INDIA - tee läbi enese 1/3

INDIA - tee läbi enese
Oma sisemise mina otsingul

dets 2008 - jaan 2009

Valikulisi lühikirjeldusi ja mõttekilde
Ränduri
Päevaraamatust

"Mõelda ja Teada
või
Olla ja Tunnetada?"

Tallinna lennujaam

No nii, no nii .... peale metsikut tempot ja ringi jooksmist... peale koolis antud tunde, arvutiklassi lukustumist, peale kaheksat vastamata kõnet, tellimuse tegemist, jõulupeo proovi, kaartide posti panemist, linna sõitmist, Riinele kingi andmist ja ma ei tea, mida kõike veel.

Aga siin ma nüüd lõpuks olen. Istun koos Sirjega ootesaali kohvikus. Poole tunni pärast väljub lennuk. Ma olen ülimalt väsinud, ent rahulik. Õige tunne on või siis meeldib mulle mõelda, et see tunne on õige?

***
Eesti aja järgi on vist umbes südaöö vist. Usun, et praeguseks on jäänud veidi alla nelja tunni veel lennata. Siin näidati just mingit veidrat joonisfilmi, mis oli samas täiega armas

"I don´t want to survive, I want to live!" ütles üks tegelane.

Aga mis siis muidu? Maganud pole, vaatasin filmi ja tähti ja all olevate linnade tulesid ... kuidagi kurb on olla?!
***

Ma ütleksin, et hakkab vaikselt looma vist:) Misasi täpsemalt? Ma ei tea ise ka, aga peale neid mõnda päeva Indias on mingi rahu või värk kuidagi hinge pugema hakanud või on see taas vaid üks järjekordne mõte?

***
Naine, naine, ma olen naine - India on selles suhtes küll eriline, et siin näen, kuidas naine on Naine. Isegi, kui ta on vaene, on ta ilus, hoolitsetud, sädelev ja armastust kiirgav. Need lapsed sobivad neile nii loomulikult sülle - nad on oma lapsega justkui üks.

...ja need ilusad värvilised sarid ning vastu läikivad ehted, süsimustad, kenasti sätitud juuksed, tumedad silmad. Nagu tõsine vauuu...

***

Seda, mida ei saa, seda ju ikka tahaks ning sinna, kuhu ei saa, sinna just tahaks /kristi´s masterpiece:/


***
Istun meditatsioonipuu „aias“ ning loen tarkasid silte, mida siin pea iga nurga peal kohtab - enamik on Baba sõnumite edastamine ja kuna ma ei taotlegi seda, et nendes mõtisklustes kõik viited 100% õigesti vormistan, siis panen lihtsalt kellegi teise mõtted teise värviga, nt Baba mõtted on erksad oranzid või kollased.

Avoid waste/misuse of: food, money, knowledge, energy, time

*
Meditation means observing the breath

*
It is in good company and
good books that good
thoughts find their home
*
Too close to see it ...?
***
See on veider, et ahvid ei karda inimesi ja see, et hetk tagasi kõndis u 10m kauguselt mingisugune tõsiselt suur loom mööda, jäädes kuhugi meie mõistes kitse ja põdra vahepeale?

***

Niikaua, kui keegi arvab, et tal on usk, seda usku tal just ei ole. Senikaua, kui keegi teab, et ta mediteerib, ta ei mediteeri.
*
Raha tuleb, kuid ei jää sulle kätte; samal ajal, kui kõlblus tuleb ja jääb su juurde. Raha tuleb ja läheb; kõlblus tuleb ja kasvab suuremaks.
*
Kui inimesel on alandlikkust ära tunda vigu eneses ning neid tunnistada, siis aitab see teisi ja aitab ka teda ennast.
*
B being (olemine
A awareness (teadlikkus)
B bliss (õndus)
A atma (k6rgem Mina)

Üks väike kohalik poiss kastis siin aiad puid ja taimi. Käis enne raha kerjamas. Nüüd, mõni aeg tagasi nägi, et ma joonistan. Ülikehvas, ent siiski arusaadavas, inglise keeles küsis „Are you drawing?“ ning seejärel pakkusin talle pliiatseid, et kui ta tahab, saab ka joonistada. Ta joonistaski ning tulemused on siin lehekülgedel näha ...he-he, noh, mitte siin blogis kahjuks :)

Kes on kõige vaesem? Inimene, kellel on kõige rohkem soove, on kõige vaesem?

***

Mul on selline kahtlane olemine, kusjuures ma ei pea praegu silmas natsa kahtlast füüsilist enesetunnet, vaid just seda olemist. Huvitav, kas mu mõttemeel vait ka jääb ühel päeval või kas mul õnnestub see MINA siit „müra“ alt üles leida?
Ma olen nendest kulunud mõtte- ja käitumismallidest väsinud, ma ei taha ega viitsi enam, kuid samal ajal kardan metsikult, et ma ei oska teisiti, et need on minus nii sügavalt juurdunud ..... „Ma keerlen, ma pöörlen, täna sind kätel kannan, täna sind meeles kannan, täna sust unistan.“
Ma justkui kardan olla see ilus ja särav ja muretu, õnnelik inimene, kes ma teaksin, et ma võiksin olla. Ok, muretu on ehk vale sõna siinkohal, ent ma soovin, et ma peaksin endast lugu ja armastaksin ennast ja isegi, kui ma ei oska või ei taha endale head teha, siis vähemalt ei teeks ma meelega halba.

Nii lihtne ju! „Elu tuleb lihtsaks mõelda!“ ütles minu üks viimase aasta suurimaid kinnisideesid alles hiljuti. Loodetavast hakkan ma ka seda varsti oskama?
***

Eile õhtul, kui kuulsin, kuidas üks paarike siin räuskas ja teineteist kirus, siis soovisin ma samal ajal mõtetes, et mul oleks õnn olla koos mehega, kellega kahe peale me oskame ja tahame teineteist armastada, ausad olla ning heatahtlikult suhtuda, et meie armastust elus hoida ning tugevamaks muuta.

Ma soovin, et mu kõrval oleks hingesugulane, kellega koos olles ma saan olla MINA ISE ning kellel ma saaksin aidata olla TEMA ISE! Jah, kui aus olla, siis lahtiste silmadega ringi vaadates, tekib hirm, et mis siis, kui "päris elus" polegi sellist asja olemas ....???

***

Hommikul käisin loengul, kus jutustati üks mõistulugu, mille analooge olen ka varem kuulnud, aga lugu ise siis selline.

Elas kord lõvikutsikas, kes pesakonnast välja pudenedes kasvas üles lammaste keskel, arvates kogu elu, et ta on lammas. Kui ta oli juba suureks kasvanud ning ühel ilusal päeval koos ülejäänud lambakarjaga aasa peal rohtu sõi, ründasid äkitselt lõvid. Lambad hakkasid tuhat-nelja jooksma. Lõvid vaatasid ja imestasid „Huvitav, miks see lõvi meie eest ära jookseb? Hei, kuule, miks sa jooksed, sa oled ju lõvi!“

Aga lõvi, kes arvas, et ta on lammas, jooksis edasi. Lõpuks õnnestus lõvidel talle järele jõuda ning öelda „Sa oled samasugune nagu meie, miks sa meid kardad?“ja nad viisid ta lähima oja kaldale ning lasid tal veepinnalt vastu peegelduvat pilti vaadata. „Sa ei ole lammas, sa oled lõvi!“

Sama kehtib meie kõigi kohta, tea et „You are not a sheep, you are a lion!“ või kes iganes sa usud end olevat :)

***

Nii, tegelesin natsa aega selle kõrval oleva pildiga, pusisin tükk aega – kas pole mitte kaunis (küll on kahju, et blogi lugejad seda ei näe:) Aga jah, täna olen päris palju enda sees olevate tahtmiste ja hirmudega tegelenud ning püüdnud nendest aru saada.

***

Täpselt nii, nagu fotol olev piletisaba, on seal ka mujal eraldi järjekorrad, sissepääsud ja isegi eraldi söögisaalid meestele ja naistele. See on omamoodi kogemus ning uskumatu, kui kiiresti ja kui oluliselt austus vastassoo vastu sellises olukorras kasvab:D

Minu tänase päeva peamine õppetund seisnes HEA vs HALB olemuses. Õhtuse darshani järjekorda jõudsime suht vara ja saime suht ette – Sirjel oli vaja korra ära käia, ma jäin kohta hoidma ja kõik oli veel endiselt hästi :)
Seejärel hakkas aga see rivi äkitselt väga kiiresti liikuma, teda ei olnud veel kusagil – nii pidin kõik mööda laskma ja asjad olid ühtäkki halvaks muutunud ... olin pahane ja natsa turris, sest olime tõesti hullult varakult tulnud ja väga head kohad saanud. Lõpuks tuli ta suure kiiruga ja meid lasti väravatest sisse ning pandi teiste juurde istuma.
Seal tuli aga peagi välja, et ridade sissemineku järjekord hoopis loositakse ning meie rea esimene naine võttis number ühe, nii et kuigi olime viimastena sisse saanud, lasti meid nüüd peaväravatest esimestena sisse ja kõik oli taas rohkem kui hästi.

Tõepoolest, Luulel on õigus, ei ole vist olemas head ja halba – kõik on oma heas ja halvas.

