Asi hakkab selginema vaikselt

Mõttelennu hakatised ja tegevuste tükikesed
*
Vahest tunnen end kui 15, mitte kui 25 :D ... mingi puberteet, mida mul kunagi õieti olnud pole, on lõpuks peale tulnud vms.

*
Eile pressisime isaga pea südaööni õunamahla, noh, me alustasime alles kella kümne ajal õhtul, nii et tegelt ei läinud üldse kaua. Aga tore oli. Ses mõttes, et algusest lõpuni kõik ise teha.

*
Praegu tulin koeraga metsade ja põldude vahel. Vesi on kohati nii sügav, et tahab üle kummiku ääre tulla ning mõnede puude lehed nii kollased, et ...

*
Ilm on märg ja sompus ning taevas üleni hall. Vaid kolla-punased lehed puude otsas annavad maastikule värvi

*
Öösel kell 2 naersin Kadi jutu ja meie olemise peale mingi 15 minutit sedasi kogu südamest nagu ma väga kaua naernud pole. Nii-nii naljakas oli olla lihtsalt

*
See läbi saav nädal on mitmes mõttes väga pöördeline olnud. Teisipäeva õhtuse Tallinnas käimise, hilisõhtuses lõkkes põletatud kaustikute hulga ja vastu võetud otsusega sai üks eluetapp läbi. Ma tean, et juba õige pea võib tulla aeg, kus ma hakkan AGA-tama ja MIKS-itama, aga mis seal ikka:) Lihtsalt, mul ei ole õigust muuta kedagi peale iseenda ning seda ongi vaja teha: olla see, kes olen ja teha asju, mis on mulle olulised. Elada edasi ootuses/lootuses, et asjad/inimesed minu ümber end muudavad, on nii enda kui teiste petmine.

*
Neljapäeva südaöö paiku vaadatud kaks filmi: "Anger Managment" ja "Yes to everything!" taaselustasid mõtte, et sellist laadi filmide vaatamine on vaja regulaarseks muuta ...

*
Ehituskaose ja ruumipuuduse jätkumine ajab vahest hulluks, teisalt on aga nii suured muudatused silmaga näha, et on põhjust uhke olla.

*
puud ja õuetööd ja ma ei tea, mis asjad kõik veel ... ootavad, et keegi läheks ja käe külge paneks, sest talv on tulemas. Hmmm, kõik ootavad ja loodavad, et keegi poleks tema :D

*
korteris pole eriti midagi teha, siin maal on kogu aeg liiga palju teha - võta siis kinni, mida tahta või mida mitte

*
Nii üle päeva on mul tunne, et tahaks minema siit. Ma tean, et paar-kolm kuud mujal olemist loksutab mu mõttemaailma taas paika ning näen asju taas sootuks teises valguses.
Pikemaks ajaks äramineku plaan on hetkel asendunud sooviga minna kuhugi, kus saaks keeleoskust parandada ning niisama natukene ringi vaadata, ennast arendada ning siis rahulikult vaadata, mis elu toob... kulgemine on vist selle asja nimi :) ja olen juba leppinud, et nii, nagu minu mõtted erinevate asjade suhtes muutuvad, muutuvad ka minu plaanid, mida mingis mõttes polegi tegelikult üldse mõtet teha, sest see visioon tulevikust hakkab kuidagi ahistama ning blokeerib muud variandid, mis võib-olla tulla tahaks

*
Kummikud ootavad esikus, jope on juba seljas ...

*
4 tundi hiljem
*
Õhtu...olen üleni tolmune ja sopane ja väsinud. Kõht läks ka metsikult tühjaks ning praegu valmis tehtud kuum kakao peaks teoreetiliselt eluvaimu taas sisse puhuma

*
Kadestan mingil määral Meigot, kes umbes tunnike tagasi kaabut kergitas ning enda järjekordsele rännakule läks... usaldades elu ning usaldades ennast. Meie peres on kõik sellega juba nii harjunud, sest pole see mitte esimene kord ja tõenäoliselt/loodetavasti ei jää ka viimaseks.

*
Aga jah, sinna ta läks, suur seljakott, telk ja pass ühes ... kõik tema jaoks ebavajalik, k.a telefon, jäi koju. Anname endale täielikult aru, et võime teda näha juba homme, nädala, kuu või poole aasta pärast, sest on ka ju tema lühim India reis kestnud vaid mõne päeva. See on üks paljudest asjadest, mida mul väikevennalt õppida on - nimelt seda, kuidas olevikuhetkes elule avatud olla. Tema suvisest rännakust alates vaatab aida ukse kohalt vastu silt "Lasen lahti vanast. Olen uuele avatud" .

*
On kogu see värk ehk veidi veider? Otse loomulikult, ent meie jaoks on meie endi veidrused nii normaalseks saanud, et oleme nendega harjunud. Samas, what the fuck is normal? Elada elu, mille kõik teised heaks kiidavad, mis ühiskonna tavadega kokku lähevad? Et ikka ülikool ja korralik töö ja siis see tuntud oravaratas, et ärkad-tormad tööle-sealt tagasi koju-ja seejärel magama, nädalavahetusel võiks täiega lõõgastuda, sest eelnev nädal on ära väsitanud ning stressi viinud. Üks variant on end pildituks juua, lahe ju, kõik mured lähevad minema ... korraks.

*
Elu üldse, välimus on oluline. Riietus peab olema vastav, sest appi, mis teised muidu arvavad? Telefon, auto ja kõik muu väljapoole paistev, peaks ka enam-vähem olema, sest muidu äkki polegi ma midagi väärt. See oli täiesti lambi ajurünnak praegu ning jah, pisut ehk liialt üldistatud, aga põhimõtteliselt on ju nii ning ses osas imetlen järjest rohkem inimesi, keda absoluutselt ei huvita, mis teised neist arvavad ning kes julgevad oma elu elada täpselt sedasi, nagu nad ise tahavad ja teha täpselt neid asju, mida nende endi süda teha käsib, mitte mida ühiskond ootab.
Good luck to you our little BIG brother !!!

Reeeeeeddddeeeeee

Mulle meeldib sellised pikkade ja lohisevate täheridadega pealkirju panna viimasel ajal, ent see-eest jutt on väga lühike ja konkreetne :):)

Praegu panen end juba paar tundi valmis (mõtetes:), sest reaalselt lihtsalt ei leia endas praegu seda viitsimist, et kolme päeva asjad pakkida ning Lusika poole sõitma hakata ... aga minna ju tahaks.

Et siis jahhhh

Elu on kummaline, imeline, küsimusi tekitav

Shallaallaaaaaaa..............

Olen taas arvuti taga ning vaatan oma blogile otsa - juba teist päeva järjest ...on see vast imede ime:) Ei olegi mingit kindlat juttu, mida vesta tahaks, on lihtsalt üks vaba silmapilk, mille jooksul mõtlesin natukene klahve toksida ja niisama laterdada.

Käisin korra koolis, aga seal oli juba peaegu täielik tühjus - on ju ÕPETAJATE päev. Naljakas, kuidas ma end enam üldse seal ette ei kujutaks. Kristi-Carolina auto oli veel maja ees, nii et ainus avatud klass oli inglise keele oma ... just see, mis vaja.
Soe ja tuttavlik tunne puges hinge. Pärastlõunane lämme ja õhupuudus tuletasid meelde kõiki neid pikkasid päevi kolmanda korruse keeleklassis. Millal siis veel nostalgitseda, kui mitte päeval, mil õues puhub metsik marutuul, päikesekiired vahelduvad hoovihmapilvedega ning sügis möllab oma täies hiilguses...:D kas pole mitte kaunis ja poeetiline jutukene?

