ikka oma plaan. Üllatus-üllatus, nagu ma seda varem ei teaks? Omast arust olen küll nii paindlik kui vähegi saan, kuid Elu painutab mind veel rohkem ja veel kõvemini. Huvitav, milleni see kõik välja viib?
Nii lähen homme esinema Kodukant Läänemaa üritusele. Ettekande teemaks miski, mis mul juba ammu kusagil tiksub ega rahu ei anna. Hmm, huvitav, kust nad teadsid mulle just sellisel teemal esinemist pakkuda? Kas see on juhus? Hästi ei usu, pigem "juhus" :)

Ühesõnaga, isegi, kui ma ise tegutsen täiesti teisel alal ning teen absoluutselt teistsuguseid asju, siis mingid teemad, mis tõeliselt olulised, leiavad siiski minu juurde tee ning võtavad oma osa. Mis sellest tuleb või milleni see viib, eks see peagi näha olen, kuid mul on rõõm ja au homme seda ettekannet esitada. Ettekannet, mis algab 11 tunni pärast, kuid mille kohta on mul hetkel vaid mõned märksõnad. Siiski, kuna tegu millegiga, mis mul nii sügaval hinges ja südames, usun et suudaksin sellest rääkida ma null ettevalmistuse pealt.

 Inimesed, mõtete sarnasus, ideede genereerimine, vastastikku teineteise inspireerimine - jah, inimesed ennekõike ning alles seejärel kõik muud väärtused :)

Inimesed on iga ettevõte, organisatsiooni või mistahes ette võtmise kõige suurem väärtus ning kalleim vara, see on fakt!

Unistused, Unistused, Unistused.

Samm-sammult.

Ikka edasi.

Mul on tunne, et kõik, mida ma kunagi mõelnud või soovinud olen, on ühel või teisel viisil täitunud ja täitumas. Julgeks ainult pidevalt ja kogu aeg unistada neid unistusi, mida hing tegelikult ihkab!
Lubada endal soovida, mida ma tegelikult soovin. 

Some do and some don´t

...and do so in both cases: in personal and professional life :)

Koristan oma mõtteid

Üle pika aja on mul käsil rahulik ja varajane õhtu kodus. 
Koondan siin diivanil istudes pisut oma mõtteid, otsides vastuseid ja motivatsiooni nii enda seest kui teiste inimeste ideede hulgast.Tartu, heade mõtete linn! 
Eile käisime Läänemaalt kümnekesi Haridusministeeriumis toimunud noorsootöö aastalõpu konverentsil. Konverentsil, mille viimased ettekanded ning paneeldiskussioon mul nii peas kui südames mitmed asjad pahupidi keeras, seda kõige paremas mõttes. Mõistsin, kui väga ja kui sügavalt see valdkond mulle korda läheb ning kui paljud seal välja käidud mõtetest minu arusaamade ning tõekspidamistega ühtisid.
Olin sinna läinud kui endine noorsootöötaja, keda eelmise aasta tegemiste eest märgatud ning tunnustatud oli. Ära tulin sealt kui aktiive noorsootöötaja, kelle peas ajab üks uus mõte teist taga.
*

Hetk tagasi sattusin lugema Steve Jobs´i elu kolme põhimõtet, millest tema oma eluteel lähtunud on.
Niimoodi, ülejäänud tekstist eraldi välja tuues, on nad ehk pisut seosetud, kuid tunnen, et mul aitavad need mingeid prioriteete pakka panna ja loodetavasti annavad julgust teha otsuseid, mida ma muidu teha ei julgeks :)

1.
Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida.
Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud. 

2.
Vahest lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga!
Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud.
Ära lepi vähemaga!

3. 

Sinu aeg on limiteeritud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades. Ärge jääge kinni dogmadesse, mis tähendab elamist kellegi teise arvamuste järgi. Ära lase teiste arvamustel oma sisehäält summutada. Ja mis kõige tähtsam, kuula julgelt oma südamehäält ja intuitsiooni. Kuidagiviisi nad juba teavad, mida sa tõeliselt saavutada tahad.
Kõik muu on teisejärguline.