***
Tänane darshan oli nagu tõeline vauuuuu, tundsin nii välimuse kui sisemuse koha pealt sellist meeletult ülevat tunnet.
Nagin oma valges kostüümis imeilus välja, mis sest, et sarnanesin meie kultuuri mõistes kummitusega. Aga jah, kogu see asi ja üritus ja jõuluõhtu – paar korda pühkisin salvrätiga oma silmi kuivaks, aga hea ja kerge hakkas olla ka peale seda ausalt öeldes – eks see on mingil määral kindlasti non-stop tegevus – kogu see sisemaailma mõistmine, ent siiski-siiski. Kui olen juba need esimesed beebisammud ära teinud, siis päris roomama enam ei tohiks hakata. At least I hope so :) ?!

Tõeliselt püha ja pidulik ning ülev oli selle aasta 24.dets. Aitähh, olen tänulik, et mul on rõõm ja au sellest kõigest osa saada.

***

Ausalt öeldes on siin kõik justnagu unenäos või siis pigem nagu taevas. Eile õhtul olin kui ingel – üleni valges, paljajalu, süda kerge ja rõõmus. Jalutamas tähise lõunamaa taeva all. Ma pole jah oma plätasid puutunud :D
Mul ei ole siin paradiisis vaja suurt mitte midagi mõelda, millegi pärast muretsega ega midagi teha, ent ometi tekitan iseendale oma mõtlemisega probleeme – ma lihtsalt mõtlen neid välja.

***
Tunnen end pisut nagu tsirkuseahv või muu elukas, kellega koos inimesed pilti tahavad teha. Eile tuli üks India tütarlaps „Sairam madam, one photo please!“ et ma pidavat nii ilus ja teistsugune olema jne. Well, what can I say, ju ma siis olen :D
Vastutasuks sain tüki mingit minule tundmatut puuvilja?!

Hetk tagasi tuli üks India mees. Palus luba ja pani oma pisipoja mulle sülle, seejärel minu kõrvale.
Naljakas, kuidas iluideaal ning mingid põhimõtted on nii erinevad. Nende meelest on hele nahk ilus ning seepärast näevad nad palju vaeva, et ennast valgendada. Enamik meist aga omakorda arvab, et jõle äge on tõmmu nahaga olla ning seepärast pruunistame ennast :D

***

Kuna me pole mingis kuurortpiirkonnas, vaid pühas paigas, siis naised on kõik õlgadest pahkluudeni kinni kaetud – ainus koht, kust ihu paista võib, on kõht, kuna sari ei kata seda päris ära, nii et suht palju poolpaljaid kõhtusid vilgub siin ringi? Meil on pigem nagu nii, et kõht kaetud,aga käed-jalad näha ... kusjuures tegelt on hullult mugav olla nendest suurtes lohva-lohva riietes:)

***
No näed, jälle tahavad pilti teha, ainult et nad ei julgenud tulla avalikult küsima, vaid ronivad lihtsalt minu kõrval olevate kivide otsas ning teevad kaugelt pilti – ma olen tõesti vist harukordne nähtus, hakka või ise ka uskuma.
***
Ma koorin siin natsa seda suurt sari natukene ülespoole, et vähemalt käsivarredki natukene päikest saaksid – samal ajal kõndis üks paarike minust just varju all mööda, et end päikese eest kaitsta. Noh, valgendamine vs praadimine, igaühele oma :D

***
There are 3 kind of you:
The one you think you are
The one others think you are
The one you REALLY ARE!

LOVE EVER, HURT NEVER

***
Esimese jõulupüha erilisus minu jaoks seisnes selles, et hakkasin näppudega sööma. On jõuluõhtu ja ma koogin plekktaldriku pealt näppudega riisi kokku – väga lahe :D
Hiljem pooletunnine jalutuskäik palmialleel ning kaelaharjutused ja hingamine (ja, ma muidu üldjuhul ju ei hinga:)

***
Kõigepealt saa selgeks, mis on õige ja mis vale. Kui on tegu õige asjaga, siis tee seda, mis sulle rahuldust pakub. Kui pole kindel, siis ära tee midagi enne, kui oled kindel.

Otsimise kujutelm on viga. Igaüks teab juba tõde. On vaja see tõde ainult teostada, see avaldada.

***

Mõte, sõna ja tegu peavad olema üks ja seesama.

***

Tundub, et kirjutamine ei taha mitte kuidagi õnnestuda. Juba teist päeva järjest saab mul pliiats poole lause pealt tühjaks – huvitav, kas see on mingi märguanne või? Kõrvalt raamatupoest leidsin igast ägedaid India reisi märkmeraamatuid, millel kullatud leheservad ja puha – kohe tekkis eufooria, et ostaks, teeks, oleks, ent praegu läks see õnneks juba üle ja kirjutan ikka ilusti-kenasti siia edasi.

*** Seinal on järjekordne silt

REDUCE WANTS
MINIMALISE DESIRES

I want so many things
I desire even more
Sorry, sorry, aga ma tõesti ei oska praegu paremini. „Live happy! Be Happy!“ ütles mõni hetk tagasi Jhon mulle – üks poeomanik, kellega ma siin paar päeva tagasi tuttavaks sain.

***
Otsustasin, et mul on vaja vahelduseks veidikene ka maiseid asju teha – ujuma minna, ümbruskonnas ringi vaadata. See vaimne värk on teatud piirini ilus-tore, aga peaegu on mul täiega tunne, et soovin sootuks teisi asju teha.
Kui ma vahest süümekaid tunnen, et ise nii kaugele ja nii pühasse paika tulnud ning ei kasutagi neid „hüvesid“, mis siin on, vaid hakkan tavalist turisti mängima, siis meenutan endale seda kunagi kuuldud lugu mingist mehest, kes istus ja mediteeris ma ei tea kui palju aastaid, lõpuks tüdines, alistus, läks tagasi koju, sõi üle pika aja kõhu täis ning plaksti – oligi valgustunud :D

Valgustumine ei ole minu jaoks eesmärk omaette, sest ma ei ole seda isegi enda jaoks täpsemalt lahti mõtestanud, mida see minule üldse tähendaks, aga see selleks.

Siin on terves linnas vaid üks bassein, mis mõeldud turistidele, sest hind on kohalike jaoks liialt kallis. Sellele vaatamata, mõned kohalikud siin siiski käivad (kuna paljud ei oska ujuda, siis nad hulbivad seal mustade sisekummidega?), kuna see on terves ümbruskonnas ainus paik, kus naised ei ole kõriaugust jalataldadeni kinni kaetud? Noh, välismaa naised siis, sest ujumas ei kujuta küll India naist isegi ette mitte ? Praegu istub ka üks siin kalda peal - varbad ja nägu paljad, ülejäänu kõik kaetud.

***
Enne seda läheme sinna mäe otsa muuseumisse .. ei võta midagi kaasa. Hea on sedasi, tühjade kätega, ringi kõndida ja pealegi – nagunii ei ole võimalik siinset elu-olu ega keskkonda sõnadega kirjeldada ega fotokaga karpi püüda – seda on vaja siin kohapeal lihtsalt tajuda.

***
Taevane isa! Andesta meile meie võlad, nii nagu meie andeks anname Hansapangale, Ühispangale, Sampo pangale, Krediidipangale, SMS-laenule, Julianus Inkassole ja kohtutäituritele selle eest, et nad meid lihtsameelseid on sulgenud oravarattasse ning röövinud hingerahu.

See on SMS, mille Sirje just jõulude puhul sai? On ikka elu, kas pole. Meie istume siin oma paradiisis – valgetes pitsides-satsides, käime paljajalu päikese käes ning sööme papaiat .. muu elu tundub olevat justkui teine/võõras maailm. Siia on loodud imeilus taevariik, tõsiselt Jumalik keskkond – igasugune reaalsustaju kaob või siis on just õige reaalsus see, mis lõpuks ometi tekib?

***
Mul on nüüd päris oma meditatsioonikauss, mille seltsis ma aeg-ajalt istun.

***
Kui hommikul kella viiene „OM-i“ laulmine välja arvata, siis on olnud täiesti mittespirituaalne päev, aga tunnen, et see oli väga vajalik, sest me oleme rohkem kui 2 nädalat veel siin ja küll jõuab kõike, mis vaja.

***
Kuigi mõned India mehed, eriti Kashmiri omad, on oma särav-valge naeratuse ja tõmmu olemisega suht-koht jalust nõrgast võtvad, olen otsustanud siiski igas mõttes distantsi hoida. Jah, muidugi, vahest ma väga naudin neid pikalt järele vaatavaid pilke, kuid teisel hetkel ajab täiega närvi, aga kui kunagi oli ka minu unistus, et lahe, välismaa mees, siis nüüdseks on kaalukauss taas meie oma Eesti meeste poole tagasi kaldunud ja seda igas mõttes.
Loomulikult soovin, et need õhtused palmiallee jalutuskäigud, mida ma õhtuti teen ja mis muinasjuttu meenutavad, et mu kohal on suur kuu ja selge tähistaevas, sirtsud siristavad kõvasti ...et saaksin seda imelist kogemust endale kalli inimesega jagada, sest vahest on seda tänutunnet ja heaolu tunnet ja ma ei tea mis kõik tunnet hinges nii palju, et ei oska sellega midagi hakata. Ja mis ma ikka valetan, oluliselt ilusam olleks selles romantilises öös kellegiga käsikäes kõndida - samas, iseenda seltskond võib ka ikka väga jalustrabav olla, seda igas mõttes :D