Aga mis siis parem oleks? Et ärkasin kell 8:00, käisin seal ja seal, tegin teist ja kolmandat. Kuigi jah, niipalju võiks küll öelda, et kui eile oli ebaproduktiivsuse lagi, mil ma niisama tiksusin ning aega surnuks lõin, vahetades pidzaama n-ö normaalsete riiete vastu alles kella nelja paiku, siis täna elan taas :) Päevad ei ole tõesti vennad.

Ah jaa, seda ka, et kui eelmisel aastal oli see vaid uitmõte mu peas, siis 1. okt sai see asi teoks tehtud. LIHULA NOORTEMAJA avas oma uksed ...

Elu uperpallid ...

Ma ei ole mitte kui midagi juba pikemat aega kirja pannud, sest .... sest, sest ... vabandused, vabandused, vabandused :)

...sest kogu mu elu on viimased paar kuud täiesti ootamatuid uperpalle teinud, et ma ei jõua neid isegi enam jälgida mitte, nende üles täheldamisest rääkimata.
Mingil ajahetkel soovin, et ma suudaks elu võtta musta ja valgena, et asjad kas on või ei ole. Vastus on kas "ja" või "ei" jne jne jne. Aga minu puhul on asi selline surra-murra kogu aeg ja ma tean, et põhjust ei tule tegelt sugugi mitte kaugelt otsida - põhjus asub minus eneses ja asjaolus, et mulle kohe meeldib oma elu keeruliseks mõelda.

Kohati tundub see mõtete virr-varr lõputu jadana, mis mitte kuhugi ei vii ning teisel hetkel jällegi metsikult produktiivsena, kus sisuliselt kõik mõtted ja soovid väga kiirelt realiseeruvad ... koguni nii kiiresti, et ma ei oska enam isegi mingit seisukohta võtta ega enam mitte midagi ka mõelda või unistada.

Huvitav, kas äkki ongi tõsi see, et kui olen mingi soovi kasvõi ainult mõtetes ära soovinud, siis hakkab elu end mu ümber sedasi ümber korraldama, et see soov täituda saaks - mis sest, et peas on juba sootuks teised soovid ja mõtted. Kas tõesti soove tühistada ei saa? ..et mis on lendu lastud, see ka mingil kujul teoks saab ning ise siis istun oma täitunud soovide keskel, enamikke neist tegelikult tahtmata.

Ma usun, et kui ma muud südamelähedast valdkonda ei leia, siis filosofeerimine ja mõtete heietamine ja dilemmatamine on igal juhul täielikult minu ala :D

Tead, kui suurel teelahkmel ma praegu seisan? Võimalik, et mingis perspektiivis on see mõttetult ebaoluline ja tibatillukese tähtsusega, aga minu jaoks on see suur ja oluline. Sisuliselt on minu ette end lahti rullinud nii nii mitu teed, mida mööda minna, et ma ei suuda valida ega otsustada.

Sellest hetkest alates, kui ma enda mõlemad töökohad üles ütlesin, on nii palju asju juhtuma hakanud, et see sündmuste roller-coaster paneb mul pea ringi käima ja peas vasardab küsimus. "Milline nendest valikutest on praegusel hetkel minu jaoks kõige õigem?"

Teadmine, et kõik on võimalik, kui ma seda piisavalt palju tahan ning selle nimel olen nõus pingutama, on tõenäoliselt peaaegu sama rusuv, kui arvamine, et ma olen oma elu ohver ning et midagi muuta ei anna???

Ohhh mind küll !!?? Kõik on hästi, kõik on korras ... teen praegu kõike ja samal ajal mitte kui midagi. Metsik motivatsioonipuudus ja selline pimesi ekslemise tunne vaheldub energiapuhangute ja SUURTE-SUURTE mõtetega.
Aga suurtest-suurtest mõtetest ainuüksi on vähe, vaja on ka tegusid...kas just suuri, aga vähemalt neid, mis iseendale rahuldust pakuksid ja hea tunde tekitaksid :):)

Streetball Baltic Open 2009

OVERLINE = Over The Line :):)

* * * * Elgar, Berit, Kristi, Raido *

ÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ

....ehituse- ja remondikaose tõttu on hetkel parim koht hammaste pesuks õues lageda taeva all.
Hmm, kas tõesti on õhtud taas pimedad?
Kas tõesti on järjekordne suvi lõppemas?
Mis mõttes?
Tähistaevas ja tirtsude sirin on muidugi hingemattev ... ja kogu see muu siinne asi ka. Et nagu Torre on lihtsalt nii armas, nii truu ja nii mõistlik ja nii arusaav - parim koer üldse... ja kausiga mööda aeda ning kasvuhoonet jalutada ning otseses mõttes lõunasööki korjata...milline luksus, mis sest, et luksusest selle tavapärases mõttes pole siin jälgegi.

Huvitav, kas ma tõesti arvan nii või on sellised nostalgiahetked tingitud asjaolust, et peagi jalge all on sootuks teised teed?

Aga praegu kohe ees on unemaale tee ....:):)

Luuleread

Kuna nende luuletuste kirjutamisest on praeguseks juba piisavalt kaua aega möödas, siis kannatavad nad l6puks avalikustamist :):)

Ühel kevadõhtul, peale teist klaasi cocat ja rummi, hakkasid sõnad täiesti iseenesest paberil riimi minema ning esimesed kolm luuletust on valminud paari tunni jooksul.
Sealt tekkis küsimus, et huvitav, kas loomeinimeseks olemine tähendabki siis mistahes asjade mõju all olemist või ?? Et kui ma üldjuhul alkoholist suurt lugu ei pea, siis pole nagu väga lootust suuremat sorti asju kirjutada :D:D
Ja see ka vist suht-koht fakt, et ARMASTUS - selle leidmine või kaotamine - on teema, mis inimesi läbi aegade igast lollusi tegema pannud ... olgu selleks siis luuletuste kirjutamine või midagi muud :)

NAGU KASS ÜMBER PALAVA PUDRU

_

*

Saller ju laulab, et mõistus on kadund

ja et süda on puru

ja et käid nagu kass ümber palava pudru.

*

Oleks nii hea, kui see oleks vaid laul,

ent tegelt see laialt levinud taud.

Süda ja mõistus. mõistus ja süda,

tahaks ju teada ja osata KUIDAS ?

*

Vahest on tunne, et tuhadeks killuks

katki on hing ja et asju vaid pilluks.

Mõtted need enam ei minule allu,

pigem nad kuhugi mujale kaldu.

*

Kas õigem on nii või parem on naa,

ees haigutab tupik ja kaos ja blaaa.....

Lausa nõme, kuis ingliks sa muutud,

kui veel kaua üksindusega kokku ma puutun.

*

Päev päevalt negatiivne kaob

ja süda taas sinu järele taob.

Ons´ see mõistuse vingerpuss hale

või oli tookord me otsus nii vale?

*

Mõistus on kadund ja süda on puru,

mu enese tunded mind nurka on surund.

Mida nüüd teha ja kuhu võiks minna,

valu ja kahetsus pitsitab rinnas.

*

Kas tõesti vaid ajal see võime nii hea,

anda tagasi rahu ja selge pea?

Tahaks ju väga, et see protsess käiks kähku,

et terveks saaks hing ja et igaüks nähku.

Mõistus on tagasi, süda armastust täis,

küll see kõik kiirelt ja valutult käis.

MIKS?

_

*

Asjad viltu miks läevad,

valesti minema peavad?

Kõik plaanid ja mõtted,

neil ees on nüüd tõkked.

*

Tahtsime head ja lootsime väga,

sellegipoolest on nüüd vaid suur AGA.

Kogu me elu kukkus kolinal kokku,

et nutust, ei naerust miskit nüüd tolku.

*

Ikka ja jälle peast läbi mul käib.

Kas elu siis ongi vaid pettumust täis?

Kõik oli nii habras

nii kaduv

nii korraks

......