"Remembering that I´ll be dead soon is the most important tool I´ve ever encountered to help me make the big choices in life.
Almost everything--all external expectations, all pride, all fear of embarrassment or failure--these things just fall away in the face of death, leaving only what is truly important.
Remembering that  you are going to die, is the best way I know to avoid the trap of thinking you´ve got something to lose.
There is no reason not to follow your heart. "

~Steve Jobs~

Inspiratsiooni ja häid mõtteid täis blogi sissekanne.
A blog entry full of brilliant ideas ;)

50 Lessons I wish I had learned earlier

Sõnade jõud

Tähelepanu ning nii mõneski mõttes justkui rambivalguses olek, mille osaliseks ma viimasel ajal ootamatult saanud olen, on samaaegselt meeldiv ja ebamuav.
Kogu selle loo juures on hulgaliselt erinevaid nüansse, kuid ennekõike tajun vastutust - seda, et esimene ja kõige suurem vastutus on olla pidevalt tähelepanelik ning märgata, kuidas ja mis sõnadega ma mingitele olukordadele reageerin.

Ses mõttes, et alati on ja jääb hulgaliselt väliseid faktoreid, mis ei allu mulle isegi kõige parema tahtmise juures, kuid minu enda hoiak, suhtumine ja väljendusviis on miski, mis on ALATI minu enda teha ja minu võimuses ning nende eest tuleb mul vastutust kanda ja vajadusel vastust anda.

Ja eks varem või hiljem, mida iganes ma teen, saab võtmeküsimuseks see, kas mul on piisavalt oskust ja julgust soovi olla MINA ISE - see, kes ma tegelikult olen, väljendades enda tõelist arvamust ning tõekspidamisi.

Kindlasti hakkab minu puhul rolli mängima ka see, kui palju ma lasen teiste arvamustel end kõigutada. Ses mõttes, et pole mingi saladus, et mulle meeldib teha häid ja populaarseid otsuseid ning minu jaoks on oluline võimalikult paljudega (soovitatavalt kõigiga) seejuures kenasti läbi saada.

Samas annan endale aru, et kui millegi kallal toimetada, leidub alati neid, kes ei kiida mind või mu teguviisi heaks ning mul tuleb aru saada, et see on täiesti normaalne ja käib asja juurde.

Siiski, kõigile neile mõtisklustele ning sisemistele kaalutlustele vaatamata olen tegelikult ääretult tänulik.
Tänulik selle usalduse ja tunnustuse eest, mis mulle osaks on saanud - mis sest, et ma ise tõlgendan seda kui vastutust ja kõrgeid ootusi ning seetõttu kui survet.

Samas jällegi, see sünergia ja asjade kokkulangemised ning elu ootamatud kannapöörded, on kõik maagilised ning tekitavad aukartust.
Täpselt 6 nädalat oli see periood, mis ma Haapsalust ära olin ning tegelikkuses on päris hämmastav, kui kiirelt (otseses mõttes hetkega) ja loomulikult tekkis olukord, et tagasitulek tundus ainus õige variant.

Edasi

„Elu on nagu jalgrattasõit – tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda.” 

~ A. Einstein ~

Nurruv kass.
Küdevad ahjud.
Tass sooja teed.
PEREKOND RÄNDLINNUD :)
...liikumine mitme kodu vahel.
...liikumine kodust ära.
...liikumine tagasi koju.
Alati kuhugi teel.
Alati liikumises ...

...aga ikkagi oma

Udune, sombune, vesine, kuid ikkagi oma - meie oma Baltikum - Riia lennujaam.

Olen sel nädalal kusagilt nohu saanud ning ai, kuidas ei soovita nohuga lennata.
Ei aidanud kommi imemine ega vee joomine, suu lahti hoidmine ega nina kinni hoidmine ja kõrvade kaudu "välja hingamine" - läbilõikav valu kõrvades ei kadunud kuhugi.
Vaatasin tablood, 16 minutit veel maandunda, oehh jeerum ...äkitselt käis paremas kõrvas plaks ning tssssss, justkui nõelaga rattakummi läbi torkamise hääl, ning kõik oli korras.