***
Täna on asjad kuidagi surra-murra segamini. Natukene jama rahvusvaheliste SMSide ja nende hindadega. Lisaks sain hommikusel darshanil kõvasti riielda „This blouse is too short. Madam, you come every day, you should know!“ Aga kuidas ma siis teadma peaksin, kui eile õhtul oli mul sama pluus ja polnud probleemi – ma ei saa aru, kellel sarid seljas ja kõhud paljad, see kõik on ok, aga kui mu pluus peaaegu põlvini ei ole, siis on kohe too short :D ent noh, eks ma kuulan kenasti sõna ja püüan õhtul tublim olla. Igal juhul sain ainuüksi hommikupoolikul nii paljude emotsioonide osaliseks, et nende lahti mõtestamine ja vabastamine võtab nüüd natsa aega. Jap, olgem ausad, ega ma veel väga ei oska, ent ma õpin :D

***
Kusjuures see laste teema jätkub, et ükskõik, kuhu ma ka ei istuks, mu kõrval/ees või taga on lapsed. Sirje tõlgendas selle minu jaoks sedasi lahti, et see tähistab minu jaoks uut algust, et kõik hakkab otsast peale – lapsed peegeldavad mulle minu hetke olemust. Eks ma olen püüdnud ise ka neid „märke“ lugeda, et mida nad mulle öelda tahavad, aga mis seal salata, siisani ei ole õnnestunud?
Aga üldiselt see ema roll ja emaks olemine ... olen seda siin ühel päeval juba kirjutanud ka, ent see on tõsiselt uskumatu, kuidas ema ja laps on justkui üks. Nii armastavad, nii rahulikud, nii pühendunud, nii siirad.
Pisikesed lapsed – alates rinnalastest – on kõik kenasti terve darshani aja ehk siis 2-4 tundi paigal ja vait? Eestis oleks selline asi mõeldamatu. Esiteks juba seepärast, et ühelegi sellisele suuremale üritusele ei olegi tavaks lapsi kaasa võtta ja teiseks, kui ka oleks nii, et mitmetunnistel seminaridel käidaks pisikeste lastega, siis meie ühiskonnas pole isegi emadel kannatust 3 tundi nii vagusi paigal istuda – rääkimata sellest, et nad seda koos lapsega suudaksid..

***
Kes siis tegelikult abi vajab, kas India, kus rahvas on majanduslikus kitsikuses või Euroopa ja muu maailm, kus rahvas on hingelises kriisis ega oska armastada? Naised ei ole Naised, lapsed ei ole lapsed, pere ei ole pere ....fuck!
Mis siis tegelikult tähtis on?

***

Sellel poekutil, kellega õhtuti paaritunnistused vestluseid pean, on vist õigus. Ta väidab, et heal juhul 10% Euroopa inimestest teab, mis armastus on või kuidas armastada.

Meil oli väga pikk arutelu abielude teemal. Ta ei jõua ära imestada, kui kiiresti ja sageli meie kultuuris (ta ise on moslem nagu peaaegu kõik Kashmiri inimesed) lahku minnakse ja/või lahutatakse. Neil on nii, et mõlema suguvõsad tulevad appi probleemi lahendama, kui mingi tõsisem probleem on, aga samas tunnistas ta ise ka, et see kõik on muutumas ning juba elatakse enne abielu koos, moslemipoisid, kes korra Goas ära käinud, on hakanud õlut jooma, kuigi nende usk seda ei luba jne jne. Uskumatu, ma olen jälle tsirkuse artist, viimase 10 min jooksul 3 pildistamist. Mis toimub?

***

Loen siin vahest kordamööda Baba´t ja meie oma Luule Viilma´d. Luule kirjutab armastuse kohta nii kenasti.

„Tõeline armastus, erinevalt emotsionaalsest armumisest, ei sega millegi muu tegemist. Ta ei kiirusta, sest ta ei jää kunagi hiljaks. Naise armastus mehe südames paneb mehe südame rahulikumalt ja jõulisemalt põksuma ning mees tuleb.

Ta töö ei veni pikemaks, aga tal ei jää ka midagi tegemata. Ta ei unusta ennast sõprade seltsi napsitama, sest tal pole vaja oma pingeid maandada. Ta ei õgi enam mööduvate naiste kehavorme, sest teda kutsub tõeline armastus. Tal pole truudusega probleeme. Tarvitseb tal ainult koduuksest sisse astuda ja naisele pilk heita, kui ta saab aru, et tunne ei petnud teda.
/---/ Aga mis meie teeme. Vaevalt jõuab elu meile vastassugupoole anda, kui me hakkame teda mõõtma, kaaluma, hindama, kõikvõimalikul kombel proovile panema, veendumaks, et tegime kasulikku kaupa. Arvame, et tunneme teda, kui teame ta füüsilisi parameetreid ja edasine tundmaõppimine ei tule kõne allagi. Tegeleme temast kõige selle väljapressimisega, mis pressida annab, ja oleme rahulolematud, kui rohkem ei saa. /---/ Igaühe individuaalne elu algab iseendast. Pole vaja oodata armulikkust teistelt. Armasta ise, siis hakkab armastama ka teine. Ära kiirusta, siis jõuab selle ära oodata.“

.....vot nii on lood - kõlab ju kaunilt ?? ... ent nüüd on mul metsikult palav siin kivi peal, nii et lähen otsin mõne täiesti varjulise paiga. Hhhmmm, never satisfied :D

***
Aitähh selle hea ja ülimalt maitsva toidu eest. Ma olen selle siinse toiduga ja kätega söömisega nii ära harjunud, et see on midagi hullu :D Kõik on nii puhas, nii naturaalne, enesetunne on hea ja kerge. Kui ma üldjuhul olen selline paras rahmeldis ja kipun kõike pigem kiiresti tegema, siis siin püüan kulgeda ja muuhulgas ka süüa easy and slowly.

***Minu kaustik, minu kirjutatud jutt, minu elu – teen, mis tahan. Aga kes see MINA on? Who is I? Küsib Baba, Tolle ja ei tea, kes veel. I really don´t know actually. I even don´t know who is writing now and why? Ooooehhh, so philosophical, very nice kristi ... :D

INDIA - tee läbi enese 2/3

Uskumatu, see poekutt mäletab mind alates esimesest päevast alates, kui Putthaparthi saabusin. Teab suht täpselt, millise tänavanurga peal ja mida ma öelnud olin jne. Et neil kaupmeestel on seal omaette mäng, et nad püüavad välimuse järgi ära arvata, mis rahvusest inimesega on tegu. Noh, Putthaparthis on see suht raske, sest siin käib rahvast tõesti kogu maailmast, ma olen ainuüksi nende paari nädala jooksul ikka väga palju erinevaid rahvusi näinud.

***

Aga alguses oli ta pakkumine, et ma olen venelane, ent siis ta oli kuulnud, kui ma olin kellelegi öelnud „I don´t like to speak in Russian!“ nii et see variant oli ära kukkunud. Teine arvamine oli, et ma olen poolakas, ent kui ta oli ühel päeval mu käest küsinud „Can I help you?“ (kusjuures ma isegi ei mäletanud seda korda?), siis ma olin konkreetselt vastanud „No thank you, I´m alright!“ peale seda lauset oli ta aru saanud, et poolaka kohta räägin ma liiga head inglise keelt. Hmm, tänud, see vist nagu kompliment või nii:D
Eks sellised komplimendid panevad muidugi kõrvu liigutama, aga samas püüan asja igas mõttes rahulikult võtta

Täna rääkis ta mulle lugusid sellest, kuidas mõned sõbrad on naiste pärast Indiast ära läinud – kes Ameerikasse, kes Austraaliasse – ühed on kiirelt tagasi tulnud, sest see pidavat nii totaalselt teine (ja nende meelest hullumeelne) maailm olema, teised elavad siiani õnnelikult seal. Üks konkreetne juhtum, millest ta rääkis ning mis talle täiesti mõistusevastane oli olnud, et kutt läks Ameerikasse elama, tüdruk aga tahtis suht varsti üksinda välja minna ning poiss ei suutnud ära imestada, et kuidas selline asi üldse võimalik on - muretses ja nuttis kogu öö ja ootas naist ning suht varsti peale seda tuli sealt tulema ???

29th of December. Shalllaaaa-laaaa-la-la ...
I am happy...may-be too emotional, but that´s alright. I gave blood in the most beautiful Hospital in the world :):) It was very nice, really.
After that I drank cold milk in my friend´s shop and we were talking a lot – one German lady also game into the shop, she has been visiting this place every year during last 15 years!? Very nice lady, so balanced and she had so many interesting thoughts. I learnt a lot.

See, et keel vahepeal inglise keeleks üle läheb, tuleb iseenesest ja ma proovin järjest spontaanselt kirjutada seda, mis pastakast paberile tuleb :D

Laterdasime õhtul ka mingi tunnikese. Ta küsis, mis mul aastavahetusel plaanis on. Let me think? Mitte midagi vist :D

No hurry, no worry, no curry!

Back from Omkar – üks mango ja viil ananassi on hinge all! Siin on ikka nii mega odav kogu see värske värk. Suur papaia 2.5 EEKu, mango samamoodi, ok, ananass on suht kallis teiste asjadega võrreldes „tervelt“ 7 krooni, 1 banaan on umbes 20 senti.


OM asub igal pool – meelel, keelel, südames. Kõigepealt lausu OM keelega ja seejärel meelega. Oma tähendus on sellelgi, kui kõlab 21 x OM

5x teovõimetele
5x tajuvõimetele
5x elukandjatele (viiele elemendile)
5x inimese kestadele
1 x dziiva´le

Käisin siin enda ja Sirje rahasid vahetamas ning kogemata läksid taskus mingid pakid segamini – long story short, praeguseks on kõik ok, aga mul jäi kuidagi raske tunne hinge? Et nagu oleksin tahtnud meelega petta või et 2x asju üle ei vaadanud.

