Back to Reality :)))

Siin ma nüüd olen ... kultuurishokk ja väsimus on suurem kui arvasin.
Jah, lumi on ilus, aga kogu see hall udu-sudune Eestimaa koos oma peaaegu sama udu-suduste inimestega, kuna kõik on pikast talvest väsinud ... see kõik on päris hirmutav ja mis kõige hullem, tundub, et kiiresti nakkav !
*
Jah, ma saan aru, et Eestimaa on mu kodumaa ning ma olen mingi eesmärgiga just siia sündinud, aga tahes-tahtmata leian end dilemmatamas, et kas ja mis?
Olgem ausad, viimastel päevadel Marokos olles, teadmisega, et mul on tegelikult taskus open ticket, mis kehtib novembrini, käis korduvalt peast läbi: "Mis siis saaks, kui ma praegu tagasi ei lähe?" Aga meest sõnast (ja naist ka:) ning siin ma nüüd olen, vaatamas enda süles lasuvat õpikute hunnikut ning homseid tunde ette valmistamas.
Ei, ma ei kahtle selles, et ma hakkama saan, aga tean, et see saab päris raske olema. Nii või teisiti olen iseenda jaoks praegu otsustanud, et järgmised kolm kuud olen pühendud koolile ja oma õpilastele ning siis vaatan, mis edasi?
Aga asi selles, et lisaks tuleb vasakult ja paremalt igasugu pakkumisi, alates ühele austraallasele eesti keele tuutoriks olemisest ja ameerilaste poolt läbiviidavas uuringus osalemisest, kuni projektide kirjutamiseni.
Nii palju valikuid ja avatud uksi, et ei tea, mida võtta ja mida jätta? Häda, kui midagi ei ole. Veel suurem häda, kui seda kõike liiga palju on, nii et saa siis aru???
Tean ennast, et kui end millegagi seon, siis olen hingega asja juures, nii et ei saa ega tohi end liialt killustada .... muidu ei jää must endast suurt midagi järele, aga praegu hingan lihtsalt sügavalt sisse ja välja ning võtan endale natukene aega Eestimaa elu-oluga harjuda ning siis püüan aru saada, mida sisetunne ütleb ... aga sisetundele vaatamata ütleb mu äratuskell homme hommikul kl 6, et aeg on ärgata, nii et ... :DDDDD
Samas jällegi - kuigi täna veel uskumatult väsinud ning täiesti omas maailmas, oli uskumatult hea, kodune ja soe tunne oma klassis istuda, koolisööklas külmkoorekastet süüa ning taas oma õpilastega kokku saada. Või siis autoga koju jõuda ning näha, kuidas Torre saba liputades kannatalikult ootab - ikka ja alati olemas, doesn´t matter what! Ja muidugi kodu üleüldse, seesama kodu, kuhu eelmisel aastal nii palju aega ja energiat sisse sai pandud ning mis vahepeal tänu Kadi usinatele kätele nii palju ilusamaks on muutunud ...nii et tegelt on vist ikkagi hea tagasi olla. Home Sweet Home.
Vähemalt praegu ja mõneks ajaks ! I will be doing it anyway, so, I´ll better try to enjoy it :) Inshallahhh. Mis sest, et kõrvus loksuvad veel ookeanilained ning ma pigem kätega sööma kipub ja kohati araabiakeelseid väljendeid kasutan !