Arvuti kell näitab 3:33 - ma soovin, ma soovin, ma soovin - teate ju küll seda, et kui kell näitab ühesuguseid numbreid, saab soovida :)

Kodulaul

Muusika:

O. Ehala

Sõnad:

J. Viiding

Refr.:
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks

Refr.

Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik
kodu on nii imeline, tavaline paik
Kodu on nii imeline, tavaline paik

Refr.

Kodus mõni väike asi korraga on suur
kodu oleme me ise, väikene ja suur
kodu oleme me ise, väikene ja suur

Kodu, see on rohkem veel,
kui sõna selgeks teeb
kodu see on headus,
mis meid paremateks teeb (3 korda)

See on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht (8x)

"Hingelind" ~M.Snunit~

Hinge sees,  tema keskel  seisab ühel jalal lind.  Lind, kelle nimi on Hingelind.  Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme Ja veel kunagi, mitte kunagi pole sündinud inimest, kellel pole hinge. Sest hing tuleb meie sisse selsamal hetkel, kui me sünnime, ega jäta meid maha mitte kordagi nii kaua kuni me elame. Inimene hingab teda nagu õhku oma sünnihetkest kuni oma surmahetkeni. Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt  tähele panna.  Muidu võib juhtuda, et Hingelind hüüab meid,  aga meie ei kuule.  Kahju. Ta tahab rääkida meile meist endist.  Ta tahab rääkida meile tormidest, mis on lukustatud  tema sees asuvatesse laegastesse. On inimesi, kes kuulavad teda sageli.  On inimesi, kes kuulavad teda harva.  Ja on inimesi, kes kuulavad teda  ainult üks kord elus.  Sellepärast tasub,  kas või hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,  kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,  sügaval sügaval meie kehas. Aga kui keegi meid kallistab, hakkab Hingelind,  kes elab sügaval sügaval meie kehas,  kasvama ja paisuma,  kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse.  Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse. Michal Snunit 'Hingelind'  ------------------------- Kuigi õues on 18 kraadi sooja ja Türgis jõule ei tähistata, mängivad siin, kus praegu istun, jõululaulud, ja mina kirjutasin enda CouchSurfingu Current Mission lahtrisse järgmise tsitaadi: "There´s nothing half as pleasant as coming home again" :) ~M.E.Sangster~ PS! Foto pärit siit / photo is taken from here

Sitapidu!

Simon tuli koos Shibaga mõneks päevaks Tuna juurde.
Shiba on Simoni koer.
Simon on Tuna sõber.
Simon on poiss.
Tuna on minu viimane host.
Tuna on tüdruk

Shibal on 7 kutsikat, kel tänaseks vanust kuu ja üks päev.
Praegu on esimesed päevad, mil kutsikad omal käel söövad.
Tuna keetis kutsikatele riisi - nad kakerdasid jalgupidi seal riisi sees ning teineteise otsas.
"Rice party! /Riisipidu!" naeris Tuna, ja lisas "And soon it will be a shit party! / Ja varsti on sitapidu!"
Ka Shibal on imetamise ja muu ülekoormuse tõttu terviseprobleemid ning kõht täiesti korrast ära.

Eile õhtul läksin Shibaga parki jalutama, kuid enne parki jõudmist suutis ta ühe poe ette kõnniteele suure vedela hunniku maha pasandada.
Vaatasin poeomanikku ... ta lobises kahe kliendiga ega pannud meid tähele.
Vaatasin kõnniteel asuvat "kingitust" ...kas minema jalutada või vabandama minna?
Teadsin, kui vähe enamik Aasia Istanbuli poepidajatest inglise keelt räägivad ja kujutasin juba ette, kuidas ma talle käte ja jalgadega selgeks teen, et vabandust, koer sittus sinna, peaaegu teie poe ette, kas ma saaksin palun ajalehte või midagi, et see sealt ära koristada.