Siit aga õppetund: kõike rahaga seonduvat on vaja võtta rahulikult ja külma peaga, kontrollides asjad igaks juhuks vähemalt 2x üle.

Mina võtsin ka oma pangakontolt raha juurde – hea on, et on, kust võtta. Kas pole pangakaart mitte imeline asi :D Samas, nüüd on taas kiusatus, et tahaks seda või teist või kolmandat osta, mida pole üldse vaja tegelikult.
Patt on vist sedasi siin meditatsioonipuu all istudes selliseid materiaalseid asju mõelda, ent praegu kukkus igal juhul sedasi välja.

Täna on üldse selline kahtlane päev? Soovid ja ihad on igas mõttes meele üle võimust võtnud. No näed, ka sellest imelihtsast olukorrast, kus mul on vaba voli ilma mingite kohustusteta olla, suudan ma kerge vaevaga endale muret tekitada, suutes siia kõrvale luua ka aja illusiooni, et mul pole piisavalt aega, et kõik need asjad tehtud saaks! Tegelikult on tervelt 10 päeva veel ees.

Õpetage lapsed rääkima, vaidlema, ennast väljendama, diskuteerima, et kaoksid kõnevõimet omavad, kuid tummad inimesed. Väga palju stresse kuhjub hinge, sest ei osata iseennast väljendada nii, et teine ei solvuks või poleks hirmu teist solvata.
Teineteise hellitamine ilma sõnadeta on ka häiriv, sest on tuntav puudujääk – sõna jõud. Sõna ei osata või ei julgeta seest välja saata. Mida kauem selline tunne püsib, seda suuremaks muutub ärritus enda ja kaasa suhtes ja tunded jahenevad. Naise kannatus katkeb tavaliselt esimesena, sest naine ei suuda elada tuhmunud tunnetega. Õige naised tunded peavad kristalselt särama – siis särab ka kodu ja pere. /Luule/


Istun meie toa akna all – maailma üks ilusamatest vaadetest avardub mu kohal. See tuba on eriline justnimelt selle miljonivaate pärast :D Sai Ram selle toa eest.

Päike loojus hetk tagasi, kuu ja tähed on juba taevas, ent veel on selline mõnus hämarus. Palju negatiivsust on vist mu sees, sest täna tõmbasin darshanil selliseid vihaseid ja agressiivseid inimesi endale ligi. Üks naine peksis ees istumisest põlvili tõusnud naist oma plastikust lehvikuga ja üldse oli palju selliseid vingus nägusid.


Inimeseloom on ikka tänamatu küll – anna mulle miskit minu mõistes head kätte ning järgmisel päeval nõuan sama või rohkem, sest alla selle on läbikukkumine. Hoian kramplikult nii paljudest minevikuga seotud inimestest, olukordadest, tuleviku illusioonidest kinni, et see klammerdumine koormab. No worry, no hurry! Neid kahte lihtsat asja soovin siin järgida. 5 min hiljem. Tarvitseb mul kasvõi natukene proovida asjadest aru saada ning oma suhtumist parandada, kui asjad hakkavad muutuma :D

Jhon ütles mulle täna nii hästi „You are the boss of your mind. I also have sometimes the same thing, but usually I don´t believe what my mind is saying.“ Soovin ka mitte uskuda.

31.12.2008 Last day of this year.

„A“ on maailm
„U“ on taevas
„M“ on jumalik, väljaspool kõiki tajuvõimeid.

Üksnes kannatuse läbi pöördub meel sissepoole eneseuurimisele.

Pole olemas midagi, mida ei saaks harjutamise läbi saavutada.

Mul kummitab peas laul: „Peatage muusika, sest mu tüdruk tantsib teisega!“ ..hmm, kust see asi nüüd tuli :D

Igal juhul, Jhon saatis mu õhtul kümne paiku kenasti hotelliukseni ära, kuigi tuli välja, et siin on selline jalutamine – Kashmiri mees ja valge tüdruk – keelatud ? Et politsei pidi tulema? No kuulge,mida veel? Nii me siis kõndisimegi tegelikult eraldi tänavapoolte peal.
..“And be in the present!“ olid ta viimased sõnad, enne, kui ta läks.


Aga jah, ütleme nii, et siin pole uusaasta pidustustest jälgegi. Samamoodi, nagu ka igal õhtul, pannakse kõik kohad kell 22 või hiljemalt kl 23 kinni ning ongi vaikus, öörahu ning omamoodi on nii hea sedasi.

Kallis tütreke! Vana aasta kallid Dublinist. Imeliseimat aastavahetust! Ainult häid mõtteid ja armastust uude aastasse.
....Voodis...mis seal ikka, lähen magama ära. Happy new year Kristi Darling!“ This is very different one, but this is good, isn´t it?

Head uut aastat kullake! Follow your heart ...

1st of January 2009
Baba´s day thought algab täna sõnadega

„Truly speaking, nothing new has happened today. Do not wait the celebration of something new in Time until minutes, the hours, the days, the months add up to a year.
Celebrate the immediately suceeding second my an honest effort to get lasting joy....“

„Selle asemel, et tunda hirmu tuleviku ees, hakake parandama olevikku“ /Luule/


Elu on väljakutse – võidelge kuni lõpuni
Elu on laul – laulge seda
Elu on jumalik – veenduge selles

Ma jõudsin oma ringi tormamisega lõpuks täpselt samasse kohta välja, kust ma seda ringi alustasin. Hetkel seisan siin peavärava lähedal ning kuulan puhkpilliorkestri muusikat, mis kõvasti kõlab, ent hing ihkab mujale.

Istusin taas selle oma suure kivi otsas ning salli ära harutades võtsin ka enda „rahakoti“ kaelast ära. See oli kenasti siin minu kõrval. Hetk hiljem keerasin korraks teise külje ja see jäi mu selja taha, ent miski tunne sundis mind peaaegu kohe end tagasi keerama ning hea oli, et seda tunnet kuulda võtsin, sest hetk hiljem oleks mu rahakott ära varastatud olnud ???
Olen küll siin täiesti eraldi nurgas ja suure kivi otsas, aga ikkagi? Uuuhh, ettevaatlik tuleb olla kullake – seda tasub alati, alati kaelas hoida – noh, bassein välja arvatud vast:D

Mulle meeldib siin, tõesti-tõesti väga meeldib. Mul on juba igast ideid peast läbi käinud, et ostan juuni alguseks ühe otsa pileti Delhisse ning sealt edasi saaksin Jhoni kaasabil Kashmiri minna. Ja ärimõtteid, kuidas saaks hakata neid salle ja värke Eestis müüma, et teeks sellise India poe vms. Nagunii tõuseb kogu see vaimsus ning siin viljeletav mõtteviis kogu maailmas väga hinda. .... ja fakt, et eile, kui olin taas korra selle algkooli värgi peale mõelnud, sedasama poissi nägin, kes mulle tolle visiitkaardi andis, mille ma ära kaotasin ?! Süda oleks justkui midagi ära tundnud?!


Step by step, day by day astub ta mu südamesse üha sügavama jälje. Aga mina kardan . soovin armastada ja olla armastatud, ent kui mulle see võimalus nina ette laiali laotatakse, siis löön ma põnnama.

„Which paradise do you come from?“ ütles üks Jhoni sõber just praegu. Well, selline meelitamine on osa nende kaubandusest :D nii et väga tõsiselt nendesse lausetesse suhtuda ei tohi.

.....aga täna teen ma neidsamu tegevusi rahulikult ja hea meelega. Ma olen siinoleku ajal väga palju muutunud. Väline muutus on vaid sisemiste nihete tulemus, muud ei midagi. Noh, riiete ostmise tulemus ka muidugi :D Aga jah, hommikul võtsin oma lilla küünelaki maha ning panin kena roosa laki peale – olen ikka väga tibi. Olen õppinud, kuidas olla naine :) ..üldse on kuidagi palju asju hakanud paika loksuma.

„Kui õpilane on valmis, siis õpetaja saabub!“ tunnen seda praegu iseenda peal suurepäraselt. Ma olen kõigi neid negatiivseid kogemusi vajanud, vastasel juhul poleks ma viitsinud iseenda kallal nii palju vaeva näha.

Jhon on hetkel minu jaoks suur õpetaja, kusjuures vist on tõsi see, et murtud südant saab vist tõesti kõige paremini ravida aja ja armastuse abil ?!

„Aja raiskamine on suurim rumalus. Inimene ollakse siin ja praegu. Siin ja praegu on võimalus saavutada ülim siht elus“

Olen ilus ja puhanud ja rahulik :)


Money comes and goes.
Morality comes and grows

What man meets in life is destiny
And how one meets it is self effort.

Be good
Do good
See good

Kõrvaloleval pildil oleva mehe nägu on nats ahvistunud, muidu olen ju lausa kunstnik, kas pole :D? Minu ümber kogunes hulk uudishimulikke, kes tahtsid näha, mida ma teen. Well, mul on palav kusjuures. Mõistus peksab segast, mõtted tiirutavad kontrollimatult peas ringi.

Love is giving and forgiving Yes, yes easy to say, little bit harder to do :):)

INDIA - tee läbi enese 3/3

Hingamise päev

Olen nii kaua selle poole püüelnud ja seda soovinud, et pühapäev oleks tõesti see PÜHA päev ehk hingamise päev.

Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, aga seitsmendal päeval puhka.
Tänapäeva moodsas ühiskonnas ja selle virr-varri sees pole enamikel aega seda endale lubada ???