LINNUKE

_

*

Aken on lahti ja kuigi on öö,

miskit rõõmsat ning siirast kõrvu mul lööb.

On pime ja kõle ning öö mõjub õõnsalt,

linnuke väike see laulab nii rõõmsalt.

*

Ta tähistab elu, ta hääl on täis ** SÄRA **

minugi mõtted läevad kurbuselt ära.

*

Miski seal õues justkui kurjasti manitseb

"Mida sa halised, kaebled ja kahetsed?

Armasta, naera ja õnnelik ole.

Siis kurbusel su elus enam ruumi ei ole!"

*

Kell saab üks öösel, voodi juba soe,

oma tekile-padjale kaissu ma poen

...rõõmus linnulaul endiselt toeks.

_

_

_

ÄRA ENAM MÕTLE

_

*

Linnulaul ja puude varjud,

teisel kaldal titt see karjub.

Istun, ümberringi käbid,

kõrval koerad, täitsa läbi.

*

Selja taga vana tamm,

lõputu on selle ramm.

Tänutunne valdab mind,

rõõmu, kurbust täis on rind.

*

Linnud elu tähistavad,

imekaunilt kädistavad.

Vaatan, vapralt ronib puuk,

suureks läeb mu silmaluuk.

*

Mets on tegelasi täis,

maal ja õhus - elu käib.

Päiksekiir, see õrnalt paitab

"Ära enam mõtle, aitab!"

VihmaPüha

.... vihma kallab juba teist päeva järjest.
Ma olen vahepeal oma õpetaja töökoha üles öelnud ning hunniku pabereid täitnud, täpsemalt 17 tükki. Interjuul on käidud ning nüüd on minu lähitulevik vaid üks suur KÜSIMÄRK ???

Aga fakt on see, et üleöö ei juhtu siin midagi. Mul on vaja pooleliolevad asjad kenasti järje peale saada - nii lähen järgmisel nädalal ka veel kindlasti kooli. Klassiruum on ju minu materjale täis, mis on minu loogika järgi sätitud, nii et seda loogikat oleks vaja nüüd teistele tutvustada.

Enda klassi pärast ma enam ei muretse, see, et Kristi-Carolina nõus oli, muutis asjad palju lihtsamaks ning olen kindel, et ta on vaieldamatult parim variant. Samas, on täiesti hullumaja, kui sügavale hinge nad kõik selle aasta jooksul pugeda oskasid.

Gümnaasiumi osas ...well, eks meie abituurium mul (nats) südamel ole, sest mul olid omad plaanid ja ideed ning paljud neist on mulle hästi omaks saanud, aga ma loodan, et kiiresti-kiiresti keegi tore ja vahva inimene leitakse ning jõuan enne äraminekut enda visiooni edasi anda, et kasvõi midagi sellest mingil kujul teoks saaks.

Eelmine nädalavahetus oli suve üks tihedamaid ja samas vaieldamatult kõige lahedam. Vafffa ja tore oli. Reedene õhtu ja laupäeva hommik Jõgisool Anneli juures. Seejärel kiire põige Laura juurde. Siis juba infotund ja tööintervjuu kesklinnas ja muidugi - Maarika sünnipäev Lutepääl. See kõik jääb tükiks ajaks meelde. Ilm ja seltskond ja tegevused ja kõik-kõik-kõik kuidagi klappisid ning midagi paremat oleks olnud raske tahta.

Ma küll laupäeva pärastlõunal Tallinnas dilemmatasin (nii minu moodi:) mingi pool tundi, et kuna sünnipäev hakkas juba lõunast pihta, kas mul on mõtet see 300km maha sõita, et õhtul 21ks kohale jõuda, aga iga minut seal Lõuna-Eesti taga lõpus oli neid maha sõidetud kilomeetreid väärt, nii et vahest tuleb lihtsalt tegutseda, mitte ratsionaalselt mõelda ....


Foto võetud https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQ8owCj4dUhj877p-uBdsN3gRKMXhT8pjYWqHURVvh-LlNVWRNPXqEFg5KEVesIwFiFb79z6kFFTO7bH-a5dkBpZp9MG1VqFzKRg4Rws7GQx63eOEsmajKO35cH0xTUX5s8xe38GLRmrni/s800/vihm.jpg

Minema siit ... jälle ? kuhu?

Kurat seda tegelikult teab!? :):) Kaine mõistus kisendab ja ei saa midagi aru. "Mis mõttes loobud kõigest? Jälle? Kristi mõtle, sul on 2 toredat töökohta, sul on 2 kodu, sul on päris palju vaba aega, ? Ajal, kui paljud teeksid oma elukvaliteedi säilitamise nimel mida iganes, ütled sa sellest lihtsalt lahti???"

Jap, korra mõtlesin, et ei, nii need asjad ikka ei käi. Mul on küll suht selge visioon, mida ja kus ma soovin teha, aga seni, kuni midagi kindlat ei ole, ei tee ma midagi, ei loobu ka ühestki praegusest variandist, sest mine tea, mis kõik juhtuda võib?

Aga mis on üldse elus kindel? See, et ühel päeval sureme me kõik maha ... see on suht kindel, muu kõik on muutuv ja kaduv. Seega otsustasingi, et las minna ja ju siis muud asjad hakkavad ka paika loksuma, nii kuis vaja.

Ma tunnen, et siia jäädes vastaksin kõigi teiste ootustele ja lootustele, ent mitte iseenda omadele.
Mis edasi saab? Ma ei tea - - -see tähendab, et natukene tean, aga üldiselt olen avatud ja vaatan, kuhu see esialgne idee välja viib. Olen mingi sihi paika pannud, end annan endale aru, et asjad muutuvad vahest kiiremini kui arugi saan, nii et who knows :D

Tean, et soovin töötada, aga mitte liiga ennast unustavalt. Tean, et soovin õppida ja koolis käia, aga ka seda väga mõõdukalt. Tean, et soovin heas seltskonnas elu nautida, aga samas tasakaalustuseks ka iseendaga lihtsalt rahus OLLA. Tean, et soovin enne uuesti paiksemaks jäämist veel natukene maailmas ringi rännata ning kogeda.
Ei ma ei kurda tegelt, mul on praegu ideaalne elu, aga see pakuks igas mõttes hingerahu siis, kui oleksin kas 5-10 aastat vanem või perekonnainimene, ent ma pole praegu kumbagi, nii et ses osas peaks veel võimalusi ära kasutama ning tundmatus kohas vette hüppamist katsetama :D

Kontakt reaalsusega kadunud ...

Mis päev on? Mis kuupäev on?
Selleks on mul vaja kasutada seinal oleva kalendri abi, sest ma tõesti ei tea:)

Olen end siia metsade, põldude, ehituse ja SUVE sisse sedasi ära kaotanud, et ajataju on kadunud ning kontakt muu maailmaga peaaegu olematuks muutunud. Tõsi, aeg-ajalt liigun Pärnu ja Haapsalu vahet, harva saab ring pealinna tehtud, ent valdavalt olen SIIN ... toimetan koos ehitusmeestega :D

Ise siin juba naeran, et mul pole selle infoga enam midagi peale hakata varsti, aga eelistan siiski kursis olla, mis ja kuidas, sest nii igas mõttes kindlam olla. Aga üldiselt ei saa kurta, kõik vajalikud tegelased ilmuvad justkui iseenesest just õigel hetkel meie hoovi peale, nii et siiani oleme igati õnnega koos. On see siis vedamine või midagi muud ... who knows !!!???