Nii ma seal omaette mõtlesin, sest "ma-ju-tean-kuidas-teil-need-asjad-käivad-et-te-eriti-inglise-keelt-ei-räägi-ega-midagi" aga sain jälle kord teada, et "midagi-ma-ei-tea-kuidas-teil-need-asjad-siin-käivad", kuna minu õnneks selgus, et naisterahvas rääkis sulaselget briti inglise keelt.
Ta on 15 aastat Inglismaal elanud, läks sinna au-pairiks, seejärel läks seal mehele.
Paar aastat tagasi lahutas, kolis kahe lapsega tagasi Türki ja peab oma uue abikaasaga poodi.
Kolmas laps on tulemas, tähtaeg on mai-juuni paiku.

Ühesõnaga, mul ei olnudki vaja käsi-jalgu, et vabandust paluda ja kehakeele abil selgeks teha, mis juhtunud on. Enne, kui arugi sain, olid tal olemas ka kiire ülevaade sündmuse tagamaadest, et Shiva on pisut haige, kuna 7 kutsikat, keda ta viimased kuu aega imetanud, on temast päris palju eluenergiat välja imenud.

Lõpuks nägi minu ja Pemra tiimitöö välja niimoodi, et mina koristasin ajalehe ja kilekoti abil suurema sita ära ning tema pesi hiljem veega selle tänavasillutise osa täiesti puhtaks, nii et ilmselt pole see osa teest tükk aega nii puhas olnud kui ta praegu on :)
Siit eilse päeva õppetund: ka kõige sitasemast olukorrast tuleb lõpuks välja midagi head! 

Jah, võib öelda, et Shiva valis väga õige ja vahva poe, mille ees oma vaeva kergendada - tänu Shivale sain mina endale uue tuttava ning Pemra sai CouchSurfingust teada ning mine tea, mis kõik veel sellest eilsest olukorrast, kui me seal koos sitast kõnniteed koristasime, põnevat välja võib tulla?

Mõtle, mis oleks siis olnud, kui ma oleksin minema jalutanud? Aru ma ei saa, kuidas või kust mulle üldse selline tobe mõte tulla sai???
*
Ja mis kutsikaid puudutab, siis sitapidu või mitte, kuid nad on ütlemata armsad!

Pole olnud, ega tule ka

Juulis sattusin Istanbuli Ramadaani ajal. See on aeg, mil käimas nende aasta suurim pidu ja festival. Aeg, kui kõik pühakojad on valgustatud ning tänavad ka öösiti paksult inimesi täis.
Aeg, kui Türgi elab ja hingab omas erilises rütmis ja valguses...seda otseses mõttes.
Kui me septembris grupi noortega korraks siin olime, oli mul suur soov nendega seda enda kustumatut mälestust Istanbulist jagada.
Tahtsin neile näidata seda imeilusat öist linna, kus pühakojad on valgustatud ja kus õhus on imeline fiiling. Mida aga polnud, seda ei saanud neile ka näidata!

Ataköy Marina ees on suur võlupurskkaev, mis purskub kümnete ojadena asfaldi seest ning mis oskab muusika taktis tantsida -  vee ja värvide vaatemäng, mida võibki, suu ammuli, imetlema jääda.
Mulle jättis see nii kustumatu mulje, et paar tundi hiljem keerasin otsa ringi ning läksin sinna tagasi. Seisin seal ja nautisin täiega ning avastasin taaskord, et õnneks on ikka nii vähe vaja. 

Järgmisel päeval seadsin õhtuhämaruses sammud taas sadama poole, kuid mida polnud, seda ei saanud ka vaadata. Mulle vaatas vastu tühi ja kuiv, mitte midagi erilist ütlev või tähistav, asfalt. Ei mingit märki muusikast, valgusest ega veest.
Sama kordus ka päev hiljem.
Seda suurem oli mu rõõm, kui täna Ataköy sadamas olles, et sealt "merebussiga" teisele poole sõita, avastasin, et jeeeeeeeeeeeeee, purskkaev töötab taas! Ohhh seda rõõmu ....jätsin end meelega ühest laevast maha, et saaksin kauem seal vee- ja muusika vaatemängu kõrval istuda. Palju ei puudunud, et oleksin end ka järgmisest laevast maha jätnud. Siiski, viimasel hetkel mõtlesin, et ok, las ta jääb. Kui see on ette nähtud, kohtume me nagunii veel, ja lükkasin oma kohvri veerema, olles üks viimaseid inimesi, kes pardale mahtus.