Mul ka ei olnud, noh, ok "ei ole olnud" ... ehk siis teisisõnu, ma ei ole seda piisavalt oluliseks pidanud, et selle jaoks aega võtta.

Täna võtsin - tegin esmaspäevased kooliasjad juba eile ära ning muud tegemised-toimetused ka, nii et täna on niisama olesklesime ning mõtete mõlgutamise päev (noh, mitte et ma seda muidu ei teeks:)

Aga jah, neljapäev oli mul õnnelik päev just ses osas, et koolis olles õnnestus absoluutselt kõik - õhinaga tegid kaasa ka need, kes tavaliselt väga midagi ei tee ja kogu see värk toimis ning südames oli metsik rahulolu ...

Kuigi üldiselt mõlguvad mul siin juba mitmendat nädalat taas äramineku plaanid meelel ja keelel. Ma siin talvel mõtlesin, et suvevaheaja võiks/peaks kuidagi huvitavamaks tegema ning uurisin isegi suht konkreetseid Kreeka pakkumisi, aga sinna see mõte jäi, ent nüüd, kui Liva Aafrikast tagasi tuli ning tal Lätis külas käisin ning need lingid talle edastasin ja kuulsin, et nad mõlemad lendavad pooleks aastaks Corfu saarele...hmmmm, hakkas ka minu mõte tööle.

Eriti peale seda, kui Liva oma kirja lõppu lisas rea

"P.s. one I have understood-I don`t want usual life!!!!!!!!!!" Well, what can I say, who would? Ent sellele vaatamata elab enamik inimesi lihtsalt päeva õhtusse veeretades ja järgmist palgapäeva oodates. Kurat, kurat, kurat ütleks kohe selle peale, närvi ajab selline värk :)

Dilemmat tekitab see, kui ise ka ei oska välja mõelda, kas ja mida siis lõppude lõpuks ikkagi teha või kuidas ennast teostada. Näiteks praegu ei saa vapsee aru, kas soovin lihtsalt siit taas vahelduse mõttes mõneks kuuks rändama ja uusi kogemusi hankima minna või siis on see taas miskit enese eest põgenemise sarnast, et juhe on koos ning endaga tegelemise ning asjade lahendamise asemel põrutaks hoopis minema ???

Igal juhul otsisin omal käel päris mitmeid variante, et kui saaks ka Corfule, kus Jana ja Liva end juba sisse seadsid ja kui saaks mingi 2-max 2.5 kuud, siis tegelt läheks ikka küll.

Elu on ju elamiseks, kuigi nii tihti, nii tihti unustan selle sootuks ning toimetan nina maas mingeid n-ö kohustuslikke tegemisi, unustades iseenda ja kõik muu, millest mingil hetkel unistanud olen.

Ehk siis taas jõuan tagasi tarkade sõnade juurde, et kõige olulisem asi elus on otsustada, mis on kõige olulisem ??? ...ning vot seda ma ei teagi, aga ma tean ja tunnen, et sedasi, nagu praegu, ei ole igal juhul õige. Olen sellest varsti sada korda kirjutanud ja teine sada korda sellest ka kindlasti mõelnud, et teha mitut asja natukene - see rebib ja tirib ja ahistab ...vähemalt minu jaoks ei ole see õige!!!

Foto võetud: http://www.hot.ee/usui/udus.jpg

Esmaspäeva hommik

Üks tund on selja taga, teine õnneks vaba ... uskumatu, õpetajana ei tohiks vist sedasi isegi mõelda mitte, avalikult tunnistamisest rääkimata, aga mida ma teha saan, kui see kool kohati emotsionaalselt juba 45 minutiga läbi küpsetab, et ajud on pehmed ning igasugune soov midagi teha kadunud.

Imetlen järjest enam pedagooge, kes siin sellest süsteemis aastaid ja aastakümneid vastu peavad ning end selle kõige juures kehtestada suudavad, nii et aine antud ning õpilaste austus olemas. Mulle selline värk ikka ei sobi...sobib, aga vahest harva, siis kui mul endal on metsikult energiat ja tahtmist ja viitsimist, aga niikui endal on kasvõi mõni üksik pisiasi häirimas, siis ongi juba suht pe.......s ja tekib tunne "Milleks see kõik?"

Ometi tean, et mõnel teisel päeval rääkiskin hoopis vastupidist juttu - sellest, kuidas on hea teha tööd, mis reaalselt kellegi teise elu (mis sest, et natuke:) mõjutab, et koolis pole ükski päev eelmisega sarnane, et lapsed on oma olemuselt head, ent nad lihtsalt ei oska end teisiti väljendada .....jne, jne, jne .....

Või äkki on mul see õppetund õpitud ja see eluetapp hakkab läbi saama?! Lugesin just kusagilt: "Elu on liialt lühike selleks, et kulutada päevagi tööle, mis sulle ei meeldi." Samas, elu ja reaalsus on ju siiski vähe teine, sest olgem ausad, sedasi mõeldes, tuleks suurem enamus inimesi töölt ära ja mis siis edasi saab?????

Arukas väikevenna ütleks selle peale:
"Ära oota ega looda konkreetselt midagi, ent ära ka välista midagi" aga väga tahaks ju osata vastata küsimusele: "Kuhu ja kuidas edasi?" vahest käivad endiselt välismaa mõtted peas, ent mingil määral on see nähtud-käidud rada, ei ole seal midagi taevas sinisem, ega rohi rohelisem ... hea on lihtsalt mõelda, et kui ometi pääseks minema siit, vot siis ma oleks ja teeks ja käiks, ent see "mina", kes minuga kaasa tuleb, hakkaks juba natukese aja pärast taas oma joru ajama, nii et ses suhtes ei ole üldse vahet, kus olla.

Welcome back ...!

Kellele see "Welcome back ..!" täpselt mõeldud on, seda ma ei tea. Kõige rohkem vist mulle endale ja siis ehk nendele mõnele, kes peale minu siia vahest satuvad :D

Jube popilt kõlaks lause, et mul on viimasel ajal nii kiire olnud, et tõesti pole enam üldse kirjutada saanud ... kuigi tean väga hästi, et kõige jaoks, mis oluline, leiaks alati aega, kui tahaks, ent samas on erinevaid tegemisi tõesti üle keskmise palju olnud ning mida aeg edasi, seda mõttetum sellisel kujul kirjutamine tundub. Justkui ehitaks mingit välist fassaadi - aga vahest siiski tuleb selline justnimelt blogi kirjutamise tuhin peale, nii et siin ma nüüd siis jälle olen ja jagan oma mõtteid.

Mis siis toimub?
Ikka kool, kool, kool + aprilli alguses Ossmetiga 4 päeva Ehitusmessil, nüüd eelmisel nädalal Sisustus- ja Interjöör. Mõlemal olime uue lasertehnoloogiaga väljas. Jap, kes soovib laserlõikuse või -graveerimise teenust, siis pöörduge firma OÜ Ossmet poole :)


Tegelt, mida aeg edasi, seda enam süveneb minus identiteedikriis, et aru ma ei saa, kes ma siis ikkagi olen ja mida ma teen?
Kohati naudin seda, et toimetan (kohati tõmblen) mitmel rindel, sest mulle meeldib asjatada ja asjalik olla, ent samas tunnen end lõhestunud isiksusena, kes teeb justkui paljusid asju, kuid asja miinus on see, et mitte ühtegi neist ei saa ma seetõttu täie pühendumusega teha !!??
Samas on viimasel ajal tekkinud küsimus, et kas mu praeguste tegevuste hulgas on üldse see, millele ma end pühendada soovin???
Ajal, mil Eestis jääb igal nädalal rohkem kui 1000 inimest töötuks, tunnen end muidugi tõeliselt tänamatu tegelasena, et ainuüksi endale selliseid mõtteid luban...tänulik peaksin olema, et üldse töö olemas on ja veel rohkem tänulik selle eest, et mul neid lausa kaks on :) Teisalt on jällegi ka see massiline töötuks jäämine nii kaua "võõras mure", kuni isiklikult pihta ei saa. Kurb, aga tõsi. Tõsi, aga kurb.
Võib-olla on halb paralleel, ent see on sama, nagu autoõnnetustega, mida iga päev uudistest kuuleme/loeme, et nii mitu inimest sai vigastada ja/või surma. Kuni need on meie jaoks "keegi teine kusagil mujal", siis ....njahhh, mis sa teed, elu on selline - teisalt on see ju normaalne, sest ega kõigi eest saa ka südant valutada.

Viimase nädala jooksul olen seoses oma kooliasjadega loonud 2 uut blogi, et vaatan, kuidas toimivad. Kuna osalen praegu õpetajate Digitiigri koolitusel ka, siis saan neid ka oma sealse lõputöö raames esitleda, et kuidas õpilased need vastu võtavad.

http://www.ingliseriigieksam.blogspot.com/
http://www.meieklasslihulas.blogspot.com/

...aga ok nüüd, kuna ma tegin paralleelselt veel ühte tõlketööd (masendav, on laupäeva õhtu ja ma tõlgin, aga tuju tuli peale ja mõtlesin, et teen ära, nii et tegelt pigem vaba tahe või nii:), siis nüüd on kell juba märkamatult päris palju saanud, nii et õige pea hakkab südaöö saabuma.

Lugesin siin miski päeva (olen viimasel ajal õnneks jälle päris palju lugema hakanud:) Brian Tracy mõtteterasid ning leidsin sealt ühe sellise

"Need, kellel eesmärgid puuduvad,
on igaveseks määratud tööd tegema nende heaks,
kellel eesmärgid olemas on"

..hmmm, ma lähen nüüd teki alla, eks igaüks teeb sellest omad järeldused.