Iga päevaga toimub nii palju ja samas võiks ju alati rohkem. Aeg läheb nii kiiresti ja samas nii aeglaselt, kuna õhtul enam ei mäleta, millega päev algas. Eilne hommik tundub kui nädal tagasi, nii et võta siis kinni, mis värk on :):)

Arvuti teen üldjuhul korra päevas lahti (kui sedagi), telekat pole meie majas vist kaks kuud kindlasti käimagi pandud ... postkasti potsatavat lehte ikka sirvin, nii et ses osas päris oma mullis ikka ei ela :D ..VEEL ??? :D

...laisa inimese blogi jätkub :):)

Andke andkeks ... tundub, et kirjutamine ei istu mulle enam :) Tegelt pole seda tunnet ja tuju ńing aeg kulub kuidagi mujale, muud ei midagi.

SUVI, meeletu SUVI :):):)

Kirjutada ei viitsi, ei taha ... ei tunne väga vajadust lihtsalt. Oli plaanis üks hulk meeleolukaid pilte üles panna, aga kuna arvuti tõrgub ja minu kannatus hakkab katkema, siis jääb praegu nii .... :):)
Üks hääletaja, kelle ma mõni aeg tagasi peale võtsin, ütles nii hästi "Eestlane ootab suve nagu last, 9 kuud!" ....nii et nautige seda !!!

INDIA - tee läbi enese 1/3

INDIA - tee läbi enese
Oma sisemise mina otsingul

dets 2008 - jaan 2009

Valikulisi lühikirjeldusi ja mõttekilde
Ränduri
Päevaraamatust

"Mõelda ja Teada
või
Olla ja Tunnetada?"

Tallinna lennujaam

No nii, no nii .... peale metsikut tempot ja ringi jooksmist... peale koolis antud tunde, arvutiklassi lukustumist, peale kaheksat vastamata kõnet, tellimuse tegemist, jõulupeo proovi, kaartide posti panemist, linna sõitmist, Riinele kingi andmist ja ma ei tea, mida kõike veel.

Aga siin ma nüüd lõpuks olen. Istun koos Sirjega ootesaali kohvikus. Poole tunni pärast väljub lennuk. Ma olen ülimalt väsinud, ent rahulik. Õige tunne on või siis meeldib mulle mõelda, et see tunne on õige?

***
Eesti aja järgi on vist umbes südaöö vist. Usun, et praeguseks on jäänud veidi alla nelja tunni veel lennata. Siin näidati just mingit veidrat joonisfilmi, mis oli samas täiega armas

"I don´t want to survive, I want to live!" ütles üks tegelane.

Aga mis siis muidu? Maganud pole, vaatasin filmi ja tähti ja all olevate linnade tulesid ... kuidagi kurb on olla?!
***

Ma ütleksin, et hakkab vaikselt looma vist:) Misasi täpsemalt? Ma ei tea ise ka, aga peale neid mõnda päeva Indias on mingi rahu või värk kuidagi hinge pugema hakanud või on see taas vaid üks järjekordne mõte?

***
Naine, naine, ma olen naine - India on selles suhtes küll eriline, et siin näen, kuidas naine on Naine. Isegi, kui ta on vaene, on ta ilus, hoolitsetud, sädelev ja armastust kiirgav. Need lapsed sobivad neile nii loomulikult sülle - nad on oma lapsega justkui üks.

...ja need ilusad värvilised sarid ning vastu läikivad ehted, süsimustad, kenasti sätitud juuksed, tumedad silmad. Nagu tõsine vauuu...

***

Seda, mida ei saa, seda ju ikka tahaks ning sinna, kuhu ei saa, sinna just tahaks /kristi´s masterpiece:/


***
Istun meditatsioonipuu „aias“ ning loen tarkasid silte, mida siin pea iga nurga peal kohtab - enamik on Baba sõnumite edastamine ja kuna ma ei taotlegi seda, et nendes mõtisklustes kõik viited 100% õigesti vormistan, siis panen lihtsalt kellegi teise mõtted teise värviga, nt Baba mõtted on erksad oranzid või kollased.

Avoid waste/misuse of: food, money, knowledge, energy, time

*
Meditation means observing the breath

*
It is in good company and
good books that good
thoughts find their home
*
Too close to see it ...?
***
See on veider, et ahvid ei karda inimesi ja see, et hetk tagasi kõndis u 10m kauguselt mingisugune tõsiselt suur loom mööda, jäädes kuhugi meie mõistes kitse ja põdra vahepeale?

***

Niikaua, kui keegi arvab, et tal on usk, seda usku tal just ei ole. Senikaua, kui keegi teab, et ta mediteerib, ta ei mediteeri.
*
Raha tuleb, kuid ei jää sulle kätte; samal ajal, kui kõlblus tuleb ja jääb su juurde. Raha tuleb ja läheb; kõlblus tuleb ja kasvab suuremaks.
*
Kui inimesel on alandlikkust ära tunda vigu eneses ning neid tunnistada, siis aitab see teisi ja aitab ka teda ennast.
*
B being (olemine
A awareness (teadlikkus)
B bliss (õndus)
A atma (k6rgem Mina)

Üks väike kohalik poiss kastis siin aiad puid ja taimi. Käis enne raha kerjamas. Nüüd, mõni aeg tagasi nägi, et ma joonistan. Ülikehvas, ent siiski arusaadavas, inglise keeles küsis „Are you drawing?“ ning seejärel pakkusin talle pliiatseid, et kui ta tahab, saab ka joonistada. Ta joonistaski ning tulemused on siin lehekülgedel näha ...he-he, noh, mitte siin blogis kahjuks :)

Kes on kõige vaesem? Inimene, kellel on kõige rohkem soove, on kõige vaesem?

***

Mul on selline kahtlane olemine, kusjuures ma ei pea praegu silmas natsa kahtlast füüsilist enesetunnet, vaid just seda olemist. Huvitav, kas mu mõttemeel vait ka jääb ühel päeval või kas mul õnnestub see MINA siit „müra“ alt üles leida?
Ma olen nendest kulunud mõtte- ja käitumismallidest väsinud, ma ei taha ega viitsi enam, kuid samal ajal kardan metsikult, et ma ei oska teisiti, et need on minus nii sügavalt juurdunud ..... „Ma keerlen, ma pöörlen, täna sind kätel kannan, täna sind meeles kannan, täna sust unistan.“
Ma justkui kardan olla see ilus ja särav ja muretu, õnnelik inimene, kes ma teaksin, et ma võiksin olla. Ok, muretu on ehk vale sõna siinkohal, ent ma soovin, et ma peaksin endast lugu ja armastaksin ennast ja isegi, kui ma ei oska või ei taha endale head teha, siis vähemalt ei teeks ma meelega halba.

Nii lihtne ju! „Elu tuleb lihtsaks mõelda!“ ütles minu üks viimase aasta suurimaid kinnisideesid alles hiljuti. Loodetavast hakkan ma ka seda varsti oskama?
***

Eile õhtul, kui kuulsin, kuidas üks paarike siin räuskas ja teineteist kirus, siis soovisin ma samal ajal mõtetes, et mul oleks õnn olla koos mehega, kellega kahe peale me oskame ja tahame teineteist armastada, ausad olla ning heatahtlikult suhtuda, et meie armastust elus hoida ning tugevamaks muuta.

Ma soovin, et mu kõrval oleks hingesugulane, kellega koos olles ma saan olla MINA ISE ning kellel ma saaksin aidata olla TEMA ISE! Jah, kui aus olla, siis lahtiste silmadega ringi vaadates, tekib hirm, et mis siis, kui "päris elus" polegi sellist asja olemas ....???

***

Hommikul käisin loengul, kus jutustati üks mõistulugu, mille analooge olen ka varem kuulnud, aga lugu ise siis selline.