Siit loo moraal, et pole naljajutt, vaid täiesti tõsilugu see, et
IGA HETK ON KORDUMATU - kõik, mis praegu on, seda pole mitte kunagi varem olnud ja sellisel kujul ei tule ka!!!
On vaja leppida, et paljud asjad siin Elus ei allu meie tahtele ega pole meie otsustada.
On vaja leppida, et elu on hetkede jada, iga hetk oma nägu, oma tegu.
On vaja leppida, et kõik muutub, ikka ja alati.
On vaja leppida, et aeg voolab oma rada ja teeb seda armutult.
On vaja leppida, et kõik on kaduv.
On vaja leppida, et siin ja praegu ei tule kunagi tagasi.
On vaja leppida, et siin ja praegut ei kaasa endaga mitte kuidagi kaasa võtta.
On vaja leppida, et Elul on oma viis asjade tasakaalus hoidmiseks.
On vaja leppida, et Elu ei oota, kuna siin ja praegut ei saa mitte keegi mitte kuidagi peatada.

.... seepärast ongi vaja ELADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja IMTELEDA seda ilusat vaadet siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja TUNDA oma tegelikke tundeid siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja ÖELDA olulisi asju siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja ANDESTADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja HOIDA ja ARMASTADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja OLLA TÄNULIK siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja oma IDEID TEOSTADA siin ja praegu.
*
Vahest on ainus, mida ma omalt poolt teha saan see, et USUN, LOODAN ja ARMASTAN, kuid õnneks on see rohkem kui piisav :)!
*
Siin on laul, mis mulle väga meeldib. Olen nõus nendega, kes väidavad, et enamik inimesed mitte ei karda surma, vaid kardavad seda, et äkki nad ei jõua enne seda elama hakata ...

And I loved deeper 
And I spoke sweeter 
And I gave forgiveness I'd been denying

I was finally the husband 
That most of the time I wasn't 
And I became a friend a friend would like to have 
I finally read the Good Book, and I 
Took a good, long, hard look 

"Someday I hope you get the chance 
To live like you were dying" 
Like tomorrow was a gift 
And you've got eternity 
To think about 
What you'd do with it 
What could you do with it 
What did I do with it? 
What would I do with it?
*
~Nichols/James Timothy/Wiseman, Craig Michael~

All I really want

Photo is taken from the Inspiredbythisfeeling site.

Kunagi aastaid tagasi kuulasin Anthony Robbins´i audioloengut, kus ta väitis, et on ainult teatud hulk filme, mis me jõuame ära vaadata ja kokteile, mis me jõuame ära juua ning on vaja aja küsimus, millal tahaks taas midagi teha!
Jah, muidugi sooviks ainult reisida, raamatuid lugeda, teed juua ja kirjutada, kuid teisalt tuleb mul tunnistada, et Anthony Robbins´il on õigus. Muidugi, niisama ringi uidata ja turisti mängida on ju tore. Raamatut lugeda ja filme vaadata ning kõik vabad hetked kirjutada, täitsa mõnus, kuid soov midagi korda saata, end kuidagimoodi teostada, tõstab vaikselt pead!

Tasakaal, tasakaal, tasakaal - huvitav, kas ma oskan kunagi elada, mõelda, töötada ja puhata ning seda niimoodi, et kõik eelpoolnimetatud mahuvad ühe päeva sisse?
Mida ma selle all silmas pean? Aga seda, et praegu on üldjuhul niimoodi, et ma kas ainult töötan nagu segane, ilma et oskaks end ka õhtuti teisele lainele lülitada, puhkan nii intensiivselt, et ei tee mitu kuud tööd või siis toimetan oma elu ning peas keerlevate mõtete kallal nii õhinaga, et ka sealt kõrvalt pole mahti ei töötada ega puhata.