Learn to love :)

Learn To Love

View more presentations from tvm.baiju.

Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest

/---/
"Solidaarsus põhineb mõistmisel. Nii selle mõistmisel, mis toimub meie ümber, lähemal ja kaugemal. Kuid ka ligimese, tema olukorra mõistmisel. Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast me ühist koormat.

Just praegu on õige aeg aduda, et me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ning vabaduse otsustada inimlike väärtuste kasuks. Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest, luksuskaupadest ja kahjurõõmust teiste inimeste „tõehetke“ üle.

Elukvaliteedi summaks on vaimsed väärtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, õnnelikud lapsed ja tugev ühistunne. Just neisse tuleb investeerida oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet.

Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

Kui näeme tänastes raskustes võimalust taas alustada, taas elustuda, taas sündida teadmiste ja kogemustega, mida elu vabas riigis on meile juba andnud, siis me saame hakkama."

Väljavõte President Toomas Hendrik Ilvese Vabariigi aastapäeva kõnest

http://www.president.ee/et/ametitegevus/k6ned.php

Sa tuled tagasi ? Tee ruttu !

TÕELINE SÕBER

Sa laimasid mind ?
Saame üle !

Sa rääkisid mind taga ?
Kelle asi !

Sa valetasid mulle ?
Pole viga !

Sa petsid mind ?
No mis seal ikka !

Sa lähed ära ?
Ootan tagasi !

Sa leidsid uue ?
Olen kurb.

Sa tuled tagasi ?
Tee ruttu !

Sa armastad mind jälle ?
Jõle kihvt !

/Janek Mäggi. Nädala Värss Postimees 14.02.2009/

Foto: http://images-cdn01.associatedcontent.com/image/A2260/226053/300_226053.jpg


Täna on üks nendest päevadest, mil saan taas aru, kui lihtne on tarkuseteri vasakule ja paremale loopida, ent kui palju raskem on ise igapäevaselt nende järgi toimida.

Kõik on justkui hästi - nii palju on asju ja olukordi, mille eest tänulik olla, ent ometi möllab minu sees suuremat sorti rahulolematus. Fakt on see, et ma sunnin end tegema neid asju, mida ma teen !!?? Jah, needsamad asjad pakuvad mulle kohati suurt rahuldust ja teevad rõõmu, ent valdavas osas taon endale piltlikult öeldes jalaga p.....sse, et need ometi tehtud teeks.

Ja kõige rohkem ajab veel närvi see, et lõpptulemusena lähebki enamik aega ja energiat selle põdemise ja sundimise peale, kuna tegevus iseenesest ei olegi midagi hullu !!?? ......mnjaaaaahhhh..... aga targutada oskame me kõik ja teistele nõu anda :D

"Mina olen sinu sõber,meie jutt ei ole tavaline ...."

***
Kui Sa tahaksid nutta, siis helista mulle.
Ma ei luba, et panen Su naerma, kuid ma võin nutta koos Sinuga.
***

Kui Sa tunned, et tahad ära joosta, siis ära pelga mulle helistada. Ma ei luba, et palun Sul peatuda, aga ma võin joosta koos Sinuga.
***
Kui Sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata, helista mulle ja ma luban, et olen hästi vaikselt.
***
....AGA ... kui Sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta ... tule mind kiirelt vaatama, võib-olla vajan ma SIND.


Süda on pärit http://g-ecx.images-amazon.com/images/G/01/askville/137733_9484616_mywrite/love.jpg



Mitte millelgi,

mis meid ees ootab,

pole loogikat.

Me saame asjadest aru vaid

SÜDAMEGA

/Paulo Coelho/

*

*

*



http://i196.photobucket.com/albums/aa227/zeks_photos/comments%202/Love_3_by_mjagiellicz.jpg

Teine blogi veel ....

Täna siis nägin päris mitu tundi vaeva ... mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin - noh, vähemalt pisikese alguse.

Mul on see idee juba mõnda aega siin kahe kõrva vahel ringi keerelnud, täna panin siis esimesed read "paberile", et oleks mingi alus, kust jätkata, kui inspiratsioon taas peale peaks tulema.

Nii et palun, vaatamiseks ja arvamusavaldusteks on avatud http://sinuvoimalused.blogspot.com/

Olles viimasel ajal pigem selline mitte väga materiaalne inimene, äratas minus ometi huvi artikkel, mille otsa sattusin seise blogi linkide nimekirja kokku pannes "Kuidas oma sissetulekut kahekordistada?"

Igaüks on tegelikult kas teadlikult või ebateadlikult otsustanud olla praegu rahaliselt just seal, kus ta on. Ja seda oma tegemiste ja tegemata jätmiste kaudu. See võib mõne inimese jaoks kõlada ebameeldivalt ja isegi tänitavalt, kuid fakt jääb faktiks. /Brian Tracy/ http://www.director.ee/index.php?artikkel=871

Life is a game - play it !

LIFE IS A GAME - PLAY IT !!!

Sattusin üle pika aja enda blogi lehele ... ja tead, mida ??? Ma tõesti, tõesti igatsen seda värki. Jap, ma kirjutan ikka - viimase kuuga sai just paks A-4 kaustik täis, aga see siin on igas mõttes teine värk, sest siin tekib arutelusid, siin tekib uusi põnevaid arvamusi jne.

Üks anonüümne inimene oli näiteks jätnud mõni aeg tagasi sellise kommentaari, millega ma olen nii, nii nõus, et ma loodan, et Sa ei pahanda, et selle siia panen.

"Miski pole tähtis!

Elus on kolm asja tähtsad, mina ise nimetan seda KPKs.(kepp,papp,kodu) Olen aru saanud, et inimesed tegutsevad selle kolme asja ajel. Kui need asjad olemas, saab elust rõõmu tunda. Kuidagi räige, aga elades poolsajandit ja surakas peale, kas jumalast looduna või ahvist arenenenuna-selle ajaga mingit sugavamat rahulolu ei saavuta. Ja kui inimesed oskaksid KPKs rõõmu tunda poleks inimestel muret. Ajalugu on näidanud, et kõige õnnelikumad inimesed on need, kes kõige vähem mõtlevad. kes on mõelnud midagi ülla eesmärgi nimel m: teaduses, hariduses, filosoofias, selleks ajaks on tavaliselt nad hukka saanud, kui nende üllaid ideid inimkond on rakendama hakkanud. nagu mu isa ütles lihtsuses peitub geniaalsus. nii siis olengi proovinud elada lihtsalt, mõelda lihtsalt, süüa lihtsalt, ja magada lihtsalt. Kõike seda kasutada KPKs on lõpptulemuseks see-ise õnnelik, naine õnnelik , mees õnnelik, lapsed õnnelikud, kaasmaalased õnnelikud..või milles muus peakski leiduma elu mõtte või õnn või rahulolu" /Anonüümne Autor:/

Just nüüd, mõni sekund tagasi, kui selle kommentaari avastasin, otsustasin, et soovin taas oma blogi kirjutama hakata, sest kuidagi nii palju asju on kogunenud, mida sooviks jagada, et ehk leidub mõttekaaslasi ...

Mis seda blogi pealkirja "Silmapiir ei ole piir.." ja peamist tunnuslauset "Pole otseteed sinna, kuhu jõudmine on vaeva väärt!" puudutab, siis see on omaette jutt.

Minu mingi pikk ja suur ja kauge ring hakkab vaikselt vist kulmineeruma - see on uskumatu, milliseid väljakutseid ning keerdkäike Elul varuks on. Jap, sel hetkel, kui kõik näiliselt justkui kokku variseb, vasardab peas vaid üks küsimus: "Miks mina? Millega ma selle ära olen teeninud?" kuid mida vanemaks :D ma saan, seda enam hakkan mõistma tõsiasja, et inimene tõepoolest õpib ainult kannatades.

Usun ja loodan, et senine surra-murra on aidanud ja aitab ka edasipidi iseennast ning teisi paremini mõistma õppida ja igas mõttes paremaks inimeseks saada ... uuuuuu, shalllaalllaaa, nii poeetiline :):) Aga tõesti, kasvõi needsamad fotod, mida siit kõrvalt näha saab. See on aeg, see on kvaliteetaeg iseenda ja minule kallite inimestega MEIE KODUS. Need on sündmused ja mälestused, mida ei saa osta ka miljoni dollari eest - need tuleb lihtsalt ise tekitada. Ainus hind, mis maksta tuleb, on aeg !

...mul on nüüd kiire, jap, vaatamata rahulikule maaelule on ka minul vahest endiselt kiire :D ja kuigi mul oleks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju veel Sinuga ja Teie kõigiga arutada, siis panen siinkohal praegu punkti.

Aaaaa, eiii, seda tahan ka veel korrata, et tõesti:

ELU ON VAID MÄNG - MÄNGI SEDA, enne kui GAME OVER tuleb !!!???

Tõepoolest, miski ei ole ju tähtis ...

Sorasin enda lauasahtlis ning leidsin ühe kaardi. See on punakas A.Le Coq´i logo ning pudeliga kaart, mille Laura mulle 18ndaks sünnipäevaks kinkinud on.

Täiskasvanute maailma kvalifitseerumise puhul on ta kirjutanud sellised read.