Elas kord lõvikutsikas, kes pesakonnast välja pudenedes kasvas üles lammaste keskel, arvates kogu elu, et ta on lammas. Kui ta oli juba suureks kasvanud ning ühel ilusal päeval koos ülejäänud lambakarjaga aasa peal rohtu sõi, ründasid äkitselt lõvid. Lambad hakkasid tuhat-nelja jooksma. Lõvid vaatasid ja imestasid „Huvitav, miks see lõvi meie eest ära jookseb? Hei, kuule, miks sa jooksed, sa oled ju lõvi!“

Aga lõvi, kes arvas, et ta on lammas, jooksis edasi. Lõpuks õnnestus lõvidel talle järele jõuda ning öelda „Sa oled samasugune nagu meie, miks sa meid kardad?“ja nad viisid ta lähima oja kaldale ning lasid tal veepinnalt vastu peegelduvat pilti vaadata. „Sa ei ole lammas, sa oled lõvi!“

Sama kehtib meie kõigi kohta, tea et „You are not a sheep, you are a lion!“ või kes iganes sa usud end olevat :)

***

Nii, tegelesin natsa aega selle kõrval oleva pildiga, pusisin tükk aega – kas pole mitte kaunis (küll on kahju, et blogi lugejad seda ei näe:) Aga jah, täna olen päris palju enda sees olevate tahtmiste ja hirmudega tegelenud ning püüdnud nendest aru saada.

***

Täpselt nii, nagu fotol olev piletisaba, on seal ka mujal eraldi järjekorrad, sissepääsud ja isegi eraldi söögisaalid meestele ja naistele. See on omamoodi kogemus ning uskumatu, kui kiiresti ja kui oluliselt austus vastassoo vastu sellises olukorras kasvab:D

Minu tänase päeva peamine õppetund seisnes HEA vs HALB olemuses. Õhtuse darshani järjekorda jõudsime suht vara ja saime suht ette – Sirjel oli vaja korra ära käia, ma jäin kohta hoidma ja kõik oli veel endiselt hästi :)
Seejärel hakkas aga see rivi äkitselt väga kiiresti liikuma, teda ei olnud veel kusagil – nii pidin kõik mööda laskma ja asjad olid ühtäkki halvaks muutunud ... olin pahane ja natsa turris, sest olime tõesti hullult varakult tulnud ja väga head kohad saanud. Lõpuks tuli ta suure kiiruga ja meid lasti väravatest sisse ning pandi teiste juurde istuma.
Seal tuli aga peagi välja, et ridade sissemineku järjekord hoopis loositakse ning meie rea esimene naine võttis number ühe, nii et kuigi olime viimastena sisse saanud, lasti meid nüüd peaväravatest esimestena sisse ja kõik oli taas rohkem kui hästi.

Tõepoolest, Luulel on õigus, ei ole vist olemas head ja halba – kõik on oma heas ja halvas.

***
Tänane darshan oli nagu tõeline vauuuuu, tundsin nii välimuse kui sisemuse koha pealt sellist meeletult ülevat tunnet.
Nagin oma valges kostüümis imeilus välja, mis sest, et sarnanesin meie kultuuri mõistes kummitusega. Aga jah, kogu see asi ja üritus ja jõuluõhtu – paar korda pühkisin salvrätiga oma silmi kuivaks, aga hea ja kerge hakkas olla ka peale seda ausalt öeldes – eks see on mingil määral kindlasti non-stop tegevus – kogu see sisemaailma mõistmine, ent siiski-siiski. Kui olen juba need esimesed beebisammud ära teinud, siis päris roomama enam ei tohiks hakata. At least I hope so :) ?!

Tõeliselt püha ja pidulik ning ülev oli selle aasta 24.dets. Aitähh, olen tänulik, et mul on rõõm ja au sellest kõigest osa saada.

***

Ausalt öeldes on siin kõik justnagu unenäos või siis pigem nagu taevas. Eile õhtul olin kui ingel – üleni valges, paljajalu, süda kerge ja rõõmus. Jalutamas tähise lõunamaa taeva all. Ma pole jah oma plätasid puutunud :D
Mul ei ole siin paradiisis vaja suurt mitte midagi mõelda, millegi pärast muretsega ega midagi teha, ent ometi tekitan iseendale oma mõtlemisega probleeme – ma lihtsalt mõtlen neid välja.

***
Tunnen end pisut nagu tsirkuseahv või muu elukas, kellega koos inimesed pilti tahavad teha. Eile tuli üks India tütarlaps „Sairam madam, one photo please!“ et ma pidavat nii ilus ja teistsugune olema jne. Well, what can I say, ju ma siis olen :D
Vastutasuks sain tüki mingit minule tundmatut puuvilja?!

Hetk tagasi tuli üks India mees. Palus luba ja pani oma pisipoja mulle sülle, seejärel minu kõrvale.
Naljakas, kuidas iluideaal ning mingid põhimõtted on nii erinevad. Nende meelest on hele nahk ilus ning seepärast näevad nad palju vaeva, et ennast valgendada. Enamik meist aga omakorda arvab, et jõle äge on tõmmu nahaga olla ning seepärast pruunistame ennast :D

***

Kuna me pole mingis kuurortpiirkonnas, vaid pühas paigas, siis naised on kõik õlgadest pahkluudeni kinni kaetud – ainus koht, kust ihu paista võib, on kõht, kuna sari ei kata seda päris ära, nii et suht palju poolpaljaid kõhtusid vilgub siin ringi? Meil on pigem nagu nii, et kõht kaetud,aga käed-jalad näha ... kusjuures tegelt on hullult mugav olla nendest suurtes lohva-lohva riietes:)

***
No näed, jälle tahavad pilti teha, ainult et nad ei julgenud tulla avalikult küsima, vaid ronivad lihtsalt minu kõrval olevate kivide otsas ning teevad kaugelt pilti – ma olen tõesti vist harukordne nähtus, hakka või ise ka uskuma.
***
Ma koorin siin natsa seda suurt sari natukene ülespoole, et vähemalt käsivarredki natukene päikest saaksid – samal ajal kõndis üks paarike minust just varju all mööda, et end päikese eest kaitsta. Noh, valgendamine vs praadimine, igaühele oma :D

***
There are 3 kind of you:
The one you think you are
The one others think you are
The one you REALLY ARE!

LOVE EVER, HURT NEVER

***
Esimese jõulupüha erilisus minu jaoks seisnes selles, et hakkasin näppudega sööma. On jõuluõhtu ja ma koogin plekktaldriku pealt näppudega riisi kokku – väga lahe :D
Hiljem pooletunnine jalutuskäik palmialleel ning kaelaharjutused ja hingamine (ja, ma muidu üldjuhul ju ei hinga:)

***
Kõigepealt saa selgeks, mis on õige ja mis vale. Kui on tegu õige asjaga, siis tee seda, mis sulle rahuldust pakub. Kui pole kindel, siis ära tee midagi enne, kui oled kindel.

Otsimise kujutelm on viga. Igaüks teab juba tõde. On vaja see tõde ainult teostada, see avaldada.

***

Mõte, sõna ja tegu peavad olema üks ja seesama.

***

Tundub, et kirjutamine ei taha mitte kuidagi õnnestuda. Juba teist päeva järjest saab mul pliiats poole lause pealt tühjaks – huvitav, kas see on mingi märguanne või? Kõrvalt raamatupoest leidsin igast ägedaid India reisi märkmeraamatuid, millel kullatud leheservad ja puha – kohe tekkis eufooria, et ostaks, teeks, oleks, ent praegu läks see õnneks juba üle ja kirjutan ikka ilusti-kenasti siia edasi.

*** Seinal on järjekordne silt

REDUCE WANTS
MINIMALISE DESIRES

I want so many things
I desire even more
Sorry, sorry, aga ma tõesti ei oska praegu paremini. „Live happy! Be Happy!“ ütles mõni hetk tagasi Jhon mulle – üks poeomanik, kellega ma siin paar päeva tagasi tuttavaks sain.