"Kui miski ei ole tähtis

ja tõepoolest,

miski ei ole ju tähtis,

siis just kõige vähem tähtsamad asjad

on kõige tähtsamad"

Olen peaaegu terve nädalavahetuse mõelnud. Üllatus-üllatus, kas tõesti ??!! Nagu see oleks mingi mega harv juhus või midagi muud eriskummalist :D

Olen mõelnud peamiselt kahest asjast: enda elust ning inimestest enda ümber - nii nendest, kes praegu mu kõrval, ent rohkem siiski nendest, kes kusagil mujal oma elu elavad.

Kool on ses suhtes "nõme", et see pole tavaline töökoht, kus lihtsalt kohal käia ning kui enam ei meeldi, siis ütlen lihtsalt ülemusele: "Vabandage! Ma soovin lahkuda!"

Ei, ma ei taha koolist ära tulla, ent kuidagi hirmutav on see, kuidas ta seob. Nagu igas mõttes ning kui vahest keerlevadki peas mõtted, et ma sooviks ikkagi midagi muud teha, siis ei ole mitte "bossiga" rääkimine see raske osa, vaid kõik need särasilmad, kes küsivalt mulle otsa vaataksid???

Aga see pole üksnes kooliga seotud. Üleüldse kardan sellist siduvat värki vist, sest sel juhul on mul kogu aeg tunne, et äkki miski muu läheb minust mööda või ma jään millestki ilma vms.

Lugesin taas Coelho järjekordset raamatut ning ta kirjutab seal peategelase kohta nii õigesti:

"Ta tahaks läbi käia kõik teed ja tulemuseks on see, et ta ei käi läbi ühtegi!" vahest kardan ja mõtlen iseenda kohta sedasama, et kõike nagu tahaks, ent samas - kõike seda saades avastan taas, et ikka hoopis midagi muud tahaks ning järjekordne teerada jääb pooleli.

"Mille jaoks me siin oleme? Paljud usuvad, et leiavad vastuse religioonist või materialismist. Osa langeb meeleheitesse ja raiskab kogu oma elu ja õnne, et selle tähendust mõista. Vaid üksikud lepivad, et see küsimus jääb vastuseta ja elavad hetkes, muretsemata tulemuste ja tagajärgede pärast"

/"Brida" Paulo Coleho lk 158/

Just seda ma teinud olengi, peaaegu kogu oma teadliku elu - nii kaua, kui ma mäletan. Muudkui aga esitanud küsimusi, palju küsimusi ning kulutanud metsikult aega, energiat ning seda ainust praegust hetke, mis mul on, et lahendada "elu müsteerium", et saada teada: "Miks ma siin ikkagi olen? Kas see koht, kus ma praegu olen, on ikka see õige?

... ja just siis, keset neid mõtterännakuid leidsingi sahtlist selle kaardi ning mõtlesin: "Aga tegelikult ei olegi ju mitte miski tähtis ..või ehk siiski ?"

Elu on peaaegu ilus ... ainus, mille/kelle järele tõeliselt igatsen, on need inimesed -sõbrad/tuttavad-, kes kõik mujal elavad ning see olukord tekitab vahest tunde, et ma olen peaaegu täiesti erakuks hakanud :D

Kui keegi teist, mulle kallitest inimestest, siia satub ning neid ridu loeb, siis teadke, et ma pole teid unustanud ning IGATSEN TEIE JÄRELE: igatsen neid jagatud unistusi ning lõputuid arutelusid, ent käin praegu oma Teel (koos kahe koeraga valdavalt:) Teel, mille osas ma küll päris kindel pole, aga ma katsetan :):) !

"Ära kunagi tunne häbi. Võta vastu, mida elu pakub ja joo tühjaks karikad, mis su ees seisavad. Kõiki veine tuleb juua - mõnda lonksukese, mõnda terve pudeli.

"Mille järgi ma vahet teen?"
"Maitse järgi. Hea veini tunneb ära ainult see, kes on kibedat proovinud!"

/Coelho/

Ma ei ole kindel, kas mul on praegu käsil hea või kibe vein, vist selline harju keskmine :), ent veidid pidavat ju aastate lisandudes paremaks minema, nii et who knows, kuhu see värk välja viib, ent ma tõesti tahaksin osata elada nii, et ei muretse ega mõtle tulemustele ega tagajärgedele, sest kõik, mis ma elus üldse plaaninud olen - kõige kohta on elul on sootuks teine plaan olnud, nii et tegelikult, mõistusega võttes, võiksin ju aru saada, et pole mõtet enda aega raisata selle värgiga, vaid Elu usaldada .... aga inimene ei pidavatki loogiline olema, nii et ju see pole ainult minu probleem :D

On 2 võimalust

Kui olen valmis mistahes olukorda vabaks laskma, siis tekib kaks võimalust :

1. see olukord muutub ja asendatatkse parema variandiga
2. kõnealune olukord laheneb imelisel moel

Nii lihtne on mõtteteri loopida ning päris kindlasti on see tõde, ent kes aitaks olukordi ja inimesi vabaks anda !?

Nii et tegelt võib kahe võimaluse all mõista ka seda:

1. ma õpin inimesi/olukordi vabaks andma
2. ma hoian kramplikult kinni kõigest, mis kunagi juhtunud ning takistan endal elus edasi liikumast

Valik peaks nagu lihtne olema või mis? Mõistusega võttes küll jah ... :):)

Ja sinna ta läkski ...

Meigo sattus eile minu blogi lehele ja ütles: "Kristi, sa pole terve suve midagi kirjutanud?"
Ma vastasin seepeale, et ühel korral ju kirjutasin.
"See oli 31. mai, see ei lähe arvesse!" ütles ta seepeale ....

Ja ongi nii. Terve suvi on mööda saanud nii, et pole siia ridagi kirjutanud - noh, mis seal ikka. Ju siis ei tundnud mingit soovi ega vajadust, muud ei midagi :):)

On olnud huvitav, ent vastuoluline suvi. Mul pole enam aastaid nii palju aega olnud, kui viimastel kuudel - see on lausa imelik ja võõras OLEMINE ning tekitanud minus suure soovi siiski midagi "asjalikku" ette võtta.
Palju aega on hea ja mõnus, ent mida rohkem seda on, seda vähem ma üldse midagi teha viitsin ning see on mõnes mõttes siiski lõks, kuhu on kerge kukkuda.

Õpetaja ametiga seoses saadud suvepuhkus on mu olemuselt taas lapseks muutnud. Ma ise arvan vähemalt nii, et see on õpetaja rolli süü:)
Kuidas muidu selgitada 4 laagrit, millest osa olen võtnud. Mõtlematuid ja spontaanseid autosõite täiesti suvalistesse kohtadesse ja metsikus koguses niisama surnuks löödud aega ??? :D

Joonistada, joonistada - mulle meeldib joonistada. Minu ainus loogiline põhjendus sellele tegevusele on see, et olen kunagi pisikesena aastaid kunstikoolis käinud. Ma ei lase end häirida, et see talent on aastatega kuhugi peitu pugenud - olen terve paksu ploki täis kritseldanud (see vist õigem sõna, kui joonistamine:)

Olen paljusid enda ümber julgustanud: "Mõtle välja, mida sa TEGELIKULT teha soovid ja tee seda!" Samas olen jõudnud jälle olukorda, kus seda küsimust iseendalt korduvalt küsin ??!! Nii lihtne on ju kõrvalt teisi vaadata ja nõu anda - kes seda ei oskaks, meie kõik ju, ent peeglisse vaadata ja seda kõike iseenda peal reaalselt praktiseerida, kes küll seda oskaks???

.... nii et olengi praegu vaid üksainus KÜSIMÄRK. On mõned asjad, mille olen enda südameasjaks teinud ja sellest ma lähema aasta jooksul ei loobu, ent on palju muid nüansse, mida saaksin väga oluliselt muuta, kui ma seda soovin, ent probleem ongi selles, et ma tea, mida ma soovin. Üks tark onu on kunagi öelnud: "Me võime saavutada kõike, mida tahame, kui me vaid teame, mida tahame!"
Tean, et mõni aeg tagasi mõtlesin, et jeerum, see on ju nii lihtne. Kirjutan aga üles, mida kõike ma soovin, kus käia, mida teha - ent ohhooo üllatus on olnud see, kuidas see vist ei olegi ikka tegelikult see!?
Mõistus suudab ju igast ilusaid imeasju välja mõelda, mida võiks ju tahta, ent kui see kõik käes, siis südames ei ole seda rahu ?

We live in a beautiful world ...

See on lihtsalt laul, mis just mängis "We live in a beautifyl world..." ja taas tuli tunne, et nii ju ongi ja sealt ka pealtkiri. Palju on juhtunud, aga ma ei oska seda vist sõnades väljendada - kuidagi ehk saab ka, nii et ma proovin natukene mingist elukillust ülevaate anda.
Kõrvalolev lõke on meie lõke - viimase nädala jooksul olen kaks korda oma tooliga sellise kõrval istunud. Alates südaööst, kuni varaste hommikutundideni. Ööl vastu kolmapäeva kuni kella 4-ni välja.

Lihtsalt nii ilus oli seal lõkke kõrval soojas istuda, vaadata, kuidas öö tuli ja siis kohe sama kiirelt ka läks, sest sisuliselt väga kottpimedaks enam ju ei lähegi. Päike kaob ning siis juba õige pea taas tõuseb ning terve öö jooksul ei olnud vist ainsatki hetke, kus oleks vaikus olnud - mõni lind laulis kogu aeg !