***
Otsustasin, et mul on vaja vahelduseks veidikene ka maiseid asju teha – ujuma minna, ümbruskonnas ringi vaadata. See vaimne värk on teatud piirini ilus-tore, aga peaegu on mul täiega tunne, et soovin sootuks teisi asju teha.
Kui ma vahest süümekaid tunnen, et ise nii kaugele ja nii pühasse paika tulnud ning ei kasutagi neid „hüvesid“, mis siin on, vaid hakkan tavalist turisti mängima, siis meenutan endale seda kunagi kuuldud lugu mingist mehest, kes istus ja mediteeris ma ei tea kui palju aastaid, lõpuks tüdines, alistus, läks tagasi koju, sõi üle pika aja kõhu täis ning plaksti – oligi valgustunud :D

Valgustumine ei ole minu jaoks eesmärk omaette, sest ma ei ole seda isegi enda jaoks täpsemalt lahti mõtestanud, mida see minule üldse tähendaks, aga see selleks.

Siin on terves linnas vaid üks bassein, mis mõeldud turistidele, sest hind on kohalike jaoks liialt kallis. Sellele vaatamata, mõned kohalikud siin siiski käivad (kuna paljud ei oska ujuda, siis nad hulbivad seal mustade sisekummidega?), kuna see on terves ümbruskonnas ainus paik, kus naised ei ole kõriaugust jalataldadeni kinni kaetud? Noh, välismaa naised siis, sest ujumas ei kujuta küll India naist isegi ette mitte ? Praegu istub ka üks siin kalda peal - varbad ja nägu paljad, ülejäänu kõik kaetud.

***
Enne seda läheme sinna mäe otsa muuseumisse .. ei võta midagi kaasa. Hea on sedasi, tühjade kätega, ringi kõndida ja pealegi – nagunii ei ole võimalik siinset elu-olu ega keskkonda sõnadega kirjeldada ega fotokaga karpi püüda – seda on vaja siin kohapeal lihtsalt tajuda.

***
Taevane isa! Andesta meile meie võlad, nii nagu meie andeks anname Hansapangale, Ühispangale, Sampo pangale, Krediidipangale, SMS-laenule, Julianus Inkassole ja kohtutäituritele selle eest, et nad meid lihtsameelseid on sulgenud oravarattasse ning röövinud hingerahu.

See on SMS, mille Sirje just jõulude puhul sai? On ikka elu, kas pole. Meie istume siin oma paradiisis – valgetes pitsides-satsides, käime paljajalu päikese käes ning sööme papaiat .. muu elu tundub olevat justkui teine/võõras maailm. Siia on loodud imeilus taevariik, tõsiselt Jumalik keskkond – igasugune reaalsustaju kaob või siis on just õige reaalsus see, mis lõpuks ometi tekib?

***
Mul on nüüd päris oma meditatsioonikauss, mille seltsis ma aeg-ajalt istun.

***
Kui hommikul kella viiene „OM-i“ laulmine välja arvata, siis on olnud täiesti mittespirituaalne päev, aga tunnen, et see oli väga vajalik, sest me oleme rohkem kui 2 nädalat veel siin ja küll jõuab kõike, mis vaja.

***
Kuigi mõned India mehed, eriti Kashmiri omad, on oma särav-valge naeratuse ja tõmmu olemisega suht-koht jalust nõrgast võtvad, olen otsustanud siiski igas mõttes distantsi hoida. Jah, muidugi, vahest ma väga naudin neid pikalt järele vaatavaid pilke, kuid teisel hetkel ajab täiega närvi, aga kui kunagi oli ka minu unistus, et lahe, välismaa mees, siis nüüdseks on kaalukauss taas meie oma Eesti meeste poole tagasi kaldunud ja seda igas mõttes.
Loomulikult soovin, et need õhtused palmiallee jalutuskäigud, mida ma õhtuti teen ja mis muinasjuttu meenutavad, et mu kohal on suur kuu ja selge tähistaevas, sirtsud siristavad kõvasti ...et saaksin seda imelist kogemust endale kalli inimesega jagada, sest vahest on seda tänutunnet ja heaolu tunnet ja ma ei tea mis kõik tunnet hinges nii palju, et ei oska sellega midagi hakata. Ja mis ma ikka valetan, oluliselt ilusam olleks selles romantilises öös kellegiga käsikäes kõndida - samas, iseenda seltskond võib ka ikka väga jalustrabav olla, seda igas mõttes :D

***
Täna on asjad kuidagi surra-murra segamini. Natukene jama rahvusvaheliste SMSide ja nende hindadega. Lisaks sain hommikusel darshanil kõvasti riielda „This blouse is too short. Madam, you come every day, you should know!“ Aga kuidas ma siis teadma peaksin, kui eile õhtul oli mul sama pluus ja polnud probleemi – ma ei saa aru, kellel sarid seljas ja kõhud paljad, see kõik on ok, aga kui mu pluus peaaegu põlvini ei ole, siis on kohe too short :D ent noh, eks ma kuulan kenasti sõna ja püüan õhtul tublim olla. Igal juhul sain ainuüksi hommikupoolikul nii paljude emotsioonide osaliseks, et nende lahti mõtestamine ja vabastamine võtab nüüd natsa aega. Jap, olgem ausad, ega ma veel väga ei oska, ent ma õpin :D

***
Kusjuures see laste teema jätkub, et ükskõik, kuhu ma ka ei istuks, mu kõrval/ees või taga on lapsed. Sirje tõlgendas selle minu jaoks sedasi lahti, et see tähistab minu jaoks uut algust, et kõik hakkab otsast peale – lapsed peegeldavad mulle minu hetke olemust. Eks ma olen püüdnud ise ka neid „märke“ lugeda, et mida nad mulle öelda tahavad, aga mis seal salata, siisani ei ole õnnestunud?
Aga üldiselt see ema roll ja emaks olemine ... olen seda siin ühel päeval juba kirjutanud ka, ent see on tõsiselt uskumatu, kuidas ema ja laps on justkui üks. Nii armastavad, nii rahulikud, nii pühendunud, nii siirad.
Pisikesed lapsed – alates rinnalastest – on kõik kenasti terve darshani aja ehk siis 2-4 tundi paigal ja vait? Eestis oleks selline asi mõeldamatu. Esiteks juba seepärast, et ühelegi sellisele suuremale üritusele ei olegi tavaks lapsi kaasa võtta ja teiseks, kui ka oleks nii, et mitmetunnistel seminaridel käidaks pisikeste lastega, siis meie ühiskonnas pole isegi emadel kannatust 3 tundi nii vagusi paigal istuda – rääkimata sellest, et nad seda koos lapsega suudaksid..

***
Kes siis tegelikult abi vajab, kas India, kus rahvas on majanduslikus kitsikuses või Euroopa ja muu maailm, kus rahvas on hingelises kriisis ega oska armastada? Naised ei ole Naised, lapsed ei ole lapsed, pere ei ole pere ....fuck!
Mis siis tegelikult tähtis on?

***

Sellel poekutil, kellega õhtuti paaritunnistused vestluseid pean, on vist õigus. Ta väidab, et heal juhul 10% Euroopa inimestest teab, mis armastus on või kuidas armastada.

Meil oli väga pikk arutelu abielude teemal. Ta ei jõua ära imestada, kui kiiresti ja sageli meie kultuuris (ta ise on moslem nagu peaaegu kõik Kashmiri inimesed) lahku minnakse ja/või lahutatakse. Neil on nii, et mõlema suguvõsad tulevad appi probleemi lahendama, kui mingi tõsisem probleem on, aga samas tunnistas ta ise ka, et see kõik on muutumas ning juba elatakse enne abielu koos, moslemipoisid, kes korra Goas ära käinud, on hakanud õlut jooma, kuigi nende usk seda ei luba jne jne. Uskumatu, ma olen jälle tsirkuse artist, viimase 10 min jooksul 3 pildistamist. Mis toimub?

***

Loen siin vahest kordamööda Baba´t ja meie oma Luule Viilma´d. Luule kirjutab armastuse kohta nii kenasti.

„Tõeline armastus, erinevalt emotsionaalsest armumisest, ei sega millegi muu tegemist. Ta ei kiirusta, sest ta ei jää kunagi hiljaks. Naise armastus mehe südames paneb mehe südame rahulikumalt ja jõulisemalt põksuma ning mees tuleb.

Ta töö ei veni pikemaks, aga tal ei jää ka midagi tegemata. Ta ei unusta ennast sõprade seltsi napsitama, sest tal pole vaja oma pingeid maandada. Ta ei õgi enam mööduvate naiste kehavorme, sest teda kutsub tõeline armastus. Tal pole truudusega probleeme. Tarvitseb tal ainult koduuksest sisse astuda ja naisele pilk heita, kui ta saab aru, et tunne ei petnud teda.
/---/ Aga mis meie teeme. Vaevalt jõuab elu meile vastassugupoole anda, kui me hakkame teda mõõtma, kaaluma, hindama, kõikvõimalikul kombel proovile panema, veendumaks, et tegime kasulikku kaupa. Arvame, et tunneme teda, kui teame ta füüsilisi parameetreid ja edasine tundmaõppimine ei tule kõne allagi. Tegeleme temast kõige selle väljapressimisega, mis pressida annab, ja oleme rahulolematud, kui rohkem ei saa. /---/ Igaühe individuaalne elu algab iseendast. Pole vaja oodata armulikkust teistelt. Armasta ise, siis hakkab armastama ka teine. Ära kiirusta, siis jõuab selle ära oodata.“

.....vot nii on lood - kõlab ju kaunilt ?? ... ent nüüd on mul metsikult palav siin kivi peal, nii et lähen otsin mõne täiesti varjulise paiga. Hhhmmm, never satisfied :D

***
Aitähh selle hea ja ülimalt maitsva toidu eest. Ma olen selle siinse toiduga ja kätega söömisega nii ära harjunud, et see on midagi hullu :D Kõik on nii puhas, nii naturaalne, enesetunne on hea ja kerge. Kui ma üldjuhul olen selline paras rahmeldis ja kipun kõike pigem kiiresti tegema, siis siin püüan kulgeda ja muuhulgas ka süüa easy and slowly.

***Minu kaustik, minu kirjutatud jutt, minu elu – teen, mis tahan. Aga kes see MINA on? Who is I? Küsib Baba, Tolle ja ei tea, kes veel. I really don´t know actually. I even don´t know who is writing now and why? Ooooehhh, so philosophical, very nice kristi ... :D

INDIA - tee läbi enese 2/3

Uskumatu, see poekutt mäletab mind alates esimesest päevast alates, kui Putthaparthi saabusin. Teab suht täpselt, millise tänavanurga peal ja mida ma öelnud olin jne. Et neil kaupmeestel on seal omaette mäng, et nad püüavad välimuse järgi ära arvata, mis rahvusest inimesega on tegu. Noh, Putthaparthis on see suht raske, sest siin käib rahvast tõesti kogu maailmast, ma olen ainuüksi nende paari nädala jooksul ikka väga palju erinevaid rahvusi näinud.

***

Aga alguses oli ta pakkumine, et ma olen venelane, ent siis ta oli kuulnud, kui ma olin kellelegi öelnud „I don´t like to speak in Russian!“ nii et see variant oli ära kukkunud. Teine arvamine oli, et ma olen poolakas, ent kui ta oli ühel päeval mu käest küsinud „Can I help you?“ (kusjuures ma isegi ei mäletanud seda korda?), siis ma olin konkreetselt vastanud „No thank you, I´m alright!“ peale seda lauset oli ta aru saanud, et poolaka kohta räägin ma liiga head inglise keelt. Hmm, tänud, see vist nagu kompliment või nii:D
Eks sellised komplimendid panevad muidugi kõrvu liigutama, aga samas püüan asja igas mõttes rahulikult võtta

Täna rääkis ta mulle lugusid sellest, kuidas mõned sõbrad on naiste pärast Indiast ära läinud – kes Ameerikasse, kes Austraaliasse – ühed on kiirelt tagasi tulnud, sest see pidavat nii totaalselt teine (ja nende meelest hullumeelne) maailm olema, teised elavad siiani õnnelikult seal. Üks konkreetne juhtum, millest ta rääkis ning mis talle täiesti mõistusevastane oli olnud, et kutt läks Ameerikasse elama, tüdruk aga tahtis suht varsti üksinda välja minna ning poiss ei suutnud ära imestada, et kuidas selline asi üldse võimalik on - muretses ja nuttis kogu öö ja ootas naist ning suht varsti peale seda tuli sealt tulema ???

29th of December. Shalllaaaa-laaaa-la-la ...
I am happy...may-be too emotional, but that´s alright. I gave blood in the most beautiful Hospital in the world :):) It was very nice, really.
After that I drank cold milk in my friend´s shop and we were talking a lot – one German lady also game into the shop, she has been visiting this place every year during last 15 years!? Very nice lady, so balanced and she had so many interesting thoughts. I learnt a lot.

See, et keel vahepeal inglise keeleks üle läheb, tuleb iseenesest ja ma proovin järjest spontaanselt kirjutada seda, mis pastakast paberile tuleb :D

Laterdasime õhtul ka mingi tunnikese. Ta küsis, mis mul aastavahetusel plaanis on. Let me think? Mitte midagi vist :D

No hurry, no worry, no curry!

Back from Omkar – üks mango ja viil ananassi on hinge all! Siin on ikka nii mega odav kogu see värske värk. Suur papaia 2.5 EEKu, mango samamoodi, ok, ananass on suht kallis teiste asjadega võrreldes „tervelt“ 7 krooni, 1 banaan on umbes 20 senti.


OM asub igal pool – meelel, keelel, südames. Kõigepealt lausu OM keelega ja seejärel meelega. Oma tähendus on sellelgi, kui kõlab 21 x OM

5x teovõimetele
5x tajuvõimetele
5x elukandjatele (viiele elemendile)
5x inimese kestadele
1 x dziiva´le

Käisin siin enda ja Sirje rahasid vahetamas ning kogemata läksid taskus mingid pakid segamini – long story short, praeguseks on kõik ok, aga mul jäi kuidagi raske tunne hinge? Et nagu oleksin tahtnud meelega petta või et 2x asju üle ei vaadanud.

Siit aga õppetund: kõike rahaga seonduvat on vaja võtta rahulikult ja külma peaga, kontrollides asjad igaks juhuks vähemalt 2x üle.

Mina võtsin ka oma pangakontolt raha juurde – hea on, et on, kust võtta. Kas pole pangakaart mitte imeline asi :D Samas, nüüd on taas kiusatus, et tahaks seda või teist või kolmandat osta, mida pole üldse vaja tegelikult.
Patt on vist sedasi siin meditatsioonipuu all istudes selliseid materiaalseid asju mõelda, ent praegu kukkus igal juhul sedasi välja.

Täna on üldse selline kahtlane päev? Soovid ja ihad on igas mõttes meele üle võimust võtnud. No näed, ka sellest imelihtsast olukorrast, kus mul on vaba voli ilma mingite kohustusteta olla, suudan ma kerge vaevaga endale muret tekitada, suutes siia kõrvale luua ka aja illusiooni, et mul pole piisavalt aega, et kõik need asjad tehtud saaks! Tegelikult on tervelt 10 päeva veel ees.