Aga hea oli mõelda, et on töönädala keskpaik, aga mina laman siin tähistaeva all ning kellaajal ei ole absoluutselt mingit tähtsust ... seda vist nimetataksegi vabaduseks :) Lugesin enda unistuste raamatut - vahest hakkab isegi natukene hirmus, sest kuigi kontekst on oluliselt muutunud, on ikka uskumatult palju asju nii läinud, kuidas ma kunagi kirjutanud olen ning teine sama palju on peagi juhtumas.

Ja nii minu elukene siin maanurgas veerebki ... eks see ongi põhjus, miks ma arvutist veidi ära võõrdunud olen, sest kui mõned tööasjad välja arvata, siis ma suht väldin niisama siin taga istumist ning kirjutamise asemel olen avastanud joonistusploki, kus ma saan oma mõtted koos kõikvõimalike kritseldustega üles täheldada ning idee saab hoopis paremini edasi antud.
Mis suve puudutab, siis mul on endiselt käsil meie Lopa "muutumismäng" - ma ise kutsun neid koristustöid ja muid ehituslikke tegemisi sedasi, siis vähe lõbusam siin toimetada.
Täna, kuna ema oli ka taas kodumail, tegimegi pere ümarlaua, et mida ja kuidas kõige mõttekam edasi toimetada oleks.

Ma vist eriti kuhugi ei lähe, vahest ja natukeseks ikka, aga üldiselt kavatsen suht paikne olla, eks näis, kuidas see välja kukub, aga tunnen, kuidas mööda maailma tuuritamistest, lendamistest, reisimistest, ringi tõmblemistest on mingiks perioodiks kopp ees ning naudin vaikset maainimese elu (noh, nagu mütsistki näha ehk, kas pole mitte kaunis:)
Igas mõttes kojujõudmise tunne on, et ma enam ei saa üldse aru, kuidas ma varem ... ah, see on lõputu jutt, et kuidas ja mis ja miks ja mis siis, kui ... ?? kui ma vaid oleks osanud, kui ma vaid oleksin teadnud, kui teisiti kõik asjad praegu oleksid jne jne.
Eks kogu see virr-varr keerleb ikka aeg-ajalt peas ning siis vihastan enda peale, et miks ma seepärast siis ka selle praeguse hetke ära pean rikkuma ning siis läheb see jälle üle ja ongi olemas - mõneks ajaks, he-he !

Lihtsalt imelik on ju see tunne, et see ongi vist see, mida ma siiani kogu elu olen kõikjalt otsinud. Kuidas on võimalik, et see hingerahu ei asugi mägede taga? Kuidas on võimalik, et keegi teine inimene ei saagi seda tekitada, kui, siis ainult ajutiselt ... ja sedasi on oht lõputult targutada :)

PS! see sissekanne on spetsiaalse pühendusega Laurale, kes muidu iga päev tühja vaatab, kas olen kirjutanud või ei - nüüd siis üle paari nädala midagi uut lugeda... ja kusjuures mulle hakkab see mõte järjest rohkem meeldima, et ehk saadki millalgi oma kaksikutega siia tulla :)

Aega pole olemas ...

"Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu"

... ja kas ma nutan või naeran sedasi ongi juuuuuuu .... kuradi kaua võtab lihtsalt aega see arusaamise värk !?

Minevikku pole enam olemas, see on illusioon. Tulevikku pole veel olemas, seegi on illusioon. Seega jääbki alles vaid üks ja ainus praegune hetk ning isegi, kui tulevik saabub, siis minuni jõuab ta alati siis praeguses hetkes, nii et sisuliselt ei olegi muud peale "SIIN ja PRAEGU" olemas :)

"Yesterday is history, tomorrow is mystery, all we ever have is NOW !"

***

SIHT versus EESMÄRK

See on juba korra blogisse kirja pandud, aga kuna seesama teema on minu elus taas aktuaalne, "kaevasin" selle teksti üles ja panen uuesti siia.

Eelkõige on see mõeldud mulle endale, sest kipun taas pea laiali otsas mõttetult ringi tormama, end tagant kiirustama/sundima, ilma et märkaksin, mis siin ja praegu minu elus toimub !!??

Minu ja Sirje Uusbeki (Luule Viilma sõber ja mõttekaaslane) kohtumine 2007.a kevadel
/valikuline väljakirjutus diktofonilindilt/

-----------------------

Siht ja eesmärk on kaks erinevat asja, sellest oleks vaja aru saada ja seda mõista.

Kui Sa sead endale eemärgi, et ma tahan seda asja saada, näiteks tahan seda doktorikraadi saada, siis Sa hakkad ennast piitsutama ja Sa ei tunne mõnu protsessist endast.
Kui Sa siis doktoriks oled saanud ja kaks raamatut valmis oled kirjutanud, siis noh, kolm päeva sind õnnitletakse, mis siis saab?

Siis paned ruttu uue eesmärgi, sest Sa tahad tunnustust – see on enesetõestuse nimel elamine.

Sul on vaja sättida siht. Tore oleks, kui see doktrikraad tuleks, ja teha seda sellel alal, mis sind huvitab, et olla protsessis.

Siis ühel hetkel Sa mõted, et mul on ükskõik, mis saab, aga see töö on nii põnev, nii huvitav - see on eneseteostuse nimel elamine.

Siis tulemus tuleb see aasta või kümne aasta pärast, aga Sa naudid seda protsessi. Siht on see, et ühel sihil on üldjuhul mitu väikseid eemärke ja alati võib eesmärk muutuda millekski muuks, see on loominguline ellusuhtumine. Kui Sa tekitad eesmärgi, siis "märgi" sõna näitab juba, et sihid midagi kindlat ja konkreetset.

Mul on eesmärk ronida Elbruse tippu. Kui ma seal tipus olen, mis siis tuleb?
Kaks võimalust, kas hüppan alla, sest rohkem ei ole ju midagi ... või otsin juba järgmist tippu, kuhu kiiresti rühkima hakata.

Kui Sul on eesmärk, siis Sul pole aega sihti märgata, on vaja kiirelt sinna, sinna, kiiremini, kaugemale ... see midagi, Sinu elu tee, jookseb Su kõrval, aga Sa ei märka seda.

Need, kes ajavad taga eesmärki, seda ühte asja kusagil seal, need kukuvad sageli läbi. Nad lihtsalt väsivad ära selle millegi taga ajamisest, kuna üldjuhul jookseb eesmärk sama kiiresti eest ära.

Kui Sa oled sihil, siis su vaade on avaram, Sa ei aja ennast taga. Naudid seda, mida sa suunal koged.
Suund on sinu valik ja siis toob elu ka neid juhtumeid, kus näed, issand, ei pidanudki midagi tegema.
Sa märkad siis seda, mida elu Sulle annab.

Inimesed tulevad Sinuga kaasa siis, kui Sinul on endal hea seda suunda minna.
Kui Sul endal on hea ja huvitav ja Sa põled.
Kui see liikumine inspireerib Sind, päevast päeva, tunnist tundi, siis tulevad inimesed kaasa.
Kui Sa lähed ainult mõistusega, siis nad ei tule kaasa, sest nad tunnevad:
„Miks ma peaks minema?“
Kui ta tunneb, et Sinul on hea olla seal ja põnev ka veel, siis ta tuleb tunde peale, mitte mõistuse/loogika peale.
Sedasi tekivad kaaslased.

Oluline on, et Sa tunned ka seda tõsiselt, mida sa teed, mitte ainult ei mõtle seda tõsiselt.

Pea seda meeles.

Siin maailmas loob uue ainult kaks asja: mõte ja tunne koos.

Ükskõik, mis asja Sa teed - Sul peab olema idee ehk mõtte pool ja ka tunne seal taga.

Kuidas Sinu enda tunne selles protsessis toimib.
Kui Sa lähed ainult mõtte ehk ideega ees, siis see ei kanna, siis Sa pressid läbi. Kui lähed ainult tundega, siis ei osata Sinust alust saada, sest loogiline alus puudub.

------------------------------------------------------------------------------------------------

Siia Sirje jutu lõppu sobib väga hästi Eve ja Valduri poolt minu lahkumispäevikusse kirjutatud tekst:

„Üks suurimaid müüte edust olevat vaadelda edu kui tippu, sest tipust mõni kukub all, mõni tõugatakse alla, mõni hüppab ise alla ... Parem oleks vaadata edu kui olemise viisi, kui protsessi.
Nii et protsessis jätkuvalt näeme !“
-----------------------------------------------------------------------------------------

Maas on metsik vägi peidus

Seda, et maas on metsik vägi peidus, on meist paljud tundnud.

Taasiseseisvumise algusaegadel nähti inimestes, kes elavad ja toimetavad maal, sageli luuseri võrdkuju. End võitjaks pidanud toimetasid seevastu linnas.

Tänaseks on olukord muutunud. Linnad valguvad laiali, paneelmajade karpidesse kammitsetud rahvas püüab iga hinna eest oma majja kolida. Linnade ümbruses kerkivad uued elurajoonid otsekui seened pärast sooja sügisvihma. Ka Euroliit, kelle perre meid mullu kevadel võeti, vaatab asjadele sootuks teise pilguga. Areng peab tasakaalus olema, mitte aga jonnakalt ühte teeserva kiskuma. /---/

Maalehe jaoks on Eesti üks ja tervik.

Mullu sügisel oli Maalehel 179 000 lugejat. Vähe sellest, uuringufirma Saar Polli järgi on Maaleht praegu Eesti lehemaastikul kõige stabiilsem tõusja. Pole ka ime.

Maas on metsik vägi peidus. Neid inimesi, kes seda on taibanud, tuleb aina juurde.

Peeter Ernits,
Maalehe peatoimetaja asetäitja

http://www.maaleht.ee/?page=Reklaam