Õpetage lapsed rääkima, vaidlema, ennast väljendama, diskuteerima, et kaoksid kõnevõimet omavad, kuid tummad inimesed. Väga palju stresse kuhjub hinge, sest ei osata iseennast väljendada nii, et teine ei solvuks või poleks hirmu teist solvata.
Teineteise hellitamine ilma sõnadeta on ka häiriv, sest on tuntav puudujääk – sõna jõud. Sõna ei osata või ei julgeta seest välja saata. Mida kauem selline tunne püsib, seda suuremaks muutub ärritus enda ja kaasa suhtes ja tunded jahenevad. Naise kannatus katkeb tavaliselt esimesena, sest naine ei suuda elada tuhmunud tunnetega. Õige naised tunded peavad kristalselt särama – siis särab ka kodu ja pere. /Luule/


Istun meie toa akna all – maailma üks ilusamatest vaadetest avardub mu kohal. See tuba on eriline justnimelt selle miljonivaate pärast :D Sai Ram selle toa eest.

Päike loojus hetk tagasi, kuu ja tähed on juba taevas, ent veel on selline mõnus hämarus. Palju negatiivsust on vist mu sees, sest täna tõmbasin darshanil selliseid vihaseid ja agressiivseid inimesi endale ligi. Üks naine peksis ees istumisest põlvili tõusnud naist oma plastikust lehvikuga ja üldse oli palju selliseid vingus nägusid.


Inimeseloom on ikka tänamatu küll – anna mulle miskit minu mõistes head kätte ning järgmisel päeval nõuan sama või rohkem, sest alla selle on läbikukkumine. Hoian kramplikult nii paljudest minevikuga seotud inimestest, olukordadest, tuleviku illusioonidest kinni, et see klammerdumine koormab. No worry, no hurry! Neid kahte lihtsat asja soovin siin järgida. 5 min hiljem. Tarvitseb mul kasvõi natukene proovida asjadest aru saada ning oma suhtumist parandada, kui asjad hakkavad muutuma :D

Jhon ütles mulle täna nii hästi „You are the boss of your mind. I also have sometimes the same thing, but usually I don´t believe what my mind is saying.“ Soovin ka mitte uskuda.

31.12.2008 Last day of this year.

„A“ on maailm
„U“ on taevas
„M“ on jumalik, väljaspool kõiki tajuvõimeid.

Üksnes kannatuse läbi pöördub meel sissepoole eneseuurimisele.

Pole olemas midagi, mida ei saaks harjutamise läbi saavutada.

Mul kummitab peas laul: „Peatage muusika, sest mu tüdruk tantsib teisega!“ ..hmm, kust see asi nüüd tuli :D

Igal juhul, Jhon saatis mu õhtul kümne paiku kenasti hotelliukseni ära, kuigi tuli välja, et siin on selline jalutamine – Kashmiri mees ja valge tüdruk – keelatud ? Et politsei pidi tulema? No kuulge,mida veel? Nii me siis kõndisimegi tegelikult eraldi tänavapoolte peal.
..“And be in the present!“ olid ta viimased sõnad, enne, kui ta läks.


Aga jah, ütleme nii, et siin pole uusaasta pidustustest jälgegi. Samamoodi, nagu ka igal õhtul, pannakse kõik kohad kell 22 või hiljemalt kl 23 kinni ning ongi vaikus, öörahu ning omamoodi on nii hea sedasi.

Kallis tütreke! Vana aasta kallid Dublinist. Imeliseimat aastavahetust! Ainult häid mõtteid ja armastust uude aastasse.
....Voodis...mis seal ikka, lähen magama ära. Happy new year Kristi Darling!“ This is very different one, but this is good, isn´t it?

Head uut aastat kullake! Follow your heart ...

1st of January 2009
Baba´s day thought algab täna sõnadega

„Truly speaking, nothing new has happened today. Do not wait the celebration of something new in Time until minutes, the hours, the days, the months add up to a year.
Celebrate the immediately suceeding second my an honest effort to get lasting joy....“

„Selle asemel, et tunda hirmu tuleviku ees, hakake parandama olevikku“ /Luule/


Elu on väljakutse – võidelge kuni lõpuni
Elu on laul – laulge seda
Elu on jumalik – veenduge selles

Ma jõudsin oma ringi tormamisega lõpuks täpselt samasse kohta välja, kust ma seda ringi alustasin. Hetkel seisan siin peavärava lähedal ning kuulan puhkpilliorkestri muusikat, mis kõvasti kõlab, ent hing ihkab mujale.

Istusin taas selle oma suure kivi otsas ning salli ära harutades võtsin ka enda „rahakoti“ kaelast ära. See oli kenasti siin minu kõrval. Hetk hiljem keerasin korraks teise külje ja see jäi mu selja taha, ent miski tunne sundis mind peaaegu kohe end tagasi keerama ning hea oli, et seda tunnet kuulda võtsin, sest hetk hiljem oleks mu rahakott ära varastatud olnud ???
Olen küll siin täiesti eraldi nurgas ja suure kivi otsas, aga ikkagi? Uuuhh, ettevaatlik tuleb olla kullake – seda tasub alati, alati kaelas hoida – noh, bassein välja arvatud vast:D

Mulle meeldib siin, tõesti-tõesti väga meeldib. Mul on juba igast ideid peast läbi käinud, et ostan juuni alguseks ühe otsa pileti Delhisse ning sealt edasi saaksin Jhoni kaasabil Kashmiri minna. Ja ärimõtteid, kuidas saaks hakata neid salle ja värke Eestis müüma, et teeks sellise India poe vms. Nagunii tõuseb kogu see vaimsus ning siin viljeletav mõtteviis kogu maailmas väga hinda. .... ja fakt, et eile, kui olin taas korra selle algkooli värgi peale mõelnud, sedasama poissi nägin, kes mulle tolle visiitkaardi andis, mille ma ära kaotasin ?! Süda oleks justkui midagi ära tundnud?!


Step by step, day by day astub ta mu südamesse üha sügavama jälje. Aga mina kardan . soovin armastada ja olla armastatud, ent kui mulle see võimalus nina ette laiali laotatakse, siis löön ma põnnama.

„Which paradise do you come from?“ ütles üks Jhoni sõber just praegu. Well, selline meelitamine on osa nende kaubandusest :D nii et väga tõsiselt nendesse lausetesse suhtuda ei tohi.

.....aga täna teen ma neidsamu tegevusi rahulikult ja hea meelega. Ma olen siinoleku ajal väga palju muutunud. Väline muutus on vaid sisemiste nihete tulemus, muud ei midagi. Noh, riiete ostmise tulemus ka muidugi :D Aga jah, hommikul võtsin oma lilla küünelaki maha ning panin kena roosa laki peale – olen ikka väga tibi. Olen õppinud, kuidas olla naine :) ..üldse on kuidagi palju asju hakanud paika loksuma.

„Kui õpilane on valmis, siis õpetaja saabub!“ tunnen seda praegu iseenda peal suurepäraselt. Ma olen kõigi neid negatiivseid kogemusi vajanud, vastasel juhul poleks ma viitsinud iseenda kallal nii palju vaeva näha.

Jhon on hetkel minu jaoks suur õpetaja, kusjuures vist on tõsi see, et murtud südant saab vist tõesti kõige paremini ravida aja ja armastuse abil ?!

„Aja raiskamine on suurim rumalus. Inimene ollakse siin ja praegu. Siin ja praegu on võimalus saavutada ülim siht elus“

Olen ilus ja puhanud ja rahulik :)


Money comes and goes.
Morality comes and grows

What man meets in life is destiny
And how one meets it is self effort.

Be good
Do good
See good

Kõrvaloleval pildil oleva mehe nägu on nats ahvistunud, muidu olen ju lausa kunstnik, kas pole :D? Minu ümber kogunes hulk uudishimulikke, kes tahtsid näha, mida ma teen. Well, mul on palav kusjuures. Mõistus peksab segast, mõtted tiirutavad kontrollimatult peas ringi.

Love is giving and forgiving Yes, yes easy to say, little bit harder to do :):)